2-12-41640/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-09-661

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-12-41640 Määruse tegemise aeg ja koht

14. mai 2013. a., Tallinn Kohtukoosseis Malle Seppik, Kaupo Paal ja Ülle Jänes Kohtuasi K T hagi L M vastu elatise väljamõistmiseks Hagihind 1305 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18. märtsil 2013. a. lihtmenetluses tehtud otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L M apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja) L M (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Monica Meristo

Vastustaja (hageja) K T (IK xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja Kätlin Terask Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda L M apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see pärast määruse jõustumist esitajale.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline ise võib esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti seisukohti ja vastuväiteid teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud K T esitas 16. oktoobril 2012. a. Harju Maakohtule hagi L M vastu elatise väljamõistmiseks. K T ja L M on ühine poeg K T, sündinud xxxxxxxxxx a.. Kostja ei ole 2003. aastast hagejale elatist maksnud, samuti ei ole kostja osalenud lapse ülalpidamises muul moel. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise pooles Vabariigi Valitsuse kuupalga alammääras ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest. Sellest summast palus hageja maha arvata 210 eurot, sest kostja ema maksis K T arvele 2012. a. igakuiselt 20 eurot. Veel on kostja kandnud üle alates novembrist 2012. a. igakuiselt 145 eurot.

Kostjate vastus Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostjal on võimalik maksta elatist 145 eurot kuus. Ta on alates novembrist 2012. a. maksnud elatist 145 eurot kuus ning 2012. a. on hageja arvele kantud igakuiselt 20 eurot. Kostja palus arvestada asjaolu, et tema ülalpidamisel on lisaks veel kolm last: N M, E M ja E M. Kostja igakuine sissetulek on 1388 + 50-60 naela (boonus). Kostja vajalikud kulud on umbes 995 naela kuus.

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 18. märtsi 2013. a. otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatusraha pooles ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (2013. a. – 160 eurot), alates 18. märtsist 2013. a. kuni K T 18-aastaseks saamiseni või kuni põhivõi keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, ning ühekordselt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja elatise kuni 17. märtsini 2013. a. summas 1368, 40 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Perekonnaseaduse (PkS) § 96 ja § 97 p. 1 kohaselt on vanem kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. PkS § 100 lg. 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. PkS § 99 lg. 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist. Hageja nõudis elatist PkS § 101 lõikes 1 sätestatud määras, mistõttu ei ole vajalik käsitleda lapse vajalikke kulutusi.

Kostja nõustus elatise väljamõistmisega 145 eurot kuus. Kohtuotsuse tegemise hetkeks on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 320 eurot, millest ½ on 160 eurot. Kostja varaline seis võimaldab tal maksta elatist PkS § 101 lõikes 1 ettenähtud suuruses, arvestades kostja igakuist sissetulekut. Arvestades kostja igakuisest sissetulekust 1448 naelast maha kostja vajalikud kulutused 995 naela, jääb kostjal vaba raha 453 naela, mis vastab 396, 96 eurole. Kostja on märkinud, et tema ülalpidamisel on lisaks K T veel kolm last. Vastavalt rahvastikuregistri väljavõttele on N M täisealine (sünd. xxxxxxxxxx. a.) ja elab kostjast eraldi. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud oma väidet kohustuse kohta üleval pidada täisealist N

M. Kostja sissetulek võimaldab maksta hagejale elatist seaduses sätestatud miinimumsummas, ilma et tema teised kaks last osutuksid vähem kindlustatuks kui hageja. Hageja on nõudnud elatist tagasiulatuvalt. Hagi on esitatud 16. oktoobril 2012. a. PkS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kostjalt tuleb ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju välja mõista alates 16. oktoobrist 2011. a. kuni hagi esitamiseni. Ajavahemikus 16. oktoobrist 2011. a. kuni 17. märtsini 2013. a. oli hageja põhjendatud saama elatist kokku 2358, 40 eurot: ajavahemiku eest 16. oktoobrist 2011. a. kuni 31. detsembrini 2011. a. – 210, 68 eurot (1 kuu 16 päeva x 139), ajavahemiku eest

1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2012. a. – 1740 eurot (12 kuud x 145) ja ajavahemiku eest

1. jaanuarist kuni 17. märtsini 2013. a. – 407, 72 eurot (2 kuud 17 päeva x 160). Kuni kohtuotsuse tegemise päevani on kostja tasunud 990 eurot (120 + 145 x 6 kuud). Arvestades maha kosja poolt tasutud 990 eurot, kuulub kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistmisele ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja elatis ühekordse summana 1368, 40 eurot.

Edasine menetlus L M ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse. Kaebuse kohaselt on apellandil võimalik maksta elatist 145 eurot kuus ja apellant taotleb elatise vähendamist selle summani. Apellandi ülalpidamisel on neli last, kellest üks on küll täisealine, kuid kes elab apellandi juures ja on tema ülalpidamisel. Apellandi sissetulekuks on keskmiselt 1268 eurot ja igakuisteks vajalikeks kulutusteks on 872 eurot, lisaks toit ja riided, jalanõud ja muu igapäevaselt vajalik. Apellandi palgast ei jätku kõigi laste ülalpidamiseks. Apellant soovib graafiku alusel maksta poja kasuks välja mõistetud ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja elatist

Määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab vastavalt TsMS § 638 lõikele 1, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg. 2¹ alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. See asjaolu, et maakohus märkis kohtuotsuses edasikaebamise korra, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg. 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v. a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid.

TsMS § 405 lg. 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Vastavalt TsMS § 129 lõikele 2 on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise pooles Vabariigi Valitsuse kuupalga alammääras nii hagi esitamisele eelnenud kui sellele järgneva aja eest. Hagi esitamisele järgneva 9 kuu eest nõutav summa ei ületa 2000 eurot, seega on tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg. 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Maakohus on apellandilt välja mõistnud elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses ja apellant ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et sellise elatise maksmisel hagejale jääksid kostja teised alaealised lapsed vähem kindlustatuks. Kostja on maakohut teavitanud sellest, et tema igakuine sissetulek moodustab 1388 + boonus 50 kuni 60 naela. Arvestades maakohtu otsuses märgitud naela kurssi euro suhtes, mida ei ole vaidlustatud, vastab sellele 1583, 93 eurot + boonus 57 kuni 69 eurot, mitte 1269 eurot, nagu kaebuses on märgitud. Lähtunud õigest kursist, on maakohus otsuses naelade eurodeks teisendamise osas küll eksinud, kuid eksimus on apellandi kasuks, sest otsuses märgitud sissetulekuid ja kulutusi arvestades jääb apellandile tegelikult kätte 516, 95 eurot otsuses märgitud 396, 96 euro asemel. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada tema seaduses sätestatud kohustust täisealist poega ülal pidada, seega ei saanud maakohus sellele lapsele tehtavate kulutustega ka arvestada. TsMS § 445 lg. 1 võimaldab kohtul küll otsuses otsuse täitmise korra kindlaks määrata, ei kohusta aga seda tegema. Taotluse selleks võib apellant esitada ka täitemenetluses. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Kaupo Paal

Ülle Jänes

Malle Seppik