3-12-113/48 · 3-12-113/48 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-113 Haldusasi A A ja P K kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15.12.2011 otsuste nr 6.1-06/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamise ning eluruumi erastamise avalduse lahen- damiseks kohustamise nõuetes Menetlusosalised Kaebajad – A A ja P K, esindaja Terje Krais Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eneli Nõmm Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Tõnis Roots Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A A ja P K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Istungil 13.03.2013

RESOLUTSIOON 1. Jätta A A ja P K apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-113 muutmata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22. aprillil 2012. a, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-113 2(7) taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 kinnitati Tallinnas XX asuv Kopli kor- don (2 radarjaama, vaatlusjaam ja 3 elamut) riigi omandusse jääva vara nimekirja. Piirivalveamet esitas 16.02.1994 Tallinna Linnavalitsusele taotluse kinnitada XX ja XX elu- ruumid erastamisele mittekuuluvateks tööandja eluruumideks. Elamud arvati Tallinna Linna- volikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja ja vas- tavast nimekirjast välja Tallinna Linnavolikogu 02.10.1997 otsusega nr 178. XX kinnistul asuvad ehitised kanti riigivara registrisse 11.12.1997. Kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl 38) nähtuvalt on 16.10.2002 kinnistamisavalduse alusel Harju Maakohtu kinnistusosakonnas 27.02.2003 avatud registriosa nr 10268101, kinnistu koosseisus on Tallinnas XX asuv 15 466 m2 suurune maatükk katastritunnusega 78408:808:2100, omanikuna on sisse kantud Eesti Vabariik ja riigivara valitsejana Siseminis- teerium. 2. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 15.12.2011 otsusega nr 6.1-06/62082 rahuldamata A A 30.05.2001 Piirivalveametile (01.01.2010 korraldati Piirivalveamet ümber Politsei- ja Piiri- valveametiks) esitatud avalduse XX asuva eluruumi ostmiseks põhjusel, et 1) avaldus on esi- tatud pärast eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lg-s 5 sätestatud tähtaja (kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest 21.10.1997) möödumist ja A. A on eluruumi erastamise õigu- se minetanud; 2) eluruum ei ole erastamise objektiks, kuna see on kantud riigivara registrisse 11.12.1997 ega kuulunud avalduse esitamise ajal kehtinud EES § 3 lg 5 p 6 kohaselt erastami- sele. 3. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 15.12.2011 otsusega nr 6.1-06/62076 rahuldamata P K 30.05.2001 Piirivalveametile esitatud avalduse XX asuva eluruumi ostmiseks eeltoodud otsu- sega samadel põhjendustel. 4. A A ja P K taotlesid kaebustes Politsei- ja Piirivalveameti 15.12.2011 otsuste nr 6.1- 06/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamist ning Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi kohustamist vastavalt XX ja XX eluruumide erastamise avalduste läbivaatamiseks kolme kuu jooksul. Kaebuse väitel esitas A. A esimese eluruumi erastamise avalduse 12.09.1994, kui temaga sõlmiti XX eluruumi üürileping ning uuesti samasisulise avalduse 22.04.1996 üürilepingu sõlmimise ajal ja 30.05.2001 üürileandja palvel seoses avalduste kaotsiminekuga. Kuna A. A esitas eluruumi erastamise avalduse juba enne 01.03.1995, on otsuses valesti leitud, nagu oleks ta erastamisavalduse esitamise tähtaja mööda lasknud. Kaebuse väitel esitas P. K esimese eluruumi erastamise avalduse 01.06.1995, kui temaga sõl- miti XX eluruumi üürileping (tööandja eluruumi üürileping II kd, tl 10-12), uus eluruumi üüri- leping sõlmiti 21.10.1997 (II kd, tl 13-18) ja 21.10.2002 uuendatud eluruumi üürileping (II kd, tl 19-23) kümneks aastaks. Kaebaja esitas 30.05.2001 avalduse üürileandja palvel seoses eel- mise avalduse kaotsiminekuga. Kaebaja esitas ka tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse (01.06.1995) ja avalduse suhtes ei ole enne 15.12.2011 otsust tehtud. Kohtuistungil selgitasid kaebajad, et Tallinna Linnavolikogu arvas XX elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja 1997. a aprillis ja lähtudes Riigikohtu lahendis nr 3- 3-1-38-08 sisalduvast seisukohast olnuks neil õigus erastamisavaldus esitada kolme kuu jook-

3-12-113 3(7) sul alates teate saamisest, et need elamud on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebajatele ei ole sellist teadet senini esitatud ja seega on ka 2001. a-l esitatud avaldused tähtaegsed. Kaebajad leidsid, et õigusvastane oli juba 1994. a-l XX eluruumide kandmine erastamisele mittekuuluvate tööandja eluruumide nimekirja, kuna seda tehti elamu- seaduse § 68 sätestatud tähtaega eirates. 5. Politsei- ja Piirivalveamet ning Siseministeerium palusid jätta kaebused rahuldamata ja leidsid, et erastamisavalduste tähtaegne esitamine on tõendamata. Politsei- ja Piirivalveameti arhiividest ei ole selliseid avaldusi leitud. Eluruumide erastamiseks ei oleks olnud alust ka seetõttu, et need ei ole erastamise objektiks, olles kantud riigivarana riigivara registrisse. 6. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2012 otsusega A. A ja P. K kaebused rahuldamata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda. XX asuvate ehitiste alune maa kanti kinnistusraamatusse 16.10.2002. Pärast XX asuvate hoo- nete muutumist kinnisasja oluliseks osaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1), ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Pärast maatüki kinnis- tusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis lakkas sellisena eksisteerimast seoses muutumisega kin- nisasja oluliseks osaks. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-23-01, et eluruumi erastamise õi- gust mõjutab elamu aluse maa õiguslik staatus ja kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes. EES § 217 näeb ette võimaluse erastada korteriomandi esemeid, kuid see säte ei ole asjasse- puutuv, sest XX kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud. EES ei anna võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume ka mitte juhul, kui kinnisasja omanik on erastamise kohustatud subjekt ja kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastami- ne kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle kor- teriomanditeks jagaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2012 otsus nr 3-11-1503). Seega isegi juhul, kui kaebajatel olnuks mingil varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist, ei saa neil sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa kandmist kinnis- tusraamatusse. Seega ei saanud vaidlustatud otsused enam täiendavalt mõjutada kaebajate õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks. XX asunud eluruumide erastamine oli võimatu juba alates 15.03.1995, mil jõustus EES § 3 lg 5 p 6, mis sätestas, et erastamisele ei kuulu Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. XX asuvad Kopli kordoni hooned kanti sellisesse nimekirja Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328, mis jõustus 17.11.1993. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-85-06, et EES § 3 lg 5 p-l 6 ei ole tagasiulatu- vat jõudu ja enne selle normi jõustumist esitatud erastamisavaldus oleks tulnud lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Isegi kui leiaks tõendamist P. K poolt erasta- misavalduse esitamine 01.06.1995, olnuks selle alusel erastamine EES § 3 lg 5 p 6 alusel vä- listatud. A. A väite, mille kohaselt ta esitas esimese eluruumi erastamise avalduse septembris 1994, tõendatuse korral ei oleks talle eluruumi erastamist takistanud Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrus nr 328, küll aga asjaolu, et 05.05.1994 oli Tallinna Linnavolikogu kand- nud Neeme tn 33 elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. EES § 3 lg 5 p 6 näeb alates 27.03.1999 ette, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kan- tud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Neeme tn 33 asuvad ehitised kanti riigivara registrisse 22.12.1997. Sellisena kehtis see norm kuni 01.01.2010 ja sellest tulenevalt polnud kaebajatele eluruumide erastamine võimalik juba vähemalt 1997. a

3-12-113 4(7) detsembrist. Asjaolu, et EES § 3 lg 5 p 6 on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta asja lahendamist seetõttu, et alates 16.10.2002 välistab eluruumide erastamise nende aluse maa kinnistamine. Isegi kui leiaks tõendamist erastamisavalduste esitamine kaebajate poolt vastavalt 1994. ja 1995. a-l, ei oleks alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks, sest lõppkokkuvõttes on haldusor- gan asja lahendanud õigesti ja teistsuguse resolutiivosaga otsust ei oleks olnud võimalik teha. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et juhul, kui leiaks tõendamist, et A. A esitas erastamisavaldu- se 1994. a-l ja 1997. a aprillis arvati XX tn eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja, tuleks tõdeda, et A. A erastamisavalduse lahendamisega viivitamine oli õi- gusvastane ja sellega võis tekkida talle ka kahju, ent neid küsimusi ei ole kaebuses esitatud tühistamisnõuete lahendamiseks tarvis hinnata. Need asjaolud ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. P. K puhul ei teki eelnimetatud küsimust isegi teoreetiliselt, kuna juba enne tema poolt väidetavalt esmakordse avalduse esitamist kehtis EES § 3 lg 5 p 6 ning seal sätes- tatud asjaolu ei langenud ära kuni ehitistealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni. Vabarii- gi Valitsuse 25.10.1993 määrust nr 328, mis on materiaalses mõttes üldkorraldus haldusme- netluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes ja mis olnuks seetõttu halduskohtus tühistamiskae- busega vaidlustatav, ei ole kaebajad vaidlustanud. Eluruumi kui eraldiseisva asja võõrandamine kaebajatele ei oleks võimalik ka riigivaraseaduse alusel, sest eluruumi kui eraldiseisvat asja enam ei eksisteeri. Teoreetiliselt oleks võimalik kaebajatele võõrandada mõtteline osa XX kinnistust, ent sellist võõrandamise kohustust riigil ei ole, iseäranis ei oleks kohustust võõrandada seda turuväärtusest odavama hinna eest. Ka juhul kui kaebajatel oleks olnud mingil ajal õigus ja võimalus nende kasutuses olnud eluruu- mid erastada, ei oleks nende juurde ilmselgelt olnud võimalik maad erastada praeguse XX kinnistu ulatuses. Seega ei saa vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks pidada ega tühistada ka seetõttu, et vastustaja ei ole kaalunud võimalust võõrandada vaidlusalust vara kaebajatele rii- givaraseaduse alusel. Kuivõrd vaidlustatud otsuste tühistamiseks ei ole alust, tuleb rahuldama- ta jätta ka esitatud kohustamistaotlused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. P K ja A A palusid apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebused rahul- dada – tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15.12.2011 kirjades nr 6.1-06/62076 ja nr 6.1- 06/62082 sisalduvad otsused ning kohustada Siseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveametit lahendama nende avaldused XX ja XX eluruumide erastamiseks kolme 3 jooksul või tuvasta- da alternatiivselt otsuste õigusvastasus. Kohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlustatud otsused ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna kõnealused eluruumid ei ole olnud ega olnud ka vaidlustatud otsuste tegemise ajal eras- tamise objektiks, ei ole kooskõlas asja materjalide ega kohaldatavate normidega. Riigikohus märkis 13.03.1998 otsuses nr 3-3-1-9-98, et eluruumi mitteerastamise mõjuva põh- juse äralangemisel tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada eluruum (sama leiti otsuse nr 3-3-1-13-03 p-s 11 ja määruse nr 3-3-1-38-08 p-s 16). Tallinna Linnavo- likogu 02.10.1997 otsusega nr 178 arvati vaidlusalused eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja. Tulenevalt Riigikohtu määrusest nr 3-3-1-38-08 pidanuks Sise- ministeerium ja/või Politsei- ja Piirivalveameti õiguseelneja teatama kaebajatele XX eluruu- mide erastamise võimalikkusest ning 3 kuu jooksul arvates nimetatud teate saamisest oleks kaebajatel olnud õigus esitada taas kord uus erastamise avaldus. Teadet mitteerastamise põh- juse äralangemise kohta ei ole kaebajatele kunagi saadetud, mistõttu tuleb lisaks eelnenutele tähtaegseteks lugeda ka 30.05.2001 avaldused.

3-12-113 5(7) Kohus jättis tähelepanuta, et ajal, mil linnavolikogu vaidlusaluse vara erastamisele mittekuu- luva vara hulgast välja arvas, polnud tegemist kinnisasjaga. XX ehitised kanti riigivara regist- risse alles 11.12.1997 ja registreeriti maakatastris 23.05.2002. Kinnistusraamatusse kanti riigi omandiõigus alles 27.02.2003. Seega vahemikus 02.10.1997 kuni 11.12.1997 ei esinenud mingeid vara erastamist takistavaid tegureid. Haldusorganid ei ole oma kohustusi erastamis- avalduste menetlemisel nõuetekohaselt täitnud. Isegi kui asuda seisukohale, et kohtuotsus on põhjendatud kinnisasja erastamise võimatust puudutavas osas, on otsus lõppjäreldustes ebaõige. Kaebajad väljendasid kohtuistungil oma seisukohta, et ehkki nende esimeseks eelistuseks on saada vaidluse tulemusena erastamistoi- mingute hinnaga oma kodu (XX elamud b ja c) omanikeks, soovivad nad selle võimatusel otsuste õigusvastasuse tuvastamist ja nendega tekitatud kahju väljamõistmist. Kuna kohus leidis ekslikult, et kõnealused elamud ei ole kunagi erastamise objektiks olnud, jättis kohus asjas tähtsust omavad tõendid hindamata, s.h erastamisavalduste tähtaegsuse ja erastamise võimalikkuse mistahes ajahetkel enne kinnistamist, hindamata, jõudes ebaõige otsuseni. Ko- hus ei pööranud piisavalt tähelepanu eluruumide erastamata jätmise tegelikele põhjustele. A. A esitas eluruumi erastamise avalduse 12.09.1994, seejärel 22.04.1996 ja 30.05.2001. P. K esitas eluruumi erastamise avalduse 01.06.1995 ja 30.05.2001. Kaebajad on esitanud eluruu- mide erastamise avaldused tähtaegselt ja korduvalt. Vaidlustatud otsused on seega õigusvasta- sed ja tuleb seetõttu tühistada või tühistamise võimatuse korral tuvastada nende õigusvastasus, andes sellega kaebajatele võimaluse riigivastustuse seaduse (RVastS) alusel kahjunõude esi- tamiseks. Kuivõrd kinnistut ei ole riik seni võõrandanud ega seda kohustustega koormanud, on hea tahte korral võimalik leida mitmeid tehnilisi lahendusi tekkinud olukorra lahendami- seks, XX kinnistu jagamiseks ja ositi kaebajatele võõrandamiseks. 8. Vastustajad palusid apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätta järgmistel põhjendustel. Kaebajad ei ole osundanud ühelegi materiaalõiguse normile, mida kohus ebaõigesti kohaldas või kohaldamata jättis, ega selgelt märkinud, milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kaebajate väited, et 2001. a kevadel teatati nende erastamisavalduste kaotsiminekust ja paluti esitada uued erastamisavaldused, on paljasõnalised. Kaebajad ei ole enne 30.05.2001 erasta- misavaldusi esitanud. Politsei- ja Piirivalveameti arhiivimaterjalidest ei ole tuvastatud, et kae- bajad oleksid väidetud ajal erastamisavaldused esitanud. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes leiavad kaebajad, et eluruumi mitteerastamise põhjuse äralangemisest teavitamine oli vastustajate õiguseelneja kohustus. Vastustajate hinnangul ei ole Riigikohtu määruses nr 3-3-1-38-08 seda kajastatud ja vaidluse asjaolud on erinevad. EES regulatsioonist ei tulene Siseministeeriumile ja/või Politsei- ja Piirivalveameti õiguseelnejale kohustust teavitada mistahes ajahetkel üürnikke eluruumi erastamise võimalikkusest. EES § 5 lg 1 p 1 ja § 22 lg-d 5 ja 61 näevad selgesõnaliselt ette, et eluruumi erastamiseks tuleb tähtaegselt esitada avaldus. Kaebajad avaldasid soovi erastada eluruum ja esitasid vastavad avaldused 30.05.2001. Sellega ei tekkinud neil tagasiulatuvalt subjektiivset õigust erastamise- le pelgalt seetõttu, et eluruumid võisid olla mingil ajahetkel erastamise objektiks. Kaebajate seisukoht, et kohus jättis tähelepanuta, et ajal, mil linnavolikogu vaidlusaluse vara erastamise- le mittekuuluva vara hulgast välja arvas, ei olnud tegemist kinnisasjaga, pole asjakohane. Vaidlusalused eluruumid ei kuulunud erastamisele erastamisavalduste esitamise ajal ega vaid- lustatud otsuste tegemise ajal. Halduskohus on õigesti leidnud ja selgitanud, et pärast XX asu- vate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate ruumide eras- tamine EES alusel enam võimalik, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-23-01.

3-12-113 6(7) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellat- sioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Käesolevas asjas vaidlustatud otsusega jäeti kaebajate avaldused eluruumi erastamiseks rahuldamata esiteks seetõttu, et avaldused on esitatud pärast EES § 22 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist, ja teiseks seetõttu, et XX b ja c elamutes asuvad eluruumid ei ole EES § 3 lg 5 p 6 kohaselt erastamise objektiks, kuna need on 11.12.1997 kantud riigivara registrisse. 11. Halduskohus leidis, et kõnealused eluruumid ei olnud erastamise objektiks nii seetõttu, et hooned, milles eluruumid asusid, olid kantud riigivarana riigivara registrisse (otsuses märgitud 22.12.1997, registri väljavõtte ja Rahandusministeeriumi 14.01.1998 õiendi nr 60-2-9/6595 kohaselt 11.12.1997) ega kuulunud EES § 3 lg 5 p 6 alusel erastamisele, kui ka seetõttu, et hoonete aluse maa kinnistusraamatusse kandmisega (otsuses märgitud 16.10.2002, registriosa väljavõtte kohaselt 16.10.2002 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 27.02.2003 - I kd, tl 38) muutusid hooned kinnisasja oluliseks osaks ja hoones asuvad eluruumid lakkasid olemast eraldiseisvad vallasasjad (erastamise objektid EES § 3 lg 1 mõttes). Veel leidis halduskohus, et eluruumide erastamine kaebajatele ei ole võimalik EES § 217 alu- sel, kuna XX asuvat kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud ja seadus ei anna kaebajatele õigust kinnisasja korteriomanditeks jagamist nõuda, ega ka võõrandamine riigivaraseaduse alusel, sest eluruumi kui iseseisvat asja enam ei eksisteeri. Eeltoodud halduskohtu seisukohti ei ole kaebajad apellatsioonkaebuses vaidlustanud. 12. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt isegi juhul, kui leiaks tõendamist erastamisaval- duste esitamine kaebajate poolt vastavalt 1994. ja 1995. a-l, ei oleks alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks, sest lõppkokkuvõttes on haldusorgan asja lahendanud õigesti ja teistsuguse resolutiivosaga otsust ei oleks olnud võimalik teha, on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohtu halduskolleegium leidis 14.05.2002 otsuse nr 3-3-1-25-02 p-s 24, et „õigusi rikkuva ja õigus- vastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda“. Kuna vaid- lustatud otsustega lahendati kaebajate erastamisavaldused ja ka kaebajad möönavad, et kõne- aluste eluruumide neile erastamine ei ole enam eluruumide erastamise seaduse alusel võima- lik, ongi antud juhul tegemist sellise olukorraga, kus haldusorganil tuleks pärast vaidlustatud otsuste tühistamist otsustes kaebajate poolt erastamisavalduste esitamise tähtaja ebaõige kajas- tamise tõttu, igal juhul anda välja samasisulised otsused kaebajate erastamisavalduste rahul- damata jätmise kohta. Seega ei oleks vaidlustatud otsuste tühistamine ka nende väidetava osa- lise õigusvastasuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud. 13. Nõustuda ei saa kaebajate etteheitega, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud kaeba- jatele selgitama alternatiivse tuvastamisnõude esitamise vajadust või kaebuses sisalduva tühis- tamisnõude tuvastamisnõudeks muutmise võimalikkust. Üleminek tühistamisnõudelt tuvasta- misnõudele võiks olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Käesoleval juhul halduskohtul selline selgitamiskohustus puudus, sest kaebajatele kahju tekkimine ei saa olla seotud vaidlustatud otsustega, millega on üksnes tuvastatud erastamise võimatus, vaid haldusorganite mingi varasema võimaliku tegevuse või tegevusetusega, mille tagajärjel kuju- nes olukord, et vaidlusaluste eluruumide kaebajatele erastamine ei osutunud enam võimali- kuks (s.o eeldusel, et tuvastamist leiab kaebajate erastamisavalduste tähtaegsus). Kuna vaid- lustatud otsustega jäeti kaebajate erastamisavaldused rahuldamata, siis võib vaidlustatud ot- suste jõustumisega seostada pigem võimaliku kahjunõude esitamise tähtaja kulgema hakka- mist. Kuna kaebajatele kahju tekkimine ei saa seonduda vaidlustatud otsustega, siis ei ole

3-12-113 7(7) nende otsuste õigusvastasuse tuvastamine põhjendatud ega kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Eeltoodud põhjendustel puudub alus ka aktsepteerida kaebuses sisalduva tühistamisnõude muutmist tuvastamisnõudeks apellatsioonimenetluses (HKMS § 49 lg 2). Kaebuste nõuete muutmine suuremas ulatuses (nt varasemate haldusaktide või toimingute õigusvastasuse tu- vastamiseks) ei ole HKMS § 49 lg 2 järgi lubatav. 14. Arvestades eeltoodut, on kaebajatel tulevikus soovi korral võimalik RVastS §-s 17 sätes- tatud korras ja tähtajal esitada kahju hüvitamise taotlus kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtule (vt ka RVastS § 18 ja HKMS § 46 lg 4). Kahju hüvitamise kaebuse la- hendamisel on muu hulgas oluline tuvastada kaebajate poolt eluruumi erastamise avalduste esitamise tähtaegsus, erastamise võimalikkus mistahes ajahetkel enne kõnealuste hoonete alu- se maa kinnistamist ja haldusorgani poolt erastamisavalduste menetlemise nõuetekohasus. Arvestades, et kõnealuste eluruumide erastamine kaebajatele ei ole enam eluruumide erasta- mise seaduse alusel võimalik, ei ole eeltoodud asjaolud käesoleva vaidluse lahendamisel oluli- sed. 15. Nõustuda võib kaebajatega selles, et kuni riik ei ole kinnistut koormanud ega võõranda- nud, on võimalik leida olukorra lahendamiseks mitmeid võimalusi. Samas tuleb märkida, et kaebajatel puudub õigus nõuda nii kinnistu jagamist kui ka kaebajatele ositi võõrandamist. Olukorra lahendamine on võimalik vaid kokkuleppel, kuid kohus ei saa vastustajat sellise kokkuleppe sõlmimiseks kohustada. 16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning vaid- lustatud halduskohtu otsus muutmata. 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebajate kasuks, jäävad nii kaebajate halduskohtus nende kanda jäetud menetluskulud kui ka apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv 15,97 €) nende enda kan- da. Vastustajad ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seega jäävad ka vastustajate võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman