3-12-2447/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.aprillil 2013.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-12-2447

Haldusasi

J.M. kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 31.10. 2012.a.

käskkirja nr 3-1/176 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 30.mail 2013.a. Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja

apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja

arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses.

ASJAOLUD

20.09.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/159 algatati Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis(MUPO)

distsiplinaarjuurdlus nr 017-2012 T.T.e kaebus alusel, mille kohaselt MUPO ametnik ületas

sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas.

31.10.2012.a. MUPO käskkirjaga nr 3-1/176 karistati J.M.t avaliku teenistuse

seaduse(ATS - siin ja edaspidi kuni 31.03.2013.a. kehtinud ATS) § 85 lg 1 p 1 alusel noomitusega

selle eest, et tema 14.09.2012.a. ületas põhjendamatult sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas,

millega pani toime ATS §-s 84 p 3 nimetatud süüteo - ametniku enese ja ametiasutuse disk-

rediteerimise. J.M. rikkus liiklusseaduse(LS) § 24 lg 2, mis sätestab, et kui käigusillale või -

tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik pole kaugemal kui 100 m, peab

jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu, ning MUPO sisekorraeeskirja punkte 13.3.7 ja

13.3.21, mis kohustavad teenistujat riietuma ja käituma korrektselt ning täitma seaduses ja haldus-

aktis ette nähtud muid kohustusi.

Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse(TDVS) § 10 kohaselt ei takista töötaja võtmine

haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist.

Need menetlused on erinevad ega sõltu otseselt üksteisest, kuigi tugineda võib samadele faktidele

ja kasutada osaliselt ka samu tõendeid. Seetõttu on täiesti asjassepuutumatu J.M. väide, et

distsiplinaarkaristust ei saa talle määrata, kuna tema osas pole jõustunud väärteolahendit. Distsip-

linaarmenetluse läbiviimine ei takista selle raames kogutud materjali edastamist Politsei- ja Piiri-

valveametile J.M. suhtes väärteomenetluse algatamiseks. Distsiplinaarmenetluse puhul pole

tegemist kriminaalmenetlusega, vaid haldusmenetlusega, mis ei suru menetlejat niivõrd jäikadesse

raamidesse, kui seda teeb kriminaalmenetlus.

Menetluses kogutud teave on piisav tõendamaks, et J.M. ületas sõiduteed selleks mitte

ettenähtud kohas. J.M. vastupidised väited on paljasõnalised. J.M. väidab, et T.T.e poolt esitatud

foto pole piisavaks tõendiks, et just tema ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas, jättes

tähelepanuta, et tema isiku tundis fotolt ära osakonnajuhataja R. S.. T.T. on distsiplinaarjuurdluse

läbiviijale edastanud ka omapoolsed täiendavad selgitused sündmuse toimumise asjaolude osas

ning patrulllehelt nähtuva informatsiooni kohaselt ei saanud fotole jäädvustatud mootorsõidukit

samal päeval kasutada ükski teine naisametnik. Samas pole J.M. fotol fikseeritud tänavaületamisele

vastu vaielnud ning on esitatud vastuskirja projektis tänava ületamist fotol kajastatud viisil

möönnud. Välijuhtimise peainspektor R. R. on tunnistajate juuresolekul rullikuga üle mõõtnud

vahemaa kohast, kus J.M. sõiduteed ületas, kuni fotol paistva ülekäigurajani ning saanud

vahemaaks mitte enam kui 70 m. Sellega on J.M. rikkunud LS §-s 24 lg 2 sätestatud imperatiivset

käitumisjuhist. R.R. tehtud kontrollmõõtmise tulemused on õiged, sest kontrollmõõtmine läbi viidi

ametile kuuluva taadeldud aparaadiga ja selle juures viibis veel kaks ametnikku.

Väärtegude puhul on karistatavad ka ettevaatamatusest toimepandud teod. Arvestades J.M.

positsiooni kohtuvälise menetleja ametnikuna, varasemat töökogemust politseis ja hariduslikku

ettevalmistust(jurist), on ta väärteo toime pannud vähemalt kergemeelsuse vormis. Oma teoga

riivas J.M. vähemalt kolme isiku õiglustunnet, mis põhjustas nende sellise pahameele, et nad

esitasid ametile kaebuse. Vormi kandva järelevalveametniku ilmselgelt põhjendamatu õigu-

sevastane tegevus diskrediteerib ametnikku ning ka ametiasutust märkimisväärselt, põhjustades

avalikku hukkamõistu.

J.M. on toime pannud ATS §-s 84 p 3 ettenähtud distsiplinaarsüüteo, milleks on vääritu

tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate

eetiliste nõuetega ning diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust sõltumata sellest, kas niisugune

tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Praegusel juhul pandi tegu toime teenistuses

olles ja ametivormi kandes. Riigikohtu halduskolleegium on 17.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-38-02

märkinud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht, et oma

rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema

võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest

tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. MUPO näol on tegemist linnavalitsuse

korrakaitseüksusega kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 531 lg 1 mõttes. MUPO põhi-

määruse § 5 kohaselt on ameti tegevusvaldkonnaks osalemine avaliku korra tagamisel, järelevalve

teostamine linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle, häiritud liikluse korral ajutine

liikluse reguleerimine ja sisevalve üksuse ülesannete täitmine Tallinna haldusterritooriumil. Arves-

tades MUPO kui linnavalitsuse korrakaitseüksuse ülesannetega seonduvat, on Riigikohtu haldus-

kolleegiumi suunis kohaldatav ka praegusel juhul ning J.M. peab tavakodanikuga võrreldes enam

aru saama oma käitumise laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest.

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2003.a. otsuses nr 3-3-1-70-03 on märgitud, et „Ame-

tiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud

süütegu. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult

avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool

seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva

hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei

ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Diskreditee-

rimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud

avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel

tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigus-

teadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasu-

tuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajär-

jena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul

on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase

süülise teo ning saabunud tagajärje vahel.“

Liiklusseaduse eiramine J.M. on toonud endaga kaasa nii MUPO kui ka J.M. enda

diskrediteerimise, mis väljendus ametisse laekunud kaebuse näol. Järelevalveametnik, kes käitub

ise õigusvastaselt, naeruvääristab iseend ja ametit, kus ta töötab ning seab seega kahtluse alla enda

ja kogu ameti tõsiseltvõetavuse. Ületades 14.09.2012.a. põhjendamatult sõiduteed selleks mitte

ettenähtud kohas, pani J.M. toime liiklusalase väärteo süülise teona, mis samaaegselt on vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning on disk-

rediteerinud nii ametiasutust kui ka ametnikku ennast. Ametnik peab olema laitmatu renomeega

ning amet kontrollib oma teenistujate õiguskuulekust nii teenistusse asumisel kui ka teenistuse

kestel poolte kokkuleppel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri tühistada. Haldusakt ei vasta õigusselguse põhimõt-

tele, sest on laialivalguv, sisaldades olulises ulatuses ebavajalikku ja eksitavat informatsiooni, mis

teeb selle raskesti jälgitavaks. Vastustaja pole tõendanud TDVS §-s 6 lg 1 sätestatud 1-kuulist

karistuse määramise tähtaega alates juhi poolt süüteost teadasaamisest. Distsiplinaarmenetlust

alustati 20.09.2012.a., kuid karistus määrati 31.10.2012.a. Paljasõnalised on väited, et kaebaja

teenistussuhe oli ajutise töövõimetuslehe tõttu peatunud, kuna töövõimetuslehe koopiat distsip-

linaarmenetluse materjalile lisatud pole. T.T.e kaebus laekus 15.09.2012.a. e-kirja teel ilma

allkirjata. Materjali põhjal pole võimalik tuvastada, kas T.T.e isikut kontrolliti, kas selline isik on

olemas ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga. Seetõttu on

kahtluse all nii T.T.e kui ka kaebuse sisu usaldusväärsus.

Puuduvad tõendid, et T.T.e poolt edastatud fotol oleks üldse kaebaja, samuti pole

kontrollitud, kas fotot pole töödeldud. Foto on tehtud ebakvaliteetse vahendiga ning pildistatava

objekti suhtes selja tagant ja kaugelt, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et fotol on kaebaja.

Paljasõnaline on väide, et R.S. tundis kaebaja fotol ära. Puuduvad tõendid, et graafiku alusel töötav

kaebaja oli sel päeval üldse tööl, et ta juhtis ametiautot reg.nr 967 MHG ning et ametiauto oli

vaidlusaluses kohas Nõmme tee ja Räägu tänava ristmiku läheduses. Puuduvad andmed, mis

vahendit R.R. sündmuskohal teeületuskoha ja ülekäiguraja vahemaa mõõtmisel kasutas ning

andmed seadme väidetava taatlemise kohta. Puudub dokument mõõtmise tulemuse fikseerimise

kohta koos tunnistajate allkirjadega. T.T. kinnitas oma kaebuses, et temaga koos viibis veel kaks

isikut, kuid distsiplinaarmenetluse käigus pole neilt seletusi võetud. Kõik MUPO patrulliosakonna

ametnikud patrullivad vähemalt kahekesi. Kui kaebaja kusagil käis, pidi selle juures viibima ka

tema paarimees, kuid materjalis puudub info paarimehe isiku kohta ja tema seletus. See annab

aluse arvata, et koguti sihilikult ainult süüstavaid tõendeid ja jäeti kogumata kõik võimalikud

tõendid, mis oleksid kaebajat võinud õigustada. Distsiplinaarmenetluse läbiviija viitab

patrullilehele, mis peaks välistama selle, et kõnealust sõidukit oleks saanud kasutada sel kuupäeval

keegi teine, kuid patrullilehte pole distsiplinaarmenetluse materjalile lisatud.

Vastustaja pole teinud midagi distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks, on jätnud kõik tõendid

kogumata ja tõlgendanud meelevaldselt kõik kahtlused kaebaja kahjuks. Kaebajale pole sisulisi

küsimusi esitatud ning alusetu on väide, et vastuskirja projektis on kaebaja tänava ületamist fotol

kajastatud viisil möönnud. Kaebaja pole seda möönnud, vaid kirjutas üksnes, et tema arvates ületab

fotol olev isik teed vastavalt seadusele. Vastustaja väide, et LS nõuete eiramine on vastuolus

ametnikele esitatavate nõuetega, pole kooskõlas vastustaja senise praktikaga. MUPO ametnike

hulgas on mitmeid ametnikke, kes on saanud väärteokorras karistada kiiruseületamise, turvavööta

sõitmise vmt eest ning meedias on mitmel korral kajastatud juhtumeid, kus MUPO ametnikud on

parkinud sõidukeid keelatud kohta, kuid distsiplinaarmenetlust nendel puhkudel läbi pole viidud.

Vastustaja on kaebaja tegevuse kvalifitseerimisel LS-i järgi ületanud oma pädevuse piire ja asja-

olusid kontrollimata mõistnud kaebaja süüdi väärteo toimepanemises. Väärteomenetlust läbi vii-

mata aga ei saa väita, et kaebaja on sellise väärteo toime pannud. Vastustajal puudub selliste väär-

tegude menetlemise õigus ja pädevus. Vastustaja selgitus, et distsiplinaarmenetlus ja väärteomenet-

lus võivad samas asjas paralleelselt kulgeda ja mõlemas asjas sisuliselt sama teo eest ka karistused

määrata, on antud asjas täielikult kohatu, kuna kaebaja ei vaielnud väärteomenetluse vastu, vaid

viitas sellele, et vastustaja ei saa ega tohi antud juhul väärteomenetlust läbi viia ja pädev asutus

pole seda samuti teinud.

Distsiplinaarmenetluses ei pea menetlusalune isik tõendama oma süütust, vaid vastustaja

peab tõendama kaebaja poolt süülise teo toimepanemise. Vastustaja pole ise ka aru saanud, millise

distsiplinaarsüüteo kaebaja tema arvates on toime pannud. Esmalt on väidetud, et kaebaja on toime

pannud ATS § 84 punktis 3 sätestatud süüteo, seejärel, et ATS § 84 punktis 2 ning siis, et ATS §

84 punktides 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteod. Vastustaja süüdistab kaebajat iseenda ja ame-

tiasutuse diskrediteerimises ning viitab, et diskrediteerimisega on tegemist üksnes siis, kui selline

tegevus on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Samas

pole vastustaja aga kuidagi püüdnudki välja selgitada, kas mingit maine kahjustumist avalikkuse

poolt on toimunud, rääkimata sellise maine olulisest kahjustamisest. Ühe tuvastamata avaldaja

kontrollimata kaebuse põhjal ei saa kindlasti rääkida asutuse maine olulisest ja tegelikust kahjus-

tumisest.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Enamus suhtlusest ametiasutuste ja kodanike

vahel käib e-kirja teel ning lähtudes haldusmenetluses rakenduvast vormivabaduse ja eesmärgipä-

rasuse põhimõttest ei kiusa haldusorgan tema poole pöördujaid digitaalallkirja nõudmisega juhul,

kui tegemist on infovahetusega. Pealegi tundis J.M. vahetu juht R.S. kaebaja ära kaebusele lisatud

fotol. Rikkumine on visuaalselt fikseeritud fotol, kus on näha, et kaebaja ilmselgelt ületab

sõiduteed ülekäigurajale lähemalt kui sada meetrit. Kuni kohtumenetluseni pole kaebaja kordagi

väitnud, et fotol oleks kujutatud kedagi teist.

Haldusmenetluses on menetluse läbiviijal lai otsustusõigus tõendite kogumise ulatuse osas,

mistõttu pole vastustaja ühegi menetlusnormi vastu eksinud. Kaebajal oli võimalik kogu menetluse

vältel esitada ennast õigustavaid tõendeid. Näiteks Riigikohtu praktikas kriminaalasjades on asutud

seisukohale, et kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väi-

dete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrolli-

miseks. Vastasel juhul pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tu-

leks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda seisukohta saab analoogia korras kohaldada ka praegu-

sel juhul. Mõistlik heauskselt käituv subjekt teeb distsiplinaarmenetluse läbiviijaga koostööd, mis

võimaldab asjas objektiivsele ja õigele tulemusele jõuda. Kaebaja eiras kontakte menetluse läbivii-

jaga, esitades vaid paljasõnalisi väiteid. Tallinna Halduskohus on jõustunud lahendis nr 3-12-477

märkinud, et TDVS § 10 kohaselt ei takista töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele

vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist; nimetatud menetlused on erinevad ega

sõltu otseselt üksteisest, kuigi tugineda saab/võib samadele faktidele ja kasutada osaliselt ka samu

tõendeid. ATS § 84 alapunktide osas on tegemist eksimusega, mis aga ei tekitanud olukorda, et

kaebaja ei saa aru, mille eest teda karistati, kuivõrd rikkumise sisu on üheseltmõistetavalt lahti kir-

jutatud. Ebatäpsused on MUPO 13.12.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/193 parandatud(tl 91). Varasem

olukord, kus MUPO juhtstruktuuris valitses nihilistlik arusaam eetilisest käitumisest ja oma vigu

avalikult ei tunnistatud, on tänaseks muutunud. Järelevalvefunktsiooni täitev ametnik peab olema

kõrgete moraalsete ja eetiliste tõekspidamistega ning arvestama, et tema tegevus saadab alati

tähelepandava signaali avalikkusele.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus nõustub kaebajaga, et käskkiri on liiga pikk (10 lk) ning kogu vajaliku informat-

siooni oleks MUPO võinud mahutada tunduvalt lühemasse teksti. Kuid kaebusest nähtuvalt ei

takistanud kaevatud haldusakti ohtrasõnalisus kaebajal aru saamast, mille eest teda karistati ega

teinud võimatuks käskkirja vaidlustamist kohtus. Vastustaja pole kaebaja teeületuse kvalifitseeri-

misel LS-i rikkumisena ületanud oma pädevuse piire. Kuna distsiplinaarjuurdlus algatati T.T.e

teate alusel, milles väideti, et kaebaja rikkus väljaspool ülekäigurada sõiduteed ületades LS-i, oli

MUPO-l distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel õigus ja kohustus hinnata, kas vaidlusaluses kohas

sõiduteed ületades kaebaja rikkus LS-i või mitte. Käskkirja lk-l 7-8 on selgelt välja toodud, et

ületades sõiduteed ülekäigurajast mitte kaugemal kui 70 m rikkus kaebaja LS §-s 24 lg 2 sätestatud

imperatiivset käitumisjuhist, mille kohaselt, kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigu-

rada, ülekäigukoht või ristmik pole kaugemal kui 100 m, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult

nende kaudu; ning et LS-i osutatud sätte rikkumisega rikkus kaebaja ka MUPO sisekorraeeskirja

punkte 13.3.7 ja 13.3.21, mis kohustavad teenistujat riietuma ja käituma korrektselt ning täitma

seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid kohustusi; oma teoga on kaebaja toime pannud ATS §-s

84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo, s.o. vääritu teo, s.o. süülise teo, mis on vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning diskrediteerib

ametnikku ja ametiasutust sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljas-

pool teenistust. Käskkirja resolutsiooni punktis 1 on küll ekslikult kirjutatud, et kaebaja pani toime

ATS § 84 punktides 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteo ning eelviimases lõigus enne resolutsiooni

on ATS § 84 p 3 teokoosseis omistatud sama paragrahvi punktile 2, kuid need ilmselged näpuvead

ei anna alust käskkirja tühistamiseks, sest haldusakti tekstis käsitletakse vaidlusalust teeületust

siiski ainult ATS §-s 84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseisust lähtudes ja kaebusest nähtu-

valt on ka kaebaja aru saanud, et teda on karistatud selle sätte alusel. ATS § 84 p 1 järgi on

süütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhul-

gas teenistuses joobnuna viibimine ning ATS § 84 p 2 järgi ametiasutusele süüline varalise kahju

tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Käskkirja sisus pole ühtegi viidet

taolisele tegevusele ning MUPO on 13.12.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/193 nimetatud vead vaidlus-

tatud käskkirjas ka parandanud(tl 91).

Vastustaja pole ületanud TDVS §-s 6 lg 1 sätestatud 1-kuulist karistuse määramise täht-

aega. Tulenevalt TDVS §-st 6 lg 3 ja ATS §-dest 87 p 1; 108 p 3 ei arvata ühekuuse tähtaja hulka

aega, mil ametniku teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, välja arvatud puhke-

päevade ja riiklike pühade aeg. Distsiplinaarmenetlust alustati 20.09.2012.a., kohe järgmisel päeval

aga peatati seoses kaebaja haiguslehele jäämisega haiguslehel viibimise ajaks, s.o. kuni 10.10.

2012.a.(kaasa arvatud) ning karistus määrati 31.10.2012.a.(tl 23, 25, 89). Kohtule jääb arusaa-

matuks kaebaja nõudmine, et distsiplinaarmenetluse materjalile oleks tulnud lisada töövõimetus-

lehe koopia - töövõimetuslehel viibis ju kaebaja ise, seega pidi tema ise ka kõige täpsemalt teadma,

mis ajast mis ajani ta töövõimetuslehel viibis ning vastustajal polnud mingit vajadust seda kaeba-

jale töövõimetuslehega tõendama hakata. Asjaolu, et T.T.e 15.09.2012.a. e-kiri polnud digitaalselt

allkirjastatud, ei muuda distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Menetlust alustati MUPO

initsiatiivil T.T.e teate alusel, haldusmenetluse seadus ega TDVS ei sätesta, millise materjali alusel

haldusorgan võib menetlust alustada. Arusaamatu on ka kaebaja poolt T.T.e ja tema teate sisu

usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine põhjusel, et vastustaja pole kontrollinud kas sellenimeline

isik on üldse olemas ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga.

Kaebaja pole esitanud tõendeid, et niisugust isikut nagu T.T. pole olemas. Kaebaja loogikast

lähtudes peaks kohus aga jätma läbi vaatamata kõik kinnipeetavate poolt vanglaametnike peale

esitatud kaebused (mis moodustavad kaebuste üldhulgast märkimisväärse osa), kuna niisugustel

juhtudel

on

kaebuste

esitajatel

alati

eelnevalt

olnud

negatiivseid

kokkupuuteid

vastustajaga(vanglaga). Samuti ei anna MUPO varasem ülemäära leebe suhtumine oma ametnike

poolt toimepandud LS-i rikkumistesse kaebajale alust nõuda, et niisugune suhtumine peaks aina

jätkuma ja laienema ka temale.

Kaebaja väide, et see pole tema, kes T.T.e poolt esitatud fotol MUPO vormis liigub üle

sõidutee selle vastasserva pargitud rohelist värvi sõiduauto poole, on paljasõnaline. T.T.e teatel on

see foto tehtud 14.09.2012.a. kell 13.03 Räägu tn ja Nõmme tee ristmikul ning seal peatunud

MUPO auto reg.nr oli 967 MHG. Sama kuupäeva patrullilehe järgi on selle sõidukiga

ajavahemikus 12.00-00.00 patrullinud toimkond koosseisus patrulli vanem A. O. ja autojuht J.M.

ning kell 13.00 on nad kontrollinud Nõmme tee 53 ühte FIE-st sõidukijuhti(tl 70, 77).

Peatumist Nõmme linnaosas 14.09.2012.a. kella 13.00 paiku, kinnitab ka kohtuistungil tun-

nistajana üle kuulatud A. O. Autot juhtis J.M., kes peatumise järel käis korraks autost väljas, kus,

seda tunnistaja ei näinud, sest täitis samal ajal autos patrullilehte. Selles kohas kontrollis patrull

taksoregistrist sõidukikaardi olemasolu ühe taksol, masinat ennast peatamata. Hiljem käis tunnis-

taja samas kohas koos R. R. ja A. K.ga. R.R. mõõtis rattakujulise mõõduriistaga ülekäiguraja

kaugust sellest kohast, kus auto 14.09.2012.a. oletatavalt seisis ning mõõteriist näitas 67 m,

tunnistaja tegi mõõteriistast ka foto(tl 73). Tunnistaja A.K. kinnitab, et viibis 2012.a. sügisel koos

A.O.ga juures, kui R.R. Nõmme teel mõõtis mõõtekettaga mingi foto järgi, millel oli MUPO

vormis isik, leitud koha kaugust ülekäigurajani ja mõõteriist näitas vahemaaks umbes 70 m.

Vastustaja väitel oli mõõteriist taadeldud, kuid kaebaja seab selle kahtluse alla põhjusel, et

distsiplinaarjuurdluse materjalile pole sellekohast tõendit lisatud. Kohtu arvates pole nimetatud

asjaolul mingit tähtsust. Taatlemine annab garantii, et seade mõõdab tehnilistes tingimustes fiksee-

ritud täpsusega neid näitajaid, mille mõõtmiseks ta on loodud. Mõõtmistäpsuse garantii on oluline,

kui mõõdetakse näitajaid/nähtusi/ilminguid, mis võivad hiljem muutuda või hoopis kaduda nagu

näiteks sõiduki kiirus mingil ajahetkel või alkoholisisaldus isiku poolt väljahingatavas õhus.

MUPO auto asukoht on täpselt tuvastatav fotol(tl 70) nähtava maja ja tänavavalgustusposti järgi

senikaua, kuni need objektid seal seisavad ning kahtluse korral on võimalik seda vahemaad igal

ajal üle mõõta kasvõi tavalise mõõdulindiga. Kohus pakkus niisugust võimalust ka kaebajale, kes

aga loobus sellest, mis näitab, et kaebaja tegelikult ei kahtle mõõtmistulemuse õigsuses.

Tunnistaja R. S. kinnitab, et tundis 2012.a. septembris MUPO-sse laekunud kaebusele

lisatud fotol ära kaebaja. Arvutis olev foto on väiksem ja selgem kui kohtutoimikus ning on näha,

et sellel jäädvustatud isikul on enam-vähem õlgadeni juuksed, samas kui A.O. on praktiliselt kiilas-

päine. Kuna positsioneerimisseadme väljavõttest nähtuvalt peatus vaidlusalusel ajal ja kohas just

J.M. juhitud patrullauto, pidi see isik olema J.M.. Tunnistaja saatis J.M.le kodaniku meili koos

fotoga ja küsis, kuidas ta sellele vastaks. J.M. vastas, et ametnik ületas teed vastavalt seadusele.

Kaebaja ise on küsimuses, kas vaidlusalusel fotol on tema või mitte, olnud vastandlikel

positsioonidel. R.S. e-kirjale "Palun koosta vastuseprojekt, kuidas vastaksid avaldajale ja põhjen-

daksid oma teguviisi arvestades samas sellega, et vastus läheb välja juhataja allkirjaga ja ameti

nimel...." vastas kaebaja: "Vastuseks Teie kaebusele teatame, et antud isik ületas sõiduteed vasta-

valt seadusele", eitamata, et fotol jäädvustatud isik on tema ise, kuigi R.S. kirja sõnastusest on

üheseltmõistetavalt aru saada, et kaebajal on palutud põhjendada enda teguviisi(tl 72). Vastuväi-

detes distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele ei väida kaebaja, et isik fotol pole tema, kuid seab kaht-

luse alla foto usaldusväärsuse(tl 15-16). Kaebuses kohtule(p 2.2.4) märgib kaebaja, et pole tõenda-

tud, et fotol kujutatud isik on tema; 28.01. 2013.a. kohtuistungil möönab, et fotol olev isik võib

küll olla tema, kuid vahemaa mõõtmise viis on kahtlane(tl 104 pöördel); 22.04.2013.a. kohtuis-

tungil aga kinnitas, et ei ületanud selles kohas teed.

Kohus leiab, et ülaltoodud tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega on tõendamist

leidnud, et vaidlusalusel ajal ja kohas ületas teed kaebaja, rikkudes sellega LS § 24 lg 2 ja MUPO

sisekorraeeskirja punkte 13.3.7; 13.3.21. Kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud ATS §-s 84 p 3

sätestatud distsiplinaarsüüteona, kohus nõustub selle kohta käskkirjas esitatud põhjendustega ega

pea halduskohtumenetluse seadustiku §-le 165 lg 2 tuginedes vajalikuks neid korrata. Distsiplinaar-

süüteo eest määratud karistus - noomitus - pole ebaproportsionaalselt karm, võrreldes süüteo ras-

kusega.

Kohtunik: D.Maastik

/allkirjastatud digitaalselt/