3-12-53/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUMÄÄRUS

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 22.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-53 Haldusasi T.J. kaebus (KKA otsuse tühistamiseks ning haldusorgani kohustamiseks sooritada toiming) Resolutsioon Tagastada T.J. kaebus

Edasikaebamise kord Määrusele saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

KAEBUSE ASJAOLUD JA KAEBUS

1) T.J. nimel esitati kohtule kaebus, milles märgiti, et T.J. oli sõlminud 14.08.09 Keskkonnaametiga ( edaspidi KKA) töövõtulepingu, mille alusel ta kohustus töövõtjana niitma avamaastikke kahel katastriüksusel 5,9 ha suuruses ulatuses. Lepingu alusel pidi T.J. saama 8881,15 kr, millest tellija peab kinni kõik EV kehtestatud tööandja ning töövõtja maksud. 08.09.09 kirjutati alla tööde üleandmise – vastuvõtmise akt. Lepingu alusel pidas KKA kinni kooskõlas sõlmitud lepinguga ja maksuseadustega töötuskindlustusmakse ning tulumaksu, lisaks tasus sotsiaalmaksu ning tellija töötukindlustusmakse. Töötukassa tuvastas, et T.J. osas on tasutud sotsiaalkindlustusmakseid ja selle tõttu juhindudes Tööturuteenuste ja toetuste seaduse § 7 lg 1 p 3 lõpetas isiku töötuna registris arveloleku alates 14.09.09 tagasiulatuvalt, tagasi nõuti Töötukassalt saadud summad. 2) T.J. kaebuses leitakse, et KKA on alusetult lugenud, et tegemist on töövõtulepinguga ja selliselt maksuõiguslikult vääralt kvalifitseerinud ja deklareerinud. Kui KKA oleks kvalifitseerinud avalik-õigusliku toetuse korrektselt ning deklareerinud maksudeklaratsiooni vormil TSD- 1 koodiga 06, siis tekiks avaldajal õigus Töötukassa otsuse osas menetluse uuendamiseks ja otsuse muutmiseks uue asjaolu tõttu. Sellest huvist pöörduti KKA poole. Eesti Maksumaksjate Liit (edaspidi EML) palus esitada KKA-il selgitustaotluse alusel seisukoht seaduse tõlgendamises ja kohaldamises ja sai vastuse 19.10.10.a. EML esitas uue taotluse selgituste saamiseks õigussuhte kvalifitseerimise osas 29.11.10.a. ja sai vastuse 31.12.10.a. EML oli esitanud päringud ja soovitakse saada KKA-lt seisukohta, et oleks võimalik selle üle vaielda Riigikohtus. T.J. märgib kaebuses, et 07.11.11.a. esitas ta taotluse KKA-le 14.08.09 sõlmitud töövõtulepingu ja selle alusel makstud tasude ümberkvalifitseerimiseks avalikõiguslikuks toetuseks ja maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 muutmiseks tulu liigi

2

osas koodiga 06. 08.12.11.a. esitas KKA oma vastuse 3-15/11/33386, milles teatas, et kaebaja avalduse rahuldamiseks puudub alus. Kaebaja taotleb kohtult selle vastuse haldusaktina tühistamist ja KKA kohustamist maksudeklaratsiooni muutma. Kaebaja leiab, et siis saavutab ta eesmärgi, mil tuleks tasuda tulumaks ja langevad ära muud kohustused. Kuna KKA on tasu vääralt kvalifitseerinud ja deklareerinud, tuleb teda kohustada maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 muutma tasu deklareerimise osas. Kaebuses tunnistatakse, et käesolevalt märgitud kinnistute puhul ei ole tegemist poollooduslike kooslustega, mil LKS § 18 võimaldab maksta loodushoiutoetusi. Erinevatel aegadel on T.J. saanud ka loodushoiutoetust, kuid seekord mitte ja vaatamata asjaolule, et kinnistuid ei arvatud poollooduslikeks kooslusteks, on ka käesoleval juhul tegemist sisuliselt toetusega, st et LKS § 17 tuleb käsitleda laiemalt ja lugeda, et säte ei kehti vaid poollooduslike koosluste kohta, vaid sätte sisustamisel tuleks lähtuda LKS §-st 25, so kaitsekorralduskava regulatsioonist ja LKS § 12, so kaitse-eeskirja sisu ja kehtestamise regulatsioonist, kuna eesmärgiks on kaitstava loodusobjekti kaitse. Olemuslikult tulnuks sõlmida toetuse maksmise leping ning maksustada see toetusena (Tulumaksuseaduse § 19 lg 2 või lg 3). Hoolimata lepingu sõlmimisest töövõtulepingu vormis on olemuselt tegemist avalik-õigusliku toetusega, see tulnuks maksustada Tulumaksuseaduse § 19 lg 2 alusel kui toetus ja deklareerida koodiga 06. Seega on vastustajal kohustus muuta maksudeklaratsiooni, mis toob kaasa ka maksuarvestuse andmete muutuse. Kaebaja esitas ka kohustamisnõude – kohustada KKA muutma maksudeklaratsiooni. Peale kaebuse korduvaid käiguta jätmisi on kaebaja formuleerinud järgmised nõuded: 1) tühistada KKA vastuskiri 08.12.2011 ehk haldusakt nr 3-15/11/33386-2 (tühistamiskaebus); 2) kohustada haldusorganit toimingu sooritamiseks (kohustamiskaebus) ja 3) tühistamise alternatiivina formuleeris kaebaja esindaja tuvastamiskaebuse. Kohustamiskaebusega taotletakse KKA kohustamist muutma seda maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1, milles deklareeriti Keskkonnaameti ja T.J. vahel 14.08.2009. a sõlmitud töövõtulepingu nr PW 17-7.4/214 alusel makstud tasud selliselt, et muudetakse nimetatud lepingu alusel makstud tasu tulu liigi koodi osas (kood 15 muuta koodiks 06) ning sellest tulenevalt deklareeritakse üksnes tulumaksu kinnipidamise kohustust. Kohustamiskaebuse alusena näeb kaebaja 22.02.2012 kohtule edastatud selgitustes märgitut: maksudeklaratsiooni vormi TSD esitamise kohustus tuleneb tulumaksuseadusest (§ 40 lg-d 4-5), sotsiaalmaksuseadusest (§ 4 p 4; § 9 lg 1 p 4) ja töötuskindlustuse seadusest (§ 4 lg 2 p 2; § 42 lg 1 p 3). Lisaks selgitab kaebaja, et maksukorralduse seaduse § 85 lg 4 kohaselt: Deklaratsiooni esitaja on kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Samuti näeb maksukorralduse seaduse § 89 lg 1 ette kohustuse deklaratsioon parandada. Parandamise kohustus tekib ka siis, kui kvalifikatsioon on väär ning sellega on seotud õiguslik tagajärg. Kuivõrd kohustamisnõue on seotud tühistamisnõudega (st Keskkonnaametile esitatud avalduses taotleti toimingu sooritamist, st maksudeklaratsiooni parandamist), siis hakatakse selle 30-päevast tähtaega arvutama alates 08.12.2011. a ning arvestades, et kaebus esitati 06.01.2012. a, on see esitatud tähtaegselt. 22.02.2012. a esitas kaebaja tühistamiskaebuse alternatiivkaebusena tuvastamiskaebuse, juhuks kui kohtumenetluses selgub, et Keskkonnaameti 08.12.2011. a haldusakt nr 3-15/11/33386-2 ei ole haldusakt, vaid hoopis toiming. Kuna kaebuse esitamise tähtaeg on 3 a, siis on nõue tähtaegne. Tuvastamiskaebus võimaldab kohtul tuvastada haldusakti või toimingu õigusvastasus ning kindlaks teha avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu. See hõlmab kaebajale makstud tasu kui avalik-õigusliku toetuse tuvastamist (st makstud

3

tasule uue kvalifikatsiooni andmist), mis võimaldaks kaebajal oma õigusi järgmises menetluses (haldusmenetlus) kaitsma asuda. Avalik-õiguslik suhte osas, milles tähtsust omav asjaolu tuleks tuvastada, selgitas kaebaja 22.02.2012 edastatud selgituste punktis 11, et: „Juhul kui kohtumenetluse tulemusena tuvastatakse, et Keskkonnaameti ja T.J. vahel 14.08.2009. a sõlmitud töövõtulepingu nr PW 17- 7.4/214 alusel makstud tasu oli olemuselt avalik-õiguslik toetus, mis maksustati valesti ning deklareeriti maksudeklaratsioonis TSD lisa 1 valesti, siis tekib T.J.`il õigus vastavalt haldusmenetluse seaduse § 44 menetluse uuendamiseks ja Eesti Töötukassa asjassepuutuvate haldusaktide muutmiseks (silmas peetakse kaebuse lisa 3 ning käesoleva täienduse lisasid 2 ja 3).“ Viimane tähistab ühtlasi kaebaja põhjendatud huvi, sest kui tekib menetluse uuendamise alus, siis tekib eeldatavasti ka õigus vaidlustada Eesti Töötukassa haldusaktid ning selle tulemusel langeb ära kaebaja kohustus tagastada Eesti Töötukassale kaebaja poolt saadud tööturuteenusteja toetuste maksumust (48 011,30 krooni). Keskkonnaametil on kohustus maksudeklaratsiooni muuta. Kaebaja viitas eelpool, et maksukorralduse seaduse § 85 lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Konkreetsetest maksuseadustest tulenevad samuti kohustused arvutada välja korrektsed maksusummad, need kinni pidada või tasuda ning esitada tähtaegselt vastav deklaratsioon. Maksukorralduse seaduse § 89 lg 1 näeb ette kohustuse deklaratsioon parandada. Parandamise kohustus tekib ka siis, kui kvalifikatsioon on väär ning sellega on seotud õiguslik tagajärg. Kaebaja leiab, et kui tema õigusi võib riivata olukord, kus maksud on valesti arvestatud, kinnipeetud, tasutud ja deklareeritud, on tal õigus pöörduda maksukohustuslase poole ning taotleda vastava toimingu sooritamist. Õigussuhe, mille alusel kaebajale tasu maksti, on avalik-õiguslik suhe, mitte eraõiguslik suhe (leping). Kaebaja leiab, et kõne all olevat suhet tuleb hinnata selle sisu järgi ning see on küsimus, mille üle kaebaja sooviks vastustajaga kohtumenetluses vaielda. Pelgalt see, et looduskaitseseadus nimetab üksnes loodushoiutoetust expressis verbis toetuseks ja sätestab konkreetselt loodushoiutoetuse saamise/taotlemise õiguslikud alused ja korra, ei tähenda, et looduskaitseseaduse alusel ei oleks võimalik maksta teisi toetusi, mis on samuti avalik-õiguslikud oma olemuselt. Kaebaja leiabki, et ka temale makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus, olemata seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses.“ Toetudes maksukorralduse seaduse §-des 83-84 sätestatule leiab kaebaja, et nimetatud normides sätestatakse nn majandusliku tõlgendamise põhimõte, mis lühidalt tähendab sisu eelistamist vormile ehk kui vormiliselt väljendatakse midagi töötasuna, kuid sisuliselt on tegemist näiteks toetusega, siis ei maksustata seda mitte vormi, vaid sisu järgi ehk toetusena. Seadus ei ütle, et KKA pidi selle tasu tingimata maksustama tuluja sotsiaalmaksuga ning töötuskindlustusmaksetega, vaid et KKA pidi lähtuma suhte sisust ning vastavalt sellele maksma maksud ja deklareerima need.

KOHTU SEISUKOHT

3) Kaebajast võib aru saada nii, et EML on soovinud saada KKA-ilt selgitusi ja seejärel on kaebaja esitanud KKA-ile taotluse parandada maksudeklaratsiooni vorm, kuna kaebaja leiab, et temaga sõlmitud töövõtulepingu alusel makstud tasud on tegelikult loodushoiutoetus, vastavast kvalifikatsioonist sõltuvad aga õiguslikud tagajärjed ja KKA seisukoht selles küsimuses on temale oluline. Kaebuses mööndakse, et kaebajale makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus, olemata

4

seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses.“ Eesti Maksumaksjate Liit (EML) oli esitanud päringud ja sooviti saada KKA-lt seisukohta, kuid käesolevalt on kaebaja täpsustanud, et märgitud kirjavahetus annab ülevaate taustaolukorrast ja erinevatest seisukohtadest. 4) Asja materjalidest nähtub, et T.J. kinnistuid ei arvatud LKS § 18 alusel poolloodusliku koosluse säilitamiseks vajaliku töö tegemiseks loodushoiutoetuse saanud maade hulka, mil Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 19 lg 3 p 3 kohaselt saadud toetust ei maksustatud. 2006.a. oli T.J. taotlenud loodushoiutoetust, kuid läbi viidud Haanja looduspargi kaitse-eeskirja koostamisel teostatud välitööde tulemusel ei kvalifitseerunud tema kinnistu avamaastikud aruniiduna, mistõttu kaebaja taotlust ei rahuldatud ja lepingut loodushoiutoetuse maksmiseks ei sõlmitud. Kaebaja selles osas ühtegi kaebust ei esitanud, mistõttu kaebaja kinnistutel vajalike tööde teostamiseks loodushoiutoetuse vormis maastikuhoolduse töid arvates 2007.a. enam ei tehtud. 5) LKS § 18 ning Keskkonnaministri 01.06.04.a. määrusega nr 62 „Loodushoiutoetuse taotlemine, taotluse läbivaatamine ja toetuse maksmise kord“ sätestatud norme kaebaja puhul rakendada ei saadud, kuivõrd toetuse maksmise alused puudusid ja kaebaja kinnistud ei ole kantud seetõttu ka Keskkonnaregistrisse pool-loodulike kooslustena, mida möönab ka kaebaja. Kaebusest ja selle materjalidest nähtub, et T.J. ei ole seotult käesoleva kaebusega esitanud taotlust loodushoiutoetuse saamiseks, seega ei ole tema suhtes pooleli või siis algatatud haldusmenetlust, mille raames oleks KKA jätnud midagi tegemata või lahendamata. 6) EML –le esitatud vastustest ja kaebajaga sõlmitud töövõtulepingust 2009.a. saab järeldada, et antud juhul on sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud toetus programmi esitaja taotlusel; vastavalt tuli looduskaitseprogrammi projekti nr 35 „Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva- Valga-Võru regioonis“ alusel saadud rahadega teostada selles ettenähtud tööd, sj osa töid toimus ka kaebaja kinnisasjal. Vaatamata kohtu püüdlustele saada kaebajalt faktilise olustiku kohta enamaid andmeid, ei ole kaebaja kohtule taustaolukorda avanud, kuid kaebuse lisamaterjalist ja internetist kättesaadavatel andmetel on kohus tuvastanud, et SA KIK ja Riikliku Looduskaitsekeskuse (LKK) vahel on sõlmitud 15.09.2008 sihtfinantseerimise leping nr 08-08-7/998. Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonnaametiks ühendamisega seonduv Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (RT I 2009,3,15) § 33 lg 1 kohaselt Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistused, Riiklik Looduskaitsekeskus ja Kiirguskeskus korraldati ümber ning ühendati alates 2009. aasta 1. veebruarist Keskkonnaametiks. KKA ei ole ise taotlenud nendel andmetel loodushoiutoetust ja tööde tegemine ning tasumine toimus sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud toetusena, kelle hulka T.J. ei kuulunud. 7) KKA on 08.12.11.a. vastanud kaebajale selgitustaotlusena tema ja EML poolt püstitatud probleemidele, kuid ta ei andnud selliselt välja haldusakti, millega ta oleks otsustanud kaebajale kas toetuse määramise taotluse üle või siis sihtfinantseerimise alusel programmi rahastamise taotlust. Sellise haldusakti andmine poleks olnud ka võimalik, kuna antud juhul KKA õiguseellane oli taotlenud sihtfinantseerimise korras toetust, KKA on sihtfinantseerimise korras saadud toetuste kasutamise kohta andnud aru SA Keskkonnainvesteeringute Keskusele konkreetse keskkonnaprogrammi (2008 a looduskaitseprogramm) projekti täitmisest ja töö rahastamisel on tellija ja KIK vahel teostatud rida toiminguid, et programmi rahadega vajalikud tööd saaksid tehtud. Kaebuse esitaja nähtuvalt temaga sõlmitud lepingus märgitud andmetest ja kaebuses märgitud andmetest ei ole taotlenud loodushoiutoetust ja ta ka ei ole isikuks, kes oleks saanud või taotlenud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu riigieelarveliste

5

vahendite eraldamist ning esitanud vastava programmi, mis annab õiguse saada toetust ja teostada programmi raames rahastatavad tööd. Seega ei oleks kaebaja pöördumise või siis EML pöördumise alusel võimalik KKA anda kinnitust, et T.J. oli taotlenud loodushoiutoetust või sõlminud sellise lepingu või teinud sellist tööd, et KKA saaks muuta kaebaja soovitud viisil tehtud tööde või siis deklaratsioonis kajastatud tööde kvalifikatsiooni ja ühtlasi muuta deklaratsiooni andmeid. 8) Kaebajale esitatud vastusest võib aru saada, et kaebaja oli teadlik või vähemalt oli tal võimalus kontrollida viidet tema töölepingus (p 4 tlk 10 kaebuse lisa nr 1), mil selgitati, millise projekti raames tellija töö kaebajalt tellib ja kuidas ta selle eest tasub. Kaebajat ei jäetud selles mõttes informatsioonita ning juba sõlmitud töölepingu ajast oli kaebajal ka endal võimalus muuta lepingut, kui ta pidas seda ebaõiglaseks võis siis keelduda lepingust. Looduskaitseprogrammide koostamisel esitavad isikud KIK vahendite kasutamiseks taotlused, looduskaitseprogramme rahastatakse riigieelarvest ja lepingutega tagatakse nende vahendite sihtotstarbeline kasutamine taotleja nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Projektitaotlus, mis rahastati, oli antud juhul heaks kiidetud ja rahastatud eelmärgitud viisil ning projekti finantseerimise taotluse lahendamine allub haldusmenetluse reeglitele, st isik, kes esitab projekti finantseerimise taotluse Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskusele, selle suhtes HMS § 14 kohaselt käivitub ka haldusmenetlus. Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud Looduskaitsekeskus, kes oli esitanud rahastamise taotluse KIK-ile (RTL 2006, 19, 331; RT I 16.12.10, 25). Kaebaja selleks isikuks ei ole, kes oleks selliselt haldusõigussuhetest tulenevaks pooleks projektitaotluses või kelle suhtes oleks tulnud algatada menetlus loodushoiutoetuse saamiseks. Lepingu keskkonnakaitse valdkonnas rahastamiseks esitatud projektitaotluse saamiseks sõlmisid teised isikud ja lepingu täitmine ning aruande esitamine KKA poolt tähendab, et ta võttis vastutuse programmist mitte kõrvale kalduda, vastupidisel juhul tuleb eraldatud raha tagastada, kuid ta ei ole toetuse jagajaks. Sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel toetuse saajaks ei ole seaduse kohaselt ka kaebaja, kuna õigus KIK-ist saadavat toetust kasutada edasi töövõtu-või müügi –vms lepingu alusel tehtud töö eest tasumiseks tähendab, et töö tegemisel ei muutunud isik toetuse saajaks. Vastavalt ongi kaebaja lepingus seatud, et kaebaja teeb selle konkreetse projekti raames töövõtulepingu alusel programmi raames vajaliku töö, mis tähendab, et kaebaja ei ole toetuse saaja ja kuidagi ei ole eeldatav, et kohus saaks nõuda KKA muude andmete esitamist, kui need, mis vastavad kaebaja esitatud andmetel tegelikkusele. Konkreetse projekti raames võis KIK ka ise teha lepingus märgitud töö täitmisel töö teostajale väljamakseid. Kuivõrd ka sellisel juhul on tegemist KIK väljamaksega toetuse saaja ees, st projekti taotleja ees, kelleks ei ole kaebaja, siis see tähendab omakorda, et ka eeltoodud võimalus valida vastustajaks nt KIK, ei tooks kaasa kaebaja suhtes õiguslikke tagajärgi, mida ta loodab. Seega ei ole kaebaja märkinud kaebuses ja kohtule vastamisel õigesti, et KKA on teinud avalik-õigusliku toetuse maksmise otsuse. Kuna sellist otsust ei tehtud, siis kaebajale ei ole määratud avalik-õiguslikku toetust ja kaebaja suhtes KKA ei viinud läbi haldusmenetlust toetustaotluse lahendamiseks. Nendel andmetel ei saanud KKA õigussuhte kvalifitseerimisel eksida ning antud projekti raames sama-aegselt kahte toetuse saajat ei esine. 9) Kaebajale ja EML-le esitatud selgitused ja vastused kaebaja õigusi ei saanud ega saa mõjutada suhetes teiste kaebaja nimetatud ametitega ja nende tegevusega. Vastuseta

6

kaebaja või EML ei ole jäänud, seega ei ole kaebaja huviks veel mingi uue vastuse saamine, kaebaja lõppeks ka ei ole märkinud, et soovib toimingu sooritamist, so uut vastust ja selgitust. Nagu nähtub, on KKA 31.12.10 a kirjas selgitatud, et kui toetuse maksmise aluseks on LKS § 18, siis kvalifitseeritakse vastav tasu TuMS § 19 lg 3 p 3 alusel makstavaks tasuks, kuid on olemas ka muud vajalikud tegevused LKS § 4 lg 1 p 1, 2, 4, 5 alusel väljaspool poollooduslike koosluste esinemise alasid, mil vajalikud tööd ostetakse sisse ja teostatakse töölepingu alusel, kuid maksustatakse TuMS § 13 lg 1.1 alusel palgatuluna. 14.08.09 võetud töökohustuste raames kaebaja ei olnud seotud toetuse saamisega. Kaebaja ei ole kokkuvõtteks pidanud seda seletust ka valeks, kuna ta on möönnud, et kaebajale makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus, olemata seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses. Nagu juba nähtus, ei väida kaebaja, et ta esitas toetuse saamiseks avalduse ja see on ebaõigesti jäetud rahuldamata, järelikult ei saanud KKA selliselt teha toetuse saamise otsust, selles mõttes ei saanud ega saa kaebajale esitatud 08.12.11.a. vastus kuidagi rikkuda kaebaja õigusi toetuse maksmiseks või edasiselt maksumenetluses või vaidluses Töötukassaga. 10) Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks teadmatuses, et kinnisasja valdajana ta toetust ei taotlenud ja selle tõttu ei saanud ta seda saada, samuti peaks kaebajale esitatud vastustest olema teada, et loodushoiueesmärkide saavutamiseks läbiviidavad menetlused on küll haldusmenetlused, kuid sellest ei muutu iga kinnisasja omanik haldusõigussuhte pooleks, isegi kui töö tehti ära kaebaja kinnistut hõlmates. Kaebajale ei olnud takistatud või keelanud tema kinnistul tööde tegemine, ilmselt on ka kaebaja ise andud vastava nõusoleku tööde tegemiseks tema kinnistu osas, mille suhtes riik on organiseerinud looduskaitselisel eesmärgil vajaliku tegevuse. Kui kaebaja oleks seda keelanud, võiks tekkida kaebajal mh ka haldusõiguslik suhe riigiga või kohaliku omavalitsusega, töid tellinud organiga jms. Kaebuses on kaebaja ise nimetanud, et käesolevalt ei ole tegemist poolloodusliku kooslusega, kuigi see on eri aegadel olnud erinev, nt 2005 a oli T.J. saanud ka loodushoiutoetust ning sõlmitud oli ka vastav leping. 11) Kohtule ei nähtu, et seadusandluses oleks tegemist lüngaga, loodusobjekti kaitset organiseeritakse erinevalt ja käesolevalt see ka niimoodi nähtub, vastavalt on reguleeritud menetlused loodushoiutoetuste saamiseks, vastavalt reguleeritakse töö tegemine. Antud juhul tehti töö küll kaebaja kinnistul, kuid programmi raames võetud kohustuste katteks ja niimoodi ei saaks arutleda, et antud juhul kuulub töö resultaat kaebajale ja selle tõttu on tegemist toetusega ja avalik-õigusliku suhtega. Neid andmeid kaebaja ei ole esitanud ja neid ei saaks ka esineda, kuna kohus on märkinud, milliseid tegevusi on nimetanud KKA oma vastuses. Projekti realiseerimisel selle vajalikkust põhjendabki tavaliselt kasu saamine, st sellest saavad kasu avalikkus või siis regiooni külastajad, sj ka kaebaja, kel tuleks maastiku säilitamiseks muidu teha vajalikke töid, kuid riik on ette näinud võimalused, kuidas abistada kinnistute omanikke, kelle kinnistute korrastamiseks ei pruugi rahalisi vahendeid jätkuda. See aga ei tähenda, et töö resultaat määrab iseseisvalt ära õiguslikud suhted või tagajärjed; pealegi saab arutleda ka nii, et kaebaja töö resultaat oli saada töötasu, selle ta sai ettenähtud viisil kätte, programmi eesmärgiks oli saavutada aga kasu, millele viitas kohus. Kuna konkreetse projekti raames toetuse saajaks ei ole kaebaja, kes oleks avalikõiguslikus suhtes sõlminud sihtfinantseerimise saamisel vastava lepingu, siis kaebaja ei saa toetuda enda õiguste kaitsel teise isiku sõlmitud avalik-õigusliku toetuse saamise lepingule ja nõuda selle alusel toetuse saamist või vastava haldusakti andmist.

7

Toetuse saaja ise ei saa toetust jagada, ta saab tellida projekti raames vajaliku töö tegemise. Kuigi kaebaja on kohtule peale ületäpsustamisi selgesõnaliselt märkinud, et ta taotleb KKA-ilt maksudeklaratsiooni ümbervormistamist, nähtub kohtule, et Keskkonnaamet on kõikidele esitatud pöördumistele vastanud ja kaebaja ei kurda, et ta jäeti vastusteta, saadud vastused on lisatud kaebuse juurde. Kirjades on selgitatud loodushoiutoetuse ja muude vajalike tegevuste (mida tehakse ka tööettevõtulepingu alusel) erinevust finantseerimisel. Vastused ei ole käsitletavad haldusaktide andmisena või toimingute tegemisega seotult loodushoiutoetuste või sihtfinantseeringute kasutamisega, need ei ole loonud kaebajale õigusi ega kohustusi. Kohtule ei jäänud kahtlusi, et kaebuse esitajale /esindajale poleks selgunud, et deklaratsiooni ei saa muuta, kui antakse selgitavad vastused, mis sj tuginevad tegelikele andmetele. KKA vastuste või tõlgenduste alusel ei saaks maksuhaldur muuta tekkinud maksukohustust. Kaebaja on ka täpsustanud, et kaebaja ei vaja uut vastust.

12) Kuigi kohtu arvates ei ole kaebuse nõudeid õnnestunud korrastada ka peale korduvaid kaebuse käiguta jätmisi nähtub kohtule, et kaebaja ei saavutaks KKA vastu esitatud nõuete kaudu ühtegi tema soovitud eesmärki ning esitatud asjaoludel on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ja kaebaja õigusi ei saa rikkuda KKA tegevus kaebajale vastuse andmisel või isegi keeldumine maksudeklaratsiooni muuta. KKA ei ole jaganud konkreetse projekti raames toetusi, kaebaja ei ole ka ise esitanud toetuse avaldust, mida lahendada, siis ei muutuks kaebaja jaoks midagi, kui KKA veelkord vastaks või avaldaks oma seisukoha seaduse tõlgenduses. Isikule, kes ei ole pädev jaotama antud konkreetset toetust, ei saa panna ka kohustusi deklaratsiooni muutmiseks, seda enam, et deklaratsiooni andmed vastavad faktilisele olukorrale ja andmetele ja kaebajal ei ole esitada andmeid, et KKA eksis sihtfinantseerimise andmetes. Isegi mööndes, et mingi konkreetse õigusvaidluse tekkimisel on HKMS § 4 kohaselt halduskohtu pädevuses tuvastada selliseid faktilisi asjaolusid, mis omavad tähtsust isiku ning avaliku võimu kandjate vahelistes avalik-õiguslikes suhetes nähtub, et kaebaja ei ole seeläbi, et ta esitas taotlusi seaduse tõlgendamiseks või siis deklaratsiooni muutmiseks KKA-ile, avalik-õiguslikus suhtes KKA-ga nii, et lahendataks küsimust loodushoiutoetuse saamiseks ja tasumiseks ning kaebaja ka ise ei esitanud andmeid, et KKA oleks antud juhul olnud isikuks, kes saaks loodushoiutoetust või sihtfinantseerimise toetust üldse jagada ning selle läbi määrata või muuta õigussuhteid. Kohus märkis, et isik, kes esitab projekti finantseerimise taotluse Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskusele, selle suhtes HMS § 14 kohaselt käivitub haldusmenetlus. Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud aga Looduskaitsekeskus, kes oli esitanud rahastamise taotluse KIK-ile. Kaebaja selleks isikuks ei ole, kes oleks selliselt haldusõigussuhetest tulenevaks pooleks. Kaebajat ei viiks soovitud eesmärgile ka pelgalt deklaratsiooni muutmise nõude arutamine halduskohtus ning KKA-le ei saaks panna kohustust muuta peale töötasu väljamaksmist makstud tasu tulu liigi koodi (kaebaja soov muuta kood 15 asemel see koodiks 06). Nagu kohus juba märkis, on KKA 08.12.11.a. vastanud kaebajale selgitustaotlusena, mitte aga andnud välja haldusakti, millega ta oleks otsustanud kaebajale kas toetuse määramise taotlust või sihtfinantseerimise alusel programmi rahastamist, niisamuti ei ole KKA pädevaks isikuks, kes saaks saadud toetust ümber jagada või lubada selle kasutamist muudmoodi, kui see on seadusega ette nähtud ja teha toetuse andmiseks otsust. Lisaks eelnevale on kohus välja selgitanud internetis ja lisatud lepingutes leiduvatele andmetele tuginedes, et antud juhul KKA õiguseellane oli taotlenud sihtfinantseerimise korras toetust, KKA on sihtfinantseerimise korras saadud toetuste kasutamise kohta andnud aru SA Keskkonnainvesteeringute

8

Keskusele konkreetse keskkonnaprogrammi (2008 a looduskaitseprogramm) projekti täitmisest ja töö rahastamisel on tellija ja KIK vahel teostatud rida toiminguid, et programmi rahadega vajalikud tööd saaksid tehtud. Kaebuse esitaja ei taotlenud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu riigieelarveliste vahendite eraldamist ning ta ei esitanud vastavat programmi, mis annab õiguse saada toetust ja teostada tööd ning saavutada teistsugune deklaratsioon. Kaebajale esitatud vastusest võib aru saada, et kaebaja oli teadlik või vähemalt oli tal võimalus kontrollida viidet tema töölepingus (p 4 tlk 10 kaebuse lisa nr 1), mil selgitati, millise projekti raames tellija töö kaebajalt tellib ja kuidas ta selle eest tasub. Lisaks selgitab kohus, et looduskaitseprogrammide koostamisel esitavad isikud KIK vahendite kasutamiseks taotlused, looduskaitseprogramme rahastatakse riigieelarvest ja lepingutega tagatakse nende vahendite sihtotstarbeline kasutamine taotleja nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Projektitaotlus, mis rahastati, oli antud juhul heaks kiidetud ja rahastatud eelmärgitud viisil, seega täideti deklaratsioon vastavuses faktilisele olukorrale. Lepingu keskkonnakaitse valdkonnas rahastamiseks esitatud projektitaotluse saamiseks sõlmisid teised isikud. Sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel toetuse saajaks ei ole seaduse kohaselt kaebaja, õigus KIK-ist saadavat toetust kasutada edasi töövõtu-või müügi –vms lepingu alusel tehtud töö eest tasumiseks tähendab, et töö tegemisel ei muutunud isik toetuse saajaks. Vastavalt ongi kaebaja lepingus seatud, et kaebaja teeb selle konkreetse projekti raames töövõtulepingu alusel programmi raames vajaliku töö, samas oli võimalus, et ka KIK ise võib teha lepingus märgitud töö täitmisel töö teostajale väljamakse. Vaatamata eeltoodule on ikkagi tegemist KIK väljamaksega toetuse saaja ees, st projekti taotleja ees, mis tähendab omakorda, et ka eeltoodud võimalus ei too kaasa õigussuhte tekkimist KIK ja töö teostaja vahel. Seega ei aitaks kaebuse menetlemisele kaasa ka vastustaja vahetamine, kui kaebajal oleks soov esitada nõudeid nt KIK vastu. Kaebaja ei ole ka KIK poole pöördunud, et võiks selle organi tegevuse suhtes leida etteheiteid. Kaebajal puudub selliselt võimalus olla haldusõigussuhte pooleks ja projekti või selle etapi teostamiseks on toetuse saaja sõlminud ise lepingu tegeliku töö teostajaga, kelleks võib olla iga isik, kes soovib töövõtulepingu alusel tööd teha ja saada tasu. Isegi juhul, kui antud olukorras vastustaja teeks nn deklaratsiooni paranduse, ei pädeks see ei maksuhalduri juures ega ka Töötukassas. Kohus juba märkis, et EML-le esitatud selgitused ja vastused kaebaja õigusi ei mõjuta, kuid nagu nähtub, on KKA 31.12.10 a kirjas juba selgitatud, et kui toetuse maksmise aluseks on LKS § 18, siis kvalifitseeritakse vastav tasu TuMS § 19 lg 3 p 3 alusel makstavaks tasuks, kuid on olemas ka muud vajalikud tegevused LKS § 4 lg 1 p 1, 2, 4, 5 alusel väljaspool poollooduslike koosluste esinemise alasid, mil vajalikud tööd ostetakse sisse ja teostatakse töölepingu alusel, kuid maksustatakse TuMS § 13 lg 1.1 alusel palgatuluna. 14.08.09 võetud töökohustuste raames kaebaja ei olnud seotud toetuse saamisega, selliselt ei saanud kaebajale esitatud 08.12.11.a. vastus kaebaja õigusi ka rikkuda ja kohus ei saaks panna vastavat kohustust muuta andmed tegelikkusele mittevastavaks, kuna seadus seda ei võimaldaks. Kohtule ei nähtu, et seadusandluses oleks tegemist lüngaga, kuna loodusobjekti kaitset organiseeritakse erinevalt ja käesolevalt see ka niimoodi realiseerus, vastavalt on reguleeritud menetlused loodushoiutoetuste saamiseks, vastavalt reguleeritakse ka töö tegemine. Toetuse saaja ise ei saa toetust jagada, ta saab tellida projekti raames vajaliku töö tegemise ja antud juhul telliti see kaebajalt. Kokkuvõttes nähtub, et 08.12.11.a. vastus ei ole selles mõttes haldusakt, mis saaks rikkuda kaebaja õigusi ja mida saaks tühistada, kuid KKA ei saa rikkuda kaebaja õigusi ka siis, kui ta keeldus deklaratsiooni muutmast.

9

Vastavalt on kaebaja lisanud oma kaebusele andmed ja lepingu tlk 10 14.08.09.a., mille p 4 märgib, et töö rahastamine toimubki tellija ja KIK vahel KIK nõukogu 26.02.08 otsusega kinnitatud KIK 2008 a looduskaitse programmi projekti nr 35 „Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva- Valga-Võru regioonis“ alusel. P 4.2 kohaselt pidi töövõtja T.J. kinnitama lepingu allkirjastamisega, et ta on tutvunud KIK nõukogu poolt 10.03.09.a. kinnitatud „keskkonnaprojektide finantseerimise korraga „ (http:www.kik.ee) ja talle ei ole selles toodud tingimuste nõuete ja tähtaegade suhtes pretensioone. Kaebajast võib aru saada, et ta sai töövõtjana töötasu oma arveldusarvele (lepingu p 5.1); tasu võis välja maksta tellija eest ka KIK (lepingu p 5.3). Kaebajaga sõlmitud tööleping jõustus sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel (lepingu p 7.1), mis tähendab, et kaebajaga sõlmitav leping ei ole sihtfinantseerimise leping ning tellija leping kaebajaga töö tegemiseks enne ei jõustunud. Kaebaja täitis temale pandud lepingulised kohustused ja seda ei ole lõpetatud lepingus märgitud p 7.4.5 või nt 7.4.2 alusel. Kuna tellijapoolse lepingu täitmist korraldas KKA Põlva- Valga-Võru regioonis, siis sai sellise lepingu sõlmida T.J.iga KKA (p 8.2). Nähtub üheselt, et kasutusel olid sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud rahalised vahendid ja 07.11.11.a. avalduse esitamisel ei esitanud kaebaja toetuse saamise avaldust (tlk 21) ja kaebaja suhtes ei tehtud haldusotsust, millega oleks saanud määrata kaebajale toetust või lahendada toetuse saamise küsimust, mis võinuks kaebaja õigusi puudutada. Kaebaja ei ole KKA ees püstitanud küsimust, et vaidlustada seda, miks tema kinnistu jäeti pool-looduslikest kooslustest välja, mis varem oli toetuskõlbulik ja nüüd enam ei ole. KKA oma otsusega ei saaks eeltoodud olukorda muuta, kuna sihtfinantseerimise leping on jõustunud, realiseeritud ja selle muutmine pole KKA pädevuses. Kohus küll nõustub, et kui isikul tekib deklaratsiooni parandamise kohustus, siis tuleb seda teha, kuid maksudeklaratsiooni parandamine ei ole samuti haldusakti andmine, seega ei tehta seda haldusotsusega, mida kohus saaks tühistada. Kohus järeldab seda sellest, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-91-08 selgitanud, et maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksukohustuse osas saab kaebaja ise esitada oma seiskohad maksuametile või siis vaidlustada Eesti Töötukassa otsused, kaebajal olid need võimalused olemas ja ta sai oma samasugused seisukohad maksustamise otsuste tegemisel esitada, kui ta leiab, et maks määrati valesti või kui saabusid muud õiguslikud tagajärjed nt Töötukassas. Lisaks märgib kohus, et maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksukohustus määratakse kindlaks maksuotsusega. Pealegi nähtub, et MKS § 85 lg 2 nõuab deklaratsioonile dokumentide lisamist, mis tähendab, et maksuhaldur kontrollib üle deklaratsiooni esitaja esitatud andmed ja kui deklaratsiooni esitaja esitaks tegelikkusele mittevastavaid andmeid, ei tagaks see kaebajale maksukohustuse mittetekkimist, kui faktilised andmed kinnitavad, et deklaratsiooni andmed vastavad tegelikkusele (lg 4). MKS § 89 lg 1 võimaldab pöörduda maksuhalduri poole isikul, kui ta avastab deklaratsioonis vead. Samamoodi on kaebajal ilma KKA seisukohata võimalik vaidlustada tulumaksu, sotsiaalmaksu toetuste maksmise ja määramise otsust, mis teda ei rahulda, või siis vajadusel ka töötuskindlustuse maksete määramist või sellest keeldumist. Kuna nähtus, et kaebaja esitatud tühistamisnõue ei puuduta ühtegi haldusakti ja et ka õiguslikke tagajärgi maksuameti või Eesti Töötukassa ees ei ole saanud põhjustada KKA tegevus ning 08.12.11.a. koostatud KKA vastuskiri või deklaratsiooni parandamata jätmine. KKA peab lähtuma deklaratsiooni andmeid kinnitades tegelikest faktilistest asjaoludest ja valitsenud õigussuhetest. Isegi kui kaebuses soovitakse panna KKA kohustust deklaratsiooni muutmiseks, siis neil asjaoludel ei saaks seda KKA-ilt

10

nõuda ja pelgalt muutuse tegemine deklaratsiooni vormil ei tooks kaasa kaebaja soovitud õiguslikke tagajärgi ning kohtuotsusega antud juhul seda olukorda muuta ei saaks. KKA ei saaks muuta fakti, et tööde rahastamisel oli taotletud toetust struktuurifondidest, maksuotsuste tegemisel tuleb lähtuda eeltoodust asjaolust ning isegi kui oletada, et KKA ise annaks välja mingi muu seletuse, siis asjaoludest, et toetuse saajaks ei ole kaebaja ning toetust temale määrata keegi ei saanud, saabuvad ikkagi maksuõiguslikud tagajärjed maksuotsusega nii nagu tegelik faktiline ja õiguslik olustik seda ette näeb. Seda olukorda ei saaks muuta ka asja kohtuliku arutamisega. 13) Kehtiva HKMS § 120 lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt kontrollib kohus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks, ning kohus teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Kohus on kaebajale selgitanud, miks kaebuse andmed ei kinnitanud ega selgitanud kaebaja formuleeritud nõudeid ja kohus palus korduvalt kaebuse tausta ja faktilisi asjaolusid. Kohtule kättesaadavad andmed ja ulatuslik seadusandlik taust sihtfinantseerimise korraldusest ja kaebaja esitatud andmetest kinnitab, et kuigi algselt kaebust puudutav tegevus seondub teabenõude ja selgitustaotluste saamise küsimustega, ei ole kaebaja eesmärgiks saada uut vastust vaid kaebaja sooviks on saavutada eesmärk, mida ei ole võimalik KKA vastu vaidluse algatamisega saavutada. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Varasemalt reguleeris küsimust HKMS § 11 lg 31 p 5. HKMS § 121 lg 2 p 1 on kohaldatav olukorras, kus kaebus on ka kaebaja faktiväidete õigsust eeldades ilmselgelt perspektiivitu. Riigikohus selgitas 30.10.08.a. lahendis nr 3-3-1-45-08, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kohus leiab, et antud juhul tuleb kaebus tagastada, kuna halduskohus saab tagastada kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. See säte laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Ilmselgelt perspektiivituks saab kaebuse lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine kaebuse abil ei ole võimalik. Antud juhul nähtus, et KKA vastus ei ole haldusakt, sest see ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi ega kohustusi (HMS § 51 lg 1) ning vastustajaks märgitud isikust ei sõltu deklaratsiooni andmete teistsugune esitamine ning kaebuse esitajal kujunesid vahetud suhted toetuse saajaga. Eelnevalt märgitud asjaoludel ei sõltu maksuhalduri kohustus oma otsusega teha kindlaks tegelikud asjaolud või siis hoopiski Töötuskassa otsuse vaidlustamise võimalused käesolevast kaebusest. Kuigi kaebaja esindaja lõppeks täpsustas, et tal pole soovi saada vastus KKA, lisab kohus, et ainult soov saada KKA selgitus või tõlgendus seadusele kaebuse esitamist HKMS ette ei näe ja kaebajal on võimalik oma seisukohad toetuste olemuse kohta esitada põhivaidluses, so haldusakti või toimingu vaidlustamisel kas maksuhalduri juures või siis Töötukassas, sõltuvalt, millist maksu või tööturuteenuse seadusega ettenähtud õigust ta soovib kaitsta. Ka sõltuvalt Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 3 tuleb taotlus toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule. Kui kaebaja leidis, et Töötukassa tegi vale otsuse ja see rikkus kaebaja õigusi, on kaebajal võimalik selle isiku vastu esitada toiminguks kohustamise või tagajärgede kõrvaldamise nõue või muu soovitud nõue, kuna haldusakti tühistamiseks esitatud

11

kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi, mida kohus saanuks kontrollida. KKA ei ole andnud välja haldusakti toetuste määramiseks ja ta neil asjaoludel ei saanud seda ka teha, mis puudutab sihtfinantseerimise alusel programmide rahastamist. Kuigi kohtul tuli läbi töötada ulatuslik materjal sihtfinantseeringute kohta, nähtub, et kaebaja esitatud andmed kinnitavad, et ta pole loodushoiutoetuse saajaks ega taotlejaks, mistõttu KKA kaebaja subjektiivseid õigusi töö teostamisel ja selle andmete kandmisel deklaratsiooni sihtfinantseerimise lepingu raames ei saanud rikkuda. Eeltoodu alusel jääb kohus seisukohale, et kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, seega võib kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada. Kui kohus ei saa lahendada juba esmast nõuet (tühistamine), siis ei teki loogiliselt võimalust esitada selle pinnalt kohustamisnõuet. Ka ei ole võimalik antud juhul nn populaarkaebuse vormis KKA tegevust/vastust vaidlustada, et teiste isikute jaoks selgitada LKS § 18 tähendus. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa. Kaebusest ei nähtu, et KKA poolt kaebaja pöördumisele vastamine oleks kaebajale toonud kaasa õiguslikult siduvaid tagajärgi. Antud juhul on kaebaja kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral ning kaebus jääks ka selle muutmisel perspektiivituks arvestades kaebaja poolt nimetatud asjaolusid ja eesmärki.

14) HKMS § 285 lg 1 kohaselt enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kaebuselt on tasutud riigilõivu kahel korral. Maksekorraldusega nr 17 06.01.12 kuulus tasumisele kaebuselt 15,97 eurot ja tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p 2 tasutud riigilõiv selles osas tagastamisele ei kuulu. Kaebuse esitaja poolt maksekorraldusega nr 95 22.02.12 tasutud riigilõiv summas 31,94 eurot kuulub tagastamisele HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel määruse jõustumisel. Kohus selgitab, et käesoleval juhul on kaebajal õigus tagasi saada kaebuse esitamisel enamtasutud riigilõivusumma ja kohus tagastab riigilõivu määrusega, kui kaebaja esitab sellekohase taotluse, näidates selles ära, kellele ja millisele arveldusarvele ta riigilõivu tagastamist soovib.

Karin Kalmiste Kohtunik