3-13-156/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-156

Otsuse kuupäev

10. mai 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Arvi Susiku kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju

hüvitamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja Arvi Susik

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Resolutsioon

1. Rahuldada Arvi Susiku kaebus osaliselt.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Arvi Susiku kasuks

välja kuussada (600) eurot.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Arvi Susiku

menetluskulude katteks välja neliteist (14) eurot 12

senti.

4. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Kohustada Arvi Susikut tasuma riigilõivu viimase

osamaksena 14,15 eurot hiljemalt 15. maiks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 10. juuni 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Arvi Susik viibis Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambris 11.

novembrist 2010 kuni 19. augustini 2011, 9. septembrist 2011 kuni 16. septembrini 2011 ja 23.

septembrist 2011 kuni 28. oktoobrini 2011.

2. 24. jaanuaril 2013 saabus Tartu Halduskohtusse Arvi Susiku hüvitamiskaebus Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) vastu, milles kaebaja nõuab enda Pärnu arestikambris õigusvastastes ja

inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest kahju hüvitust summas 3800 eurot. A.

Susik vähendas 5. veebruaril 2013 hüvitamiskaebuse nõuet 1000 euro võrra.

3. Tartu Halduskohus võttis 21. veebruari 2013 määrusega kaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Arvi Susik taotleb Pärnu arestikambris õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes

kinnipidamisega tekitatud kahju 2800 euro hüvitamist.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kolmsada kolmteist (313) ööpäeva Pärnu arestimajas

inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Kaebaja on seisukohal, et PPA

rikkus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3.

Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste puudused olid kaebuse kohaselt:

1) kaebaja pidi viibima suitsetajaga samas kambris, olles ise mittesuitsetaja,

2) riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske,

3) kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt

korduvalt soovi avaldanud,

4) kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist,

5) kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene

valgustus kurnas kaebaja silmi, mistõttu tema silmanägemine halvenes,

6) kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal

ebainimlikus asendis.

5. 28. märtsil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukoht, milles kaebaja

kinnitab, et ei esitanud Pärnu arestimajas viibides PPA-le kirjalikke nõudmisi kambri tingimuste

parandamiseks. Kaebaja märgib, et tegeles arestimajas viibides põhiliselt oma kriminaalasjaga ega

olnud teadlik oma õiguste rikkumisest.

6. A. Susik esitas 16. aprillil 2013 vastulause vastustaja vastusele nr 1.2-2/33234-2. Kaebaja

märgib, et keegi ei tutvustanud talle Pärnu arestimajas viibides arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg

2 p-st 6 tulenevat õigust ning seega ei osanud ta seda õigust kasutada.

Vastustaja vastuväited

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja märgib, et kuni 23. oktoobrini 2011 kehtis Arestimaja sisekorraeeskiri (AskE)

redaktsioon, mille § 32 lg 2 p 6 kohaselt oli kinnipeetutel keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu

teine samas kambris viibiv isik. A. Susik ei ole Pärnu arestikambris viibimise ajal esitanud ühtegi

kaebust ega avaldust selle kohta, et ta peab mittesuitsetajana viibima samas kambris suitsetajatega

või et kambrikaaslased suitsetavad kambris ilma tema nõusolekuta. Sellest tulenevalt on vastustaja

seisukohal, et kaebajal oli võimalus vältida suitsetamisest tingitud ebameeldivust ja võimalikku

kahju oma tervisele.

8. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kambrid olid pidevalt niisked tulenevalt kambris pesu

pesemisest ja kuivatamisest ning ventilatsioon oli nõrk. Pärnu arestimaja kambrite ventilatsioon

vastas nõuetele. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende

poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Vastustaja hinnangul polnud kambrites niiske sisekliima

tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu vajalik ja möödapääsmatu ning sõltus eelkõige

kinnipeetute endi tegevusest.

9. Vastustaja nõustub asjaoluga, et Pärnu arestimajas ehitustehniliste tingimuste tõttu värskes õhus

viibimise võimalus puudub. Vastustaja märgib, et Lääne prefektuuri tööpiirkonnas on kokku kuus

arestimaja arestikambrit. Arvestades iga arestikambri ehitustehnilisi tingimusi ja arestimajade

täituvust, on arestimaja töö korraldatud selliselt, et jalutushoovi puudumise leevendamiseks

konkreetsetes arestikambrites isikuid etapeeritakse Paide või Rapla arestimajadesse, kus

jalutushoov on olemas. Juhul kui kaebaja oleks esitanud sellekohaseid pöördumisi, oleks neid

olnud võimalik lahendada. Kirjaliku taotluse esitamist värskes õhus viibimiseks ei ole isiku jaoks

ülemäära koormav.

10. Vastustaja leiab, et Pärnu arestikambris asuvad tualettide piirdeseinad on piisavalt kõrged (ca

1,5 m kõrgused) ja ehitatud selliselt, et tualetil teostatavad protseduurid ei häiriks teisi

kinnipeetavaid. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri

suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pidava visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad

vaheseinad. Vastustaja märgib, et jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku

tagamiseks. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja privaatsust oleks

rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et seda oleks

tehtud kaebaja väärikust alandaval moel.

11. Vastustaja ei pea kaebaja väidet, et loomuliku valguse vähesus arestimaja kambrites oli tema

silmadele väga kurnav ja viis lõpuks tema silmanägemise halvenemiseni tõepäraseks. Loomuliku

valguse vähesus tingituna akende ehitusest (klaasplokkidest aknad) oli kõigis Pärnu arestimaja

kambrites kompenseeritud kunstliku valgustusega. Kaebaja esitatud tõendid tõendavad kaebajal

nägemise korrigeerimise vahendite vajadust jaanuaris võrreldes veebruariga 2008, kuid mingit

otsest põhjuslikku seost nägemise halvenemise ja arestimaja tingimuste vahel tuvastada ei ole

võimalik.

Vastustaja hinnangul võib kaebajal prillide kasutamise vajadus olla tingitud ealistest iseärasustest.

Kaebaja väide tema silmade kahjustamisest arestimaja tingimuste tõttu on paljasõnaline ja

tõendamata.

12. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et laua ja tooli puudumise tõttu arestikambris tuli tal

kogu selle aja teha igapäevatoimetusi (süüa, juua, kirjutada ja lugeda) ebaloomulikus asendis naril

koogutades. Kõik kaebaja poolt nimetatud tegevused ei saanud vastustaja hinnangul ka laua ja

tooli puudumisel olla sellise iseloomuga ja intensiivsusega, et oleks tinginud kaebaja pikaajalise

sundasendis viibimise ning põhjustanud sellega kaebajal seljavalud ja selja kõverdumise.

13. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi senisele praktikale, mille kohaselt võib

kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud

haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud

ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks

arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi

14. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebajat

koheldi Pärnu arestimajas mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused oleks erinenud

arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Vastustaja hinnangul Arvi Susiku vahi all

viibimise tingimused Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris 2010 ja 2011. aastal ei saanud

põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

arestimajas kinnipidamisega, mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat

kohtlemist ei ole toimunud ning kaebaja väärikust ei ole alandatud sellisel määral, et see vajaks

rahalist hüvitust. Seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks

riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole.

Kohtu seisukoht

15. Pooltel ei ole vaidlust selles, et A. Susik viibis eelvangistuses kinnipeetavana Politsei- ja

Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimaja arestikambris 11. novembrist 2010 kuni 19.

augustini 2011 (282 päeva), 9. septembrist 2011 kuni 16. septembrini 2011 (8 päeva) ja 23.

septembrist 2011 kuni 28. oktoobrini 2011 (37 päeva). Kokku viibis kaebaja Pärnu arestimaja

arestikambris 327 päeva.

Samuti ei ole vaidlust selles, et Pärnu arestimajal puudub jalutushoov ning seetõttu ei saa Pärnu

arestimaja kinnipeetavad isikud kasutada õigust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks.

Pooled on eri meelt selles, kas Pärnu arestimaja arestikambri tingimused valgustuse, sisustuse,

hügieeni- ja sanitaartingimuste osas vastasid nõuetele, samuti kas kaebajal tekkis tervisekahjustus

suitsetajatega ühte kambrisse paigutamise tõttu ning kas kinnipidamistingimused kogumis ületasid

kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuste taseme.

16. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-le 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud

arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p-le 4 oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas

õhus, kui ta seda soovib.

Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas

praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise

võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja

oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja

lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas

arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust

viibida tund aega päevas värskes õhus.“ (vt RKHK 4. mai 2011 määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p

11).

17. A. Susiku kinnitusel ei esitanud ta kinnipidamise ajal kirjalikke taotlusi värskes õhus

jalutamise võimaluse kasutamiseks või kambritingimuste parandamiseks vaid edastas oma soovid

suuliselt (tl 44).

RKHK selgitas 18. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused

värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida

vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse

volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse

protokollimise

korda

kehtestatud,

toimub

suulise

taotluse

protokollimine

vastavalt

haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2.

18. Vastustaja on kohtu järelepärimisele vastanud, et kaebaja ei ole värskes õhus viibimise

sooviga vastustaja ametnike poole pöördunud, samuti, et puuduvad sellekohased sissekanded

tööarvestuse raamatutes. Siiski avaldas arestimaja endine vanem vastustajale, et A. Susik pöördus

ühel korral tema poole jalutamise võimalust paludes, mille kohta talle selgitati, et Pärnu

arestikambril jalutamise võimalused puuduvad (tl 47).

Eeltoodud asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et kaebaja esitas suulise taotluse värskes õhus

jalutamise võimaluse kasutamiseks Pärnu arestimaja arestikambris kinnipidamise ajal. Vastustaja

on jätnud suulise taotluse protokollimata, seetõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada suulise taotluse

esitamise aega. Arvestades, et asjaolu tuvastamine ei ole võimalik vastustaja õigusvastase

tegevusetuse tõttu ja vastustaja ei ole tõendanud vastupidist, leiab kohus, et taotluse esitamise

ajaks tuleb lugeda kaebaja arestikambrisse paigutamise aeg.

Kuna kaebaja esitas taotluse VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 p-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks,

siis oli õigusvastane kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest.

19. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi muu hulgas see, et kaebaja paigutati ühte kambrisse

suitsetajatega ning ta pidi taluma tubakasuitsu.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vangistusseadus ega arestimaja sisekorraeeskiri ei keela

suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist. Seetõttu ei ole vastustajale

etteheidetav kaebaja paigutamine suitsetajatega samasse kambrisse. Mittesuitsetajate õigused olid

õiguslikult tagatud teiste meetmetega. Nimelt nägi ASkE § 32 lg 2 p 6 ette, et kinnipeetul on

keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli A. Susiku

kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja ise sellega nõustus.

Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta oleks keelanud kambrikaaslastel suitsetada või juhtinud

vastustaja tähelepanu sellele, et tema kambrikaaslased suitsetavad, kuigi kaebaja sellega ei nõustu.

Seega ei ole vastustajale etteheidetav tegevusetus võimaldades kolmandatel isikutel kahjustada

kaebaja õigusi kambris suitsetamisega. Seetõttu puudub põhjuslik seos kambrikaaslaste

suitsetamist kaebajale tekkinud võimaliku mittevaralise kahju ja vastustaja tegevuse vahel.

20. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et viibis tingimustes, mis alandasid

inimväärikust. Täpsemalt heidab kaebaja ette, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris,

mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske; kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus

kambrist, kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene valgustus

kurnas kaebaja silmi, mistõttu tema silmanägemine halvenes, kambris puudusid laud ja tool,

mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis.

4. aprilli 2013 määruses selgitas kohus pooltele, et Pärnu arestikambri kinnipidamistingimuste

kindlakstegemisel lähtub kohus õiguskantsleri 22. mai 2007, 30. juuni 2009 ja 18. juuli 2012

raportitest. Pooled ei ole selles osas vastuväidet kohtu tegevusele esitanud. Samuti ei ole pooled

esitanud teisi tõendeid arestikambri kinnipidamistingimuste kohta ega taotlenud selliste tõendite

kogumist. Seetõttu hindab kohus järgnevalt Pärnu arestikambri kinnipidamistingimusi

õiguskantsleri kontrollkäikude raportite alusel.

21. Õiguskantsleri 22. mai 2007 kontrollkäigu raporti kohaselt Pärnu arestimajas ei ole piisavalt

võimalusi kinnipeetavatele isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks. Samuti on kinnipeetavad

sunnitud pesu pesema ja kuivatama kambris (tl 50).

30. juuni 2009 kontrollkäigu raportis on õiguskantsler märkinud, et esinevad sügavad puudujäägis

arestimaja olmetingimustes. Samas on rõhutatud akende, s.t loomuliku valgustuse, puudumist

Kuressaare arestimajas, kuid sama etteheidet ei ole tehtud Pärnu arestimaja suhtes (tl 55).

18. juuli 2012 kontrollkäigu raportis on asutud seisukohale, et Pärnu arestimaja kambrid on küll

amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust

arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel

määral

loomulikku

valgust

läbilaskev.

Kambrites

puuduvad

ettenähtud

toolid/pingid

kinnipeetavatele ja lauad (tl 57 pöördel). Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad

juhul, kui kinnipeetu viibis kõnealuses politseihoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva.

Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu

põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

Kohus märgib, et ühegi kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate

WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega.

22. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Käesoleval juhul tuleb kõne alla eelkõige mittevaralise kahju hüvitamine kaebaja inimväärikuse

alandamise eest. Kaebaja on väitnud ka terviskahju tekkimist kambri valgustustingimuste tõttu,

kuid kohtu hinnangul ei saa kaebaja esitatud tõenditest järeldada, et nägemise halvenemise

põhjuseks on kaebaja kinnipidamine Pärnu arestikambris. Esitatud tõenditest ei nähtu, et

meditsiinitöötajad oleksid tuvastanud nägemise halvenemise põhjuse. Seetõttu on kohus

seisukohal, et põhjuslikku seost nägemise halvenemise ja kinnipidamistingimuste vahel ei ole

võimalik tuvastada. Kohus arvestab kambri valgustustingimustega inimväärikuse alandamisega

seotud mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel.

23. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust

alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste

vältimatu

taseme.

Kinnipidamistingimuste

hindamisel

tuleb

arvestada

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes kinni peeti (RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Pärnu

arestimaja

kambri

tingimusi

kogumis

ja

kaebajale

värskes

õhus

jalutamise

mittevõimaldamist arvestades ning pidades silmas A. Susiku kinnipidamise aega Pärnu

arestimajas, eelkõige asjaolu, et ühe kinnipidamise katkematu kestus oli 282 päeva, on kohus

seisukohal, et kaebaja inimväärikust on alandatud. Seega on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele

talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

24. Kohus osutab, et kaebajale antud selgitusest jalutamisvõimaluse puudumise kohta ei tulene, et

kaebaja oma õiguste kaitseks oleks tingimata pidanud esitama vastustajale vaide ja vajadusel

kohustamiskaebuse halduskohtule. Kuna jalutamisvõimaluse puudumine oli tingitud objektiivsest

asjaolust, siis ilma vastustaja selgituseta, et kaebajal on võimalik taotleda enda ümberpaigutamist

teise arestimajja, kus on tagatud jalutamise võimalus, ei pidanud kaebaja mõistma, et tal on

efektiivne õiguskaitsevahend oma õiguste rikkumise lõpetamiseks. Samal põhjusel ei ole

kaebajale etteheidetav tema kinnipidamise olmetingimuste parandamiseks vaide ja kaebuse

esitamata jätmine.

Seetõttu on kohus seisukohal, et riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 viidatud esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.

25. Kaebaja taotleb rahalise hüvitisena 2800 euro väljamõistmist vastustajalt. Kohtu hinnangul ei

ole nimetatud suuruses rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

Kohase rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus senist kohtupraktikat sarnastes

asjades, samuti kohtupraktikat kinnipidamisasutustes kartseris õigusvastase kinnipidamisega

tekitatud kahju hüvitamisel. Kohus märgib, et kaebuse esitamisega viivitamine enam kui aasta

jooksul viitab sellele, et kaebaja ise ei ole oma õiguste rikkumist oluliseks pidanud. Samuti

arvestab kohus asjaoluga, et kinnipidamistingimusi Pärnu arestimajas on hinnatud rahuldavaks

ning kaebaja õiguste rikkumine on eelkõige seotud kinnipidamise kestuse ja värskes õhus

jalutamise võimalusest ilmajätmisega.

Arvestades eeltoodud asjaolusid ja kinnipidamise tingimusi nende kogumis peab kohus 600 eurot

kohaseks rahaliseks hüvitiseks A. Susikule tekitatud mittevaralise kahju eest.

26. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A.

Susiku kasuks välja 600 eurot.

27. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt hüvitist 2800 eurot.

Kohtuotsusega mõistetakse vastustajalt kaebaja kasuks välja 600 eurot, s.o ca 21,4% taotletust.

1. veebruari 2013 määrusega andis kohus kaebajale menetlusabi ja võimaldas tasuda riigilõivu

osamaksetena. Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt on 2800 euro suuruse kahju hüvitamise nõude

esitamise halduskohtumenetluses riigilõiv 84 eurot. Käesolevaks ajaks on kaebaja tasunud

riigilõivu 66 eurot. Tasutud riigilõivust tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 14,12 eurot.

Analoogia alusel HKMS § 109 lg 3 esimese lausega tuleb vastavalt 3,85 euro võrra vähendada ka

kaebaja poolt veel täitmata riigilõivu tasumise kohustust. Seega tuleb kaebajal tasuda riigilõivu

viimase osamaksena 14,15 eurot 15. mail 2013.

Ülejäänud osas jäävad menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik