3-11-1491/82 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Lilianne Aasma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1491

Haldusasi

K M H i ja R L i kaebused Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 01.03.2011 vastutusotsuse nr

13-7/60-20 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – K M H ja R L , volitatud esindaja v.adv

Maret Hallikma

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet (kuni 01.12.2012

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.03.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K M H i ja R L i apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

21.03.2013

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K M H i ja R L i apellatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.03.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1491 ning

teha asjas uus otsus, millega rahuldada K M H i ja R L i kaebused ning tühistada

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 01.03.2011 vastutusotsus nr 13-7/60-

20. 3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt K M H i kasuks välja menetluskulud summas 6173

(kuus tuhat ükssada seitsekümmend kolm) eurot ja 34 senti ning R L i kasuks

menetluskulud summas 5214 (viis tuhat kakssada neliteist) eurot ja 67 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.05.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213

lg

p

5).

Sõltumata

kohtuistungi

soovi

märkimisest

võib

Riigikohus

3-11-1491

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Autrak Veod registreeriti äriregistris 17.10.2006, juhatuse liikmed olid perioodil

17.10.2006-27.01.2011 R L ja perioodil 17.10.2006-08.03.2010 K M H .

2. Harju Maakohus algatas 02.12.2010 määrusega OÜ Autrak Veod pankrotiavalduse osas

menetluse ja määras ajutise pankrotihalduri. Harju Maakohus lõpetas 21.01.2011 määrusega

OÜ Autrak Veod pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja kohustas

ajutist pankrotihaldurit kustutama OÜ Autrak Veod äriregistrist (I kd tl 60-63). OÜ Autrak

Veod kustutati äriregistrist 30.03.2011.

Harju Maakohtule esitatud ajutise pankrotihalduri 02.01.2011 arvamusest (III kd tl 31-35) ja

Harju Maakohtu 21.01.2011 määrusest nähtuvalt ilmnesid OÜ Autrak Veod makseraskused

2008. a lõpus ja äriühingu alaline maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2009. a I poolaasta

lõpuks. Võlgniku majandustegevuse raskused ning pankrotiavalduse esitamine olid tingitud

eelkõige juhatuse suutmatusest teha vajalikke ja pädevaid juhtimisotsuseid kiiresti muutuvas

majandussituatsioonis. Ajutine haldur leidis, et puuduvad andmed, mis annaks alust arvata, et

maksejõuetuse põhjuseks võisid olla kuriteo tunnustega teod.

3. Maksuvõlgade sundkorras sissenõudmiseks tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus (PMTK) muu hulgas järgmised toimingud: koostas 02.02.2009 OÜ-le Autrak

Veod korralduse nr 13-11/352 tasuda maksuvõlg 238 334,00 krooni; koostas 24.09.2009 AS-

le Swedbank korralduse nr 13-2.7/33463 OÜ Autrak Veod arvelduskontode arestimiseks;

esitas 24.09.2009 kohtutäiturile taotluse nr 13-5/1349 täitemenetluse algatamiseks OÜ Autrak

Veod suhtes summas 26 911 krooni; koostas 29.10.2009 taas AS-le Swedbank korralduse nr

13-2.7/44531 OÜ Autrak Veod pangakontode arestimiseks summas 252 609 krooni ja edastas

samal kuupäeval täitmisavalduse nr 13-5/1679 kohtutäiturile; koostas 14.06.2010 OÜ-le

Autrak Veod korralduse nr 13-11/20112 tasuda maksuvõlg summas 241 670 krooni ja AS-le

Swedbank korralduse nr 13-2.7/119219 OÜ Autrak Veod pangakontode arestimiseks; koostas

12.07.2010 AS-le Swedbank korralduse nr 13-2.7/136183 OÜ Autrak Veod pangakontode

arestimiseks (III kd tl 52-69).

4. PMTK 01.03.2011 vastutusotsusega nr 13-7/60-20 kohustati K.-M. Hi ja R. L

solidaarselt tasuma OÜ Autrak Veod maksuvõlga summas 33 116,92 eurot ja R. L täiendavalt

summas 12 359,34 eurot.

OÜ Autrak Veod maksuvõlg on tekkinud äriühingu poolt deklareeritud maksukohustuste

mittetähtaegse ja mittetäieliku täitmise tulemusena. Äriühingu püsiv maksuvõlg on tekkinud

augustist 2008. Osaühingu finantssuhtarvud olid juba 2008. aastal mitterahuldavad ja Altmani

võrrandi kohaselt oli OÜ Autrak Veod pankrotioht suur, kiire maksevalmiduse indeks oli nii

2008. a kui ka 2009. a äärmiselt madal. Nimetatu pidi selguma osaühingu juhatuse liikmetele

hiljemalt pärast 2008. a majandusaasta aruande koostamist ja allkirjastamist 06.05.2009.

Äriühingu maksejõuetusele viitavad ka 2008. a tekkinud maksuvõlad ja suutmatus neid tasuda

3-11-1491

3(9)

ning suutmatus 2009. a äriühingu omakapitali hoida seadusega ettenähtud piirides

(omakapital oli negatiivne), samuti kahjum põhitegevusest ja kasumi puudumine.

Seisuga 14.12.2010 on OÜ Autrak Veod maksuvõlg 1 092 274,74 krooni (sh intress 263 774

krooni). Maksuvõlga ei ole õnnestunud täitemenetluses sisse nõuda.

OÜ Autrak Veod osakapital oli 2009. aastal seadusele mittevastav ja juhatus pidi kutsuma

kokku osanike koosoleku. Mingisuguseid meetmeid olukorra lahendamiseks tarvitusele ei

võetud. Osaühingu maksevõime üldine tase 2008. a oli 0,0499, mis on mitterahuldav ja

likviidsuskordaja samuti 0,0499 ehk mitterahuldav. 2009. a oli maksevõime üldine tase 0,062

ehk nõrk ja likviidsuskordaja 0,062 ehk rahuldav. Kasutades Altmani pankrotifaktorit ilmnes,

et osaühingu pankrotioht oli suur juba 2008. a, kui indeks oli -0,365 (väiksem kui 1,1

tähendab suurt pankrotiohtu) ja 2009. a oli indeks -22,042.

OÜ Autrak Veod juhatuse liikmed ei täitnud õigeaegselt äriseadustikus (ÄS § 176, § 180 lg

51) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS § 36) sätestatud kohustust äriühingu püsiva

maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavalduse esitamiseks, vaid selle asemel deklareeris

äriühing makse, mida OÜ Autrak Veod ei olnud suuteline tasuma. Kohustuste eiramine viis

kausaalse jadana selleni, et juhatuse liikmed rikkusid maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-

s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustust tagada ettevõtte rahaliste ja mitterahaliste kohustuste

täitmine. Sellest tulenevalt esitas maksuhaldur MKS § 40 alusel juhatuse liikmetele nõude

maksuvõla tasumiseks MKS § 96 lg-s 5 sätestatut arvestades.

Maksuvõla proportsionaalsel sissenõudmisel juhatuse liikmetelt on arvestatud asjaoluga, et

K.-M. H lahkus juhatuse liikme kohalt 08.03.2010.

5. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 06.05.2011 vaideotsusega nr 6-1/172-2

vastutusotsusele esitatud vaide rahuldamata.

6. K M H esitas 15.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse nr 13-7/60-20

tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1492). R L esitas vastava kaebuse 15.06.2011 (haldusasi nr

3-11-1491). Tallinna Halduskohus liitis 18.08.2011 määrusega kaebused üheks menetluseks

haldusasja numbriga 3-11-1491. Kaebuste põhjendused kokkuvõtlikult:

1) MKS § 40 lg 1 ei näe ette äriühingu seaduslike esindajate vastutust mingisuguste muude

kohustuste rikkumise eest peale kas MKS-s või mõnes konkreetses maksuseaduses sätestatu.

Juhatuse liikmete poolt maksudeklaratsioonide esitamise korraldamine on olnud igati

õiguspärane ega saa olla nende suhtes vastutusotsuse tegemise aluseks. Ei nähtu, et juriidilise

isiku seaduslikud esindajad oleksid vastutavad maksude deklareerimata jätmise eest tahtluse

või raske hooletuse tõttu. Maksuhalduril ei ole võimalik nõuda ettevõtjatelt kasumlikku

tegutsemist ja panna neile maksukohustusi seetõttu, et äriühingu tegutsemine ei ole olnud

kasumlik;

2) juhatuse liikmed ei ole MKS §-s 8 sätestatud kohustusi täitmata jätnud. Juhatuse liikmete

väidetava süü käsitlemisel on maksuhaldur valesti kohaldanud MKS § 40 lg-t 1. Vastutusotsus

on asjakohaselt motiveerimata nii juhatuse liikmete MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustuste

väidetava rikkumise osas kui ka juhatuse liikmete süü osas. Vaideotsusega ei saa

vastutusotsuse motiive täiendada või asendada. Nõustuda ei saa sellega, et pankrotiavalduse

esitamata jätmine on kausaalse sündmuste jadana viinud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud juhatuse

liikmete kohustuste rikkumiseni. Samuti ei saa nõustuda sellega, et äriühingu maksude

nõuetekohane deklareerimine, kuid vahendite puudumisel nende tasumata jätmine saaks MKS

§ 8 lg 1 teises lauses sätestatut arvesse võttes olla käsitletav juhatuse liikmete poolt MKS § 8

lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumisena;

3-11-1491

4(9)

3) maksuhaldur on ignoreerinud maksuvõla tekkimise asjaolusid ehk ei ole pööranud

tähelepanu üldisele majanduslikule olukorrale ja asjaolule, et osaühing üritas vaatamata

tekkinud raskustele majandustegevust jätkata. On tavapärane, et äriühing ei hakka tegutsedes

koheselt kasumit teenima, vaid teatud periood on planeeritud tehtud investeeringute

tagasiteenimiseks. OÜ Autrak Veod puhul oli osanike äriplaani kohaselt nähtud ette, et kolme

esimese tegevusaasta jooksul suudetakse esialgu investeeringute maksumus tasa teenida, tehes

vajadusel selleks vähesel määral täiendavaid investeeringuid, ja kasumini jõuda ligikaudu

neljandal aastal. OÜ Autrak Veod majandustegevuse algus langes ajaliselt ühte ehitusturu

kokkukukkumisega.

Üleilmse

majanduskriisi

tekkimist

ei

näinud

ette

ka

majandusanalüütikud. Liisinguandja lõpetas ennetähtaegselt osad OÜ Autrak Veod

majandustegevuses kasutatavate seadmete liisinglepingud ja osade seadmete liisinglepingud

võttis üle osanik OÜ Geromint, mille osanikuks on R. L. Juhatuse liikmed ja nendega seotud

isikud on majandusliku olukorra paranemise lootuses finantseerinud osaühingut täiendavate

laenude andmisega. Laene ei ole tagastatud ja seotud isikuid ei ole mingil moel teistele

võlausaldajatele eelistatud, samuti ei ole juhatuse liikmed saanud tasu või muid hüvesid. OÜ

Autrak Veod osanikud (OÜ Geromint ja OÜ PS Marketing (osanik K.-M. H)) on kumbki

andnud laenu summas 1,2 miljonit krooni. Ka neid laene ei ole tagastatud. Üritati ka

majandustegevuses kasutatavaid veokeid võõrandada, kuid eriotstarbeliste veokite järele ei

olnud ehitusturu vähenemise tõttu nõudlust. OÜ Autrak Veod pankrotimenetluse lõpetamise

määruses tsiviilasjas nr 2-10-48960 ei ole tuvastatud, et osaühingu maksejõuetuse oleks

põhjustanud raske juhtimisviga. Samuti ei ole pankrotihaldur leidnud, et maksejõuetuse

põhjuseks oli pankrotikuritegu või raske juhtimisviga. Maksuhaldur on vääralt käsitlenud

K.-M. Hi ütlusi pankroti väljakuulutamise vajadusest 2008. aastal. PMTK arestis 2009. aastal

OÜ Autrak Veod arvelduskontod ja majandustegevuse jätkamine oli võimatu. Kontod arestiti

perioodil, mil tellimuste arv oli senistest suurim. Vastav asjaolu on tuvastatav

käibedeklaratsioonidelt, mis on maksuhaldurile kättesaadavad.

Vastuseks MTA vastuväidetele, esitasid kaebajad OÜ Autrak Veod äriplaani ja

käibedeklaratsioonid ning selgitasid, et juhatuse liikmed ei ole jätnud ühtegi MKS-st või

maksuseadustest tulenevat kohustust süüliselt korraldamata. Asjaolust, et OÜ-l Autrak Veod

tekkis maksuvõlg, ei saa tuletada seaduslike esindajate kohustust täita esindatava

maksukohustus enda vahendite arvel. MKS § 8 lg-t 1 ei saa sisustada viitena samas sättes

nimetatud kohustuse täitmisele. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-41-05 käsitletud juhtumil oli

äriühing jätnud maksukohustuse tahtlikult täitmata. MKS § 40 lg 1 kohaselt ei ole vajalik nii

tahtluse kui ka raske hooletuse tuvastamine. Vastutusotsuse järgi seisnes juhatuse liikmete süü

kaudses tahtluses, mis on vastutuse süü vormina sobimatu. Juhatuse liikmete suhtes vastutuse

kohaldamine kaudse tahtluse vormis esineva süü tõttu ei ole võimalik. Lähtuda tuleb

tsiviilõiguslikust süü käsitlusest, mis on esitatud VÕS §-s 104. Maksuhaldur ei ole eelnevas

menetluses äriplaani vastu huvi tundnud. Majandusliku olukorra erakordsuse tõttu ei olnud

majandusraskuste mitteületamist võimalik mõistlikult prognoosida ja seetõttu tegid ka

juhatuse liikmed äriühingusse täiendavaid investeeringuid.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

1) vastutusotsuses on tuvastatud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumine K.-M. Hi ja

R. L poolt. MKS § 8 lg-s 1 sätestatud rikkumisega on tegemist, kui on jäetud esitamata

pankrotiavaldus ja kokku kutsumata osanike üldkoosolek vara vähenemise olukorras alla

seaduses sätestatud alampiiri. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendi nr 3-3-1-

41-05 p-s 12;

2) vastustaja ei ole kordagi kaebajatele ette heitnud kahjumiga tegutsemist. K.-M. H jättis

täitmata kohustuse osaühingut juhtida ega organiseerinud ühingu tegevust ja rikkus sellega

3-11-1491

5(9)

juhatuse liikme hoolsuskohustust. R. L puhul ei saa pidada hoolsaks käitumiseks osaühingule

kalli tehnika liisimist olukorras, kus sellega seotud kohustused ei ole kaetud vastavas mahus

sissetulekut genereerivate töövõtulepingutega, ja samuti finantsolukorra halvenemise ja

võlausaldajate kaitseks meetmete tarvitusele võtmata jätmist. Tsiviilõigus tunnistab kaudse

tahtluse süü vormi. VÕS § 104 lg-s 5 on tahtlus määratletud sisuliselt õigusvastase tagajärje

soovimisena. K.-M. H selgitas 29.11.2009 PMTK-le, et pankroti oleks pidanud välja

kuulutama juba 2008. a lõpus, sest 2008. a talvel lõppes tegevus, kuna turgu enam ei olnud;

ehitussektoris oli täielik seisak; rekkasid ei soovinud keegi osta; pankadega ei saanud 2008-

2009 läbirääkimisi pidada. MKS § 40 lg 1 ja § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 104 lg-ga 4 või 5

eeldavad tahtlust või rasket hooletust esindajale asetatud tagamise kohustuse rikkumisel;

3) kaebuses viidatud äriplaani ei ole esitatud ei maksu- ega vaidemenetluses ega kohtule, ja

seetõttu ei ole võimalik sellega seonduvaid väiteid kontrollida. Vähesel määral täiendavate

investeeringute tegemine, majanduskriis ja arveldusarvete arestimine ei saanud muuta asjaolu,

OÜ Autrak Veod oli püsivalt maksejõuetu. Raamatupidamislikult lühiajaline laen tuleb

tagastada aruandeperioodi jooksul, kuid OÜ-l Autrak Veod puudus piisaval hulgal vara

lühiajaliste laenude tagastamiseks.

8. Tallinna

Halduskohtu

28.03.2012

otsusega

jäeti

kaebused

rahuldamata

ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebajad ei ole suutnud veenda kohut ega

tõendada, et neile tasumiseks määratud maksuvõla summa on määratud alusetult ja valesti.

Vastutusotsuse näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt

kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning

vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §-des 46, 95 ja

96 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud vastutusotsuse andmisel PMTK

poolt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumist ja seetõttu on kaebused

põhjendamatud. Kohus nõustub PMTK argumentatsiooniga, mis on toodud vastutusotsuses ja

ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses

ja selle täienduses toodud väidetele ja etteheidetele.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. K M H ja R L esitasid 27.04.2012 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused,

milles palusid tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega tühistada vaidlustatud

vastutusotsus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kaebajad jäävad kõigi

halduskohtule

esitatud

seisukohtade

juurde.

Kokkuvõtvalt

toovad

kaebajad

apellatsioonkaebuses esile järgmised põhjendused:

1) kohus on HKMS § 165 lg-le 2 viidates ebaõigesti loobunud otsuse motiveerimisest, mis

on käsitletav HKMS § 157 rikkumisena;

2) ebaõigesti on tuvastatud väidetava vastutuskohustuse tekkimise aeg ja jäetud

uurimispõhimõtet rikkudes arvestamata kaebajate poolt esitatud tõendid. ÄS § 180 lg 51 ja

TsÜS § 36 koosmõjust tuleneb, et osaühingu juhatuse liikmetel tekib pankrotiavalduse

esitamise kohustus siis, kui osaühingu pidev maksejõuetus on ilmne. Oluline on seega, kas

maksuhalduri poolt viidatud ajal, s.o 2009. a maikuus oli osaühing maksejõuetu ning kas

selline maksejõuetus oli ilmne. Riigikohus leidis lahendis nr 3-1-1-85-11, et võlgniku püsivat

maksejõuetust ei ole võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – sh

netovara seisundi või kahjumi suuruse – alusel. Hinnata tuleb kõiki võlgniku majanduslikku

olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi

raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Maksuhaldur ei ole

osaühingu majandustegevuse osas sellist analüüsi läbi viinud, vaid on lähtunud üksnes

3-11-1491

6(9)

raamatupidamise andmetest, kasutades seejuures Altmani võrrandit. Maksumenetluse käigus

esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et OÜ Autrak Veod on 2009. a jooksul

maksukohustusi täitnud. Osaühingu suuremateks kohustusteks olid osanike poolt paindliku

tagasimaksekohustusega antud laenud ning liisingkohustused, mis olid garanteeritud osanike

käendusega, mistõttu ei olnud ühingu juhatuse liikmetel 2009. a alguses põhjust arvata, et

nimetatud kohustused võivad kaasa tuua äriühingu maksejõuetuse. 2009. a loodeti, et

suuremad võlgnikud, näiteks Riwal Eesti OÜ summas 60 155,14 krooni ja Toi-Toi

Sanitaarsüsteemid OÜ summas 14 622,86 krooni asuvad siiski võlgnevust kustutama.

Vastutusotsuses märgitu, nagu viitaks K.-M. Hi poolt 29.11.2010 antud seletus sellele, et

äriühing oli pankrotiseisus juba 2008. aastal, on asjakohatu. R. L tegeles aktiivselt võimaluste

otsimisega maksuvõlgnevuste tasumiseks, esitades 17.02.2009 taotluse maksuvõlgnevuste

ajatamiseks 1 aastaks;

3) tahtluse ja raske hooletuse tuvastamise kohustus lasub maksuhalduril ja pelgalt ÄS § 180

lg 51 rikkumise faktist ei saa tahtlust või rasket hooletust eeldada. Asjaoluga, et üks juhatuse

liige ei tegele aktiivselt äriühingu juhtimisega, ei saa põhjendada rasket hooletust. Olukord,

kus ühise investeeringu puhul on üks investoreist passiivsem ja teine aktiivsem pool, on äris

igapäevane. Apellandid ei ole võtnud põhjendamatuid riske, soetanud ettevõtluseks

mittevajalikku vara ega tegutsenud muul ebamõistlikul moel. Veel vähem soovinud

maksuvõla tekkimist ja selle tasumata jätmist OÜ Autrak Veod poolt;

4) juhul, kui apellandid oleksid pärast majandusaasta aruande allkirjastamist (05.06.2009)

esitanud pankrotiavalduse tähtaegselt, peatunuks osaühingu majandustegevus mitte varem kui

2009. a juulis. Kuivõrd jooksev maksukohustus tekib tegutsemise kuule järgneval kuul,

pidanuks maksuhaldur vastutuskohustuse tekkimist määratlema alates augustist 2009.

10. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate

kanda. Põhjendused:

1) kohtu nõustumine vastustaja esitatud väidetega ei tee olematuks ega võta ära nõustumist

vaidlustatud vastutusotsuses toodud põhjendustega;

2) teadlik pahausklik käitumine on kahtlemata sobilikuks vastutusotsuse tegemise

eelduseks, kuid kindlasti mitte vajalikuks. MKS § 40 lg 1 ja § 8 lg 1 ei sea seda vastutusotsuse

tegemise eelduseks. Vastutusotsuses ei ole tuginetud ÄS-s ja TsÜS-s sätestatud kohustuste

rikkumisele, vaid nimetatud sätete vahendusel on sisustatud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustus ja viidatud hoolsuskohustuse rikkumisele;

3) ajutiseks maksejõuetuseks ei saa pidada olukorda, kus poolteise aasta jooksul ei täida

osaühing maksukohustusi. Juhatuse liikmed ei ole vastutusmenetluses esitanud tõendeid, et

neil oli põhjust arvata, et osaühing ei olnud püsivalt maksejõuetu. Oluline on, kuidas on

tahtlust põhistatud vastutusotsuses, mitte kohtumenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Pooltel on vaidlus MKS § 40 lg 1 kohaldamisele üle, muu hulgas küsimuses, kas ÄS §

176 ja § 180 lg 51 ning TsÜS § 36 rikkumine äriühingu juhatuse liikmete poolt toob kaasa

MKS § 40 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme vastutuse.

12. MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab seaduslik esindaja maksuvõla eest solidaarselt

maksukohustuslasega, kui maksuvõlg tekkis seadusliku esindaja poolt MKS §-s 8 nimetatud

kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumise tõttu. MKS § 8 lg 1 paneb seaduslikule

3-11-1491

7(9)

esindajale kohustuse tagada äriühingu MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine.

MKS § 31 lg 1 p 1 sätestab üldise maksukohustuse, so maksumaksja kohustuse tasuda

maksusumma. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et OÜ-l Autrak Veod oli maksuvõlg,

mistõttu rikkus ta üldist maksukohustust. Seega võib väita, et OÜ Autrak Veod seaduslikud

esindajad jätsid MKS § 8 lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmata. Eeltoodu ei saa aga olla

piisavaks aluseks MKS § 40 lg-s 1 ette nähtud vastutuse tekkimisel. Vastasel juhul järgneks

juhatuse liikme vastutus enamikel juhtudel, sest reeglina ei ole võimalik jätta maksusummat

tasumata ettevaatamatusest või kergest hooletusest. Selline juhatuse liikme lai vastutus

muudab füüsiliste ja juriidiliste isikute vastutuse eristamise sisutuks.

13. Vastutusotsuses on leitud, et MKS § 8 lg-t 1 rikkusid kaebajad maksude tähtaegse ja

täieliku tasumise tagamata jätmise näol seeläbi, et ei esitanud äriühingul püsiva

maksejõuetuse

tekkimisel

viivitamata

pankrotiavaldust.

Seejuures

on

maksuhaldur

vastutusotsuses tuginenud ÄS §-s 176 ja § 180 lg-s 51 ning TsÜS §-s 36 sätestatud kohustuste

rikkumisele.

ÄS § 176 kohaselt juhul, kui osaühingul on netovara lubatust vähem, peavad osanikud

otsustama samas paragrahvis toodud nelja meetme vahel, kuidas õigusvastane olukord

lahendada. Muu hulgas on ÄS § 176 p-s 4 ühe võimalusena ette nähtud pankrotiavalduse

esitamine. Ringkonnakohus märgib, et tuginemine ÄS § 176 rikkumisele on ebatäpne, sest

seal on reguleeritud osanike käitumisjuhised netovara vähenemise korral. Juhatuse liikmel on

võimalik rikkuda üksnes ÄS § 171 lg 2 p 1, mis näeb ette juhatuse kohustuse kutsuda kokku

osanike koosolek, kui netovara on langenud alla lubatud piiri.

ÄS § 180 lg 51 kohustab juhatust osaühingu püsiva maksejõuetuse korral viivitamatult

esitama pankrotiavaldust. Sama kohustus nähtub ka TsÜS §-st 36.

14. Nii TsÜS kui ÄS näeb ette juhatuse liikmete vastutuse oma kohustuste mittenõuetekohase

täitmise ning osaühingule kahju tekitamise eest. ÄS § 187 lg 4 sätestab, et nõude juhatuse

liikmete vastu võib esitada ka võlausaldaja, kui ta ei saanud oma nõudeid rahuldada

osaühingu vara arvel.

Nimetatud tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit saab kasutada ka maksuhaldur. Riigikohus on

25.02.2013 otsuses asjas nr 3-2-1-188-12 leidnud, et ÄS § 180 lg-l 51 on samasugune toime

nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi

maksunõude kaitsel. Riigikohus nõustus viidatud otsuses oma 17.08.2011 otsusega asjas nr 3-

1-1-57-11, mille kohaselt saab riik nõuda kahju hüvitamist sellise kahju eest, mis seisneb riigi

maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulult. Viimati

nimetatud juhul ei nõuta maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et õigusvastase teo tõttu

on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid

deliktiõigusliku

kahju

hüvitamise

nõudena,

mille

materiaalõiguslik

alus

tuleneb

tsiviilõigusest.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus mingi konkreetse õigusnormi rikkumise eest on ette

nähtud tsiviilõiguslik vastutus ning maksuhaldur saab oma nõudeid tsiviilõiguslikult kaitsta,

on avaliku võimu volituste kasutamine ning äriühingu juhatuse liikmetele vastutusotsuse

tegemine põhjendamatu. Seda olukorras, kus maksuhaldur ei ole tõendanud ega ka väida, et

konkreetse eraõigusliku normi rikkumise eesmärgiks oli mingi lubamatu maksueelise

saamine.

3-11-1491

8(9)

15. Eelneva analüüsi kokkuvõttena on ringkonnakohus seisukohal, et eraõiguslike kohustuste

rikkumise korral on MKS § 40 lg 1 kohaldamine piiratud. Vastutus võib olla võimalik, kui

eraõiguslike normide rikkumise üldisemaks eesmärgiks oli ka maksunormide rikkumine

ja/või alusetu maksueelise saamine. Kuna seda maksuhaldur konkreetsel juhul ei väida,

ringkonnakohus nimetatud küsimusel pikemalt ei peatu.

Seega tuleb esitatud apellatsioonkaebused rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ning

01.03.2011 vastutusotsuse tühistamiseks esitatud kaebused rahuldada. Kuna ringkonnakohus

leiab, et MKS § 40 lg 1 kohaldamiseks puudusid käesolevas asjas alused, ei hinda

ringkonnakohus teisi menetlusosaliste väiteid.

16. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebused ja apellatsioonkaebused, tuleb vastustajalt välja

mõista kaebajate menetluskulud.

Halduskohtus paluti K M H i kasuks välja mõista 4126,67 eurot, sh riigilõiv 958,67 eurot,

ning R L i kasuks 4126,67 eurot, sh riigilõiv 958,67 eurot. Kulud oli kaebajate eest kandnud

OÜ Geromint. Vastustaja vaidles taotlusele vastu, leides, et lubamatu on menetluskulude

kandmine teise isiku poolt, kuna kaebajate ja OÜ Geromint vahel sõlmitud kokkulepe on

ebaselge. Samuti leidis maksuhaldur, et kulude kandmine on tõendatud 4410 euro ulatuses,

pealegi on osad kulud seotud vaidemenetlusega. Seega on õigusabikulud põhjendatud välja

mõista vaid 2622 euro ulatuses. 15.02.2012 esitas kaebaja õigusabikulude suuruse

tõendamiseks täiendava arve. Maksuhaldur palus jätta taotluse rahuldamata, kuna arve esitati

hilinemisega.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks on 6958,57 eurot, millest 958,67 eurot on

K M H i poolt tasutud riigilõiv. Kaebajate eest on õigusabikulud tasunud OÜ Geromint.

Kaebajad on kokku leppinud õigusabikulude kandmises võrdsetes osades.

HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, et

tema eest kandis need muu isik. Nimetatud norm kehtis ka 03.02.2012 halduskohtule

menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisele ajal. Kaebajate ja Geromint OÜ vahel

sõlmitud kokkulepe on piisavalt täpne.

28.12.2011 kohtuistungil määras halduskohus menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise

tähtajaks 03.02.2012. Nimetatud kuupäeval esitasid kaebajad halduskohtule menetluskulude

hüvitamise taotluse, paludes vastustajalt õigusabikulude hüvitamist summas 6336 eurot.

Taotlusele olid lisatud: 14.04.2011 arve nr 220364 summas 1534,80 eurot, mille OÜ

Geromint oli tasunud 21.04.2011; 19.05.2011 arve nr 220481 summas 253,20 eurot, mis oli

tasutud 02.06.2011; 16.06.2011 arve nr 220604 summas 259,20 eurot, mis tasuti 30.06.2011;

19.07.2011 arve nr 220701 summas 1344 eurot, tasutud 31.08.2011; 18.08.2011 arve nr

220776 summas 200,40 eurot ja 14.09.2011 arve nr 220841 summas 40,80 eurot, mis tasuti

07.10.2011; 12.12.2011 arve nr 221126 summas 741,60 eurot, mis tasuti 27.12.2011. Seega

oli õigusabiteenust osutatud kokku summas 4374 eurot.

15.02.2012 esitasid kaebajad täiendavalt 16.01.2012 arve nr 230036 summas 1926 eurot, mis

oli tasutud 15.02.2012.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et arved nr 220364 ja 220481 kajastavad

vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ning nende hüvitamist ei saa kohtumenetluses nõuda.

Seega on 03.02.2012 esitatud taotluse kohaselt põhjendatud õigusabikulud summas 2586

eurot. Vastustajalt tuleb kaebajate kasuks välja mõista ka tasutud riigilõivud.

15.02.2012 esitatud täiendav taotlus menetluskulude hüvitamiseks oli esitatud hilinemisega.

Taotlusest ei nähtu põhjuseid, miks ei saanud 16.01.2012 arvel nr 230036 kajastatud kulude

3-11-1491

9(9)

hüvitamist taotleda juba 03.02.2012 taotluses, arvestades seejuures, et arve tasumise tähtaeg

oli 23.01.2012. Aga kuna taotluse esitamisega hilinemine ei tinginud kohtumenetluse

viibimist (maksuhalduri poolne repliik ning vastuväide menetluskulude hüvitamise taotlusele

esitati tähtaegselt, kohtuotsuse kuulutamine ei viibinud), oleks põhjendamatu ning

ebaproportsionaalne jätta taotlus tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-

11, p-d 23-25). Seega on halduskohtus kantud õigusabikulude suuruseks kokku 4512 eurot.

Ringkonnakohus hinnangul ei ole kulud põhjendamatult suured ning tuleb koos riigilõivudega

maksuhaldurilt kaebajate kasuks välja mõista.

Apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud on liiga suured. Kohtupraktika kohaselt ei tohi

kõrgema kohtuastme õigusabikulud olla üldjuhul suuremad kui madalama astme vastavad

kulud (vt Riigikohtu 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 26). Arvestades eeltooduga ning

samuti asjaoluga, et esindaja on muutunud, leiab ringkonnakohus, et õigusabikulud on

põhjendatud summas 4000 eurot.

Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista õigusabikulud kokku 8512 eurot

(kummagi kaebaja kasuks 4256 eurot), täiendavalt R L i kasuks riigilõiv summas 958,67 eurot

ning K M H i kasuks riigilõiv summas 1917,34 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lilianne Aasma

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets