3-11-2797/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2013, Tartu

Haldusasja number

3-11-2797

Haldusasi

Ivo Russaku kaebus Tartu Ülikoolis sooritatud eksami

hindamise otsuse tühistamiseks, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonna dekaani 20.09.2011. a otsuse

tühistamiseks, Tartu Ülikooli õppekorraldusega

seonduvate otsuste vaidlustuskomisjoni 04.11.2011. a

otsuse tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks

teha eksami hindamise osas uus otsus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.02.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ivo Russaku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ivo Russak

Vastustaja Tartu Ülikool

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.02.2012. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 30.05.2013.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivo Russak sooritas 09.06.2011 Tartu Ülikoolis õppeaines tsiviilkohtumenetlus eksami

hindele „D“ (rahuldav). Aine õppejõud jättis hinde I. Rusaku vaidlustusele vaatamata

muutmata. Seejärel esitas I. Russak eksamihinde otsusele apellatsiooni Tartu Ülikooli

õigusteaduskonna dekaanile. Dekaani 20.09.2011. a otsusega jäeti hinne muutmata. I. Russak

esitas apellatsiooni Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjonile.

Vaidluskomisjoni 04.11.2011. a otsusega nr 3 jäeti apellatsioon rahuldamata.

2. I. Russak esitas Tartu Halduskohtule 30.11.2011 kaebuse Tartu Ülikoolis 09.06.2011

sooritatud tsiviilkohtumenetluse eksami hindamise otsuse, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna

dekaani 20.09.2011. a otsuse ja Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste

vaidlustuskomisjoni 04.11.2011. a otsuse tühistamiseks ja Tartu Ülikooli kohustamiseks teha

eksami hindamise osas uus otsus viisil, mis tagab üliõpilase võrdse kohtlemise ja teiste

eksaminandidega ühetaoliselt ja samadel põhimõtetel hindamise. Kaebaja hinnangul on kohus

pädev võtma seisukohta nii võrdse kohtlemise rikkumises, hindamismenetluses kui ka

eksamihinde põhjenduste materiaalse õigusvastasuse küsimuses, kuivõrd see on antud juhul

käsitatav faktide tuvastamise ja õigusnormide tõlgendamise küsimusena. Kaebuse

põhjenduste kohaselt rikuvad ebaõiglane hinnang ning kaebajale ekslikult omistatud vead

eksamitöös kaebaja õigust õigele ja õiglasele hindamisele kui ka kaebaja õigust aule ja heale

nimele. Hindamismenetluse käigus on kaebaja suhtes kohaldatud rangemaid

hindamiskriteeriume kui teiste üliõpilaste suhtes, seega on rikutud võrdse kohtlemise

põhimõtet. Dekaani ja vaidlustuskomisjoni otsustes on loetud vigadeks ka eksamikaasuse

lahenduskäigu üksikasjad, mida varasem hindaja vigadeks ei kvalifitseerinud. Otsustes ei ole

põhjendatud, miks tuleb kaebaja suhtes kohaldada rangemaid nõudeid, kui teiste eksami

sooritanud üliõpilaste osas. Kaebaja hinnangul ei tohi juhul kui õppejõud on jätnud täpsed

hindamisreeglid määramata, üliõpilase positsiooni halvendada sellega, et eksamitöö uuel

läbivaatamisel lähtutakse rangematest kriteeriumidest. Kaebusele lisatud kaasüliõpilase

eksamitöös oli rohkem vigu kui kaebaja omas, ometi sai võrdlustöö omanik hindeks „B“

(väga hea). Seega leiab kaebaja, et tema hinne ei saa kuidagi olla madalam kui kaasüliõpilase

oma ja on seetõttu väärt hinnet „A“ (suurepärane). Eksamihinde kujunemine ei ole jälgitav,

kuna tööle on jäetud vähe märkeid. Ebaõiglaselt madal eksamihinne vähendab kaebaja

võimalusi asuda õppima magistrantuuri, kuna sisseastumine toimub pingerea alusel. Ühtlasi

on riivatud kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

3. Tartu Halduskohtu 29.02.2012. a otsusega jäeti I. Russaku kaebus rahuldamata. Kohtu

põhjenduste kohaselt kuuluvad eksamitel tehtud otsused piiratud kohtuliku kontrolli alla,

mistõttu saab kohus kontrollida ainult eksami korralduse õiguspärasust. Kohus saab sisuliselt

asuda kontrollima eksamit, kui see mõjutab kaebaja edasist elukäiku, kui eksamitulemusest

sõltub isiku õigus töötada valitud kutsealal või vastaval ametikohal. Tartu Ülikooli

vastuvõtueeskirja lisa 2 „Kõrghariduse teise astme vastuvõtutingimused“ p-s 2.2.1 ja p-s 4.2.1

ei ole õppeainet tsiviilkohtumenetlus nimetatud õigusteaduskonna magistriastme eeldusainete

hulgas. Järelikult ei saa madal hinne olla takistuseks õpingute jätkamisel õigusteaduskonnas.

Kaebaja ei ole põhjendanud väidet, mille kohaselt on madal hinne takistuseks erialase töö

leidmisel tulevikus. Seega ei hinda kohus sooritatud eksamit sisuliselt, vaid vaatab, kas on

rikutud eksamikorraldust või eksami hinde vaidlustamise menetlust ning kas tuvastatav

menetluslik rikkumine võis viia väärale otsusele.

Haridus- ja teadusministri 27.10.2009. a määruse nr 71 „Ühtne hindamissüsteem

kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ § 1 lg-s 2

sätestatud ühtse hindamissüsteemi komponentide ja § 3 lg-des 2 ja 3 kirjeldatud

hindamiskriteeriumide rakendamise eesmärk on anda õppejõule hindamisel objektiivne alus

ning võimalda üliõpilasel mõista, milliste põhimõtete alusel on hindamine kujunenud. Tartu

Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE) p 47 kohaselt sisalduvad hindamiskriteeriumid

ainekavas. Kõnealusel juhul ei ole tsiviilkohtumenetluse ainekavas hindamiskriteeriume

kehtestatud. Kohtu hinnangul ei ole võrdlushindamine aktsepteeritav, kuna see ei ole

kooskõlas määruse § 2 lg-ga 2, mille kohaselt on hindamise eesmärgiks õppimise toetamine

ning usaldusväärse informatsiooni andmine õpingute läbimise tulemuslikkuse kohta. Kehtiv

hindamissüsteem tagab üliõpilase võrdse ja objektiivse kohtlemise kõige paremini, kuna ei

sea hinnet sõltuvusse teiste üliõpilaste hinnetest. Kaebajale algse hindaja poolt antud hinne ei

ole meelevaldne otsus, kuna see ühtib komisjoni otsusega. Detailsete hindamiskriteeriumide

puudumine ei ole viinud vale otsuseni, mistõttu puudub alus eksamihinde tühistamiseks.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et dekaani otsusega on rikutud tema õigust võrdsele

hindamisele ning hinnatud teda rangemate hindamiskriteeriumite alusel kui teisi sama eksami

sooritanuid. Olukorras, kus algne hindaja ei ole kehtestanud selgeid hindamisstandardeid, on

hinde sobivuse objektiivne kontrollimine võimalik üksnes sõltumatult algse hindaja

hilisematest avaldustest konkreetse eksamitöö hinde kujunemise kohta. Kui uuel hindamisel

võetakse arvesse varasema hindaja mõnda põhimõtet, teadmata samas teisi, ei taga see

võrdseid hindamiskriteeriume. Seega pole välistatud, et komisjoni hindamiskriteeriumid on

olnud leebemad kui varasemal hindajal. Kaebaja eksamitööd on uuesti hinnatud kooskõlas

kehtiva hindamise eesmärgiga, sealjuures vältides võrdlust kaasüliõpilase eksamitööga, mille

hinde muutmine ei oleks põhjendatud, kuna seda hinnet ei ole vaidlustatud. Käesoleval juhul

puudub võrdse kohtlemise kaitse vajadus, kuna haldusorgani eksimusest ühe isiku vastu ei saa

tuletada nõuet teha sama eksimus teise isiku suhtes. Kohtu hinnangul ei ole dekaani ja

apellatsioonikomisjoni otsustega rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Kuna kaebaja

ei ole väitnud, et vaidlustuskomisjoni otsus rikuks tema õigusi eraldiseisvalt haldusaktidest,

millele vaidlustus oli esitatud, ning arvesse võttes seda, et need haldusaktid jäävad

tühistamata, ei rahulda kohus ka kaebaja nõuet vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamiseks.

Kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole põhjust, kuna ei ole leidnud tuvastamist, et kaebajat

oleks koheldud võrreldes teiste eksaminandidega teisiti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. I. Russak esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega rahuldada kaebuses esitatud tühistamisnõuded või alternatiivselt

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses loobus I. Russak

kohustamisnõudest. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1, kuna

halduskohus ei ole tuginenud õiguslikule alusele kaebuse olulises osas läbivaatamata jätmisel.

b) Kaebaja hinnangul on halduskohtul õigus kontrollida eksamitöös relevantsete normide

kohaldamist kui ka seda, kas eksamitöös on kaebaja väidetud lause hagihinna liitmise kohta

või mitte, kuna tegemist on fakti tuvastamisega.

c) Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et madal eksamihinne ei mõjuta kaebaja võimalusi

saada tulevikus erialast tööd, kuna paljud tööandjad teevad töövestlusele kutsutavate seas

eelselektsiooni eksamihinnete põhjal. Lisaks on tsiviilkohtumenetluse teadmiste omamine

äärmiselt oluline ning madal hinne võib näidata, et isikul ei ole piisavalt teadmisi.

d) Dekaani otsuses kaebaja töös uute vigade väljatoomine ei ole kuidagi põhjendatud.

Vastustaja ei ole dekaani otsuses toodud seisukohti kordagi sisuliselt kommenteerinud.

Järelikult on rikutud kaebaja õigust heale haldusele.

e) Kohus on oluliselt rikkunud HKMS § 157 lg-d 2, kuna menetlusosalised ei ole tuginenud

asjaolule, et komisjoni hindamiskriteeriumid oleksid olnud oluliselt leebemad kui algsel

hindajal. Kohus on tuginenud seega hüpoteetilisele asjaolule. Tegelikkuses on komisjon

lugenud esialgse hindaja poolt tuvastatud kaks vale vastust õigeteks, kuna tegemist on

objektiivselt õigete vastustega eksamitöö esitatud küsimustele.

f) Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, mille kohaselt ei saanud hindamiskriteeriumide

puudumine otsuse tegemist mõjutada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-87-04 sedastanud, et

hindamiskriteeriumidest teavitama jätmine on selline menetlusviga, mis võib viia

eksamikomisjoni otsuse tühistamiseni. Lisaks on dekaani langetatud otsus kaalutlusotsus, kuid

kaalutlusõigust ei ole antud juhul kasutatud.

5. Tartu Ülikooli vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja

seisukohad:

a) Halduskohus on otsuses piisavalt põhjalikult selgitanud kohtuliku kontrolli piire

pedagoogiliste otsuste vaidlustamisel. Vastustaja nõustub kohtu toodud põhjendustega selles

osas.

b) Kaebaja väide, et konkreetne eksamihinne võib saada takistuseks kaebaja tööalasele

eneseteostusele, on ilmselge liialdus.

c) Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kuna kõikide tudengite hindamine on

toimunud lähtuvalt ainekavast, õpiväljunditest ja ÕKE p-st 92.

d) Väga detailsete hindamiskriteeriumide kehtestamata jätmine ei ole eksamihinde tühistamise

aluseks, kuna hindamiskriteeriumide täpsusaste sõltub hinnatavast ainest. Vastustaja peab

oluliseks rõhutada, et eksamil hinnatakse nende õpiväljundite saavutamist, mis on kirjeldatud

konkreetse aine ainekavas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt eksami mõju kaebaja õigustele ning eksamitulemuse

kohtuliku kontrolli piire (I), annab seejärel hinnangu kaebaja väidetele menetluslike

rikkumiste kohta seoses eksami korralduse ning eksamihinde peale esitatud apellatsiooni

läbivaatamisega (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse taotlused (III).

I

8. Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas leidnud, et eksamitulemuste hindamine on

ulatusliku diskretsiooniruumiga otsustus, mille kohtulik kontroll on piiratud, mistõttu kohus

üldreeglina ettekirjutust ühe või teise hinde panemiseks teha ei saa (TrtRK 09.03.2010. a

otsus asjas nr. 3-09-65, p 10). Ringkonnakohus jääb enda varasema seisukoha juurde ka

käesolevas haldusasjas. Küsimuses, kas eksamihinde kohtulik kontroll peaks lisaks eksami

läbiviimise menetluslikule küljele hõlmama ka hinde sisulist kujunemist, on jäänud

valitsevaks kohtupraktika, mille järgi sõltub kohtuliku kontrolli ulatus eksami mõjust kaebaja

subjektiivsetele õigustele (vt viited otsuse p-s 9). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

Halduskohtus saab isik eksamihinnete sisulisel vaidlustamisel reeglina tugineda vaid oma

põhiõigusele haridusele (põhiseaduse § 37), tegevusala, elukutse ja töökoha valikule

(põhiseaduse § 29). Igaühe subjektiivset õigust kõrgemale eksamihindele, mis eeltoodud

õigusi ei mõjuta, põhiseadus ega muud seadused ei sätesta. Seetõttu ei saa vaid üliõpilase

soov kõrgema eksamihinde saamiseks kaasa tuua hindamisotsustuste sisuliste vigade

lauskontrolli ekspertide kaasabil. Küll aga on eksaminandil õigus ausale, erapooletule ja

läbipaistvale haldusmenetlusele eksamikorralduses ning eksamihinde vaidlustamise

menetluses.

9. Riigikohus on leidnud, et halduskohtus vaidlustatavad on sellised haridusalased otsustused,

mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme

omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või

soovitud erialal tööle asumisel (RKHK 04.03.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-68-12, p 16).

Senises kohtupraktikas on sellisteks otsustusteks peetud vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid

(RKHK 28.02.2005. a otsus asjas nr. 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja

atesteerimiskomisjoni otsuseid (RKHK 30.05.2000. a otsus asjas nr. 3-3-1-20-00, p 1) ning

gümnaasiumi riigieksami tulemust (RKHK 05.03.2009. a määrus asjas nr. 3-3-1-97-08, p 10).

Kõrgkooli bakalaureuseõppes negatiivsete eksamihinnete vaidlustamist on senises

kohtupraktikas lubatud vaid eelpool märgitud põhiõiguste riive korral (vt RKHK 04.03.2013.

a otsus). Kuigi gümnaasiumi riigieksami tulemuste üle toimunud vaidluses leidis Riigikohus,

et isiku õigusi riivav hindamisotsustus peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt

kontrollitav (RKHK 05.03.2009. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-97-08, p 14), ei pidanud

kolleegium seda seisukohta täies mahus kohaldatavaks kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul

tehtavate hindamisotsustuste puhul, sh negatiivsete eksamihinnete korral. Riigikohus leidis, et

nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise

menetluslikku külge ning vaid ilmselgeid sisulisi vigu. Sisulise vea olemasolu peab tõendama

eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel

kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (RKHK 04.03.2013. a

otsus asjas nr. 3-3-1-68-12, p 24).

10. Käesoleval juhul ei ole aga vaidlust selle üle, et õppeaines „tsiviilkohtumenetlus“ saadud

eksamihinnet D ei saa lugeda negatiivseks ehk läbikukkumiseks. Apellatsiooniastmes ei korda

kaebaja ka oma halduskohtule esitatud väidet, mille kohaselt takistab tsiviilkohtumenetluses

saadud eksamihinne D õpingute jätkamist magistriõppes. Siiski peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida, et õppeainet ei ole Tartu Ülikooli kehtiva vastuvõtueeskirja lisa 2

„Kõrghariduse teise astme vastuvõtutingimused“ p-des 2.2.1 ja 4.2.1 nimetatud

õigusteaduskonna magistriastme nende eeldusainete nimekirjas, mille aritmeetiline keskmine

hinne koosmõjus bakalaureuseeksami tulemusega määrab isiku asukoha magistriõppesse

kandideerijate pingereas. Seega ei takista saadud hinne kaebaja haridustee jätkamist ega

magistriõppes tsiviilkohtumenetlusele tuginevate õppeainete (nt menetluspraktika) läbimist.

Küll aga leiab kaebaja, et eksamihinne vähendab kaebaja konkurentsivõimet tulevikus

prestiižikama töökoha leidmisel, kuna üldteadaolevalt teevad Tallinna advokaadibürood

kandidaatide eelvaliku hariduse (eksamihinnete) põhjal. Ringkonnakohus on seisukohal, et

tegemist ei ole Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 60 mõistes üldtuntud asjaoluga,

millest kohus saaks otsuse tegemisel lähtuda. Kuna puuduvad tõendid, mis kaebaja väidet

kinnitaksid, on tegemist kaebaja oletusega, mida kohus ei saa kaebaja õiguste riive ulatuse

hindamisel arvesse võtta. Lähtudes kohtule teadaolevatest andmetest ja kaebaja väidetest, on

vaidlusaluse eksamitulemuse mõju kaebaja põhiseaduse §-s 37 sätestatud õigusele haridusele

ning §-s 29 sätestatud õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, marginaalne.

Seetõttu tuleb pidada halduskohtu otsust, kontrollida üksnes seda, kas rikutud on

eksamikorraldust või eksamihinde vaidlustamise menetlust, mitte eksamihinnet sisuliselt (vt

kohtuotsuse p 14), põhjendatuks. Sellega ei ole halduskohus rikkunud HKMS § 157 lõiget 1

ega jätnud kaebust läbi vaatamata või olulises osas põhjendamata. Eeltoodust tulenevalt ei pea

ringkonnakohus võimalikuks hinnata apellatsioonkaebuse lahendamisel kaebaja poolt

eksamitöös normide õiget kohaldamist ning kaebaja märgitud väidete esinemist või õigsust.

II

11. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu kaebaja väidetele menetluslike rikkumiste

kohta seoses eksami korralduse ning eksamihinde peale esitatud apellatsiooni

läbivaatamisega. Apellatsioonkaebuse kohaselt võis hindamiskriteeriumite puudumine

õppejõu poolt antud eksamihinnet või selle kontrolli tulemust vaidemenetluses kaebaja õigusi

rikkuvalt mõjutada. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

12. 09.06.2011. a eksami sooritamise ning eksamihinde apellatsiooni korras läbivaatamise ajal

kehtis haridus- ja teadusministri 27.10.2009. a määrus nr. 71 „Ühtne hindamissüsteem

kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ (edaspidi

Määrus). Määruse § 1 lg 2 järgi koosneb ühtne hindamissüsteem: 1) õpiväljundite saavutatuse

hindamisest; 2) hindamismeetoditest ja hindamiskriteeriumitest; 3) hindamisskaaladest; 4)

diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustest ja 5) hinnete ülekandmisest varasemate

õpingute ja töökogemuse arvestamisel ning hinnete teisendamisel teistest

hindamissüsteemidest. Määrust kohaldatakse § 1 lg 3 järgi moodulite ja õppeainete

õpiväljundite, mis on kirjeldatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.12.2008. a määrusele nr.

178 „Kõrgharidusstandard“ (edaspidi Kõrgharidusstandard), saavutatuse hindamisele.

Kõrgharidusstandardi § 2 p 4 kohaselt on õpiväljundid (õpitulemused) õppimise tulemusel

omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud, mis on kirjeldatud õppekava, mooduli või

õppeaine läbimiseks vajalikul miinimumtasemel. Õpiväljundite saavutamist miinimumi

ületaval tasemel diferentseerib hindamine. Õppeaine „tsiviilkohtumenetlus“ õpiväljunditeks

on Tartu Ülikooli infosüsteemist nähtuvalt tsiviilkohtud ja kohtute pädevus; hagimenetlus ja

hagita menetlus; kohtukaebemenetlused; kohtuasja efektiivse lahendamise meetodid, sh

kohtuvälise lahenduse saavutamise võimalused (http://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast).

Ainekava toob eeltoodud õpiväljundite saavutamisel loengu täpsusega ära ka õppeaastate

lõikes läbitavad teemad. Seega olid kaebajale teada õpiväljundid, mis ta pidi õppeaine

läbimisel omandama.

13. Määruse § 3 lg 1 kohaselt on hindamismeetod teadmiste ja oskuste omandatuse

tõendamise viis (näiteks suuline või kirjalik eksam, essee, aruanne, rühmatöö, raport,

küsimustik). Õppeaine „tsiviilkohtumenetlus“ 2010/2011 ainekavast nähtub, et aine lõpeb

kirjaliku eksamiga. Seega oli kaebajale teada hindamismeetod õpiväljundite saavutamise

kontrollimiseks. Määruse § 3 lg 2 kohaselt kirjeldab hindamiskriteerium hindamismeetodiga

tõendatavate teadmiste ja oskuste oodatavat taset ning ulatust. Hindamiskriteerium on

sõnastatud õpiväljundite alusel, kuid oluliselt suurema detailsusega. Tartu Ülikooli nõukogu

26.05.2006. a määrusega nr. 6 vastu võetud „Õppekorralduse eeskirja“ (edaspidi ÕKE) p 47

kohaselt sisalduvad hindamismeetodid ja -kriteeriumid ning hinde kujunemise põhimõtted

ainekavas. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et õppeaine ainekava kirjaliku eksami

täpsemaid hindamiskriteeriume ei sisalda. Samas tuleb nõustuda halduskohtuga selles, et

nimetatud menetluslik puudus ei saanud kaebaja hindamist sisuliselt mõjutada, kuna nii

õppejõud kui ka kaebaja apellatsiooni läbivaatamiseks moodustatud komisjon said ning pidid

täpsemate hindamiskriteeriumite puudumisel hindama õpiväljundite saavutamist Määruses

ning ÕKE-s sätestatud hindamisskaala alusel. Määruse § 4 lg 1 järgi võib hindamine olla

eristav või mitteeristav. Määruse § 4 lg-st 2 tuleneb, et eristava hindamise puhul eristatakse

õppijate õpiväljundite saavutatuse taset skaala alusel, kus „A“ skaala kõrgeima hindena

tähistab „suurepärast“ ning „F“ skaala madalaima hindena „puudulikku“. Kaebajale antud

hinne „D“ tähistab „rahuldavat“, milleks on piisaval tasemel õpiväljundite saavutamine, mida

iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades, erandlikes olukordades

avalduvad puudujäägid ja ebakindlus. Samasuguse õpiväljundite hindamise skaala sätestab ka

ÕKE p 92.

14. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et eksamitöö sisulisel hindamisel

erinesid õppejõu ja komisjoni hinnangud kaebaja vigade osas. Komisjon leidis kaebaja töö

esimeses ülesandes vigu, mida õppejõud veaks ei märkinud. Samas ei lugenud komisjon

veaks kolmandas ülesandes õppejõu poolt valeks vastuseks märgitud sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi liigi määramist. Kokkuvõttes jõudis komisjon järeldusele, et võib nõustuda

õppejõu antud hindega „D“, kuid ei oleks vastu ka hindele „C“, kuid mingil juhul ei vääri töö

kõrgemat hinnet (tl 7 pöördel). Oma seisukohta põhjendas komisjon kaebaja oluliste

eksimustega esimesele küsimusele vastamisel, mis näitasid komisjoni arvates kaebaja lünki

oskuses kaasust lugeda, norme leida ning neid põhjendada. Komisjoni arvates oli tegemist

kõige keerulisema küsimusega, millele antud vastus näitab nii kaasuse lugemise, normide

otsimise kui ka nendevahelise seose nägemise oskust (tl 7 pöördel). Seega luges komisjon

kaebaja eelpool nimetatud eksimused hindamisel olulisemaks kui õiged vastused.

Ringkonnakohus leiab, et nii komisjon kui ka õppejõud hindasid kaebaja poolt õpiväljundite

saavutamise taset ühtse ning kõigile teada oleva õpiväljundite hindamise skaala alusel ning

jõudsid ühesuguse tulemuseni. Kaebajalt nõutud õpiväljundite hindamine kaebajale

teadaoleva ning nii õppejõu kui ka komisjoni poolt ühtsel viisil mõistetud hindamisskaala

alusel ei saanud mõjutada kaebaja eksami tulemust, ning seda ka võrdluses kaasüliõpilastega,

kuivõrd kõikide üliõpilaste puhul lähtuti ühtsetest õpiväljunditest ning õpiväljundite

hindamise skaalast. Valikvastusteta eksami korral, kus hinde kujunemist ei mõjuta ainult õige

vastus ise, vaid ka viis, kuidas vastuseni jõutakse ehk eksaminandi poolt esitatud loogiline

arutluskäik ja põhjendused, ei pruugi liiga kitsad või jäigad hindamiskriteeriumid ning pelgalt

õigete vastuste kokkuliitmisele suunatud hindamine objektiivset tulemust anda, mistõttu tuleb

hindaja avaramat hindamisruumi selliste eksamite puhul aktsepteeritavaks pidada. Kaebaja

õigusi rikkuvaks ei saa pidada ka olukorda, kus erinevate hindajate rõhuasetused eksamitöö

hindamisel erinesid. Pelgalt sellest ei saa tuletada hindamiste meelevaldsust. Eeltoodut

arvesse võttes ei leia ringkonnakohus eksami korralduses ega eksami korralduse hindamises

selliseid menetluslikke rikkumisi, mis võiksid viidata kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele teiste

üliõpilastega võrreldes.

15. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ei olnud dekaanil õigust

võtta kaebaja apellatsiooni lahendamisel arvesse komisjoni osundatud töö neid vigu, mida

õppejõud ei olnud vigadeks märkinud. ÕKE p 186 ei piira dekaani poolt apellatsiooni

läbivaatamise ulatust muul viisil kui apellatsiooni rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse

tegemisega. Seda, millistele kaalutlustele otsus võib tugineda, ÕKE p 186 ei sätesta. Ka ei

piira nimetatud säte dekaani poolt apellatsiooni läbivaatamiseks moodustatud komisjoni

õigust esitada komisjoniliikmete teadmistele ja kompetentsusele tuginev seisukoht

eksamihinde õigsuse osas sõltumatult õppejõu antud hinnangust. Kaebaja märgib õigesti, et

dekaani otsus on kaalutlusotsus, kuid leiab ekslikult, et kaalutlusõigust ei ole antud juhul

kasutatud. Ringkonnakohus nõustub vaidluskomisjoni 04.11.2011. a otsuse p-s 3 esitatud

seisukohaga selles, et juhul, kui dekaan ei soovi otsuse põhjendamisel komisjoni seisukohas

märgitust erinevaid argumente esitada, ei pea ta otsuse tegemisel komisjoni seisukohti üle

kordama. Kaebajal oli võimalik komisjoni seisukohtadega tutvuda, kuna need esitati talle

koos dekaani otsusega, lähtuda komisjoni seisukohast ning apellatsiooni mitte rahuldada (tl 7

pöördel). Apellatsiooni lahendamiseks moodustatud komisjoni kaalutlused on otsusest

arusaamiseks piisavalt põhjalikud ning ringkonnakohus ei leia, et nende esitamisel oleks

kaalutlusreeglite vastu eksitud. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolust, et

komisjon ei olnud vastu ka hindele „C“, ei saa tuletada dekaani täiendavat

motiveerimiskohustust õppejõu poolt antud hinde „D“ muutmata jätmiseks olukorras, kus

komisjon õppejõu hinnanguga nõustus. Küll aga tulnuks dekaanil esitada täiendavad

kaalutlused juhul, kui ta otsustanuks senise hinde „D“ muutmise hindeks „C“. Kuivõrd

dekaan senist hinnet ei muutnud ning tugines komisjoni esitatud põhjendustele hinde „D“

õigsuse kohta, ei pidanud ta otsuses täiendavaid kaalutlusi esitama.

16. Kaebaja väitel rikkus halduskohus oma väites „Seega saab pidada ka võimalikuks, et

komisjoni hindamiskriteeriumid on olnud oluliselt leebemad kui algsel hindajal“ HKMS §

157 lõiget 2, kuna menetlusosalised ei tuginenud asjaolule, et komisjoni hindamiskriteeriumid

oleksid olnud oluliselt leebemad kui algsel hindajal. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei

ole faktiväitega, mis oleks menetlusosalistele pidanud seisukohtade esitamiseks kättesaadav

olema, vaid halduskohtu vastusega kaebaja väitele, mille kohaselt rikuti kaebaja suhtes võrdse

kohtlemise põhimõtet, kuna hindamismenetluse käigus kohaldati kaebaja suhtes rangemaid

hindamiskriteeriume kui teiste üliõpilaste suhtes. Halduskohtu vastust kaebaja eeltoodud

väitele koos sellele eelneva põhjendusega ei saa pidada uueks asjaoluks, millest kaebaja oleks

pidanud enne halduskohtu otsuse tegemist teadlik olema. Halduskohtu järeldus, mille kohaselt

ei ole dekaani otsusega rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, on õige. Nagu

ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, tagab üliõpilaste võrdse kohtlemise tuginemine

ühtsetele õpiväljunditele ja hindamisskaalale ning käesoleva haldusasja materjalid ei anna

alust arvamuseks, et õppejõud ning apellatsiooni läbivaatav komisjon oleksid otsustanud

kaebaja eksamitöö üle õppeaine õpiväljundeid ja hindamisskaalat eirates.

III

17. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

29.02.2012. a otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks ning

vastustaja ei taotle menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jäävad poolte menetluskulud

HKMS § 108 lõikele 1 tuginedes poolte endi kanda.

Madis Ernits

Maili Lokk

Tiina Pappel

/digitaalselt allkirjastatud/

/digitaalselt allkirjastatud/

/digitaalselt allkirjastatud/