3-10-3214/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12.04.2013, Tartu

Haldusasja number

3-10-3214

Haldusasi

Einar Tasku kaebus Murru Vangla 18.09.2008. a

käskkirja nr 693-dm ja selle peale esitatud vaide

lahendamise õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Einar Tasku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Einar Tasku

Vastustajad Murru Vangla ja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 13.05.2013 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.08.2008 paigutati Murru Vanglas kinni peetav kaebaja kartseri kambrisse nr 123

distsiplinaarkaristust kandma. Enne kartserisse paigutamist otsiti kaebaja läbi. Murru Vangla

vanemvalvuri 22.08.2008. a ettekande nr 47 (tl 6) ja 22.08.2008 koostatud läbiotsimise akti

kohaselt (tl 7) leidis vanemvalvur 22.08.2008 kell 8.45 kambri nr 123 läbiotsimise käigus

seina külge kinnitatud vastasnari vahelt šokolaadi Snickers (1 tk).

2. 18.09.2008 koostas Murru Vangla direktori asetäitja halduse alal direktori ülesannetes

käskkirja nr 693-dm (tl 3), millega karistas kaebajat vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 60 lg 1

nõuete rikkumise eest noomitusega.

3. 29.09.2008 esitas kaebaja Justiitsministeeriumile vaide (tl 27), milles palub tühistada

18.09.2008. a käskkirja nr 693-dm. Kaebaja väidab, et kartserist leitud ese ei kuulunud

kaebajale ja kaebaja ei olnud selle olemasolust teadlik.

4. Justiitsministeerium jättis 15.12.2008. a vaideotsusega nr 11-7/11385 (tl 29) kaebaja vaide

rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on tulenevalt Murru Vangla peaspetsialisti ütlustest, mille

kohaselt viibis kaebaja alates 19.08.2008 kartseri kambris nr 123 üksinda, välistatud, et

keelatud ese võis kuuluda mõnele muule kinnipeetavale. Samuti on välistatud ka asjaolu, et

šokolaad oli kambris enne kinnipeetava sinna paigutamist, kuivõrd kartseri kamber otsiti läbi

enne kaebaja paigutamist kartserisse ning läbiotsimised toimusid iga päev.

5. 07.12.2010 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (tl 1-2), milles kaebaja

palub kohtul tuvastada Murru Vangla poolt teostatud menetluse, käskkirja ja selle peale

esitatud vaide lahendamise õigusvastasus. Oma huvi käskkirja õigusvastasuse

kindlakstegemisel põhjendas ta viidetega riigivastutuse seadusest ja enne tähtaega

vabastamisest tulenevatele õigustele.

6. Tartu Halduskohus jättis 05.05.2011. a otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses

rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on kaebaja puhul täidetud põhilisi vangistusseadusest

tulenevaid kinnipeetava suhtes läbi viidavale distsiplinaarmenetlusele kehtestatud nõudeid.

Kaebaja karistamine noomitusega arvestab kaebaja isikut, rikkumise vähest tähtsust ja on igati

kohase raskusega. Kaebaja süüd ümberlükkavaid asjaolusid ei esine ning isegi juhul, kui

pidada kaebaja süüd tõendamatuks, ei saa ta tuvastamisnõude abil end tõhusalt kaitsta.

Vastustaja on edastanud kaebaja vaide pädevale haldusorganile seaduses ette nähtud tähtaja

jooksul. Justiitsministeerium on vaideotsuse tegemisel küll ületanud enam kui kuu võrra talle

selleks antud 30-päevast tähtaega, kuid halduskohtu hinnangul puudub kaebajal põhjendatud

huvi õigusvastasuse tuvastamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. 29.05.2011 esitas kaebaja

apellatsioonkaebuse

(tl 61-62) (pealkirjastatud

määruskaebusena), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsuse ja teha

asjas uue otsuse, millega rahuldada kaebaja kaebus ja tunnistada Murru Vangla tegevus

õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus suutnud leida vastust

küsimusele, kuidas sattus kaebaja kambrisse šokolaad. Kaebaja juhib tähelepanu, et šokolaad

leiti teise voodi küljest, mis oli kinnitatud seina külge, kus kaebaja ei maganud. Samuti

märgib kaebaja, et tema kohustuste hulka ei kuulu enne kambrisse paigutamist paluda kambri

läbiotsimist ega ka see, et kaebaja ise kambri läbi otsiks. Kaebaja on seisukohal, et šokolaad

sattus tema kambrisse kellegi kaasabil. Vangla oleks pidanud menetluse käigus uurima,

kuidas ja millisel viisil sattud kaebaja kambrisse šokolaad. Vangla seda aga ei teinud. Sellega

rikkus nii vangla kui halduskohus kaebaja õigust õiglasele menetlemisele.

8. Murru Vangla palub oma 07.07.2011 ringkonnakohtule esitatud

vastuses

apellatsioonkaebusele (tl 69-70) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et

kohus ega vastustaja ei ole välja uurinud, kuidas sai šokolaad kambrisse.

Distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal saab väita, et läbiviidud distsiplinaarmenetlus oli

õiguspärane ning vastas kehtivale õigusele. Seda seisukohta toetab ka Justiitsministeeriumi

vaideotsus. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust seniseid

seisukohti ümber hinnata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt

valitud õiguskaitse viis ei ole tõhus, kuna kaebaja jaoks positiivse lahendi korral kohus

üksnes nendib õigusvastasust, kuid haldusakt jääb kehtima ega muudaks distsiplinaarkaristuse

määramise fakti. Lisaks on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei ole välja toonud

tuvastamisekaebuse esitamise põhjendusi ega kaebusega saavutatavat eesmärki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsus tuleb jätta muutmata

ning kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Esitatud apellatsioonkaebuses on kaebaja käsitlenud üksnes distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja vaidlustamise küsimusi ega ole märkinud, miks tema arvates on

halduskohtu otsus ebaõige käskkirja peale esitatud vaide menetlemisega seonduvas.

Apellatsioonkaebuse taotluses on kaebaja palunud ringkonnakohtul uue otsusega tunnistada

õigusvastaseks üksnes Murru Vangla tegevus, nimetamata Justiitsministeeriumit.

Halduskohus on 16.12.2010. a määrusega (tl 18) tunnistanud haldusasjas vastustajaks Murru

Vangla kõrval ka Justiitsministeeriumi ning ka kohtuotsuses analüüsinud Justiitsministeeriumi

tegevust vaide lahendamisel, mistõttu pidi kaebaja olema teadlik, et tema poolt halduskohtule

esitatud kaebuses kirjeldatud toimingute vaidlustamisel oli vastustajaks ka

Justiitsministeerium. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et kaebaja on soovinud

apelleerida halduskohtu otsust üksnes vaidlustatud Murru Vangla tegevuse osas ega ole

vaidlustanud halduskohtu otsust Justiitsministeeriumi tegevuse vaidlustamise osas. HKMS

(kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni) § 47 lg-st 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§-st 456 lg 4 jõustus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumisel Tartu Halduskohtu

05.05.2011. a otsus vaidlustamata osas. Seega ei võta ringkonnakohus seisukohta

Justiitsministeeriumi tegevuse peale esitatud nõude osas.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei

pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Samuti ei ole halduskohus vaidlustatud otsuse

tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid ja on õigesti

kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu.

12. Vaidlustatud Murru Vangla käskkirjas (tl 3) on kaebajale justiitsministri 30.11.2000. a

määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 60 lg 1 toetudes süüks pandud seda,

et 22.08.2008 hoidis ta enda juures kartseris lukustatud voodi vahel šokolaadi Snickers.

Nimetatud sättes on loetletud need esemed, mis võivad kinnipeetaval kartseris kaasas olla ega

ole seejuures nimetatud maiustusi või mistahes muid toiduaineid. Vangistusseaduse § 67 p 1

kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ning sama seaduse § 63 lg 1 võimaldab rikkumise eest määrata

distsiplinaarkaristuse.

13. Kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse peamine väide on, et vangla ega halduskohus ei ole

välja selgitanud, kuidas võis šokolaad Snickers kaebaja kartserikambrisse sattuda. Kaebaja

väitel on alust arvata, et šokolaad sattus tema kambrisse kellegi kaasabil. Seega nõuab kaebaja

tema suhtes koostatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist eelkõige sellepärast, et tema süü

distsiplinaarrikkumise toimepanemisel ei ole tõendatud.

14. Halduskohus on analüüsinud vastustaja poolt distsiplinaarmenetluse läbiviimise

asjaolusid ning leidnud, et vastustaja on järginud põhilisi distsiplinaarmenetluse läbiviimise

kohta vangistusseaduses ette nähtud nõudeid. Samuti on halduskohus viidanud

distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaoludele, mis kinnitavad šokolaadi olemasolu

kaebaja kartserikambris ning seda, et šokolaadi ei saanud kambrisse viia keegi teine kui

kaebaja ise. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses piisavalt

põhjendanud seda, miks vaidlusalust käskkirja ei saa pidada õigusvastaseks.

15. Apellandi etteheide, et halduskohus pole suutnud leida vastust küsimusele, kuidas sattus

šokolaad kambrisse, on asjakohatu. Halduskohtu otsusest nähtuvalt on kohus järeldanud, et

šokolaad sattus sinna koos kaebajaga ja kaebaja teadmisel. Millal ning millistel asjaoludel

täpselt kaebaja täpselt šokolaadi kambrisse toimetas või selle toimetamiseks võimaluse lõi, ei

oma vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse seisukohalt tähtsust.

Samal põhjusel on asjakohatu ka etteheide, et vangla oleks pidanud uurima, kuidas ja mis

viisil sattus šokolaad kambrisse. Ringkonnakohus osundab siinkohal vastustaja kinnitusele, et

kamber otsiti läbi enne kaebaja paigutamist sinna, ning samuti iga päev kaebaja kartseris

viibimise ajal. Kaebaja ei vaidle läbiotsimiste toimumisele vastu, vaid kinnitab seda (tl 61).

Seega on ilmne, et läbiotsimiste vahepeal pidi olema šokolaadi kambrisse toimetanud kaebaja

kui ainus kambris viibinud isik.

16. Väide, et šokolaad toimetati sinna kellegi teise poolt, ei ole usutav. Ringkonnakohus ei

näe ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi teine isik toimetama kartserisse šokolaadi, et kaebajat

süüdi lavastada. Sellist motiivi ei ole välja toonud ka kaebaja. Karistusena selle teo eest

määrati kaebajale noomitus. Ringkonnakohus ei näe, millist kasu võinuks kaebajale

noomituse määramisest saada keegi teine. Ei ole usutav, et keegi sooviks kaebaja süüdi

lavastamist šokolaadi kambrisse toimetamisega üksnes selleks, et kaebajale määrataks

noomitus. Veelgi vähetõenäolisemaks muudab selle võimaluse asjaolu, et sõltumata sellest,

kas see isik oli teine kinnipeetav või vanglaametnik, ähvardanuks seda isikut ennast suure

tõenäosusega distsiplinaarvastutus. Ei ole usutav, et keegi riskinuks distsiplinaarkaristusega

lihtsalt selleks, et kaebajale määrataks noomitus.

Võimalus, et šokolaad sattus kambrisse juhuslikult, näiteks unustatuna eelmise seal viibinud

isiku poolt, on välistatud. Siis oleks see avastatud varasemate läbiotsimiste käigus. Seega on

väide, et šokolaadi tõi kambrisse keegi teine, paljasõnaline.

17. Asjaolu, et šokolaad leiti voodist, kus kaebaja ei maganud, ei muuda asjas lõppjäreldust.

Pigem ongi tõenäoline, et isik, kes omab kartserikaristuse ajal keelatud eset, hoiab seda endast

ja oma asjadest võimalikult kaugel, raskendamaks eseme leidmisel selle seostamist temaga.

Einar Vene

Agu Timmi

Madis Ernits

Kohtunik Madis Ernitsa eriarvamus Tartu Ringkonnakohtu 12.04.2013. a otsusele

haldusasjas nr 3-10-3214

1. Tuginevalt HKMS § 11 lg-le 7 koosmõjus TsMS § 22 lg-ga 4 lisan käesolevale

otsusele eriarvamuse. Ma ei nõustu kolleegiumi enamuse arvamusega kohtuotsuse

resolutsiooni ega põhjenduse osas. Leian, et apellatsioonkaebus oleks tulnud rahuldada,

tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsus Murru Vangla direktori 18.09.2008. a

käskkirja nr 693-dm puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kaebus

osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Murru Vangla direktori 18.09.2008. a käskkiri nr 693-

dm.

2. Esiteks leian, et kaebajal on põhjendatud huvi Murru Vangla direktori 18.09.2008. a

käskkirja nr 693-dm õigusvastasuse tuvastamiseks (I), teiseks, et kaebajale süüks arvatud

distsiplinaarkaristus ei ole piisavalt tõendatud (II), ja kolmandaks, et on kaheldav, kas VSkE

§ 60 lg-st 1 tuleneb üldse keeld, millele vastustaja ja halduskohus on tuginenud (III).

I

3. Murru Vangla on asunud seisukohale, et kaebajal puudub põhjendatud huvi

distsiplinaarkaristuse käskkirja õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks, sest

määratud distsiplinaarkaristus on kustunud ja vaidlusalune haldusakt ei mõjuta enam kaebaja

õigusi (tl 32). Kaebaja on põhjendanud oma huvi käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemisel

viidetega riigivastutuse seadusest ja enne tähtaega vabastamisest tulenevatele õigustele. Ma ei

nõustu vastustajaga, et kaebajal puudub põhjendatud huvi distsiplinaarkaristuse

õigusvastasuse tuvastamiseks. VangS § 64 lg 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud

distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Karistusseadustiku (KarS) § 76

lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise

otsustamisel muu hulgas isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Hoolimata sellest, et

distsiplinaarkaristus kustub, kajastub kinnipeetava isiklikus toimikus talle määratud

distsiplinaarkaristuse määramise fakt, mida tuleb KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestada tingimisi

enne tähtaega vabastamise otsustamisel. Eelnevast tulenevalt leian, et kaebajal on jätkuvalt

olemas põhjendatud huvi Murru Vangla direktori 18.09.2008. a käskkirja nr 693-dm

õigusvastasuse tuvastamiseks.

II

4. Teiseks leian, et käesoleva kaasuse asjaolud sarnanevad olulisel määral Tallinna

Halduskohtu 27.12.2011. a otsusele haldusasjas nr 3-11-1190 aluseks olnud asjaoludele.

Nimetatud lahendis leidis halduskohus, et vangla ei olnud kogunud piisavalt tõendeid, et

tõendada distsipliinirikkumise toimepanemist kaebaja poolt. Kohtuotsus on jõustunud.

5. Kaebaja on algusest peale väitnud, et ei ole rikkumist toime pannud, kuna leitud

šokolaad ei ole kaebaja oma ja ta ei teadnud selle kambris asumisest. Seda seisukohta on

kaebaja kinnitanud ka distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas (tl 8), Murru Vangla

direktorile esitatud 22.09.2008 kuupäeva kandvast avalduses (tl 35), 29.09.2008 kirjutatud

seletuskirjas (tl 36 pöördel) ja Justiitsministeeriumile 29.09.2008 esitatud vaides (tl 27, 34)

samuti halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-2). Kaebaja on selgitanud, et ta magas ise

vasakul pool ja ta nägi üksnes seda, kuidas valvur vastasnari seest midagi välja võttis.

6. VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumiseks vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib

kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni

45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel

juhindutakse VangS §-st 64. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb distsiplinaarkaristuse

määramiseks menetluse läbiviijal tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud

distsiplinaarsüüteo ehk kas on täidetud vastav teokoosseis. Leian, et käesoleval juhul ei ole

teokoosseis vastustaja poolt nõuetekohaselt tuvastatud. Tõendamiskoormust reguleerib

halduskohtumenetluse seadustikus HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti

kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele

tõenditele juurdepääs.

7. Nähtuvalt distsiplinaarmenetluse materjalidest asus vaidlusalune šokolaad kaebaja

kartserikambris hoolikalt peidetuna parempoolse voodi sees, mida kaebaja ei kasutanud (tl 4,

6, 7, 37, 38 ja pöördel). Kuna kaebaja väidab, et ei olnud šokolaadi asumisest kambris üldse

teadlik, lasub kohustus tõendada kaebaja teadmine keelatud eseme asumisest ja selle seosest

kaebajaga distsiplinaarmenetluse läbiviijal. Vastustaja on Justiitsministeeriumile

vaidemenetluse käigus edastatud kirjas (tl 33) asunud seisukohale, et kaebaja süü on

tõendatud vanemvalvur J. Karii 22.08.2008. a ettekandega nr 47 (tl 6, 38), 22.08.2008

koostatud läbiotsimise aktiga leitud esemete kohta, mille on allkirjastanud vanglaametnikud

J. Karii ja A. Jõesalu (tl 7, 38 pöördel) ning 30.09.2008. a vangla juristi õiendiga, kes

nimetatud päeval viis läbi vestluse 6. eluosakonna peaspetsialisti E. Rahamägiga (tl 40

pöördel-41), samuti faktiga, et kaebaja kandis kartserikaristust kambris nr 123 üksinda.

8. Leian, et eelnevaga ei ole kaebaja süü tõendatud. Kaebaja paigutati nähtuvalt

19.08.2008. a õiendist kambrisse nr 123 karistuse täitmisele pööramise kohta 19.08.2008 kell

11:05. Vastustaja on kohtule esitanud 30.09.2008. a vangla juristi õiendi, kes nimetatud

päeval viis läbi vestluse 6. eluosakonna peaspetsialisti E. Rahamägiga (tl 40 pöördel-41).

Selles õiendis on järgmised väited: „E. Rahamäe ütluste kohaselt kandis kaebaja üksinda

karistust kambris nr 123. Enne kinnipeetava paigutamist nimetatud kambrisse otsitakse alati

kamber põhjalikult läbi, et kaebaja ei saaks väita, et mõni kartseri kambris tema karistuse

kandmise ajal leitud keelatud (kartseris) ese oli seal enne tema sinna kambrisse paigutamist.

Samuti toimuvad igal hommikul ka kartseri kambrite läbiotsimised, et avastada võimalikke

keelatud esemeid.“ Leian, et need laused ei ole oma üldisuse tõttu kasutatavad tõendina.

Vastustaja on küll küsitletud kambris läbiotsimisi teostanud isikut, kuid uuritud ei ole asjaolu,

kas läbiotsija vaatas läbiotsimistel peidetud eseme asukohta parempoolse voodi sees. Samuti

on õiend koostatud rohkem kui 40 päeva peale seda, kui oleks pidanud toimuma väidetav

eelnev läbiotsimine kambris nr 123.

9. Kuna vastustaja ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu tõendanud, oleks tulnud Murru

Vangla direktori 18.09.2008. a käskkiri nr 693-dm õigusvastaseks tunnistada.

III

10. Kolmandaks leian, et vangistusseaduses ja selle rakendusaktides sisalduv asjade

omamise regulatsioon on sedavõrd õigusselgusetu, et juba selle tõttu ei ole õiguspärane isikut

karistada keelust üleastumise pärast.

11. Nõustun õiguskantsleriga, et VSkE § 60 lg-t 1 saab iseenesest pidada

põhiseaduspäraseks, kuid leian, et see norm ei pruugi täita seda eesmärki, mida vastustaja

taotleb. Vanglas keelatud asjade üldnormiks on VangS § 15 lg 2, mis 2008. a augustis

kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis

ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla

julgeolekut. Tänaseks on keeldude kataloogi täiendatud keeldudega omada aineid ja esemeid,

mis võivad ohustada vangla korda, ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse

täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad

VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Lisaks üldnormile volitab VangS

§ 15 lg 4 vanglateenistust (2008. a redaktsioonis vanglat) keelama täiendavalt aineid ja

esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud

tingimustele. Leian, et nende normide koosmõjust tuleneb, et keeld omada vanglas, sh

kartseris asja peab olema sõnaselgelt kehtestatud. Vangistusõiguses leidub keelatud asju

(VangS § 15 lg-d 2-4, § 98 lg 2, VSkE § 37 lg 3, § 63 lg 4), keelatud esemeid (VangS § 68 lg-

d 1 ja 2, VSkE § 641, § 65, § 70 lg 1, § 72 lg 1 ja Lisa 5), lubatud asju (VangS § 25 lg 2, § 48

lg 1, VSkE § 57, § 60, § 61), lubatud esemeid (VangS § 98 lg 1, VSkE § 70 lg 1, § 741) ning

lubamatuid asju (VSkE § 63). Lisaks on olemas asjad, mis ei ole kinnipeetavale lubatud

(VSkE § 37 lg 1 p 3), võivad kinnipeetaval olla vanglateenistuse ametniku loal (VangS § 31

lg 2) ning keelatud ained (VangS § 671, VSkE § 641).

12. Murru Vangla direktori 18.09.2008. a käskkiri nr 693-dm heidab kaebajale ette VSkE

§ 60 lg 1 rikkumist, mis sätestab: „Kartseris võivad kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema

õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”,

„Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus,

ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid,

kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid,

tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari,

käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed.“ Tegemist on lubatud asjade

kataloogiga, kusjuures kataloogide funktsiooniks on üldjuhul olla ammendav. Samas on

tegemist loeteluga lubatud asjadest ilma viiteta sellele, mis on keelatud. Nõue, et seadus peab

ette nägema vabaduse piirangu, tuleneb põhiõigustest ja üldisest seadusreservatsiooni

põhimõttest. Nimetatud põhimõtted kohustavad seadusandjat seadusega sätestama

põhiõigustega tagatud vabaduse piirangud või volitused täitevvõimule vabaduse piiramiseks,

samal ajal kui eelnevaga hõlmamata tegevused on põhiõiguste alusel lubatud. Põhiõigused

kehtivad ka vanglas ja kartseris. Leian, et kuna VSkE ei näe ette sõnaselget keeldu omada

kartseris asju, mis ei ole vanglas keelatud, ei ole keeld piisava selgusega sätestatud.

Ringkonnakohtule esitatud seisukohas on Justiitsministeerium tuginenud Vangistusseaduse

kommenteeritud väljaandele ja osutanud, et VangS § 651 selgitustest tuleneb, et kartseris

viibival kinnipeetaval ja vahistatul ei ole kartseris õigust omada neid isiklikke asju, mida on

neil VangS §-st 15, § 30 lg-st 2 ja § 93 lg-st 3 ning VSkE §-st 57 tulenevalt lubatud kambris

omada (tl 85 viitega L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2009,

§ 651 komm. 3.2). Kuid väitega, et VangS § 651 lg-st 2 tuleneb üldine keeld omada kartseris

VSkE § 60 lg-s 1 nimetamata asju, ei saa nõustuda. VangS § 651 lg 2 ls 2 sõnastuse kohaselt

antakse kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad hoiule, kuid see ei keela omada

kartserikambris asju, mis pole vanglas keelatud. Möönan, et kommentaaris esitatud järeldus

võis seaduse autoritel meeles mõlkuda, kuid keelunormide puhul peab keeld olema ka

juriidiliselt harimatule isikule seaduse tekstist arusaadav.

13. Leian, et isegi kui asuda seisukohale, et kõigi eelpool loetletud normide koosmõjus

võib šokolaadi pidada kartseris siiski õiguslikult keelatuks, ei tohi isikut sedavõrd ebaselge

keelu rikkumise eest karistada. Sellega seoses tuleb osutada Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt ei ole nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste kõikide normide puhul sama,

vaid selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja

isikule peale panna kohustusi (RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 22). Riigikohtu erikogu

on märkinud, et eriti oluline on õigusselgus selliste tegude suhtes, millega võivad kaasneda

kriminaalõiguslikud tagajärjed (RKEKo 28.02.2002, 3-1-1-117-01, p 12). Antud juhul ei ole

tegu kriminaalvastutuse, vaid distsiplinaarvastutuse küsimusega, kuid siiski saab järeldada, et

isiku vastutusele võtmisel tuleb õigusselgusele pöörata kõrgendatud tähelepanu. Vajadusel

tuleb normi põhiõigusi arvestades põhiseaduskonformselt tõlgendada. Et karistada isikut

distsiplinaarkorras, selleks peab norm, mille rikkumist ette heidetakse, olema ka juriidiliselt

harimatule isikule piisavalt üheselt mõistetav. Vangistusseaduses sätestatud keelatud ja

lubatud asjade regulatsioon valmistab peamurdmist aga juristidelegi.

14. Täiendavalt juhin tähelepanu sellele, et 14.06.2000 vastu võetud VangS § 15 lg 2 algne

redaktsioon nägi ette: „Asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on

kinnipeetavale lubatud, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab

justiitsminister.“ 13.12.2006 võttis Riigikogu vastu vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seadusega, millega reformis vangistusseaduse asjade regulatsiooni

põhjapanevalt, viies selle üle põhimõttele, et sõnaselgelt tuleb sätestada keelatud asjad.

Eelnõu seletuskiri põhjendab muudatust järgmiselt: „Praeguse VS § 15 lõike 2 kohaselt

sätestatakse sisekorraeeskirjas asjade nimekiri, mille omamine kinnipeetavale vanglas on

lubatud. Sellest järeldub, et kõik ülejäänud asjad, mis selles loetelus ei sisaldu, on keelatud.

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu asjaolule, et selline regulatsioon ei ole kooskõlas

põhiseadusega. Avalik-õigusliku regulatsiooni lähtekoht peab olema vastupidine − kõik on

lubatud, välja arvatud see, mis on keelatud. Kehtiva VS § 15 lõike 2 regulatsioon on

vastupidi“ (Seletuskiri vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu juurde, 964 SE I, seisuga 11.09.2006). Seadusandja selge tahe oli niisiis suunatud

keeldude kataloogi kehtestamisele, jättes lubatuks selle, mis keelatud asjade nimekirjas ei

sisaldu. Leian, et põhiseadusega ei pruugi olla vastuolus Eesti Vabariigis pikka aega kehtinud

arusaam, et vanglas on kõik need asjad keelatud, mis ei ole lubatud, kuid selline lähenemine

eeldaks sõnaselge üldkeelu kehtestamist seaduses. Kui kehtestada seadusega üldine isiklike

asjade omamise keeld vanglas ja kartseris, siis omandaks sisu VSkE § 60 lg 1, sest üldist

keeldu oleks proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt ilmtingimata vajalik täiendada

loeteluga, millised asjad üldisest keelust hoolimata kinnipeetavale siiski lubatud on. Leian, et

oluliseks tuleb igal juhul pidada seda, et seaduses sisalduks vastavasisuline sõnaselge keeld,

mis oleks ka arusaadav kujuteldavale keskmiste võimetega adressaadile. Eelneva pinnalt jääb

arusaamatuks, miks ei ole kartseris keelatud või lubatud asjade regulatsiooni kohandatud

nõutaval määral lähtuvalt 2006. a muudatusest.

Madis Ernits