3-12-2358/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS E e s t i Vab a r i i gi ni mel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2358 I.A.i kaebus Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a otsuse nr 5-8/38171-1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendada uuesti taotlus rahade vabanemisfondi hoiustamise lõpetamiseks Kaebaja – I.A.; Vastustaja – Tallinna Vangla Kirjalik menetlus 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 3. Tagastada esitatud võõrkeelne dokument – kaebaja 13. veebruaril 2012. a õiguskantslerile adresseeritud avaldus. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 20. mail 2013. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. I.A. esitas 17. septembril 2012. a Tallinna Vanglale taotluse, et vangla lõpetaks tema vanglasisesele isikuarvele laekuvatest summadest vabanemisfondi kinnipidamiste tegemise. 2. Tallinna Vangla jättis 24. septembri 2012. a vastusega nr 5-8/38171-1 I.A.i taotluse rahuldamata. 3. 28. septembril 2012. a esitas I.A. Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a vastuse nr 5-8/38171-1 peale vaide. 4. Tallinna Vangla jättis 8. oktoobri 2012. a vaideotsusega nr 5-15/39905-1 vaide rahuldamata. Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon

5. 8. novembril 2012. a esitas I.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 24. sep tembri 2012. a otsuse nr 5-8/38171-1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendada uuesti taotlus rahade vabanemisfondi hoiustamise lõpetamiseks. 6. I.A. leiab, et Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a otsus nr 5-8/38171-1 rikub tema sub jektiivseid õigusi alljärgnevatel põhjustel: 1. Põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 32 tulenevalt peab riik kehtestama õigusliku regulatsiooni, mis võimaldab omandi kui õigusliku kategooria olemasolu. PS § 32 kaitseb olemasolevat vara (sh nõudeid), mitte lootust või võimalust vara saada. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et omand võib olla olemasolev omand või vara, sh nõuded, mille suhtes isikul on vähemalt õiguspärane ootus, et need realiseeruvad (EIK otsus Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, 10.07.2002). 2. Kitsendused omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele tuleb üldjuhul sätestada seadusega. Põhiseaduses sätestatud seaduse reservatsioon on toodud vangistusseaduse (edaspidi VangS) §-s 44 „Isikuarve“, mille lõige 2 sätestab, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni. Seadusandlus kuulub riigivõimu tuumikülesannete hulka, mida riik tulenevalt PS § 3 lg 1 koosmõjus PS § 59 ja PS 65 1 ei tohi ära delegeerida, kuid VangS § 44 lg-s 3 märgitud kuupalga alammäära kehtestab Vabariigi Valitsus, mis on vastuolus PS §-ga 13. Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet ning õiguspärase ootuse printsiipi on rikutud, kui palga alammäär tõuseb. 3. Õiguskantsler on oma 15. märtsi 2012. a vastuses nr 14-3/120379/1201283 leidnud, et vabanemistoetuse kogumise puhul on eesmärgiks soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist ja toetada kinnipeetava võimalikult „valutut" sulandumist ühiskonda peale karistusaja lõppemist. Vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 964 SE seletuskirja kohaselt on vanglast vabaneva isiku jaoks vaieldamatult vajalik ühiskonna toetus n.ö tavaellu astumisel, s.h piisavate materiaalsete vahendite olemasolu. Vabanemisel kinnipeetavale makstava toetuse eesmärgiks ei ole tagada kinnipeetavale rahaliste vahendite olemasolu pikemaks ajaks kui üks kuu, mille vältel peaks vabanenud isikul olema võimalik leida nii elukui ka töökoht. Samuti on eelnõus märgitud, et VangS § 75 lg 4 ja § 75 lg 42 alusel on kehtestatud minimaalne vabanemistoetuse määr juhuks, kui kinnipeetaval pole vangistuse ajal kogunenud isikuarvele piisavat summat. VangS § 75 lg 42 alusel antud justiitsministri määruse „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ 4. peatükk reguleerib kinnipeetava vabastamist ja vabanemistoetuse määrasid, mis jäävad vahemikku 12,79 kuni 31,96 eurot sõltuvalt kinnipeetava tegelikust elukohast. Karistusseadus-tiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse 382 SE III seletuskirjast nähtub, et VangS § 75 lg 42 alusel kehtestatud minimaalne toetuse määr on mõeldud eelkõige selleks, et tagada vabaneval isikul vahendid sõitmaks ühistranspordiga oma elukohta. Seega juhul, kui kinnipeetava isikuarvele pole vabanemistoetusena hoiustatud suuremat summat, kui on toetuse määradega kehtestatud, makstakse vabastatavale isikule toetust vaid selleks, et ta jõuaks ühistranspordiga oma elukohta. Seletuskirjades toodud seisukohad on vastuolulised. Kui kinnipeetavale, kellel ei ole hoiustatud vabanemistoetust, makstakse vabanemise puhul ainult 12,79 eurot, mille eest ta saab sõita oma elukohta, siis pole selge, kuidas selline summa aitab kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Samuti pole selge, kuidas selline summa tagab vabastatule rahaliste vahendite olemasolu mitte pikemaks ajaks kui üks kuu, mille vältel peaks tal olema võimalik leida nii elukui ka töökoht. Eelnevast nähtub, et selline abinõu ei ole sobiv. Pealegi on sobivuse hindamise kriteeriumiks isiku kaitsmine avaliku võimu tarbetu sekkumise eest, mitte aga kaitsta avalikku võimu isikute eest. 2

4. VangS § 44 lg-tega 2 ja 3 on seadusandja loonud võrdsed tingimused ja piirangud kõikidele kinnipeetavatele, arvestamata, et kõikide kinnipeetavate suhtes ei ole võimalik saavutada seaduses ettenähtud eesmärke ehk vabanemistoetuse hoiustamise näol suunata kinnipeetavaid õigus-kuulekale käitumisele. Paljudele kinnipeetavatele ei ole vangistuse jooksul töökoht garanteeritud ning kõigile ei laeku vanglasisesele isikuarvele lähedastelt raha. Seadusandja on loonud sellise korraga olukorra, kus tehakse vahet kinnipeetavate sotsiaalsetel seisunditel. 5. Põhjendamatu on vabanemistoetuse hoiustamine Vabariigi Valitsuse määratud summa ulatuses (kolm miinimumpalka). See abinõu ei ole mõõdukas. Kinnipeetavate puhul, kellele raha ei laeku, ei ole võimalik saavutada resotsialiseerimise eesmärki. On ebaõige, et kaebajal piiratakse enda rahaliste vahendite kasutamist, kogutakse raha vabanemisfondi, kui seadusandja on loonud kinnipeetavate vahel ebavõrdse olukorra. Kaebajal ühelt poolt piiratakse teenitud raha kasutamist ja teisalt koheldakse paremini, kui neid kinnipeetavaid, kellel raha ei ole. Nendele, kellel raha ei ole, ei avalda VangS § 44 lõiked 2-4 absoluutselt mingit mõju. Kuna kaebaja peab olema vanglas 10,5 aastat, ei vaja ta vabanemisfondi. Kaebajal on vabanemisfondi hoiustatud üle 190 euro, millest piisab, et sõita olemasolevasse elukohta ja saada hakkama. Pole selge, kuidas Vabariigi Valitsuse seatud kolmekordse miinimumpalga ulatuses raha hoiustamine suunaks kaebajat veelgi paremini õiguskuulekale käitumisele. 6. VangS § 44 on vastuolus VangS § 41 lõigetega 2. Seadusega on seatud liiga ranged raamid omandi kasutamiseks ja seda isegi kinnipidamise ajaks. Kinnipeetava teenitud töötasu kasutamise piiramine ka vangistuse ajaks on oma olemuselt intensiivne riive, mis ei peaks paratamatult kaasnema vangistusega, mõnedes Euroopa riikides sellist ebamõistlikku piirangut seatud ei ole. 7. Kaebaja palub küsida Euroopa Kohtult eelotsust vangistusseaduse kooskõla kohta Euroopa Liidu õigusega. 7. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: 1. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et VangS § 75 lg 4 alusel makstav toetus ei aita summa väiksuse tõttu kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Vastustaja nõustub õiguskantsleri seisukohas nr 6-1/100183/1000674 märgituga, et VangS § 44 lg 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimummäära ja VangS § 75 lg 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ei ole vahetut seost ning kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks olema sama suur, kui seda on maksimaalne vabanemistoetuse määr. VangS § 75 lg 4 alusel makstava toetuse eesmärk on eelkõige võimaldada kinnipeetaval sõita oma elukohta. Kinnipeetava taasühiskonnastamine ei ole ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus. Seepärast on põhjendatud, et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav ise, kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid järeldusi ja jätkata elu õigusrikkumisi toime panemata. 2. Õige ei ole kaebaja väide, et vabanemistoetuse hoiustamine on loonud olukorra, kus tehakse vahet kinnipeetavate sotsiaalsel seisundil, sest ei saa olla kindel, et kinnipeetavaid rakendatakse vanglas tööle. VangS § 38 lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Vastustaja rakendab kinnipeetavaid tööle vastavalt vangla võimalustele. Vabanemistoetuse summa kujunemine ei ole vältimatus seoses kinnipeetava vanglas töötamisega, sest kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele võivad sissemakseid teha ka kinnipeetava lähedased. 3. Vastustaja ei nõustu, et vabanemistoetuse hoiustamine Vabariigi Valitsuse määratud summa ulatuses oleks põhjendamata. Kinnipeetava omandiõiguse piiramine vabanemistoetuse hoiustamisega on oma iseloomult suhteliselt väikese ulatusega ning väheintensiivne. Kinnipeetava õigust oma rahalisi vahendeid vabalt vallata, kasutada ning käsutada piiratakse vaid vangistuse ajaks. Õiguskantsler on seisukohas nr 6-1/100183/1000674 märkinud lisaks eelpool mainitule, et vabanemistoetuse hoiustamine on mõõdukas abinõu. Vabanemistoetusega püütakse tagada kinnipeetavatele vabanemisel rahaliste vahendite olemasolu, võimaldamaks vabane- 3

nud isikul leida eluja töökoht ning korraldada oma elu selliselt, mis ei tooks endaga kaasa järgmist õiguserikkumist. 4. Vastustaja vaidlustatud otsus on õiguspärane, kuna kehtiv seadus ei näe ette erandeid kinnipeetava vanglasisesele kontole laekunud raha hoiustamise valikute kohta. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale igakuiselt saadetud raha VangS § 44 lg-s 2 nimetatud alustel jaotamisel kaebaja õigusi rikkunud, kuna Tallinna Vangla teostab kinnipidamisi kaebuse esitajale laekuvatelt summadelt seaduse alusel. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vabastusfondi kogunevat raha ei võeta temalt ära, vaid makstakse välja vabanemisel. Vangistus-seaduse kommenteeritud väljaande §-i 44 kommentaaride kohaselt ei ole VangS § 44 lg 2 sätestatud isikuarvel oleva raha kasutamise kord absoluutne ning kinnipeetav võib seda soovi korral muuta. Kinnipeetav saab VangS § 44 lg 2 sätestatud korda muuta selliselt, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas (VangS § 44 lg 4). Muid erandeid vangistusseadus ette ei näe. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 9. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja otsuse mitte selle seadustele mittevastavuse tõttu, vaid selle tõttu, et vastustaja on teinud vaidlusaluse otsuse põhiseadusevastasele õigusnormile tuginedes. Kaebaja taotleb VangS 44 lõigete 2 ja 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist põhjusel, et vabanemisfondi kinnipidamiste tegemine rikub tema põhiseadusest tulenevat omandiõigust, s.o õigust vabalt vallata, kasutada ja käsutada oma omandit. Samuti on kaebaja seisukohal, et vabanemisfondi kinnipidamiste tegemist võimaldav VangS § 44 lg-test 2 ja 3 tulenev omandiõiguse piirang ei ole sobiv abinõu saavutamaks piirangu eesmärki – soodustada kinnipeetava resotsialiseerumist peale karistusaja lõppemist.

10. Kohus leiab, et vastustaja on kaebaja 17. septembri 2012. a taotluse lahendamisel kohaldanud õigesti VangS § 44 lg 2 ja 3 sätteid ja nende alusel teinud otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta. VangS § 44 lg 2 järgi jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Sama paragrahvi lõike 3 järgi hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. Seega ei saanud vastustaja nimetatud sätetest tulenevalt teha kaebaja taotlust rahuldavat otsust ja lõpetada kaebaja vanglasisesele isikuarvele laekuvatest summadest seadusega sätestatud ulatuses hoiustamise vabanemistoetusena. 11. VangS § 44 lg 2 sätestatud vabanemistoetuse kogumise põhiseaduspärasust on varasemalt korduvalt analüüsinud õiguskantsler (nt seisukoht nr 6-1/100183/1000674, kättesaadav arvutivõrgus: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_puudu mine_mahaarvamised_kinnipeetava_isikuarvele_laekunud_rahast.pdf) ning jõudnud järeldusele, et VangS § 44 lg 2 sätestatud vabanemistoetuseks summade kinnipidamine on põhiseadusega kooskõlas. Oma 3. veebruari 2010. a seisukohas nr 6-1/100183/1000674 märgib õiguskantsler järgmist. Põhiõiguste piiramine on lubatav, kui see on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Põhiõiguste piiramise formaalne põhiseaduspärasus eeldab esiteks põhiseaduses sätestatud pädevuse, vormija menetlusnõuete järgimist, teiseks PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse tagamist ning kolmandaks PS § 3 lõike 1 lausest 1 tulenevast parlamendireservatsioonist kinnipidamist. Antud juhul on piirang 4

kinnipeetava omandiõigusele seatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides seadusega ja seetõttu vastab ülalnimetatud formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele. Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on riive legitiimne eesmärk ning PS § 11 lausest 2 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. Vabanemistoetuse kogumise puhul on eesmärgiks soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist ja toetada kinnipeetava võimalikult „valutut” sulandumist ühiskonda peale karistusaja lõppemist. Vabanemistoetuse kogumine aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele (eelkõige kinnipeetava suunamisele õiguskuulekale teele). PS § 32 lg 2 lause 2 ei sätesta loetelu eesmärkidest, mille saavutamiseks võib omandiõigust riivata. Seetõttu võib omandiõiguse kitsendusi kehtestada igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud. Põhiseadus ei keela omandiõiguse riivet kinnipeetava resotsialiseerimise soodustamise nimel ja seega on VangS § 44 lõikes 2 sätestatud vabanemis-toetuse hoiustamise eesmärk legitiimne. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kuna vabanemistoetuse kogumine aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele isiku resotsialiseerimise teel (on seega sobiv abinõu), abistab efektiivselt elu alustamist väljaspool vanglat (on seega vajalik abinõu) ning on suhteliselt väikese ulatusega ning väheintensiivne (on seega mõõdukas abinõu), on tegemist proportsionaalse abinõuga. Kohus nõustub eeltoodud õiguskantsleri seisukohas märgituga ning õiguskantsleri lõppjäreldusega, et VangS § 44 lg 2 alusel vabanemistoetuse kogumine on põhiseaduspärane. 12. Kohus leiab, et ka VangS § 44 lg 3, mis sätestab hoiustatava vabanemistoetuse piirmäära, on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguse piirang (vabanemistoetuse hoiustamine kuni piirulatuseni) on kehtestatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides seadusega ja seetõttu vastab formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele. Asjaolu, et VangS § 44 lg 3 sätestab hoiustamise piirmäära alusena Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuutöötasu alammäära, ei tähenda seda, et hoiustamise piirmäär ise oleks kehtestatud seadusest alamalseisva õigusaktiga. Kohtu hinnangul on vabanemistoetus kolmekordses kuupalga alammääras (muutub vastavalt ühiskondlike olude muutumisele) mõistlikus suuruses, et aidata kaasa vanglast vabanenu ühiskonnas hakkama saamisele, samas mitte ka ülemäärane, et selle hoiustamist saaks pidada ebamõõdukaks omandiõiguse riiveks. Kaebaja väide, et VangS § 44 lg 3 on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, ei ole põhjendatud. Iseenesest on õige, et kehtestatud hoiustatava summa maksimaalmäär võib muutuda alampalga tõstmisega ja seetõttu võib öelda, et VangS § 44 lg 3 riivab õiguskindluse põhimõtet. Kuid kohtu hinnangul ei ole seetõttu tegemist siiski viidatud sätte põhiseaduse vastasusega. Alampalga määra tõstmine on eeldatavalt tingitud üldisest elatustaseme ja -kulude tõusust, millega reeglina kaasneb paratamatult ka toimetulekukulude suurenemine. Seetõttu oleks alampalga tõstmisest tingitud hoiustamise jätkamine resotsialiseerimise eesmärgi täitmiseks põhjendatud ja kohus ei näe siin õiguskindluse põhimõtte rikkumist. 13. Kaebaja väidab, et VangS § 44 lg 2 ja 3 vastuolu põhiseadusega tuleneb ka sellest, et riigi poolt VangS § 75 lg-te 4 ja 42 alusel kehtestatud ja vabanemisel väljamakstav vabanemistoetuse määr ei taga oma väiksuse tõttu isiku resotsialiseerumist. Kohus leiab, et kaebaja väide on asjakohatu. VangS § 44 lõikes 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimummäära ja VangS § 75 lõikes 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ei ole vahetut seost ja kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks olema sama suur, kui seda on maksimaalne vabanemistoetuse määr. Kinnipeetava taasühiskonnastamine ei ole ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus. Seepärast on põhjendatud, et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav ise, kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid järeldusi ja jätkata elu õigusrikkumisi toime panemata. VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne toetus riigi poolt ei ole mõeldud asendama kinnipeetava rahast moodustatud vabanemistoetust. See tagab ennekõike selle, et kinnipeetav saaks sõita oma elukohta. Kaebaja ei ole ka näidanud, kuidas väidetud olukord tema õigusi rikub. Vastupidi, kaebaja väitel on tema vabanemisfondi hoiustatud üle 190 euro ja ta leiab, et sellest talle vabanemisel piisaks. Vabanemistoetuse hoiustamise ja selle maksimummäära põhiseadusevastasust ei saa põhjendada riigi poolt kehtestatud minimaalse vabanemistoetuse väiksusega. 5

14. Samuti ei ole asjakohane kaebaja väide, et seadusandja on VangS § 44 kohaldamisega võrdsetel tingimustel kõikidele kinnipeetavatele loonud olukorra, kus tehakse vahet kinnipeetavate sotsiaalse tel seisunditel olenevalt kinnipeetava töötamisvõimalustest ja lähedaste poolt raha ülekannete tege misest. Kaebuses esitatud argumentatsioonist ei nähtu, kuidas asjaolu, et osadel kinnipeetavatel puu dub võimalus vabanemisfondi raha koguda, rikub kaebuse esitaja õigusi. Kohtuasja läbivaatamisel saab õigusnormi põhiseaduse vastasuse tuvastamist taotleda üksnes juhul, kui riivatud on kaebaja enda õigused. Kohtu hinnangul asjaolu, et osad kinnipeetavad on vanglast vabanemisel väidetavalt kaebajaga võrreldes raskemas olukorras, kaebaja õigusi ei riku. 15. Kaebaja väidab, et VangS § 44 on vastuolus VangS § 41 lõigetega 1 ja 2. Kohus märgib, et seadus ei saa põhimõtteliselt iseendaga vastuolus olla. VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohus leiab, et kinnipeetava isikuarvele laekuva raha osaline hoiustamine vabanemistoetusena on sätestatud seadusega, mis, nagu eelnevalt käsitletud, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirang on ajutise iseloomuga ja eesmärgipärane, mistõttu ei ole alust ka järelduseks, et see põhjustaks kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. 16. Kohus leiab, et kaebuses ja selle täienduses märgitud viited põhiseaduse muudele sätetele ei ole asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Euroopa Liidu õigus ei reguleeri kinnipeetava vabanemistoetust, mistõttu pole alust küsida Euroopa Kohtult eelotsust. 17. 14. märtsil 2013. a esitas I.A. kohtule kaebuse täienduse ning selle lisana 13. veebruari 2012. a õiguskantslerile adresseeritud avalduse VangS § 44 põhiseaduse pärasuse kontrollimiseks. Dokument on võõrkeelne. Kohus tagastab eelnimetud dokumendi, kuna see ei tõenda ühtegi asjas tähtsust omavat asjaolu ega ole seega vajalik käesoleva asja lahendamiseks. 18. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 6

7