3-11-2691/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2691

Haldusasi

V.V.i kaebus Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkirja nr 1202-d

tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — V.V.

Vastustaja — Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 26.04.2013, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb

apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse

menetlusabi.

Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkirjaga nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile

distsiplinaarkaristuse määramine“ (tl 29 pöördel kuni tl 30 pöördel) karistati kinnipeetav V.V.it

distsiplinaarkorras töölt eemaldamisega üheks kuuks. V.V.i rikkumine seisnes käskkirja kohaselt selles,

et ta eiras suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid ning ei allunud

korraldusele karjumine lõpetada.

V.V. esitas Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkirja nr 1202-d vaidlustamiseks vaide, paludes tunnistada

vaidlustatud

käskkiri

kehtetuks

(tl

29),

vaie

aga

jäeti

09.11.2011

vaideotsusega

nr 1-13/40056-3 rahuldamata (tl 2–3).

2. 15.11.2011 esitas V.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1) Tallinna Vangla 09.11.2011

vaideotsuse nr 1-13/40056-3 tühistamiseks.

3. 14.12.2011 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta (tl 8–9) ja palus kaebajal esitada kohtule kaebuse

täienduse, milles täpsustada kaebuse taotlusi, esitada tõend riigilõivu tasumise kohta ja märkida,

millises vormis ta asja lahendamist soovib. Kohus selgitas kaebajale muuhulgas, et kaebuse eesmärgist

lähtuvalt oleks kohaseks kaebuse nõudeks 07.09.2011 käskkirja nr 1202-d tühistamise nõue. Kaebaja

esitas 27.12.2011 kaebuse täienduse (tl 15), milles korrigeeris kaebuse nõudeid, esitades nõude

07.09.2011 käskkirja nr 1202-d tühistamiseks ning paludes kohtul kohustada talle välja maksma töötasu

perioodi 16.09.2011–19.12.2011 eest. Kaebaja nõustus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning

esitas menetlusabi taotluse kaebuse esitamiselt riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse põhjendusel.

19.01.2012 määrusega jättis kohus kaebuse teistkordselt käiguta (tl 39–41) palumaks kaebajal veelkord

kaebuse nõudeid korrigeerida. Kaebaja korrastas kaebust, jäädes nõude juurde tühistada Tallinna

Vangla 07.09.2011 käskkiri nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile distsiplinaarkaristuse määramine“ (tl 47).

4. 21.02.2012 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamiselt

riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkirjaga nr 1202-d

tühistamise nõudega menetlusse (tl 51–54). 08.04.2013 määrusega määras kohus asja poolte nõusolekul

(tl 18, 68 pöördel) kirjalikku menetlusse (tl 69–70).

KAEBAJA SEISUKOHT

5. Kaebaja ei ole otsuses märgitud õigusvastaseid tegusid teinud. Vanglaametniku Miroslava Valdeku

ettekandes märgitu on tugevasti ja tahtlikult moonutatud ega vasta tegelikult toimunule. M. Valdek

esitas kõike endale soodsast seisukohast, vangla poliitika on aga algusest peale seista oma töötajate

poolel, olenemata toimuva õiguspärasusest. Kõigele lisaks on võimalused edasikaebamiseks kehtiva

seaduse mitteteadmise ja riigikeele vastaval tasemel oskamatuse tõttu minimaalsed. Tingimuste ja

vahendite puudumisega seoses puudub võimalus saada seaduste tõlget, õigusteenuseid või paberite

tõlget. Kaebajale omistatavad toimingud ei ole päris selged. Kaebaja ei ole ähvardanud ega karjunud ega

ka kätega vehkinud, nagu on kirja pandud, vaid kaebaja lihtsalt väljendas oma isiklikku arvamust ilma

mõtteta solvata või alandada. Kõik toimus tavalises töökorras ja küllaltki korrektselt. Üksiti toimus kõik

teiste kinnipeetavate juuresolekul, kes köögis töötasid (ligikaudu 20 inimest). Seda ei ole menetluses

kajastatud ning tekib mulje, et kedagi peale kaebaja ja vanglaametniku M. Valdeku kohal ei olnud.

Kaebaja leiab, et igal inimesel on olenemata positsioonist ja usutunnistusest õigusnormidega kinnitatud

õigus oma arvamust väljendada.

Ettekande koostanud vanglaametnik suhtub kaebajasse eelarvamuslikult ning tüli põhjus ja motiiv võib

olla saanud alguse sellest, et kaebaja on kirjalike kaebustega, teiste hulgas M. Valdeku rikkumistele

osutades, korduvalt vangla direktori poole pöördunud. Pärast seda on M. Valdeku poolt kõlanud

korduvalt ähvardus kaebaja töölt vallandada, millele kaebaja on vastanud, et M. Valdek ei ole tema

otsene ülemus ega lahenda taolisi küsimusi. Kaebajat on M. Valdeku ettekande põhjal varemgi töölt

maha võetud ning karistatud Tallinna Vangla 04.07.2011 käskkirjaga nr 885-d (5 ööpäeva kartserit

tingimisi), mida kaebaja püüdis ka kohtulikult vaidlustada, kuid ei tundnud vajalikke menetlusnorme.

16.07.2011 taastati kaebaja töökohale, M. Valdek aga esitas uue ettekande, mille alusel koostatigi

kaebajale käesoleva kaebusega kaevatav käskkiri. Kaebaja palub kohtul neid asjaolusid asja arutamisel

arvestada.

Kaebajal ei saa olla seost M. Valdeku ettekandes ja käskkirjas mainitud 15 liitri kisselli hoidmise või

valmistamisega. Seepärast oleks kohane karistada neid kinnipeetavaid, kel sellega otsene seos on.

Kaebaja pöördus enne kaevatava käskkirja koostamist M. Valdeku eelarvamusliku suhtumise peale

kaebusega Tallinna Vangla direktori poole, kuid vastust kaebusele ei järgnenud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7. Vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla

kodukorra punkti 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel

järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate

ametiisikutega peab kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi

kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid.

Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Tulenevalt VangS § 63 lõikest 1 on

VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale

lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise

keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. VangS

§ 64 lõike 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus.

Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda

süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. VangS § 64 lõike 3 kohaselt

distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud

vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus

distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine

vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt lisatakse

materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse.

8. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud järelevalveosakonna valvuri M. Valdeku koostatud

ettekandega nr 1751, millest nähtuvalt kasutas kinnipeetav V.V. 09.08.2011 kella 05.45 paiku

kinnipeetavate sööklas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ning solvavat

väljendit ega allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele solvamine lõpetada. M. Valdek märgib

ettekandes, et V.V.i poolse vanglateenistuse ametniku solvamise põhjuseks võis olla 08.08.2011 öise

vahetuse ajal kinnipeetavate söökla ruumides teostatud läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud

rosinakissell.

Ettekandesse

on

lisatud,

et

kinnipeetavat

teavitati

ettekande

koostamisest.

Vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakas suhtlemine ja korraldusele mitteallumine on vastuolus

VangS § 67 punktist 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.3.7 tulenevate nõuetega. Seega on

tegemist

distsipliinirikkumisega,

mille

eest

võib

kaebajat

karistada

distsiplinaarkorras.

Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla neljanda

üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkiri nr 1202-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti

tunnuseid. Seega on käskkiri õiguspärane.

Kaebaja väide, et tema ei ole distsipliinirikkumist toime pannud, on ümber lükatud vanglateenistuse

ametniku ettekandega, millest nähtub, et kinnipeetav V.V. kasutas vanglateenistuse ametnikuga

suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ning väljendit: „Käid siin ja haugud nagu väike koer“.

Vanglateenistuse ametnik on ettekandesse märkinud konkreetse väljendi, mida kaebaja temaga

suhtlemisel kasutas. Ettekandes märgitud väljendi ning kõrgendatud hääletooni kasutamist võib

ühiskonnas üldlevinud arusaamade kohaselt pidada ebaviisakaks käitumiseks ning kuna vanglaametniku

üks tööülesannetest on ka kinnipeetavate ebaviisaka käitumise fikseerimine, puudub alus kahelda

vanglateenistuse ametniku ettekandes märgitus. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks

vanglateenistuse ametnik oleks pidanud tema kohta alusetu ettekande kirjutama, ta on vaid

paljasõnaliselt väitnud, et M. Valdek suhtub temasse ebaobjektiivselt. Ühtlasi nähtub Riikliku

kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist, et V.V.it on eelnevalt

kahel korral karistatud samalaadse rikkumise (ebaviisaka käitumisega seotud korralduse mittetäitmine)

eest. Samas on kinnipeetav vanglale esitatud vaides sisuliselt ise tunnistanud, et kasutas vanglateenistuse

ametnikuga suhtlemisel ebaviisakat väljendit — V.V. märgib vaides: „Pärast seda, kui ma valmistasin

leiba laadimiseks ette, siis ma tegelikult palusin korrapidajat, et ta ei käiks mul kogu aeg järel nagu

kutsikas.“ Samuti on ettekandes fikseeritud, et kaebaja ei allunud korraldusele lõpetada solvamine, kuid

korraldusele mitteallumist V.V. vaide- ega kohtumenetluses ei vaidlusta.

Kinnipeetava distsipliinirikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Ametniku ettekanne distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad

distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega.

Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et

distsipliinirikkumist ei toimunud. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametniku sõnu kinnitavaid muid

tõendeid käesoleval juhul ei ole. Puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõelevastavuses,

kuna vanglaametnikul puudub tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja

loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust

vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist

eitada, soovides pääseda distsiplinaarkaristusest. Ka kaaskinnipeetavate ütlused ei oleks sellises

olukorras

usaldusväärseks

tõendiks,

kuna

ilmselgelt

sooviksid

nad

solidaarsusest

päästa

kaaskinnipeetavat distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi. Lisaks sellele nähtub asja

materjalidest, et V.V. ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetavatele, kes võiksid antud asjas

tunnistajad olla, viidanud.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt pöördus distsiplinaarmenetluse läbiviija menetluse käigus

M. Valdeku poole ning M. Valdek kinnitas 04.09.2011 esitatud elektronkirjas, et tal ei ole mitte kunagi

olnud isiklikku viha ühegi kinnipeetava vastu, kuid juhul, kui kinnipeetav solvab vanglaametnikku või

ei allu korraldusele, reageerib tema sellele ettekande koostamisega. V.V.i väide vanglateenistuse

ametniku ebaobjektiivsuse ja antipaatia kohta olla tingitud ka sellest, et M. Valdek on

distsiplinaarmenetluse käigus esitanud omapoolse arvamuse, millisel põhjusel V.V. ebaviisakalt käitus,

kusjuures M. Valdeku põhjendust võib pidada asjakohaseks, kuivõrd menetlusmaterjalidest ilmneb, et

intsidendile eelnenud päeval, s.o esmaspäeval (08.08.2011), pakuti menüü kohaselt kinnipeetavatele

lõunasöögi

ajal

rosinakisselli,

teisipäeva

(09.08.2011)

menüü

kohaselt

oli

kinnipeetavate

hommikusöögiks muuhulgas aga riisipuder. Kuna öise vahetuse ajal võeti läbiotsimise käigus ära

eelmise päeva lõunasöögi ajal pakutud rosinakissell, mis oli ära peidetud, eeldaski vanglateenistuse

ametnik, et lausega: „Sa jätsid mind täna hommikul söömata, ma terve nädala ootasin, et saab riisiputru

kisselliga süüa.“, peab kinnipeetav silmas rosinakisselli, mis öise läbiotsimise käigus ära võeti. Ka

kaebaja ise tunnistas vanglale esitatud vaides osaliselt, et ta võis olla äravõetud rosinakissellist teadlik.

Nimelt nähtub tema vaidest, et ta ütles M. Valdekule väidetavalt naljana, mitte solvanguna, mõeldud

lause: „Aitäh Miroslavale kisselliga pudru eest!“

Kaebaja töötas intsidendi toimumise ajal toidujagajana, mistõttu oli tal ligipääs toidule, sealhulgas

rosinakissellile. Arusaamatuks jääb kaebaja vaides esitatu, et ta ootas putru terve nädala ning ilma

kissellita ta seda sööma ei hakka, sest peab veel töötama ehk toidutermoseid kambritesse laiali kandma.

Nimelt ei näinud 09.08.2011 kinnipeetavate menüü ette, et riisiputru antakse koos kisselliga.

Hommikusöögiks oli ette nähtud riisipuder, sai ja piim. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on eelnevalt

seoses M. Valdeku ebaobjektiivse käitumisega tema suhtes, pöördunud vangla direktori poole. Tallinna

Vangla dokumendiregistrist Amphora ega kinnipeetavate pöördumiste elektroonilisest registrist e-

kontakt ei nähtu, et V.V. oleks eelnimetatud väitega vangla poole pöördunud.

Distsiplinaarmenetluse käigus 30.08.2011 koostatud õiendist nähtub, et 30.08.2011 täpsustas menetleja

suulises vestluses M. Valdekuga vaidlusaluse intsidendi asjaolusid. M. Valdek selgitas täiendavalt, et

kinnipeetav V.V. läks kohe peale sööklasse tööle jõudmist nõudepesuruumi, kust M. Valdek oli õhtul

tööle tulles leidnud kisselli, mille valas kanalisatsiooni, et mitte ohustada kinnipeetavate tervist. M.

Valdeku sõnul hakkas V.V. seejärel nõudepesuruumis tema peale kätega vehkides vene keeles karjuma

ja solvama. Vanglateenistuse ametniku korraldusele karjumine ja solvamine lõpetada kinnipeetav ei

allunud. Eeltoodust nähtub, et vanglateenistuse ametnik käitus korrektselt ega provotseerinud

kinnipeetavat mingil moel, vaid kinnipeetava käitumise tingis muu asjaolu.

9. Antud juhul on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud, et V.V. rikkus VangS § 67 punktis 1 ja

Tallinna Vangla kodukorra punktis 14.3.1.16 sätestatud nõudeid alluda vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele ning järgida üldtunnustatud viisakusreegleid. Distsiplinaarasja faktilised

asjaolud on selged ning vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning V.V.i taotlus distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja tühistamiseks ei ole põhjendatud. Selleks, et kinni peetavale isikule

distsipliinirikkumise eest mõistetud karistus oleks mõjus ja täidaks oma eesmärki, tuleb

kinnipidamisasutuses

igale

distsipliinirikkumisele

reageerida

vahetult.

Kinnipeetavale

distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks,

kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide

saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks

ning vangistuse ajal asuks kinni peetav isik õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda

õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise

julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinni peetavatele isikutele teada, et igasse distsipliinirikkumisse

suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinni peetavate isikute distsipliinirikkumistele

kohene reageerimine aitab tagada ka vangla üldist julgeolekut.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.

11. Käsilolev kaebus on esitatud Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkirjaga

nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile distsiplinaarkaristuse määramine“ peale, millega karistati kaebajat

distsipliini rikkumise eest, mis seisnes selles, et kinnipeetav eiras suhtlemisel vanglateenistuse

ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid ega allunud korraldusele karjumine lõpetada. Kuna antud

haldusasjas ei ole esitatud kaebust vangla toimingute peale, on asjassepuutumatud vangla haldusaktide

ja toimingute edasikaebamise võimalusi, tingimusi ja vahendeid puudutavad kaebuse väited. Liiatigi on

kaebaja, läbinud eelnevalt vaidemenetluse, esitanud kohtule käsitletava kaebuse, vaidlustamaks vangla

haldusakti.

12. Kinnipeetav on VangS § 67 punktist 1 tulenevalt kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Intsidendi ja käskkirja andmise hetkel

kehtinud Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra

punkti 14.3.7 kohaselt pidi kinni peetav isik suhtlemisel teenistujatega või teiste isikutega järgima kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega pidi

kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohtinud kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava

isiku hääletoon ja kehakeel ei tohtinud olla agressiivsed. Sarnaselt on viidatu reguleeritud ka Tallinna

Vangla kehtiva kodukorra (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20)

punktiga 1.11.1. VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetavale VangS, vangla sisekorraeeskirjade ja

muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi. Lubatud

distsiplinaarkaristusteks VangS § 63 lõike 1 käskkirja andmise hetkel (07.09.2011) kehtinud

redaktsiooni kohaselt on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt

eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.

13. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 31 pöördel kuni 32) ja

distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest (tl 33–35) nähtuvalt distsiplinaarmenetluses kindlaks tehtud,

et kaebaja eiras suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid ega allunud

korraldusele lõpetada karjumine.

Kinnipeetav V.V. on 26.09.2011 vaides (tl 29) möönnud lause „Aitäh Miroslavale kisselliga pudru

eest!“ kasutamist, väites, et ta kasutas neid sõnu nalja pärast ja mitte solvanguna. Veel kinnitab

kaebaja vaides M. Valdekule ütlemist, et nad ootasid putru nädal aega, kuid kaebaja seda ilma kissellita

sööma ei hakka, kuna peab veel töötama, s.o toiduga termoseid korpuses laiali kandma. Kaebaja väitel

ütles ta seda rahulikul hääletoonil ja ilma liigsete emotsioonideta. Kaebaja möönab vaides lisaks, et leiba

laadimiseks ette valmistades, palus ta korrapidajat, et ta ei käiks kaebajal kogu aeg järel nagu kutsikas.

Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja oma eelmärgitud pöördumisi pidanud antud olukorras õigustatuks

ja kohaseks, leides, et igal inimesel on olenemata positsioonist ja usutunnistusest õigusnormidega

kinnitatud õigus oma arvamust väljendada. Ebaviisakat käitumist kaebaja seletuskirjas (tl 34) ja ka

kaebuses eitab.

Vanglaametniku M. Valdeku ettekande (tl 33) kohaselt solvas kaebaja 09.08.2011 kella 5.45 paiku

kinnipeetavate sööklas vanglaametnikku, karjudes järgmiste sõnadega „Sa jätsid mind täna hommikul

söömata, ma terve nädala ootasin, et saab riisiputru kisselliga süüa.“, „Käid siin ja haugud nagu väike

koer.“ Vanglaametniku seaduslikule korraldusele lõpetada solvamine kinnipeetav ei allunud. Seega on

vanglaametniku M. Valdeku ettekandega V.V.i ebaviisakas ja solvav käitumine tõendatud. Kohtul

puudub mistahes alus selle tõelevastavuses kahelda. Käesolevas asjas puuduvad vastupidised

usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et kaebaja ei suhelnud kinnipeetavate sööklas

vanglateenistuse ametnikuga kõrgendatud hääletoonil, ei vehkinud kätega ega kasutanud solvavat

väljendit „Käid siin ja haugud nagu väike koer“.

14. Kaebaja väide, et Tallinna Vangla poliitika on algusest peale seista oma töötajate poolel, olenemata

toimuva õiguspärasusest, on tõendamata ja seega paljasõnaline. Samuti on tõendamata ja paljasõnalised

kaebaja väited vanglaametniku M. Valdeku eelarvamuslikku suhtumisse puutuvalt. Et kaebajat on

varemgi samalaadse rikkumise (ebaviisaka käitumisega seotud korralduse mittetäitmine) eest

distsiplinaarkorras karistatud, samuti on kaebaja suhtes sarnaste rikkumiste suhtes käimas mitmed

distsiplinaarmenetlused (tl 36), kõneleb see pigem M. Valdeku ettekande tõelevastavuse kasuks. Pole

usutav, et kaebaja suhtes on kõik ettekannet koostanud vanglaametnikud eelarvamusliku suhtumisega.

15. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks distsiplinaarmenetluse käigus viidanud teistele köögis viibijatele

või nimetanud nimesid ja palunud neilt ütlusi võtta. Samuti ei ole kaebaja kohtumenetluse vältel ühtegi

intsidendi juures viibinud kinnipeetava kirjalikku selgitust kohtule esitanud ega taotlenud ka nende

kinnipeetavate tunnistajatena ülekuulamist. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, et

ta suhtles intsidendi ajal vanglaametnikuga rahulikul hääletoonil ja ilma liigsete emotsioonideta.

16. Kuivõrd tõendamist on leidnud kaebaja poolne vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine ja

vanglaametnikuga ebaviisakalt käitumine, analüüsib kohus, kas kirjeldatud käitumise näol on tegemist

vangla distsipliini rikkumisega, s.o kas kaebaja käitumine oli õiguspärane.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku“ kohta (Euroopa

vanglareeglistik)

kohaselt

võib

muuhulgas

sisekorda

ohustavat

käitumist

käsitleda

distsipliinirikkumisena (p 57.1). Sama reeglistiku punktiga 57.2 öeldakse, et siseriiklik õigus määrab

kindlaks, millised kinnipeetavate teod ja tegematajätmised on distsipliinirikkumised. Samuti määrab riik

distsiplinaarmenetluse korra, määratavad karistuse liigid ja kestuse. Seega on distsipliinirikkumise ja

distsiplinaarkaristuse tähendus jäetud siseriikliku õiguse sisustada.

Nii on kaebaja eelmärgitud VangS § 67 punktist 1 tulenevalt kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju

ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Intsidendi toimumise ja kaevatava käskkirja

andmise hetkel kehtinud Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.3.7 tulenevalt lasus kaebajal kohustus

järgida vanglaametnik M. Valdekuga suhtlemisel kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning kaebajal oli

keelatud vestluses ja pöördumistes kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning

väärikust riivavaid väljendeid, samuti olla hääletoonilt ja kehakeelelt agressiivne. Samuti lasus kaebajal

kohustus alluda M. Valdeku antud korraldusele karjumine ja solvamine lõpetada ja viisakalt käituda.

Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumisega eksis kaebaja VangS § 67 punkti 1 vastu;

vanglaametnikuga ebaviisakalt suheldes eksis kaebaja aga vangla kodukorra punkti 14.3.7 vastu. Kohus

küll nõustub kaebajaga, et igal inimesel on olenemata positsioonist ja usutunnistusest õigus oma

arvamust väljendada, kuid rõhutab, et seda õigust ei või realiseerida teiste isikute õigusi riivates. Kohus

leiab, et kaebaja käitumine kinnipeetavate sööklas 09.08.2011 ei olnud eeltoodut arvestades

õiguspärane.

17. Kinnipeetav peab üldjuhul vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldama, kuid isegi juhul, kui ta

peab korraldust mingil põhjusel õigusvastaseks, tuleb korraldus täita. Täitmata võib jätta üksnes

ilmselgelt õigusvastase, nö tühise korralduse. Kui kinnipeetav on aga tema hinnangul õigusvastase

korralduse täitnud, on tal sellest tulenevaid tagajärgi võimalik kõrvaldada hilisemas vaide- ja

kohtumenetluses. Nii ei jääks kaebaja õigused igal juhul kaitseta. Riigikohtu halduskolleegiumi

01.03.2007 lahendis (asjas nr 3-3-1-103-06) on leitud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse,

et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see

veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud

allumiskohustust. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus

vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse

täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega ei õigusta

vangla väidetav õigusvastane käitumine kinni peetava isiku õiguserikkumist.

Kohus on seisukohal, et vanglaametnike korralduste seaduslikkuses kahtlemine ning nende korralduste

täitmata jätmine viisil, mis nähtub käesolevast vaidlusest, ei saa ühelgi juhul olla õiguspärane. Antud

juhul kaebaja vanglaametniku korraldust solvamine lõpetada ei täitnud.

18. Seetõttu tuleb analüüsida, kas tõendamist leidnud distsipliinirikkumine on karistatav ning kas

karistus määrati kaebajale õiguspäraselt. Intsidendi aset leidmise ja käskkirja andmise ajal kehtinud

VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt võis kinnipeetavale distsiplinaarkaristuseks määrata muuhulgas töölt

kuni üheks kuuks eemaldamise. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul

arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks VangS § 6 lõike 1 järgi on kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Vaidlustatud Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkirjas nr 1202-d on juhtumi tehiolusid arvestades leitud,

et kinnipeetav pani toime distsipliinirikkumise. Käskkirjas on põhjendatud, et vanglaametniku verbaalne

rünne on kinnipeetava poolt väga tõsine üleastumine vanglas kehtestatud sisekorrast. Vanglateenistuse

ametnike kui riigivõimu esindajatega suhtlemisel lasub kinni peetaval isikul kohustus järgida

elementaarseid viisakusreegleid. Igasugust selle autoriteedi kõigutamist (allumatus, solvamine) tuleb

vaadelda raske rikkumisena. Vanglaametniku korraldustele mitte allumine näitab kinnipeetava

lugupidamatut suhtumist nii vanglateenistuse ametnike kui ka kehtiva õiguskorra suhtes ning annab

halba eeskuju teistele kinni peetavatele. Lubamatuks tuleb pidada sellist käitumist, kus kinni peetav isik

väljendab end ametniku suhtes kõrgendatud hääletoonil, seejuures kasutades solvavaid väljendeid

(võrdsustades ametniku käitumist loomaga). Sellega seab kinni peetav ohtu vangla sisekorra ja

julgeoleku, näidates allumatust, mis võib tingida ka teiste kinni peetavate poolse korra rikkumise.

Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamine.

Käskkirjas on karistuse valikut motiveeritud. Käskkirjas on leitud, et arvestades menetluse käigus

selgunud kõiki asjaolusid tuleb rikkumist pidada raskeks, mistõttu ei ole otstarbekas määrata karistuseks

noomitust. Noomituse näol oleks tegemist toimepandud rikkumise eest liiga leebe karistusega. Ühe

lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist ei ole käskkirjas samuti peetud otstarbekaks määrata, kuna

kinnipeetaval ei toimu regulaarselt kokkusaamisi, mistõttu ei suunaks nimetatud karistus teda

õiguskuulekalt käituma. Käskkirjas on leitud veel, et kuigi kinnipeetavale ei ole varasemalt reaalset

kartserikaristust määratud (kohaldatud on katseaega), ei ole siiski eesmärgipärane karistada isikut

kartserisse paigutamisega, kuna antud karistus ei pruugi kinnipeetavat piisavalt mõjutada vanglas

kehtestatud korra järgimisele. Käskkirjas on leitud, et kuna kinnipeetav on hõivatud tööga, võib

kinnipeetavat kõige rohkem õiguskuulekamale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele

suunata karistus, millega eemaldatakse kinnipeetav üheks kuuks töölt. Vanglateenistus peab märgitud

karistust toimepandud süütegu arvestades proportsionaalseks. Käskkirjas on arvestatud karistust

raskendava asjaoluna kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Kergendavad asjaolud

puuduvad.

Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on õigesti

arvestanud varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu vastutust raskendava asjaoluna ning

esile toonud, et ametniku suhtes kõrgendatud hääletoonil ennast väljendades, kasutades seejuures

solvavaid väljendeid (võrdsustades ametniku käitumist loomaga), seab kinnipeetav ohtu vangla

sisekorra ja julgeoleku.

Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Põhjendamatu ei ole ka

vastustaja hinnang noomituse, lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise ja kartserisse paigutamise

ebapiisavuse kohta. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on

kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset

mõju. VangS § 63 lg 1 punktiga 3 võimaldatakse kinnipeetavat töölt kuni üheks kuuks eemaldada.

Kaebajale on kaevatava käskkirjaga karistuseks määratud ühekuuline töölt eemaldamine. Kohus leiab, et

vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja töölt eemaldamise karistuse määramine

maksimaalses määras (üheks kuuks) on proportsionaalne, arvestades toime pandud rikkumist ja

kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav

ning HMS § 56 lõike 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja

õiguslik alus. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkiri nr 1202-d on piisavalt selge ja

üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud käskkirja andmise faktiline alus, kinnipeetava V.V.i poolt

09.08.2011 köögis vanglaametniku M. Valdeku suhtes ebaviisakalt käitumine ja korraldusele

mitteallumine, samuti õiguslik alus VangS § 67 p 1, § 63 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkt

14.3.7. Samuti on käskkirjas kajastatud vanglaametniku M. Valdeku 09.08.2011 ettekanne nr 1751.

Seega on võimalik aru saada, milles kaebaja ebaviisakas käitumine seisnes. Kaebaja väide, et talle

omistatavad toimingud ei ole päris selged, on seetõttu alusetu.

19. Kaebaja väited kaevatavas käskkirjas viidatud 15 liitri kisselli kohta ei oma käskkirja õiguspärasuse

hindamise seisukohalt mistahes tähtsust, kuivõrd käskkirjaga ei karistatud kaebajat kisselli peitmise eest,

vaid ebaviisaka ja solvava käitumise eest.

20. Tulenevalt HKMS § 158 lõikest 3 on kohtul võimalik kontrollida, kas karistuse määramisel on

järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning muid kaalutusreegleid. HMS § 4 lõike 2 järgi tuleb

kaalutlusõigust

teostada

kooskõlas

volituse

piiride,

kaalutlusõiguse

eesmärgi

ning

õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus leidis eespool, et

kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud, mistõttu kohus eelnevat uuesti käsitlema ei hakka.

Kohus leiab, et vastustaja on määranud kaebajale karistuse VangS ja Tallinna Vangla kodukorra nõuete

süülise rikkumise eest vastavuses õigusnormidega ning arvestades kaebaja poolt toimepandud süüteo

asjaolusid ja raskust, on tema karistamine ühekuulise töölt eemaldamisega seaduslik ja proportsionaalne.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu.

Kuna kohus on tuvastanud, et rikkumine leidis aset ja V.V.it karistati õiguspäraselt ning vaidlustatud

käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärane, puudub alus Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse

juhi 07.09.2011 käskkirjaga nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile distsiplinaarkaristuse määramine“

tühistamiseks.

21. HKMS § 118 lõikest 2 tuleneb, et kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus

kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Käesoleval

juhul teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, seega pole kaebaja menetluskulusid kelleltki välja mõista ning

need jäävad riigi kanda (HKMS § 109 lg 3). HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning neid välja ei

mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik