3-11-1918/22 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lauri Madise, Kaire Pikamäe, Silvia Truman

Määruse tegemise aeg ja koht

2. aprill 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1918

Haldusasi

N S kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr

63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kir-

jelduse kinnitamine“ osaliseks tühistamiseks või alter-

natiivselt Keskkonnaministeeriumi 22.12.2011 kirjaga

nr 1-9/8217-2 menetluse uuendamisest keeldumise tü-

histamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks

haldusmenetluse uuendamiseks või uuendamise taotlu-

se uueks läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – N S, lepingulised esindajad v.adv Marko

Kairjak ja adv Merli Paddar

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministee-

riumi kaudu), volitatud esindaja Džein Sottšenko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N S määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta N S määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a

määruse haldusasjas nr 3-11-1918 p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoi-

metamisest arvates (HKMS § 124 lg 4, § 235 lg 1 ja 3 ).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N S esitas 02.08.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse 19.08.2002 kaitsekohustuse teati-

se nr 161, 05.02.2002 kaitsekohustuse teatise nr 90, 19.08.2002 kaitsekohustuse teatise nr 163

ja Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välis-

piiri kirjelduse kinnitamine“ tühistamiseks osas, millega Kristo, Rajaveere ja Silje kinnistud

kuulutati kaitsealaks või alternatiivselt osas, milles need kinnistud kuulutati kaitseala sihtkait-

sevööndiks. Samuti taotles kaebaja Keskkonnaameti 08.07.2011 kirja vaide tagastamise kohta

tühistamist.

3-11-1918

2(10)

Tallinna Halduskohtule 03.11.2011, 06.01.2012 ja 23.01.2012 esitatud kaebuse täpsustuste

tulemusel jäi kaebuse nõudeks tühistada Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 „Ote-

pää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ osas, millega Kristo, Ra-

javeere ja Silje kinnistud määrati looduskaitseala sihtkaitsevööndiks. Alternatiivne taotlus oli

tühistada Keskkonnaministeeriumi 22.12.2011 kirjaga nr 1-9/8217-2 edastatud otsus, millega

Keskkonnaministeerium jättis uuendamata Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63

andmise haldusmenetluse, ning kohustada Vabariigi Valitsust haldusmenetluse uuendamiseks

või alternatiivselt uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks (vt kaebuse 23.01.2012 täiendus

tl 63-67). Sellistes nõuetes võeti kaebus halduskohtu 04.05.2012 määrusega menetlusse.

2. Kaebaja märkis, et talle kuuluvad Otepää vallas Kääriku külas asuvad Rajaveere, Kristo

ja Silje kinnistud. Maa-ameti maakatastri ja keskkonnaregistri avaliku andmebaasi andmetel

on kinnistute suhtes kohaldatud looduskaitselisi kitsendusi, st kinnistud kuuluvad Otepää loo-

duskaitseala Pülme sihtkaitsevööndisse. Võib eeldada, et sihtkaitsevööndiks muutmise õigus-

likuks aluseks on kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 5 lg 2 alusel vastu võetud

Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjel-

duse kinnitamine“. Eelviidatuga identse volitusnormi sätestab käesoleval ajal looduskaitse-

seadus (LKS, § 10 lg 1), mille § 91 lg 1 nägi enne selle seaduse jõustumist moodustatud kait-

sealade kaitse-eeskirjade kehtimajäämise. Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsusega nr 3-3-1-

85-10 tunnistati LKS § 10 lg 1 põhiseadusevastaseks osas, mis nägi ette volitusnormi hoiuala

kaitse alla võtmiseks määrusega. Riigikohus selgitas, et seetõttu ei kohaldu enam sätte alusel

antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sh vaidlustamise reeglid, mis tähendab,

et LKS § 10 lg 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav nagu üksikjuhtumit reguleeriv

akt. Riigikohtu sellest otsusest teada saades pöördus kaebaja Keskkonnaameti poole

27.06.2011 e-kirjaga palvega tutvuda kinnistute kaitse alla võtmisega seonduvate dokumenti-

dega. Saamata pöördumisele sisulist vastust, esitas ta 30.06.2011 teabenõude ja selgitustaotlu-

se, paludes oma pöördumist alternatiivselt käsitleda ka vaidena. Keskkonnaamet vastas pöör-

dumisele 12.07.2011, tagastades kaebajale vaide. Kaebuse esitajal puudub ülevaade põhjuste

ja kaalutlustest, mis tingisid kinnistute võtmise kaitse alla ja kinnistute aluse maa nimetamise

sihtkaitsevööndiks, so rangeimate kitsenduste kohaldamise. Kitsendused piiravad ebaproport-

sionaalselt kinnistuomaniku AÕS § 68 lg-st 1 tulenevat õigust enda omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada.

3. Kaebetähtaja kohta leidis kaebaja, et see hakkas (kuni 31.12.2011 kehtinud) HKMS § 9

lg 1 kohaselt kulgema alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teada saamisest.

Kuni selle otsuseni ei olnud isikutel võimalik aru saada, et vaidlustatud määruse näol on te-

gemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga. Kaebaja sai nimetatud otsusest ja seega ka

asjaolust, et tema suhtes kehtib haldusakt, teada 20.06.2011.

Kui kohus ei nõustu kaebajaga, et kaebetähtaeg hakkas kulgema alates Riigikohtu viidatud

otsusest teadasaamisest, taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja ennistamise

mõjuva põhjusena on käsitletud haldusakti andja tegevust, mille tõttu adressaadil oli raske või

võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks (vt Riigikohtu 19.06.2001

määrus nr 3-3-1-38-01). Kuna määruse vastuvõtmisel ei menetletud seda haldusakti haldus-

menetluse seaduses sätestatud menetlusreeglite kohaselt ja jäeti täitmata menetlusosalise me-

netlusest teavitamise ning tema arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise ning haldusakti põh-

jendamise kohustus, puudus kaebajal kaitsekohustuse teatise saamisel arusaam, millises ulatu-

ses ja kuidas tema õigusi määrusega piiratakse. Määruse näol on tegemist üldkorraldusega,

milles sätestatud piirangud ei ole oma konkreetsusastmelt väga täpsed. Ei oleks mõistlik eel-

dada, et isikul on kohustus haldusakt vaidlustada ennatlikult juba enne, kui isikule saavad

teatavaks asjaolud, mille esinemisel ilmneb tema õiguste piiramine haldusaktist tulenevalt.

Kaebuse esitamise on tinginud kaebaja raieõiguse teostamise piiramine. Enne sihtkaitsevöön-

3-11-1918

3(10)

dis raie teostamise piirangutest teadasaamist puudus kaebajal otsene vajadus määruse vaidlus-

tamiseks, sest kehtestatud piirangud ei olnud selle ajani kaebajale ülemääraseid ebamugavusi

põhjustanud. Kaebajale polnud määruse vastuvõtmisel teada, et tulevikus võib osutuda vajali-

kuks teostada elektrikatkestuste vältimiseks raietöid elektriliinide kaitsevööndis ning määru-

sega kaebaja kinnistule kuuluva maa-ala suhtes kehtestatud sihtkaitsevöönd võib sellele tege-

vusele otseselt takistusi seada või omada juba teostatud raide osas oluliselt kaebaja õigusi

mõjutavaid tagajärgi. Riigikohtu praktikas (13.02.2008 otsus nr 3-3-1-95-07) on leitud, et

üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju ei pruugi ilmneda akti teatavaks-

tegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtesta-

tud käitumisjuhise kasutamiseks, sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist

30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Kaebaja sai elektrivarustuse tagamiseks elektrilii-

nide kaitsevööndis teostatud võsaraide osas kriminaalmenetluse algatamisest, s.o looduskait-

seala sihtkaitsevööndist tulenevatest ulatuslikest takistustest teada ajakirjanduse vahendusel

20.07.2011.

4. Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi kaudu) palus jätta kaebus Rajaveere

kinnistu osas Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 tühistamise nõudes läbi vaatama-

ta kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 151 lg 2 p 1) või lugeda kaebetähtaeg

kõigi kinnistute osas ületatuks ning jätta kaebaja taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja

lõpetada Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 tühistamise nõudes menetlus. Hal-

dusmenetluse uuendamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõudes palus Va-

bariigi Valitsus jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebu-

se eesmärki. Kaebetähtaja osas märkis vastustaja järgmist.

1) Kõik kaebuses nimetatud kinnistud on kaebaja omandanud pärast Vabariigi Valitsuse

18.03.1997 määruse nr 63 kehtestamist. Kuna kaebaja ei olnud Otepää looduspargi kaitse-

eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamise menetluse ajal kinnistute omanik, ei teadnud ega

saanud seetõttu kaitse alla võtmise algataja teda menetlusse kaasata. Kaebajale on Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja kehtestamine ja välispiiride kinnitamine tehtud teatavaks Riigi

Teatajas avaldamise kaudu nagu kõigile teistele isikutele, kelle õigusi ja kohustusi Otepää

looduspargis viibimisel Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 reguleerib.

2) Rajaveere kinnistu 14.07.2009 sõlmitud ostu-müügi leping sisaldas teavet looduskaitse-

liste piirangute kohta – kinnistu paikneb Otepää looduspargi sihtkaitsevööndis ja Natura 2000

alal ning Eesti Vabariigil on vastavalt looduskaitseseadusele ostueesõigus. Kaebaja kinnitas

lepingus ostjana, et on tutvunud kõigi lepingus nimetatud müügilepingu objekti puudutavate

asjaoludega, on teadlik lepingus nimetatud piirangutest ja kitsendustest, ei loe neid müügile-

pingu objekti puudusteks ning kohustub neid järgima. Kaebaja on seega teadlikult omandanud

looduskaitseliste piirangutega ala.

3) Kinnistute Silje ja Kristo kaebajale võõrandamise lepingud ei sisaldanud teadmata põh-

justel teavet looduskaitseliste piirangute kohta, kuigi võib eeldada, et müüjatele oli loodus-

kaitseliste piirangute olemasolu teada. Otepää looduspargi valitseja teavitas kaebajat kinnistu-

tel kehtivatest looduskaitselistest piirangutest 19.08.2002 kaitsekohustuse teatistega nr 161 ja

163 (vastavalt Kristo ja Silje maaüksuste kohta). Kaitsekohustuse teatised on kaebaja poolt

allkirjastatud. Seega alates 2002. aastast on kaebaja teadlik kinnistute kuulumisest Otepää

loodusparki. Kinnistute Silje ja Kristo osas on kinnistusraamatusse 2005. a märtsi alguses

tehtud kanne riigi ostueesõiguse kohta ja sellest teavitati lihtkirjaga kinnistu omanikku. Kin-

nistute kuulumine looduspargi koosseisu on kaebajale mõju avaldanud ka sihtkaitsevööndi

maa 100 %-lise maamaksuvabastusena.

4) Riigikohus on juba 07.05.2003 kohtumääruses nr 3-3-1-31-03 asunud seisukohale, et

kaitse alla võtmise määrus on halduse üksikakt (p 19). Sellest tulenevalt on mõistetav, et ana-

3-11-1918

4(10)

loogilised otsused, mis puudutavad ala kaitse alla võtmist ja sellele erilise staatuse andmist

ning üldisest korrast erinevate käitumisreeglite kehtestamist, on haldusaktid ja vaidlustatavad

kohtus (hilisem sellekohase kohtupraktika – vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-

09). Seega ei tulene kaitse alla võtmise otsuse vaidlustamise õiguse võimalikkus Riigikohtu

lahendist 3-3-1-85-10, vaid juba varasemast Riigikohtu praktikast. Kaebeõiguse määratlemi-

sel ei oma tähtsust õigusakti vorm, nimetus ega pealkiri. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS (§

4 lg 1) määratles õigusakte, mille peale sai sama seaduse §-s 6 nimetatud kaebusi esitada, õi-

gusakti tegeliku sisu kaudu. Seega ei välista kohtud isiku kaebeõigust üksnes põhjusel, et

kaevatav haldusakt on vormistatud määrusena.

5) Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda, ja ta soovib seda kohtus

vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise samme, et haldusakt talle teatavaks

tehtaks (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-82-07, 3-3-1-22-08, 3-3-1-19-09). Ajast, mil kaebaja sai

teada kinnistute Silje ja Kristo kuulumisest kaitseala koosseisu ja seal kehtivatest piirangutest,

on möödunud kaebuse esitamiseni 9 aastat. Kinnistu Rajaveere omandas kaebaja teadlikult

looduskaitSste piirangutega ja selle omandamisest möödus kaebuse esitamiseni 3 aastat. Kae-

buses nimetatud 2011. a esitatud teabenõudeid kaitse alla võtmise aluse väljaselgitamiseks ei

saa pidada mõistliku aja jooksul esitatuks. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis takista-

sid teda kinnistute Silje ja Kristo osas 2002. a kaitseala valitseja poolt edastatud kaitsekohus-

tuseteatiste nr 161 ja nr 163 saamisel ja 2009. a kinnistu Rajaveere omandamisel asuma selgi-

tama vaidluse algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi. Kaebaja ei

ole pöördunud kaitseala valitseja poole piiranguid kehtestava haldusakti vaidlustamise võima-

luste väljaselgitamiseks.

6) Avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on tähtaega

ületatud. Mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Eesti

loodusväärtuste kaitse on ülekaalukas avalik huvi. Kaitse alla võtmise otsuse peamine ees-

märk on tagada põhiseadusliku õigusväärtuse – Eesti loodusväärtuste mitmekesisuse säilimi-

ne. Ka aitab kaitse alla võtmine kaasa Euroopa Liidu õigusest tulenevate rahvusvaheliste ko-

hustuste täitmisele. Otepää looduspark on esitatud Euroopa komisjonile Natura 2000 loodus-

alaks kinnitamiseks ja komisjoni poolt ka kinnitatud. Ala on kaitse alla võetud juba üle 30

aasta tagasi.

5. N S esitas 21.09.2012 kaebetähtaja ja selle ennistamise suhtes täiendavad seisukohad.

1) Kaebaja möönab, et kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 9 lg 1 järgi hakkas haldusakti

vaidlustamise tähtaeg kulgema alates haldusakti teatavaks tegemisest, kuid antud juhul tuleb

arvestada, et kuni 31.05.2011 Riigikohtu otsuseni nr 3-3-1-85-10 ei olnud isikul võimalik aru

saada, et antud määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava haldusaktiga. Saades Rii-

gikohtu viidatud otsusest teada 20.06.2011, pöördus kaebaja koheselt 27.06.2011 e-kirjaga

Keskkonnaameti poole ja esitas 30.06.2011 täiendava teabenõude ja selgitustaotluse, mida

palus käsitleda vaidena. Seega näitas kaebaja üles oma aktiivsust ja soovi teada saada vaidlus-

tamise võimalusi.

2) Kaebaja ei nõustu sellega, et isikule pidi juba varem olema teada ja mõistetav, et selliseid

määrusi saab vaidlustada. Tavakodanik ei loe igapäevaselt Riigikohtu lahendeid ega oska neid

probleemide puudumisel siduda teda puudutavate dokumentidega. Tavakodanikule on üldtea-

da, et seadused ja määrused ei ole üldjuhul üksikisiku poolt kohtu kaudu vaidlustatavad ning

seadustes ja määrustes esitatud kitsendustega tuleb tavakodanikul lihtsalt leppida.

3) Seega on kaebus tähtaegne. Kui kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebetähtaja

kulgemist tuleb arvestada alates Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teadasaami-

sest, tuleb kaebetähtaeg ennistada põhjusel, et kaebajale ei olnud haldusakti vaidlustamise

võimalus arusaadav.

3-11-1918

5(10)

4) Puudub ülekaalukas avalik huvi Pülme sihtkaitsevööndi ja selles kehtivate piirangute

edasikehtimiseks. Keskkonnaamet on avaldanud seisukohta, et kaebajale kuuluvate kinnistute

kuulumine range režiimiga sihtkaitsevööndisse ei ole enam looduskaitSselt põhjendatud. Li-

saks on kohtumenetluse ajal saanud kaebajale teatavaks dokumendid, millest nähtuvalt on

keskkonnaeksperdid olnud juba aastatel 2009 ja 2011 seisukohal, et Pülme sihtkaitsevöönd ei

ole põhjendatud ja see tuleb muuta piiranguvööndiks.

6. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a määrusega jäeti N S kaebetähtaja ennista-

mise taotlus rahuldamata ja lõpetati kaebuse menetlus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997

määruse nr 63 osalise tühistamise nõudes (halduskohtu määruse resolutsiooni p 1).

1) Kehtiva HKMS § 283 lg 1 kohaselt kuuluvad kaebaja kaebuse esitamise tähtaja suhtes

kohaldamisele kaebuse esitamise ajal (01.08.2011) kehtinud HKMS § 9 lg 1, mille kohaselt

võis halduskohtule kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti tea-

tavakstegemisest arvates, ja lg 9, mille kohaselt juhul, kui haldusakti ei ole kaebajale teata-

vaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitami-

sega ebamõistlikult, loetakse kaebetähtaeg möödunuks.

2) Isegi kui kaebaja sai kõnealuse määruse vaidlustamise võimalusest aru alles pärast Riigi-

kohtu lahendist nr 3-3-1-85-10 teadasaamist, ei alga sellest kaebetähtaja kulgemine, mis on

seotud haldusakti teatavakstegemisega. Vaidlustatud määrus tehti teatavaks Riigi Teataja

kaudu. Riigikohtu lahendid ei loo kaebeõigust, vaid kaebeõigus tuleneb akti materiaalsest

sisust ja puutumusest kaebajaga. Sellise abstraktse iseloomuga üldkorralduse vaidlustamiseks

on kohtupraktika kohaselt siiski võimalik esitada kaebus 30 päeva jooksul akti vahetu mõju

ilmnemisest ning reeglina koos õigusi rikkuva konkreetse haldusakti või toiminguga, nagu

märkis ka Tallinna Ringkonnakohus analoogilises asjas (haldusasi nr 3-11-2211). Kaebaja ei

ole tähtaegselt vaidlustanud kaitsekohustuse teatisi ning samuti ei ole kaebaja saanud ühegi

kinnistu osas raieõigust või sellest keeldumist. Seega on kaebaja poolt esitatud abstraktse si-

suga tühistamiskaebus.

3) Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja sai Kristo ja Silje kinnistute suhtes kehtiva-

test piirangutest teada hiljemalt 2002. a ja Rajaveere kinnistu suhtes kehtivatest piirangutest

2009. a, ei ole 2011. a esitatud teabenõuded esitatud mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise

ajal kehtinud HKMS § 9 lg 9 mõttes. Seega on kaebaja kaebuse esitamisega ebamõistlikult

viivitanud ja kaebuse esitamise tähtaeg Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse osaliseks

tühistamiseks ületatud.

4) Kuna määrus nr 63 võeti vastu enne, kui kaebaja sai kinnistute omanikuks (kinnistusraa-

matu väljavõtte kohaselt omandas kaebaja Kristo kinnistu 02.03.2000, Silje kinnistu

08.11.2000 ja Rajaveere kinnistu 17.07.2009), ei saanudki kaebajat haldusmenetlusse kaasata.

Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et haldusmenetlusse kaasamata jätmise tõttu ei saanud

ta kaitsekohustuse teatise saamisel aru määruse nr 63 vaidlustamise vajadusest.

5) Kaebetähtaja peamiseks eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega

ületatud, seda kaalukam peab olema põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Käesoleval juhul on

kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 peale esitatud enam kui 14 aastat pärast

selle kehtestamist. Sedavõrd pikka aega kehtinud üldkorralduse suhtes abstraktse sisuga tühis-

tamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamine ei ole juba ainuüksi õiguskindluse põhimõttest

tulenevalt vastuvõetav, sõltumata üldkorralduse eksitavast vormist ja selle vaidlustamisvõi-

maluste raskestimõistetavusest. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus

17.09.2012 määruses asjas nr 3-11-2211.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-11-1918

6(10)

7. N S esitas 11.02.2013 määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu

24.01.2013 määrus haldusasjas 3-11-1918 ja lugeda kaebus Vabariigi Valitsuse 18.03.1997

määruse nr 63 peale tähtaegselt esitatuks või ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.

1) Kaebaja kordas halduskohtule esitatud põhjendusi, miks tuleb kaebust pidada tähtaeg-

seks, ja märkis, et kuna tavakodanik ei oska ilma eriteadmisi omava isiku abita arvata, et tea-

tud juhtudel saab ka määruse pealkirja kandvaid akte vaidlustada, on põhjendamatu kohtu

väide, et kaebaja pidanuks juba 2002. a, pärast kaitsekohustuste teatiste saamist, selgitama

võimalikke vaidlustamisvõimalusi. Kohtumäärusest jääb arusaamatuks, kuidas sai kaebaja

2002. a olla teadlik määruse vaidlustamise võimalusest, arvestades, et Riigikohus on esma-

kordselt tunnistanud kaitse alla võtmise määruse üksikaktina vaidlustamise võimalust

07.05.2003 otsuses. Kaebaja jäi seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas antud juhul kulgema ala-

tes Riigikohtu 31.05.2011 otsusest nr 3-3-1-85-10 teada saamisest 20.06.2011. Kohus on jät-

nud tähelepanuta, et kaebetähtaja kulgemist mõjutab akti vahetu mõju ilmnemine (vt Riigi-

kohtu määrus nr 3-3-1-95-07).

2) Kui kohus leidis, et kaebetähtaeg on möödunud, kuulus kaebetähtaeg ennistamisele. Rii-

gikohus on kaebetähtaja ennistamisel mõjuva põhjusena käsitlenud halduse poolset eksitavat

käitumist. Kaebaja õigusi piirava üldkorralduse (üksikakti) andmist Vabariigi Valitsuse mää-

ruse (üldakti) vormis võib pidada halduse eksitavaks käitumiseks, sest akti vorm peaks olema

vastavuses selle materiaalse sisuga. Halduskohtumenetluse ülesanne on isikute kaitse õigus-

vastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg 1), mistõttu ei ole vastus-

taja käitumisest tulenevaid riske õige panna kaebajale. Kaebaja ei väida, et ta ei olnud määru-

sest teadlik, vaid tugineb ennistamise taotluses sellele, et ta ei olnud enne Riigikohtu üldkogu

otsust asjas nr 3-3-1-85-10 halduse eksitava tegevuse tõttu teadlik määruse vaidlustamise

võimalikkusest. Kohtu poolt viidatud õiguskindluse argumendi osas on oluline rõhutada, et

määruse osalise kehtetuks tunnistamisel puuduvad kolmandad isikud, kelle huve peaks kohus

arvestama. Antud juhul puudub ülekaalukas avalik huvi Pülme sihtkaitsevööndi rangete pii-

rangute edasikehtimiseks. 2011. a looduskaitsealale koostatud ekspertiisist ja 2009. a kesk-

konnamõju strateegilise hindamise aruandest nähtub, et sihtkaitsevöönd vastaval alal ei ole

põhjendatud.

8. Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

1) Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb kontrollida, kas isiku poolt haldusakti välja-

nõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on

isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates (kaebuse

esitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 ja Riigikohtu määrused nr 3-3-1-82-07 ja 3-3-1-23-

07). Vabariigi Valitsuse määrus nr 63 on avaldatud Riigi Teatajas ja seega kõigile kättesaadav

ja kaebajal oli võimalik määrusega tutvuda. Antud juhul on möödunud rohkem kui 30 päeva

ja seega tuli kohtul otsustada tähtaja ennistamise küsimus.

2) Tõene pole kaebaja väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kohtupraktika koha-

selt on abstraktse iseloomuga üldkorralduste vaidlustamiseks võimalik kaebus esitada 30 päe-

va jooksul akti vahetu mõju ilmnemisest. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset olu-

korda, kus mõni haldusorgan oleks tema suhtes rakendanud vaidlusaluses määruses ettenäh-

tud käitumisjuhist. Kaebaja sellekohased väited on jäänud üld- ja paljasõnalisteks.

3) Kaebaja väite osas, et tal polnud kuni Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsuseni nr 3-3-1-

85-10 võimalik aru saada, et vaidlusaluse määruse näol on tegemist üksikaktina vaidlustatava

haldusaktiga, juhib vastustaja tähelepanu sellele, et KLOS § 5 lg-s 4 ei olnud kaitse alla võt-

mise otsusele ja kaitse-eeskirja kehtestamisele akti vormi määratud, ja kordas väiteid, et vara-

sem halduskohtumenetluse seadustik ja kohtupraktika ei seadnud kaebeõiguse määratlemist

sõltuvusse õigusakti vormist, nimetusest ja pealkirjast. Kohtud ei välista isiku kaebeõigust

3-11-1918

7(10)

põhjusel, et kaevatav haldusakt on vormistatud määrusena, seda isegi juhul, kui seadusandja

on volitusnormis selgesõnaliselt kohustanud haldusorganit kehtestama teatud regulatsiooni

määrusega. Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lõikest 1 või haldusmenetluse seaduse §-st 88 ei

saa järeldada, et iga määrusena vormistatud Vabariigi Valitsuse õigusakt on õigustloov akt,

kuna seadusandja võib nende sätete suhtes kehtestada eriregulatsiooni. Kuni 31.12.2011 keh-

tinud HKMS määratles õigusakte, mille peale sai HKMS §-s 6 nimetatud kaebusi esitada ja

mille peale mitte, eranditult õigusakti tegeliku sisu kaudu. Kohtud ei ole ka enne Riigikohtu

lahendit nr 3-3-1-85-10 seadnud kahtluse alla kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja kehtesta-

mise määruste peale esitatud tühistamiskaebuste lubatavust (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-

31-03, 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-09). Analoogses vaidluses on Tallinna Ringkonnakohus haldus-

asjas nr 3-11-2211 märkinud, et kaebeõiguse olemasolu või puudumine sõltub üksnes vaidlus-

tatava akti materiaalsest iseloomust. Kuna kaebeõigus ei ole tekkinud lahendist nr 3-3-1-85-

10, siis ei saa viidatud Riigikohtu otsusega siduda ka kaebetähtaja kulgemahakkamist;

4) Riigikohtu määruses nr 3-3-1-59-00 märgitu kohaselt saavad tähtaja ennistamise mõjuva-

teks põhjusteks olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist.

Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav,

kuid siiski võimalik. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis takistasid teda kinnistute Silje

ja Kristo osas 2002. aastal kaitseala valitseja poolt edastatud kaitsekohustuse teatiste nr 161 ja

nr 163 saamisel ja 2009. aastal kinnistu Rajaveere omandamisel asuma selgitama vaidluse

algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi.

9. N S esitas 21.03.2013 täiendavad seisukohad, märkides, et kuigi LKS § 24 lg 5 koha-

selt pidanuks Keskkonnaamet kaebajale kaitsekohustuse teatise väljastama kahe kuu jooksul

kinnistu omandamisest arvates, edastas Keskkonnaamet kaebajale alles 2013. aasta alguses

Rajaveere kinnistu osas kaitsekohustuse teatise nr PVV 15-8/13/2155, mille kohaselt asub

Rajaveere kinnistu täielikult Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndis. Kaitsekohustuse

teatis on teabedokument (LKS § 24 lg 1), millest nähtuvad kaitsealast tulenevad piirangud

konkreetsel kinnistul. Seetõttu on põhjendamatu kohtu seisukoht, et Rajaveere kinnistu oman-

damisel oli kaebaja teadlik selle suhtes kehtivatest piirangutest ja nende alustest. Õiguste riive

ja selle ulatus sõltub konkreetsest kaitstava loodusobjekti liigist ning liigi eritüüpidest ja

vöönditest (vt LKS § 4). Asjaolust, et isik omandab loodukaitsealal asuva kinnistu, ei ilmne

koheselt, kas isiku õiguste riive üleüldse eksisteerib.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kehtiva HKMS § 283 lg 1 kohaselt tehakse kaebetähtajast kinnipidamine kindlaks kaebu-

se esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. N. S kaebuse esitamise ajal (02.08.2011) kehti-

nud HKMS § 9 lg 1 kohaselt võis kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada

üldjuhul 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Menetlusosalised ei väida,

et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrust nr 63 oleks kaebajale teatavaks tehtud. Samas tugi-

nes halduskohus kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg-le 9, millest tulenevalt juhul,

kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saa-

nud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg

möödunuks. Kohtupraktikast tulenevalt peab isik temale teatavaks tegemata haldusakti puhul

pärast selle mõistliku aja jooksul väljanõudmist pöörduma haldusakti vaidlustamiseks haldus-

kohtusse tavapärase kaebetähtaja (30 päeva) jooksul pärast akti saamist (vt Riigikohtu

09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 10; 28.01.2008 määrus nr 3-3-1-82-07, p 15).

11. Vaidluse all ei ole see, et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrus nr 63 on oma olemuselt

üldkorraldus – haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele

või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et

3-11-1918

8(10)

üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei

pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord

ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olu-

korras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest.

Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib

olla möödunud oluliselt rohkem aega. Eeltoodust tulenevalt leidis Riigikohus, et üldkorraldu-

se vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti ad-

ressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus

halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga

määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakste-

gemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul

pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist

või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos

üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt (vt

Riigikohtu 13.02.2008 määrus nr 3-3-1-95-07, p-d 13 ja 14).

12. Riigikohus käsitles eelviidatud lahendis kaebetähtaja kulgemahakkamist pärast isikule

üldkorralduse teatavakstegemist. Arvestades Riigikohtu lahendis toodud seisukohti HKMS §

9 lg 9 kohaldamisel, leiab ringkonnakohus, et hindamaks, kas üldkorraldusest muul viisil tea-

da saanud isik on kohtusse pöördumisega ebamõistlikult viivitanud, tuleb lähtuda samuti sel-

lest, millal avaldus selle üldkorralduse mõju isiku õigustele.

13. Kaebuse esitaja on 2002. a allkirjastanud Kristo ja Silje kinnistute kaitsekohustuse teati-

sed (tl 18-22 ja 27-31), milles on toodud ära kaitse-eeskirja kehtestamise kuupäev

(18.03.1997), kaitse alla võtja (Vabariigi Valitsus) ja vastava õigusakti avaldamismärge Riigi

Teatajas. Kaitsekohustuse teatises on mh märgitud, et kinnistud kuuluvad Otepää looduspargi

Pülme sihtkaitsevööndisse (p 1) ja toodud ära kaitse-eeskirjaga keelatud ja lubatud tegevused

Pülme sihtkaitsevööndis, sh raie teostamise osas (p 5).

Asjas ei ole tuvastatud, et kaebuse esitajale oleks enne 2013. a esitatud kaitsekohustuse teatist

Rajaveere kinnistu osas. Kuid Rajaveere kinnistu osas kaebaja poolt 14.07.2009 sõlmitud os-

tu-müügi lepingu (tl 94-97) p-s 2.2.1. on märgitud, et kinnistu (pindalaga 4789 m2) paikneb

Otepää looduspargis ja p 2.2.2. kohaselt on kinnistul olevaks kitsenduseks mh Otepää loodus-

pargi kaitseala hooldatav sihtkaitsevöönd (ulatus 4789 m2). Ostu-müügi lepingu p-s 2.4. kin-

nitavad lepinguosalised, et neile teadaolevalt on p-des 2.1. ja 2.2. kirja pandud asjaolud õiged,

ning p-s 2.6.2. kinnitab ostja, et on tutvunud kõigi lepingu p-des 2.1.-2.2. nimetatud müügile-

pingu objekti puudutavate asjaoludega, on teadlik lepingu p-des 2.1-2.2. nimetatud piirangu-

test ja kitsendustest, ei loe neid müügilepingu objekti puudusteks ja kohustub neid järgima.

Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebuse esitaja sai Vabariigi Valitsuse

18.03.1997 määruse nr 63 olemasolust ja sisust teada hiljemalt 2002. a Kristo ja Silje kinnis-

tute kaitsekohustuse teatiste allkirjastamisel.

14. Kaebaja märgib, et talle ei olnud määruse vastuvõtmisel teada see, et tulevikus võib osu-

tuda vajalikuks teostada elektrikatkestuste vältimiseks raietöid elektriliinide kaitsevööndis

ning määrusega kaebaja kinnistule kuuluva maa-ala suhtes kehtestatud sihtkaitsevöönd võib

sellele tegevusele otseselt takistusi seada või omada juba teostatud raie osas oluliselt kaebaja

õigusi mõjutavaid tagajärgi.

15. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kehtestatud kaitse-eeskirja p 11 kohaselt

on looduspargi valitseja nõusolekuta looduspargis keelatud mh katastriüksuse kõlvikute piiri-

de ja pindala muutmine ja metsamajandamiskava väljastamine. Kaitse-eeskirja p 12 kohaselt

peab looduspargi valitseja nõusoleku saamiseks käesolevas kaitse-eeskirjas ettenähtud juhtu-

del vastava loa taotleja või projekti või kava kooskõlastuse taotleja esitama looduspargi valit-

3-11-1918

9(10)

sejale kirjaliku taotluse. Looduspargi valitseja, lähtudes looduspargi kaitse-eesmärgist, vastab

taotlusele kirjaliku nõusoleku ja vajaduse korral omapoolsete tingimuste esitamise või moti-

veeritud keeldumisega nii taotlejale kui ka vastava loa andjale hiljemalt ühe kuu jooksul pä-

rast taotluse saamist. Keskkonnamõju hindamise vajaduse korral on looduspargi valitsejal

õigus taotlusele vastamist edasi lükata kuni ekspertiisiakti saamiseni, teavitades sellest nii

nõusoleku taotlejat kui ka loa andjat. Looduspargi valitseja vaatab metsaraie taotluse läbi ja

tulenevalt koosluse liigilise ning vanuSse mitmekesisuse säilitamise eesmärgist annab oma

kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või esitab motiveeritud keeldumise

kümne päeva jooksul pärast taotluse saamist. Kaitse-eeskirja p 18 alap-st 4 tulenevalt on

Pülme sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, välja arvatud

puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal

on õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koos-

seisu ja täiuse osas.

Väites abstraktselt, et üldkorralduses sätestatud piirangud ei ole oma konkreetsusastmelt väga

täpsed ning piirangu olemasolu ei pruugi akti adressaadile koheselt mõistetav olla, ei täpsusta

kaebaja, milline on tema raieõigusele kaitse-eeskirjast tulenev piirang, mis ei olnud talle kait-

se-eeskirjaga esmakordsel tutvumisel arusaadav. Kaebuse esitaja ei vaidlusta kaitse-eeskirjale

tuginevat kaitseala valitseja haldusakti või toimingut, nt keeldumine kaebajale metsaraieks

nõusoleku andmisest või metsaraidele tingimuse seadmine. Kaebuse esitaja vaidlustab tema

kinnistule kaitse-eeskirjaga määratud õigusliku režiimi üldiselt.

16. Sellises ulatuses, nagu kaebaja Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrust nr 63 vaidlustab,

pidi selle määruse mõju kaebuse esitaja kui Kristo ja Silje kinnistute omaniku omandiõigusele

saama selgeks 2002. aastal nende kinnistute kaitsekohustuse teatiste allkirjastamisel. Hilje-

malt 14.07.2009 ostu-müügi lepingu sõlmimisel pidi kaebuse esitajale selgeks saama määruse

mõju tema kui Rajaveere kinnistu omaniku omandiõigusele.

17. Mõistlik aeg Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 tutvumiseks selleks, et

vaidlustada seda määrust Kristo ja Silje kinnistuid puudutavas osas, algas seega 2002. a, mil

kaebaja nende kinnistute kaitsekohustuse teatised allkirjastas. Mõistlik aeg määrusega tutvu-

miseks selleks, et vaidlustada seda määrust Rajasaare kinnistut puudutavas osas, algas hilje-

malt 14.07.2009 kinnistu ostu-müügi lepingu sõlmimisel.

18. Ringkonnakohus möönab, et Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 vaidlustami-

seks halduskohtusse pöördumist võis raskendada olukord, et see üldkorraldus oli antud mää-

ruse (üldakti) vormis. Samas ei õigusta see asjaolu kaebusega kohtusse pöördumise viibimist

nii pika aja jooksul (Kristo ja Silje kinnistute osas ca 9 aastat, Rajaveere kinnistu osas ca 2

aastat). Juba Riigikohtu 07.05.2003 määruses nr 3-3-1-31-03 asuti seisukohale, et KLOS alu-

sel antud Vabariigi Valitsuse määrus kaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise osas on haldusakt.

Ka hiljem on kohtupraktikas konkreetse kaitseala kaitserežiimi kehtestavat määrusena pealkir-

jastatud akti peetud halduskohtus vaidlustatavaks haldusaktiks (vt Riigikohtu 19.06.2009

määrus nr 3-3-1-27-09, 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09).

19. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja on

kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud, mistõttu on kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS

§ 9 lg-s 9 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg ületatud.

20. Erinevalt muudest kaebetähtaja sätetest ei määratle HKMS § 9 lg 9 kaebetähtaega pelgalt

üldiste (teatava ajavahemiku möödumine haldusakti teatavakstegemisest, haldusakti andmi-

sest või toimingu sooritamisest), vaid konkreetset kaebuse esitajat iseloomustavate asjaolude

kaudu (kaebuse esitamisega viivitamise ebamõistlikkus). Seega juhul, kui kohus tuvastab

HKMS § 9 lg-s 9 sätestatud kaebetähtaja möödumise kaebuse esitaja poolt kaebuse esitamise-

ga ebamõistlikult pika viivitamise tõttu, langeb ühtlasi ära kaebetähtaja ennistamise küsimus.

3-11-1918

10(10)

Kui esinesid mõjuvad objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse varasemat esitamist, ei

saaks ju kõnelda kaebuse esitamisega ebamõistlikust viivitamisest.

21. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

24.01.2013 määruse haldusasjas nr 3-11-1918 p 1 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman