3-11-1464/86 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Silvia

Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1464

Haldusasi

AS Farm Plant Eesti kaebus Maksu- ja Tolliameti Põh-

ja maksu- ja tollikeskuse 13. mai 2011. a maksuotsuse

nr 12.2-3/8172-4 osaliseks tühistamiseks ja vastustajale

ettekirjutuse tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Farm Plant Eesti (registrikood

10188677), volitatud esindaja v.adv. Egon Talur

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Uku Tampere

Kolmas isik – Katoen Natie Eesti AS, volitatud esinda-

ja v.adv. Erki Kergandberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Farm Plant Eesti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. märtsi 2013. a kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Farm Plant Eesti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.06.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1464.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS Farm Plant Eesti kaebus. Tühistada

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 13.05.2011 maksuotsus nr 12.2-

3/8172-4 osas, millega pandi kaebuse esitajale maksukohustus (summas 110 038,09 eu-

rot). Kohustada Maksu- ja Tolliametit tagastama AS-le Farm Plant Eesti tagatis sum-

mas 110 433 (ükssada kümme tuhat nelisada kolmkümmend kolm) eurot ja 77 senti.

4. Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas

9708 (üheksa tuhat seitsesada kaheksa) eurot ja 67 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13. juunil 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 tei-

ses lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib

teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

3-11-1464

2(17)

vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 02.12.2010 korralduse

nr 12.2-3/8172-1 alusel Unieveem Eesti AS (uue nimega Katoen Natie Eesti AS) poolt ja AS

Farm Plant Eesti eest esitatud tollideklaratsioonidega 09EE3370EE91914647 29/12/2009,

10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse

deklareeritud kauba (väetis) kohta deklareeritud andmete, tollivormistuse ja impordimaksude

ning impordi käibemaksu deklareerimise ja tasumise ning tollideklaratsioonide esitamisega

samades kuudes esitatud käibedeklaratsioonidel impordi käibemaksu deklareerimise õigsust.

Tollideklaratsioonidega

10EE1210EE90452818

15/03/2010

ja

10EE121EE90452885

15/03/2010 vabasse ringlusse lubatud kaubaga seonduvalt esitati AS-le Farm Plant Eesti

01.04.2010 tagatise määramise otsused nr 8-4/00221 summas 483 449 krooni (30 898,02 eu-

rot) ja nr 8-4/00219 summas 1 244 464 krooni (79 535,75 eurot). AS Farm Plant Eesti tasus

nimetatud summad.

2. PMTK 13.05.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/8172-4 kohustati AS Farm Plant Eesti ja

Unieveem Eesti AS tasuma solidaarselt maksuvõlga 110 038,09 eurot, millest lõpliku dum-

pinguvastase tollimaksu (A30) summa on 81 694,68 eurot, täiendava tollimaksu (A00) summa

10 003,71 eurot ja täiendava käibemaksu (B00) summa 18 339,7 eurot. Maksuhaldur asus

seisukohale,

et

tollideklaratsioonidega

10EE1210EE90452818

15/03/2010

ja

10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse lubatud kaup (väetis) on valesti klassifit-

seeritud, mistõttu on imporditud kaupadelt eelviidatud maksud jäänud tähtajaks tasumata.

Maksuotsuses märgiti, et tollideklaratsioonil 09EE3370EE91914647 29/12/2009 on ühendu-

sesisesed veokulud deklareeritud ekslikult tolliväärtusesse, mille tõttu on tasutud ettenähtust

enam tollimaksu (A00) summas 5160 krooni, mis tasaarvestatakse täiendavalt tasumisele kuu-

luva tollimaksu (A00) summaga tollideklaratsioonil 10EE1210EE90452818 15/03/2010.

Maksu juurdemääramist põhjendas maksuhaldur järgmiselt:

1) Tollideklaratsioonide 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885

15/03/2010 (edaspidi tollideklaratsioonid) lahtris nr 33 „Kauba kood“ on määratud väetise

Euroopa Nõukogu määruse 2658/87 tariifi- ja statistika nomenklatuuri ning ühise tollitariifis-

tiku kohta I lisas esitatud kombineeritud nomenklatuuri (KN) alamrubriigiks 3105 51 00, mil-

lele 2009. ja 2010. a KN kohaselt vastab kauba kirjeldus „Mineraal- või keemilised väetised,

mis sisaldavad kahte või kolme järgmistest toiteelementidest: lämmastik, fosfor ja kaalium;

muud väetised; käesoleva grupi kaubad tablettidena vms kujul või pakendis brutomassiga kuni

3-11-1464

3(17)

10 kg - sisaldavad nitraate ja fosfaate“, ning Euroopa ühenduste integreeritud tariifi (TARIC)

alamrubriigiks 3105 51 00 20 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80

massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsen-

di“;

2) Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolli-

seadustik (ÜTS), art 20 lg 6 alusel klassifitseeritakse kaubad määruse nr 2658/87 I lisas esita-

tud kombineeritud nomenklatuuri (KN) põhjal. 2010. a kehtinud KN kehtestati Komisjoni

määrusega (EÜ) nr 948/2009. Määruse nr 2658/87 art 2 kohaselt kehtestab Komisjon Euroopa

ühenduste integreeritud tariifi (TARIC), mis põhineb koondnomenklatuuril ja hõlmab sama

artikli punkti d kohaselt muu hulgas tollimaksumäärad ning impordi- ja eksporditollimaksu-

määrad, sh teatavate kaupade importimisel või eksportimisel kohaldatavad maksuvabastused

ja tariifisoodustused. Vastavalt määruse nr 2658/87 art-le 5 kasutavad liikmesriigid TARIC-t

ühendusse importimisega ja ühendusest eksportimisega seotud ühenduse meetmete kohalda-

miseks ning deklareerija peab kaubale määrama TARIC koodi. Kaupade klassifitseerimisel

lähtutakse KN klassifitseerimise üldreeglitest, harmoneeritud süsteemi (HS) selgitavatest mär-

kustest (HSSM) ja KN selgitavatest märkustest (KNSM, EÜT 2008/C 133/01, 30.05.2008),

samuti Euroopa Kohtu otsustest, Komisjoni määrustest teatavate kaupade klassifitseerimise

kohta KN-s ja elektroonsest siduva tariifinformatsiooni andmebaasist (EBTI). ÜTS art 20 lg 6

p-st a tulenevalt määratakse kaupade klassifitseerimisel kindlaks koondnomenklatuuri alam-

rubriik. Lähtuvalt KN klassifitseerimise üldreeglist 1 (KN I osa, I jagu „Üldreeglid“, alljaotus

A punkt 1) vaadeldakse ametlikul klassifitseerimisel esmajärjekorras rubriikide kirjeldusi ja

vastavate jaotiste ja gruppide märkusi. Kaupade ametlik klassifitseerimine iga rubriigi alam-

rubriikidesse toimub nende alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkus-

te põhjal, kasutades vastavalt üldreegleid 1-5 vajalike muudatustega, ning arvestades, et oma-

vahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Selle reegli kohaldamisel kasutatakse

ka vastavaid märkusi jaotiste ja gruppide kohta, kui kontekst ei nõua teisiti (KN klassifitsee-

rimise üldreegel 6);

3) Tollideklaratsioonide

lisadokumentidel

on

kauba

kirjelduseks

stabiliseeritud

ammoniumnitraat NP 33:3 või azotofosfaat 33:3 pakkimata kaubana raudteevagunis. Tollidek-

laratsioonil 10EE121EE90452885 kajastuva kauba kohta esitatud tootja kvaliteedisertifikaadil

on lämmastiku sisalduseks 33 +/- 1% ja fosfori fosforpentaoksiidina P205 sisalduseks 3%.

Samasugune on kauba keemiline koostis ka tollideklaratsiooni 10EE1210EE90452818 juurde

esitatud toote andmelehe (product data sheet) kohaselt. Tootja kvaliteedisertifikaadil on kauba

nimetuseks stabiliseeritud ammooniumnitraat NP 33:3 ja kaup on graanulitena.

4) AS Farm Plant Eesti tootejuhi K. S 13.12.2011 seletuse kohaselt näitab väetise kohta

märgitud lühend NP 33:3 lämmastiku ja fosfori sisaldust (P205-na) protsentuaalselt. K. S vii-

tas Põllumajandusuuringute Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi Jääkide ja Saasteainete

Laboratooriumi 22.12.2009 katseprotokollile, mille kohaselt sisaldas analüüsiks esitatud am-

mooniumnitraat NP 33-3 üldfosforit 3,3% (sellest veeslahustuv fosfor (P2O5) 2,2%), ammoo-

niumlämmastikku 16,7% ning ammoonium- ja nitraatlämmastikku 33%. Vastuseks küsimuse-

le, miks on väetiseregistris väetise kaubanduslikuks nimetuseks märgitud stabiliseeritud am-

mooniumnitraat, ütles K. S, et kuna tavaline ammooniumnitraat on plahvatusohtlik, siis on

natuke vähendatud lämmastikuprotsenti ja on lisandunud fosfor ja kui tootja nimetab seda

ammooniumnitraadiks, on sellele raske teist nime panna. K. S-i hinnangul on toiteelemendi

efekt fosforist 2,2%, mis on vees lahustuv ehk täielikult taimede poolt omastatav. Väetise-

plaani koostades võetakse fosfor arvesse. Tavapärane fosfori sisaldus väetistel on erinev, jää-

des 6-10% piiresse. Ammooniumnitraadi 33:3 põhiline kasutusala on tali- ja suviviljade pealt-

väetamine ehk kasvuaegne väetamine. K. S-i seletuses toodud näitest tuleneb, et suurema fos-

forisisaldusega väetised annavad suurema efekti ja teatud juhtudel puudub mõte kasutada väe-

3-11-1464

4(17)

tist ammooniumnitraat 33:3 fosfori lisamiseks, kuna väetise kulu on sel juhul väga suur. K. Si

hinnangul annab ammooniumnitraadis 33:3 sisalduv fosfor efekti, kuid selle suuruse tuvasta-

miseks tuleks teha katseid. Väetiseseaduse § 11 lg 3 alusel on AS Farm Plant Estonia regist-

reerinud stabiliseeritud ammooniumnitraadi N-P2O5 33-3 riiklikus väetiseregistris väetise

tüüpnimetuse „ammooniumnitraat“ all, registreerimisnumbriga 037-2, kus üldlämmastiku

sisaldus on 33% ja fosfori sisaldus P2O5-na on 3%.

5) Vastavalt väetiseseaduse § 6 lg 2 alusel kehtestatud põllumajandusministri 10.03.2005

määruse nr 23 lisa p-le 1 peab mineraalväetise impordil kolmandatest riikidest mineraalväetise

koostis vastama Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse 2003/2003 (edaspidi

määrus 2003/2003) lisas I toodud väetise koostise nõuetele. Määruse 2003/2003 I lisa alusel

on väetis materjal, mille peamiseks ülesandeks on taimede varustamine toiteelementidega.

Määruse I lisas on antud NP väetiste puhul minimaalsed lämmastiku (N) ja fosfori (P2O5-na)

kogused selliselt, et need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena. Lämmastiku minimaal-

seks koguseks NP väetises on 3% ja fosfori fosforpentaoksiidina P2O5 minimaalseks koguseks

5%. Riiklikus väetiseregistris registrinumbriga 037-2 registreeritud väetis sisaldab fosforit

fosforpentaoksiidina P2O5 3%, mis ei ole piisav kogus, et toimida tegelikult väetava ainena,

ning on käsitletav üksnes lisandina. Seetõttu pole tegemist kahekomponendilise väetisega,

vaid, nagu määratleb väetiseregister, ammooniumnitraadiga;

6) OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus poolt 24.03.2010 väljastatud analüüsiaktidest näh-

tub, et fosfori fosforpentaoksiidina sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4 massiprotsenti. KNSM-s on

KN koodide 3105 20 10 kuni 3105 20 90 ning 3105 51 00 kuni 3105 59 00 kirjeldustes märgi-

tud, et termin „mis sisaldavad /…/ toiteelementi“ tähendab, et kõnesolevaid aineid on piisavas

koguses, et need tegelikult toimivad väetavate ainetena ega ole ainult lisandid. KN-s, HSSM-s

ja KNSM-s puudub määratlus mõistete „piisavas koguses väetavad ained“ ja „lisandid“ kohta.

Euroopa Kohtu kohtuasja C-42/99 kohtujuristi ettepaneku p-s 25 asuti seisukohale, et asjaolu,

et terminid ei ole KN-s defineeritud, tähendab, et selliste toodete enda nimetus iseloomustab

toodet ja eriti toote objektiivseid tunnuseid ja omadusi. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt saab

KN-s sisalduvate mõistete defineerimiseks kasutada teist õigusakti või sõnaraamatut. Seega

tuleb mõiste defineerimiseks kasutada õigusakti, mis käsitleks väetisi. Määruse 2003/2003 I

lisa sätestab minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused NP väetistes, mis on piisavad selleks,

et tegelikult toimida väetavate ainetena. Lähtudes klassifitseerimise üldreeglitest, määrusest nr

2003/2003 ning neist toetavast väetiseregistris toodud määratlusest, mille kohaselt on stabili-

seeritud ammooniumnitraat N-P2O5 33:3 ühekomponendiline väetis, ei saa seda väetist klas-

sifitseerida HS rubriiki 3105 kirjeldusega „mineraalsed ja keemilised väetised, mis sisaldavad

kahte toiteelementi: lämmastikku ja fosforit“;

7) Eesti Tollitariifistikus on TARIC-koodi 3105 51 00 10 kirjeldus „tahked väetised, mille

ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5

alla 3 massiprotsendi“ ja TARIC koodi 3105 51 00 20 kirjeldus „tahked väetised, mille am-

mooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatuna P2O5,

vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“. Sellised TARIC koodide kirjeldused ei vasta kahte

toiteelementi sisaldava mineraal- või keemilise väetise määratlusele ja tekitavad importijate

seas väetise klassifitseerimisel vääritimõistmist;

8) Kauba klassifitseerimisel KN järgi peab esmalt tegema kindlaks väetise liigi. Antud juhul

määrab väetise liigi toiteelementide sisaldus massiprotsentides, mis peab olema selline, et see

toimiks väetava ainena. Ka riiklik väetiseregister on väetise määratlenud lihtväetisena (sisal-

dab vaid ühte toiteelementi) – ammooniumnitraadina. Kauba klassifitseerimisel tuleb lähtuda

KN üldreeglist 1, mille järgi tuleb kaubale valida kõige täpsema kirjelduse järgi KN rubriik.

Selleks on KN rubriigi 3102 kirjeldus: „mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“. Vasta-

3-11-1464

5(17)

valt KN üldreeglile 1 klassifitseeritakse ammooniumnitraat HS rubriiki 3102 kirjeldusega

„mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“ ja vastavalt KN üldreeglile 6, kus võrrelda-

vaks on sama taseme alamrubriigid, HS alamrubriiki 3102 30 kirjeldusega „ammooniumnit-

raat“. Kuna väetis on graanulitena, siis klassifitseeritakse see KN alamrubriiki 3102 30 90

ning TARIC alamrubriiki 3102 30 90 00. Vastavalt komisjoni määrusele nr 948/2009 on kau-

bakoodi 3102 30 90 00 kokkuleppeline tollimaksumäär ilma tariifisoodustuseta 6,5%. Nõuko-

gu määruse nr 661/2008 art 2 lg 2 p b kohaselt on äriühingu JSC Kirovo-Chepetsky

Khimichesky Kombinat poolt toodetud ammooniumnitraadi lõpliku dumpinguvastase tolli-

maksu määr 47,07 eurot tonni kohta (TARIC-kood 3102 30 90 00, lisakood A 959).

3. AS Farm Plant Eesti esitas 13.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK

13.05.2011 otsuse nr 12.2-3/8172-4 tühistamiseks osas, millega määrati AS-le Farm Plant

Eesti tasumisele kuuluvaks maksusummaks 110 038,09 eurot (kaebaja märkis, et ei vaidlusta

maksuotsuse osa, milles jõuti järeldusele tollimaksu summas 5160 krooni enammaksmisest),

ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks AS Farm Plant Eesti tasutud tagatise summade

79 535,75 eurot ja 30 898,02 eurot tagastamiseks. Kaebuse esitaja seisukohad maksu määra-

mise õigusvastasusest (I kd tl 3-9; II kd tl 37, 112, 154-156) olid järgmised.

1) Tollideklaratsioonide lahtris nr 33 „Kauba kood“ deklareeritud väetise kombineeritud

nomenklatuuri alamrubriik 3105 51 00 ning TARIC alamrubriik 3105 51 00 20 on korrektsed,

mistõttu puudub alus deklareeritud kauba ümberklassifitseerimiseks ning täiendava maksu

määramiseks. Kuna tollideklaratsioonide lahtris 36 deklareeriti soodustuse koodiks 200 (ilma

tingimuste ja piiranguteta GSP tollimaksumäär), mis deklareeritud KN alamrubriigi 3105 51

00 ning TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 puhul andis Venemaa päritolu kaubale päritolu-

sertifikaatide vormi A esitamisel tollimaksu tariifsoodustuse 3%, on tollideklaratsioonidega

imporditud väetiselt tasutud tollimaksu (A00) ja käibemaksu (B00) summad korrektsed ning

puudub alus täiendava tollimaksu ja käibemaksu määramiseks. Ühtlasi, kuna tollideklarat-

sioonidega KN alamrubriigi 3105 51 00 alla deklareeritud kaup on kauba päritolusertifikaatide

kohaselt toodetud äriühingu JSC Kirovo-Chepetsky Khimichesky Kombinat poolt, ei kuulu

kõnealune toode Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 989/2009 kohaselt dumpinguvastase

tollimaksu kohaldamisalasse. Seega puudub alus ka lõpliku dumpinguvastase tollimaksu mää-

ramiseks. Väetise N-P2O5 33-3 ekslik klassifitseerimine KN alamrubriigi 3102 30 90 ning

TARIC alamrubriigi 3102 30 90 00 alla tingib kõnealuse toote osas õigustamatult dumpingu-

vastase tollimaksu kohaldamise vastavalt määrusele nr 989/2009.

2) OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 24.03.2010 analüüsiaktidest nähtub, et väetise

ammooniumnitraadi sisaldus jäi vahemikku 95,3–96,8%, üldlämmastiku (N) sisaldus vahe-

mikku 31,6–32% ning vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus vahemikku

2,7–3,4%. Kuna puudub vaidlus analüüsiaktides toodud protsentuaalsete sisalduste osas, on

selge, et deklareeritud kaup sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit (nitraate ja fosfaate) ja

kõnealuse väetise ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ning fosforisisaldus

(väljendatud P2O5) on keskmiselt üle 3 massiprotsendi ja jääb üldjoontes vahemikku 3-6 mas-

siprotsenti (kolm analüüsiakti – nr 1-3/30, 1-3/32, 1-3/33 – neljast tõendavad, et fosforisisal-

dus (P2O5) on vähemalt 3 massiprotsenti).

3) Tulenevalt KN alamrubriigi 3105 51 00 alla kuuluva kauba kirjeldusest „sisaldavad kahte

toiteelementi: lämmastikku ja fosforit: sisaldavad nitraate ja fosfaate“ on oluline, et nii läm-

mastik kui ka fosfor oleksid käsitletavad toiteelementidena. Kuna KN mõistet „toiteelement“

ei määratle, tuleb KN alamrubriigi 3105 51 00 alla kuuluva kauba kirjelduses sisalduvat mõis-

tet „toiteelement“ tõlgendada koosmõjus KNSM, HSSM ning asjakohase Euroopa Kohtu

praktikaga. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtu-

asjas nr C-396/02 p 27; 07.02.2002 otsus kohtuasjas nr C-276/00 p 21; jpt) kohaselt on õigus-

3-11-1464

6(17)

kindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsusta-

vaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on kind-

laks määratud KN asjaomaste rubriikide nimetustes ja ning KN-s sisalduvate vastavate rubrii-

kide ja gruppide märkuste sõnastuses. Kuigi KSSM ja HSSM aitavad kaasa KN rubriikide

tõlgendamisele, ei oma need siiski siduvat õigusjõudu, seega peab KNSM ja HSSM sisu ole-

ma kooskõlas KN sätetega ega tohi muuta nende sätete ulatust (Euroopa Kohtu 16.09.2004

otsus kohtuasjas nr C-396/02 p 28; 26.09.2000 otsus kohtuasjas nr C-42/99 p 20; 09.02.1999

otsus kohtuasjas nr C-280/97 p 23; jpt). Nagu märgitud, on Euroopa Kohtu praktika kohaselt

kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks kauba objektiivsed tunnused ja

omadused. Lisaks võib objektiivne klassifitseerimiskriteerium olla toote kasutuseesmärk, kui

see on nimetatud tootele omane ja seda saab hinnata selle kauba objektiivsete tunnuste ning

omaduste alusel (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-396/02, p 29).

4) 24.03.2010 analüüsiaktidest nähtub, et kõnealuse väetise vees lahustuva fosfori

fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4%. See tähendab, et väetises sisal-

duv fosfor fosforpentaoksiidina (P2O5) on täielikult taimede poolt omastatav ehk tegemist on

toiteelemendiga. Vastava toiteelemendi sisaldus on piisav, et see tegelikult toimiks väetava

ainena, mitte saasteaine või muu ebapuhtusele viitava ebasoovitava elemendina (inglise keeles

impurity), mida on silmas peetud KN alamrubriigi 3105 51 00 selgitavates märkustes. Vees

lahustuvat fosforit fosforpentaoksiidina sisaldava väetise N-P2O5 33-3 põhiline kasutusala on

tali- ja suviviljade pealtväetamine ehk kasvuaegne väetamine. Lisaks kasutatakse seda rapsi ja

rohumaade puhul. Vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) kasutuseesmärgiks on

taimede varustamine toiteelementidega koosmõjus teiste väetises sisalduvate väetavate ainete-

ga. Seega on fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) näol tegemist tegelikult toimiva väetava ai-

nega ja mitte lisandiga. Seda kinnitab täiendavalt ka kõnealuse väetise ostmiseks sõlmitud

lepingu nr 094/09 lisade nr 8 ja 9 p 1. Kuna väetise ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80

massiprotsendi ning fosforisisaldus (väljendatud P2O5-na) on kolmel analüüsil neljast jäänud

vahemikku 3–6 massiprotsenti, tuleb kõnealune väetis klassifitseerida ühtlasi TARIC alam-

rubriigi 3105 51 00 20 alla. Kuna TARIC kui EL maksuseaduse kohaselt peab P2O5 kui toite-

elemendi sisaldus jääma vahemikku 3-6%, et kaup kuuluks TARIC alamrubriigi 3105 51 00

20 alla, on ilmne, et EL maksuseaduste kohaselt on P2O5 kui toiteelemendi 3-6%-list sisaldust

peetud piisavaks, et see toimiks tegelikult väetava ainena ega oleks lihtsalt saasteaine või muu

ebapuhtusele viitav element.

5) Vastustaja viidatud kohtujuristi ettepanekust kohtuasjas nr C-42/99 ei ole võimalik tuleta-

da, et KN selgitavates märkustes sisalduvate mõistete defineerimisel tuleb lähtuda määrusest

nr 2003/2003. Kohtujurist on ettepaneku p-s 25 asunud seisukohale, et asjaolu, et mõisted ei

ole KN-s defineeritud, viib eelduseni, et selliste toodete kirjeldus ja eriti nende objektiivsed

tunnused ja omadused iseloomustavad vastavaid tooteid piisavalt. Seega nõustub kohtujurist

Euroopa Kohtu 26.09.2000 otsuse kohtuasjas nr C-42/99 p-s 20 sätestatuga, mille kohaselt on

õiguskindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise

otsustavaks kriteeriumiks oleksid just kauba objektiivsed tunnused ja omadused. Vastustaja on

maksuotsuses kohtujuristi ettepaneku p 25 valesti tõlgendanud ning üritanud KN ja määruse

nr 2003/2003 vahelist seost tuletada ilmselt kohtujuristi ettepaneku joonealuse märkuse nr 19

kaudu, milles viidatakse Euroopa Kohtu 10.12.1975 otsusele kohtuasjas nr 53/75, kus kohus

võttis lisaks toote objektiivsetele tunnustele ja omadustele arvesse ka toote määratlust mõnes

teises Euroopa Liidu õigusaktis. Ka viidatud otsuses kohtuasjas nr 53/75 on toote tariifse klas-

sifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks olnud kauba objektiivsed tunnused ja omadused. See-

ga puudub KN, KNSM ja määruse nr 2003/2003 vahel igasugune õiguslikult siduv seos. Sa-

mal seisukohal on tulenevalt kaebaja esitatud teabenõudele antud vastusest ka Euroopa Ko-

misjon (13.10.2010 e-kiri). Isegi kui eeldada, et teatud juhtudel võib KN-s (ja KNSM-s) sisal-

3-11-1464

7(17)

duva mõiste määratlemisel võtta arvesse ka mõnes teises Euroopa Liidu õigusaktis sisalduvat

määratlust, tuleb esmajoones lähtuda kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavast kriteeriu-

mist ehk toote objektiivsetest tunnustest ja omadustest. Kõnealuse väetise objektiivseks tun-

nuseks ja omaduseks on kahe toiteelemendi – lämmastiku ja fosfori – sisaldus. KN alamrub-

riigi 3102 30 90 alla kuuluvad üksnes ühte toiteelementi – lämmastikku – sisaldavad väetised.

6) Vastavalt ÜTS art 20 lg-le 1 põhinevad tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele

kuuluvad tollimaksud Euroopa ühenduste tollitariifistikul. ÜTS art 20 lg-s 3 on toodud am-

mendav loetelu komponentidest, millest Euroopa ühenduste tollitariifistik koosneb. Tollitariif-

istiku moodustavad muu hulgas KN ja TARIC. Vastustaja poolt täiendava maksu määramisel

aluseks võetud määrus nr 2003/2003 ei ole ÜTS art 20 lg 3 kohaselt Euroopa ühenduste tolli-

tariifistiku osa. Tegemist ei ole EL maksuseadusega ega EL maksuseaduse alusel antud õigus-

aktiga. Kõik maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused tuleb sätestada seadusega. Õi-

gusselguse põhimõttega poleks kooskõlas see, kui maksukoosseisu täitmiseks vajalikke tingi-

musi saaks tuletada ka maksuõigusest välja jäävast õigusaktist. Kuna EL maksuseadustes

puudub P2O5 koguseline nõue (5%), ei ole võimalik vastavat koguselist piirangut maksu mää-

ramisel rakendada. Materiaalses maksuõiguses pole analoogia lubatud.

7) Vastustaja on ekslikult leidnud, nagu oleks kaebaja väetise kvalifitseerimist alustanud

TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 kirjeldusest. Kaebaja on esmalt leidnud klassifitseeritavale

väetisele kõige täpsema kirjeldusega KN rubriigi, milleks on väetise objektiivsetest tunnustest

lähtuvalt rubriik 3105. Edasi leidis kaebaja väetise objektiivsetele tunnustele vastava alamrub-

riigi 3105 51 00 ning alles viimasena TARIC alamrubriigi.

8) Erinevalt vastustaja 17.01.2012 seisukohast ei ole kaebaja väitnud, et maksukoosseis

võibki olla erinev väetise kaubanduslikust iseloomust ning et ta müüb väetist ammooniumnit-

raadina. Samuti pole kaebaja väljendanud seisukohta, et väetiseid kasutatakse EL-s ammoo-

niumnitraadina. Kaebaja on vastustajale selgitanud, et ta müüb väetist kaubandusliku nimetu-

sega „stabiliseeritud ammooniumnitraat“ üksnes seetõttu, et tootja on seda nii kvaliteediserti-

fikaadil märkinud. Kuna kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks on kau-

ba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on määratud kindlaks KN-s, ei oma väe-

tise tootja antud kaubanduslik nimetus väetise klassifitseerimisel tähendust.

9) Väetise klassifitseerimisel peab käesoleval juhul tuginema ka klassifitseerimise üldreegli-

tele 2b ja 3a, sest nende kohaldamisel ei teki vastuolu rubriikide kirjelduste ega vastavate jao-

tiste ja gruppide märkustega ning üldreeglid 2b ja 3a võimaldavad väetist paremini kvalifitsee-

rida. Üldreegel 2b näeb ette, et rohkem kui ühest materjalist või ainest koosnevaid kaupu klas-

sifitseeritakse üldreegli 3 kohaselt. Üldreegli 3a järgi on kaupa täpsemalt kirjeldav rubriik

eelistatum üldisemat kirjeldust sisaldavate rubriikide ees. Rubriigi 3105 kirjeldus on vaidlus-

alust kaupa täpsemalt kirjeldav kui rubriigi 3102 kirjeldus. Samuti on KN alamrubriik 3105 51

00 väetist täpsemini kirjeldav kui vastustaja pakutud alamrubriik 3102 30 90. Vastustaja poolt

kohtule esitatud ammooniumnitraadi ohutuspassist nähtuvalt sisalduvad tootes üksnes nitraa-

did ja fosfaadid, mis vastab 100%-liselt KN alamrubriigile 3105 51 00, alamrubriigile 3102 30

90 vastab väetise koostisest üksnes 90-96%. Isegi juhul, kui eeldada, et klassifitseerimise üld-

reegli 1 kohaselt peab klassifitseerimine toimuma käesoleval juhul üksnes lähtuvalt rubriikide

kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest, ei ole võimalik jõuda vastustaja kir-

jeldatud tulemuseni, kuna väetis vastab oma objektiivsete tunnuste poolest 100%-liselt KN

rubriigi 3105 ja KN alamrubriigi 3105 51 00 kirjeldusele.

10) Maksuotsus on vastuoluline. Vastustaja väidab, et määrus 2003/2003 kehtestab minimaal-

sed lämmastiku ja fosfori kogused, millest alates need toiteelemendid toimiksid väetavate ai-

netena. Sellega välistab vastustaja mineraalsete ja keemiliste väetiste, mis sisaldavad kahte

3-11-1464

8(17)

toiteelementi (nitraate ja fosfaate), kuid milles P2O5 on alla 5%, kuulumise 3105 51 alamrub-

riiki. Jääb arusaamatuks, miks on vaja TARIC alamrubriikides üldse reguleerida P2O5 sisal-

dust sellistes väetistes ja kehtestada neile alamrubriigis 3105 51 mis tahes meetmeid, kui alla

5% P2O5 sisaldusega väetised sinna kuuluda ei saa. Samuti on põhjendamata ja paljasõnaline

väide, et määrus 2003/2003 kehtestab minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused, et need

toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena.

4. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 78-81; II kd, tl 104-107).

1) Vaidlus puudub selles, et deklareeritud väetis sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit.

Samuti on vastustaja ja kaebaja ühel meelel ainete protsentuaalse koguse osas.

2) Imporditud väetise näol on tegemist ammooniumnitraadi, mitte kahte toiteelementi sisal-

dava väetisega. Kaebaja on ebaõigesti sisustanud KNSM-s toodud mõistet „piisavas koguses,

et need tegelikult toimivad väetavate ainetena“. Toote objektiivsed tunnused on tõepoolest

koostisainete faktiline sisaldus väetises, kuid lisaks sellele on olulised toote omadused ehk

toote kasutatavus selleks otstarbeks, mida talle omistatakse. Mõiste „piisavas koguses, et need

tegelikult toimivad väetavate ainetena“ sisustamine on üks osa toote omaduste tuvastamisel,

mitte omaette menetlus. Käesolevas vaidluses tekitavad toodete enda nimetus ja objektiivsed

tunnused palju küsimusi ega iseloomusta toodet piisavalt. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt

kohtuasjas C-42/99 saab KN mingi mõiste sisustamiseks kasutada ka teist õigusakti või sõna-

raamatut. Kaebaja leiab ekslikult, et määrus 2003/2003 pole antud juhul asjakohane. Põlluma-

jandusministri 10.03.2005 määruse nr 23 „Nõuded väetise koostisele väetise liikide kaupa“

lisa p-s 1 on sätestatud, et mineraalväetise koostis peab vastama määruse 2003/2003 lisas I

toodud väetise koostise nõuetele. Seega kehtivad ka väljaspool EL toodetud väetistele Eestis-

se toimetamisel samad nõuded kui EL-s toodetud väetistele. Juba seetõttu võib käesolevas

asjas rakendada määrust 2003/2003.

3) Tuginedes mh väetiseregistri kandele, kuulub kõne all olev kõrge lämmastikusisaldusega

väetis, mis sisaldab 33% lämmastikku ja 3% P2O5, liiginimetuse „ammooniumnitraat“ alla

ning selles sisalduval 3%-l P2O5-l on üksnes plahvatusohtlikku ammooniumnitraati stabilisee-

riv ülesanne.

4) Väetiste väljendusviis (NP 33:3) on mõneti segadust tekitav, kuna sellist ühendit nagu

P2O5 looduses ei esine ning taim seda ei omasta. Taimed omastavad sellest ühendist vees la-

hustuvat osa. Kogu see 3% ei ole aga vees lahustuv, kuid kaebaja on ekslikult käsitlenud

numbreid selliselt, nagu oleks kogu kõnealuses väetises sisalduv P2O5 vees lahustuv. Ka K. S-

i hinnangul on toiteelemendi efekt fosforist 2,2%, mis on vees lahustuv ehk täielikult taimede

poolt

omastatav.

Kaebaja

pole

põhjendanud,

miks

on

vees

lahustuva

fosfori

fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus piisav. Internetist kättesaadavatel andmetel on toiteele-

mentide lämmastiku, fosfori ja kaaliumi (NPK) suhe NPK väetistes 1:0,2:0,6…0,7. Selle järgi

peaks kõnealuses ammooniumnitraadis optimaalne fosfori sisaldus olema minimaalselt 6%,

kuid praegu on see 2,7-3,4%. Sisuliselt sama sätestab ka määrus 2003/2003. Isegi kui lähtuda

kaebaja ekslikust seisukohast, et määrus 2003/2003 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kan-

takse väetiste andmed väetiseregistrisse ikkagi vastavalt ühenduse õigusaktide nõuetele. See-

ga peaks vähemalt kaudselt arvestama ka määrust 2003/2003. Kindlasti on taimedel mingil

määral kasu ka väikesest fosforisisaldusest (3%), kuid mitte piisavalt. See tuleneb ka K. S-i

seletusest. Kui võrrelda kõnealuseid väetiseid samanimeliste EL-s toodetud väetistega (st

nendega, millele igal juhul ja vahetult kohaldub määrus 2003/2003), siis peab seal selleks, et

väetist nimetada toiteelemente lämmastikku ja fosforit sisaldavaks väetiseks, toiteainet sisal-

duma üle 5%. Kui mingit lämmastikule lisaks olevat toiteelementi esineb vähem kui 5%, on

tegemist lämmastikväetisega. Kõnealuse väetise etiketile võib lisada vaid tekstina, et see si-

3-11-1464

9(17)

saldab lisaks teatud koguse fosforit. Fosfor pole sel juhul siiski toiteelement, mida võiks ees-

märgipäraselt kasutada. Kuna fosforit pole piisavalt, pole väetisel neid omadusi, mis fosforil

väetamiseks kasutamisel peaksid olema. Kuigi toiteelemendid on ka väikestes kogustes kasu-

likud, on oluline tõmmata piir, millest arvates paigutatakse väetisi liiginimetuste alla.

5) Kauba klassifitseerimist ei alustata TARIC alamrubriigi kirjeldusest, nagu seda on teinud

kaebaja. KN esimesest üldreeglist ja kuuendast reeglist tulenevalt on kaupade tariifsel klassi-

fitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused. Kuigi KNSM-l pole õigusakti

jõudu, on need KN tõlgendamisel abistava tähendusega. Esmalt määratletakse, millise kauba-

ga on tegemist. Pärast seda leitakse vastavalt KN üldreeglile 1 kaubale kõige täpsema kirjel-

dusega rubriik (4-kohaline kood). Pärast õige rubriigi leidmist asutakse otsima kaubale kõige

täpsemini vastava kirjeldusega 1. astme HS alamrubriiki ja KN alamrubriiki. Kõige lõpus

leitakse TARIC alamrubriik. Klassifitseerimise üldreeglite selgituste kohaselt ei tohi KN

alamrubriigi (8-kohalise koodi) ulatus ületada HS alamrubriigi ulatust (6-kohalise koodi kir-

jeldust), mis omakorda ei tohi ületada HS rubriigi (4-kohalise koodi kirjeldust) ulatust. Antud

juhul on TARIC alamrubriigi 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 (osaliselt) ulatus sama suur kui

HS rubriigi 3102 ulatus.

6) TARIC koodid (kaubakoodi 9. ja 10. koht) väljendavad EL rakendatud kaubanduslikke

meetmeid. EL määrustega nr 661/2008 ja 989/2009 on Venemaa teatud tootjate väetistele

kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud. EL määrusega 989/2009 vabastatakse JSC

Kirovo-Chepetsky Khimichesky Kombinat poolt toodetud teatavad väetised dumpinguvastas-

test tollimaksudest. Selle määruse aluseks on asjaolu, et ettevõte suutis kohtuvaidluses tõen-

dada, et tema toodetud väetistel ei ole halba majanduslikku mõju EL tootjatele. See ei avalda

aga mõju kauba kvalifitseerimisele. Dumpinguvastane tollimaks jäi endiselt kehtima ammoo-

niumnitraadi (KN kood 3102 30 90) osas. EL Nõukogu määruse nr 661/2008 lg-s 87 on too-

dud põhjus, miks TARIC koodi kirjeldused (fosfori sisaldusega alla 5%) on sellised, nagu nad

on. See on tingitud Venemaa eksportijatest, kes püüavad süstemaatiliselt suurendada ühen-

dusse dumpinguhinnaga eksporditava ammooniumnitraadi ekspordimahte. Samal ajal on Eu-

roopa Nõukogu võtnud järjest kasutusele meetmeid järjest uute imporditavate toodete vastu ja

see on vähemalt osaliselt tinginud erinevate meetmete paljususe. Dumpinguvastastest maksu-

dest kõrvalehoidmiseks ongi ammooniumnitraat importijate poolt deklareeritud vale kauba-

koodi alla. Määrus 2003/2003 on kehtestatud selleks, et kõik liikmesriigid määratleksid ja

käsitleksid väetiseid ühtemoodi.

7) ÜTS rakendussätete (komisjoni määrus 2454/93) art 1 p 5 kohaselt on kauba identifitsee-

rimiseks vajalikud andmed need, mida kasutatakse kauba kaubanduslikul eesmärgil identifit-

seerimiseks ning mis võimaldavad tollil määrata tariifset klassifikatsiooni. Kaubanduslikul

eesmärgil identifitseerimisel EL siseselt tuleb lähtuda määrusest 2003/2003. Ainuüksi seetõttu

pole õige kaebaja seisukoht, et maksukoosseis (ehk kauba klassifitseerimine) võibki olla eri-

nev väetise iseloomust selle müügil EL-s. Kaupade klassifitseerimisel ei saa teineteisest lahu-

tada kauba tehnoloogilist eripära ja kasutusotstarvet. Nagu märkis ka kaebaja, kasutatakse

kõnealuseid väetiseid EL-s ammooniumnitraadina. Euroopa Kohus on otsuse C-14/05 p-s 21

leidnud, et toote kasutusotstarve võib klassifikatsiooni seisukohalt olla objektiivne kriteerium,

kui see on kõnealusele tootele loomuomane, mida peab saama hinnata toote objektiivsete

omaduste ja tunnuste kaudu. Isegi kui asuda seisukohale, et ilma ulatuslike uuringuteta pole

võimalik anda hinnangut sellele, kas mingit ainet on väetises piisavalt, et tal oleks väetav toi-

me, ei saa mööda minna asjaolust, et P2O5 on kõnealustes väetistes stabiliseeriva mõjuga, mi-

da kinnitavad kõik tootja ja kaebaja esitatud tõendid.

8) Kaebaja viited klassifitseerimise üldreeglitele 2b ja 3 ei ole asjakohased. Need puuduta-

vad erinevate ainete segude klassifitseerimist. Reegli 2b kohaldamine tuleb kõne alla alles

3-11-1464

10(17)

siis, kui kaupa ei ole võimalik 1. reegli alusel klassifitseerida. Nt vett, mis sisaldab eraldi ele-

mente hapnikku ja vesinikku, ei ole vaja hakata liigitama vesiniku või hapniku erinevate se-

gude alla. Kui kaupa ei saa klassifitseerida üldreegli 1 põhimõtetest lähtudes, kasutatakse

reegli 2 põhimõtteid ja kui ka siis pole võimalik kaupa klassifitseerida, kasutatakse 3. reegli

põhimõtteid. Segud, mis on kaupadena kirjeldatud mingis jaotise või grupi märkuses või rub-

riigi tekstis, tuleb klassifitseerida reegli 1 sätete kohaselt. Reegel 2b ei laienda rubriiki seda-

võrd, et sinna võiks arvata kaupu, mida vastavalt reeglile 1 ei saa käsitleda kui rubriigi kirjel-

dusele vastavaid; see juhtub, kui teise materjali või aine lisamine muudab kauba iseloomu nii,

et see läheb vastuollu rubriigi määratlustega. Praegu on võimalik kaup klassifitseerida 1. reeg-

li alusel – kõnealused väetised on klassifitseeritavad ammooniumnitraadina. Kõnealune väetis

on ainete segu, mille peamiseks koostisosaks on ammooniumnitraat (95,3%) ja lisandiks vees

lahustuv fosforpentaoksiid (3,4% vastavalt analüüsiaktile nr 1-3/30, teistes proovides oli

fosforpentaoksiidi vähem). Mitte igasugune teise aine sisaldus ei anna automaatset põhjust

klassifitseerida aine mingite ainete seguks. Looduses eksisteerib vähe puhtaid aineid ning

seetõttu on loogiline eeldada, et eksisteerivad objektiivsed kriteeriumid ja piirid, mille alusel

aineid kas puhtana või seguna käsitleda. HSSM-s HS rubriigi 3105 kohta on lõigu B p 3 järel

märgitud, et HS rubriigi 3102 väetised võivad sisaldada väikestes kogustes fosforit ja kaaliu-

mi, kuid see ei anna alust nende käsitlemiseks liit- või kompleksväetistena. See selgitus ei ole

rubriigi kirjeldusega vastuolus, vaid täpsustab seda. Oluline on see, kui palju fosforit väetis

sisaldab. Et väike kogus fosforit võib olla ka 3102 rubriigi väetises, tuleb uurida, mida tähen-

dab väike kogus. Selle osas annavad juhised KNSM rubriikide 3105 20 10 kuni 3105 20 90

kohta (kahte toiteelementi sisaldavas väetises peab olema toiteelemente piisavas koguses, et

need tegelikult toimiksid väetavate ainetena). Kaebaja imporditud väetises on fosfori kont-

sentratsioon niivõrd väike, et see ei toimi tegelikult väetava ainena.

5. Tallinna Halduskohtu 22.06.2012 otsusega (II kd, tl 179-184) jäeti AS Farm Plant Eesti

kaebus rahuldamata.

1) Maksuotsus on formaalselt õiguspärane haldusakt, mis vastab haldusmenetluse seaduse §-

s 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele ning maksukorralduse seaduse §-s 46

sätestatud spetsiifilistele nõuetele.

2) Vaidlus puudub selles, et deklareeritud väetis sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit,

ammooniumnitraati ja vees lahustuvat P2O5; samuti selles, kui palju väetis nimetatud aineid

protsentuaalselt sisaldab. Pooled on ühel meelel, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsusta-

vaks kriteeriumiks on kauba objektiivsed tunnused ja omadused.

3) Kaebaja ei ole lähtuvalt MKS §-st 150 suutnud kohut veenda ega tõendada, et maksuotsu-

sega tasumisele kuuluvad maksusummad on valesti määratud. Kaebaja on esitanud kaebuses

põhimõtteliselt samu väiteid, mis on esitatud juba kontrollakti kohta koostatud eriarvamuses

ning vastustaja on nendele seisukohtadele vastanud. Kohus nõustub maksuotsuses toodud ar-

gumentatsiooniga. Arvestades haldusasja mahtu, poolte seisukohtade üksikasjalikkust ning

nende kohtuotsuses pea terviklikul kujul esitamist, puudub olukorras, kus kohus jagab vastus-

taja seisukohti, mõte kaebaja väidetele veel kord samas mahus vastata.

4) Kohus viitas Põllumajandusameti väetiste osakonna juhataja selgitusele ammooniumnit-

raadi kohta (II kd tl 59); 24.03.2010 analüüsiaktidele, millest nähtuvalt jäi väetise ammoo-

niumnitraadi sisaldus vahemikku 95,3–96,8%, samas kui vees lahustuva fosfori

fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4% (I kd tl 110-111, 114, 137); Põl-

lumajandusuuringute Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi jääkide ja saasteainete laboratoo-

riumi 22.12.2009 katseprotokollile, millest nähtuvalt oli lahustuva fosfori (P2O5) sisaldus ko-

guni 2,2% (I kd tl 254, II kd tl 30); asjaolule, et väetiseregistris on kõnealuse väetise kauban-

3-11-1464

11(17)

duslikuks nimetuseks märgitud stabiliseeritud ammooniumnitraat, nagu seda nimetab ka tootja

ja nagu see on märgitud tollideklaratsioonidel, ning kaebaja tootejuhi K. S-i 13.12.2011 sele-

tustele (I kd tl 203-204), millest kohus tõi välja, et tavalise ammooniumnitraadi plahvatusoht-

likkuse tõttu on natuke vähendatud lämmastikuprotsenti ja lisatud fosforit, toiteelemendi efek-

tiga fosforit, mis on vees lahustuv ehk siis taimede poolt täielikult omastatav, on 2,2%, tava-

pärane fosfori sisaldus väetistel on 6-10%, 3% fosfori sisalduse puhul pole toiteelemendi mõju

olemasolu osas uuringuid tehtud. Selle põhjal leidis kohus, et kaebaja väited kahe toimeainega

väetisest jäävad ilmselgelt paljasõnaliseks ega tõenda väidetavaid „objektiivseid tunnuseid ja

omadusi“. Asjaolust, et vastustaja möönab, et ka väikesest kogusest fosforist on väetises min-

gil määral kasu, ei saa teha järeldust, et konkreetses väetises on fosforit piisavas koguses sel-

leks, et seda toiteelemendina käsitada. Maksuhalduri järelduste ja põhjenduste õigsust ei väära

ka Euroopa Komisjoni ametniku arutlused ammooniumnitraadi klassifitseerimise üle, kuna

nähtuvalt kirja (I kd tl 63, tõlge I kd tl 253) sisust pole küsimuses ühtset seisukohta ning prob-

leem vajab arutamist. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et väetises sisalduval 3%-l P2O5-l on

vaid plahvatusohtlikku ammooniumnitraati stabiliseeriv ülesanne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AS Farm Plant Eesti esitas 19.07.2012 apellatsioonkaebuse (II kd, tl 187-198) Tallinna

Halduskohtu 22.06.2012 otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega kaebus rahul-

datakse. Alternatiivselt soovis apellant asja halduskohtule uuesti läbivaatamiseks saatmist.

1) Üksnes sedastamine, et kohus nõustub vastustaja poolt maksuotsuses toodud argumentat-

siooniga ning kohtumenetluses toodud vastuväidetega, ei vasta HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise nõudele. Kohtuotsus peab võimaldama tuvastatud faktiliste asja-

olude ning kaebaja ja vastustaja seisukohtade kõrval jälgida ka kohtu enda arutluskäiku. See

muutub veelgi olulisemaks, kui vaidlus toimub Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud normi

tõlgendamise üle. Kohtuotsuse põhjendustest ei ole jälgitav, kuidas on kohus jõudnud veen-

dumusele, et deklareeritud väetis kuulub KN alamrubriiki 3102 30 90 ja TARIC alamrubriiki

3102 30 90 00. Tulenevalt HKMS § 165 lg-st 2 on kohtul õigus vastustaja põhjendustega

nõustumise korral neid kohtuotsuses mitte korrata üksnes juhul, kui vastavad põhjendused

sisalduvad vaidlustatud haldusaktis. Seega juhul, kui kohus järgib vastustaja põhjendusi, mis

on esitatud kohtumenetluses, peab kohus vastavad põhjendused otsuse põhjendavas osas välja

tooma. Käesoleval juhul kohus seda teinud ei ole. Lisaks pole vastustaja teatud kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist maksuotsuses (ega ka kohtumenetluses)

põhjendanud, mistõttu polnud kohtul objektiivselt võimalik sedastada, et ta nõustub vastustaja

põhjendustega.

2) Muuhulgas pole vastustaja ega kohus võtnud põhjendatud seisukohta küsimuses, kas kae-

bajale täiendava maksu määramisel maksuõigusest väljapoole jääva määruse 2003/2003 I li-

sast lähtumine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja õigusselguse printsiibiga, mille

kohaselt peavad kõik maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused olema reguleeritud

maksuseaduses. Vastustaja ega kohus pole võtnud põhjendatud seisukohta kaebaja väite osas,

et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on õigusselguse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse

klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused,

nii nagu need on määratud KN-s, täpsemalt KN asjaomaste rubriikide nimetustes ning KN-s

sisalduvate vastavate rubriikide ja gruppide märkuste sõnastuses ehk EL maksuseadustes.

Vastustaja ega kohus pole võtnud põhjendatud seisukohta kaebaja väite kohta, et KNSM-s on

KN alamrubriigi 3105 51 00 kohta märgitud, et termin „mis sisaldavad kahte toiteelementi:

lämmastikku ja fosforit“ tähendab seda, et viidatud elemendid ei tohi olla saasteained või

muud ebapuhtusele viitavad ebasoovitavad elemendid ehk inglise keeles impurity. Juhul, kui

3-11-1464

12(17)

väetises sisalduv P2O5 ei ole käsitatav saasteaine ega muu ebapuhtusele viitava ebasoovitava

elemendina, siis järelikult peab see KNSM kohaselt olema käsitatav toitelemendina. Nende

kaebaja väidete arvesse võtmata jätmine mõjutas asjas õiguspärase otsuse tegemist ja rikkus

kaebaja põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevat õigust.

3) Kohus on meelevaldselt ja põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja väited kahe

toimeainega väetisest on paljasõnalised. Asjas puudub vaidlus selle üle, et väetise vees lahus-

tuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4%. Vees lahustuva

P2O5 faktilise sisalduse (keskmiselt üle 3%) näol ongi tegemist väetise objektiivse tunnuse ja

omadusega, nii nagu see on kindlaks määratud TARIC-s, vastates TARIC alamrubriigile 3105

51 00 20. Kaebaja väited kahe toimeainega väetise ning väetise objektiivsete tunnuste ja oma-

duste kohta on tõendatud OÜ Keskkonnauuringute Keskus 24.03.2010 analüüsiaktidega.

4) Kohus on asja lahendamisel tuginenud peaasjalikult väetise kaubanduslikule nimetusele.

Samas jääb arusaamatuks, millise õigusliku tähenduse on kohus kaubanduslikule nimetusele

väetise klassifitseerimisel omistanud. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et tema hinnangul

tuleb kauba tariifsel klassifitseerimisel lähtuda üksnes asjassepuutuvatest õigusaktidest, mitte

asjaolust, kuidas tootja ja importija vastavat kaupa määratlevad. Seetõttu ei saa kohus tugine-

da asjaolule, et vastustaja on väetise klassifitseerimisel kaubandusliku nimetuse aluseks võt-

mist juba maksuotsuses põhjendanud. Seetõttu on kohtuotsus vastuoluline.

5) Kohus on põhjendamatult tuginenud Põllumajandusameti väetiste osakonna juhataja

07.12.2011 vastusele nr 18-5/1494 ning väetiseregistri registreeringule. Põllumajandusameti

väetiste osakonna juhataja selgitab oma kirjas üksnes seda, millistel alustel saab väetist nime-

tada ammooniumnitraadiks või mõne teise liiginimetusega väetiseks ning kuidas seda kauban-

duslikult nimetada, kuid mitte seda, mille alusel saab vastavat väetist tariifselt klassifitseerida.

Väetise kaubandusliku nimetuse määratlemine ja väetise tariifne klassifitseerimine on kaks

erinevat menetlust, millest esimene toimub määruse 2003/2003 ja teine EL maksuseaduste

alusel.

6) Vastustaja on kaebajale täiendava maksu määramisel lähtunud maksuõigusest väljapoole

jäävast õigusaktist, mis on kaasa toonud kaebaja jaoks ettearvamatu lahenduse. Vastustaja on

tuletanud maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused (5%-lise P2O5 piirmäära) määruse

2003/2003 kaudu, mis on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõt-

tega ning seetõttu lubamatu. Maksumaksja peab suutma maksuseaduste teksti lugedes maksu-

kohustuse välja arvestada. Ka Riigikohus on kinnitanud, et maksumaksja ei pruugi tema mak-

sukohustust mõjutavat üksikut normi leida väljaspool maksuseadusega määratud piire. Seal-

juures on TARIC-s sätestatud, et P2O5 sisaldus peab jääma vahemikku 3–6%, et kaup kuuluks

TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla, kuid määruse 2003/2003 I lisas on sätestatud, et P2O5

sisaldus peab olema minimaalselt 5%, et kaup kuuluks määruse 2003/2003 I lisa tähenduses

NP-väetiste hulka. Seega ei ole määruse 2003/2003 I lisas sätestatud, et P2O5 sisaldus peab

olema minimaalselt 5%, et kaup kuuluks TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla või et see

osundaks väetava toime minimaalsele väärtusele.

7. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (III kd, tl 2-5).

1) Küsimuses määruse 2003/2003 I lisast lähtumisest on vastustaja võtnud seisukoha nt

13.10.2011 kohtule esitatud vastuses, milles leidis, et isegi kui lähtuda kaebaja ekslikust sei-

sukohast, et määrus 2003/2003 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kantakse väetiste andmed

väetiseregistrisse ikkagi vastavalt ühenduse õigusaktide nõuetele ning seetõttu peaks vähemalt

kaudselt arvestama ka määrust 2003/2003. Kohus nõustus vastustaja argumentatsiooniga.

3-11-1464

13(17)

2) Arusaamatu on kaebaja väide, et mingite kaupade importimisel tugineb ta ainult maksu-

seadustele. Imporditollimaksud on kõigest üks osa erinevatest formaalsustest, mis kaupade

Euroopa Liidu territooriumile toimetamisel täita tuleb. Teine osa on kaupade importimisega

seonduvad keelud, nõuded ja piirangud. Enne kaupade importimist peab isik neist teadlik

olema. Väetiste valdkonda reguleeriv õigusakt on ka määrus 2003/2003. Imporditollimaksude

küsimus tõusetub ainult pärast seda, kui need esimesed nõuded on täidetud ning kaupa haka-

takse importima. Seetõttu on meelevaldne nimetada määrust 2003/2003 muid küsimusi regu-

leerivaks õigusaktiks. Kõiki õigusakte tuleks vaadelda kogumis.

3) Maksuhaldur on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et fosfori roll on peamiselt stabili-

seerida muidu plahvatusohtlikku ammooniumnitraati ning tegemist ei ole selles mõttes toite-

elemendiga, mis tingiks väetise kvalifitseerimise NP-väetiseks.

4) Kaebaja tõlgendus HKMS § 165 lg 2 kohta on meelevaldne. Et kohus on jätnud referee-

rimata vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitused ega pole iga kaebaja väidet eraldi

analüüsinud, ei saa apellatsioonkaebuses toodu põhjal olla menetlusnormi oluline rikkumine.

Apellant pole toonud välja, mida täpselt pole veel kohtumenetluses käsitletud. Kaebaja on

kõikide asjaoludega tuttav ning kuivõrd tal on olemas kõik vastustaja esitatud argumendid, on

koge see info kaebaja jaoks jälgitav. Kõigi põhjenduste kordamata jätmine ei toonud kaasa

ebaõiget lahendit.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2012 määrusega (III kd, tl 10-11) kaasati haldusasja kol-

manda isikuna Katoen Natie Eesti AS (endise nimega Unieveem Eesti AS) ning selgitati talle

võimalust esitada apellatsioonkaebusele vastus. Katoen Natie Eesti AS märkis apellatsioon-

kaebusele esitatud vastuses (III kd, tl 16-17), et nõustub täielikult apellatsioonkaebusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlustatud maksuotsus põhineb seisukohal, et kaebuse esitaja eest esitatud tollideklarat-

sioonidel 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse

ringlusse deklareeritud väetis on ebaõigesti klassifitseeritud KN alamrubriiki 3105 51 00 ja

TARIC alamrubriiki 3105 51 00 20, mis tõi koos ebaõige soodustuskoodiga 200 kaasa ebaõi-

ge tollimaksutariifi 3% kohaldamise ja lisakoodiga A959 dumpinguvastase tollimaksu tasu-

mata jätmise. Maksuhalduri arvates tuleb väetis klassifitseerida KN alamrubriiki 3102 30 90

ning TARIC alamrubriiki 3102 30 90 00, mis toob vastavalt komisjoni määrusele nr 948/2009

kaasa tollimaksumäära 6,5% ja nõukogu määruse nr 661/2008 art 2 lg 2 p b kohaselt dumpin-

guvastase tollimaksu 47,07 eurot/tonn tasumise kohustuse ning suurendab tollimaksukohustu-

se muutumise ja dumpinguvastase tollimaksu võrra käibemaksu alussummat ja toob kaasa

täiendava käibemaksukohustuse. Järelikult sõltub maksuotsuse õiguspärasus sellest, kas õige

on maksuotsuses või eelviidatud tollideklaratsioonides kaubale omistatud tariifne klassifikat-

sioon.

10. ÜTS art 20 lg 6 alusel klassifitseeritakse kaubad KN põhjal. KN on esitatud Euroopa

Nõukogu määruse nr 2658/87 (EÜT L 256, 07.09.1987) I lisas ja seda muudetakse. Määruse

nr 2658/87 art-s 12 sätestatud korras võtab Euroopa Komisjon vastu määruse, milles esitatak-

se KN täielik variant. Kõnealune määrus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas hiljemalt 31.

oktoobril ja seda kohaldatakse alates järgneva aasta 1. jaanuarist. 2010. aastal kehtinud KN

kehtestati komisjoni määrusega nr 948/2009.

11. KN I osa I jao p-s A sätestatud klassifitseerimise üldreegli 1 kohaselt on jaotiste, kauba-

gruppide ja alamgruppide nimetused antud suunaval eesmärgil; „ametlik klassifitseerimine

peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest

3-11-1464

14(17)

ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud“.

Määruse nr 2658/87 art 3 lg 1 kohaselt on igal KN alamrubriigil kaheksakohaline numbriline

kood, millest esimesed kuus numbrit on HS nomenklatuuri rubriikide ja alamrubriikidega seo-

tud numbrilised koodid ja 7. ja 8. number tähistavad KN alamrubriike.

12. HS rubriigi 3102 kirjeldus on „Mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“. Grupi 31

märkuse 2 a) 1) kohaselt klassifitseeritakse rubriiki 3102 „ammooniumnitraat, puhastatud või

puhastamata“. HS rubriigi 3105 kirjeldus on „Mineraal- või keemilised väetised, mis sisalda-

vad kahte või kolme järgmistest toiteelementidest: lämmastik, fosfor ja kaalium; muud väeti-

sed; käesoleva grupi kaubad tablettidena vms kujul või pakendis brutomassiga kuni 10 kg“.

Nagu märgib maksuhaldur vastuseks apellatsioonkaebusele, puudub vaidlus väetise koostise

ja koostisainete protsentuaalse koguse osas, sealjuures täpsustab maksuhaldur, et taimed

omastavad fosforpentaoksiidi vees lahustuvat osa, mida saab maksuhalduri hinnangul arvesta-

da toiteelemendina. Ilmselt tähendab vaidluse puudumine väetise sisalduse osas seda, et mõ-

lemad pooled on nõus OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus analüüsiaktides toodud andme-

tega vaidlusaluse väetiste proovide kohta, mille kohaselt vees lahustuva fosfori

fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jääb vahemikku 2,7–3,4 massiprotsenti. Maksuotsuse p-st

4.3.1

nähtuvalt

on

tollideklaratsioonide

10EE1210EE90452818

15/03/2010

ja

10EE121EE90452885 15/03/2010 alusel Eestisse imporditud väetise kohta OÜ Eesti Kesk-

konnauuringute Keskus PMTK poolt võetud proovide alusel koostanud 24.03.2010 analüüsi-

aktid. Analüüsiakti nr 1-3/30 proovi märgistusega ET0014078 kohta (I kd tl 114, 196) koha-

selt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,4 massiprotsenti. Analüüsiakti nr 1-3/31 proovi

märgistusega ET0022991 kohta (I kd tl 110, 136) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5

sisaldus 2,7 massiprotsenti. Analüüsiakti nr 1-3/32 proovi märgistusega ET0022994 kohta (I

kd tl 110 pöördel, 136 pöördel) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,0 massi-

protsenti. Analüüsiakti nr 1-3/33 proovi märgistusega ET0022997 kohta (I kd tl 111, 137)

kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,0 massiprotsenti. Põllumajandusuuringute

Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi Jääkide ja Saasteainete Laboratooriumi 22.12.2009 kat-

seprotokolli (I kd tl 254), millele on oma seletuses viidanud A. S ja mille kohaselt on veesla-

hustuva fosfori osa väetises 2,2 massiprotsenti, ei ole koostatud tollideklaratsioonide

10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE9045288515/03/2010 alusel imporditud

väetise kohta. Seega võib analüüsiaktide keskmise tulemuse ja ÜTS art 70 lg 1 põhjal vaidlus-

aluse väetise kohta järeldada, et vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina osakaal oli selles

3,025 mahuprotsenti.

13. Kaebuse esitaja leiab, et HS rubriigi 3105 kirjeldus vastab vaidlusalusele väetisele paremi-

ni, sest see sisaldab kaht toiteelementi – lämmastikku ja fosforit. Vastustaja leiab aga, et vees

lahustuva fosfori kogus on liiga väike selleks, et pidada fosforit toiteelemendiks HS rubriigi

3105 kirjelduse mõttes. Selles hinnangus tugineb vastustaja KNSM-s toodud selgitusele, mille

kohaselt alamrubriigis 3105 51 00 kasutatud termini „mis sisaldavad kahte toiteelementi:

lämmastikku ja fosforit“ tõlgendamisel kehtib vastavate muudatustega alamrubriikide 3105 20

10 ja 3105 20 90 selgitav märkus: „Termin „mis sisaldavad kolme toiteelementi: lämmastik-

ku, fosforit ja kaaliumi“ tähendab, et kõnesolevaid aineid on piisavas koguses, et need tegeli-

kult toimivad väetavate ainetena ega ole ainult lisandid.“ Samuti viitab vastustaja määruse nr

2003/2003 I lisale, milles vastustaja hinnangul on antud NP väetiste puhul minimaalsed läm-

mastiku ja fosfori kogused, et need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena. Vastustaja ja

kohus tuginevad ka kaebaja tootejuhi K. S-i 13.12.2011 seletustele (I kd tl 203-204), millest

kohus tõi välja, et tavalise ammooniumnitraadi plahvatusohtlikkuse tõttu on natuke vähenda-

tud lämmastikuprotsenti ja lisatud fosforit, toiteelemendi efektiga fosforit, mis on vees lahus-

tuv ehk siis taimede poolt täielikult omastatav, on 2,2%, tavapärane fosfori sisaldus väetistel

on 6-10%, 3% fosfori sisalduse puhul pole toiteelemendi mõju olemasolu osas uuringuid teh-

3-11-1464

15(17)

tud. Selle põhjal leidis kohus, et kaebaja väited kahe toimeainega väetisest jäävad ilmselgelt

paljasõnaliseks ega tõenda väidetavaid „objektiivseid tunnuseid ja omadusi“.

14. HS rubriigi 3105 kirjelduses käsitletakse fosforit toiteelemendina, seadmata selle kogusele

väetises alampiire. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks maksuhalduril, kvalifitseerides vaid-

lusaluse väetise vaatamata selles lämmastiku kõrval fosfori esinemisele, HS rubriigi 3105

asemel rubriiki 3102, tõendada fosforil toiteelemendi mõju puudumist. Seda ei ole vastustaja

teinud. Kaebuse esitaja tootejuhi K. S-i seletuses ei kinnita miski väetises 3 mahuprotsendi

sisaldusega fosforil toiteelemendi efekti puudumist. K. S väidab, et see annab efekti, kuid kui

suur see efekt on, selleks peab katseid tegema, selliseid uuringuid ei ole Eestis alles 2010. a

müüma hakatud väetise puhul veel tehtud. K. S-i seletustest ning väetiseregistris väetise kau-

banduslikuks nimetuseks „stabiliseeritud ammooniumnitraat“ märkimiseks tootja antud nime-

ga ei saa järeldada, nagu oleks vees lahustuv fosfor vaidlusalusesse väetisse lisatud üksnes

ammooniumnitraadi plahvatusohtlikkuse stabiliseerimiseks. Sellist järeldust ei saa teha ka

ühestki teisest haldusasjas kogutud tõendist. Samas ei välista fosfori lisamise stabiliseeriv

eesmärk väetise toiteelementidega rikastamise eesmärki.

15. Juba seetõttu ei saa vastustaja tugineda KNSM-s toodud märkusele, mille kohaselt peab

selleks, et ainet käsitletakse toiteelemendina, seda väetises olema piisavas koguses, et aine

tegelikult toimiks väetava ainena. Ringkonnakohus osundab ka HSSM-le, milles rubriigi 3105

kohta öeldakse: „Märgime, et rubriikidesse 3102, 3103 ja 3104 kuuluvad ka väetised, mis si-

saldavad „võõrlisanditena“ [ringkonnakohtu rõhutus] väga vähestes kogustes rubriigile vasta-

vast erinevaid väetiselemente (lämmastikku, fosforit või kaaliumi); selliseid kaupu ei pea see-

tõttu veel käsitlema sellesse rubriiki klassifitseeritavate liit-või kompleksväetistena.“ KNSM

inglisekeelses tekstis „lisandi“ asemel kasutatud termin „impurity“ viitab lisandiks oleva aine

juhuslikule, toote ebapuhtuse ja saastumisega seonduvale sisaldusele. Fosforisisalduse niisu-

gusele päritolule käesoleva asja materjalides ja menetlusosaliste seisukohtades miski ei viita.

16. Viidates määruse nr 2003/2003 I lisale on vastustaja asunud HS rubriigi 3105 kirjeldust

sisustama selles lisas kehtestatud minimaalsete toiteelementide sisalduse nõuetega.

ÜTS art 20 lg 1 kohaselt põhinevad tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad

tollimaksud Euroopa ühenduste tollitariifistikul. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika ko-

haselt on õiguskindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifit-

seerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii na-

gu need on kindlaks määratud KN asjaomaste rubriikide nimetustes ja ning KN-s sisalduvate

vastavate rubriikide ja gruppide märkuste sõnastuses (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtu-

asjas nr C-396/02 p 27; 07.02.2002 otsus kohtuasjas nr C-276/00 p 21; jpt). ÜTS art 20 lg-st 1,

eelviidatud Euroopa Kohtu seisukohtadest ja KN-s toodud kaupade klassifitseerimise üldreeg-

litest tuleneb ühtlasi, et KN kui ühenduste tollitariifistiku osaks olevas õigusaktis kasutatud

mõisted on autonoomsed ühenduste õiguse muude valdkondade õigusaktide suhtes, mis ei saa

omada KN sisustamisel määravat tähtsust. Sellist arusaama väljendab ka ringkonnakohtu va-

rasem praktika (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.07.2012 otsuse nr 3-11-1365 p 34). Selline

mõiste on ringkonnakohtu arvates ka rubriigi 3105 nimetuses kasutatud „toiteelemendi fosfor

sisaldus“, mis kirjeldavad kauba (väetis) objektiivseid tunnuseid ja omadusi.

17. Määruse nr 2003/2003 sätetele KN sisu määrava tähenduse omistamisele räägib vastu ka

KN ja määruse nr 2003/2003 eesmärkide erinevus. Põhjendamatu on vastustaja väide, nagu

sätestaks määruse nr 2003/2003 I lisa minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused NP väetis-

tes, mis on piisavad selleks, et tegelikult toimida toiteelementidena. Määrus nr 2003/2003 ei

ole mõeldud piiritlema kolmandatest riikidest ühendusse importida lubatavate väetiste liike ja

sätestama nõudeid nende koostisele. Määrus nr 2003/2003 ja selle lisa I sätestab nõuded üks-

3-11-1464

16(17)

nes väetistele, mille puhul tohib nende turuleviimisel (sh impordil) kasutada märget „EÜ väe-

tis“ (vt määruse preambula lg 5 ja art-d 1 ja 3). Ühenduse pädevuses olevate ühtse tolliliidu

meetmete, sh tollimaksumäärad, kohaldamist ei saa kuidagi mõjutada põllumajandusministri

10.03.2005 määruse nr 23 § 1 ja lisa 1 p 1, millega laiendatakse määruse nr 2003/2003 lisas 1

toodud väetise koostise nõuded ka muudele Eestis käideldavatele mineraalväetistele kui „EÜ

väetis“ märgistusega väetised.

18. Samas on rubriigi 3105 rakendamisel oluline tähele panna, et selle KN alamrubriigile 3105

51 00 vastavad mh TARIC koodid 3105 51 00 10 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraa-

di sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, alla 3 massiprot-

sendi“ ja 3105 51 00 20 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 mas-

siprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“.

Õige on vastustaja väide, et kauba klassifitseerimist ei alustata TARIC alamrubriigi kirjeldu-

sest. Kuid TARIC põhineb väliskaubandusega seotud ühenduse tariifsetel vm erimeetmetel,

mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega, millel nende reguleerimisala tõttu on KN-ga tihe

seos. TARIC eelviidatud koodid ja nende kirjeldused tulenevad Nõukogu 08.07.2008 määru-

sest nr 661/2008, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit am-

mooniumnitraadi (sh TARIC koodiga 3105 51 00 20 tähistatud ammooniumnitraati sisaldavad

väetised) impordi suhtes, mida on muudetud Nõukogu 19.10.2009 määrusega nr 989/2009,

millega lõpetati dumpinguvastase tollimaksu kohaldamine selliste äriühingu JSC Kirovo-

Chepetsky Khimichesky Kombinat toodetud väetiste osas. Eelviidatud Nõukogu määrused

näitavad selgelt, et ühenduse praktika väliskaubanduse erimeetmete kehtestamisel ei lähtu

seisukohast, nagu ei annaks väetise 5 massiprotsendist väiksem fosforisisaldus alust selle väe-

tise fosfori kui toiteelemendi sisalduse põhjal rubriiki 3105 klassifitseerimiseks. Määruse nr

661/2008 preambuli lg-s 87 märgitakse: „Juunis 2005 sätestati määrusega (EÜ) nr 945/2005

tollimaksud ka muudele Venemaalt eksporditavatele ammooniumnitraadi vormidele, mis olid

sisuliselt ammooniumnitraat, kuigi neid deklareeriti „liitväetisena”. See näitab, et Venemaa

eksportijad püüavad süstemaatiliselt suurendada oma ühendusse dumpinguhinnaga ekspordi-

tava ammooniumnitraadi ekspordimahte.“ Nagu määruses nr 661/2008, oli ka määruses nr

945/2005 kehtestatud toodetele TARIC koodidega nr 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 ja kir-

jeldustega vastavalt „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massi-

protsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, alla 3 massiprotsendi“ ja „/---/ P2O5, vähe-

malt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“ dumpinguvastased tollimaksud. Nõustudes vastustajaga, et

määruse nr 661/2008 preambuli lg 87 viitab selliste kirjeldustega TARIC koodide kehtestami-

se põhjustele, leiab ringkonnakohus vastupidiselt vastustajale, et eeltoodu just kinnitab ühen-

duse praktikat ammooniumnitraadi kõrval alla 5 mahuprotsendi fosforit sisaldavate väetiste

(ehk siis „sisuliselt ammooniumnitraat“) kvalifitseeritavusest rubriiki 3105, mille ebasoovita-

vale mõjule reageerimiseks ongi TARIC koodid 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 koos neile

vastavate dumpinguvastaste tollimaksumääradega kehtestatud.

19. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et maksuhalduri seisukoht

vaidlusaluses väetises sisalduval fosforil toiteelemendi mõju puudumisest ei põhine andmetel

selle väetise objektiivsete tunnuste ja omaduste kohta, vaid ebaõigel õiguslikul hinnangul,

justkui tuleks HS rubriigi 3105 kirjeldust sisustada läbi määruse nr 2003/2003 lisa I p B.2.1

toodud toitaine miinimumsisalduse. Seetõttu on vaidlustatud maksuotsuse aluseks olev väetise

klassifitseerimine HS rubriiki 3102 ebaõige, millest lähtuvalt on ebaõige ka selle kauba KN

alamrubriiki 3102 30 90 klassifitseerimisest ning kaubale TARIC koodi 3102 30 90 00 omis-

tamisest lähtuv täiendav maksustamine.

20. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on tollideklaratsioonidega

10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse

lubatud kaubaga seonduvalt täiendavalt tekkida võiva tollivõla tagatiseks 01.04.2010 tagatise

3-11-1464

17(17)

määramise otsuste nr 8-4/00221 ja 8-4/00219 alusel tasunud kokku summas 110 433,77 eurot.

Vaidlusaluse maksuotsuse tühistamisega on tühistatud tollivõlg, mille tagamiseks kaebaja

need summad tasus. Tulenevalt rahandusministri 30.06.2006 määruse nr 42 „Tagatise esitami-

se, kasutamise ja vabastamise kord ning tagatise suuruse määramise ja arvutamise alused“ §-st

11 ja MKS § 126 lg 1 p-st 3, on kaebajal õigus nõuda selle tagatise tagastamist.

21. Käesolevas otsuses toodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskoh-

tu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus ei pea seetõttu

vajalikuks käsitleda poolte väiteid kohtumenetlusnormide rikkumisest kohtuotsuse põhjenda-

misel. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PMTK

13.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/8172-4 vaidlustatud osas ehk osas, millega pandi kaebuse

esitajale maksu tasumise kohustus, ning teeb PMTK-le ettekirjutuse kaebaja tasutud tagatise

summas 110 433,77 eurot tagastamiseks.

22. HKMS § 108 lg 1 alusel on apellandil õigus taotleda vastustajalt enda menetluskulude

väljamõistmist. HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust alama astme

kohtus, kus apellandi menetluskulud jäid kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda.

Esimese astme kohtus esitas apellant taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas

10 015,94 eurot, sh 958,67 eurot kaebuselt tasutud riigilõiv ja 9057,27 eurot tasu advokaadist

esindaja õigusabi eest (ilma käibemaksuta, vt taotlus ja kuludokumendid II kd tl 158-171).

Vastustaja leidis, et kaebuse esitaja poolt on koostatud küll suur arv dokumente, kuid nende

sisu on korduv, ning ehkki tegemist on tavapärasest mitmekülgsema vaidlusega, peab vastus-

taja põhjendatuks menetluskulusid summas 6000 eurot.

Apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist taotles apellant 14.03.2013 ja 19.03.2013

taotlustes kokku summas 4463,34 eurot, millest 750 eurot moodustas apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv ja ülejäänu tasu advokaadist esindaja õigusabi eest (käibemaksuta). Ringkon-

nakohtu istungil leidis vastustaja esindaja samuti, et kulud tunduvad liiga suured.

Taotlustele lisatud kuludokumentidega peab ringkonnakohus sellises ulatuses menetluskulude

kandmist seoses käesoleva haldusasjaga tõendatuks. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab ko-

hus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kahtluse alla ei saa seada riigilõivu

tasumise põhjendatust. Esindajatasu osas tuleb arvestada sellega, et kuigi vaidluse all olev

õiguslik küsimus oli suhteliselt keerukas, ei olnud haldusasjas vaja hinnata suures mahus fak-

tilisi asjaolusid. Esimese astme kohtumenetluse esindajatasu põhjendatud suuruseks hindab

ringkonnakohus 6000 eurot (arvestamata käibemaksu). Et teises kohtuastmes käsitleti põhili-

selt esimeses astmes läbi vaieldud küsimusi, v.a. vaidlus halduskohtu poolt nendes küsimustes

kohtuotsuse põhjendamise kohustuse kinnipidamise üle, on apellatsiooniastme esindajatasu

põhjendatud suurus ringkonnakohtu hinnangul 2000 eurot (arvestamata käibemaksu).

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman