3-13-492/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

26. aprill 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-492

Haldusasi

MTÜ Tartu Kunstnike Liit kaebus kultuuriministri

4. veebruari 2013 käskkirja nr 41 tühistamise ning

loomeliidu

tunnustamise

taotluse

uueks

läbivaatamiseks kohustamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: MTÜ Tartu Kunstnike Liit

Esindaja: juh. liige Markus Toompere

Vastustaja: kultuuriminister

Esindaja: Peeter Papstel

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Tartu Kunstnike Liit kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

menetlusosalisel

õigus

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. mail

2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. MTÜ Tartu Kunstnike Liit esitas 4. septembril 2012 Kultuuriministeeriumile taotluse

ühingu

loomeliiduna

tunnustamiseks,

täiendades

taotlust

3. jaanuaril

2013

Kultuuriministeeriumile esitatud selgitustega.

2. 4. veebruari 2013 käskkirjaga nr 41 keeldus kultuuriminister MTÜ-d Tartu Kunstnike

Liit loomeliiduna tunnustamast. Käskkirja kohaselt ei ole MTÜ Tartu Kunstnike Liit

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist nähtuvalt oma põhikirja muutnud ega

viinud seda kooskõlla loomeliitude seaduse (LLS) § 17 lõikega 2 ning sellest tulenevalt on

täitmata ka LLS §-s 6 sätestatud nõuded, eeltoodu on LLS § 9 lõike 2 kohaselt üheks

loomeliidu tunnustamisest keeldumise aluseks. Teise loomeliiduna tunnustamisest

keeldumise alusena tuuakse vaidlustatud käskkirjas välja asjaolu, et MTÜ Tartu Kunstnike

Liit on piirkondlik loomeliit, mis ei tegele vastava loomeala edendamisega üleriigiliselt

ning mistõttu ei ole kaebaja näol tegemist mittetulundusühinguga, mille eesmärk oleks

edendada vastavat loomeala ja toetada oma liikmeks olevate loovisikute loometegevust.

Käskkirjas leiti, et Seetõttu ei vasta MTÜ Tartu Kunstnike Liit ka LLS §-5 sätestatud

nõudele, mis seab eelduseks vastaval loomealal loometööga tegelemise.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. MTÜ Tartu Kunstnike Liit esitas 5. märtsil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse

taotledes kultuuriministri 4. veebruari 2013 käskkirja nr 41 tühistamist ning

kultuuriministri kohustamist kaebaja poolt esitatud loomeliidu tunnustamise taotluse

uueks läbivaatamiseks.

4. MTÜ Tartu Kunstnike Liit selgitab kaebuses, et 4. detsembri 2012 üldkoosolekul

muudeti ühingu põhikirja vastavalt ministeeriumi nõudele, ent möönab, et registrisse jäi

see tõepoolest õigeaegselt kandmata. Kaebaja põhjendab seda asjaoluga, et tekkida oleks

võinud olukord, kus kaebajal tulnuks põhikirja uuesti muuta, kui põhikiri oleks olnud küll

kooskõlas LLS-iga, ent oleks siiski esinenud muid põhjuseid, miks kaebajat loomeliiduna

mitte tunnustada. Kaebaja leiab, et olukorras, kus vastustaja oli teadlik, et kaebaja on oma

põhikirja muutnud, leidmata sellekohast märget vastavast registrist, tulnuks vastustajal

sellekohasele puudusele viidata ning anda kaebajale võimalus puudus kõrvaldada.

5. Teiseks leiab kaebaja, et LLS-ist ega selle seletuskirjast ei tulene, et loomeliidu

tunnustamise välistaks mittetulundusühingu piirkondlikkus. Samuti leiab kaebaja, et LLS

ei piira loovisikute kuulumist erinevatesse loomeliitudesse ega sea mittetulundusühingu

tunnustamist loomeliiduks sõltuvusse ühingusse kuuluvate liikmete huvide esindatusest

või erinevate toetuste saamise võimalustest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Kultuuriminister ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et mittetulundusühingute seaduse § 23 lõike 2 kohaselt jõustub

põhikirjamuudatus

selle

registrisse

kandmisest,

ent

kuna

kaebaja

vajalikku

põhikirjamuudatust vaidlusaluse käskkirja andmise ajal registris registreerinud ei olnud, ei

vastanud tema põhikiri LLS-is sätestatud nõuetele. Vastustaja leiab seega, et kaebaja

taotluse rahuldamata jätmine LLS § 9 lg 2 alusel oli põhjendatud.

7. Teiseks leiab vastustaja, et kaebaja tegevus ei ole suunatud loomeala edendamisele ning

ka seetõttu ei ole alust kaebajat loomeliiduna tunnustada. Vastustaja hinnangul tegutseb

kaebaja kantuna eesmärgist toetada teatud osa suurest sama loomealaga tegelejate ringist,

soodustades neid ning taastekitades vastandumist teiste sama valdkonna loovisikute ning

suure, kogu Eestit haarava loomeliiduga. Samuti toob vastustaja välja, et suur osa liidu

aktiivsetest liikmetest kuuluvad samaaegselt aga ka Eesti Kunstnike Liitu (edaspidi EKL) -

loomeala suurimasse erialaliitu, omades selle liikmelisuse kaudu juba ligipääsu kõigile

seadusest tulenevatele hüvedele. Arvestades, et TKL tegeleb täpselt sama valdkonna ja

samade tegevuste koordineerimisega kui EKL, näeb vastustaja vajadust pigem tegevuste

ühendamiseks ja suunamiseks parima valdkondliku tervikarengu huvides kui lõhestumise

soodustamiseks. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, nagu ühe regionaalse loomeliidu

tunnustamata jätmine tooks kaasa valdkonna arengu pärssimise. Vastustaja viitab LLS §-

ile 4 ja leiab, et seadusandja on seal silmas pidanud kogu vastavat loomeala, seda sooliste,

etniliste, vanuseliste, geograafiliste, hariduslike või mõnede teiste eripärade alusel

piiritlemata. Vastustaja möönab, et kõigil kunstnikel on õigus koonduda neid

ühendavatesse liitudesse või seltsidesse (naiskunstnikud, portreemaalijad, Tartu Kõrgema

Kunstikooli vilistlased, vene kunstnikud jne), kuid need teatud kunstnike tegevuse

arendamisele keskenduvad ühendused ei saa seista loomeala kui terviku arendamise ja

edendamise eest. Viimaks märgib vastustaja, et tänaseks on Kultuuriministeerium

tunnustanud 15 loomeliitu, kes kõik tegutsevad terviklikult kogu oma loomeala

edendamisega kogu Eesti territooriumil, olles suunatud kõikidele vastavasse loomealasse

kuuluvatele loovisikutele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et MTÜ Tartu

Kunstnike Liit kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kultuuriminister

on vaidlusaluse käskkirja andmisel lõppkokkuvõttes õigesti järeldanud, et kaebaja põhikiri

ei vasta loovisikute ja loomeliitude seaduse (edaspidi LLS) §-s 6 sätestatud nõuetele ning

seega esines käskkirja andmise ajal LLS § 9 lõikes 2 sätestatud alus kaebaja loomeliiduna

tunnustamisest keeldumiseks. Möönan, et käskkiri on ebapiisavalt põhjendatud osas, kus

leitakse, et Tartu Kunstnike Liit ei vasta LLS § 5 lõikes 1 sätestatud nõuetele, ent see ei

too antud juhul kaasa kaebuse rahuldamist, kuna põhikirja vastuolu tõttu LLS §-ga 6 oleks

taotlus vaidlusaluse käskkirja andmise ajal tulnud siiski rahuldamata jätta.

9. LLS § 4 kohaselt on loomeliit LLS-is sätestatud korras tunnustatud mittetulundusühing,

mille eesmärk on edendada vastavat loomeala ja toetada oma liikmeks olevate loovisikute

loometegevust. Loomeliidule ning loomeliidu põhikirjale esitatud nõuded on sätestatud

vastavalt LLS §-des 5 ja 6. LLS § 8 kohaselt on loomeliidu tunnustamine võimalik

loomeliidu poolt Kultuuriministeeriumile esitatava avalduse alusel. Loomeliidu

tunnustamisest keeldumise alused on sätestatud LLS § 9 lõikes 2, mille kohaselt teeb

kultuuriminister loomeliidu tunnustamisest keeldumise otsuse, kui loomeliit ei vasta

käesoleva seaduse § 5 nõuetele või tema põhikiri ei vasta käesoleva seaduse § 6 nõuetele.

Muid aluseid loomeliidu tunnustamisest keeldumiseks seaduses sätestatud ei ole. See

tähendab, et juhul kui LLS §-s 8 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku taotluse esitanud

mittetulundusühing vastab LLS §-s 5 sätestatud nõuetele ning tema põhikiri on kooskõlas

LLS §-s 6 sätestatuga, ei ole kultuuriministril kaalutlusruumi küsimuses, kas loomeliitu

tunnustada või mitte.

10. Esmalt on poolte vahel vaidlus selles, kas MTÜ Tartu Kunstnike Liit põhikiri on

kooskõlas LLS §-s 6 sätestatuga. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt

on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus

haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Eelviidatud sätetest tulenevalt

tuleb seega käesoleva vaidluse lahendamiseks kontrollida, kas kaebaja põhikiri vastas LLS

§-s 6 sätestatud nõuetele vaidluselause käskkirja andmise ajal, st. 4. veebruaril 2013. See,

kas või kuidas on kaebaja pärast vaidlusaluse käskkirja andmist oma põhikirja muutnud,

parandanud või täiendanud, ei oma vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse seisukohast

tähtsust.

11. LLS § 6 lg 1 punktides 4-7 on sätestatud, et loomeliidu põhikirjas märgitakse lisaks

mittetulundusühingute seaduses sätestatule kord, mille kohaselt tuleb teatada teostest, mis

loomeliidu liige on loomeliidu loomealal loonud või esitanud, ja neid registreerida, samuti

loometoetuse määramise komisjoni liikmete valimise kord ja komisjoni töökord,

loometoetust saavate isikute ja loometoetuste üle arvestuse pidamise kord ning loovisikule

makstavate stipendiumide ja muude hüvitiste maksmise alused ja kord. LLS § 6 lg 2

kohaselt võivad eelnimetatud korrad olla kinnitatud põhikirja alusel eraldi dokumendiga.

Vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtis MTÜ Tartu Kunstnike Liit põhikiri 19. mail

2000 kinnitatud redaktsioonis, mis oli mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris

registreeritud 13. juulil 2000. Nimetatud põhikirjas, mis on registrist avalikult kättesaadav,

ei ole kehtestatud LLS § 6 lg 1 punktides 4-7 nimetatud kordasid, samuti pole põhikirjas

sätestatud ühelegi mittetulundusühingu organile volitust selliste kordade kehtestamiseks.

Ka ei esitanud kaebaja Kultuuriministeeriumile viidatud kordasid, mis oleksid kehtestatud

põhikirja alusel eraldi dokumendiga.

12. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebaja esitas Kultuuriministrile oma uue

põhikirja versiooni, kus kõnealused korrad küll sisaldusid, ent tegemist ei olnud kehtiva

põhikirjaga ning selles dokumendis sätestatust ei saanud kaebajale tulla õigust nõuda enda

tunnustamist loomeliiduna. Mittetulundusühingute seaduse § 23 lõikes 2 on sõnaselgelt

sätestatud, et mittetulundusühingu põhikirjamuudatus jõustub selle registrisse kandmisest.

See tähendab seda, et enne registrisse kandmist ei ole mittetulundusühingu põhikirja

muudatusel õiguslikku tähendust. Mittetulundusühingu põhikirja näol on tegemist seda

liiki juriidilise isiku alusdokumendiga, mis kõrvuti seadusega piiritleb mittetulundusühingu

õigusvõime, mis eraõigusliku juriidilise isiku puhul on sõltuvuses registrisse kandmisest.

Eelnevast ning registri avalikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa nõustuda kaebaja

seisukohaga, nagu oleks põhikirja registrisse kandmise näol tegemist pelgalt formaalsusega

ning selle tegemata jätmise näol vähetähtsa puudusega. Registrisse kantud põhikiri kehtib

kuni uue põhikirja või põhikirja muudatuste registrisse kandmiseni.

13. Ebaõige on kaebaja väide, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal oli põhikirjas esinenud

ainsaks puuduseks see, et loometoetuste määramise komisjoni liikmena ei olnud ette

nähtud Kultuuriministeeriumi esindajat, nagu see LLS § 17 lg 2 kohaselt olema peaks.

Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud põhikirjas ei olnud LLS § 6 lg 1 punktides 4-7

sätestatud kordasid üldse kajastatud. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist

nähtub, et uue põhikirja on kaebaja registreerinud alles 5. märtsil 2013, varasem põhikiri

oli registreeritud, nagu juba öeldud 13. juulil 2000. Registrist ei nähtu, et vahepealsel ajal

oleks kaebaja uus põhikiri või põhikirja muudatused registrisse kantud.

14. Mis puudutab kaebaja väidet, et põhikirja muudatuste registreerimise takistuseks oli

asjaolu, et vastavad muudatused oleksid vajalikud üksnes eeldusel, et kaebajat

loomeliiduna tunnustatakse, siis põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et juhul kui

tunnustamisest keeldumiseks esineks ka mõni muu alus, võib mittetulundusühingul

tekkida vajadus uuesti põhikirja muuta. Sellega seotud bürokraatia vältimiseks on aga LLS

§ 6 lõikes 2 sätestatud võimalus kehtestada LLS § 6 lõigetes 4-7 sätestatud korrad

põhikirja alusel eraldi dokumentidena. Kaebaja neid kordasid põhikirja alusel eraldi

dokumendina vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks kinnitanud ei olnud. Kaebaja

üldkoosoleku poolt vastu võetud uut põhikirja redaktsiooni, mida ei olnud registrisse

kantud ning mis polnud seega jõustunud, ei saa käsitada põhikirja alusel kehtestatud eraldi

dokumendina LLS § 6 lg 2 tähenduses.

15. Käskkirja ei saa õigusvastaseks pidada sel põhjusel, et Kultuuriministeerium ei

viidanud põhikirjas esinenud puudustele ega andnud kaebajale tähtaega nende

kõrvaldamiseks. HMS § 15 lg 2 kohaselt peab haldusorgan taotluse esinevate puuduste

olemasolul andma taotluse esitajale tähtaja nende puuduste kõrvaldamiseks. Selles sättes

peetakse aga silmas taotluses esinenud formaalseid puudusi, nt. seda, et taotluses

puudutavad mingisugused andmed, mis seal peaks olema esitatud või pole lisatud

mingisuguseid dokumente. HMS § 15 lg 2 ei kohusta haldusorganit andma taotluse

esitajale, kes objektiivselt ei vasta taotletava hüve saamiseks seaduses sätestatud

tingimustele, täiendavat tähtaega selleks, et ennast nõuetega vastavusse viia. Olukorras,

kus tunnustamist taotlev mittetulundusühing või tema põhikiri ei vasta LLS §-des 5 või 6

sätestatule, tuleb kultuuriministril taotlus LLS § 9 lg 2 alusel rahuldamata jätta. Seejuures ei

ole kaebajal takistust pärast oma tegevuses või põhikirjas nõuetekohaste muudatuste

tegemist uuesti enda tunnustamist taotleda. Eeltoodust tulenevalt esines vaidlusaluse

käskkirja andmise ajal LLS § 9 lõikes 2 sätestatud alus loomeliidu tunnustamisest

keeldumiseks ning kultuuriministri käskkiri on seega lõppkokkuvõttes õiguspärane ning

kaebus tuleb rahuldamata jätta.

16. Eeltoodule vaatamata ei saa toimikust nähtuvatel asjaoludel põhjendatuks siiski pidada

kultuuriministri seisukohta, et kaebaja ei vasta LLS § 5 lõikes 1 sätestatud nõuetele. HMS

§ 56 lg 1 ja 2 kohaselt peab haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine

olema kirjalikult põhjendatud nõnda, et põhjenduses on märgitud haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus. LLS § 5 lõikes 1 on sätestatud, et loomeliidus peab olema

vähemalt 50 teovõimelist füüsilist isikut, kes on vähemalt kolm viimast aastat vastaval

loomealal loometööga tegelenud ja kelle teosed või esitused on selles ajavahemikus

avalikustatud autoriõiguse seaduse §-de 9 ja 10 tähenduses. Vaidlustatud käskkirjas on

leitud, et kaebaja tegevus ei vasta LLS § 5 lõikes 1 sätestatule, mis seab eelduseks vastaval

loomealal loometööga tegelemise. Ühelegi tõendile, mille põhjal selline järeldus tehtud on,

käskkirjas ei viidata. Käskkirjast ilmneb, et loominguliselt aktiivsete isikute piirmäära on

kaebaja täitnud. Samas jääb täiesti selgusetuks, mille põhjal on leitud, et käskkirjas

nimetatud loominguliselt aktiivseid isikuid ei saa käsitada LLS § 5 lg 1 tähenduses

isikutena, kes vähemalt kolm viimast aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud.

17. LLS § 8 lg 4 kohaselt on Kultuuriministeeriumil on õigus taotlejalt nõuda täiendavaid

andmeid tema liikmete loodud teoste ja esituste kohta. Käesoleval juhul on

Kultuuriministeerium seda vajalikuks pidanud ning vastavalt selgitusi nõudnud (tl 8).

Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt on kaebaja esitanud Kultuuriministeeriumile seepeale

oma liikmeskonna loominguliste teoste ja esituste nimekirja. Leian, et seisukoht, et

loomeliiduna tunnustamist taotleva mittetulundusühingu liikmed ei ole vähemalt kolm

viimast aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud, saab tugineda üksnes

liikmeskonna loominguliste teoste ja esituste kohta taotleja poolt esitatud andmete

analüüsile. See analüüs peab olema kontrollitav ning selles tuleb põhjendada, miks ei peeta

sealt nähtuvat liikmete tegevust loomealal loometööga tegelemiseks. Käesoleval juhul

käskkiri sellist analüüsi ei sisalda. Seda, kas käskkirja andmisel üldse on kontrollitud, milles

on seisnenud kaebaja liikmete loometegevus, mille alusel loomeliiduna tunnustamist

taotletakse, ei nähtu käskkirjast sootuks.

18. Esitatud kujul põhjendamatuks pean ka käskkirjas esitatud seisukohta, nagu oleks LLS

§ 5 lõikega 1 vastuolus see, et loomeliiduna tunnustamist taotleva mittetulundusühingu

tegevus või liikmeskond on kuidagi territoriaalselt piiritletud. Sellist piirangut LLS-ist ei

tulene. Seadus ei nõua loomeliidu tunnustamise eeldusena, et selle liikmed peaksid

loometööga tegelema tervel Eesti territooriumil või et nende töid peaks eksponeeritama

erinevates Eesti paikades. Vaidlustatud käskkirjas esitatud seisukoht, et LLS-i mõte on

tunnustada ja toetada loomeliite, mille tegevus ja seega loomeala ei ole piiratud regiooni,

rahvuse, soo või muu kitsendusega, on meelevaldne ega tugine seaduse tekstil ega ka

seaduse vastuvõtmisele eelnenud seaduseelnõu seletuskirjas esitatud kaalutlustel seaduse

vajalikkuse ja eesmärki kohta. Esitatud kujul pean põhjendamatuks seisukohta, et Tartust

pärit, Tartus õppinud või muidu end Tartu kui elu- ja loomekeskkonna kaudu

identifitseerivaid kunstnikke või just eeskätt Tartus oma taieseid esitavaid ja avaldavaid

kunstnikke koondav organisatsioon ei tegele loomeala edendamisega LLS § 4 tähenduses.

Nõuet, et loomeliidu tegevus peaks olema üleriigiline, seadusest ei tulene ning selline

piirang oleks seaduse §-s 1 sätestatud eesmärgi valguses ka kummaline. Loomeala ei ole

LLS-is defineeritud territoriaalsusest lähtuvalt. LLS § 3 lg 1 ja § 2 lg 1 tulenevalt tunneb

seadus järgmisi loomealasid: kujutav või rakenduskunst, lavakujundus, audiovisuaalne

kunst, lavakunst, kirjandus, muusika ja arhitektuur. Seega hindamaks, kas loomeliiduna

tunnustamist taotlev kunstnikke koondav mittetulundusühing vastab LLS § 5 lõikes 1

sätestatud nõuetele, tuleb ja saab kontrollida üksnes seda, kas selles mittetulundusühingus

on vähemalt 50 teovõimelist füüsilist isikut, kes on vähemalt kolm viimast aastat tegelenud

loometööga kujutava- või rakenduskunsti alal ning kas nende teoseid või esitusi on selles

ajavahemikus avalikustatud autoriõiguse seaduse §-de 9 ja 10 tähenduses. Seda, kas

tegevus toimub Tallinnas, Tartus või igal pool üle Eesti, ei saa LLS § 5 lg 1 vastavuse

kontrollimisel arvesse võtta.

19. Õigusnormi tõlgendamine normi eesmärgist lähtudes on arvestatav tõlgendusmeetod,

ent normi eesmärk saab tuleneda normist endast ning tema koosmõjust teiste normidega

või õiguskorra teiste elementidega. Väide, et LLS eesmärk on tunnustada üksnes selliseid

loomeliitusid, mille tegevus on üleriigiline, ei tugine antud juhul ühelegi adekvaatsele

allikale. Samuti jääb arusaamatuks, mida peetakse käskkirjas üldse silmas loomeala

edendamisega üleriigiliselt. Kui sellega on silmas peetud seda, et end loominguliselt

Tartuga sidunud kunstnike või eeskätt Tartus oma kunsti eksponeerivate kunstnike

loometegevus ei ole käsitatav kultuurilise loovuse ja kaunite kunstide professionaalsel

tasemel säilimise ja arenemisena LLS § 1 lg 1 tähenduses, siis on selles osas ilmselgelt

eksitud.

20. Asjakohatu on vaidlustatud käskkirjas viidata ka sellele, et suur osa kaebaja

tegevkunstnikest liikmetest on samaaegselt ka Eesti Kunstnike Liidu liikmed. LLS § 2 lg 2

kohaselt võib loovisik kuuluda mitmesse loomeliitu. LLS § 5 lg 2 kohaselt on küll

välistatud erinevatel loomealadel tegutsevate loovisikute koondumine ühte loomeliitu, ent

miski ei välista ühe loovisiku kuulumist mitmesse samal loomealal tegutsevasse liitu.

Seadusest ei tulene kuidagi, et igal LLS § 2 lõikes 1 nimetatud loomealal võiks olla ainult

loomeliit. Arvestades, et tunnustatud loomeliidu staatus annab mittetulundusühingule

õiguse saada riigieelarvest toetusi, ei oleks põhimõtteliselt välistatud seaduses sellise

regulatsiooni kehtestamine, mis praktikas peaks tagama selle, et erinevate loomeliitude

tegevus loomealati ei kattuks. Selliseid piirangumehhanisme LLS aga ei sisalda ning

loomeliitude tunnustamise menetluse raames ei saa haldusvõim selliseid piiranguid ka

omal algatusel luua. Samavõrd asjakohatu on viidata sellele, et kaebaja liikmeteks olevad

loovisikutel on ka väljaspool oma loomeliitu võimalik riigi toetusi saada. See ei ole asjaolu,

millega saaks seaduse kohaselt õigustada loomeliidu tunnustamisest keeldumist.

Riigieelarve vahenditest antavate loometoetuste kuritarvitamise vältimiseks on LLS § 18

lõikes 2 sätestatud, et vabakutselisel loovisikul, kes kuulub samal ajal mitmesse loomeliitu,

on õigus loometoetust saada vaid ühe loomeliidu kaudu.

21. Eeltoodu põhjal ei saa vääramatult väita, et kaebaja tingimata vastas vaidlustatud

käskkirja andmise ajal LLS § 5 lõikes 1 sätestatud nõuetele, küll aga on käskkirjas esitatud

põhjendus vastupidise kohta ebaadekvaatne ning sellise põhjendusega loomeliidu

tunnustamisest keeldumine lubamatu. Kuivõrd aga vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei

vastanud kaebaja taotlus LLS §-s 6 sätestatule, oli loomeliidu tunnustaisest keeldumine

lõppkokkuvõttes õiguspärane ning kaebus tuleb rahuldamata jätta.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja

kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist,

jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik