2-11-383/39 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. märts 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-11-383

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi AN, IKNja RSvastu 19 367,39 euro

ja edasiulatuva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

18 650,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank AS, registrikood 10060701, asukoht

Liivalaia 8, Tallinn 15040

Hageja lepingulised esindajad: Marge Sillamaa, Külli

Reinfeld ja Sirje Saan

Kostja I: AN, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja II: IKN, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja III: RS, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostjate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ott Saame

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: Sihtasutus

KredEx, registrikood 90006012, asukoht Hobujaama 4,

Tallinn 10151

Kolmanda isiku lepinguline esindaja: Indrek Puhm

Asja labivaatamine

Kohtuistungil 11. märtsil 2013, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad Külli Reinfeld ja Sirje Saan,

kostjate lepinguline esindaja Ott Saame ning kolmanda

isiku lepinguline esindaja Indrek Puhm

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjatelt AN (isikukood XXX), IKN(isikukood XXX) ja RS(isikukood

XXX) solidaarselt hageja Swedbank AS (registrikood 10060701) kasuks välja

laenulepingust nr XXXtulenev võlg 16 078,10 eurot (sh põhivõlg 15 454,51 eurot)

ja laenulepingust nr XXXtulenev võlg 3 289,29 eurot (sh põhivõlg 3 196,38 eurot).

3. Mõista kostjatelt AN, IKN ja RS solidaarselt hageja Swedbank AS kasuks välja

viivis otsuse resolutsiooni punktis 2 märgitud põhivõla summalt 18 650,89 eurot

alates 5. jaanuarist 2011 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

2-11-383

2 (12)

teises lauses ette nähtud määras.

4. Jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate AN, IKN ja RS kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamiseeesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (edaspidi „hageja”) esitas 5. jaanuaril 2011 kirja teel kohtule hagiavalduse

AN (edaspidi „kostja I”), IKN (edaspidi „kostja II”), RS(edaspidi „kostja III”), Sihtasutuse

KredEx (edaspidi „kolmas isik“) ja EASA (edaspidi „endine kostja“) vastu solidaarselt kahest

laenulepingust ja käenduslepingutest tuleneva võla ning lisanduva viivise nõuetes. Hageja

täpsustas oma nõuet 14. jaanuari 2011 avalduses (dateeritud 13. jaanuariga), mille kohaselt ta

soovib kokku 19 367,39 euro ja selles sisalduvalt põhivõla summalt 18 650,89 eurot

edasiulatuva viivise väljamõistmist määraga „EKP intress + 7%“.

2. Kohus võttis hagiavalduse 28. jaanuari 2011. aasta määrusega menetlusse.

3. Hageja esitas 2. veebruaril 2011 avalduse hagist loobumiseks praeguse kolmanda isiku

suhtes. Kohus võttis loobumise vastu 4. veebruari 2011. aasta määrusega. Kohus kaasas

kolmanda isiku tema taotlusel kui iseseisva nõudeta kolmanda isiku hageja poolel uuesti

menetlusse 22. novembril 2012.

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja III esitas 1. märtsil 2011 oma vastuse hagile. Lisaks

esitasid kostjad I, II ja III ning endine kostja 27. juunil 2012 ühise vastuse hagile, mille kohta

hageja esitas 11. oktoobril 2012 arvamuse. Kolmas isik toetas 20. detsembri 2012 avalduses

hagi.

2-11-383

3 (12)

5. Asja

menetlev

kohtunik

vahetus

8. jaanuaril 2013.

Kuna

endine

kostja

kui

mittetulundusühing

oli

registrist

26. juulil 2012

kustutatud,

siis

lõpetas

kohus

16. jaanuari 2013. aasta määrusega tema suhtes menetluse ja andis menetlusosalistele

võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid. Kohtu määratud tähtaegade jooksul esitasid

menetlusosalised täiendavad seisukohad ja tõendid. Kohus kuulas menetlusosalised ära

11. märtsi 2013 kohtuistungil, kus menetlusosalised jäid oma seniste seisukohtade juurde.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja väited

6. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt laenulepingust nr XXXja käenduslepingutest tuleneva

võla 16 078,10 eurot ja lisanduva viivise ning samuti solidaarselt laenulepingust nr XXXja

käenduslepingust tuleneva võla 3 289,29 eurot ja lisanduva viivise maksmist. Hagi alusena

märgib hageja järgmist:

− hageja ja OÜ PROFSAMNED (kustutatud, edaspidi „põhivõlgnik“) sõlmisid

14. detsembril 2007 laenulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis põhivõlgnikule

laenu summas 17 383,96 eurot intressimääraga kuue kuu Euribor, millele lisandus 4%

aastas. Laenu tagastamise tähtajana lepiti kokku 14. detsember 2012. Laen on

põhivõlgnikule välja makstud;

− hageja ütles laenulepingu üles, sest põhivõlgnik ei täitnud kohaselt lepingust

tulenevaid kohustusi; sellest teavitas hageja ka käendajaid;

− laenusummast on hagejale tagastamata laenujääk 15 454,51 eurot, lisaks maksmata

intress 472,21 eurot, tagatistasu 64,38 eurot, laenujäägilt arvutatud viivis 80,96 eurot

ja tagatistasult arvutatud viivis 6,04 eurot. Kokku on hageja nõue kõnealusest

lepingust 16 078,10 eurot;

− laenu tagatiseks seati kostjate käendused, samuti kolmanda isiku käendus. Kostjad olid

laenu- ja käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed;

− esimesed kolm kuud tuli põhivõlgnikul tasuda üksnes intressi ja alates neljandast kuust

põhiosa tagasimakseid. Igakuise laenumakse summa koos intressiga oli 376,21 eurot,

mis on mõistliku suurusega;

− hageja lähtus laenu andmisel põhivõlgniku esitatud finantsandmetest ja äriplaanist.

Põhivõlgniku poolt 2007. aasta mais hagejale esitatud finantsandmete kohaselt olid

tema finantsnäitajad tugevad, käive ja rahalised vahendid kasvasid. Põhivõlgniku

netokäive 31. detsembri 2006 seisuga oli 178 000 krooni ja 31. mai 2007 seisuga

1 374 000 krooni, kasum 409 000 krooni ja rahaliste vahendite jääk 133 000 krooni.

Lisaks oli põhivõlgnikul varusid 257 000 krooni väärtuses, lühiajalisi kohustusi aga

kõigest 33 000 krooni. Ettevõtte omakapital oli 489 000 krooni. Hagejale esitatud

näitajad 31. juuli 2007 ja 30. septembri 2007 seisuga olid veelgi oluliselt paremad.

Näiteks 31. juuli 2007 seisuga oli kasum juba 847 000 krooni. Hagejal puudus alus

kahelda, et põhivõlgnik suudab võetavaid kohustusi hageja ees täita;

− laenulepingust nr XXXtulenevaid kohustusi täitis põhivõlgnik kohaselt ilma

viivituseta 2008. aasta septembri keskpaigani. Seejärel tekkisid kohustuste täitmisega

probleemid. Samas tasuti osa makseid veel ka 2009. aasta jaanuaris;

− hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13. juunil 2008 lisaks laenulepingu XXX, mille

sihtotstarve oli põhivõlgniku ja Swedbank Liising Aktsiaseltsi (endise nimega

Aktsiaselts

Hansa

Liising

Eesti,

edaspidi

„liisinguandja“)

vahel

sõlmitud

liisingulepingu nr XXX osaline refinantseerimine. Nimetatud lepingu sõlmimisega ei

suurendatud põhivõlgniku laenukoormust, vaid finantseeriti osaliselt liisingulepingu

2-11-383

4 (12)

nr XXX järgi 15. veebruaril 2008 tasuda tulnud osamakset summas 21 166,42 eurot.

Tegemist oli käibemaksu tasumise osamaksega. Asjaolu, et põhivõlgnik ei suutnud

korraga tasuda teistest igakuistest maksetest (1 257,32 eurot) oluliselt suuremat

osamakset ühekorraga, ei näita, et tegemist oleks maksejõuetusega. Laenulepingu

nr XXXintressimäär oli 16% aastas, mis on tavapärase intressimäär lühiajaliste

laenude puhul;

− laenulepingu XXXjärgne hageja kohustus on täidetud, aga põhivõlgnikul on

tagastamata laenujääk 3 196,38 eurot ja maksmata laenujäägilt arvutatud viivis

92,91 eurot;

− lühiajalise laenu tagatiseks olid samuti kostjate käendus, lisaks veel endise kostja

garantiikiri;

− põhivõlgnik on 6. oktoobril 2009 äriregistrist kustutatud.

7. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

Kolmanda isiku seisukoht

8. Kolmas isik toetab hagi ja palub menetluskulud panna solidaarselt kostjate kanda.

Kostja vastuväited

9. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjate peamised vastuväited on järgmised:

− esiteks, käendatav nõue on lõppenud, sest põhivõlgnik on registrist kustutatud. Alates

äriregistrist kustutamisest ei ole põhivõlgnikul enam õigusvõimet, ta ei saa kanda

tsiviilkohustusi ja tema kohustused on lõppenud. Kuivõrd tagatav kohustus on

lõppenud, ei ole hagejal käendajate vastu nõuet. Käenduslepingute tingimus, et

käendajad vastutavad laenulepingutest tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest

ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste

lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või

sundlõpetamise korral või lepingu kehtetuse vastuväite, on tüüptingimus, mida tuleb

kahtluse korral tõlgendada tingimuse kasutaja ehk hageja kahjuks. Pooled ei ole

sõlminud erikokkulepet, mille kohaselt käendajate endi poolt esitatud kohustuse

lõppemise vastuväide seoses likvideerimisega ei omaks tähtsust ning käendajad

vastutaksid sõltumata vastuväitest;

− teiseks, põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata jätmise ja pankroti-

menetlusest teatamata jätmise tõttu ei ole hagejal kostjate vastu nõuet. Põhivõlgniku

pankrotimenetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning

põhivõlgnik

kustutati

registrist.

Hageja

ütles

laenulepingud

üles

enne

pankrotimenetluse lõpetamist, st hageja nõuded olid muutunud sissenõutavaks.

Kuivõrd hagejale oli teada, et tal on nõue pankrotivõlgniku vastu, pidanuks ta tasuma

pankrotimenetluse kulude ettemaksu ning selliselt vältima pankrotimenetluse

raugemist. Põhivõlgniku pankrot on põhjustatud just hageja ja tema tütarettevõtte

(liisinguandja) hoolimatust käitumisest. Põhivõlgnik ei olnud hageja poolt

vastutustundliku laenamise nõudeid rikkudes sõlmitud laenulepingute tagajärjel

suuteline täitma varasematest liisingulepingutest tulenevaid kohustusi (pikemalt vt

neljanda vastuväite juures), mistõttu ütles liisinguandja liisingulepingud üles ja müüs

liisingvara hinnaga 24 733 eurot. Liisingvara väärtuseks koos üürilepingu ja

klientuuriga oli aga tegelikult 90 000 – 100 000 eurot. Seega müüs liisinguandja

liisingvara ligi 65 000 euro võrra odavamalt vara tegelikust turuhinnast. Kui

liisinguandja oleks vara realiseerinud selle tegeliku väärtusega, oleks saadud

müügihinnast jäänud peale liisinguandja nõuete rahuldamist veel vähemalt ca

2-11-383

5 (12)

14 000 eurot hageja nõuete rahuldamiseks. Seda saab lugeda käendajatele tekitatud

kahjuks;

− kostja III esitab hagile täiendava vastuväite tuginedes sellele, et hageja ei teatanud

talle põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Kostja III ei ole alates 23. oktoobrist 2008

põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu erinevalt kostjatest I ja II, kes juhatuse

liikmetena olid pankrotimenetlusest teadlikud, ei teadnud ega pidanudki kostja III

teadma, et põhivõlgniku suhtes on käimas pankrotimenetlus. Samuti väidab kostja III,

et ta ei pea hagetavate kohustuste täitmise eest vastutama, kuna võla lubasid tasuda

kostjad I ja II, kes on tema suhtes käitunud pahauskselt;

− kolmandaks keelduvad kostjad laenulepingust nr XXXtuleneva kohustuse täitmisest.

Kõnealune laenuleping sõlmiti liisingulepingu nr XXX osalise refinantseerimise

eesmärgil. Viidatud liisingulepingu on liisinguandja 15. oktoobri 2008 kirjaga üles

öelnud ja selle lõpetamise asjaolud on ebaselged. Liisinguandja viivitas liisingvara

oma valdusesse võtmisega ja võõrandas selle oluliselt alla turuhinna. Hagejaga

samasse kontserni kuuluv liisinguandja ei käitunud liisingulepingu ülesütlemise

järgselt korrektselt ja on seeläbi tekitanud põhivõlgnikule kahju, mis annab alust

käendajatel hagetava kohustuse täitmisest keelduda;

− neljandaks, põhivõlgnikul tekkis hageja tegevuse tulemusel hageja nõudest suurem

kahju, mille tõttu käendajate vastutus on vähenenud nullini. Hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust ja teavitamiskohustust.

Põhivõlgniku majanduslik olukord laenulepingute sõlmimisel oli selline, et hageja

poleks tohtinud talle laenu anda. Põhivõlgnik alustas 2007. aasta sügisel tegevust

spordiklubi rajamiseks, milleks tal endal vahendid puudusid. Põhivõlgniku eelmise

aasta majandustegevuse tulem oli 1 888,53 eurot, kusjuures ettevõttel oli üldse vara

kokku summas 5 084,11 eurot, mille lisaks eelnimetatud tulemile moodustasid

2005. aasta jaotamata kasum summas 639,12 eurot ja omakapital summas

2 556,46 eurot. Finantsvahendite puudumise tõttu sõlmis põhivõlgnik liisinguandjaga

kolm liisingulepingut spordiklubi sisustuse soetamiseks:

o 18. septembril 2007 liisingulepingu nr XXX maksumusega 17 255,38 eurot

(koos käibemaksuga) mööbli omandamiseks;

o 11.oktoobril 2007 liisingulepingu nr XXXmaksumusega 14 796,44 eurot (koos

käibemaksuga) valgustus- ja helitehnika omandamiseks;

o 2. novembril 2007 liisingulepingu nr XXX maksumusega 135 599,30 eurot

(koos käibemaksuga) trenažööride omandamiseks.

Liisingulepingutega võttis põhivõlgnik endale pikaajalisi kohustusi summas

167 651,12 eurot, millele lisandusid intressid ja lepingute sõlmimise tasud.

Liisingulepingute sõlmimise järel kohustus põhivõlgnik perioodil 18. september 2007

- 2. november 2007 tasuma lepingute sissemakseid ja lepingutasusid kokku summas

69 632,66 eurot ja edasine igakuine rahaline kohustus liisinguandja kui hageja

tütarettevõtte ees oli keskmiselt 1 687,43 eurot. Siiski sõlmis hageja põhivõlgnikuga

14. detsembril 2007 laenulepingu nr XXX, millega suurendati igakuist kohustust

376,21 euro võrra ja mille sõlmimise järel tekkisid põhivõlgnikul raskused

liisinguleping nr XXX täitmisega. Laenuleping nr XXX sõlmiti juba pärast nende

raskuste tekkimist, väga lühiajaliselt ja oluliselt suurema intressimääraga. Hagejal oli

tulenevalt nii põhivõlgniku isikust kui ka krediidi ulatusest ja tingimustest enne

põhivõlgnikuga laenulepingute sõlmimist kohustus viia läbi krediiditaotleja

krediidivõimekuse analüüs ning teavitada põhivõlgnikku ja kostjaid kui põhivõlgniku

kohustuste täitmise tagatiste andjaid krediidiga kaasnevatest võimalikest negatiivsetest

tagajärgedes. Hageja ei ole põhivõlgniku krediidivõimekust aga analüüsinud ja on

2-11-383

6 (12)

sellest tulenevalt jätnud täitmata põhivõlgniku ja käendajate teavitamiskohustuse.

Seega on põhivõlgnikul õigus nõuda hagejalt kõigi krediidist tekkinud negatiivsete

tagajärgede rahalist hüvitamist, sellise nõude saab põhivõlgnik hageja nõudega

tasaarvestada ja käendajad omakorda võivad sellele tasaarvestusele tugineda.

Põhivõlgnikul on kahju tekkinud summas 72 772,85 eurot järgmiselt:

o laenulepingust nr XXXsummas 17 935,02 eurot, millele lisandub käesolevas

menetluses hageja poolt hagimenetluse jooksul sissenõutavaks muutuv viivis,

o laenulepingust nr XXXsummas 3 779,99 eurot, millele lisandub käesolevas

menetluses hageja poolt hagimenetluse jooksul sissenõutavaks muutuv viivis,

o liisingulepingutest summas 51 057,84 eurot, mida liisinguandja praegu

liisingulepingute käendajalt kohtus hagi alusel ka nõuab;

− viiendaks on kostjatel kui käendajatel endil kahjunõue, mille kostjad tasaarvestavad

hageja nõudega. Käendajate osas hageja teavitamiskohustuse rikkumine seisnes selles,

et hageja ei täitnud temal lasuvat vastutustundliku laenamise kohustust ning jättis

sellest tulenevalt nii põhivõlgniku kui ka kostjateks olevad käendajad laenulepinguga

seotud riskidest teavitamata. Seega on käendajatel teavitamiskohustuse rikkumisest

tulenevalt hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisneb käenduslepingust

tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamises. Käendajate käenduslepingutest

tulenevad negatiivsed tagajärjed on võrdelised hageja enda poolt käenduslepingust

tulenevate hagis esitatud nõuetega, millele lisanduvad käendajate kulud õigusabile,

ulatuses, mis need ei kuulu hüvitamisele menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses.

10. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi on põhjendatud

ja tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus solidaarselt kostjate kanda.

12. Hageja on esitanud kahest laenulepingust ja nendega seoses sõlmitud käenduslepingutest

tulenevad nõuded. Sellised nõuded lahendab kohus võlaõigusseaduse (VÕS) mõlema

nimetatud lepinguliigi kohta käivate sätete ja üldosa normide alusel.

13. Kohus tuvastas, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 14. detsembril 2007 laenulepingu

nr XXX(I kd tlk 8–16), mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu summas

17 383,96 eurot intressimääraga kuue kuu Euribor, millele lisandus 4% aastas, ja laenu

tagastamise tähtpäev oli 14. detsember 2012. Nimetatud lepingust tulenevate põhivõlgniku

kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingud kostjate (I kd tlk 17-22) ja

kolmanda isikuga (I kd tlk 23–27). Lisaks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 13. juunil 2008

laenulepingu nr XXX(I kd tlk 50–50), mille sihtotstarve oli liisinguandja ja põhivõlgniku

vahel 2. novembril 2007 sõlmitud liisingulepingu nr XXX (I kd tlk 211–214) osaline

refinantseerimine summas 20 132,16 eurot. Selle laenulepingu järgi tuli põhivõlgnikul maksta

intressi 16% aastas ja laenu tagastamise tähtpäev oli 13. august 2008. Põhivõlgniku

kohustuste täitmist tagas kostjate ühine käendus (I kd tlk 53–54) ja endise kostja garantii (I kd

tlk 55–56). Hageja on laenulepingu nr XXXüles öelnud 17. veebruari 2009 seisuga (I kd

tlk 30), olles sellest enne põhivõlgnikku hoiatanud (I kd tlk 28 ja 29). Neid asjaolusid ei ole

kostjad vaidlustanud.

14. Hageja andmetel on laenulepingust nr XXXtulenevate põhivõlgniku täitmata kohustuste

summa 16 078,10 eurot, sh tagastamata laenujääk 15 454,51 eurot, maksmata intress

472,21 eurot, tagatistasu 64,38 eurot, laenujäägilt arvutatud viivis 80,96 eurot (seisuga

2-11-383

7 (12)

17. veebruar 2009) ja tagatistasult arvutatud viivis 6,04 eurot (sama kuupäeva seisuga).

Summa kujunemise kohta on hageja esitanud lepinguga seotud operatsioonide väljavõtte (I kd

tlk 31–33), millele kostjad ei ole konkreetseid vastuväiteid esitanud. Laenulepingu

nr XXXjärgi on põhivõlgnikul maksmata 3 289,29 eurot, sh tagastamata laenujääk

3 196,38 eurot ja laenujäägilt arvutatud viivis 92,91 eurot (seisuga 3. detsember 2008), mida

kajastab samuti operatsioonide väljavõte (I kd tlk 51–52) ja mille kohta puuduvad kostjate

selged vastuväited. Kostjad üksnes sedastasid kohtuistungil, et nad ei tea, kui palju on laenu

tagastamata, mistõttu sellega seonduvat asjaolu omaks võtta nad ka ei saa. Kostjad möönsid,

et tõendeid selle asjaolu kohta neil esitada ei ole. Kuna hageja on tõendanud laenulepingute

sõlmimise ja vaidlust ei ole hagejapoolse raha väljamaksmise kohustuse täitmise üle, siis

tuleks kostjatel hageja nõude vaidlustamiseks tõendada, et laenu on tagasi makstud rohkem

(põhinõue puhul) või hageja märgitust varem (kõrvalnõuete puhul, vt Riigikohtu 23. jaanuari

2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 27 ja selles viidatud varasem kohtupraktika).

Eelneva põhjal saab kohus tuvastada, et põhivõlgnikul on laenulepingutest täitmata

kohustused hageja ees kokku summas 19 367,39 eurot (=16 078,10 + 3 289,29).

15. Laenusumma tagastamine on laenulepingute p-dest 6.1 ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt

laenusaaja põhikohustus. Hageja nõuded laenu tagastamiseks on mõlema lepingu puhul

muutunud sissenõutavaks. Lisaks võib hageja laenulepingu nr XXXp-de 2.7, 7.1 ja 7.2 ning

VÕS § 397 lg 1 alusel nõuda põhivõlgnikult intressi tasumist, lepingu p-de 2.15 ja 10.1 ning

VÕS § 113 lg 1 alusel viivist, samuti lepingu p 2.17.2 alusel tagatistasu (käendustasu)

maksmist. Laenulepingu nr XXXp-de 2.15 ja 10.1 ning VÕS § 113 lg 1 järgi saab hageja

nõuda viivise maksmist ka sellest lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise viivitamise

puhul. Lepinguline kohustus tuleb VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1 alusel täita vastavalt lepingule ja

seadusele. Kui põhivõlgnik oma kohustust ei täitnud, siis tuleb see VÕS § 142 lg 1 järgi täita

kostjatel kui käendajatel. Käendajate vastutus tuleneb laenulepingu nr XXXosas iga

käendajaga eraldi sõlmitud käenduslepingust (vastavalt I kd tlk 17–18, 19–20 ja 21–22) ning

laenulepingu nr XXXosas ühisest käenduslepingust (I kd tlk 53–54). Mõlema lepingu osas on

hageja nõuded väiksemad käendajate vastutuse piirsummast.

16. Hageja nõuab mõlema laenulepingu alusel võlgnetavalt põhivõlalt kostjatelt edasiulatuva

viivise maksmist alates hagi esitamisest, st 5. jaanuarist 2011. Sellise nõude alusnorm on

samuti VÕS § 113 lg 1 ja sellise nõude esitamist võimaldab TsMS § 367. Viivise määrana

märgib hageja Euroopa Keskpanga intressi, millele lisandub 7% aastas. Hagiavalduse

põhjendustes (p 35) viitab hageja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Sisuliselt

soovib hageja selles määras edasiulatuva viivise väljamõistmist. Käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest,

samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega

tuleb kostjatel kui käendajatel maksta hagejale viivist ka edasiulatuvalt alates hagi esitamisest.

17. Kohtu tuvastatud asjaoludest ja eeltoodust tuleneb, et hageja nõuded on põhjendatud, kui

kostjate ükski vastuväide mõne nõude või kõigi nõuete puudumise või vähenemise kohta ei

osutu edukaks. Kohus kontrollib järgnevalt kostjate vastuväiteid.

18. Kostjad väidavad esiteks, et laenulepingutest tulenevad kohustused lõppesid koos

põhivõlgniku lõppemisega; teiseks, et hageja on nõude minetanud seoses põhivõlgniku

pankrotist teatamata jätmisega ja selles menetluses nõude esitamata jätmisega; kolmandaks, et

laenulepingust nr XXXtuleneva kohustuse täitmisest võivad nad keelduda; neljandaks, et

põhivõlgnikul ja seeläbi ka kostjatel puudub hagetav kohustus tulenevalt vastutustundlikku

laenamise põhimõtte rikkumisest, ning viienda vastuväitena esitasid kostjad tasaarvestuse

avalduse neile sama põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju nõudega.

2-11-383

8 (12)

19. Kostjate esimene vastuväide ei ole edukas, sest hagetavad nõuded ei ole lõppenud.

Riigikohtu senise praktika järgi ei oma tähtsust asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli

käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud (15. novembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-100-06, p 14 ja selles viidatud 7. veebruari 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

119-04). Kohus leiab, et laenulepingutest tulenevad kohustused ei lõppenud põhivõlgnikust

juriidilise isiku lõppemisega, sest neid sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustuste täitmine

oli tagatud muu hulgas kostjate antud käendustega. Riigikohus on sedastanud, et võlausaldaja

saab pärast põhivõlgniku lõppemist jätkuvalt realiseerida nõude tagatiseks olnud tagatisi (vrd

23. märtsi 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-05, p 14).

20. Lisaks puudub kostjatel kui käendajatel võimalus tugineda põhivõlgniku lõppemise ja

sellega otseselt seotud vastuväidetele. VÕS § 149 lg 2 näeb ette, et käendaja ei või esitada

vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu

eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise

puhuks. Sel juhul ei või käendaja muu hulgas esitada põhivõlgniku kohustuse lõppemise

vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses. Käenduslepingutest nähtub, et nende

eesmärk seisnes tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks (I kd

tlk 17, 19 ja 21, p 2; samuti I kd tlk 53, p 2). Kohus ei nõustu kostjatega, et sellist kokkulepet

ei võiks sõlmida tüüptingimusena, ja et käenduslepinguid tuleks tõlgendada kostjate soovitud

viisil. Kui käenduslepingute p 2 eesmärk ei oleks VÕS § 149 lg-s 2 nimetatud vastuväidete

vältimine, siis muutuks vastav lepingutingimus sisutühjaks. Kohus ei saa eeldada, et pooled

soovisid sisutu punkti lisamist lepingusse.

21. Kostjate teise vastuväite osas ei ole kostjad tõendanud, et nende kui käendajate olukord

praegu oleks erinev võrreldes olukorraga, kui hageja oleks esitanud nõude põhivõlgniku

pankrotimenetluses ja/või sellest menetlusest kostjatele teatanud.

22. Vaidlust ei ole selles, et hageja teavitas kostjaid oma nõuetest (I kd tlk 36–44). Kuna

kostjad I ja II olid jätkuvalt põhivõlgniku juhatuse liikmed (I kd tlk 34–35 ja II kd tlk 32–34),

siis eeldab kohus, et nad teadsid pankrotimenetlusest. Kui hageja ka ei teavitanud kostjat III

põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja ta pankrotimenetlusest ei teadnud, ei anna see alust jätta

hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral

esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja

sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida

eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale

tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega,

siis eeldab kohus, et pankrotimenetlusest teatamata jätmise ega nõude esitamata jätmisega ei

tekkinud käendajatele kahju (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-3-10, p 11 teine lõik). Vastupidist kostjad tõendanud ei ole. Kohus ei nõustu kostjatega, et

liisingulepingute lõpetamise ja selle käigus liisingvara müümine oleks selline asjaolu, mida

saaks siduda põhivõlgniku pankrotimenetluse raugemise ja laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmisega. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tuvastas kohus, et põhivõlgnikul

puudub vara ja menetlus raugeb (I kd tlk 135). Seetõttu ei arvesta kohus käesoleva asja

lahendamisel tõenditega, mis puudutavad liisingulepingutest tulenevaid kohustusi (I kd

tlk 218–243), liisingvara hindamist (I kd tlk 249–251) ja võõrandamist (I kd tlk 137, 245–

247). Kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses selgus, et põhivõlgnikul ei ole vara

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg s 2 sätestatud kohustuse

täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saanud (Riigikohtu 21. detsembri 2006. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-06, p 13). Neil kaalutlustel ei ole ka teine vastuväide edukas. Seda ei

muuda kostjate seisukoht, et liisingulepingute esemeks olnud vara väärtus oli suurem kui

hiljem nende müügist saadud summa. Erinevalt kostjatest leiab kohus, et pankrotivõlgniku

2-11-383

9 (12)

võlausaldajal ei ole kohustust pankrotimenetlust rahastada selleks, et vältida käendajate vastu

esitatavate nõuete kaotamist.

23. Kostja III täiendav vastuväide teiste kostjate pahausksest käitumisest ei mõjuta samuti

hageja nõudeid kostjate vastu. Kostjad vastutavad käenduslepingute ja VÕS § 145 lg 1 järgi

solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohtul ei ole alust hakata vastava nõudeta ette

otsustama solidaarvõlgnike sisesuhte üle ja määrama sellest tulenevaid osasid, see on

solidaarvõlgnike omavahelise võimaliku vaidluse küsimus (vt VÕS § 69 ja Riigikohtu

27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 20 teine lõik).

24. Kostjate kolmas vastuväide puudutab üksnes laenulepingut nr XXX, mis sõlmiti

13. juunil 2008 liisingulepingu nr XXX osalise refinantseerimise eesmärgil. Lepingu järgi tuli

laenusumma maksta tagasi 13. augustiks 2008. Hageja esitatud laenukonto väljavõttest (I kd

tlk 51–52) nähtub, et esimene osamakse summas 10 001,58 eurot tagastati 16. juulil 2008,

teine osamakse summas 4 634,83 eurot laenulepingu tähtpäeval ehk 13. augustil 2008. Hiljem

kustutas põhivõlgnik veel osaliselt oma võlga hageja ees, sh tasus 11. septembril 2008

osasumma 2 238,61 eurot. Hageja ütles refinantseeritud liisingulepingu üles 15. oktoobri 2008

kirjaga (I kd tlk 136 ja kordusena 244). Kuigi selleks ajaks oli põhivõlgnikul hageja ees

endiselt võlg tulenevalt laenulepingust nr XXX, ei tähelda kohus piisavat seost nende

lepingute vahel selleks, et laenulepingust tuleneva raha maksmise kohustuse hindamisel

tuleks uurida liisingulepingut ja selle lõpetamise asjaolusid. Kostjad ei ole väitnud ja kohus ka

ei tuvastanud menetlusosaliste esitatu põhjal, et kirjeldatud viisil lepingu täitmiseks raha

laenamisega oleks tegemist muu kohustuse ümbervormistamisega laenuks (VÕS § 396 lg 2).

Liisingulepingus ette nähtud ühe suurema osamakse refinantseerimine ei mõjutanud oluliselt

põhivõlgniku kohustuste suurust, vaid üksnes võimaldas teha rahalise soorituse pikema aja

vältel. Sellega ei tekkinud põhivõlgnikule kahju VÕS § 127 lg 1 tähenduses ja kostjatel

puudub alus keelduda nimetatud alusel võla tasumisest.

25. Kostjate

neljas

vastuväide

käsitleb

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet.

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 2 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude

andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid

kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on

krediidiasutus KAS § 3 lg 1 tähenduses ja eelviidatud säte jõustus enne laenulepingute

sõlmimist. Riigikohus on tõlgendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet muu hulgas sel

viisil, et krediidiandjal võib olla VÕS § 14 lg 2 alusel kohustus teavitada nii krediidi taotlejat

kui ka tema kohustusi tagavat isikut kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest

krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest (27. novembri

2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega

tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse

kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud

isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn

negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2)

tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara

vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada

võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste

2-11-383

10 (12)

rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

(Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 esimene lõik).

Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles

ulatuses täitmisest keelduda (Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

136-12, p 25 teine lõik).

26. Kohus nõustub kostjatega, et eelmises punktis viidatud normide alusel saavad käendajad

laenu- ja käenduslepingul rajaneva nõude puhul muu hulgas esitada vastuväite

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Siiski on see põhivõlgniku

kujundusõigusel rajanev käendaja vastuväide VÕS § 149 lg 3 alusel (tasaarvestuse puhul

täpsemalt selle sätte teine lause alusel). Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest

VÕS § 149 lg 1 tähenduses, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult,

annavad põhivõlgnikule kuuluvad kujundusõigused käendajale üksnes ajutise täitmisest

keeldumise õiguse. Täitmisest keeldumise õigus eksisteerib seni, kuni kujundusõiguse

teostamine on veel võimalik (vt Varul, P. jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne,

Tallinn, 2006, § 149 p 3.4.2). Kuna põhivõlgnik on lõppenud enne kohtumenetluse algust

(II kd tlk 32–34), siis ei ole tema tasaarvestus enam võimalik ja seega ei saa kostjad

käendajatena menetluses tugineda põhivõlgniku tasaarvestusele. Järelikult ei ole neljanda

vastuväite puhul muude aluste, sh tasaarvestuse lubatavuse tuvastamine enam vajalik, ja see

vastuväide tuleb sarnaselt eelmistega samuti tagasi lükata.

27. Kostjate viies vastuväide rajaneb sarnaselt neljandaga eeldusele, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjad väidavad, et sellega on ka neile tekkinud kahju

ja nad tasaarvestavad vastava nõude hageja nõuetega. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja

teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka

omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate

negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja

nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui

võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja

selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik

käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku

majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (Riigikohtu 27. novembri

2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 26). Seega on kostjate endi tasaarvestus

põhimõtteliselt võimalik.

28. Kohus tõlgendab eespool p-des 25 ja 27 viidatud norme ja põhimõtteid sel viisil, et

käendaja kahju on kõnelausel juhul põhimõtteliselt võimalik, kui krediidiasutus rikub

vastutustundliku laenamise põhimõtet (st eelkõige ei kogu teavet, mis on vajalik põhjendatud

krediidiotsuse langetamiseks) või jätab käendaja olulistest krediidiga ja põhivõlgniku

maksevõimega seonduvatest asjaoludest teavitamata. Nimetatud rikkumised moodustaksid

põhjusliku seose VÕS § 127 lg 4 tähenduses, mille olemasolu on käendajate kahjunõude

eeldus. Kohus kontrollib järgnevalt kas kumbki neist alustest esineb käesoleval juhul.

29. KAS § 83 lg 2 teisest lausest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste

kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi

jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja on tõendanud, et ta kogus andmeid

põhivõlgniku maksevõime kohta (II kd tlk 35–36) lähtudes põhivõlgniku esitatud aruannetest

(II kd tlk 55–59) ja äriplaanidest (II kd tlk 37–43 ja 44–45). Sellest järeldab kohus, et hageja

ei rikkunud laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta seaduses

otsesõnu sätestatud tingimusi. Lisaks tuleb krediidiasutusel tuvastada ja teavitada kõigist

olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja

2-11-383

11 (12)

krediidiga seotud riskidest (vt eespool p 25 ja eelkõige selles viidatud Riigikohtu

27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Kohtu

hinnangul ei sisaldanud laenulepingute sõlmimine selliseid ettenähtavaid riske, millest tulnuks

kostjaid kui põhivõlgniku juhatuse liikmeid eraldi teavitada.

30. Käendaja teavitamise kohustuse sisustamisel tuleb lähtuda VÕS § 14 lg-st 2, mille

kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav

isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa

mõistlikult oodata, ei pea teatama. Lisaks on võimalik analoogia korras lähtuda

tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 95 ja teavitamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada,

kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise

poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende

andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused (Riigikohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 16). Selline analoogia on asjakohane, sest käendaja tasaarvestuse

vastuväide on samuti kujundusõigus nagu käendaja õigus käendusleping tühistada (nt pettuse

või eksimuse tõttu). Käesoleval juhul olid kõik kolm kostjat nii laenulepingute kui ka

käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed. Äriseadustiku (ÄS) § 187

lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega.

Tulenevalt ÄS § 180 lg-st 5¹ kuulub juhatuse liikme kohustuste hulka ettevõtte maksevõime

hindamine. Seetõttu pidi kostjatele ilma hageja teavituseta olema selge, kas põhivõlgniku

nimel laenude taotlemine ja nende käendamine vastab põhivõlgniku maksevõimele ja kas see

kätkeb endas erilisi krediidiriske.

31. Kohus ei nõustu kostjatega aga ka selles, et liisingulepingute ja laenulepingute järjest

sõlmimine viitas põhivõlgniku suutmatusele täita lepingutega endale võetud kohustusi.

Põhivõlgniku olulisemad majandusnäitajad olid 2006. aasta lõpu seisuga (I kd tlk 197–201)

võrreldes 2007. aasta esimese seitsme kuu jooksul muutunud järgmiselt (II kd tlk 56–59):

31.07.2007

EEK

EUR

31.12.2006

EEK

EUR

Muutus

EUR

Käibevara

873 414,00

55 821,33

79 549,00

5 084,11

50 737,22

sh raha 206 359,00

13 188,74

79 549,00

5 084,11

8 104,63

ettemaksud 355 711,00

22 734,08

22 734,08

varud 311 344,00

19 898,51

19 898,51

Põhivara

94 754,00

6 055,88

6 055,88

AKTIVA

968 168,00

61 877,21

79 549,00

5 084,11

56 793,10

Kasum

847 032,00

54 135,21

29 549,00

1 888,53

52 246,68

32. Kui ettevõtte on seitsme kuuga suurendanud käibevara ca kümme korda ja käibevahendite

väärtus on üle 55 000 euro, siis ei ole liisingulepingutega nr XXX, XXX ja XXX (I kd

tlk 202-217) võetud rahalised kohustused ebamõistlikult suured. Kostjad on esile toonud, et

liisingulepingutega võttis põhivõlgnik endale pikaajalisi kohustusi summas 167 651,12 eurot,

millele lisandusid intressid ja lepingute sõlmimise tasud (kokkuvõtvalt II kd tlk 69).

Liisingulepingute sõlmimise järel kohustus põhivõlgnik perioodil 18. september 2007 –

2. november 2007 tasuma lepingute sissemakseid ja lepingutasusid kokku summas

69 632,66 eurot ja edasine igakuine rahaline kohustus liisinguandja kui hageja tütarettevõtte

ees oli keskmiselt 1 687,43 eurot. Kuna esimese kolme kuu maksete summa vastab

suurusjärgus põhivõlgniku käibevara mahule juba 2007. aasta juuli lõpu seisuga ja

põhivõlgniku esitatud andmete põhjal võib eeldada jätkuvat kasumit ca 7000 eurot kuus, siis

ei osunda võetud kohustus põhivõlgniku krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski.

Lähtudes samast kasumiootusest moodustasid liisingulepingutega võetud igakuised

2-11-383

12 (12)

kohustused koos laenulepinguga nr XXXsiiski üksnes ca 25% põhivõlgniku igakuisest

kasumist 2007. aastal. Ka see ei osunda krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski. Kohus

ei tuvasta ka muid asjaolusid ega riske, millest saaks järeldada vastutustundliku laenamise

põhimõtte või teavitamiskohustuse rikkumist.

33. Järelikult ei anna ka viies vastuväide alust jätta hagi rahuldamata, sest puudub põhjuslik

seos kostjate väidetava kahju ja hageja käitumise vahel. Kohus ei kontrolli kostjate väidetava

kahju ega tasaarvestuse avalduse muid aspekte.

34. Kokkuvõtvalt ei ole ükski kostjate vastuväide edukas. Kuna hagi on asjaoludega ja

õiguslikult põhjendatud (eespool p 17), siis rahuldab kohus hagi.

35. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu

avalduse esitamise aeg. Hagi hind on selle esitamise ajal kehtinud TsMS § 124 lg 1 ning

§ 133 lg 1 ja 2 järgi hagetava põhivõla summa ehk 18 650,89 eurot.

36. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

kostjate kanda. TsMS § 167 lg 1 näeb ette, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema

seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui

poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt TsMS 18. ptk 4. jaos

sätestatule. Kolmas isik on menetlusse astunud hageja poolel, seega tuleb kostjatel ka

kolmanda isiku menetluskulud hüvitada. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate

kahjuks, vastutavad kostjad TsMS § 165 lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulude eest

samuti solidaarselt.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik