3-12-539/78 · 3-12-539/78 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-539 Haldusasi V F i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevara- lise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – V F Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V F i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta V F i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-539 muutmata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24. mail 2013. a, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-539 2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 06.02.2012 käskkirjaga määrati kinnipeetav V F ile keelatud ajal ja kohas suitsetamise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutami- ne viieks ööpäevaks ning piirati tema suhtes karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseadu- se (VangS) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kart- seris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. V. F leidis 28.02.2012 Tallinna Vanglale kaebusena pealkirjastatud pöördumises, et talle ei ole õigusvastaselt võimaldatud 01.02.2012-29.02.2012 vangla kauplusest esmatarbekaupade ostmist. Kuna rikkumist ei ole enam võimalik kõrvaldada, vaatamata pöördumistele vangla- ametniku poole, tuleb talle tekitatud mittevaraline kahju 2500 eurot hüvitada. Tallinna Vangla selgitas 07.03.2012 kirjas nr 5-18/8898-1, millisel alusel võeti V. F ära lisa- sisseostude tegemise võimalus ning et ta kasutas poeteenust 26.01.2012 ja uus kaupade poest tellimusleht väljastati 27.02.2012. Seadusest tulenevad nõuded sisseostude tegemiseks on tagatud. 2. V. F taotles kaebuses Tallinna Vanglalt 2500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvita- mist. Mittevaraline kahju seisnes au ja väärikuse alandamises ning kinnipidamisega seotud kannatustes. Kaebaja leiab, et teda on ühe rikkumise eest karistatud topelt, sest teda paigutati viieks ööpäevaks kartserisse ja jäeti ilma ühest täiendavast poekorrast. Perioodil 01.02.2012- 29.02.2012 rikkus Tallinna Vangla kodukorra kohast korda vangla kauplusest sisseostude tegemise võimaldamiseks. Seetõttu ei saanud kaebaja soetada hügieeninormidest kinnipida- miseks vajalikke esmatarbekaupu ning toiduaineid ja jooke tervislikust eluviisist kinnipidami- seks. Kaebaja ei saanud riideid nõutavas korras hoida ega hügieeninorme täita. 3. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus, kuid Tallinna Vangla direktori asetäitja 03.05.2011 kinnitatud graafiku “Tallinna vangla kinni peetavate isikute kaupluseteenuse osutamise graafik” kohaselt saavad kolmanda üksuse esimese korruse kinnipeetavad kasutada kaupluseteenust kaks korda kuus. Teist sisseostude tegemist võimaldamist võib pidada vanglapoolseks soodustuseks. Tallinna Vangla direktori 01.09.2011 korralduse kohaselt kinnipeetavad, keda karistatakse peale 01.09.2011 distsipli- naarkorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest, saavad sisseoste teha üks kord kuus. Kõiki kinnipeetavaid oli sellest korraldusest teavitatud. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on loetletud VangS § 63 lg-s 1. Sisseos- tude tegemise piiramine ei ole distsiplinaarkaristus, seega on alusetu väide kaebaja karistami- sest ühe rikkumise eest kahe karistusega. Kaebajale võimaldati teha sisseoste 26.01.2012 ja 08.03.2012. Vangla möönab, et ta ei ole võimaldanud kaebajale teha sisseoste vähemalt kord kuus, kuid leiab, et kaebajale ei ole kahju tekkinud, sest talle on tagatud vangla poolt kolm korda päevas toitlustamine, ja vangla väljas- tab kinnipeetavatele, kes sisseoste teha ei saa, vajadusel hügieenipaki. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seo- ses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ja kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrval- dada. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb talle tekitatud kahju ega esitanud ühtegi objektiivset tõendit, et talle oleks kahju tekkinud. Kaebajat ei ole karistatud ühe rikkumise eest kahe karistusega ning selles osas on kahju hüvitamise nõude puhul täitmata kaks kahju hüvitamise eelduseks olevat tingimust – vangla õigusvastane tegevus ja kahju tekkimine.

3-12-539 3(5) 4. Tallinna Halduskohus jättis 29.10.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menet- luskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt on vaja kindlaks teha, kas vas- tustaja tegevus, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, oli õigusvastane, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas tekkinud kahju ja õigusvastase toimigu vahel esineb põhjuslik seos, samu- ti vastustaja süü. Kui üks loetletud tingimustest puudub, kahju hüvitamise kaebus rahuldami- sele ei kuulu. Vaidlust ei ole kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse – kartserisse paigutamise – seadus- likkuse üle. Vaidlus on selle üle, kas kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju temale kuus vähemalt ühe korra sisseostude tegemise mittevõimaldamisega ja seeläbi ühe rikkumise eest sisuliselt kahe distsiplinaarkaristuse määramisega. VangS § 48 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vang- las on lubatud. VSKE § 74 lg 4 alusel võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. VangS § 651 lg 4 järgi võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osali- selt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Tallinna Vangla direktori asetäitja 03.05.2011 kinnitatud graafiku kohaselt saavad kolmanda üksuse esimese korruse kinnipeetavad kasutada kaupluseteenust kaks korda kuus, paaris näda- las kolmapäeviti. Tallinna Vangla direktori 01.09.2011 korralduse kohaselt kinnipeetavad, keda karistatakse peale 01.09.2011 distsiplinaarkorras selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest, saavad sisseoste teha üks kord kuus. Nimetatud korraldus on tehtud teata- vaks kinnipeetavatele, sealhulgas kaebajale. Kaebuse väitel tekkis kaebajale kahju sellega, et kuigi ta kaotas tulenevalt rikkumise iseloo- must õiguse soodustusena ettenähtud lisa poekorrale, mida kaebaja ei vaidlusta, ei olnud tal võimalik 01.02.2012-29.02.2012 teha vangla kaupluses ka sisseoste kord kuus vastavalt ko- dukorras ettenähtule. Kaebaja vanglasisese isikuarve kohaselt kasutas ta õigust sisseostude tegemiseks 26.01.2012 ja 08.03.2012. Seega on Tallinna Vangla rikkunud VSKE § 74 lg-t 4, sest ei ole võimaldanud kaebajal kuus vähemalt üks kord teha sisseoste. VangS § 63 lg 1 sä- testab: „Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.“ Seega ei olnud tegemist kaebajale ühe rikkumise eest kahe distsiplinaarkaristuse määramisega. Vastustaja on küll õigusvastaselt jätnud kaebaja ilma vangla sisekorraeeskirjast tulenevast õigusest sisseostude tegemisele üks kord kuus, kuid see iseenesest ei saa olla kahjunõude ra- huldamise aluseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb temale tekitatud kahju ega esitanud ühtegi sellekohast tõendit. Asjaolu, et kaebajale ei võimaldatud poekorda kord kuus, vaid see leidis aset 10 päeva hiljem, ei anna alust eeldada kaebajal mittevaralise kahju teket. Kaebaja väitest, et ta ei saanud soetada vajalikke esmatarbekaupu, ei saa järeldada, et tal puu- dus sel perioodil võimalus end pesta või et ta pidi seetõttu kannatama nälga. Kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine kolm korda päevas ja vastustaja väidet, et menüü koostamisel järgi- takse sotsiaalministri 31.12.2002 määruses nr 150 ”Toidunormid kinnipidamisasutuses” sätes- tatut, ei ole seatud kahtluse alla. Vastustaja leiab põhjendatult, et kaebajale on seeläbi tagatud elutegevuseks vajalik toidutarve ja toiduenergiavajadus. Vajadusel väljastatakse hügieenitar- vete pakk kinnipeetavale, kes sisseoste ise teha ei saa. Kaebaja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks sellekohase avalduse esitanud ja sellele vaatamata talle hügieenitarbeid ei väljastatud. Kaebajale veebruaris sisseostude tegemise mittevõimaldamine ettenähtud sagedusega võis talle põhjustada nördimust ja pettumust, kuid selleks, et kogetud hingelised üleelamised kvali-

3-12-539 4(5) fitseeruks väärikuse alandamisena, peavad isiku ebamugavustunne või kannatused olema saa- vutanud teatud minimaalse tõsidusastme. Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-3-1-41-10, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtupraktikas on väärikuse alandamiseks peetud järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolat- sioon; erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigas- tused või surm; põhjendamatu jõu kasutamine; sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajadu- seta; ülerahvastatus kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõi- maluseta. Väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis. Seega on väärikuse alandamiseks peetud märksa tõsisemaid kannatusi ja on neid arvestatud kogumis, võttes arvesse nende tingimuste kumulatiivset mõju ja nende kohaldamise ajavahemikku. Kaebaja ilmajätmine ühest sisseostude tegemisest ühes korra kuus asemel 10-päevase hiline- misega ei anna põhjust järelduseks, et see tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitletavaid kan- natusi. Kaebajal ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mille rahas hüvitamist ta nõuda saaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. V. F palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Kaebaja ei nõustu kohtuotsuses toodud seisukohtadega. Vangla ei võimaldanud õigusvastaselt perioodil 01.02.2012-29.02.2012 kaebajal soetada esmatarbekaupu (hügieenitarbeid) vangla poest, kuigi veebruarikuu jooksul kaebaja pöördus vanglaametnike poole palvega võimaldada nende kaupade soetamist. Halduskohus tekitas olukorra, kus vanglal on alati õigus, kui kinni- peetava suhtes sooritatakse õigusvastaseid toiminguid. 6. Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vangla rikkus VSKE § 74 lg-t 4, sest ei võimaldanud kaebajal kuus vähemalt üks kord teha sisseoste. Seega on kaebaja etteheide kohtule põhjendamatu. Vastustaja nõustub kohtuga, et sisseostude tegemise mittetähtaegse võimaldamisega ei alandatud kaebaja inim- väärikust ega tekitatud kahju, mida peaks rahaliselt hüvitama. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika küll rõhutab inimväärikuse olulisust, kuid samas juhib tähelepanu sellele, et iga eba- meeldivustunne, mida inimene kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Väärikust alanda- vaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei ase- tu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Kaebaja ei väitnud ega tõendanud, et teda sisseostude tegemise mittevõimaldamise ajal ei toitlustatud, ei võimaldatud pesta või tal puudusid hügieenivahendid. 7. V. F leidis täiendavates seisukohtades, et põhjuslik seos kahju ja vastustaja õigusvastas- te toimingute vahel on olemas. Kaebaja palub kohtul mitte pidada sotsiaalministri 31.11.2002 määrust nr 150 ja vangla sellele tuginevat seisukohta oluliseks, sest see määrus on täitmiseks kohustuslik kõikide kinnipidamisasutustes viibivate isikute suhtes. Kõnealusel perioodil koges kaebaja hügieeninormidest kinnipidamisega seotud ebamugavusi ja kuigi ta esitas avalduse, läks see kaduma. Vangla toimingutega tekitati kaebajale tajutavaid kannatusi, mis süvendasid kaebaja vangistusega seotud olukorda. Vanglat tuleks karistada ja sellega anda õiglane hin- nang, et vangla püüaks edaspidi kinnipeetavate õiguste rikkumisi ära hoida.

3-12-539 5(5) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellat- sioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega mittevaralise kahju hüvitami- seks alust. Kohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtu- menetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsu- se põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Halduskohus märkis õigesti, et mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seisukohalt on olu- line tuvastada mitte üksnes vastustaja tegevuse õigusvastasus, vaid ka kaebajal kahju tekkimi- ne, põhjuslik seos kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel ning kahju tekitaja süü, ja kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele. 10. Halduskohus leidis põhjendatult, et vastustaja on rikkunud VSKE § 74 lg-t 4, sest ei või- maldanud kaebajal 2012. aasta veebruarikuus teha ühel korral sisseoste. Samuti on haldusko- hus analüüsinud ja kontrollinud kaebaja väiteid, mille kohaselt ta ei saanud soetada esmatar- bekaupu, ning järeldanud õigesti, et kaebajale veebruaris sisseostude tegemise mittevõimal- damine ettenähtud sagedusega võis talle põhjustada nördimust ja pettumust, kuid need ei ole käsitletavad väärikuse alandamisena, mille alusel oleks kaebajal õigus nõuda mittevaralist kahju. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebajale oleks vangla kõnealu- sest õigusvastasest toimingust tekkinud mittevaraline kahju. Kaebajale, nagu kõikidele kinni- pidamisasutustes viibivatele isikutele oli tagatud sotsiaalministri 31.11.2002 määrusega nr 150 ettenähtud toit ja joogivesi. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ja mida vajas ta vajas ettenäh- tust enam või erinevat. Samuti ei ole kaebaja põhjendanud, kuidas oli tal takistatud hügieeni- normidest kinnipidamine. 11. Vastuseks kaebaja väitele halduskohtu poolt vastustaja soosimise ning hüvitise välja- mõistmisega vastustaja karistamise ja käitumisele õiglase hinnangu andmise kohta, peab ring- konnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi lahendites väljendatud seisukohadele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et kahju hüvitamise ees- märgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (21.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 137-05). Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka avalikus õiguses (04.04.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-06 p 23). 12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlus- tatud halduskohtu otsus muutmata. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt alus kaebaja menetluskulude (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 75 eurot) väljamõistmiseks vastustajalt. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman