3-13-130/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-130 Otsuse kuupäev

10. aprill 2013 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Indrek Jatsõšõn’i kaebus Tartu Vangla 02. novembri 2012 käskkirja nr 6-2/1727 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja Indrek Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10.mai 2013.a.Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla määras 2. novembri 2012 käskkirjaga nr 6-2/1727 Indrek Jatsõšõn’ile distsiplinaarkaristusena noomituse. Käskkirja kohaselt jättis I. Jatsõšõn edastamata enda kasutuses olnud kõnekaardiga nr 001090305860008 septembrikuus 2012 teostatud telefonikõnede andmed, rikkudes nii Tartu Vangla kodukorra punkti 14.10.

2. I. Jatsõšõn esitas 29. novembril 2012 vaide Tartu Vangla 2. novembri 2012 käskkirja nr 6-2/1727 kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Tartu Vangla 21. detsembri 2012 vaideotsusega nr 1-11/490-1 rahuldamata.

3. 21. jaanuaril 2013 saabus Tartu Halduskohtusse Indrek Jatsõšõn’i kaebus Tartu Vangla 2. novembri 2012 käskkirja nr 6-2/1727 tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused

4. I. Jatsõšõn leiab, et teda on alusetult karistatud, kuna tema ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Septembris 2012 teostatud telefonikõnde kohta on ta vanglale kirjalikult andmed esitanud ning kui neid olemas ei ole, on need vanglaametnike poolt ära kaotatud, valesse kohta pandud või sihilikult ära võetud.

12. ja 28. septembri 2012 telefonikõnede väljavõte ja nende kuupäevade videosalvestise vaatlus ei ole asjakohased tõendid, mis kinnitaksid telefonikõnede andmete mitteedastamist, kuna ta ei ole eitanud helistamist 12. ja 28. septembril 2012. Samuti ei ole M. Kartau ettekanne nr 3481 asjakohane tõend, sest selle on ametnik koostanud läbi oma arvamuse, kuna helistamise järgsed telefonikõnede andmed olid kontrollimisel puudu. Seega ei saagi see dokument tõendada telefonikõnede andmete esitamata jätmist. Vanglaametnikud R. Priimäe, M. Tikk, M. Seppor, M. Ehamaa, K. Kalm ja M. Andresson ei kinnita distsiplinaarmenetluse raames antud selgitustes, et kaebaja oleks 12. ja 28. septembril 2012 jätnud õhtuse loenduse ajal Tartu Vanglale edastamata telefonikõnede andmed.

5. Kaebaja on seisukohal, et andmed telefonikõnede kohta võisid 12. ja 28. septembril 2012 kaduma minna, kuna kaebaja on varasemalt näinud, kuidas mõned vanglaametnikud korjavad telefonikõnede kohta esitatud andmeid loenduse blanšeti vahele.

6. Kaebaja peab võimalikuks, et vanglaametnikud on tahtlikult või kogemata tema esitatud telefonikõnede andmed ära kaotanud. Telefonikõnede kohta esitatud andmete kadumisega võivad seotud olla kolmanda korruse valvurid, kuna ta on nende peale korduvalt kaebusi, märgukirju, avaldusi ja selgitustaotlusi esitanud.

7. Kaebuse täienduses ei nõustu kaebaja vastustaja väitega, et R. Väiko ei saanud teada kaebaja 2012 aasta septembrikuu helistamiste kohta. Kaebaja selgitab, et R. Väikole selgitati, millega seoses tuleb tal selgitusi anda – 12. ja 28. septembri 2012 helistamiste kohta. Seega oli R. Väiko teadlik, mis kuupäevadel helistamised toimusid ning sai olla kindel ka selles, et enne 5. septembrit 2012 kaebaja helistanud ei olnud. Kaebaja märgib, et esitas telefonikõnede kohta andmeid ka 13. septembril 2012, kuid 12. septembri 2012 kuupäevaga. Seega esitas ta septembris kolm avaldust – 12., 13 ja 28. septembril. Vastustaja vastuväited

8. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et jääb 21. detsembri 2012 vaideotsuses nr 1-11/490-1 väljendatud seisukohtade juurde. Vaidemenetluses ei leidnud kinnitust Indrek Jatsõšõn’i väited, et tema 12. ja 28. septembril 2012 esitanud kirjalikud andmed päeva jooksul teostatud telefonikõnede kohta on vanglaametnike poolt ära kaotatud, valesse kohta pandud või sihilikult ära võetud. Distsiplinaarmenetluse käigus kontrolliti videosalvestisi 12.09.12 ja 28.09.2012 õhtuste loenduste läbiviimise kohta. Kuna valvur kambrist väljumisel ühtegi paberit loenduse ajal käru peale ei pannud, siis ei saanud need ka sealt maha kukkuda ning kaduma minna. Et valvurid võisid tema kirjalikud andmed telefoni kasutamise kohta panna loenduse blanšeti vahele, on oletuslik. Kõik kaebaja etteheited vaideotsuse ning vaide menetluse kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole vaideotsust ning vaide menetlust eraldiseisvalt vaidlustanud. Kaebaja süüd tõendavad tõendid on loetletud ning nendest tehtud järeldused kajastatud distsiplinaarmenetluse protokollis, millega kaebajal on võimaldatud tutvuda.

9. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kambrikaaslase kinnipeetava Raido Väiko antud seletuste puhul on tegemist kaebaja ning tema kambrikaaslase vahel kokkulepitud tunnistusega. Seega ei tõenda need kaebaja süütust. Vastustaja asus sellisele seisukohale tuginedes asjaolule, et R. Väiko paigutati kaebajaga samasse kambrisse 5. septembril 2012. Seega ei saanud R. Väiko vangla hinnangul teada, kas kaebaja on telefoni kasutanud ka enne 5. septembrit 2012 ega väita 17. ja 22. oktoobri 2012 seletuskirjas, et Indrek Jatsõšõn on edastanud kõik andmed septembrikuus teostatud telefoni kasutamise kohta. Tartu Vangla leiab, et kinnipeetavate vahelisele kokkuleppele viitab R. Väiko väide 17. septembri 2012 seletuses, et I. Jatsõšõn on edastanud tema juuresolekul septembri kuus kolmel korral vanglale telefoni avaldused õhtuse loenduse ajal. Vastustaja hinnangul ei saanud R. Väiko olla tunnistajaks kaebaja poolt kolmel korral avalduse esitamisel, kuna kaebaja pidi esitama avaldused ainult kahel korral. Vastustaja märgib, et I. Jatsõšõn teostas septembris küll kolm helistamist, aga kuna ühele avaldusele kantakse kõik sama päeva jooksul teostatud telefonikõnede andmed, siis pidi kaebaja esitama andmed kahel korral, kuna

12. septembril 2012 tegi kaebaja kaks kõnet. Seega on R. Väiko väide väär ning ajendatud ilmselgelt kaebajalt saadud infost, et ta helistas septembris kolm korda aga mitte tõsikindlast teadmisest, et kaebaja tema nähes helistamiste kohta avaldused vanglaametnikele edastas. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja, kes oli enda 12. septembri 2012 tegevuse suhtes kahtleval seisukohal, ei palunud kambrikaaslasel, kelle mälus ta hetkel ei kahtle, temale koheselt meenutada, kas ta esitas nimetatud kuupäeval andmed helistamise kohta või mitte, vaid pidas mõistlikumaks esitada andmed igaks juhuks ka 13. septembril 2012. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja suutnud esitada ühtegi veenvat selgitust, millel tugineb tema veendumus, et R. Väikol on väga hea mälu. On võimalik, et R. Väiko kirjutas seletusse ainult seda, mida kaebaja tahtis, et ta mäletaks aga mitte seda mida teadis.

Halduskohtu põhjendused

10. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla peaspetsialistüksuse juhi 02.11.2012 käskkirjaga karistati kaebuse esitajat Tartu Vangla kodukorra p 14.10 süülise rikkumise eest noomitusega. Kaebaja distsipliinirikkumine seisnes selles, et ta jättis 2012 septembrikuus vanglale edastamata tema kasutuses oleva kõnekaardiga nr 001090305860008 teostatud telefonikõnede andmed.

11. 2012 septembrikuus kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 14.10 kohaselt on kõik telefoni kasutanud kinnipeetavad kohustatud esitama õhtuse loenduse ajal loendust läbiviivale vanglaametnikule päeva jooksul teostatud telefonikõnede kohta kirjalikult andmed, milles on kirjas helistaja nimi, osakonna ja kambri number, andmed kellele ja kuhu helistati ning helistamise kellaaeg ja kestus.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei esitanud 2012 septembrikuu helistamiste kohta kodukorra punktis 14.10 ettenähtud andmeid, kaebaja on aga seisukohal, et ta esitas, kuid vastustaja on tema poolt esitatud paberid andmetega kaotanud või sihilikult ära võtnud. Seega on vaidlus faktilises asjaolus – kas kaebaja esitas nõutud andmed helistamise kohta või mitte.

12. Vaidlust ei ole selles, et reaalselt kaebaja helistas 2012 septembrikuus kokku kolmel korral: 12.09.2012 kahel korral ja 28.09.2012 ühel korral. Seda tõendab telefonikõnede väljavõte (tlk 38), seda fakti ei ole kaebaja ise vaidemenetluse ega ka kohtumenetluse käigus eitanud. Samuti on vastustaja teostanud kaamerasalvestiste vaatluse, millest oli nähtav, et Indrek Jatsõšõn helistas süüdimõistetute eluhoone üldruumis 12.09.2012 kahel korral ja 28.09.2012 ühel korral. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt läbiviidud põhjaliku distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitavad üheselt, et kaebaja ei esitanud kummalgi kuupäeva õhtul loenduse ajal ettenähtud kirjalikke tõendeid helistamiste kohta.

13. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks on olnud vanglateenistuja M.Kartau 11.10.2012 koostatud ettekanne, et 12.09.2012 ja 28.09.2012 on teostatud kaebajale kuuluva kõnekardiga telefonikõned, mille kohta kinnipeetav ei ole andmeid esitanud (tlk.37). 17.10.2012 on kaebajat teavitatud tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, andes kinnipeetavale võimaluse omapoolsete selgituste andmiseks. Menetluse käigus on vastustaja põhjalikult kontrollinud kaebaja väite, et ta tegelikult andis kirjalikud andmed loenduse ajal vanglaametnikule, õigsust. Nii on distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt võrreldud 12.09.2012 ja 28.09.2012 süüdimõistetute eluhoone kuuendast sektsioonist kogutud telefonikõnede registreerimisblankettide vastavust neil päevadel kogutud ja fikseeritud blankettide arvuga ning tuvastati, et arvud olid vastavuses, ehk ühtegi blanketti ei saanud kaduma minna. Kaebaja väidete kontrollimiseks on vastustaja küsitlenud mitmeid süüdimõistetute eluhoone kolmandal korrusel tööl olnud vanglateenistujaid, kellede selgituste kohaselt jälgivad õhtuse loenduse ajal kambris toimuvat mitu vanglateenistujat, kinnipeetavate poolt esitatud blanketid loetakse üle, augustatakse, neile märgitakse sektsiooni number ja kuupäev ning paigutatakse kiirköitja vahele. Samuti on vastustaja distsiplinaarmenetluse käigus teostanud mõlema vaidlusaluse õhtu loenduse osas kaamerasalvestiste vaatluse (tlk.45), milledest ei nähtunud, et kambrist väljudes oleks valvuritel olnud käes mingeid pabereid peale kinnipeetavate tuvastamiseks vajaliku blanšeti, mingeid pabereid valvurid kambrist väljumise järel kärule ei pannud.

14. Eelneva alusel leiab kohus, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus põhjalikult uurinud ja kontrollinud kaebaja poolt antud selgitusi, nende tõendite alusel on vastustaja õiguspäraselt tuvastanud, et I. Jatsõšõn ei ole tegelikult ei 12.09.2012 ega 28.09.2012 õhtuse loenduse ajal esitanud ettenähtud kirjalikke andmeid päeva jooksul teostatud telefonikõnede kohta. Seega on kaebaja distsiplinaarüleastumine leidnud piisavat tõendamist. Ühtegi arvestatavat tõendit kaebaja vastustaja poolt kindlaks tehtu ümberlükkamiseks esitanud ei ole. Kaebaja ei ole üheski seletuses ega kaebuses märkinud, kellele konkreetselt ta andmed loenduse ajal üle andis. Kaebaja väited, et esitatud blanketid võisid vanglaametnike tegevuse tõttu kaduma minna või vanglateenistujate poolt sihilikult ära kaotada, on puhtoletuslikud ja otsitud. Ka kaebaja väide, et ta on varasemalt näinud, kuidas mõned ametnikud panevad telefonikõnede kohta esitatud andmeid loenduse blanšeti vahele, on liialt üldistav, ühtegi konkreetset fakti selle kohta esitatud ei ole. Kaebaja poolt erinevate selgituste otsimist näitab ka see, et alles kohtumenetluse ajal on kaebaja äkitselt leidnud, et ta esitas ka 13.09.2012 õhtul helistamisavalduse 12.09.2012 päeva kohta, kuna ta ei olnud kindel, kas ta eelmisel päeval, so 12.09.2012 andis helistamisavalduse või mitte. Jääb selgusetuks, kuidas kaebaja distsiplinaarmenetluse ajal mäletas, et andis 12.09.2012 avalduse loenduse ajal üle, kuid 13.09.2012 hommikul ei mäletanud. Seega ei saa kaebaja selgitusi lugeda usutavateks ja tõele vastavateks.

15. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja esitanud kinnipeetava Raido Väiko 17.10.2012 ja 22.10.2012 koostatud kirjalikud seletused. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et R.Väiko seletusi ei saa lugeda usaldusväärseteks, vaid on tehtud ilmselt kaebaja ütluste alusel. Nii on R.Väiko 17.10.2012 seletuses kinnitanud, et I. Jatsõšõn esitas septembrikuus 3 korral telefoni avaldused tema juuresolekul. Tegelikult helistas kaebaja septembrikuus ainult kahel päeval. Seega ei saanud kambrikaaslane ka näha, et kaebaja andis andmed üle kolmel päeval. 22.10.2012 seletuses R.Väiko enam ei märgi, mitmel korral I.Jatsõsõn telefoni kasutamise andmeid esitas, vaid et I.Jatsõsõn edastas septembris telefoniavaldused (tlk.41). Eeltoodu alusel jääb kohus seisukohale, et Tartu vangla 02.novembri 2012 käskkirja nr 6-2/1727 tühistamiseks alus puudub. Kaebaja karistamine distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta rikkus süüliselt Tartu Vangla kodukorra p 14.10 nõudeid, on olnud seaduslik. Seega jääb kaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik