3-09-2893/196 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. mail 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2893

Haldusasi

K.L., A.L. ja P.P.i kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse

16.02.2011 korralduse nr 101 tühistamiseks ja Jõelähtme

Vallavalitsuse kohustamiseks

Asja läbivaatamise viis

9. aprillil 2013

Menetlusosalised

Kaebajad: K.L., A.L., P.P.

Esindaja: Ain Kiis

Vastustaja: Jõelähtme Vallavalitsus

Esindaja: v.adv. Karl Haavasalu

Kolmas isik: I.M.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja:

- tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101;

- teha Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutus asja uuendamise taotluse uueks

läbivaatamiseks hiljemalt ühe kuu jooksul käesoleva kohtulahendi jõustumisest.

2. Mõista Jõelähtme Vallavalitsuselt kaebajate kasuks välja kantud menetluskulu 300

(kolmsada) eurot, mis tuleb Jõelähtme Vallavalitsusel kanda kaebaja A.L. pangakontole

nr xxxxxxxxxxx.

Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjon luges 23.09.1996 otsusega nr 9980 omandireformi objektiks õigusvastaselt

võõrandatud vara Jõelähtme vallas (endine Kuusalu vald, Kodasoo mõis) asuva maaüksuse Liiva-

Tõnu 27, kinnistu nr 5377, pindala 5,36 ha, ning tunnistas nimetatud vara suhtes omandireformi

õigustatud subjektideks V. L. ½ suuruses mõttelises osas, A. K. ¼ suuruses mõttelises osas ja A.

K. ¼ suuruses mõttelises osas.

2. Jõelähtme Vallavalitsus lõpetas 24.11.1997 korraldusega nr 623 Anija metskonna

maakasutusõiguse 2,6391 ha suurusel maa-alal ja endise Esmari maakasutusõiguse 1,32 ha

suurusel maa-alal (nimetatud maa-alad koosnesid õigusvastaselt võõrandatud endisest Liiva-

Tõnu 27 katastriüksusest) ning tagastas sellest maast 3,9591 ha sihtotstarbelise elamumaana

järgmiselt: Liiva (0,4178 ha) ja Tõnu-Liiva (1,3774 ha) katastriüksused V. L. omandisse, Liivalaia

(0,2645 ha), Liivalaia 1 (0,1957 ha), Liivalaia 2 (0,2081 ha), Liivalaia 3 (0,1779 ha) ja Liivalaia 4

(0,1894 ha) katastriüksused M. K. (A. K. pärija) omandisse ning Tiidu (0,6998 ha) ja Arvo

(0,4285 ha) katastriüksused H. K. (A. K. pärija) omandisse. Ülejäänud maa otsustati

kompenseerida.

3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.02.2003 otsusega nr 2-3/186/2003 Liiva-Tõnu

kinnistu ostueesõigusega erastamisest huvitatud O.K. kaebuse ja tühistas Jõelähtme

Vallavalitsuse 24.11.1997 korralduse nr 623 osas, millega endise Liiva-Tõnu 27 kinnistu maast

tagastati Tõnu-Liiva katastriüksusena 1,3774 ha V. L. omandisse.

4. V.L. suri 21.12.2007. Tallinna notar Anne Saaber väljastas 09.09.2009 pärimisõiguse

tunnistuse, millest nähtuvalt on V. L. pärijateks tema pojad K.L. ja A.L. ning tütred P.P. ja I.M.

Pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme Vallavalitsusele 24.09.2009.

5. Jõelähtme Vallavalitsus lõpetas 15.10.2009 korraldusega nr 506 Jõelähtme vallas

Kaberneeme külas asuvast endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust (endine Kodasoo mõis, kinnistu nr

5377, pindala 5,36 ha) 1,3774 ha suuruse maa osas tagastamise menetluse ja otsustas

kompenseerimise menetlust mitte alustada, sest pärimisõiguse tunnistus esitati kohalikule

omavalitsusele maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg-s 3 sätestatud 9-kuulist tähtaega ületades.

6. K.L., A.L. ja P.P. esitasid 03.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused Jõelähtme

Vallavalitsuse 15.10.2009 korralduse nr 506 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks endisest

Liiva-Tõnu 27 kinnistust (kinnistu nr 5377, pindala 5,36 ha) 1,3774 ha suuruse maa osas

tagastamismenetluse jätkamiseks (haldusasi nr 3-09-2893, kohtunik Aivar Koppel).

7. K.L., A.L., P.P. ja I.M. esitasid 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitsusele tagastamise menetluse

uuendamise taotluse.

8. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2011 otsusega kaebused haldusasjas nr 3-09-2893

rahuldamata.

9. K.L., A.L. ja P.P. esitasid apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsuse

tühistamiseks ning palusid teha asjas uue otsuse, millega tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse

15.10.2009 korraldus nr 506 ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust maa tagastamise menetlust

uuendama.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 01.11.2011 kohtuotsusega K.L., A.L. ja P.P.i

apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsuse haldusasjas

nr 3-09-2893 osas, millega jäeti rahuldamata kaebused Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutuse

tegemiseks endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust 1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse

jätkamiseks. Tühistatud osas saatis Tallinna Ringkonnakohus haldusasja esimese astme kohtule

menetluse jätkamiseks. Muus osas jättis kohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja kohtuotsuse

muutmata.

11. 01.12.2011 esitas Jõelähtme Vallavalitsus Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2011 kohtuotsuse

tühistamiseks

kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu

Halduskolleegium

jättis

16.02.2012

kohtumäärusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

12. 01.03.2012 kohtumäärusega võttis kohtunik Monika Laatsit K.L., A.L. ja P.P.i kaebused

menetlusse menetluse jätkamiseks ning palus kaebajatel teatada, kas nad soovivad oma kaebust

täiendada nõudega Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korralduse nr 101 tühistamise nõudes.

13. 18.03.2012 esitasid K.L., A.L. ja P.P. kohtule täiendatud kaebuse, mille kohaselt jäid

kaebajate lõplikeks taotlusteks tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr

101 ning teha Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutus Kaberneeme külas, endise kodasoo

mõisa Tõnu-Liiva 27 (kinnistu nr 5377) suuruse maa osas V. L. pärijate nõudeõiguse

taastamiseks ja tagastamismenetluse uuendamiseks. Kohus võttis 21.03.2012 määrusega

kaebuse täienduse menetlusse.

14. Seoses asja menetleva kohtuniku pikemaajalise eemalviibimisega töölt jagati haldusasi nr 3-

09-2892 lahendamiseks ümber kohtunik Tiina Pappelile ning kuivõrd Tiina Pappel nimetati teise

astme kohtunikuks, jagati haldusasi nr 03.12.2012 ümber kohtunik Kadriann Ikkonenile, kes

võttis

10.12.2012

kohtumäärusega

haldusasja

oma

menetlusse

ja

jätkas

edasiste

menetlustoimingutega.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

15. Kaebajad taotlevad Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korralduse 101 tühistamist ja maa

tagastamise menetluse uuendamist MaaRS § 43 lg 2 alusel. MaaRS § 192 lg 3 on alates 01.09.2010

kehtetu ning seadust täiendati §-ga 43, mille lg 2 sätestab, et juhul, kui maa tagastamise

nõudeõigus on MaaRS § 192 lg 3 järgi lõppenud ja tagastamise menetlus lõpetatud, siis maa

asukohajärgne vallavalitsus taastab õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja

uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Kaebajatel ei olnud võimalik

MaaRS § 192 lg 3 sätestatud 9-kuulise tähtaja jooksul võimalik pärimistunnistust esitada, kuna

pärimismenetlus kestis nimetatud tähtajast kauem. Pärimismenetluse pikemat kestvust ei saa

seostada V. L. pärijate käitumisega.

16. Kaebajad esitasid notarile avalduse pärimismenetluse algatamiseks õigeaegselt. Ametlik teade

pärimismenetluse algatamise kohta ilmus 19.02.2008. Notar viis pärimismenetluse lõpule

09.09.2009 ja alles siis oli võimalik vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitada. Kaebajad esitasid

vastustajale mõistiku aja jooksul pärimisõiguse tunnistuse. Ei ole mingit alust nõuda, et leinajad

lapsed juba isa matuste korraldamisega üheaegselt peaksid alustama asjaajamist pärandvara

jagamiseks. Tallinna notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastusest kaebajate järelepärimisele nähtub,

et nii kaebajad kui I.M. esitasid avaldused pärandi vastuvõtmiseks tähtaegselt ning

pärimismenetlus venis seetõttu, et koos V. L. pärimisasjaga menetleti tema varem surnud

abikaasa L. L. pärimisasja. Ühtlasi nähtub vastusest, et V. L. pärimisasjas menetlust alustanud

notar A. Kivioja ametisolek peatati seoses lapsehoolduspuhkusele minekuga ja asi anti üle notar

A. Saaberile. Menetluse kiiret läbiviimist pidurdas ka asjaolu, et I.M. elab alaliselt välismaal,

mistõttu oli temaga suhtlemine raskendatud.

17. Vastustaja väited selle kohta, et kaebajad pidanuks pärimismenetlust kiirendama, ei ole

tõsiselt võetavad. Notariaadiseaduse kohaselt on notar sõltumatu ametiisik. Notari kliendil ei ole

mingit alust sekkuda notari tegevusse. Pärimismenetluse ajal helistas P.P. Maakri 23A

notaribüroosse ja palus selgitust pärimismenetluse venimise kohta. Talle vastati, et viivituse on

tekitanud notar Aigi Kivioja tegevuse peatamine. Et notar Aigi Kivioja tegevuse peatas, ei saa

kahtlust olla, sest see on teatavaks tehtud Notarite Koja 2008. a tegevuse aruandes. On üldteada,

et asjaajamise üleandmine seoses ametiisiku tegevuse peatamisega nõuab lisa aega ja kindlasti

mõjutas see ajaliselt ka menetlust V. L. pärimisasjas. Notar Anne Saaber kirjalikust vastusest

selgub, et P.P. on pärimistunnistuse saamiseks pöördunud 27.07.2009 notaribüroosse

elektronkirjaga. P.P.i pöördumised telefoni teel ja e-kirjaga ei toonud pärimismenetlusse käiku

küll murrangut, kuid pärijate head tahet näitab see kindlasti. Seega olid pärijad huvitatud

pärimisasja kiiremast menetlusest, kuid neil ei olnud võimalik mõjutada selle kulgemise aega.

18. Seadusandja eesmärgiks MaaRS § 192 lg 3 kehtestamisel oli kiirendada maareformi läbiviimise

käiku. Pärimistunnistuse esitasid V. L. pärijad vallavalitsusele 24.09.2009, kuid 15.10.2009 lõpetas

vallavalitsus korraldusega maa tagastamise menetluse. Vallavalitsus tugines menetluse lõpetamisel

MaaRS § 192 lg 3 sättele, kuid selle eesmärk jäi täitmata. Menetluse lõpetamisega selles

konkreetses maa tagastamise asjas vallavalitsus maareformi käiku ei kiirendanud. Jõelähtme

Vallavalitsusel

on

küllaldaselt

alust

kaebajate

nõudeõiguse

taastamiseks

ja

maa

tagastamismenetluse uuendamiseks.

19. Tähtsust ei saa omada asjaolu, millal K.L. andis nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja

ennistamiseks käesoleva kohtuasjaga mitteseotud L. L. pärimisasjas ja pealegi oli antud nõusolek

kolmandale isikule I.M.le. L. L. oli kaebajate ema ja tema pärandvara hulka ei kuulunud maa

nõudeõigus. Vastustaja väited nagu ei tundnud pärijad piisavalt huvi pärimistunnistuse

väljastamise või selle õigeaegse väljastamise kohta, on kohatud. Pärijatel puudus võimalus

mõjutada menetluse kiirust ja hinnata ka selle mahtu.

20. Vastustaja rikkus maa tagastamise menetluse korda ja viivitas aastaid maa tagastamise

küsimuse lahendamisega, mistõttu ta ei jõudnud maa tagastamise küsimust lahendada V. L.

eluajal. Vastustaja ignoreeris V. L. avaldusi, mis seondusid sellega, et vastustaja viivitas ilma

õigusliku aluseta menetluse läbiviimist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

21. Vastustaja hinnangul on kaebus alusetu. Kuna kaebajad ei esitanud pärimisõiguse tunnistust 9

kuu jooksul alates V. L. surmast, vaid alles 24.09.2009, tuli maa tagastamise menetlus MaaRS §

192 lg 3 alusel lõpetada. Kaebajad viitasid oma 01.09.2010 menetluse uuendamiseks esitatud

taotluses sellele, et nad vaidlustasid 15.10.2009 korralduse nr 506 ja asjaolule, et neil ei olnud

objektiivsetel põhjustel võimalik esitada pärimisõiguse tunnistust 9 kuu jooksul. Kaebajad ei

olnud toonud oma taotluses välja mõjuvaid põhjuseid tagastamismenetluse uuendamiseks.

Vastustaja saatis kaebajatele 07.09.2010 kirja nr 14-5.3/2695 ja selgitas selles, et kaebajatel tuleb

selgitada, miks esitati pärimisõiguse tunnistus hilinenult ning mis on kaebajate arvates need

mõjuvad põhjused, mis õigustaksid nõudeõiguse taastamist. Kaebajad ei vastanud vastustaja

07.09.2010 kirjale nr 14-5.3/2695. Ka ei vastanud kaebajad vastustaja 01.10.2010 samasisulisele

kirjale nr 14-5.3/2695-1. Kolmandale 24.01.2011 kirjale nr 14-5.3/2695-3 teatas kaebajate

esindaja

27.01.2011

e-kirjaga,

et

„[ü]ksikasjalikud

selgitused

asjaolude

kohta,

mis

pärimistunnistuse õigeaegset esitamist takistasid, on pärijad esitanud Tallinna Halduskohtule

kirjaga 12.09.2010 haldusasjas nr 3-09-2893“. Kuna kaebajad vastustajale muudest mõjuvatest

põhjustest MaaRS § 43 lg 2 tähenduses ei teatanud, eeldab vastustaja, et neid ei esinenudki.

22. Väited nagu oleks vastustaja aastaid viivitanud kaebajate isale õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise küsimuse lahendamisega, on ebaõiged ja põhjendamatud. Väidetavad minetused

maareformi läbiviimisel ei saaks olla vaadeldavad mõjuvate põhjustena kaebetähtaja ennistamise

küsimuse lahendamisel. Vastustajal ei olnud võimalik viia õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamist kaebuse esitajate isale V. L. lõpuni enne seda, kuni ei olnud lahendatud O.K.le maa

ostueesõigusega erastamise küsimus. Vastustaja oli juba üritanud 24.11.1997 korraldusega nr 623

tagastada V. L. õigusvastaselt võõrandatud maa enne O.K.le maa ostueesõigusega erastamise

küsimuse lahendamist, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr

2-3/186/2003 oli vastustaja viimatinimetatud korraldus osaliselt tühistatud. O.K.le maa

ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamine oli takistatud, kuna esmalt pidi menetluse

käigus kindlaks määrama erastatava maa suuruse ja piirid. O.K. ei esitanud vastustaja 09.10.2003

saadetud piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid, kuid ei tellinud ka katastriüksuse

moodustamist, kuigi selline kohustus tulenes talle Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr

267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-st 131. Samas ei olnud seaduses tol ajal

sätestatud ka tähtaega, millise aja jooksul peab maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik olema

tellinud katastriüksuse moodustamise ja millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad siis, kui maa

ostueesõigusega erastamist sooviv isik viivitab katastriüksuse moodustamise tellimisega.

23. Lisaks esitas kaebajate isa V. L. Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tühistada

vastustaja 09.10.2003 kirjaga O.K.le tehtud erastatava maa piiride kulgemise ettepanek. Tallinna

Ringkonnakohus tegi 23.11.2007 haldusasjas nr 3-06-2188 otsuse, millega jättis V. L. 03.11.2006

esitatud kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2007 kohtuotsus haldusasjas nr 3-

06-2188 jõustus 11.02.2008, seega peale V. L. surma. Kuna maa ostueesõigusega erastamine

peab olema lõpule viidud enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, siis välistas kaebajate

isa V. L. ja vastustaja vahel peetav vaidlus O.K.le tehtud piiride kulgemise ettepanekuga

seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise V. L.le.

24. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse jätkamise muutis keeruliseks ka

asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsuse nr 2-3/186/2003, millega osaliselt

tühistati vastustaja 24.11.1997 korraldus nr 623 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

kohta V.L.t puudutavas osas, jõustumise ajal oli 1,3774 ha suuruse Tõnu-Liiva maaüksuse

omanikuna kinnistusraamatusse kantud V.L. tütar P.P.. O.K. hagi alusel tegi Harju Maakohus

30.09.2004 otsuse, millega kustutati kinnistusraamatust P.P.i kohta tehtud kanne ning kanti

kinnistusraamatusse Tõnu-Liiva maaüksuse omanikuna Eesti Vabariik. 14.01.2005 esitas Harju

Maavalitsus Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale avalduse, milles paluti kustutada Tallinna

Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriosa nr 9121 teise jakku tehtud

omanikukanne P.P.i kohta ja kanda kinnistu ainuomanikuna sisse Eesti Vabariik. Kaebaja väited

nagu ei oleks vastustaja aastaid reageerinud V.L. pöördumistele seonduvalt õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise küsimustega, on meelevaldsed.

25. Kaebajad viivitasid V.L. pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kaebaja I.M.

esitas avalduse L. L. pärandi vastuvõtmiseks peale pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaja

möödumist ning kuna V.L. ja L. L. pärimismenetlused olid ühendatud, siis L. L. pärandi

vastuvõtmise tähtaja ennistamise menetlus tõi kaasa ka V.L. pärimismenetluses pärimisõiguse

tunnistuse väljastamise viibimise. Kaebaja K.L. andis nõusoleku kaebaja I.M. poolt L. L. pärandi

vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks alles 17.02.2009. Ka peale K.L. poolt viimatinimetatud

nõusoleku andmist ei tundnud ükski kaebaja intensiivselt huvi V.L. pärimisõiguse tunnistuse

väljastamise vastu ning see tunnistus väljastati alles 2009 septembris.

26. Kaebajatel ei ole õiguslikult võimalik nõuda vastustajale ettekirjutuse tegemist Kaberneeme

külas, endise Kodasoo mõisa Tõnu-Liiva 27 kinnistust 1,3774 ha suuruse maa osas kaebajatele

nõudeõiguse taastamiseks ja tagastamismenetluse uuendamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise küsimuse lahendamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei ole

kohtul võimalik kohustada vastustajat ettekirjutuse tegemiseks, millega taastatakse kaebajate

nõudeõigus ja uuendatakse tagastamise menetlus.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

27. Kolmas isik I.M. toetas kaebajate seisukohti.

KOHTU PÕHJENDUSED

28. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebused on põhjendatud, tõendatud ja need tuleb

rahuldada. Kaebajate kantud menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista. Kohtu põhjendused

on järgmised.

29. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et V.L. vara pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme

Vallavalitsusele maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg-s 3 kuni 31.08.2010 sätestatud 9-kuulist

tähtaega ületades. V.L. suri xx xx xxxx. Tallinna notar Anne Saaber väljastas 09.09.2009

pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt on V.L. pärijateks tema pojad K.L. ja A.L. ning tütred

P.P. ja I.M. Pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme Vallavalitsusele 24.09.2009.

30. MaaRS § 192 lg 3 kehtis kuni 31.08.2010 ning selle kohaselt pidi nõudeõigust pärima

õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik esitama pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt

võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele 9 kuu jooksul pärandi avanemisest

arvates. Nimetatud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise korral oli omavalitsusel

kohustus tagastamismenetlus lõpetada ja kompenseerimismenetlust mitte alustada. Tegemist oli

materiaalõigusliku tähtajaga, mida ei saanud ennistada. Eelnimetatud sättele tuginedes lõpetas

Jõelähtme Vallavalitsus 15.10.2009 korraldusega nr 506 vaidlusaluse maa tagastamise menetluse.

31. Alates 01.092010 kehtib MaaRS § 43, mille lõike 2 kohaselt kui maa tagastamise nõudeõigus

on lõppenud käesoleva seaduse § 192 lõike 3 või maareformi seaduse muutmise seaduse (RT I 2005,

61, 476) § 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab maa asukohajärgne

linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab

tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse

uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt 2011. aasta 31. augustil. Kaebajad esitasid 01.09.2010

Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse maa tagastamise menetluse uuendamiseks. Vaidlustatud

Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldusega nr 101 maa tagastamise menetlust ei

uuendatud, kuna vallavalitsuse hinnangul MaaRS § 43 lõikes 2 eeldatud mõjuv põhjus selleks

puudus (kaebajad ei olnud vastustaja hinnangul ise mõjuvat põhjust välja toonud).

32. Kaebajad viitasid oma 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitsusele esitatud menetluse uuendamise

taotluses sellele, et neil ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik esitada pärimisõiguse tunnistust

9 kuu jooksul oma isa surmast. Vastustaja saatis kaebajatele 07.09.2010 kirja nr 14-5.3/2695 ja

märkis, et kaebajatel tuleb selgitada, miks esitati pärimisõiguse tunnistus hilinenult ning mis on

kaebajate arvates need mõjuvad põhjused, mis õigustaksid nõudeõiguse taastamist. Kaebajad ei

vastanud vastustaja 07.09.2010 kirjale nr 14-5.3/2695. Ka ei vastanud kaebajad vastustaja

01.10.2010 samasisulisele kirjale nr 14-5.3/2695-1. Kolmandale 24.01.2011 kirjale nr 14-

5.3/2695-3 teatas kaebajate esindaja Ain Kiis 27.01.2011 e-kirjaga, et „[ü]ksikasjalikud selgitused

asjaolude kohta, mis pärimistunnistuse õigeaegset esitamist takistasid, on pärijad esitanud

Tallinna Halduskohtule kirjaga 12.09.2010 haldusasjas nr 3-09-2893“. Kaebaja e-kirjale oli lisatud

Tallinna notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastus (I kd lk 131 jj) ja käesolevas haldusasjas

12.09.2010 esitatud kaebajate seisukohad, milles kaebajad olid selgitanud, et objektiivsetel

põhjustel ei olnud neil 9-kuulise tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistuse esitamine võimalik.

33. Kohus nõustub kaebajatega selles, et neil ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik

pärimisõiguse tunnistust 9-kuu jooksul V.L. surmast arvates Jõelähtme Vallavalitsusele esitada.

Esiteks ei esitatud esmast pärimisavaldust V.L. vara pärimiseks ebamõistliku viivitusega: V.L.

suri 21.12.2007, pärimisavalduse esitasid A.L., K.L. ja P.P. 18.02.2008, seega ca 2 kuud peale

oma isa surma. Kohus nõustub pärijate seisukohaga, et pärandaja lastelt ei saa eeldada

pärimisasjade korraldama asumist vahetult peale pärandaja surma. Pärimisseaduses sätestatud

tähtaega pärandi vastuvõtmiseks A.L., K.L. ja P.P. oma 18.02.2008 pärimisavaldusega ega ka

I.M. esitas oma 15.05.2008 pärimisavaldusega ei ületanud. 9-kuuline tähtaeg V.L. surmast

möödus 21.08.2008. K.L. andis nõusoleku I.M. pärimisavalduse vastuvõtmiseks 17.02.2009, ent

selleks ajaks oli V.L. surmast juba 9 kuud möödunud. Kohtu hinnangul on oluline tuvastada, kas

esines nõudeõiguse pärijate viivitust 21.12.2007 kuni 21.09.2008 vahelisel perioodil. Hilisemad

sündmused ja toimingud ei oma pärijate viivituse tuvastamisel enam tähtsust, kuna siis oli 9-

kuuline tähtaeg pärandaja surmast juba niikuinii möödunud. I.M. esitas avalduse L. L. pärandi

vastuvõtmiseks peale notari poolt pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaja möödumist ning

kuna V.L. ja L. L. pärimismenetlused olid ühendatud, siis L. L. pärandi vastuvõtmise tähtaja

ennistamise menetlus tõi kaasa ka V.L. pärimismenetluses pärimisõiguse tunnistuse väljastamise

viibimise. I.M. oleks tõepoolest saanud pärimisavalduse esitada varem, samas esitas ta selle

hoopis L. L. järelt pärimiseks (kelle pärandvara hulka vaidlusalune nõudeõigus ei kuulunud) ja

teiseks tuleb tähele panna, et I.M. ei ole käesolevas asjas kaebaja, vaid hoopis kolmas isik. Kohus

kontrollib aga esitatud kaebuste alusel, kas on rikutud kaebajate õigusi maa tagastamise

menetluses.

34. Notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastuskiri (I kd lk 131 jj) kinnitab, et objektiivselt ei olnud

pärimisasja võimalik hiljemalt 21.09.2008 lõpuni menetleda. Kirjast nähtub, et esiteks ühendati

V.L. ja tema 22.10.2005 surnud abikaasa (kaebajate ema) L. L. pärimismenetlused, teiseks peatas

pärimisasju algselt menetlenud notar Aigi Kivioja oma ametitegevuse 31.10.2008 seoses lapse

sünniga ja notar Anne Saaber võttis tema menetluses olevad pärimisasjad üle. Kohus leiab, et

tulenevalt mitmetest komplikatsioonidest V.L. pärimisasja menetlemisel (kaks ühendatud

pärimisasja, neli pärijat, kellest üks elab välismaal, notari vahetus) kujunes nõudeõiguse

pärimiseks eeldatud 9-kuuline pärimisasja menetlemise tähtaeg ebareaalselt lühikeseks ja seda ei

olnud objektiivselt võimalik täita. Selle tähtaja jooksul ei olnud võimalik pärimisõiguse tunnistust

välja anda ja see ei olnud käesoleva asja kaebajate K.L., A.L. ja P.P.i süü. Seega ei nõustu kohus

vastustaja väitega, et kaebajad ise tekitasid olukorra, kus neil ei olnud võimalik MaaRS-ga nõutud

9-kuulise tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust esitada. Eeltoodust tulenevalt oli aga kaebajatel

olemas mõjuv põhjus taotlemaks vastustajalt maa tagastamise menetluse uuendamist MaaRS § 43

lg 2 alusel.

35. Nõustuda ei saa vastustajaga selles, et kaebajad ei olnud toonud haldusmenetluses välja

mõjuvaid põhjuseid tagastamismenetluse uuendamiseks. Kaebajad selgitasid, et pärimisõiguse

tunnistuse väljaandmine viibis nendest mitteolenevatel põhjustel ja esitasid selle tõenduseks notar

Anne Saaberi 10.09.2010 vastuskirja.

36. Vastustaja hinnangul oleks kaebajad pidanud pärimismenetlust kiirendama, ent sellisele

väitele ühtki seaduslikku alust ei ole. Kaebaja oleksid seda tõepoolest teabenõude korras peale

pärimisavalduse esitamist võinud teha, ent vastavat notari ametitegevuse sekkumise menetlust

iseenesest üheski õigusaktis ette nähtud ei ole. Notar Anne Saaberi kirjalikust vastusest selgub, et

P.P. on pärimistunnistuse saamiseks pöördunud 27.07.2009 notaribüroosse elektronkirjaga.

Seega olid pärijad huvitatud pärimisasja kiiremast menetlusest, kuid neil ei olnud võimalik

mõjutada selle kulgemise aega.

37. Tähtsust ei saa omada asjaolu, millal K.L. andis nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja

ennistamiseks käesoleva kohtuasjaga mitteseotud L. L. pärimisasjas ja pealegi oli antud nõusolek

kolmandale isikule I.M.le. L. L. oli kaebajate ema ja tema pärandvara hulka ei kuulunud maa

nõudeõigus. Vastustaja väited nagu ei tundnud pärijad piisavalt huvi pärimistunnistuse

väljastamise või selle õigeaegse väljastamise kohta, ei ole asjakohased.

38. Samas kaebajate väited nagu oleks vastustaja aastaid viivitanud kaebajate isale õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisega, on samuti asjakohatud. Vastustajal ei

olnud võimalik viia õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist kaebuse esitajate isale V.L.le

lõpuni enne seda, kuni ei olnud lahendatud O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimus.

Vastustaja oli juba üritanud 24.11.1997 korraldusega nr 623 tagastada V.L.le õigusvastaselt

võõrandatud maa enne O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist, kuid

Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/186/2003 oli vastustaja

viimatinimetatud korraldus osaliselt tühistatud. O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimuse

lahendamine oli takistatud, kuna esmalt pidi menetluse käigus kindlaks määrama erastatava maa

suuruse ja piirid. O.K. ei esitanud vastustaja 09.10.2003 saadetud piiride kulgemise ettepanekule

vastuväiteid, kuid ei tellinud ka katastriüksuse moodustamist, kuigi selline kohustus tulenes talle

Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise

korra §-st 131. Lisaks esitas kaebajate isa V.L. Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus

tühistada vastustaja 09.10.2003 kirjaga O.K.le tehtud erastatava maa piiride kulgemise ettepanek.

Tallinna Ringkonnakohus tegi 23.11.2007 haldusasjas nr 3-06-2188 otsuse, millega jättis V.L.

03.11.2006 esitatud kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2007 otsus haldusasjas

nr 3-06-2188 jõustus 11.02.2008, seega peale V.L. surma. Kuna maa ostueesõigusega erastamine

peab olema lõpule viidud enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, siis välistas kaebajate

isa V.L. ja vastustaja vahel peetav vaidlus O.K.le tehtud piiride kulgemise ettepanekuga

seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise V.L.le.

39. Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101 õigusvastane

ja see tuleb tühistada. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamine on

kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei ole kohtul võimalik kohustada vastustajat

ettekirjutuse tegemiseks, millega taastatakse kaebajate nõudeõigus ja uuendatakse tagastamise

menetlus. Kohus saab aga tunnistada vastustaja poolt asja uuendamata jätmise õigusvastaseks ja

teha vastustajale ettekirjutus asja uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks arvestades käesoleva

otsuse põhjendustes toodud seisukohti.

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad

on esitanud taotluse mõista vastustajalt menetluskuludena välja õigusabikulud sumas 300 eurot.

Nimetatud summad on tasunud kahe maksekorraldusega kaebajate esindajale Ain Kiisile kaebaja

A.L.. Õigusabikulude kohta on koostanud arvestuse Ain Kiis (II kd lk 3). Kohus leiab, et

tegemist on põhjendatud ja vajalike kulutustega HKMS § 109 lg 6 mõttes ja mõistab need

vastustajalt kaebajate kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadriann Ikkonen

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 21.02.2014 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada K.L., A.L. ja P.P.i vastuapellatsioonkaebused.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. mai 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-09-2893

Jõelähtme vallalt K.L., A.L. ja P.P.i menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas

ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Jõelähtme vallalt K.L., A.L. ja P.P.i

kasuks välja menetluskulud summas 1050 eurot, mis tuleb Jõelähtme vallal kanda

A.L. pangakontole.

4. Mõista Jõelähtme vallalt välja K.L., A.L. ja P.P.i kasuks apellatsioonimenetluse

menetluskulud kokku summas 305 (kolmsada viis) eurot ja 74 senti ja kohustada

Jõelähtme valda tasuma see summa järgmiselt:

a) A.L. pangakontole (pangakonto nr xxxxxxxxxxx, Swedbank) 275 eurot;

b) K.L. pangakontole 15 eurot;

c) P.P.i pangakontole 15 eurot.

5. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

6. Jätta K.L., A.L. ja P.P.i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.