2-11-43716/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-43716

Tsiviilasi

AS Baltreiler hagi Tõnu Põderi vastu töötaja poolt

töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ja tööandja poolt

ülesütlemisavalduse kehtivuse tuvastamiseks, leppetrahvi

ja otsese varalise kahju väljamõistmiseks.

Tõnu Põderi hagi AS Baltreiler vastu töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

tuvastamiseks

ja

hüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1 875 eurot 79 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. novembri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Baltreiler apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja, töötaja nõudes kostja): AS Baltreiler

(registrikood: 10330804), esindaja advokaat Ksenija Liss

Vastustaja (hageja, tööandja nõudes kostja): Tõnu Põder,

(isikukood: XXX), esindaja Monica Meristo

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Muuta Viru Maakohtu 12. novembri 2012 otsusega

AS-lt Baltreiler Tõnu Põderi kasuks väljamõistetud

hüvitise suurust (resolutsiooni punkt 2.3.) ja mõista välja

AS-lt Baltreiler Tõnu Põderi kasuks hüvitis summas

193,27 eurot.

Muus osas jätta Viru Maakohtu 12. novembri 2012 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Jätta rahuldamata AS Baltreiler hagi Tõnu Põderi

vastu

töötaja

poolt

töölepingu

ülesütlemisavalduse

tühisuse ja tööandja poolt ülesütlemisavalduse kehtivuse

tuvastamiseks, leppetrahvi summas 1 278,23 eurot ja

otsese

varalise

kahju

summas

697,56

eurot

väljamõistmiseks.

3.2. Rahuldada Tõnu Põderi hagi AS-i Baltreiler vastu

osaliselt.

3.2.1. Tuvastada, et AS-i Baltreiler ja Tõnu Põderi vahel

sõlmitud tööleping on Tõnu Põderi poolt üles öeldud

05.04.2011.

3.2.2. Tuvastada, et AS-i Baltreiler ja Tõnu Põderi vahel

sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine AS-i

Baltreiler poolt 30.03.2011 on tühine.

3.2.3. Välja mõista AS-ilt Baltreiler Tõnu Põderi kasuks

hüvitis summas 193,27 eurot (ükssada üheksakümmend

kolm eurot 27 senti).

3.3. Lõpetada menetlus AS-i Baltreiler nõudes Tõnu

Põderilt enammakstud töötasu summas 31,75 eurot

väljamõistmiseks seoses nõudest loobumisega.“

Menetluskulude jaotus

Tõnu Põderi menetluskulud maakohtus jätta 25%

ulatuses Tõnu Põderi enda kanda ja 75% ulatuses AS-i

Baltreiler kanda. Jätta Tõnu Põderi kanda maakohtus

küttekahju nõudelt tasutud riigilõiv summas 63,91 eurot.

AS-i Baltreiler menetluskulud maakohtus jätta tema

enda kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 25% ulatuses

Tõnu Põderi kanda ja 75% ulatuses AS-i Baltreiler

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Baltreiler esitas maakohtule hagi Tõnu Põderi vastu, milles taotles:

1) tuvastada AS Baltreiler poolt esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse kehtivus;

2) mõista T. Põderilt välja leppetrahv töölt omavolilise lahkumise eest summas 1 278,23 eurot;

3) mõista T. Põderilt välja enammakstud töötasu summas 31,57 eurot;

4) mõista T. Põderilt välja otsene varaline kahju liikluskindlustusmaksete kallinemise eest

summas 597,56 eurot;

5) mõista T. Põderilt välja otsene varaline kahju kütuse tankimise eest isiklikuks otstarbeks

summas 241,22 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on AS Baltreiler (hageja) ja T. Põderi (kostja) vahel 19.11.2010 sõlmitud

tööleping nr 43, mille kohaselt töötas kostja hageja juures veoauto autojuhi ametikohal ning tema

töö sisuks oli veose vedu Eestis ja vajadusel väljaspool Eestit.

Alates 16.03.2011 viibis kostja välislähetuses Prantsusmaal. 23.03.2011 ilmnesid veokil

tehnilised rikked, mistõttu veok teisaldati Scania teenindusse remonti. 28.03.2011 informeeris

Prantsusmaa Scania esindus hagejat, et veoki parandustööd viiakse lõpule 01.04.2011.

29.03.2011 toimusid tööandja ja töötaja vahel telefonikõnede ja sõnumite vahetamine, mille

käigus ähvardas kostja jätta veok Prantsusmaale ja naasta Eestisse. Kostja väitel ei tehtud veoki

parandamiseks mingeid töid ning veoki remondi ajal pidi ta viibima halbades elamistingimustes.

Tegelikkuses ööbis kostja veokis ning tal oli võimalus kasutada veoki seisusoojendit. Antud

töösuhte puhul on nimetatud tingimused tavapärased. Lisaks oli kostjal võimalus kasutada

remonditöökoja kööki ning pesemisruume, mida tavaliselt autojuhil töölähetuses olles kasutada

võimalik ei ole. Kogu remondiaja vältel maksti kostjale töötasu ning päevaraha ilma, et ta oleks

pidanud oma töökohustusi reaalselt täitma.

29.03.2011 peetud telefonivestlustes andis hageja kostjale korduvalt selgeid korraldusi töökohalt

mitte lahkuda. Lisaks teavitas hageja 29.03.2011 saadetud sõnumis kostjat, et hiljemalt

01.04.2011 saab veok korda. Eelnevast hoolimata lahkus kostja lähetusest omavoliliselt

30.03.2011, ehk päev enne remondi lõppemist, jättes veoki koos haagisega maha. Eestisse

saabus kostja 04.04.2011.

Tööandja esitas töötajale töölepingu ülesütlemise teate seoses töötaja omavolilise töölt

lahkumisega 30.03.2011, mis postitati 02.04.2011 ja jõudis sihtkoha postiasutusse 04.04. 2011

ning millel töötaja käis järel 08.04.2011. Tööandja esitas töölepingu ülesütlemise avalduse ka

e-maili teel 05.04. 2011, mille töötaja sai kätte samal päeval.

Töötaja esitas tööandjale omapoolse töölepingu ülesütlemise avalduse 05.04.2011, põhjendades

seda tööandja ebaväärika käitumisega. Tööandja sai töötaja ülesütlemisavalduse kätte samal

päeval ning vastas sellele 19.04.2011.

Hageja lõplike seisukohtade kohaselt:

1) lahkus kostja omavoliliselt töölt, jättis järelvalveta tööandja vara ning kostja

ülesütlemiseavalduse põhjendusena toodud ebaväärikat kohtlemist ei ole olnud. Hageja palus

tuvastada tema poolt töölepingu ülesütlemise kehtivus ning välja mõista kostjalt leppetrahvi

summas 1 278,23 eurot, samuti liikluskindlustusmaksete kallinemise tõttu kahju hüvitamiseks

597,56 eurot;

2) oli hageja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p-ide 3, 6 ja 7 alusel põhjendatud ja

kehtiv. Kostja eiras hageja korraldust, jättis vara järelevalveta ning tekitas kolmanda isiku

usaldamatuse hageja vastu (kuna teatas Prantsusmaalt lahkumisest ka otse hageja kliendile,

s.o haagise omanikule);

3) ei ole hageja töölepingut rikkunud. Töötaja väited tööandja tegevusetusest remondi

korraldamisel ning ebainimlikest elamustingimustest ei ole tõendatud;

4) ei ole kostja poolt töölepingu ülesütlemine kehtiv. Töötaja ei tõendanud, et temal oleks

tekkinud töölepingu erakorralise ülesütlemise õigus. Seega ei saa kostja poolt 29.03.2011

saadetud sõnumeid ega ka 05.04.2011 esitatud teadet käsitleda kui kehtivat töölepingu

ülesütlemise avaldust, kuna kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning

mõlemad teated olid esitatud etteteatamistähtaega järgimata;

5) on hageja poolt töölepingu ülesütlemine kehtiv. Hageja postitas kostjale töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse 02.04.2011 ning avaldus jõudis kostja elukohta 04.04.2011.

Seega ütles hageja vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2 töölepingu üles 02.04.2011 ning töölepingu

ülesütlemise avaldus jõustus 04.04.2011.

2. T. Põder esitas hagi AS Baltreiler vastu taotles:

1) tuvastada T. Põderi ja AS Baltreiler vahel 19.11.2010 sõlmitud töölepingu nr 34 ülesütlemine

TLS § 91 lg 2 p 1 järgi alates 05.04.2011;

2) tuvastada AS Baltreiler poolne töölepingu ülesütlemise tühisus;

3) välja mõista AS-ilt Baltreiler hüvitis töölepingu ülesütlemise eest ühe kuu keskmise töötasu

ulatuses, s.o 386,54 eurot.

Töötaja ja tööandja vahel oli 19.11.2010 sõlmitud tööleping nr 34, mille kohaselt asus töötaja

tööle autojuhina. 05.04.2011 esitas töötaja meili teel tööandjale töölepingu ülesütlemisavalduse

TLS § 91 lg 1 p 1 alusel. Töötaja teatas tööandjale töölepingu ülesütlemisest SMS-ide teel

korduvalt juba 29.03.2011, mida kinnitas 05.04.2011 meili teel edastatud avalduses. Selleks

ajaks ei olnud töötaja kätte saanud tööandja ülesütlemisavaldust, sest ta jõudis Eestisse alles ööl

vastu 05.04.2011. Kuna töötaja ei ela alaliselt aadressil XXX, siis sai ta tööandja avalduse kätte

alles 08.04.2011. Tööandja pidi töötaja poolt saadetud sõnumitest aru saama, et olukord on

tõsine. Töötaja ei ole omavoliliselt lahkunud, sest hoiatas sellest tööandjat, kes aga olukorra

parandamiseks midagi ette ei võtnud. Kindlustusmaksete osas on tegemist hüpoteetilise nõudega

tööandja poolt, neid kulutusi pole reaalselt veel kantud ja seega ei nende hüvitamist nõuda

töötajalt.

Tööandja poolt 05.04.2011 saadetud meilis oli ülesütlemisavalduse kuupäevaks 30.03.2011.

Töötaja leidis, et tööandja vormistas ülesütlemisavalduse pärast töötajalt avalduse saamist.

Töötaja ei nõustu ka ülesütlemisavalduses toodud faktidega, sest need ei vasta tõele ja ei leidnud

kinnitust ka töövaidluskomisjoni istungil. Peale selle oli töötaja poolt juba tööleping üles öeldud.

Tööandja ei vaidlustanud töötaja ülesütlemisavaldust, vaid esitas töövaidluskomisjonile avalduse

hoopis teistel asjaoludel. Seaduse järgi tulnuks tööandjal töötaja ülesütlemisavaldus vaidlustada.

Töötaja palus jätta tööandja nõuded täies ulatuses rahuldamata ning mõista välja tööandjalt

töötaja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmine töötasu summas 386,54 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 12. novembri 2012 otsusega AS Baltreiler hagi rahuldamata ja rahuldas

T. Põderi nõuded AS Baltreiler vastu täielikult, tuvastas AS Baltreiler ja T. Põderi vahel

sõlmitud töölepingu T. Põderi poolt üles öelduks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel alates 05.04.2011,

tuvastas AS Baltreiler poolt 30.03.2011 TLS § 88 lg 1 p 3, 6 ja 7 alusel töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse ja mõistis AS-ilt Baltreiler T. Põderi kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 386,54 eurot.

Kohus lõpetas menetluse AS Baltreiler nõudes enammakstud töötasu summas 31,75 eurot

väljamõistmiseks T. Põderilt seoses nõudest loobumisega.

Kohus jättis T. Põderi poolt tsiviilasjas kantud menetluskulud täielikult AS Baltreiler kanda,

v.a küttekahju nõudelt (241,22 eurot) tasutud riigilõiv summas 63,91 eurot, milline kulu seoses

T. Põderi poolt taotlusest loobumisega jätta T. Põderi enda kanda. AS Baltreiler poolt asjas

kantud kulud jättis kohus täielikult AS Baltreiler enda kanda.

Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on T. Põderi poolt hagiavalduses esitatud nõuded

põhjendatud ja kuuluvad täielikult rahuldamisele, samas kui AS Baltreileri hagiavalduses

esitatud nõuded nii ülesütlemisavalduste kehtivuse kui ka rahaliste nõuete osas ei ole

põhjendatud ja kuuluvad täielikult rahuldamata jätmisele.

Pooled vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkuse üle, ülesütlemiseavalduste

kehtivuse ja hüvitise tasumise kohustuse üle, samuti selle üle, kas tööandjal on töötaja poolt

töökohalt lahkumise eest nõuda leppetrahvi ning kas liikluskindlustuse maksete suurenemisega

on tekkinud tööandja otsene varaline kahju.

Töötaja on teatanud tööandjale töölepingu ülesütlemisest 05.04.2011 TLS § 91 lg 1 p 1

sätestatud alustel seoses sellega, et tööandja on kohelnud teda ebaväärikalt ja rikkunud nii

EV põhiseadust kui ka töölepingut.

Kohus leidis, et töötaja poolt töölepingu ülesütlemine on põhjendatud. Olukorda, kus töötaja oli

välismaal tekkinud rikke tõttu tööandja poolt remondi korraldamisel jäetud teadmatusse remondi

alguse ja remondi tegeliku teostamise aja suhtes ning pidi teadmatuses olles päevi elama ja

ööbima puuduliku küttega varustatud autos, ei saanud kohtu hinnangul lugeda tavapärasteks ega

ka töötaja tööolukorrale vastavateks elamistingimusteks. Töötaja on rikke tekkimisel 23.03.2011

teatanud sellest koheselt tööandjale ning jäänud vastavalt saadud korraldustele remondi ootele.

Tööandja väited töötaja kohalejäämise korral remondi võimalikust kiiremast ja väiksemas

ulatuses teostamisest (L.L. vande all antud ütlused; II, lk 121-122) ei ole kooskõlas muude

tõenditega. Tööandja poolt töötajale lähetatud sõnumis 29.03.2011 on märgitud, et: „Probleem

on selles, et seal tahetakse remontida kõvasti rohkem, kui selleks on põhjust, ja et seda ei

juhtuks, tegelevad probleemiga Eesti Scania ning Scania peakontor Rootsis. Selge, et me ei

kuluta tuhandeid eurosid niisama“ (II, lk 19). 30.03.2011 teatas töötaja tööandjale, et jätab veoki

ja poolhaagise koos dokumentidega Prantsusmaale ning edaspidi võib tööandja temaga suhelda

ainult kohtu kaudu. Sama on kinnitanud tööandja seaduslik esindaja kohtus ütlusi andes. Töötaja

andis seega otseselt tööandjale teada, et sellise tööandja poolse suhtumise korral ei soovi ta

töösuhet jätkata. Vastava kirjalikult vormistatud ülesütlemisavalduse esitas ta Eestisse jõudes

tööandjale 05.04.2011. Arvestades remondi teostamisel töötajale selle alguse suhtes antud

lubadusi ning remondi ootel teadmatuses möödunud päevi, leidis kohus, et lepingu ülesütlemine

on töötaja poolt toimunud ka mõistliku aja jooksul (TLS § 92 lg 4). Tulenevalt aga asjaolust, et

tegemist oli erakorralise ülesütlemisega, siis TLS § 98 lg 2 tulenevalt ei pidanudki töötaja sellest

tööandjale ette teatama.

Kohus leidis ka, et kuigi TLS § 95 lg 1 tulenevalt võib töölepingu üles öelda kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega, siis töötaja tahe töölepingu

ülesütlemiseks oli selgelt väljendatud juba tööandjaga toimunud suhtlemises 29.03.2011 ja

30.03.2011

ning

erakorralist

ülesütlemist

on

töötaja

oma

kirjalikult

vormistatud

ülesütlemisavalduses 05.04.2011 vastavalt ka põhjendanud (TLS § 95 lg 2), tuginedes samadele

asjaoludele, mis töösuhte lõpetamise alusena ilmnesid ka 29.03.2011 ja 30.03.2011 toimunud

suhtlusest. 29.03.2011 on töötaja sõnumit saates lisaks „kuus päeva kestnud kannatustele"

märkinud: „..auto remondi hinnaga kauplemine ja minu süüdistamine tegevusetuses – seda

arutame töövaidluskomisjonis" (II, lk 19).

Kohus leidis, et tööandja väited töötaja poolt ülesütlemise tühisusest põhjusel, et tööandja oli

eelnevalt töötajaga juba töölepingu üles öelnud, ei ole põhjendatud. VÕS § 195 lg 1 ja TsÜS § 69

lg 1 järgi muutub ülesütlemine kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks selle

kättesaamisega. Kohtus on tuvastatud, et kuigi tööandja ülesütlemisavaldus kannab kuupäeva

30.03.2011, ei ole tegelikult nimetatud kuupäeval ülesütlemisavaldust töötajale esitatud ega ka

postitatud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 tehtud lahendis märkinud, et

võlaõigusseadusest ega töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võib töölepingu üles öelda

tagasiulatuvalt ja kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv

ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Seega on tööandja poolt ülesütlemisavalduses

tagasiulatuvalt märgitud töölepingu ülesütlemine (alates 30.03.2011) tühine.

Põhjendamatud on ka tööandja väited tema poolse ülesütlemisavalduse jõustumisest 04.04.2011.

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt jõustub tahteavaldus selle kättesaamisega ning TsÜS § 69 lg 2 kohaselt

on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kohus

leiab, et antud juhul ei ole põhjendatud tööandja poolt tuginemine TsÜS § 69 lg 2 teises lauses

toodule seoses eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamisega, sest saadetise saabumist

postkontorisse ei saa käsitleda tahteavalduse saaja elu- või asukohana ning ilmselgelt ei olnud ka

töötajal alles 04.04.2011 Eestisse saabudes mõistlikku võimalust sellega tutvuda. Seega on

tööandja poolt tehtud tahteavaldus teatavaks saanud töötajale alles pärast töötaja poolt

ülesütlemisavalduse alusel töösuhte lõpetamist 05.04.2011.

Tööandja on 30.03.2011 töölepingu ülesütlemisavalduses märkinud ülesütlemise alusena TLS §

88 lg 1 p 3, p 6 ja p 7.

Kohtu hinnangul ei saa töötaja poolt välislähetuses olles tekkinud objektiivsetest asjaoludest

põhjustatud töösuhte lõpetamist käsitleda töötaja poolt töökohast omavolilise lahkumisena.

Töötaja töölepingu kohaselt on tema töö tegemise kohaks Tallinn ning lähetuses olles võib ta

tööülesandeid täita ka mujal Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki. Töötaja töökohana ei

saa käsitleda tema juhtimisel ja vastutusel olnud veokit, mis välislähetuses ootamatult tekkinud

tehnilise rikke tõttu oli muutunud sõidukõlbmatuks. Sõidukõlbmatu ja remondiootel veoki

mahajätmisega ohu põhjustamist hageja ja kolmandate isikute varale ei ole hageja tõendanud.

Haagises olnud kaup laaditi töötaja kohalolekul ümber ning vastavat asjaolu on ka seaduslik

esindaja kohtus tunnistanud. Samuti on tõendatud, et veoki dokumendid ja võtmed anti töötaja

poolt üle Scania teenindusele, kus auto oli eelnevalt nädal aega juba seisnud, ning nimetatud

asjaolust teavitas töötaja tööandjat.

Kohus leidis, et töötaja esitatud ülesütlemisavalduse aluseks olnud vastavad asjaolud on kohtus

tõendamist leidnud ning avaldus on põhjendatud ja kehtiv. Kuna töötaja oli esitanud tööandjale

05.04.2011 ülesütlemisavalduse ja tööandja oli selle samal päeval ka kätte saanud, siis lõppes

tööleping ülesütlemisavalduses märgitud alusel ja kuupäeval – s.o TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1

alusel alates 05.04.2011.

Töötaja ise töövaidluskomisjoni otsust TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses

hüvitise väljamõistmises ei vaidlustanud. Keskmise palga suuruse osas vaidlus poolte vahel

puudub. Kohus leidis, et töövaidluskomisjonis tööandjalt töötaja kasuks välja mõistetud hüvitis

on põhjendatud ning hüvitise väljamõistmata jätmiseks (1 kuu keskmise brutotasuna summas

386,54 eurot) alused puuduvad.

Kohus leidis, et põhjendatud ei ole tööandja esitatud rahalised nõuded, sh tööandja esitatud

leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot. Vastavalt eelpool käsitletule oli töötaja poolt töösuhte

erakorraline ülesütlemine põhjendatud ning töötaja poolt Prantsusmaalt lahkumist ei saa pidada

põhjendamatuks omavoliliseks (süüliseks) lahkumiseks.

TLS § 77 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kokku leppida leppetrahvi töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest

keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. T. Põder

ja AS Baltreiler on 19.10.2010 sõlmitud töölepingus nr 34 p 12.2 kohaselt kokku leppinud, et

juhul, kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu ülesütlemise kohta avaldust esitamata

või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal õigus nõuda töötajalt

leppetrahvi summas 20 000 krooni ja lepingu rikkumisest tuleneva täiendava kahju hüvitamist

kuni töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses.

Kuna töötaja on põhjendatult erakorraliselt töölepingu üles öelnud ning ülesütlemise kavatsuse

juba 29.03.2011 ja 30.03.2011 tööandjale ka ühemõtteliselt teatavaks teinud, siis ei ole tööandja

poolt töölepingu p 12.2 ja TLS § 77 lg 1 alusel esitatud leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot

põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

Samuti ei kuulu rahuldamisele tööandja nõue T. Põderilt otsese varalise kahju

liikluskindlustusmaksete kallinemise eest summa 597,56 eurot väljamõistmiseks. Vastavalt

AS Baltreiler poolt tehtud päringule antud ERGO Kindlustuse AS-i vastusest 07.06.2012 (II,

lk 101) nähtub, et täpset kindlustusmakse summa muutumist ei ole võimalik öelda, kuna see

sõltub mitmetest muutuvatest parameetritest, mis arvestatakse uue poliisi väljastamise hetkel.

Tegemist on tulevikus hagejale (AS Baltreiler) tekkida võiva kahjuga, mille täpset suurust ei ole

võimalik käesoleval ajal määrata ja millist kahju ei ole hageja veel kandnud.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb

kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1

kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas on

otsus tehtud tööandja AS Baltreiler kahjuks, siis vastavalt jäävad ka töötaja poolt asjas kantud

kohtukulud tööandja kanda, v.a kütusekulu vaidlustamisel töötaja poolt tasutud riigilõiv summas

63,91 eurot.

Töötaja on loobunud käesolevas asjas vaidlustamast töövaidluskomisjoni otsusega temalt

tööandja kasuks kütusekulu summas 241,22 eurot väljamõistmist seoses asjaoluga, et ta on

nimetatud summa tööandjale ära tasunud. Seoses nimetatud taotlusest loobumisega on ka

tööandja oma hagiavalduses nõudest loobunud ja vastavalt kohtumäärusele 04.09.2012 on

menetlus ka selles osas lõpetatud. Kuna töötaja on tasunud töövaidluskomisjoni otsuse

vaidlustamisel nimetatud nõudelt riigilõivu summas 63,91 eurot ja loobunud hiljem otsuse

vaidlustamisest, siis ei ole põhjendatud selle kohtukulu tööandja kanda jätmine ja vastav kulutus

jääb selle teinud poole, s.o töötaja, enda kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Baltreiler esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. novembri 2012

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega teha asja esimese kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik hageja menetluskulud

kostja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) jagas maakohus tõendamiskoormist ebaõigesti töölt omavolilise lahkumise osas. Maakohus on

kohaldanud hagejale suuremat tõendamiskoormist, kui seda näeb ette TsMS § 230 lg 1.

Maakohtu hinnangul pidi hageja tõendama negatiivset asjaolu, et veok ei olnud elamiskõlbmatu.

Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita kostja väiteid, et sõiduk oli remondi ajal elamiskõlbmatu.

Kostja ei vaidlustanud seda, et ei ole kordagi informeerinud hagejat halbadest elamistingimustest

ning heitis hagejale ette üksnes seda, et sõiduki remondi valmimise aeg ei olnud täpselt teada

ning kostja oli seega teadmatuses. Riigikohus on korduvalt rõhutanud kostja tõendamiskohustust

olukorras, kus hageja esitab väidete tõendamiseks tõendeid. Tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07 leidis

Riigikohus, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu

kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud.

Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel

kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10;

2) on ebaõigesti kohaldatud töölepingu seaduse sätteid. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et

esines alus TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaldamiseks, kuna kostja ei esitanud hagejapoolse

rikkumise tõendamiseks ühtegi tõendit, samas kui hageja poolt esitatud tõendid viitasid selgesti

kostja väidete alusetusele. Hageja viitab siinkohal veelkord töövaidluskomisjoni otsusele, kus

sarnaselt hageja hinnangule leiti, et alused TLS § 91 lg 1 ja lg 2 kohaldamiseks ei ole täidetud.

Hagejapoolne lepingu ülesütlemisavaldus on põhjendatud ja kehtiv. Maakohus viitab otsuses

muuhulgas

asjaolule,

et

tulenevalt

hagejapoolse

ülesütlemisavalduse

esitamise

ja

kättetoimetamise asjaoludest tuleb kostja ülesütlemisavaldus lugeda hageja omast varasemaks.

Samas ei oma see käesolevas asjas tähendust, sest kostja ülesütlemisavaldus on tühine. Samuti ei

nõustu hageja maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt hagejapoolne töölepingu ülesütlemine on

tühine, kuna see vormistati tagasiulatuvalt. Maakohus tugines oma väidetes asjaolule, et hageja

postitas kostja töölepingu ülesütlemisavalduse mitte 30.03.2011, nagu on märgitud töölepingu

ülesütlemise avaldusele, vaid 01.04.2011, nagu nähtub 14.05.2012 hagiavalduse täpsustuse

lisast 5. Maakohus on alusetult ning põhjendamatult jõudnud järeldusele, et ülesütlemisavalduse

koostamine ning postitamise kuupäeva erinevus viitab ülesütlemisavalduse tagantjärgi

vormistamisele. Pärast seda, kui kostja teatas hagejale, et lahkub omavoliliselt välislähetusest

ilma hageja loata, vormistas hageja koheselt töölepingu ülesütlemise avalduse. Asjaolu, et

ülesütlemise avaldus postitati järgmisel päeval, ei saa tõlgendada kui fakti, et hageja oleks

ülesütlemiseavalduse koostanud tagasiulatuvalt. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsuses

viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-117-11 toodud seisukohad ei ole antud juhul kohaldatavad,

sest viidatud kohtuasja asjaolud on erinevad oluliselt käesoleva vaidluse esemeks olevatest

asjaoludest. Samuti on maakohus ekslikult leidnud, et hagejal puudus õigus öelda kostja

töölepingut üles TLS § 88 lg 1 p-de 1, 6 ja 7 alusel, kuna hageja ei olnud kostjat eelnevalt

hoiatanud. Hageja ja kostja vahetasid 29.03.2012 mitmeid sõnumeid, mille sisuks olid kostja

ähvardused välislähetusest lahkuda ning hageja hoiatus täita oma töölepingust tulenevaid

kohustusi. Tulenevalt asjaolust, et töötaja poolne töökohustuste rikkumine pandi toime välismaal

ning, et hagejal ei olnud võimalik kostjaga pärast tema lahkumist kohast, kus teostati veoki

remonti, enam ühendust saada, ei saa hagejale mingil juhul ette heita TLS sätestatud hoiatuse

kirjalikku esitamata jätmist. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja eelneva hoiatuseta töölepingu

üles öelda töötajapoolse rikkumise korral, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või

muul põhjusel seda tööandjalt hea usu põhimõttel oodata. Käesoleval juhul lahkus kostja

töökohustusi rikkudes ning eirates hageja poolt korduvalt esitatud korraldusi töökohalt ning jättis

töökohustused täitmata, samuti jättis kostja tagastamata hageja vara. Seega põhjustas kostja oma

käitumisega ise olukorra, kus

hagejal ei olnud reaalselt ka võimalik kirjalikku

ülesütlemishoiatust kätte toimetada. Lisaks on kirjeldatud rikkumise puhul kahtlemata tegemist

sellise kaaluga rikkumisega, mille puhul ei ole eeldatav tööandja poolse eelneva hoiatuse

tegemine. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud TLS sätteid ning põhjendamatult leidnud,

et tööandja poolne töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine;

3) rikkus maakohus tõendamiskoormise põhimõtete hagejapoolsete kohustustuse osas. Maakohus

leidis, et hageja oli remondi korraldamisega viivitanud ning kostjal puudusid elamiseks vajalikud

normaalsed tingimused, mistõttu edasine töölepingu jätkamine poolte huvisid kaaludes oli

muutunud töötaja jaoks võimatuks. Maakohus jättis hageja poolt esitatud tõendid täielikult

hindamata ning lähtus hageja käitumise hindamisel üksnes kostja ütlustest, mille tõendamiseks,

erinevalt hagejast ei esitanud kostja ühtegi tõendit. Kuigi hageja esitas tõendid, mis sätestasid

mõlema poole, s.o nii hageja kui kostja, kohustused, ei võtnud kohus neid arvesse ning jättis

need otsuse tegemisel täielikult hindamata. Selline ühe menetlusosalise väidete eelistamine teise

menetlusosalise tõenditele on selgelt vastuolus TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva põhimõttega ning

kohtu kohustusega olla tõendite hindamisel objektiivne (TsMS § 232 lg 1). Tõendite objektiivsel

hindamisel oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja väited on alusetud ning põhinevad

tugevalt emotsioonidel (sama leidis ka töövaidluskomisjon);

4) on maakohus hinnanud osaliselt ja ebaõigesti varalise kahju tõendamiseks esitatud tõendeid.

Vaatamata asjaolule, et hageja esitas varalise kahju tõendamiseks maakohtule 14.05.2012 lõpliku

hagiavalduse lisad 20-22 ning 08.06.2012 täiendava seisukoha lisad 3-4, võttis maakohus

varalise kahju olemasolu hindamisel arvesse ainult 08.06.2012 esitatud täiendava seisukoha

lisa 4 ja sedagi vaid osaliselt ning ülejäänud tõendeid ei ole maakohus otsust tehes hinnanud.

Ükski asjas kogutud ja esitatud tõend ei kinnita kostja vastuväiteid, et hageja ei ole seoses kostja

poolt põhjustatud liiklusavariidega kahju kandnud ning, et liikluskindlustus maksete kallinemine

ei ole tingitud kostja poolt põhjustatud liiklusavariidest. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub

selgesti, et hageja liikluskindlustusmakse tõuseb kostja poolt sooritatud avariide tõttu 76,66 euro

võrra. Asjaolu, et hageja uueks perioodiks genereeritud liikluskindlustus poliisidel jäi

muutumatuks boonusklass, ei muuda nõuet ebaselgeks. Riigikohus oma lahendist tsiviilasjas

nr 3-2-1-55-11 leidnud, et „hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja

esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei

vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid

tõendeid.“

5. T. Põder vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu

12. novembri 2012 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei olnud vastustaja töölt lahkumine omavoliline, vaid põhjendatud, kuna tal puudusid

välislähetuses olles mõistlikud elamistingimused ning hageja ei võimaldanud kostjale ööbimist

majutusasutuses. Leppetrahvi nõue ei ole õigustatud, sest vastutaja ütles apellandile korduvalt, et

ta jätab veoki Prantsusmaale ja naaseb Eestisse. Vastustaja leidis, et töölepingu jätkamine on

võimatu põhjusel, et ta ei saanud tööd teha ning ta ei teadnud, millal veoki remont teostatakse

ning millal ta tööd jätkata saab. Seetõttu Eestisse jõudes esitas ta ülesütlemisavalduse

(05.04.2011), kuigi ta oli ka eelnevalt tööandjale telefoni teel lepingu üles öelnud;

2) on vastustaja ülesütlemisavaldus kehtiv. Töötaja ei olnud kätte saanud tööandja

ülesütlemisavaldust, avalduse sai ta kätte alles 08.04.2011. Seetõttu tuleb töötaja

ülesütlemisavaldust lugeda varasemaks. Tulenevalt TLS § 95 lg-st 1 võib töölepingu üles öelda

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Seega telefoni teel lepingu

ülesütlemine on igati korrektne ja seadusele vastav. Peale selle ei vaidlustanud tööandja

töövaidluskomisjonis töötaja töölepingu ülesütlemist, vaid esitas hoopis ise ja teistsuguse nõude;

3) ei põhjustanud vastustaja oma käitumisega (veoki mahajätmine) tööandjale kahju, ta ei jätnud

tööandja vara valveta, vaid laadis selle turvalisse kohta ning jättis auto Scania teenindusse.

Seetõttu on vale apellandi väide, et vastustaja ei tagastanud apellandi vara;

4) on tulevikunõue kindlustuse osas hüpoteetiline ja tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

muudab AS-lt Baltreiler T. Põderi kasuks väljamõistetud hüvitise suurust ja mõistab AS-lt

Baltreiler T. Põderi kasuks välja hüvitise poole kuupalga ulatuses 193,27 eurot. Muus osas tuleb

jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.

7. TLS § 105 lg 1 kohaselt peab esitama kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse

saamisest.

Töötaja esitas tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse 05.04.2011 ja tööandja on

selle samal päeval kätte saanud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tööandja kui pool, kellele

ülesütlemisavaldus tehti, esitanud hagi või avaldust TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul

töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või

avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on

lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tööandja esitanud tähtaja jooksul hagi või avaldust, samuti ei

ole hagi või avalduse esitamise tähtaega ennistatud, seega on töötaja poolt töölepingu

ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud

tähtpäeval, s.o 05.04.2011.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka asjaolu, et tööandja on esitanud 02.05.2011

töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles töötajalt leppetrahvi ja tekitatud varalist kahju

kogusummas 4 241,85 eurot ning dokumentide väljanõudmist. Nimetatud avalduses ei ole

tööandja palunud tuvastada töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisust. Asjaolu, et töötaja

esitas 04.05.2011 avalduse töövaidluskomisjonile ning palus muuhulgas tuvastada töölepingu

ülesütlemise kehtivus ja välja mõista hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, ei

vabastanud tööandjat hagi või avalduse esitamisest TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

8. Ebaõige on tööandja seisukoht, et tema poolt esitati töötajale töölepingu ülesütlemise avaldus

varem, kui töötaja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse tööandjale, ja seetõttu ei saanud töötaja

enam lõppenud töölepingut üles öelda.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas töötaja tööandjale ülesütlemisavalduse 05.04.2011 ja samas

päeval sai tööandja ka selle kätte.

Tööandja on omapoolses ülesütlemisavalduses märkinud, et ütleb töölepingu üles alates

30.03.2011. Ülesütlemisavaldus on postitatud 02.04.2011 ja töötaja on selle kätte saanud

08.04.2011 (I kd tl 47).

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb

tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Ringkonnakohus leiab, et lähtudes TsÜS § 69 lg-test 1 ja 2 muutus tööandja tahteavaldus

tööleping erakorraliselt üles öelda kehtivaks (jõustus) selle kättesaamisel töötaja poolt,

s.o 08.04.2011. Kuna tööleping oli lõppenud töötaja ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval,

s.o 05.04.2011, siis kuigi 08.04.2011 jõudis töötajani tööandja tahteavaldus lepingu

lõpetamiseks, ei toonud see kaasa õiguslikke tagajärgi.

Eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et pooltevaheline tööleping on lõppenud 05.04.2011

töötaja ülesütlemisavalduse alusel. Kuna tööleping lõppes töötaja poolt erakorralise ülesütlemise

tõttu, siis ei hinda ringkonnakohus seda, kas tööandja ülesütlemisavalduses esitatud asjaolud

andsid (või ei andnud) tööandjale aluse tööleping erakorraliselt üles öelda.

9. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja

on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi töötaja poolt töölepingu ülesütlemine on toimunud mõjuva

põhjuseta, on see siiski TLS § 105 lg 2 alusel kehtiv ja leping on lõppenud töötaja poolt esitatud

ülesütlemisavalduse alusel. Iseenesest õige on apellandi väide, et töötajal puudus TLS § 91

lg-st 1 ja lg 2 p-ist 1 tulenev alus öelda tööleping erakorraliselt üles, kuid nimetatud väite oleks ta

pidanud esitama tähtaegselt esitatud hagis või avalduses töövaidluskomisjonile. Töölepingu

erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 kui ka TLS § 87 järgi

mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 91 lg 1 alusel

mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei

või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 91 lg 1 järgi on

töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab

poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks.

Töölepingu ülesütlemise mõjuv põhjus võib tuleneda tööandjast või töötajast. Esimesel juhul on

erakorraline ülesütlemine seotud tööandja kohustuste rikkumisega (TLS § 91 lg 2), teisel juhul

töötaja isikuga (TLS § 91 lg 3). Ülesütlemisavalduses märgitu kohaselt rikkus tööandja oluliselt

omapoolseid kohustusi sellega, et töötaja pidi seoses auto rikkega Prantsusmaal „Ööbima külmas

autos, polnud teada millal ja kas üldse auto remonditakse. Töötaja andmetel oleks ta pidama

majutatama hotelli ja kulud oleks katnud kindlustus.“ Tööandja vastuväite kohaselt ei ole ta

omapoolseid kohustusi oluliselt rikkunud, sest töötaja ei maininud suhtluses tööandjaga perioodil

23.03.2011 kuni 30.03.2011 kordagi, et auto seisusoojendi ei tööta ning olmetingimused on

halvad. Oleks töötaja viidanud nimetatud asjaoludele, oleks tööandja otsinud talle muid

ööbimisvõimalusi.

10. Ringkonnakohus leiab, et töötaja poolt esitatud ülesütlemisavalduses märgitud tööandja

poolsed kohustuste rikkumised ei ole millegagi tõendatud. Asjas on esitatud poolte vahel

29.03.2011 saadetud sõnumid (I kd tl 11-14; 57-59), millest nähtuvalt esitas töötaja tööandjale

etteheiteid seoses sellega, et auto remont venis, kuid nimetatud sõnumitest ei nähtu see, et töötaja

oleks teatanud tööandjale halbadest olmetingimustest ning soovist saada majutus mujal kui autos.

Seda, et töötaja ei ole avaldanud rahulolematust olmetingimuste üle, vaid nurises remondi

kestvuse üle, nähtub ka tööandja juhatuse liikme L. Luidre vande all antud ütlustest (II kd tl 120-

122).

Asjaolu, et töötaja arvates auto remont venis ja sellega ei taganud tööandja talle korras

töövahendit, ei anna ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et tööandja rikkus oluliselt

omapoolseid kohustusi ja ei korraldanud auto remonti. L. Luidre ütlustega ja pooltevaheliste

sõnumite on tõendatud see, et tööandja tegeles aktiivselt auto remondi korraldamisega.

Arvestades kõike eeltoodut leiab ringkonnakohus, et TLS § 100 lg 4 alusel tuleb muuta töötaja

kasuks väljemõistetava hüvitise suurust ning välja mõista tööandjalt töötaja kasuks hüvitis poole

kuupalga, s.o 193,27 euro, ulatuses.

11. Tööandja on esitanud hagis ka leppetrahvi nõude summas 1 278,23 eurot.

TLS § 77 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kokku leppida leppetrahvi töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest

keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Samuti

on T. Põder ja AS Baltreiler 19.10.2010 sõlmitud töölepingu nr 34 p 12.2. kohaselt kokku

leppinud, et juhul, kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu ülesütlemise kohta avaldust

esitamata või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal õigus nõuda

töötajalt leppetrahvi summas 20 000 krooni ja lepingu rikkumisest tuleneva täiendava kahju

hüvitamist kuni töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses (I kd tl 42-44).

Ringkonnakohus leiab, et kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt on kehtiv, siis

välistub leppetrahvi nõue ning tööandja poolt töölepingu p-i 12.2. ja TLS § 77 lg 1 alusel

esitatud leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot tuleb jätta rahuldamata.

12. Tööandja on esitanud nõude töötaja vastu varalise kahju liikluskindlustusmaksete

kallinemise näol summa 597,56 eurot väljamõistmiseks.

TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta

tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid,

süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures

töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid

võimalusi kahjudevältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega

seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti, lähtudes AS Baltreiler päringule antud ERGO

Kindlustuse AS-i vastusest 07.06.2012 (II, lk 101), asunud seisukohale, et tööandja nõue

597,56 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud sellises suuruses

kahju esinemine (kindlustusmaksete kallinemise näol). Nähtuvalt ERGO Kindlustuse AS-i

vastuskirjast ei ole 14.04.2012 alanud uue kindlustusperioodi maksete arvestuses sõiduki Scania

R124, reg märk 450MCM boonusklass muutunud; 2011. aastal toimunud liikluskahjude tõttu

tõuseb Scania R124, reg märk 450MCM boonusklass järgnevast kindlustusperioodist alates

kolme astme võrra, täpset kindlustusmakse summa muutumist ei ole võimalik öelda, kuna see

sõltub mitmetest muutuvatest parameetritest, mis arvestatakse uue poliisi väljastamise hetkel.

Ebaõige on apellandi väide, et töötaja poolt tekitatud kahju suuruses 597,56 eurot tõendavad

14.05.2012 lõpliku hagiavalduse lisad 20-22 ning 08.06.2012 täiendava seisukoha lisad 3-4.

Hagiavalduse lisadena 20-22 (II kd tl 49-53) on esitatud kindlustuspoliis perioodil 14.04.2011

kuni 13.04.2012, kindlustuspoliis perioodil 14.04.2012 kuni 13.04.2013 ja kirjavahetus

kindlustuspakkujaga. Kindlustuspoliisidest ei nähtu 2011. aastal toimunud liikluskahjude tõttu

Scania R124, reg märk 450MCM, boonusklassi muutus, ning kirjavahetus kindlustuspakkujaga

on toimunud 2011 juulis, s.o ligi aasta varem ERGO Kindlustuse AS-i vastusest 07.06.2012.

08.06.2012 täiendava seisukoha lisad 3-4 (II kd tl 100-101) on tööandja päring ERGO

Kindlustus AS-ile ja ERGO Kindlustus AS 07.06.2012 vastus. Maakohus on otsuse tegemisel

arvestanud nimetatud tõenditega ja apellandi vastupidine väide on ebaõige.

Lähtudes kõigest eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata tööandja nõuded töötaja

vastu.

13. TsMS § 163 lg 1 alusel tuleb jätta T. Põderi menetluskulud maakohtu 25% ulatuses

T. Põderi kanda ja 75% ulatuses AS-i Baltreiler kanda, AS-i Baltreiler menetluskulud jäävad

tema enda kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel 25% ulatuses T. Põderi kanda ja

75% ulatuses AS-i Baltreiler kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson