2-11-44131/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-44131

Tsiviilasi

Erkki Kasvandik hagi Kaie Metsanurk vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2750 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. mai 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaie Metsanurga apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Kaie Metsanurk (IK: XXX) lepinguline

esindaja Karina Kukkes

Vastustaja (hageja): Erkki Kasvandik (IK: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. mai 2012.a otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Erkki Kasvandiku hagi Kaie

Metsanurga vastu osaliselt. Mõista Kaie Metsanurgalt välja Erkki Kasvandiku kasuks

1125 (üks tuhat ükssada kakskümmend viis) eurot.

2. Rahuldada Kaie Metsanurga apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Mõista Kaie Metsanurgalt riigituludesse välja tasumata riigilõivu osamakse summas

50 (viiskümmend) eurot. Riigilõivu osamakse summas 50 eurot tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole nr 221023778606

Swedbankis

või nr

10220034796011 SEB Pangas, märkides Tartu Ringkonnakohtu viitenumbri 2900072783

ja selgitusse „Tsiviilasi nr 2-11-44131,“ 20 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud 50 % ulatuses Kaie Metsanurga kanda

ja 50 % ulatuses Erkki Kasvandiku kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Erkki Kasvandik (hageja) esitas hagi Kaie Metsanurga (kostja) vastu hagi õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamiseks summas 2750 eurot. Hageja vähendas kohtuistungil oma nõuet

ja palus kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista 2250 eurot.

Hagiavalduse ja hageja kohtuistungil esitatud seisukohtade kohaselt hüppas kostja koer

22. juulil 2011 hageja autole Kavastu tee peal ette. Hageja sõiduk sai kahjustada ning kostja

keeldub tekkinud kahju hüvitamast. Hageja oli avarii toimumise ajal sõiduki Merzedes XXX

omanik. Kolm kuud pärast avariid müüs hageja sõiduauto remontimata 500 euro eest H.

Kasvandikule. Auto reaalne hind oleks olnud 2750-3000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud, et kostjal on

koer. Kostja viimane koer suri kolm aastat tagasi. Lisaks leidis kostja, et hageja ei ole sõiduki

omanik ning ei ole tõendatud, et avarii tagajärjel vähenes sõiduki väärtus 2250 eurot. hageja

väitis kohtuistungil, et tema kahju suurus on umbes 2250 eurot, sellist ebamäärast nõuet ei saa

kohus rahuldada. Kostja ei saa vastutada kahju eest, mis tekkis seoses sõiduki võimalikult

kiire müügiga sugulasele. Hageja pole tõendanud, et pärast avariid oli sõiduki turuväärtus 500

eurot.

Kohtuistungil selgus, et hageja on müünud sõiduki remontimata kujul, seega ei ole ta

reaalseid kulutusi kandnud. Hageja esitatud portaali www.auto24.ee kuulutused ei tõenda

sõiduki väärtust, lisaks ei ole tõendatud sõiduki seisukord enne avariid. Kuna hagejal lasub

tõendamiskoormis, pidanuks ta tellima ekspertiisi, et selgitada välja, milline oli auto väärtus

enne avariid ja millised vigastused tekkisid avarii tagajärjel. Hageja ei ole toonud välja ühtegi

kostja õigusvastast tegu või tegevusetust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 17. mai 2012 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu hagi õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamiseks. Hageja nõude lahendamiseks analüüsis kohus, kas kostja vastutab

hagejale tekitatud kahju eest ja kui suures osas on hageja kahju tekkimist tõendanud.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud

kahju eest. Kostja vastutaks looma poolt tekitatud kahju eest juhul, kui oleks tõendatud, et:

1. hagejale on tekitatud kahju;

2. kahju tekitas kostja koer;

3. puuduvad seaduses sätestatud vastutust välistavad asjaolud.

Kui nimetatud tingimused on täidetud, vastutab kostja tekitatud kahju eest sõltumata oma

süüst. Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada vastutava isiku tegu kui kahju

põhjust ning kostja sellekohane vastuväide ei ole asjakohane. VÕS § 1060 rakendamiseks

piisab, kui koera pidamisele iseloomulik oht on realiseerunud, s.t koer on kellelegi kahju

tekitanud.

Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et 22. juulil 2011 kuulus talle sõiduk Mercedes

Benz registreerimismärgiga XXX. Kuna maanteeameti peetavasse sõidukite registrisse tehtud

omanikukanne ei loo ega tõenda sõiduki omandiõigust, saab omandiõigust tõendada kas

kirjaliku müügilepingu või tunnistaja või poole vande all antud ütlustega. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja väidet, et 22. juulil 2011 jooksis hagejale kuuluva auto ette koer ning

sõidukile tekkisid avarii tagajärjel kahjustused. Kohus loeb avarii toimumise tõendatuks asjas

esitatud tõenditega – politsei teatisega kohtu päringule, tunnistaja M. A. ütluste ja sõiduki

fotodega. Sõidukile ette jooksmist tuleb koera puhul pidada temale iseloomulikuks tegevuseks

ja seega on koera pidamisele iseloomulik oht antud juhul realiseerunud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja sõidukile tekitas kahju just kostja koer. Tunnistaja

M. A. ütlustega on tõendatud, et avariipaiga lähedal asuva talu perenaise sõnul suri tema koer

peale avariid. Koer oli lahti. Perenaine esitas isiku kindlaks tegemiseks passi ja tunnistaja pani

nime kirja mustandivihikusse ning tööl andmebaasi. Politsei andmebaasi väljavõtte kohaselt

on juhtumisega seotud isikud Erkki Kasvandik (isikukood 36904282809) ja Kaie Metsanurk

(isikukood 44302242732). Tunnistaja väitel pidi koer kuuluma tunnistajaga rääkinud isiku

pojale, kuid VÕS § 1060 tähenduses tuleb loomapidajaks lugeda looma omanikuks mitteolev

looma kasvataja. Kohus luges eeltooduga tõendatuks, et hageja sõidukile tekitas kahju just

kostja kui loomapidaja koer. Seaduses ei ole sätestatud looma poolt kahju tekitamisel

vastutust välistavaid asjaolusid. Seega vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest VÕS §

1060 alusel.

Hageja on lõplikuks nõude suuruseks esitanud 2250 eurot. Hageja on VÕS § 132 lg 3 alusel

soovinud sõiduki parandamise kulude hüvitamist. Kui sõiduki remondikulud on suuremad kui

selle jääkväärtus, on hagejal õigus nõuda üksnes samaväärse asja soetamiseks tehtud kulutusi.

Antud juhul on West Car OÜ remondikalkulatsiooniga tõendatud, et remondi maksumus oli

2728.62 eurot. Auto24.ee väljavõtte kohaselt on sama väljalaskeaasta sõidukite hind 2500-

3000 eurot. Samas on pakkumises toodud sõiduki läbisõit 245 000 km, hageja sõiduki läbisõit

oli remondikalkulatsiooni ja foto kohaselt 305 058 km. Eeltoodu alusel võib eeldada, et

hageja sõiduki turuväärtus oli vähem kui 3000 eurot. Seega ei saa asuda seisukohale, et

sõiduki remont oleks olnud võrreldes uue samaväärse sõiduki ostmisega kulukam. Hagejal on

õigus nõuda sõiduki parandamise kulu hüvitamist. Hageja kahju suuruseks on 2728.62 eurot.

Kuna hageja vähendas kohtuistungil oma nõuet, rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 2250 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas Tartu Maakohtu 17. mai 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt saata asi tagasi samale maakohtule.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole hageja tõendanud oma kahju suurust. Kui algselt põhjendas hageja seda

remondikalkulatsiooniga (apellant märgib, et hageja esialgne nõue oli 2 750 eurot, kuigi

remondikalkulatsioonist tulenev summa oli hoopis 2 728, 62 eurot ehk 21,38 eurot väiksem

summa kui hageja esialgne nõue), siis kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet 500 euro

võrra, põhjendamata, kuidas on kujunenud nõue suuruses 2 250 eurot;

2) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väite, et on üsna tõenäoline, et sõiduk oli teatud

määral vigastatud ka varem ning hageja kasutas toimunud avariid ka varasemate võimalikke

vigastuste põhjendamiseks. Kuivõrd deliktilise vastutuse puhul lasub tõendamiskoormis

hagejal, siis oleks hageja pidanud tellima ekspertiisi, mis oleks tuvastanud, milline oli sõiduki

väärtus enne avariid ja millised vigastused on põhjustatud avariist ning millised mitte;

3) üllatas kohus pooli riskivastutuse sätete kohaldamisega. Hageja ei kvalifitseerinud

pooltevahelist õigussuhet. 1. märtsi 2012.a toimunud kohtuistungil ei arutanud kohus

pooltega, millisel õiguslikul alusel hageja nõue põhineb. Sellega on kohus rikkunud

selgitamiskohutust;

4) on tunnistaja M. A. ütlused vastuolulised – esiteks kirjeldab ta pikalt, mida perenaine talle

ütles ning seejärel märgib, et perenaine ei olnudki võimeline midagi rääkima. Kuivõrd

kohtuotsus tuginebki suuremas osas üksnes tunnistaja poolt antud ütlustele, siis peaksid need

ütlused olema eriti usaldusväärsed ning nendes ei tohiks esineda vastuolusid. Kuivõrd antud

juhul on tegemist ilmselt ebausaldusväärse tõendiga, oleks maakohus pidanud selle vastavalt

TsMS § 238 lg-le 5 jätma arvestamata;

5) ei ole maakohus õigesti hinnanud portaali www.auto24.ee väljavõtet. Lisatud kuulutuste

pinnalt ei selgu, kas tegemist on analoogsete sõidukitega või mitte, seda enam, et kaks

kuulutustes toodud sõidukit on automaat- ja üks manuaalkastiga. Lisaks ei selgu kuulutustest

ka kõikide sõidukite läbisõidud;

6) rahuldas kohus hageja nõude osaliselt 2 250 euro ulatuses. Kohus jättis menetluskulusid

jaotades kohaldamata TsMS § 163 lg 1.

5. E. Kasvandik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus on otsuse p-s 5 põhjendanud kahju summa kujunemist, mistõttu otsus vastab

TSMS § 463 lg-le 1. Kohus on leidnud, et vastustaja on soovinud sõiduki parandamise kulude

hüvitamist ning tema nõudeõiguse aluseks on VÕS § 132 lg 3;

2) jätab apellant tähelepanuta, et vastustaja nõue oli esitatud ning tõendamist leidnud oluliselt

suuremas summas kui 2250 eurot. Nõude vähendamine on vastustaja õigus;

3) ei ole apellant selgitanud, millel põhinevad ta väited, et sõiduk oli teatud määral vigastatud

ka varem. Tegemist on olnud tõendamata, paljasõnalise väitega. Lisaks on apellandi esindaja

väljendanud 1. märtsil 2012 kohtuistungil nõusolekut, mis on ka protokollitud, et ta nõus, et

kohus ei vaata läbi auto kahjustusi;

4) ei saa nõustuda apellandi väitega, et kohus ei ole apellandile võimaliku vastutuse

kohaldamise põhimõtteid selgitanud ega juhtinud tähelepanu õigussuhte kvalifikatsioonile.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Antud

vaidluse asjaolud olid küllaltki selged ning maakohtu otsuses antud õiguslikku hinnangut ei

saa pidada üllatuslikuks. Apellanti esindab jurist, mistõttu ei tohiks õigussuhte kvalifikatsioon

olla tema jaoks üllatuslik;

5) on kohus vastavaid tõendeid kogumis õigesti hinnanud, jõudes järeldusele, et apellant

vastutab vastutajale tekitatud kahju hüvitamise eest. Asjas ütlusi andnud tunnistaja oli

avariipolitseinik, kes käis väljakutsel seoses koerale otsa sõitnud autoga. Tunnistaja vestles

isiklikult nii vastustaja kui ka isikuga, kes tunnistas autole ette jooksnud koera omaks.

Tunnistaja on kinnitanud, et see isik esitas enda isikut tõendava dokumendina passi ja

tunnistaja pani väljakutsega seotud isikute nimed kirja kohapeal mustandivihikusse ja töö

juurde minnes politsei andmebaasi. Politsei andmebaasi väljavõtte kohaselt on juhtumisega

seotud isikud vastustaja ja apellant. Järelikult on tõendatud, et tegemist on olnud apellandiga,

kes on tunnistanud enda seost auto ette jooksnud, seeläbi surma saanud ning autot

kahjustanud koeraga;

6) on kohus auto24.ee väljavõtet hinnates arvesse võtnud, et vastustaja sõiduki läbisõit oli

suurem, mis annab aluse eeldada, et vastustaja sõiduki turuväärtus oli väiksem kui 3000 eurot.

Vastustaja märgib lisaks, et pruugitud sõidukite turuväärtus võibki olla määratav vaid

suurusjärguna. Kohus on arvesse võtnud nii remondikalkulatsiooni, auto24.ee väljavõtte,

samuti vastustaja auto läbisõidu. Apellant ei ole oma poolt esitanud mitte ühtegi tõendit, mis

annaksid teistsuguse turuväärtuse;

7) tulenes vastustaja poolt hagi nõude vähendamine 2250 eurole muuhulgas soovist

kompromissi saavutada. Kuna hagi on rahuldatud vastustaja poolt lõppkokkuvõttes nõutud

summas, siis on tema hinnangul alus menetluskulude panemiseks apellandi kanda. Apellant ei

ole nõustunud kompromissi sõlmima, mistõttu on alus menetluskulude tema kanda

panemiseks ka TsMS §163 lg alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise

tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada. Asjas on TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Ringkonnakohus rahuldab Kaie Metsanurga apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti rahuldanud hagi täielikult, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja 2250 eurot. Kolleegium leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Hageja kasuks väljamõistetava hüvitise määra tuleb vähendada ning kostjalt kuulub hageja

kasuks väljamõistmisele kahjuhüvitis 50 % ulatuses hagejal tema enda hinnangul tekkinud ja

tõendatud kahju määrast, s.o 1125 eurot.

7. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme tunnistaja

M. A. ütluste hindamisel. Põhjendatud ei ole apellandi väited selle kohta, nagu oleksid

tunnistaja ütlused vastuolulised sellisel määral, mis tingiks tunnistaja ütluste kui tõendi

arvestamata jätmise. Tunnistaja ütluste kohaselt oli perenaine (kostja) temaga vesteldes

koeraga juhtunu tõttu endast väljas, kuid vaatamata ärritusele suutis perenaine siiski anda

ütlusi seoses koeraga. Puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

Ringkonnakohtu arvates on tunnistaja ütlustega tõendatud vaidlusalune asjaolu, et hageja

sõiduk sai kahjustada ja sellega seonduvalt tekkis hagejal varaline kahju seoses otsasõiduga

kostjale kuulunud koerale. Maakohus on õigesti osundanud ka VÕS §-le 1060, mille kohaselt

tuleb loomapidajaks lugeda ka looma omanikuks mitteolev looma kasvataja.

8. Kuigi tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks arutanud pooltega hageja nõude

lõplikku õiguslikku kvalifikatsiooni, s.o riskivastutuse sätete (VÕS § 1060) kohaldamist, ei

ole see ringkonnakohtu arvates toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist apellandi (kostja)

kahjuks. Menetlusõiguse normide rikkumisega kostja kahjuks olnuks tegemist juhul, kui

kostja oleks selle tagajärjel jäänud ilma võimalusest tõendada asja lahendamisel olulise

tähtsusega asjaolude esinemist või nende puudumist. VÕS § 1060 ja § 1056 lg 1 koostoimest

tulenevalt vastutab loomapidaja teise isiku asjale looma poolt tekitatud kahju eest sõltumata

oma süüst. Seetõttu ei pidanud kostja asjas tõendama oma süü puudumist ning maakohtu

poolt vaidlusalusele õigussuhtele antava kvalifikatsiooni menetlusosalistega arutamata

jätmine ei toonud iseenesest kaasa kostja (apellandi) jaoks ebasoodsat tagajärge. Apellant ei

ole ka apellatsioonimenetluses esitanud niisuguseid väiteid, mis annaksid alust kvalifitseerida

pooltevahelist õigussuhet teisiti või jätta VÕS § 1060 koostoimes § 1056 lg-ga 1

kohaldamata.

9. Maakohus on hagejal tekkinud kahju suurust oma otsuse põhjendustes (p 5) hinnanud,

lähtudes kohtule esitatud tõenditest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki korrata. Kolleegium

nõustub vastustajaga selles, et hagejal on õigus oma nõuet vähendada sõltumata sellest, kas

vähendamise ulatus on mingil viisil tõendatav (põhjendatav) või seostatav tegelikult tekkinud

kahju suurusega. Hageja esitas tekkinud kahju suuruse kohta tõendina West Car OÜ

remondikalkulatsiooni ning ka portaali Auto24.ee väljavõtte, kuid kostja ei esitanud omalt

poolt mingeid tõendeid vastavat tüüpi sõidukite väärtuse kohta ega ka konkreetse sõiduki

tegeliku seisundi kohta enne avarii toimumist. Muuhulgas ei esitanud kostja omalt poolt

Auto24.ee või muude samalaadsete allikate väljavõtteid vm tõendeid, mille abil saanuks

täpsemalt kindlaks teha hageja sõidukiga kõigi näitajate poolest võimalikult lähedase sõiduki

väärtust.

Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei olnud vaidluse esemeks hagejale kuulunud

sõiduki avariieelne väärtus, vaid piisas sõiduki ligikaudse väärtuse hindamisest eesmärgiga

selgitada välja, kas sõiduki parandamine oleks olnud võrreldes uue samaväärse sõiduki

soetamisega kulukam või mitte.

10. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks hagejal tulnud tellida oma sõiduki

avariieelse väärtuse tõendamiseks ekspertiis, mille käigus olnuks võimalik eristada eelnevalt

olemas olnud ja avariist põhjustatud vigastusi. Soovi korral oli kostjal endal võimalik taotleda

asjas ekspertiisi määramist. Maakohus on oma otsuse põhjendustes õigesti märkinud, et

hageja kahjunõue põhines VÕS § 132 lg-l 3 ning hagejal tuli seega tõendada oma sõiduki

parandamiseks vajalike kulutuste suurust. Kostja nende kulutuste vajalikkuse ega maksumuse

kohta sisulisi vastuväiteid ega asjakohaseid tõendeid ei esitanud.

11. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata asjaolu, et nii

hageja kui kostja osalesid 22. juulil 2011.a toimunud liiklusõnnetuses suurema ohu allika

valdajatena.

Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (VÕS §-s 1056-1060)

kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju

tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Seejuures tuleb hageja kui teise suurema

ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises kostja riskivastutuse korral hinnata

kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.

12. VÕS § 139 lg 1 kohaselt vähendatakse juhul, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, kahjuhüvitist

ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Eelkõige tuleb

liiklusõnnetuse puhul arvesse võtta ka kahjustatud isiku enda liiklusvahendist tulenevat

tavapärast liiklusriski. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07 (p 12) märkinud, et niisuguste

asjaolude esiletoomise korral, mille kohaselt kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud

isiku enda tegevus, tuleb kohtul vähendada kahjuhüvitist kostja taotlusest sõltumata.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on kahju tekkimine osaliselt tingitud hageja enda

tegevusest, kuivõrd ta osales 22. juulil 2011.a toimunud liiklusõnnetuses suurema ohu allika –

sõiduauto – valdajana. See tähendab, et vaatamata tekkinud kahju suuruse tõendatusele jääb

kahju osaliselt kahjustatud isiku enda kanda, kuna temast endast sõltuvad asjaolud

(mootorsõiduki kasutamine) lõid eeldused ja tõenäosuse kahju tekkimiseks.

13. Kolleegium leiab, et tulenevalt kummalegi poolele langevast riski intensiivsusest tuleb

tekkinud kahju jätta 50 % ulatuses hageja enda kanda. Ringkonnakohtu arvates tuleb

tõenäosust, et mootorsõiduki ja looma kokkupõrkel tekib kahju loomale, pidada sõidukil

kahju tekkimise tõenäosusega vähemalt võrdseks.

Vastavalt maakohtu poolt tuvastatule põhines hageja nõue sõiduki parandamise

kalkulatsioonil ning hageja kahju suuruseks oli 2728,62 eurot. Maakohtu 01.03.2012.a istungi

protokollist nähtuvalt luges hageja oma auto reaalseks hinnaks 2750-3000 eurot ning hageja

müüs selle remontimata kujul 500 euro eest. Seega tugines hageja lõpliku nõudena

kahjusummale 2250 eurot. Kuivõrd hageja vähendas kohtuistungil oma nõuet 2250 euroni,

tuleb ringkonnakohtu arvates võtta hageja avaldatud kahjusumma aluseks ka VÕS § 139 lg 1

alusel kahjuhüvitise vähendamisel. Sellest tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks hüvitisena

väljamõistmisele 1125 eurot.

14. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega.

Maakohtu menetluses taotles hageja kostjalt 2250 euro väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus

rahuldab hagi summas 1125 eurot, siis tuleb maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta 50 % ulatuses kostja (apellandi) kanda ja 50 % ulatuses hageja

(vastustaja) kanda.

15. Ringkonnakohtu andmetel on apellandil maksmata 50 euro suurune osamakse riigilõivust,

mis tal tuli Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2012.a määruse kohaselt tasuda hiljemalt 20.

detsembriks 2012.a. Ringkonnakohus leiab, et tasumata osamakse summas 50 eurot tuleb

apellandilt TsMS § 179 lg 1 alusel riigituludesse välja mõista.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/