3-12-92/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.05.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-92

Haldusasi

Zelluloosi

Kinnisvara

OÜ

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduse nr 1933-k „ XXX

mnt XX kinnisasja sundvõõrandamistasu määramine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Zelluloosi Kinnisvara OÜ, volitatud

esindajad

vandeadvokaat

Ramon

Rask

ja

vandeadvokaat Tarmo Peterson

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge

Lumiste

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.07.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Zelluloosi Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Zelluloosi Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 13.07.2012 kohtuotsus haldusasjas nr 3-12-92 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

3. Tagastada Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le 08.04.2013 esitatud dokumendid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.06.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-12-92

2(7)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 11.01.2001 määrusega nr 3 XXX linna üldplaneeringu,

mis näeb XXX transpordisüsteemi arendamiseks ette teede- ja tänavatevõrgu läbilaskevõime

suurendamise ning nende süsteemi täiustamise. Planeeringu kohaselt on magistraaltänavate

võrgu arendamisel üheks prioriteediks XXX trasseeringu rajamine. XXX üheks olulisemaks

ristmikuks on XXX liiklussõlm, kus ristuvad XXX mnt, XXX tee, XXX tn, XXX tee, XXX

tee ja raudtee.

Tallinna Linnavalitsus kiitis 14.05.2008 korraldusega nr 866-k heaks XXX liiklussõlme

ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojekti. Tallinna Linnavalitsus kiitis 21.04.2010

korraldusega nr 60-k heaks XXX liiklussõlme rekonstrueerimise projekti. Teeprojekti

kohaselt ehitatakse XXX liiklussõlme koosseisus XXX tee ja XXX mnt kahetasandiline

ristmik, XXX tee ja XXX tee ühendustee, tunnel raudtee alla, ristmik XXX teega ning peale-

ja mahasõidud koos vajalike tehnovõrkudega. Teeprojektist tulenevalt on XXX linnal XXX

liiklussõlme rajamiseks vajalik omandada Zelluloosi Kinnisvara OÜ omandis olev XXX mnt

XX kinnisasi.

Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le kuuluv XXX mnt XX kinnisasi asub Tallinna Linnavolikogu

07.10.1999 otsusega nr 231 „XXX tn, XXX mnt ja XXX-XXX raudtee vahelise kvartali

detailplaneeringu korrektuur“ planeeritud alal. XXX mnt XX transpordimaa sihtotstarbega

kinnisasi moodustati nimetatud detailplaneeringu korrektuuri alusel XXX mnt XX kinnisasja

jagamisel 15.06.2000. Detailplaneeringu korrektuuri kohaselt on XXX mnt XX kinnisasi

planeeritud tee reservmaaks – XXX tänava maa-alaks.

Zelluloosi Kinnisvara OÜ omandas 09.09.2008 sõlmitud asjaõiguslepinguga XXX mnt XX

kinnistu hinnaga 29 000 000 krooni (1 853 437 eurot).

Tallinna Linnavolikogu otsustas 10.03.2011 otsusega nr 36 sundvõõrandada Zelluloosi

Kinnisvara OÜ-le kuuluva kinnistu XXX linnale ning viia läbi XXX mnt XX kinnistu

erakorraline hindamine. Tallinna Linnavalitsus tegi 14.03.2011 korraldusega nr 388-k XXX

mnt XX kinnistu erakorralise hindamise ülesandeks Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsile.

Tallinna kohtutäitur K. Põlts esitas 30.03.2011 Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le täiteasjas nr

025/2011/1256 täitmisteate, mille kohaselt on kohtutäiturile tehtud ülesandeks XXX mnt XX

kinnistu üles kirjutada, hinnata ja vajadusel hoiule võtta.

Tallinna kohtutäitur K. Põlts koostas 25.04.2011 „Sundvõõrandamismenetluses

kinnisasja arestimise ja hindamise akti“ (hindamisakt). Hindamisakti koostamisel võeti

aluseks litsentseeritud maa hindaja Denno Treimanni poolt koostatud eksperthinnang nr 4556

(eksperthinnang) ja vandeaudiitor Katrin Kaasiku koostatud kahjude hindamisakt (kahjude

hindamisakt). Hindamisakti kohaselt on XXX mnt XX kinnistu väärtuseks 62 250 eurot.

Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas XXX linnale 18.07.2011 omapoolse selgituse ja selles

sisalduvad vastuväited hindamisaktile, leides, et sundvõõranditasu suuruse määramisel tuleb

lähtuda kinnistu eriväärtusest, milleks on 1 900 000 eurot ning mis kajastab õiglaselt XXX

3-12-92

3(7)

mnt XX kinnistu tegelikku väärtust. Kaebaja lisas vastuväitele Pindi Kinnisvara AS

31.05.2011 eksperthinnangu nr 110531-11179-463 ning MK Audit Audiitorbüroo audiitor

Maidu Kuuse arvamuse, mis kinnitavad neis toodud eeldustel majanduskahju tekkimist

kaebajale summas 1 900 000 eurot.

XXX

linn

lõpetas

19.10.2011

kokkuleppemenetluse

protokolliga

kinnisasja

sundvõõrandamise

seaduse

(KASVS)

§

lg

alusel

sundvõõrandamise

kokkuleppemenetluse, kuna kaebaja seaduslikud ja volitatud esindajad ei ilmunud kolmel

korral mõjuva põhjuseta Tallinna Linnavalitsusse sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse

koosolekule.

XXX linn edastas 17.11.2011 Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le eelnõu XXX linna korraldusest „

XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine“, andes tähtaja ettepanekute ja

vastuväidete esitamiseks kuni 05.12.2011. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas omapoolsed

vastuväited 05.12.2011.

Tallinna Linnavalitsus määras 07.12.2011 korraldusega nr 1933-k “XXX mnt XX

kinnisasja sundvõõranditasu määramine” XXX mnt XX kinnistu sundvõõranditasuks 62

250 eurot vastavalt XXX kohtutäitur Kaire Põltsi 23.05.2011 täiteasjas nr 025/2011/1256

koostatud sundvõõrandamismenetluses kinnisvara arestimise ja hindamise aktile (p 1),

otsustas mitte alustada KASVS § 27 lg 2 alusel täiendavat hindamismenetlust (p 2) ning

leidis, et kahjudest teatamise menetluse uuendamine ei ole põhjendatud (p 3).

2. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas 13.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduse nr 1933-k „XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu

määramine“ tühistamiseks.

Hindamisaktis jäeti ebaõigesti arvestamata harilikku väärtust ületav majanduskahju.

Sundvõõranditasu määramisel oleks pidanud arvestama eriväärtusega tulenevalt KASVS § 16

lg-le 4. Eriväärtus tuleneb asjaolust, et kaebaja omandas kinnistu eesmärgiga arendada välja

terviklik ärikvartal, täpsemalt eesmärgiga lahendada kinnistul kvartali parkimine.

Detailplaneeringuga määratletud sihtotstarve (transpordimaa) seda ka võimaldas.

Puudub kehtiv hindamisakt, sest kohtutäiturile ei esitatud nõuetekohast täitedokumenti.

Kohaliku omavalitsuse korraldus ei ole loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg-s 1

toodud täitedokumentide loetelus, mis välistab täitemenetluse läbiviimise kohaliku

omavalitsuse korralduse alusel. Seega ei ole õiguspärast hindamist sundvõõrandamise

menetluses läbi viidud, hindamisakt on tühine ning vaidlustatud korraldus vastuolus KASVS

§ 27 lg-ga 2.

3. XXX linn palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes 07.12.2011 korralduses võetud

seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13.07.2012 otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste kanda.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas 09.09.2008 sõlmitud asjaõiguslepinguga XXX

linnas XXX mnt XX kinnistu hinnaga 29 000 000 krooni (1 853 437 eurot). Vaidlust ei ole

asjaolude üle, et kinnistu omandamisel oli kaebaja teadlik selle suhtes 07.10.1999 Tallinna

Linnavolikogu otsusega nr 231 kehtestatud detailplaneeringust ja selle sisust ning sellest, et

Tallinna Linnavolikogu on kehtestanud 11.01.2001 määrusega nr 3 XXX üldplaneeringu,

mille kohaselt on magistraaltänavate võrgu arendamisel üheks prioriteediks XXX trasseeringu

rajamine, samuti Tallinna Linnavalitsuse 14.05.2008 korraldusega heaks kiidetud XXX

liiklussõlme ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojektist ja sellest tulenevalt

vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise vajadusest ja soovist. Vaidlust ei ole ka selle üle, et

kaebaja ei ole algatanud detailplaneeringu muutmist ja taotlenud ehitusluba XXX mnt XX

3-12-92

4(7)

kinnistule parkla ehitamiseks. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et XXX linn oleks rikkunud

sundvõõrandamise menetluse käigus kaebaja olulisi menetluslikke õigusi. Nähtuvalt asjas

kogutud materjalidest, on vastustaja menetluse läbi viinud õiguspäraselt, kaebajaga on peetud

läbirääkimisi kinnistu omandamiseks ja alles pärast vabatahtliku võõrandamise kokkuleppe

mittesaavutamist on Tallinna Linnavolikogu 10.03.2011 otsusega nr 36 „XXX mnt XX

kinnisasja sundvõõrandamine“ otsustanud kinnisasja sundvõõrandada ning astunud selleks

seaduses ettenähtud sammud. Kaebaja seda kinnistu sundvõõrandamise otsust seaduses

sätestatud korras vaidlustanud ei ole ning on olnud seisukohal, et see iseseisvalt tema õigusi ei

riku. Ühtlasi ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja ei ole esitanud kaebuses KASVS § 27 lg-s

2 nimetatud muid nõudeid ega KASVS § 23 lg-s 2 toodud nõudeid täiendava kahju

hüvitamiseks.

Kaebaja põhiline vastuväide Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korraldusele nr 1933-k

„XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine“ seisneb väites, et korralduse aluseks

olev hindamisakt on tühine, kuna kohtutäituril puudus TMS § 2 lg-s 1 toodud seaduslik alus

(täitedokument) kinnistu arestimiseks ja erakorralise hindamise läbiviimiseks. Kaebaja viide

Harju Maakohtu 06.02.2012 lahendile tsiviilasjas nr 2-12-961 ei ole käesoleva otsuse

tegemise hetkel asjakohane, kuna Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu

nimetatud lahendi oma 03.07.2012 määrusega ning jättis Zelluloosi Kinnisvara OÜ kaebuse

Tallinna

kohtutäitur

K. Põltsi

04.01.2012

otsuse

peale

rahuldamata.

Sarnaselt

ringkonnakohtuga on halduskohus seisukohal, et TMS § 2 lg 1 p 14 tuleb ja saab tõlgendada

lisaks

grammatilisele

tõlgendusele

ka

süstemaatiliselt,

s.o

koosmõjus

kinnisasja

sundvõõrandamise seaduses sätestatud normidega ja kohtutäituril oli õigus teha

sundvõõrandamismenetluses täitetoiminguid, mis tulenesid valla- või linnavalitsuse

haldusaktidest. Kohtutäituri otsuse õigsuse kontrollimisel tuleb ka halduskohtu hinnangul

arvestada kinnisasja sundvõõrandamise seadusest tulenevat kohtutäituri õigust teha

sundvõõrandamismenetluses toiminguid linnavalitsuse korralduse alusel. Täitemenetluse

formaliseerituse põhimõte ei tohiks välistada vajadusel seaduse lünga täitmist, kuid seda saab

kohtu arvates käesoleval juhul täitemenetluse olemust arvestades teha vaid vastavat

valdkonda reguleeriva eriseaduse alusel, milleks käesoleval juhul on KASVS.

TMS § 2 lg 1 p 14 kitsas grammatiline tõlgendus muudaks KASVS-s sisalduva regulatsioon

õigustühiseks. Selle tulemusel ei oleks KASVS normid kinnisasja sundvõõrandamisel

avalikult kasutatava tee ehitamiseks rakendatavad nii, nagu seadusandja seda tõenäoliselt

silmas pidas. See, et 01.01.2006 jõustunud täitemenetluse seadustik ei arvesta KASVS

muutmise seadusega, oli ilmselt tingitud asjaolust, et uus täitemenetluse seadustik võeti vastu

enne, kui KASVS muutmise seadusega muudeti eelmise seaduse regulatsiooni. Seadusandja

eesmärk ei saanud olla kohaliku omavalitsuse poolse sundvõõrandamismenetluse sõltuvusse

seadmine kinnisasja omaniku nõusolekust või vastavast kohtuotsusest. Juhul, kui seadusandja

eesmärk oli sundvõõrandamismenetluses kohaliku omavalitsuse antud haldusaktide

sundtäidetavuse välistamine, oleks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse regulatsiooni

muudetud. Seega kohtutäituri hindamisakt ei ole tühine.

Kuna hindamisakt ei ole tühine ja selle vaidlustamise tähtaeg on möödunud, ei ole võimalik

kontrollida selle õiguspärasust. Hindamisakti näol on tegemist eelhaldusaktiga, millega

määratakse siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Sellisele

tõlgendusele viitab eelkõige KASVS § 27 lg 2 esimene lause. Kohtutäituri hindamisakti

vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-s 7 ja §-s 217 sätestatud

erikord. Kuna hindamisaktis toodud väärtust oleks tulnud vaidlustada TMS sätestatud korras

ja kaebaja seda teinud ei ole, on ta sisuliselt kaotanud õiguse vaidlustada ka korraldust sellel

alusel. Hindamisaktis on selgelt ära näidatud ka kohtutäituri määratud hinna vaidlustamise

kord.

3-12-92

5(7)

Käesoleval juhul on asjas kindlakstehtud asjaoludest - eelkõige kehtivast detailplaneeringust

tulenevalt parkla rajamiseks ehitusõiguse puudumisest, kaebaja teadlikkusest nimetatud

asjaolust ja kinnistu sundvõõrandamise vajadusest kinnistu omandamisel - tulenevalt kaebaja

võtnud kinnistu eest selle harilikku väärtust väga olulises määras ületava hinna tasumisel ise

teadlikult põhjendamatu ja kohtu hinnangul selgelt spekulatiivse äririski. Selliste äririskide

võtmisel ei ole võimalik rääkida kaebajale kahjude tekkimisest ning ei saa rakendada

eriväärtust sundvõõranditasu määramisel. Vastustaja on õigesti leidnud, et sundvõõranditasu

määramisel tuleb käesoleval juhul lähtuda asja harilikust väärtusest. Õige on vastustaja

seisukoht, et sundvõõranditasu kindlaksmääramisel ei oleks saanud eeltoodust tulenevalt

aluseks võtta kaebaja esitatud Pindi Kinnisvara AS eksperthinnangut nr 110531-11179-463 ja

OÜ Maidu Kuuse Arhitektuuribüroo arvamust, sest need mõlemad põhinesid realiseerimatul

eeldusel, et ehitusõiguseta tänava maa-alale saab ehitada parkla või parkimismaja. Vastavaid

seisukohti (eriväärtuse arvestamata jätmist) on vastustaja kajastanud ka vaidlustatud

korralduses. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, jättes haldusmenetluses kaalutlemata

olulised asjaolud. Kuna kaebaja ei ole muid KASVS § 27 lg-s 2 nimetatud nõudeid esitanud

ning vaidlustatud korralduses on sundvõõranditasu määratud KASVS § 16 lg 9 kohase XXX

kohtutäitur K. Põltsi 23.05.2011 hindamisaktiga, jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Zelluloosi Kinnisvara OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja

teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Halduskohtu TMS § 2 lg 1 p 14 tõlgendus ei ole vastavuses põhiseaduse (PS) §-ga 146, mille

kohaselt mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Sõltumata sellest, milline

oli seadusandja eesmärk TMS-s täitedokumentide loetelu sätestamisel, pole võimalik TMS §

2 lg 1 p 14 laiendav tõlgendamine. Tõlgendus, mille kohaselt võimaldataks maavanema

otsuse all mõista ka kohaliku omavalitsuse otsust, on meelevaldne ning otseses vastuolus sätte

keelelise tekstiga.

Kaebaja ei ole minetanud sundvõõranditasu vaidlustamise õigust, sest kohtutäituri

hindamisakt ei ole eelhaldusaktiks, kuna see ei ole antud haldusorgani poolt HMS § 51 lg 1

mõttes. Kohtutäitur ei ole haldusorgan, vaid avalik-õiguslikku ametit pidav isik. Isegi kui

kohtutäiturile omistada haldusorgani volitused, saaks hindamisakti äärmisel juhul käsitleda

kui menetlustoimingut, mida on võimalik halduskohtus vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga

– sundvõõranditasu määramise otsusega. Vaidlustatavaks haldusaktiks on sundvõõrandamise

menetluses kas kokkuleppemenetluse akt või sundvõõranditasu määramise otsus.

Hindamisaktiga määratakse üksnes kinnisasja harilik väärtus, millest väiksem ei või

sundvõõranditasu olla. See, et hindamisakti on võimalik vaidlustada TMS-s sätestatud korras,

ei võta õigust vaidlustada sundvõõranditasu määramise otsust halduskohtus üldkorras.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kehtivast detailplaneeringust ei tulenenud

ehitusõigust, mistõttu Pindi Kinnisvara AS eksperthinnang põhines realiseerimatul eeldusel.

Kaebaja hinnangul on parkimist võimalik kinnistul korraldada ka ehitusõigust omamata.

Seejuures ei eelda parkimise korraldamine kinnistul eriotstarbelise parkimismaja ehitamist,

vaid piisab ala tähistamisest parkimisalana.

6. XXX linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Tulenevalt KASVS § 27 lg-st 2 määratakse kohtutäituri hindamisaktiga siduvalt kindlaks

sundvõõrandatava kinnisasja väärtus. Halduskohus on õigesti leidnud, et kohtutäituri

3-12-92

6(7)

hindamisakti vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-s 7 ja §-s 217

sätestatud erikord.

Ebaõiged on kaebaja väited selle kohta, et parkimist oleks võimalik kinnistul korraldada ka

ehitusõigust omamata. Parkla ehitamine ehitusõigust omamata ei ole lubatud. Kinnistu

omandamisel oli kaebaja teadlik nii 07.10.1999 Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 231

kehtestatud detailplaneeringust, Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3

kehtestatud XXX üldplaneeringust kui ka Tallinna Linnavalitsuse 14.05.2008 korraldusega nr

866-k heaks kiidetud XXX liiklussõlme ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojektist

ja sellest tulenevalt kõnealuse kinnistu sundvõõrandamise vajadusest ja soovist. Kaebaja

teadis juba kinnisasja omandamisel, et kinnistu jääb ehitusõiguseta tänava maa-alaks ja

kuulub sundvõõrandamisele, mistõttu oli kaebaja teadlik, et parkimise korraldamine ei ole

sellel kinnistul võimalik.

7. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas 08.04.2013 täiendavad seisukohad. Kaebaja palub

alternatiivselt, kui kohus ei tühista Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2012 korraldust nr 1933-k,

muuta halduskohtu otsuses toodud põhjendusi, jättes kohtuotsusest välja hinnangu kaebajale

sundvõõrandamise menetlusega tekitatavast kahjust.

Kohtuotsusest jääb selgusetuks, millistele asjaoludele tuginedes on halduskohus järeldanud, et

kaebajale ei ole kahju tekkinud. Käesoleva haldusasja asjaolud ja tõendid ei kinnita vähimalgi

määral kahju mitteesinemist. Kohtuotsus on kahju osas täies ulatuses põhjendamata. Parkla

ehitamine on muutunud realiseerimatuks sundvõõrandamise järgselt, kuid väita, et enne

sundvõõrandamise otsustamist oli parkla rajamine välistatud, ei ole põhjendatud.

Halduskohus oleks pidanud jätma kahju puudutavad seisukohad kohtuotsusest välja, kuna

nendel ei ole sellisel juhul asja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust, või kahju küsimust

põhjalikumalt uurima ja analüüsima, sealhulgas hindama kaebaja poolt esitatud tõendeid,

tuvastama vajadusel ise täiendavaid asjaolusid ja kindlasti viima läbi kaebaja taotletud

ekspertiisi. Halduskohus ei ole kahju puudutavas osas analüüsinud kahju küsimust tervikuna.

Sellega on halduskohus piiranud kaebaja teisi õiguskaitsevahendeid, muu hulgas nt

lepinguliste esindajate vastu kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust (s.o olukorras, kus

peaks lõplikult leidma kinnitust asjaolu, et hindamisakt oli eelhaldusakt, mida oleks tulnud

vaidlustada).

Ilmne on, et kaebajale on kahju hindamisakti ebaõigsuse tõttu vähemalt mingis ulatuses

tekkinud. Sellisele kahjule viitab muu hulgas asjaolu, et kaebajale määrati sundvõõranditasu

oluliselt väiksemas määras kui naaberkinnistute lõplik sundvõõranditasu oli. Hindamisaktiga

on kinnistu väärtus hinnatud madalamaks kui nt XXX mnt XX kinnistu väärtus.

8. XXX linn leiab, et kaebaja viited naaberkinnistute sundvõõranditasudele on antud juhul

asjakohatud ja põhjendamatud. Kaebaja ei ole varem esitanud ühtegi vastuväidet kinnistu

harilikule väärtusele, vaid on leidnud, et kinnistut oleks pidanud hindama selle eriväärtuse

järgi. Samuti ei ole kaebaja viidatud kinnistud võrreldavad kaebajale kuulunud kinnistuga,

sest viidatud kinnistute seas ei ole ühtegi ehitusõiguseta transpordimaa sihtotstarbega

kinnistut, mille harilik väärtus on teatavasti madalam kui viidatud ehitusõigusega ärimaa ja

tootmismaa sihtotstarbega kinnistutel, millest osad olid ka hoonestatud ja kasutuses

majandustegevuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning, tuginedes HKMS § 201

lg-le 4, ei korda vastavaid põhjendusi.

3-12-92

7(7)

10. 08.04.2013 esitatud alternatiivne taotlus halduskohtu otsuse põhjenduste muutmiseks ei

ole põhjendatud. Peaasjalikult seetõttu, et ringkonnakohus on eelnevalt halduskohtu

põhjendustega nõustunud. Kuid oluline on veel märkida, et halduskohtu otsuse põhjendused ei

saa mingilgi viisil mõjutada kaebaja õigust esitada tulevikus kahju hüvitamise nõudeid.

HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas,

milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Arvestades, et

tühistamisnõue on esitatud Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduse nr 1933-k peale,

muutuvad kohtuotsuse jõustudes poolte vahel siduvaks eelnimetatud korraldusega seotud

asjaolud: korraldus nr 1933-k on õiguspärane ning kaebajal ei saa linna suhtes olla enam

mingeid kinnistu sundvõõrandamise menetlusest tulenevaid nõudeid. Kohtu seisukoht

kaebajal kahjude mittetekkimise kohta ei oma mingit õiguslikku tähendust kaebaja suhetes

teiste isikutega. Asjaolu, kas lepingulised esindajad on tekitanud kaebajale hindamisakti

vaidlustamata jätmisega kahju, väljub ilmselgelt korralduse nr 1933-k reguleerimisesemest

ning halduskohus ei ole selles suhtes kohtuotsuses oma seisukohta avaldanud.

11. Ringkonnakohus tagastab kaebajale koos täiendava seisukohaga 08.04.2013 esitatud

täiendavad tõendid. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole varasemalt

hindamisaktiga määratud kinnistu harilikku väärtust vaidlustanud. Kaebaja ei ole selgitanud,

miks ei ole saanud seda vastuväidet esitada varasemas menetluses. Pealegi ei tõenda teiste

kinnistute kõrgema hinna eest sundvõõrandamine, et kaebaja kinnistu hind on määratud

ebaõigesti. Tegemist ei olnud võrreldavate kinnistutega nii sihtotstarbe kui ka hoonestatuse

osas.

12. Halduskohus ei ole jätnud asja lahendamiseks vajalikke tõendeid kogumata. Ka juhul, kui

jätta hindamisakti vaidlustamise temaatika kõrvale, on halduskohus leidnud, et kaebaja ei

saanud kinnistu omandamisel eeldada, et saab sinna rajada parkla, mistõttu on kaebaja võtnud

põhjendamatu äririski ning tekkinud ei ole sellist majanduskahju, mille hüvitamise kohustus

oleks vastustajal. Sellisel eeldusel puudus halduskohtul vajadus hakata koguma täiendavaid

tõendeid, sh määrama ekspertiisi majanduskahju kindlakstegemiseks.

13. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets