3-12-2171/26 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-2171

Otsuse kuupäev

25. aprill 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Vassili Liivamägi kaebus Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012

korralduse nr 176 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

kohtuistungil, 9. jaanuaril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja Vassili Liivamägi

Vastustaja Värska vald

Resolutsioon

1. Jätta Vassili Liivamäe kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 24. mai 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Vassili Huntsaar esitas avalduse Spiridon Huntsaarele kuulunud 13,05 hektari suuruse Rebase (nr

7) talumaa tagastamiseks, mille osas on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjon 30.

oktoobri 1999 otsusega nr 125.

Värska Vallavalitsuse 5. aprilli 1993 määrusega nr 1 tagastati V. Huntsaarele Rebase (nr 7) talumaa.

2. Zoja Huntsaare seaduslik esindaja Maimu Liivamägi esitas Värska Vallavalitsusele 17. novembril

2009 avalduse Värska vallas asuva Rebase (nr 8 osa) talumaa tagastamiseks.

3. Põlva notar Kaire Salomoni 27. novembri 2009 väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse

(notariaalregistri nr 1056) alusel on Vassili Huntsaare nõudeõiguse pärijateks Zoja Huntsaar ½

mõttelises osas ja Leili Laiakivi ½ mõttelises osas. Põlva notar Kaire Salomoni büroos sõlmitud

kinnistute ja korteriomandi mõtteliste osade kinke- ja asjaõiguslepingu (notariaalregister nr 303)

kohaselt on Zoja Huntsaare vara omandiõigus üle läinud Maimu Liivamägile.

4. Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korraldusega nr 176 kinnitati Värska Vallavalitsuse 23.

jaanuari 2012 korraldusega nr 18 määratud isiku Erika Joonase (Joonas) 27. juunil 2012 koostatud

akt vara toimiku nr 93500 alusel, õigusvastaselt võõrandatud talumaa, nimetusega Rebase (nr 8 osa)

kinnistu number 673, pindala 1,00 ha, võõrandamisaegne maksumus eurodes summas 230 eurot.

Nimetatud korraldusega määrati Vassili Liivamägile kompensatsiooni 0,5 ha tagastamata maa eest

115 eurot.

5. Vassili Liivamägi esitas Põlva Maavalitsusele 8. augustil 2012 kaebuse Värska Vallavalitsuse 2.

juuli 2012 korralduse nr 176 tühistamiseks ja vallavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi

Värska vallas asuva 1,0 ha suuruse Rebase talumaa tagastamine või õiglase kompensatsiooni

määramiseks.

Põlva Maavalitsus leidis 13. septembri 2012 kirjas nr 8-2/1994-1, et Värska Vallavalitsuse 2. juuli

2012 korraldus nr 176 on nõuetekohane, sisaldab asjakohaseid õigusakte ning kompensatsioon maa

ja metsa eest on määratud õiguslikel alustel, mistõttu on korraldus kooskõlas kehtivate maa- ja

omandireformialaste õigusaktidega.

Maavalitsus selgitas, et maavanemal on tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 3 õigus teha

kohalikule omavalitsusele ettepanek haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kui haldusakt on

õigusvastane ja rikub avalikku huvi. Seega puudub maavanemal pädevus vallavalitsuse korralduse

tühistamiseks.

6. 15. oktoobril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse Vassili Liivamäe kaebus Värska Vallavalitsuse 2.

juuli 2012 korralduse nr 176 tühistamiseks ning vallavalitsuse kohustamiseks vaadata kaebaja ja

Leili Laikivi taotlus 1,0 hektari tagastamiseks Rebase talu maadest, asukohaga Põlvamaa, Värska

vald, Kostkova küla, uuesti läbi. Tartu Halduskohus võttis 12. novembri 2012 määrusega kaebuse

menetlusse.

Kaebuse põhjendused

7. Kaebaja märgib, et taotles Värska Vallavalitsuselt Rebase nr 8 kinnistu 1,0 hektarist poole

tagastamist omandireformi aluste seaduse alusel, mitte ei taotlenud kompensatsiooni määramist

tagastamata maa eest. Lisaks on tagastamata 0,5 hektari suuruse maa eest määratud

kompensatsiooni suuruse kujunemine Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korraldusele nr 176

lisatud akti alusel kontrollimatu. Puuduvad asjakohased viited maa maksustamishinnale, mis on

aluseks kompenseerimisele. Kaebaja hinnangul on 1,0 hektaril olnud metsa kompenseerimiseks

määratud 53 eurot ebamõistlikult väike, kuna tegelik kahju ulatub tuhandetesse eurodesse.

Korraldusest ei nähtu kuidas ja mille alusel selline ebamõistlikult väike kompensatsioon määrati.

9. jaanuaril 2013 toimunud istungil selgitas kaebaja esindaja, et Värska vallavalitsuse 29. mai 2000

istungi protokoll nr 9 punktiga 6.1.3. otsustati Vassili Huntsaarele jätta endise Rebase talumaa piir

ja H. Palatu võib ostueesõigusega erastada kogu Võsu talumaa. Seega tagastati kogu Rebase

talumaa endistes piirides, sh 1,0 hektarit. Nimetatud protokolliga tehtud otsust ei ole kajastatud

Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korralduses nr 176.

Kaebaja kinnitusel ei ole talle teatatud vaidlusaluse 1,0 hektari maa liitmisest Võsu talumaaga.

Kaebaja on seisukohal, et allkiri Rebase 7 kinnistu tagastamise avaldusel ei ole V. Huntsaare

kirjutatud.

Kaebaja leiab, et omandireformi käigus on vastustaja ekslikult tuginenud 1924 aasta kaardimaterjali

eksplikatsioonile, kuna plaan ei kajasta tegelikku olukorda vahetult enne omandi õigusvastast

kaotamist. 1924 aasta eksplikatsioonilt puudub Rebase 8 kinnistu. Õigem oleks olnud tugineda 1938

aasta eksplikatsioonile, sest sellel on Rebase 8 kinnistu suurusega 1,0 hektarit olemas.

Vastustajal puudus õigus Rebase nr 8 kinnistu võõrandamiseks ostueesõigusega erastamise teel

Helgi Palatule Võsu maaüksuse koosseisu olukorras, kus vastustajale oli saanud hiljemalt 30.

oktoobril 1992 selgeks, et Spiridon Huntsaare vara osas on õigustatud subjektiks määratud Vassili

Huntsaar. Värska Vallavalitsuse 21. aprilli 2004 korraldus nr 148 K on Rebase (nr 8) talumaa osas

õigustühine omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu ja

puudub õiguslik takistus kaebaja taotluse, Rebase (nr 8) talumaa tagastamiseks, rahuldamiseks.

1938 aasta kaardimaterjalide eksplikatsiooni põhjal on Võsu (nr 8) kinnistu suuruseks 14,28

hektarit, millest jäi tagastamata 3,96 hektari suurune lahustükk. Seega saanuks kaebaja hinnangul

Võsu (nr 8) talumaadest ostueesõigusega erastada maksimaalselt 10,32 hektarit. Värska

Vallavalitsuse 21. aprilli 2004 korraldusega nr 148 K erastati Helgi Palatule 10,59 hektarit maad.

Seega on vastustaja väide, et Rebase (nr 8) maad on erastatud Võsu maaüksuse koosseisu,

maaüksuse pindala suurust hinnates, vale.

Kaebaja on seisukohal, et selleks, et Rebase (nr 8) maad saanuks erastada ostueesõigusega Helgi

Palatule, tulnuks muuta mh ka Värska Vallavalitsuse 29. mai 2000 istungi protokolli päevakorra

punkti nr 6 järgset otsust.

Vastustaja vastuväited

8. Värska Vallavalitsus vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastavalt Rebase (nr 8 osa) talumaa kaardimaterjalile on antud talumaa mõõdistatud Võsu

katastriüksuse, tunnusega 93401:005:0091, koosseisu.

Värska Vallavalitsuse 21. aprilli 2004 korraldusega nr 148-k võimaldati Võsu maaüksus hoonete

aluse maana ostueesõigusega erastada maareformi seaduse § 9 lõike 1, § 22 lõike 1, § 22¹ ja § 22²

lõike 1 alusel. Vallavalitsuses kasutusel oleval Värska sovhoosi ortokaardil oli Rebase (nr 8 osa)

talumaa märgitud endise Võsu nr 8 talumaa osaks ning erastamise hetkel Rebase (nr 8 osa) talumaa

osas tagastamise taotlused puudusid, millest lähtuvalt oli sellel hetkel tegemist vaba maaga.

Värska Vallavalitsus on seisukohal, et Võsu maaüksuse ostueesõigusega erastamine oli 21. aprilli

2004 korralduse nr 148-k andmise ajal õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt on

kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele.

Vastustaja märgib, et kuna taotletav maa on kehtiva haldusakti alusel erastatud, ei ole võimalik

rahuldada sama maa tagastamise taotlust.

Maareformi seaduse § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna,

kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Värska Vallavalitsus koostas 2.

juulil 2012 korralduse nr 176 kompensatsiooni määramise kohta. Korralduses nr 176 on viidatud

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramisel Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001

määrusega nr 276 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ paragrahvidele

1 ja 4, mille alusel kujuneb Värska valla maa maksumuseks 177 eurot/ha.

Vastustaja selgitab, et 1,0 ha suurusel maa-alal kasvanud metsa kompensatsiooniks arvestatud 53

eurot on kujunenud vastavalt „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise

korra“ punkti 25 alapunktile 1, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa

maksumuse kompenseerimiseks lisatakse kompenseerimisele kuuluva maa maksumusele 30%, kui

kompensatsioon määratakse kogu kinnistu eest, mis ei kuulu tagastamisele maareformi seaduse § 6

lg 2 alusel.

Vastustaja on seisukohal, et Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korraldus nr 176 sisaldab

asjakohaseid õigusakte ja kompensatsioon Rebase talumaa eest on määratud õiguslikel alustel.

9. jaanuaril 2013 toimunud istungil märkis vastustaja, et Värska vallavalitsuse 29. mai 2000 istungi

protokolli nr 9 punkt 6.1.3. otsus puudutas Rebase (nr 7) talu maaüksuse tagastamist, mille juures ei

ole käsitletud Rebase (nr 8) talu maaüksust. 2004. aastal liideti Rebase talu 1,0 hektarit maad Võsu

maaüksusega, mis 2005. aastal erastati, mistõttu ei olnud võimalik Maimu Liivamäe tagastamise

avaldust rahuldada, vaid tuli määrata 0,5 hektari tagastamata maa eest kompensatsioon.

Kohtule esitatud täiendavate materjalide kohaselt on Rebase (nr 7) talumaa ja Rebase (nr 8) talumaa

eraldiseisvad talumaad, millel on erinevad kinnistu numbrid. Rebase 7 kinnistu number on 570 ja

pindala 13,05 ha ning Rebase 8 kinnistu number on 673 ja pindala 1 ha. Vassili Huntsaare

avaldusest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta selgub, kaebaja

soovis ainult Rebase 7 kinnistu tagastamist suurusega 13,05 hektarit. Rebase 8 kinnistu tagastamise

avaldust V. Huntsaar esitanud ei ole.

Vassili Huntsaar tunnistati õigustatud subjektiks S. Huntsaarele kuulunud Rebase (nr 8) talumaa,

suurusega 1,0 hektarit, suhtes 10. novembril 2009 otsusega nr 8782. Vastustaja ei nõustu kaebaja

väitega, et V. Huntsaar ei ole alla kirjutanud Rebase 7 kinnistu tagastamise avaldusele. Põlva

Maavalitsus on teinud avalduse teisele leheküljele märke allkirja õigsuse kohta.

Vastustaja rõhutab, et Kostkova küla 1923 aasta kruntimise plaanilt on näha Rebase (nr 7) talumaa

piirid ning eksplikatsioonilt on näha talumaa pindala 13,05 hektarit. Rebase (nr 8) talumaa1,0

hektari osa on eraldatud 1931. aastal, seega on see talumaa tekkinud hiljem ega saa kuuluda Rebase

(nr 7) talumaa koosseisu.

Kohtu seisukoht

9. Pooled on erineval seisukohal eelkõige selles, kas Rebase (nr 8) maatüki erastamine Võsu

maaüksuse koosseisus H. Palatule saab olla aluseks Rebase (nr 8) maatüki kaebajale, kui nimetatud

maatüki suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud V. Huntsaare õigusjärglasele,

tagastamata jätmiseks.

10. Kaebaja hinnangul on Rebase (nr 8) 1,0 ha suuruse maatüki tagastamata jätmine vastuolus

ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeluga ja seetõttu tühine.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

11. Asja materjalidest nähtub, et S. Huntsaare õigusjärglasena esitas V. Huntsaar tähtaegselt Põlva

Maavalitsusele avalduse (tl 50) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks omandireformi

käigus. Avaldusele on varaks, mille tagastamist taotletakse, märgitud Rebase (nr 7) talu maa

suurusega 13,05 ha. Nii vastustaja esitatud 1924. aastal koostatud Kostkova küla kruntimise plaani

(tl 52) eksplikatsiooni (tl 51), kui ka kaebaja esitatud 1938. aastal koostatud maaüksuste nimekirja

(tl 67) kohaselt on Rebase (nr 7) talumaa suuruseks märgitud 13,05 ha. Sealjuures puuduvad 1924.

aasta eksplikatsioonil andmed Rebase (nr 8) maatüki kohta. 1938. aasta maaüksuse nimekirjast

nähtub, et Rebase (nr 8) maatüki pindala on 1,0 ha.

ÕVVTK Põlva Maakonna komisjoni 30. oktoobri 1992 otsusega nr 125 (tl 59) tunnistati V.

Huntsaar omandireformi õigustatud subjektiks Rebase (nr 7) maatüki suurusega 13,05 ha osas.

Värska Vallavalitsuse 5. aprilli 1993 määrusest nähtuvalt otsustati Rebase (nr 7) maatükist tagastada

V. Huntsaarele 8,40 ha ja kompenseerida 4,65 ha. Maa-amet on 30. augustil 2010, vastuseks kaebaja

järelepärimisele selgitanud (tl 53), et vara tagastamise korra p-de 23 ja 24 järgi otsustab vara

asukohajärgne valla- või linnavalitsus vara tagastamise eelkõige kohaliku komisjoni otsuse ja

võõrandatud vara toimiku alusel, siis ei saa väita, et Rebase (nr 8) maatüki arvestamata jätmine maa

tagastamise menetluses ja selle arvamine Võsu 8 erastatava maa hulka oleks vastustaja eksimus.

12. ORAS § 4 järgi omandireformi õigustatud subjektid on isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse

järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest

või tasuta üleandmist. Ka maareformiseaduse (MaaRS) paragrahvist 5 nähtuvalt on õigustatud

subjektidel õigus nõuda maa tagastamist. Seega ei toimu maa tagastamine vahetult seaduse alusel,

vaid õigustatud subjektidel on õigus nõuda maa tagastamist ning maa tagastatakse üksnes ulatuses,

milles õigustatud subjektid on oma õiguse maksmapanekuks vajalikud toimingud teinud.

Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus V. Huntsaar ei olnud esitanud avaldust Rebase (nr 8)

maaüksuse tagastamiseks ning teda ei olnud selle maatüki suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistatud, ei saanud toimuda Rebase (nr 8) maatüki tagastamise menetlust. Teistsugust

järeldust ei saa teha ka Värska Vallavalitsuse 29. mai 2000 istungi protokollist nr 9 (tl 7).

Protokollist nähtub üksnes see, et vallavalitsus on otsustanud vastuskirja koostamisel arvestada

asjaolu, et V. Huntsaarele jääb endine Rebase talumaa ja H. Palatu võib ostueesõigusega erastada

kogu endise Võsu talumaa. Seega on vallavalitsuse otsustus suunatud vallavalitsuse enda sisemisele

korraldusele ega tekitanud V. Huntsaarele õigusi ja kohustusi. Kohtule ei ole ka teda, millega seoses

vallavalitsus viidatud otsuse tegi. Siiski puudub alus arvata, et otsus oleks ajendatud V. Huntsaare

taotlusest Rebase (nr 8) maatüki tagastamiseks. Arvestades, et V. Huntsaar esitas 20. juunil 1997

avalduse osa endise Võsu-8 talumaa ostueesõigusega erastamiseks ning seda, et sama maa

erastamist soovis ka H. Palatu, siis on tõenäoline, et vallavalitsus arutas 29. mai 2000 aasta istungil

ostueesõigusega erastamise konkurentsi, mitte Rebase (nr 8) maa tagastamist.

Siinjuures märgib kohus, et ei nõustu kaebaja väitega nagu ei oleks allkiri maa tagastamise avalduse

V. Huntsaare kirjutatud. Kaebaja väide on paljasõnaline ega arvesta asjaoluga, et avaldusel on Põlva

Maavalituse kinnitus taotleja allkirja tõestamise kohta. Kaebaja väide ei haaku ka

tagastamismenetluse asjaoludega. Kuna puuduvad andmed, et V. Huntsaar oleks esitanud teise

taotluse vara tagastamiseks, siis seab kaebaja väide kahtluse alla Rebase maaüksuse tagastamise

õiguspärasuse üldse.

13. Vastavalt MaaRS § 20 lg 1 ls-le 1 kuulub erastamisele maa, mida maareformiseaduse alusel ei

tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kohus nõustub kaebajaga, et

ORAS § 18 lg 1 sätestab otsese keelu maa võõrandmiseks ka erastamise teel. Seega oli Värska

Vallavalitsus õigustatud Rebase (nr 8) maatüki erastamismenetluse korraldamiseks üksnes juhul, kui

nimetatud maa kohta ei olnud esitatud avaldus maa tagastamiseks.

Kohtu hinnangul tuleneb nii MaaRS § 20 lg 1 ls-st 1, kui ORAS § 18 lg 1 sõnastusest, mis sätestab

vara võõrandamise keelu „õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni“, et

erastamistoimingute tegemine ei ole keelatud mitte kogu vara suhtes, mis võiks olla tagastamise

objektiks. Vara osas, mille suhtes ei ole tähtaegselt tagastamise avaldust esitatud, ei saa tõusetuda

küsimust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisest. Seega ei ole

keelatud nende maatükkide ostueesõigusega erastamine, mis võiksid küll olla tagastamise objektid,

kuid mille suhtes tagastamise avaldust esitatud ei ole.

Kohtu sellist seisukohta kinnitab Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 4, mille järgi taotleja, kes ei ole esitanud

tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või

kompenseerimise nõudmisest loobunuks.

14. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et enne ÕVVTK Põlva Maakonnakomisjoni 10.

novembri 2009 otsust nr 8782 oleks kedagi Rebase (nr 8) maatüki suhtes tunnistatud omandireformi

õigustatud subjektiks. Uute asjaolude selgumisel esitas Rebase (nr 8) maatüki tagastamise avalduse

V. Huntsaare õigusjärglane Z. Huntsaar 17. augustil 2009. Seega ei olnud Rebase (nr 8) maatükk

enne 17. augustit 2009 vara, mille tagastamise küsimus oleks olnud otsustamata.

Eesti Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra p-ga 16 on ette nähtud võimalus tagastamismenetluse täiendamiseks

olukorras, kus pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse

vastuvõtmist selgub uusi asjaolusid selle vara kohta (näiteks vara suuruse ja koosseisu kohta).

Viidatud sätet on tõlgendatud kaebaja suhtes soodsalt ning V. Huntsaar on ca 17 aastat pärast esmast

ÕVVTK otsust tunnistatud õigustatud subjektiks ka Rebase (nr 8) maatüki osas laiendades seega

tagastamismenetlust.

Olukorras, kus maatükk, mille taotlemist tagastatakse on erastatud enne tagastamisavalduse

esitamist, saab hilisema tagastamisavalduse rahuldada juhul, kui sellel on tagasiulatuv toime,

selliselt, et see tooks kaasa vaidlusaluse maatükiga seotud varasemate haldusaktide ja tehingute

tühisuse või tühistamise. Õigusaktidest ei tulene, et hilisemal tagastamisavaldusel oleks kirjeldatud

toime. Kohtu hinnangul, arvestades omandireformi algusest kulunud aega ning tagastamisavalduste

esitamiseks seatud tähtaega, oleks Z. Huntsaare poolt 17. augustil 2009 esitatud Rebase (nr 8)

maatüki tagastamise avaldusele sedavõrd ulatusliku tagasiulatuva toime omistamine ilmses

vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et hilisem

tagastamisavalduse esitamine ei saa kaasa tuua Rebase (nr 8) maatüki suhtes maa ostueesõigusega

erastamise tehingu ega selle aluseks olevate haldusaktide tühisust. Erastamisleping, mis selle

sõlmimise ajal oli õiguspärane ei muutu tagasiulatuvalt õigusvastaseks.

15. Vaidlustatud korralduses on vastustaja selgitanud, et Värska Vallavalitsuse 21. aprilli 2004

korraldusega nr 148 võimaldati Rebase (nr 8) ostueesõigusega erastada seetõttu, et selleks ajaks ei

olnud vaidlusaluse maatüki suhtes tagastamise avaldust esitatud. Kohus nõustub, et olukorras, kus

maatükk, mille tagastamist taotletakse, on kolmanda isiku õiguspärases omandis, ei olnud Värska

Vallavalitsusel võimalik tagastamise taotlust rahuldada.

MaaRS § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa

hindamise seadusega sätestatud korras. Seega on vastustaja õiguspäraselt otsustanud määrata

kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni.

16. Kohus nõustub kaebajaga, et Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korraldus on kaebajale

kompensatsiooni määramise osas raskesti arusaadav. Siiski ei ole see selline puudus, mis tooks

kaasa kaevatava korralduse tühistamise.

Kaevatavas korralduses on viidatud kaebajale kompensatsiooni määramise ning kompensatsiooni

suuruse arvutamise õiguslikele alustele. Korralduses viidatud Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001

määrusega nr 276 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad § 4 koostoimes

korra lisas nr 3 maksustamishindade tabeliga sätestab, et Värska vallas, hajaasustusega maa

kompenseerimisel arvestatakse selle maksumuseks 177 eurot hektari kohta. Kuna kaebaja on

õigustatud subjektiks üksnes Rebase (nr 8) tagastamise nõudeõiguse ½ osas, siis on kaebajale

määratud kompensatsioon pool hektari hinnast, mida on vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993

määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise

korra p-le 25.1 suurendatud 30 protsendi võrra tagastamata jäänud maal olnud metsa

kompenseerimiseks. Seega on kaebajale määratud kompensatsioon õiguspäraselt. Asjaolu, et

kaebaja hinnangul on kompensatsioon ebapiisav, ei muuda kompensatsiooni määramist ega selle

suurust õigusvastaseks.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Värska Vallavalitsuse 2. juuli 2012 korraldus nr 176 on

õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik