3-12-1016/70 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 20.03.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1016 Haldusasi R.P kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 19.01.2012 ot- suse tühistamise nõudes ja Eesti Advokatuurile ettekirjutuse tegemise nõudes asja uueks otsustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – R.P Vastustaja – Eesti Advokatuur; lepinguline esindaja Andres Aavik Kolmas isik – V.K Kolmas isik – R.L Kolmas isik – A.K Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.P apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1016 muutmata ja R.P apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.04.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

3-12-1016 2(9) se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-07-2186 tunnistati R.P süüdi kuriteos, kohtuotsus jõustus 04.11.2011 Riigikohtu otsusega. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-81- 11 märgiti, et kohtumenetluse ebamõistliku kestuse keskne põhjus oli R.P ja tema kaitsjate silmatorkavalt obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika. Riigikohtu kri- minaalkolleegiumi esimees ja justiitsminister pöördusid seoses eeltoodud kohtuotsuses tuvas- tatud asjaoludega advokatuuri aukohtu poole palvega kontrollida, kas R.P kaitsjate advokaati- de V.K ja R.L tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused.

2. R.P palus 15.11.2011 advokatuuri juhatusel kontrollida, kas tema kaitsjad V.K ja R.L (advokaadibüroo Hansa Law Offices) on kriminaalasjas nr 1-07-2186 käitunud juhindudes seadusest, kutse-eetika nõuetest, headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Samuti palus R.P kontrollida, kas samadele kriteeriumitele vastab riikliku kaitsja A.K tegevus juhindudes asjaoludest, et ta esitas enda allkirjastatud, kuid V.L koostatud kassatsioonkaebuse Riigikohtule ega kohtunud isiklikult esindatavaga.

R.P esitas 24.11.2011 Eesti Advokatuurile pöördumise, milles teatas, et tal ei ole mingeid pre- tensioone lepinguliste kaitsjate V.K ja R.L tegevusele ja leiab, et nad on oma tööd teinud pro- fessionaalselt ning esindatava huvidest lähtudes. Pöördumises toonitati rahulolematust A.K kui kaitsja tegevusega.

3. Eesti Adokatuuri aukohtu 19.01.2012 otsusega lõpetati aukohtumenetlus viidatud isi- kute tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu. Põhjendused:

Riigikohus jõudis 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-18-11 järeldusele, et iga kohtule esitatud konk- reetne taotlus eraldivõetuna oli asjakohane ja põhjendatud, kuid tervikuna vaadates viitab see venitamistaktikale. Aukohus ei nõustu Riigikohtu sellise järeldusega. Kui kaitsja võtab kohtu hinnangul liiga palju sõna, on kohtul võimalus kaitsja korrale kutsuda, teda trahvida või me- netlusest kõrvaldada. Eelnimetatud meetmeid kaitsjate suhtes ei kohaldatud. Kuivõrd kaitsjal on protsessis iseseisev menetluspädevus, peabki kohus igale kaitsjale eraldi sõna andma. Kaitsja roll kriminaalmenetluses on kasutada kõiki kaitsevahendeid ja -viise, mis ei ole seadu- sega keelatud. Kiire menetluse põhimõte ei saa olla olulisem, kui tagada isikule õiglane me- netlus, mille raames on süüdistataval ja kaitsjatel võimalus oma õigusi kaitsta ja kasutada. Seetõttu leiab aukohus, et väidetav rikkumine V.K ja R.L tegevuses ei ole leidnud kinnitamist. Samuti ei ole kinnitamist leidnud etteheited A.K tegevusele, kuna kaitsjaülesannete täimisele asudes oli kaitsealuse huvides vaja esitada kassatsioonkaebus ja suheldes kaitstavaga telefoni ja e-kirja teel, selgus, et R.P oli juba V.L poolt koostatud kassatsioonkaebusega rahul.

4. R.P esitas 17.05.2012 halduskohtule kaebuse advokatuuri aukohtu 19.01.2012 otsuse tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks. Samuti palus kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused:

3-12-1016 3(9)

1) Riigikohus on 18.06.2010 ja 04.11.2011 otsustes tuvastanud, et kaebaja ja tema kaitsjad R.L ning V.K on kriminaalasja nr 1-07-2186 kohtulikul arutamisel käitunud pahauskselt ja venitanud menetlust. Samas on aukohus vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja etteheited kaitsjatele on alusetud. Aukohus on ületanud oma pädevuse piire, vaadates ümber Riigikohtu 04.11.2011 otsuse õiguskäsitluses tuvastatud asjaolud. Aukohus pidanuks otsustama üksnes kas, ja kui, siis mil määral karistada kaebaja kaitsjaid. Kuivõrd aukohus ei taganud kaebajale ärakuulamisõigust, on kaebaja õigusselgusetus olukorras. Aukohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu esitatutega. Kaebajale on mõistetud reaalseks kandmiseks ühe aasta pikkune vang- lakaristus; 2) kuna kaebaja ei ole õigusteadmistega isik, pidanuks tema kaitsjad, R.L ja V.K, talle selgi- tama, et taotluste esitamine ja oma seisukohtade põhjalik selgitamine võib viia olukorrani, mil isik jäetakse Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art-s 6 märgitud õigusest ilma. Au- kohus ei ole seda küsimust käsitlenud. Kaebaja kaitsjad oleksid pidanud Riigikohtu õiguskä- sitluse alusel sekkuma isiku sõnavõttudesse ning hoiatama kohtualust selle eest, et liigne sõna- rohkus võib teda ilma jätta õigusest mõistlikule menetlusajale. Alternatiivselt oleksid kaitsjad pidanud välja selgitama kaebaja tegeliku tervisliku seisukorra; 3) kaebaja saatis lepingulistele esindajatele 08.11.2011 tänukirja, kuid lähtus tänukirja koos- tamisel rahvusvahelisest õigusest ja headest kommetest tulenevatest arusaamadest ning tava- dest. Viimased õigusallikad ei eelda, et nendest õigustest arusaamine nõuaks juriidilist kõrg- haridust või vajadust kõrvalise õigusliku abi järele, erinevalt siseriiklikest õigusnormidest arusaamisel. Seega oli kaebaja kinnitus advokaatide tegevusele ilmselt subjektiivne, mis tä- hendab, et selline seisukoht ei saa olla lõplik; 4) kaebaja ei ole kinnitanud, et advokaatide tegevus oli kooskõlas siseriikliku õigusega, rah- vusvahelise õigusega ning heade kommete ja tavadega. Ilmselt ei tekkinud sellist küsimust ka advokatuuril, sest vastasel korral oleks viimane pidanud loobuma menetlusest R.L ja V.K suh- tes kaebaja avalduse alusel, tagastama kaebajale tema kaebuse läbi vaatamata ning lähtuma ainult Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu avaldustest. Esitades taotluse advokatuurile, eeldas kaebaja, et aukohus küsib vajadusel kaebajalt täiendavaid seisukohti või korraldab menetluse selliselt, et lisaks advokaatidele kuulatakse ära ka kaebaja suulised selgitused. Advokatuuri aukohus ei selgitanud kaebajale, et jättes advokaatide suhtes täiendavad etteheited ja selgitu- sed esitamata, kaotab isik õiguse vastavat aukohtu otsust halduskohtus nende asjaolude pinnalt vaidlustada; 5) aukohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja riiklik kaitsja A.K esitas kaebaja kait- seõiguse tagamiseks Riigikohtusse kassatsiooni, mille oli tegelikult koostanud kaebaja endine kaitsja Vello Luik. A.K allkirjastas kassatsioonkaebuse ja edastas selle Riigikohtusse ilma, et ta oleks võtnud arvesse kaebaja poolt välja toodud argumente, mille lisamist isik tungivalt palus. Seetõttu ei saa kaebaja nõustuda aukohtu seisukohaga selles küsimuses, mis puudutab distsiplinaarmenetluse lõpetamist A.K suhtes.

5. Vastustaja palub vastulauses jätta kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt Eesti Advoka- tuuri kasuks välja kohtukulud. Põhjendused:

1) aukohus on oma otsustustes vaba ja ühelgi tõendil ei ole ettemääratud tähendust. Aukohus teeb otsuse asjas kogutud tõendite alusel. Neil asjaoludel jõutigi järeldusele, et vaatamata Rii- gikohtu otsuses fikseeritule, ei ole kaebaja kaitsjate R.L ja V.K tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mis tingiks nende karistamise; 2) kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsuse seisukohad peaksid mõjutama Riigikohtu seisu- kohti, on ekslikud. Ühelgi teisel kohtul peale Riigikohtu puudub pädevus Riigikohtu otsuste üle kontrolli teostada;

3-12-1016 4(9) 3) ekslik on kaebaja seisukoht ka selles, et kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust. Kaebaja edastas lühikese aja jooksul kolm pöördumist advokatuurile, sh ka 19.01.2012, mil toimus aukohtu istung ja mille toimumisest kaebaja oli teadlik. Ettepanekute, seisukohtade ja vastu- väidete esitamise võimaluse andmine ongi ärakuulamine, milline termin ei tähenda, et see peaks toimuma tingimata suuliselt. Ärakuulamisel kehtib vormivabadus ja ärakuulamisena on arvestatavad ka kirjalikud selgitused, vastuväited, seisukoha avaldused jms. Võimalused esi- tada seisukohti, selgitusi ja vastuväiteid olid kaebajale menetluses tagatud ja need võimalused olid kaebaja poolt ka kasutatud.

6. V.K ja R.L ei nõustunud kaebusega ja vaidlesid sellele vastu. Põhjendused:

1) nõustuda ei saa kaebuse keskse väitega, nagu oleks aukohtu otsusega ümber vaadatud Riigikohtu jõustunud seisukoht. Advokatuuri seaduse (AdvS) sätetest tulenevalt on advoka- tuuri aukohus ainsaks organiks, kelle pädevusse kuulub distsiplinaarõigusliku hinnangu and- mine advokaatide kutsetegevuslikule käitumisele. Advokatuuri aukohtul, olles omavalitsusli- kel põhimõtetel tegutseva kutseühenduse organiks, puudub igasugune pädevus ja õiguslik võimalus Eesti Vabariigi kohtuvõimu poolt langetatud otsuste ümbervaatamiseks. Seega ad- vokatuuri aukohus mitte ei ole vaadanud ümber Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-81-11 sisalduvaid seisukohti, nagu kaebaja on püüdnud väita, vaid on oma lahendis andnud õigusliku hinnangu advokaatide kutsetegevuslikule käitumisele (AdvS § 17 lg 5); 2) tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-48-12 väljendatust, peaks ka kaebaja olema saa- nud sisulised vastused kõikidele halduskohtule esitatud kaebuses tõstatatud küsimustele ja aru saama, et Eesti Advokatuuri aukohtu otsus ei saa olla aluseks kaebaja suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuse teistmiseks ega Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtade ümberhindamiseks; 3) kaebaja ei ole välja toonud ega selgitanud, millist õigusnormi on Eesti Advokatuuri au- kohus nimetatud distsiplinaarasja lahendamisel väidetavalt rikkunud.

7. Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebaja menet- luskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused:

1) halduskohus ei anna hinnangut Riigikohtu tegevusele ega 04.11.2011 otsuse nr 3-1-1- 81-11 õiguspärasusele. Kaebus nende nõuete osas on tagastatud halduskohtu pädevuse puu- dumise tõttu 25.06.2012 määrusega; 2) vaidlustatud otsus ei riku osas, mis puudutab V.K ja R.L tegevuse suhtes distsiplinaar- menetluse lõpetamist, kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu puudub tal kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks märgitud ulatuses. Kaebaja 08.11.2011 kirjast AB-le Hansa Law Offices näh- tub, et kaebajal ei ole aukohtumenetluses oma lepinguliste esindajate tegevuse suhtes ettehei- teid. Kaebaja väljendas oma sellekohast ühemõttelist seisukohta ka aukohtule. Seega pole kaebajal aukohtumenetluses oma lepinguliste esindajate tegevuse suhtes pretensioone olnud. Seetõttu on aukohtu otsus kaebaja jaoks positiivne, tema õigusi mittekoormav ega saa rikkuda V.K ja R.L suhtes aukohtumenetluse lõpetamise osas kaebaja õigusi. AdvS § 3 p 2, § 6 lg 2, § 15 lg 1 ja § 17 lg 4 ls 1 kohaselt on üksnes aukohus pädev arutama advokaadi kutsetegevuse suhtes läbiviidavat distsiplinaarmenetlust, selgitama välja asjas täht- sust omavad asjaolud ja koguma tõendeid ning andma omapoolse hinnangu advokaadi kutse- tegevusele konkreetses asjas. Aukohus on oma otsuses sõltumatu ja ühelgi tõendil ei ole ette- määratud jõudu. Seetõttu ei saa Riigikohtu 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-18-11 toodud seisu- koht olla aukohtu jaoks siduv. Aukohus ei ole ületanud pädevuse piire ega loonud vaidlustatud otsusega kaebaja jaoks õigusselgusetut olukorda, mis võiks rikkuda tema subjektiivseid õigu- si. Aukohus ei ole ümber vaadanud jõustunud Riigikohtu otsust, vaid on täitnud talle seaduse- ga pandud ülesannet ning viinud advokaatide tegevuse suhtes läbi distsiplinaarmenetluse.

3-12-1016 5(9) Õige pole kaebaja käsitlus, nagu rikuks vaidlustatud otsus tema õigusi seetõttu, et talle määrati otsuse tagajärjel reaalseks kandmiseks ühe aasta pikkune vangistus ja ta jäi ilma õigusest lü- hemale karistusele. Vanglakaristus määrati kaebajale kriminaalasjas nr 1-07-2186 tuvastatud teo toimepanemise eest, mitte tema lepinguliste esindajate tegevuse tõttu. Aukohtu otsuse tü- histamine ei tooks kaasa kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse muutmist. Seda on kaebajale ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.05.2012 määruses nr 3-1-1-48-12 selgitanud. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Seetõttu ei hinda kohus ka kaebaja väiteid, mis puudutavad vaidlustatud aukohtu otsuse formaalset ja materiaal- set õiguspärasust R.L ja V.K osas; 3) A.K tegutses kaebaja riikliku kaitsjana kooskõlas AdvS § 43 lg-s 1, § 44 lg 1 p-s 1 ja § 8 lg-s 1 sätestatuga. A.K määrati kaebaja esindajaks ajal, mil tuli esitada Riigikohtule kassat- sioonkaebus. Sellele eelnev kohtumenetlus oli kestnud aastaid ning kriminaalasja toimikuid oli rohkem kui 20. Seega oli V.L poolt koostatud kassatsioonkaebuse kasutamine nii kaebaja kui V.L enda nõusolekul menetlusökonoomika seisukohast kõige otstarbekam. Samuti oli sel- line tegevus kooskõlas kaebaja huvidega, et asja menetletaks kiiresti. Kassatsioonkaebus võeti Riigikohtu menetlusse, mistõttu ei saa väita, et see olnuks koostatud ebapädevalt. V.L poolt koostatud kassatsioonkaebuse esitamine ei ole selline tegu, mis tingiks A.K distsiplinaarkorras karistamise. Niisamuti ei tingi seda asjaolu, et kaebaja ei saanud isiklikult kohtuda oma esin- dajaga. Arvestades kirjeldatud asjaolusid ja seda, et kaebaja pidas esindajaga kirjavahetust ning oli kontaktis telefonitsi, jääb arusaamatuks kaebaja vastavasisuline etteheide; 4) kaebaja esitas seisukohad aukohtule 15.11.2011, 24.11.2011 ja 19.11.2012 e-kirjana. Ärakuulamisõiguse tagamiseks piisab ka kirjalikest ütlustest. Kaebajal oli võimalik oma suuli- sed seisukohad esitada 19.01.2012 toimunud aukohtu istungil, mille toimumise aeg oli kaeba- jale teada, kuid millest osa võtma ta ei ilmunud. Seega oli kaebajale aukohtumenetluses taga- tud piisavalt võimalusi oma seisukohtade esitamiseks ja tema õigust olla ärakuulatud ei ole rikutud; 5) vaidlustatud otsus vastab A.Kt puudutavas osas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54 ja 55 toodud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vormi- nõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas; 6) kaebajalt oleks menetluskulude väljamõistmine põhjendatud üksnes juhul, kui käesolev vaidlus oleks väljunud Eesti Advokatuuri igapäevase põhitegevuse raamidest (vt analoogia korras haldusorgani õigusabikulude väljamõistmise kohta nt Riigikohtu 30.11.2010 lahendi nr 3-3-1-63-10 p 32). Eesti Advokatuuri puhul on tegemist avaliku-õigusliku juriidilise isikuga (AdvS § 2 lg 2). Kuivõrd advokaatide suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuulub advo- katuuri organi pädevusse, siis pole ka käesolev vaidlus väljunud advokatuuri igapäevase põhi- tegevuse raamidest, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. R.P apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kan- da. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) haldusvaidluse sisuks on küsimus, kas kaebaja lepinguliste kaitsjate ja riikliku kaitsja tegevus vastab Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi §-s 8 sätestatule. Riigikohus on 18.06.2010 otsuses nr 3-1-1-43-10 ja 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-81-11 leidnud, et advokaadid on koh- tumenetlust venitanud ning seega oli R.P ja tema lepinguliste kaitsjate tegevus vastuolus sea- dusega. Kaitsjate obstruktsionistlik käitumine jättis R.P ilma õigusest menetlusele mõistliku

3-12-1016 6(9) aja jooksul. Kaitsjad ei teavitanud klienti, et menetluse venitamise taktika abil kaitseõiguse realiseerimine toob endaga kaasa põhiõigusest ilmajätmise. Lepinguliste kaitsjate tegevus kriminaalmenetluses (asi nr 1-07-2186) ei olnud kliendi huvidest lähtuv ja oli vastuolus sea- dusega. Advokatuur peab arvestama Riigikohtu otsustega; 2) riikliku kaitsja A.K käitumine ei ole kooskõlas eetikakoodeksiga ega ka konventsiooni art-st 6 tulenevate põhiõigustega. A.K koostas kassatsioonkaebuse tingimustes, kus ta ei tead- nud ühtegi täiendavat argumenti, mida R.P soovis Riigikohtule esitada. Kuritegu, milles R.P kokkuleppemenetluses süüdi tunnistati, oli vastavalt kehtinud seadusele aegunud. Seega pidi kaitsja A.K esitama kassatsioonkaebuses ka argumendi, et tegu, milles R.P süüdi mõisteti, oli aegunud. Kuivõrd kaitsja seda ei teinud, jättis ta kliendi huvid kaitsmata; 3) A.K oleks pidanud esitama kassatsioonkaebuses argumendi ka selle kohta, et kokkulepe oli sõlmitud isiku elu ja tervise kaotamise hirmus. Isik, kes surma eelaimdusel sõlmib ameti- võimudega kokkuleppe, ei ole oma tahtes vaba, ja selline sunni all sõlmitud kokkulepe on tühine. Kuivõrd rikuti konventsiooni art-te 2 ja 3 sätteid, oli kokkuleppe sõlmimine vastuolus art-tega 6, 8, 13 ja 17. R.P tervis ei võimaldanud tal sellise intensiivsusega määratud istungitel osaleda ja kohtul oli teada varasem eksperthinnang, et isik saab kohtuistungitel osaleda, kui talle on tagatud kohane arstiabi. Istungil vajas R.P vältimatut arstiabi, mida ei osutata kohtu- saalis. On ebaloogiline, et isik, kes eitab oma süüd, sõlmiks kokkuleppe vabal tahtel ja seega pidanuks kaitsja esitama väite, et kohtutel ei olnud konventsiooni art-te 6 ja 7 alusel õigust R.Pt süüdi mõista ega karistada; 4) riiklik kaitsja jättis tähelepanuta kohtuistungil R.P esitatud argumenteeritud väite, et ka- ristusseadustiku (KarS) § 386 sellisena, nagu seda sisustas prokurör, on vastuolus konvent- siooni art-tega 7 ja 13. EIK on oma kohtupraktikaga loonud õiguskäsitluse, et kriminaalõigus- likku etteheidet ei saa teha isikule olukorras, kus on tõusetunud küsimus vastava karistusõi- gusliku sätte vastavusest Euroopa Liidu või rahvusvahelise õigusega. Ei Euroopa Liidu põhi- õiguste harta ega ka konventsiooni sätteid ei tohi tõlgendada selliselt, et need õigustaksid te- gevust, millega piiratakse õigusi või vabadusi suuremal määral viidatud õigusaktides sätesta- tust. Isiku õiguse, keelduda maksumenetluses ütluste andmisest ja tõendite esitamisest oma venna vastu, realiseerimine ei saa kaasa tuua kriminaalõiguslikku karistust; 5) halduskohus ei ole kaebaja esitatud põhiargumentidele vastanud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 10.02.2011 lahendis Seryavin jt vs Ukraina ja 07.10.2010 lahendis Bogatova vs Ukraina selgitanud, et kohtutel on kohustus vastata kaebaja põhiargumentidele, rõhutades seda, et avaldaja spetsiifilist ja tähtsat väidet ignoreerides rikkusid kohtud oma kohustusi kon- ventsiooni art 6 lg-st 1 lähtuvalt. 9. Eesti Advokatuur palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja mõista R.P lt vastustaja kasuks välja kohtu- ja menetluskulud. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsusega. Apellatsioonkaebuses esitatud seisuko- had advokaat A.K kaitsetegevuse kohta erinevad aukohtule esitatust, mistõttu puudub neil puutumus vaidlustatud otsusega. Etteheited on ainetud, kuna selles osas on seisukoha andnud Riigikohus asjas nr 3-1-1-81-11, asudes seisukohale, et kokkuleppemenetlus oli R.P enda vaba tahe ja tema enda initsiatiiv ning selle kohaldamiseks kriminaalmenetlusõigust ei rikutud. 10. V.K ja R.L paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Kolmandad isikud nõustuvad halduskohtu otsusega ja toonitavad, et R.P muutis kaits- jatele ootamatult ja kooskõlastamatult senist kaitsetaktikat, avaldades järsku soovi üldmenet- lusest minna üle kokkuleppemenetlusele. R.L ja V.K apellandi lepinguliste kaitsjatena keeldu- sid prokuratuuri poolt koostatud kokkuleppe allkirjastamisest, kuna olid seisukohal, et kokku- leppe sõlmimine ja kriminaalasja edasine lahendamine kokkuleppemenetluses ei vastanud R.P seaduslikele huvidele, kuna välistas üldmenetluse jätkamise ja kokkuvõttes õigeksmõistva otsuse saavutamise.

3-12-1016 7(9) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. R.P taotles kohtule esitatud apellatsioonkaebuses asja läbivaatamist kohtuistungil. Ring- konnakohus määras asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, leides 12.02.2013 määruses, et HKMS § 131 lg 1 kohaselt pole käesoleval juhul kohtuistungi korraldamine vajalik. Ringkon- nakohus jääb seisukoha juurde, et asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja sel- gitada kirjalikus menetluses ning kaebaja istungisoovi ei pea arvestama, sest kaalul pole kae- baja jaoks olulised hüved ja vaidluse iseloom seisneb põhiliselt õigusküsimuste lahendamises. Oluliseks hüveks ei saa pidada kaebajat kriminaalmenetluses kaitsnud advokaatide suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, sest see ei annaks kaebajale mingit õiguslikku eelist. Samuti on vaidluse iseloom selline, et kõik vaidlusalused küsimused tuleb lahendada kohtumenetluses kogutud kirjalike dokumentide alusel – oluline on, millised taotlused kaebaja esitas aukohtule ning kas aukohus on neis esitatud väiteid korrakohaselt analüüsinud. 12. AdvS § 18 lg 1 näeb ette, et huvitatud isik võib aukohtu otsuse peale esitada kaebuse hal- duskohtule. Huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus. Selli- se järelduse võib teha AdvS § 16 lg-st 1, mis kasutab sama terminit isiku suhtes, kes võib au- kohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda. Seega võib aukohtu otsu- se peale edasikaevata mitte üksnes advokaat, vaid ka isik, kelle taotlusele vaatamata advokaa- di tegevuses distsiplinaarsüütegu ei tuvastatud. Arvestades eeltoodud norme, on huvitatud isikul subjektiivne õigus, et tema taotluse lahendamisel võetakse menetlusnorme ja materiaal- õigusnorme järgides vastu õige ja põhjendatud otsus. 13. R.P esitas 15.11.2011 taotluse kriminaalmenetluses tema kaitsjatena tegutsenud V.K, R.L ja A.K tegevuse kontrollimiseks. 25.11.2011 esitas ta järjekordse taotluse (tl 70p), milles mär- kis, et ta ei taotle lepinguliste kaitsjate V.K ja R.L tegevuse kontrollimist, sest tal pole nende tegevuse suhtes mingeid pretensioone. Ka 19.01.2012 esitatud taotluses käsitles kaebaja ainult küsimusi, mis puudutasid riikliku kaitsja A.K tegevust. Seega oli sisuliselt tegemist olukorra- ga, kus taotluse esitanud isik oma taotlusest loobub ning aukohus oleks võinud menetluse AdvS § 9 lg 5 alusel vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorra § 512 lg 2 p 1 alusel lõpetada. Sellisel juhul lõpeb menetlus määrusega ning sisulist hinnangut aukohus ei anna. Menetluse lõpetamise huvitatud isiku poolt taotlusest loobumise korral otsustab aukohus diskretsiooni alusel, nagu nähtub samas kodukorra § 512 lg 2 p 1 tekstis sõna "võib" kasutamisest. AdvS § 16 lg 2 näeb ette, et aukohus algatab aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Seega võib aukohus jätkata menetlust vaatamata huvitatud isiku taotlusest loobumisele, kui aukohus leiab, et aukohtule teatavaks saanud tegevuses on distsiplinaarsüüteo tunnused. Küsimus on, kas advokaadi karistamise taotlusega aukohtu poole pöördunud isik säilitab oma huvitatud isiku staatuse, kui ta taotlusest loobub, kuid aukohus siiski menetlust jätkab ja asjas sisulise otsuse teeb. Eriti keeruline on sellele küsimusele vastata praegusel juhul, mil nii Riigikohtu, Justiits- ministeeriumi kui ka R.P etteheited V.K le ja R.L le põhinesid samadel faktidel, mida aukohus oma sisulises otsuses Riigikohtu ja Justiitsministeeriumi taotlust läbi vaadates nagunii pidi hindama. Advokatuur ja halduskohus on leidnud, et mitte, kaebaja leiab, et säilitab, sest tema kaebust ei jäetud läbi vaatamata. 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebaja 25.11.2011 aukohtule saadetud e-kiri on käsitletav taotlusest loobumisena ning kuigi aukohus oma otsuses kaebaja taotluse edasise menetlemise suhtes seisukohta pole võtnud, märkides ära üksnes taotlusest loobumise fakti, puudub kaebajal kaebeõigus V.K ja R.L suhtes tehtud aukohtu sisulise otsuse vaidlustamiseks. Aukohtu otsusest selgub, et aukohus pole R.P taotluses esitatud seisukohti uurinud, sellekohaseid selgitusi pole küsitud kaebaja lepingujärgsetelt kaitsjatelt ega analüüsi-

3-12-1016 8(9) tud otsuses. Seega nähtub aukohtu otsusest, et aukohus pole R.P taotlust V.K ja R.L suhtes menetlenud ning järelikult pole otsuse põhjal võimalik kontrollida ka seda, kas taotlus on kor- rakohaselt lahendatud. 15. Küsimusele, kas taotlus jäeti läbi vaatamata õiguspäraselt, tuleb vastata jaatavalt. Huvita- tud isikul on võimalik taotlus aukohtule esitada ja võimalik see ka tagasi võtta. Aukohtume- netluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või isegi haldusme- netluses. Huvitatud isik taotleb advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ning tegemist ei ole õigushüvega, mida tagada väga üksikasjaliku regulatsiooniga. Pigem keskendutakse aukohtu- menetluse regulatsioonis advokaadi kui karistatava kaitsele. Seepärast ei ole ringkonnakohtu arvates R.P õigusi rikutud sellega, et talle pärast taotlusest loobumisest ei teatatud, et aukohus võtab loobumise vastu ja tema taotlust enam ei menetle. Mõistlikule inimesele peaks olema niigi arusaadav, et kui ta taotlusest loobub, siis selle kohta enam otsust ei tehta. 16. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohus ei pidanud andma hinnangut kaeba- ja väidetele, mis puudutasid aukohtu otsuse V.K ja R.L suhtes tehtud otsuse sisulist õiguspära- sust. 17. A.K suhtes taotles kaebaja aukohtumenetluse algatamist seoses sellega, et A.K riikliku kaitsjana ei kohtunud kaebajaga kunagi, mistõttu kannatas kaebaja ja kaitsja konfidentsiaalne suhe, nõudis oma 21.06.2011 kirjaga tasu riikliku kaitsjana tegutsemise eest ning allkirjastas eelmise riikliku kaitsja poolt koostatud kassatsioonkaebuse ja esitas selle Riigikohtule (taotlus tl 70). Muid etteheiteid A.K le pole kaebaja esitanud ka 24.11.2011 e-kirjas ega 19.01.2012 e- kirjas (tl 70p-71). Viimases e-kirjas sisaldub selline etteheide: "R.P riiklik kaitsja ei ole mitte kunagi küsinud temalt, kas isikul oli subjektiivne õiguskäsitlus rahvusvahelisest õigusest ja tavast tulenevalt. Seega ei saanud ka riiklik kaitsja esitada Riigikohtule kaitseargumenti selles osas, mis välistas süüteokoosseisu. Veelgi enam, tulenevalt rahvusvahelisest õigusest peavad kaitsja ja süüdistatav kohtuma." Ülejäänud taotluse väited keskenduvad selgitusele, et isiklik kohtumine oli vajalik kuna R.P telefonikõnesid kuulati pealt ning V.L poolt koostatud kassat- sioonkaebus ei sisaldanud olulist informatsiooni just seetõttu, et nende telefonivestlusi kuulati pealt varasemalt esitatud teabele oli võimudel ligipääs advokaadibüroos korraldatud läbiotsi- mise tõttu. 18. Ringkonnakohus leiab, et aukohus pidi taotluse lahendamisel kontrollima, kas distsipli- naarüleastumise koosseisu annab välja see, et A.K ei kohtunud kaitsealusega isiklikult, vahe- tades kliendiga üksnes e-kirju ja suheldes telefonitsi, et ta esitas Riigikohtule teise advokaadi poolt koostatud kassatsioonkaebuse ja küsis riigi õigusabi osutamise eest raha. Kui väidetav tegu kujutas endast distsiplinaarüleastumist, tuli kontrollida, kas teo toimepanemine on tõen- datud. Kahe esimese süüdistuse osas leidis aukohus, et tegemist pole distsiplinaarüleastumise- ga ja riigi õigusabi eest raha küsimine ei leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei leia, et siin- kohal oleks halduskohtu otsuses toodud põhjendustele midagi lisada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud A.K suhtes hoopis uued süüdistused, leides, et A.K jättis kassatsioonkaebuse koostamisel esitamata mitmed argumendid, mida kaebaja soovis kohtule esitada: et kaebajale süüks pandud kuritegu oli aegunud, et kaebaja kirjutas kokkuleppele alla elu ja tervise kaota- mise hirmus ja et karistusseadustiku (KarS) § 386 sellisena, nagu seda sisustas prokurör, on vastuolus konventsiooni art-tega 7 ja 13. Neid süüdistusi pole aukohus menetlenud ning see- tõttu jätab ka ringkonnakohus need tähelepanuta. 19. Kaebaja etteheide kohtule, et kohus on jätnud tema põhilised argumendid vastamata, ei ole põhjendatud. Nagu apellatsioonkaebusest selgub, seonduvad põhilised vastamist nõudvad

3-12-1016 9(9) argumendid väidetega A.K rikkumistest kassatsioonkaebuse koostamisel. Need väited esitati esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, seega ei saanudki halduskohus neile vastata. 20. Eelnevast tulenevalt on R.P apellatsioonkaebus põhjendamatu ning kohtuotsuse tühista- miseks pole alust. Menetluskulud kannab HKMS § 108 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus halduskohtus 15,97 eurot ja apellatsioonimenetluses 15 eurot riigilõivu. Vastustaja taotles halduskohtu 210 euro esindajatasu väljamõistmist kaebajalt, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Selles osas puudub õiguslik alus halduskohtu seisukoha üm- ber vaatamiseks, sest apellatsioonkaebust pole esitatud. Apellatsioonimenetluses pole vastus- taja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda, sest menetluskulud saab välja mõista ainult juhul, kui esitatakse õigel ajal menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise