2-11-11753/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-11753

Tsiviilasi

A.Y.

hagi

OÜ

Corrigo

vastu

kahjuhüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

92 750 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. aprilli 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.Y. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.Y.

(IK:

XXXX)

esindaja

vandeadvokaat Roman Levin

Vastustaja (kostja): OÜ Corrigo (RK: 10972862) esindaja

vandeadvokaat Hillar Villers

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 19. aprilli 2012.a otsus muutmata

ja A.Y. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE

JAOTUS

Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.Y.

kanda.

Vabastada A.Y. riigilõivu ja riigi õigusabi kulude

riigituludesse tasumise kohustusest, jättes nimetatud

kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

2

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult

või

tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.Y. (hageja) esitas 15. märtsil 2011 Viru Maakohtule hagi OÜ Corrigo (kostja) vastu

kahju hüvitamise nõudes summas 92 750 eurot. Algselt tugines hageja deliktilise vastutuse

sätetele, kuid hiljem asus seisukohale, et tema nõue tuleneb tervishoiuteenuse osutamise

lepingust.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 2. oktoobril 2000 sõlmitud töölepingu nr 731 alusel

OÜ-s Viru RMT (tööandja) tehnoloogiaseadmete lukksepana. 19. juulil 2010 teostati hagejale

OÜ Corrigo poolt tervisekontroll, mille viis läbi kostja töötaja R.T. Nähtuvalt tervisekontrolli

otsusest tegi kostja hageja suhtes järgneva otsuse: „Vastunäidustatud töö kõrguses, töö

liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal“.

4. augustil 2010 ütles hageja tööandja kostja tervisekontrolli otsusele viidates töölepingu

erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 2 ning § 97 lg 3 alusel alates 6. augustist 2010. Tööandja

põhjenduste kohaselt on remondilukksepa töö pidevalt liikuvate masinate ja mehhanismide

lähedal, lisaks tuleb tihti töötada kõrgustes.

Hageja tervisekontrolli otsusega ei nõustunud. Hageja pöördus septembris 2010 SA Põhja-

Eesti Regionaalhaigla (PERH) poole, kus talle teostati põhjalikke uuringuid. Raviarst tegi

järgmise otsuse: „Teostatud uuringute alusel ei näe põhjust, miks tervisliku seisundi poolest

patsiendile teha töötingimuste osas piiranguid, võiks jätkata senist tööd”. Hageja pöördus ka

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole. Eksperthinnangu p-st 10.5

nähtuvalt ei ole vaja hagejale rakendada töötingimuste piiranguid tervise seisundi tõttu.

PERH-i ja TKE-i ja dokumentidest nähtub üheselt, et hageja tervisliku tõttu polnud piirangud

vajalikud. Ei ole usutav ega tõendatud, nagu toimunuks pärast juulit 2010 hageja paranemine.

Hageja on töötu alates töölepingu lõpetamisest, ka töötukassa abil ei ole õnnestunud tööd

leida. Hageja on kostja alusetu otsuse tulemusena kaotanud töökoha, kus ta töötas 13 aastat

ning milleks tal on olemas vajalik kõrgeima taseme eriettevalmistus. OÜ Viru RMT on

piirkonnas sisuliselt ainus tööandja, kus hagejal oli võimalus erialast tööd teha. Kuna hageja

senisel töökohal on pärast temaga töölepingu lõpetamist asunud tööle uus töötaja, pole hagejal

võimalik oma endise tööandja juures tööd jätkata. Hageja on hagi esitamise seisuga 51-

aastane. Arvestades oma ea, eriala ning Eesti majandusliku olukorraga, on tal praktiliselt

võimatu edaspidi leida oma erialale vastavat tööd.

3

Nõude aluseks on kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine. Asjas ei ole

vaidlust selles, et kostja on töötervishoiuteenuse osutaja. Hageja ja kostja vahel sõlmitud

kehtiv tervishoiuteenuse osutamise leping alates hetkest, mil kostja asus hagejale

tervishoiuteenust osutama, st tervisekontrolli teostama. Tervisekontrolli otsusest nähtub, et

otsusena töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta on kostja kirjutanud

„Olemasolevate andmete põhjal võib töötada antud ametikohal”. Ettepanekuna töökeskkonna

või töökorralduse muutmiseks on kostja toonud „Vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate

masinate ja mehhanismide lähedal”. Kostja on teinud seega samas dokumendis kaks

üksteisega vastuolus olevat otsust, mille tulemuseks oli tööandjale üheselt arusaadav keeld

rakendada hagejat tööl kõrgustes, liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. See on otsene

alus töötajaga töölepingu lõpetamiseks, kuivõrd oma senist tööd hageja enam teha ei tohtinud

ning teist töökohta talle tööandjal pakkuda ei olnud. Kostja töötaja oli teadlik ka sellest, et

hageja oma ametikohal tehnoloogiaseadmete remondilukksepana töötas nii kõrgustes kui ka

liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Olukorras, kus töötervishoiuarst on teadlik

asjaolust, et tema otsusest tulenevad töötajale äärmiselt tõsised tagajärjed, on lubamatu

koostada tervisekontrolli otsus viisil, millest tööandjal on võimalik aru saada ainult nii, et

töötaja jätkuv töö tehnoloogiaseadmete remondilukksepana ei ole lubatud. Formaalselt võib

olla tõepoolest tegemist üksnes ettepanekuga tööandjale, mida tööandja ei ole kohustatud

järgima. Reaalselt pidi kostja aru saama, et tööandjal ei ole sellise tervisekontrolli otsuse

puhul muud valikut, kui tööleping lõpetada, kuna töötaja oma terviseseisundi tõttu ei sobi

enam oma ametikohale. Tõenditest ei selgu, kas ja milliseid konkreetseid uuringuid ja

analüüse hagejale väidetava hüpertoonia või muu arvatava haiguse kahtluse puhul tehti.

Tunnistaja antud ütlustest võib järeldada, et selliseid uuringuid ja analüüse tegelikkuses ei

tehtud ega määratud. Tunnistaja on küll väitnud, et hageja suunati perearsti poole kõrge

vererõhu tõttu juunis 2010. Juhul, kui seda tehti, ei saa seda pidada eriarsti poole

suunamiseks. Soovitus võimalikuks tulevaseks tervisekontrolliks septembris 2010 ei ole

asjakohane.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine ning seega sissetulekute kaotamine on otseselt

põhjustatud kostja tegevusest. Ilma kostja tervisekontrolli otsuseta ei oleks tööandja

töölepingut hagejaga lõpetanud, tööleping oleks jätkunud ning hageja oleks säilitanud oma

sissetuleku töötasu näol. Seega on olemas põhjuslik seos ka kahju – saamata jäänud töötasu –

ning kostja teo – eksliku tervisekontrolli otsuse – vahel. Kui ka selgub, et tööandja poolt

ülesütlemise avalduses viidatud töölepingu seaduse säte ei ole korrektne, ei muuda see

olematuks asjaolu, et leping öeldi üles tervisekontrolli otsuse tõttu.

Kostja tegevus 19. juuli 2010 tervisekontrolli otsuse tegemisel oli vähemalt hooletu. Kostja

töötaja tegi meelevaldse ja eksliku otsuse, mis ei tuginenud hageja tegelikule

terviseseisundile. Sellega rikkus kostja süüliselt vähemalt VÕS §-s 762 sisalduvat kohustust

osutada tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning

kohustust vajaduse korral suunata patsient eriarsti juurde või kaasata eriarsti. Kostja tegi vea,

hinnates valesti hageja terviseseisundit ning töökeskkonna sobivust töötajale (Sotsiaalministri

24. aprilli 2003 määruse nr 74 § 4 punktid 1 ja 2). Kostja tegevus vigase, eksliku ning vale

otsuse tegemisel on võrreldav VÕS § 770 lõikes 1 nimetatud diagnoosiveaga.

Lõpptulemusena viis see hageja töölepingu ülesütlemiseni ning töökoha kaotuseni.

Kahju seisneb saamata jäänud tulus. Hageja keskmine töötasu töölepingu lõppemisel

moodustas 8 958,18 kr (572,52 eurot). Kuna hagejal puudub reaalselt võimalus kuni

pensionile jäämiseni erialast tööd leida, tuleb kostjalt välja mõista hageja arvestuslik töötasu

alates hagejaga töölepingu lõpetamisest kuni pensioniea saabumiseni. Tulenevalt riikliku

pensionikindlustuse seadusest tekiks hagejal õigus vanaduspensionile 3. märtsil 2024.

4

Saamata jäänud töötasu ajavahemikul august 2010 kuni märts 2024. a kokku vähemalt 1 451

225,1 kr (162 kuud x 8958,18 kr), st 92 750 eurot. Arvestused on tehtud lähtudes hageja

keskmisest töötasust, eelduslikult oleks töötasu aja jooksul tõusnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagi on alusetu ja põhjendamatu. Hageja nõue

(sh kahju suurus) ei ole tõendatud ja õiguslikult põhjendatud.

Juunis 2010 suunas tööandja töötaja kostja juurde tervisekontrolli. Vastavalt tööandja poolt

kostjale esitatud andmetele, töötas hageja tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal

ja põhilised ohutegurid töökohal on raskuste teisaldamine, müra, liikuvad mehhanismid,

põlevkivide tolm, generaatorigaas, fenoolid. Kostja tegi vajalikud protseduurid, võttis hagejalt

analüüse, samuti tegi epikriisi saamiseks päringu SA-le Ida-Viru Keskhaigla, kus hageja oli

veebruaris 2010 ravil. Vastavalt epikriisile olid hagejale pandud diagnoosid - VES

ekstrasistolia ja hüpertooniatõbi, kuid ravi ta ei saa. Hageja sõnul planeeris ta teha oma

südame uuringuid spetsialistide juures. Ka töötervishoiuarst soovitas teha uuringuid

kardioloogi juures ning seetõttu oli ka uue tervisekontrolli ajaks hagejale määratud september

2010, eeldades muuhulgas hageja poolt tema tervise kohta uute andmete esitamist.

Võttes aluseks tervisekontrolli ajal olemasolevad andmed hageja tervisliku seisundi kohta,

tehtud uuringute tulemused ja tööandja poolt esitatud andmed töökohal esinevate põhiliste

ohutegurite kohta, asus töötervishoiu arst 19. juuli 2010 otsuses seisukohale, et hageja võib

töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal. Tervisekontrolli teostamise ajal

oli hageja vererõhk 180/100. Sellest võib järeldada, et hageja ei suhtunud piisava hoolsusega

oma tervisesse, kuna ei ravinud end. Hagejal esinevate haiguste mitteravimise tulemusteks

võivad tekkida järgmised sümptomid: südame seiskumise/seiskunud südame tunne, ärevus,

kahvatus, higistamine, hirm, õhu puudumise tunne, ajuvereringe rikkumised (pareesid,

afaasia, minestused), stenokardiahood jne. Selles seisundis kõrguses või liikuvate

mehhanismide lähedal asuv inimene võib saada viga. Sellepärast tegi tervisekontrolli otsuses

töötervishoiuarst ettepanekud: „vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja

mehhanismide lähedal“. Töötervishoiuarst tegi hageja tervisekontrolli tulemusel otsuse, mille

kohaselt võib hageja töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal, so jätkata

senist tööd. Samuti töötervishoiuarst tegi tööandjale ettepanekud töökeskkonna muutmiseks

kuni järgmise tervisekontrolli tegemiseni septembris 2010. Ettepanekud tehti kontrolli ajaks

kogutud andmete põhjal ning hageja pidi tulema uude tervisekontrolli juba ca kahe kuu pärast.

Seega ei ole kostja teinud otsust, mille kohaselt on hagejal keelatud töö kõrguses, töö

liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal.

PERH-i haigusloo väljavõttest tulenevalt võis hageja jätkata senist tööd. Vastavalt

kokkuvõttele on patsiendi seisund haiglast väljakirjutamise momendil paranenud. Eeltoodud

tõenditest järeldub, et hageja tegi oma tervise põhjalikud uuringud ja sai ravi, so hageja täitis

seda, mida soovitas talle kostja töötervishoiuarst. Tõenditest ei tulene, et kostja töötaja poolt

tehtud tervisekontrolli otsus on ebaõige. Ka TKE ei leidnud, et kostja poolt hagejale osutatud

tervishoiuteenus on ebakvaliteetne või tervisekontrolli otsus on ebaõige. Hageja poolt esitatud

tõendid ei võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud töötervishoiuteenus ei vastanud

nõutavale tasemele VÕS § 762 mõttes või, et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega või on tegemist vale tervisekontrolli otsusega. Kuna

kostja ei ole rikkunud oma kohustusi, siis ei ole hagejal õigusi nõuda kostjalt kahju

hüvitamist.

Hageja ei saaks üldse nõuda kahju ühe summana, vaid ainult võimalike perioodiliste

maksetena. Hageja arvestuse aluseks on asjaolu, et hageja saab tööandjalt töötasu kuni

vanaduspensioni saamiseni. Tööleping võib aga lõppeda poolte kokkuleppega, töötaja

surmaga, ülesütlemisega. Seetõttu tuleks hüvitis välja mõista perioodiliste maksetena. Kostja

5

ei nõustu hageja arvestusega, et tema keskmine töötasu oli 8 958,18 kr (572,52 eurot).

Palgatõendist nähtuvalt on tema keskmine sissetulek 6 256,46 kr (399,86 eurot) kuus, mitte

aga 8 958,18 kr (572,52 eurot). Hageja kahju ei ole võrdne palgaga. Sellest summast tuleb

maha arvata kõik vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (maksud jne). Absoluutselt

tõendamatud ja alusetud on hageja väited selle kohta, et tal ei ole õnnestunud erialast tööd

leida. Hageja poolt on tõendamata, et ta üldse on tööd otsinud ja/või ei ole saanud erialast või

muud tööd. Erialase töö puudumise korral peaks hageja otsima teist tööd.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 19. aprilli 2012 otsusega hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud jäid

hageja kanda, kuid kohus vabastas hageja menetluskulude riigi tuludesse tasumise

kohustusest ning jättis riigi õigusabi osutamise kulud riigi kanda.

Otsuse põhjendustes märkis kohus, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-171-10 p-i 12 alusel

kvalifitseeris ta hüvitise nõude lepingu rikkumisest tuleneva nõudena.

Käesoleva tsiviilasja asjaoludest tuleneb, et tööandja suunas oma töötaja (hageja)

tervisekontrolli juunis 2010. Tõele ei vasta hageja väide selle kohta, et tal ei ole diagnoositud

hüpertooniat (kõrgvererõhutõbe). Kostja vastusest tuleneb, et kostja töötaja tegi

tervisekontrolli käigus vajalikud protseduurid, võttis analüüse ja tegi epikriisi saamiseks

päringu SA-le Ida-Viru Keskhaigla, kus hageja oli veebruaris 2010 ravil. Vastavalt epikriisile

olid hagejale pandud diagnoosid: VES ekstrasistolia ja hüpertooniatõbi, kuid ravi ta ei saa.

Kostja väidab, et hageja sõnul planeeris viimane teha oma südame uuringuid spetsialistide

juures. Kostja väide on kooskõlas SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisi ja 19. juuli 2010

terviseuuringute tulemusega. Epikriisist nähtub, et hagejale pandud diagnoosi kohaselt oli

põhihaigus gastroenteriit ja kaasuvad haigused südamekahjustusega hüpertooniatõbi ning

VES ekstrasistolia. Terviseuuringute tulemustest nähtub, et hageja vererõhk oli 19. juulil 2010

180/100, mis on üldteadaolevalt kõrge. Osas „soovitused töötajale“ on märgitud, et augustis

2010 plaanis uuringud kardioloogias ning järgmine vastuvõtt 2010 septembris.

Tervisekontrolli otsuse järgi võib hageja töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa

ametikohal. Ettepanekute kohaselt töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks on

vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Hagejat on

allkirja vastu tutvustatud nii terviseuuringute tulemuste kui ka otsusega. Otsusest tuleneb, et

järgmise tervisekontrolli aeg on september 2010. Eeltoodust tuleneb, et on väär hageja väide,

et töötervishoiu arsti otsuse põhjendused tervisekontrolli otsuses puuduvad.

Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja tegevus vigase, eksliku ning vale otsuse

tegemisel on võrreldav VÕS § 770 lõikes 1 nimetatud diagnoosiveaga ning lõpptulemusena

viis see hageja töölepingu ülesütlemiseni ning töökoha kaotuseni, mistõttu kostja vastutab

oma kohustuse rikkumise eest ning hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest. Kohus leidis, et

kostja ei pea hüvitama kahju, mida ta pole hagejale tekitanud. PERH-i haigusloo väljavõttest

ning TKE protokollist ei tulene, et tervisekontrolli otsus või ettepanek oli ebaõige, samuti see,

et tervishoiuteenus oli ebakvaliteetne. Tervisekontrolli otsuse tegemise ajal oli otsuses

sisalduv ettepanek hüpertooniatõvest tingitud riskide ja töötingimuste ohtude osas

põhjendatud. Ilmselge ja üldteada on, et hüpertooniatõve ja ekstrasüstooliaga (ekstrasistolia)

võivad kaasneda stenokardiahood, minestamised, südame seiskumine, mis on ohtlikud, kui

töötaja viibib kõrguses või liikuvate seadmete läheduses. Ettepanek töökeskkonna või

töökorralduse muutmiseks on suunatud tööandjale, et viimane ei rakendaks töötajat

töökohustuste täitmisel ohtlikes tingimustes. Kohtuistungil hageja antud selgituste kohaselt ta

ei tõusnud tööülesandeid tehes kunagi kõrgemale kui kaks meetrit, sest üle kahe meetri

kõrgusel oli vaja julgestusvööd ja seda ei kasutatud, samuti ei täitnud hageja oma

6

tööülesandeid liikuvate mehhanismide vahetus läheduses. Kui seadmeid hooldatakse, siis nad

ei tööta ning mehhanismid on suletud kaitsekorpustega. Kohus leidis, et ettepanek

töökeskkonna muutmiseks oli tehtud kuni uue tervisekontrolli toimumiseni ning uuele

tervisekontrollile pidid eelnema uuringud kardioloogi juures.

Kohus leidis, et TKE hinnangust ei tulene arsti viga ega hooletust, ega ka tervishoiuteenuse

mittevastavust mida saaks võrdsustada diagnoosiveaga VÕS § 770 lg 1 tähenduses.

Ekspertkomisjon on vaid hinnangu p-des 10.1 ja 10.2 konstateerinud hageja tervislikku

seisundit ja diagnoose enne tervisekontrolli otsuse tegemist, märgitakse, et patsiendile tehti

ettepanek minna korduskontrollile juba septembris 2010. Hageja seletuste kohaselt teatas

töötervishoiuarst talle, et hageja võib edasi töötada ning septembris uuesti kontrolli tulla.

Töötervishoiuarsti R. T. ütluste kohaselt oli hagejal plaanis minna uuringutele augustis-

septembris. Tunnistaja tegi hagejale ettepaneku pöörduda perearsti või kardioloogi juurde.

Tunnistaja väide on kooskõlas dokumendiga, mis kannab nimetust „Terviseuuringute

tulemused“ ning seega ei ole põhjendatud ka hageja väide, et tervishoiuteenuse

mittenõuetekohasus seisneb selles, et hagejat ei suunatud eriarsti juurde.

Iseenesest on õige hageja väide, et tööandja lõpetas lepingu tervisekontrolli soovituse põhjal.

Nimetatud põhjuslik seos aga ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna VÕS § 127 lg 4 järgi

peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohtu arvates on

hageja tööleping erakorraliselt üles öeldud valel õiguslikul alusel ja ilmselgelt kiirustades.

Tööandja pidanuks tervisekontrolli otsusest aru saama, et 2010 aasta juulis töötervishoiuarst

tegi ettepaneku töökeskkonna muutmiseks ja määras uue tervisekontrolli aja septembriks

2010. Kostja deliktilise vastutuse välistavad asjaolud, et tõendatud pole objektiivne

teokoosseis (kahju, tegu ja põhjuslik seos) ning kostja teo õigusvastasus. VÕS § 770 lg 1 järgi

vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige

diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse

rikkumise eest. Kohus märkis ka, et hüpoteetilist kahju ei saa määrata tingimuslikult

(pensioniea täitumine). Eeldada ei saa, et hageja töötanuks Viru RMT OÜ-s elektriseadmete

lukksepana pensioniea täitumiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A. Y. esitas Viru maakohtu 19. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1)

on õige hageja väide, et tervisekontrolli otsuses puuduvad põhjendused. Otsusest

nähtuvalt on kohus asunud alusetule seisukohale, et vastustaja töötaja tegi otsuse

A. Y. suhtes põhjendatult, tehes vastavaid protseduure, võttes analüüse ning tehes päringu

Ida-Viru Keskhaiglale;

2)

on kohus teinud järeldusi, mis ei tugine asjas esitatud tõenditel ning on esitanud

spekulatiivseid

seisukohti.

19. juulil

2010

tegelikkuses

mingeid

põhjalikumaid

terviseuuringuid A. Y. suhtes läbi ei viidud. Selle kohta puuduvad ka igasugused tõendid.

Maakohtu 20. oktoobri 2011 kohtuistungi protokollist ja R. T. ütlustest nähtuvalt on OÜ

Corrigo töötaja kinnitanud, et terviseuuringud seisnesid üksnes järgnevas: „pikkus, kaal,

vererõhu mõõtmine, kuulmise teravuse uuring, silmaarstile oli suunatud, vereanalüüsid olid

tehtud, kardiogramm“. Nimetatud protseduuride tegemist ei saa pidada asjakohaseks

terviseuuringuks, mis võimaldanuks teha A. Y. kohta järelduse „Vastunäidustatud töö

kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal”;

7

3)

ei ole vastustaja tõendanud ka seda, et ta oleks suunanud A. Y. spetsialistide juurde,

kui tal tekkis kahtlus A. Y. südamehaiguse suhtes. Dokumenti pealkirjaga „Terviseuuringute

tulemused“ sisaldab küll lauset „Aug. 2010. a. plaanis uuringud kardioloogis, s.p. järg.

vastuvõtt sept. 2010“, samas ei saa apellandi hinnangul sellest lausest tõsikindlalt järeldada, et

vastustaja töötaja oleks suunanud A. Y. kardioloogi vastuvõtule. Kui ka A. Y. ise kavatses

kardioloogi juurde minna, ei muuda see tervishoiuteenuse osutaja hoolsuskohustust

tervishoiuteenuse lepingu täitmisel;

4)

ei selgitatud A. Y. dokumendi sisu. Kuna ta eesti keelt ei valda, siis allkirjastas A. Y.

dokumendi, mille sisust ta aru ei saanud;

5)

nähtub hageja tervisekontrolli otsusest, et vastustaja on sisuliselt teinud kaks

üksteisega vastuolus olevat otsust, mille tulemuseks oli tööandjale üheselt arusaadav keeld

rakendada A. Y. tööl kõrgustes, liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal, s.t otsene alus

töötajaga töölepingu lõpetamiseks. Vastustaja töötaja poolt antud ütlustest nähtuvalt oli ta

teadlik sellest, et apellant oma ametikohal tehnoloogiaseadmete remondilukksepana töötas

liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Formaalselt võib olla tõepoolest tegemist üksnes

ettepanekuga tööandjale, kuid reaalselt pidi vastustaja aru saama, et tööandjal ei ole sellise

tervisekontrolli otsuse puhul muud valikut, kui tööleping lõpetada, sest töötaja ei sobi oma

terviseseisundi tõttu enam oma ametikohale;

6)

tõendavad PERH-i väljavõte haigusloost nr 1048229 ning TKE eksperthinnang üheselt

OÜ Corrigo poolt tehtud tervisekontrolli otsuse ebaõigsust. Nimetatud tõenditest nähtub, et

tegelikkuses puudusid igasugused alused A. Y. töötingimuste osas piirangute seadmiseks;

7)

pole maakohus otsuses näidanud asjakohaseid ja veenvaid põhjendusi, miks ei tõenda

kohtu arvates PERH-i väljavõte haigusloost TKE eksperthinnang vastustaja 19. juuli 2010

otsuse ebaõigsust ning tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist. Vastustaja tegevus oli

vähemalt ebaprofessionaalne ja hooletu. Vastustaja töötaja tegi meelevaldse ja eksliku otsuse,

mis ei tuginenud hageja tegelikule terviseseisundile. Sellega rikkus vastustaja süüliselt

vähemalt VÕS §-s 762 sisalduvat kohustust osutada tervishoiuteenust tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning kohustust vajaduse korral suunata patsient eriarsti

juurde. Vastustaja tegi vähemalt vea, hinnates valesti apellandi terviseseisundit ning

töökeskkonna sobivust töötajale. Vastustaja tegevus vigase, eksliku ning vale otsuse tegemisel

on võrreldav VÕS § 770 lõikes 1 nimetatud diagnoosiveaga;

8)

eksisteerib üheselt arusaadav põhjuslik seos vastustaja 19. juuli 2010 otsuse ning

töölepingu erakorralise ülesütlemise vahel – ilma vastustaja tervisekontrolli otsuseta ei oleks

tööandja töölepingut apellandiga lõpetanud, tööleping oleks jätkunud ning apellant oleks

säilitanud oma sissetuleku töötasu näol;

9)

ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et hüpoteetilist kahju ei saa määrata

tingimuslikult (pensioniea täitumine). On mõistlik eeldada, et töötaja jätkab tööd oma

suhteliselt mittelevinud ja spetsiifilisel erialal kuni pensionile jäämiseni. Puuduvad

igasugused andmed ning tõendid selle kohta, et A. Y. töösuhe Viru RMT OÜ-ga võinuks

lõppeda mingil töötajast või tööandjast tuleneval põhjusel;

10)

on arvestuse aluseks on keskmine töötasu. Eeldatavalt oleks apellandi tegelik töötasu

edasisel töötamisel aja jooksul kasvanud. Arvestades TsMS §-s 233 sätestatuga on kohtul

õigus otsustada kahju suurus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

5. OÜ Corrigo vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

8

1)

ei ole asjakohased kaebuse väited terviseuuringute ulatuse kohta, kuna vastustaja

töötervishoiu arsti otsus ja ettepanek ei põhinenud ainult terviseuuringutel;

2)

on väär, põhjendamata ja tõendamata apellandi käsitlus tema suunamisest

spetsialistide juurde ja sellest tulenev väidetav hoolsuskohustuse rikkumine. Dokumendist

„Terviseuuringute tulemused“ nähtub üheselt mõistetavalt, et kuni järgmise tervisekontrollini

septembris 2010 pidi apellant minema uuringutele kardioloogias;

3)

on väär, pahatahtlik ja tõendamata apellandi väide dokumendi allkirjastamise ja

selgitamise kohta. Apellandile on selgitatud selle sisu ja apellant on selle ka allkirjastanud.

Apellandil oli alati õigus jätta dokument allkirjastamata või teha dokumendi tõlge ning pärast

esitada oma seisukohad. Lisaks märgib vastustaja, et oluline on dokumendi apellandile

teatavaks tegemine. Apellant on 27. märtsi 2012 kohtuistungil ka ise väitnud, et ta oli teadlik

sellest, et tal on südamega probleeme. Seega on tõendatud, et apellant pidi minema

kardioloogi vastuvõtule;

4)

samastab apellant järjepidevalt töötervishoiuarsti otsuse ja töötervishoiuarsti

ettepaneku. Otsus ja ettepanek on erinevad nii oma sisult kui ka võimalike tagajärgede

poolest. Väär on apellandi seisukoht, et tervisekontrolli otsuses sisalduv otsus ja ettepanek on

kaks vastuolulist otsust. Määruse nr 74 Lisas 4 toodud vormis on olemuslikult kaks erinevat

positsiooni: 1) otsus töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta ja

2) ettepanekud töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks. Sõnaselgelt on kirjas, et apellant

võib töötada antud ametikohal ning ettepanekutena tööandjale kirjas, et vastunäidustatud töö

kõrgustes, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Seega puudub viidatud otsuses

keeld apellandil töötada OÜ-s Viru RMT tehnoloogiaseadmete lukksepana;

5)

ei vastuta vastustaja töölepingu ülesütlemise eest. See kas ja millisel viisil arvestab

tööandja töötervishoiuarsti ettepanekuid ei sõltu vastustajast. Kui apellant töölepingu

ülesütlemisega ja sellest tulenevate tagajärgedega nõus ei olnud, oleks ta pidanud vaidlustama

töölepingu ülesütlemise;

6)

ei olnud vastustaja tegevus ebaprofessionaalne ega hooletu. Vastupidised apellandi

väited on väärad, paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks on antud asja menetluse käigus

selgunud, et apellandile vastunäidustatud töökeskkonna riskifaktoreid tegelikult apellandi

tööülesannete täitmise käigus ei esinenud. Absoluutselt asjakohatu ja väär on apellandi

käsitlus tervisekontrolli tulemuste samastamisest diagnoosiveaga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu

ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega

seaduse kohaldamisel, ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses

korrata.

7. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu poolt vaidlusalusele suhtele antud õiguslikku

kvalifikatsiooni, mille kohaselt on töötervishoiuteenuse osutamisel tegemist tervishoiuteenuse

osutamise lepinguga VÕS § 758 tähenduses. Selle kvalifikatsiooniga nõustub ka

ringkonnakohus. Sellest lähtudes tuli hagejal (apellandil) kahju hüvitamise nõude rahuldamise

9

eeldusena tõendada, et kostja (vastustaja) on rikkunud pooltevahelist tervishoiuteenuse

osutamise lepingut.

Tervishoiuteenuse lepingu rikkumisele tuginedes peaks patsient tõendama esiteks

tervishoiuteenuse osutaja raviviga, s.o seda, et viimane ei tegutsenud nõutava hoolsusega ja et

teenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762), aga ka

tervishoiuteenuse osutaja süüd, VÕS § 770, lg 1, 3, § 104. Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole

hoolsusstandardit rikkunud, siis ei ole alust lugeda teda ka lepingut rikkunuks (K. Sein,

Ettenähtavus ja rikutud kohustuse eesmärk kui lepingulise kahjuhüvitise piiramise alused,

Tartu 2007, lk 91).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul ei ole hageja (apellant)

tõendanud kostja (vastustaja) poolset lepingurikkumist tema suhtes.

8. Õige ei ole apellandi etteheide, nagu oleks maakohus asunud alusetult seisukohale, et

vastustaja töötaja tegi otsuse A. Y. suhtes põhjendatult vastavate protseduuride teostamise,

analüüside võtmise ning Ida-Viru Keskhaiglale tehtud päringu alusel. Nimetatud seosed

tulenevad asjas kogutud tõenditest. Menetluses üle kuulatud tunnistaja, s.o vaidlusaluse

töötervishoiu otsuse koostanud töötervishoiuarst R.T. i, ütlustest (t I kd lk 118) nähtub, et

tunnistajale kui töötervishoiuarstile esitati Ida-Viru Keskhaigla tõend – epikriis, kus olid

kirjas pool aastat varem hagejale pandud diagnoosid. Tunnistaja ütluste kohaselt kohapeal

toimus pikkuse, kaalu ja vererõhu mõõtmine, kuulmisteravuse uuring, suunamine silmaarstile,

vereanalüüsid ja kardiogramm. 20.10.2011.a kohtuistungil on hageja ise samuti kinnitanud, et

Corrigo’s tervisekontrollis käies mõõdeti vererõhku, võeti veresuhkru proov.

Samuti nähtub 19.07.2010.a koostatud terviseuuringute tulemustelt (t I kd lk 90), et lahtris

„Lisa informatsioon“ olevad andmed pärinevad SA Ida-Viru Keskhaigla statsionaarsest

epikriisist (Haigusloo nr 10-01492, t I kd lk 91 jj). Selleks lisateabeks on andmed patsient

A. Y. , s.o hagejale, varem omistatud diagnooside kohta.

Seega leidis maakohus põhjendatult, et töötervishoiuarst tegi töötervishoiukontrolli otsuse ja

ettepanekud olemasolevate andmete ja teostatud uuringute tulemuste põhjal.

9. Vaidlust ei ole iseenesest selles, milliseid uuringuid 19.07.2010.a tervisekontrolli käigus

hagejale teostati. Tunnistaja R. T. on andnud ütlusi muuhulgas selle kohta, et

töötervishoiukontrolli raames küsib arst andmeid ka patsiendilt endalt ning arvestab ka nende

andmetega. Käesoleval juhul on lähtutud ka SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisist, milles

märgitud diagnoosid märkis töötervishoiuarst lisaandmetena oma uuringute tulemustesse.

„Töötajate tervisekontrolli korra“ (vastu võetud sotsiaalministri 24.04.2003.a määrusega nr

74) § 6 näeb muuhulgas ette päringute tegemise töötajale varem tervishoiuteenuse osutajale,

kelle juures töötaja on varem oma tervist kontrollinud või ennast ravinud. Sellest tuleneb, et

töötaja tervisekontrolli läbiviimisel on lubatav tugineda ka töötaja tervise kohta varem

kogutud andmetele, haigusloole ja diagnoosidele.

10. Kolleegium leiab, et töötervishoiuarsti ülesandeks ei olnud varasemas epikriisis

sisaldunud andmete ja diagnooside ümberlükkamine, vaid terviserikke kahtluse olemasolul

neile

tähelepanu

juhtimine

ning

soovituste

andmine

terviseseisundi

täiendavaks

kontrollimiseks erialaspetsialisti juures.

Kohtule esitatud tõendite ja väidete põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et kostja töötaja

oleks rikkunud

eelnimetatud „Töötajate tervisekontrolli korra“ §-s 4 sätestatud

töötervishoiuarsti

ülesandeid,

milleks

on:

1)

töötaja

terviseseisundi

hindamine,

10

2) töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse hindamine ja 3) töötaja tööst

põhjustatud haigestumise või võimaliku kutsehaigestumise väljaselgitamine. Kolleegium

nõustub kostja (vastustaja) seisukohaga, mille kohaselt töötajate tervisekontrolli raames ei

olnud kostja ülesandeks mitte lõplike diagnooside kinnitamine, vaid eeskätt töötaja

terviseseisundiga seotud ohutegurite väljaselgitamine ning neist lähtuvalt edasiste soovituste

andmine.

Tunnistaja R. T. ütlustest nähtub ka, et patsiendil oli vähemalt südamehaiguse kahtlus ning et

tal oli ka endal kavas minna augustis-septembris uuringutele. Kahtluse olemasolul saab

pidada põhjendatuks soovitust vältida kuni diagnoosi kinnitamiseni või ümberlükkamiseni

tööd ohtlikes tingimustes, sh kõrgustes ja liikuvate mehhanismide vahetus läheduses.

11. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited, et vastustaja töötaja ei suunanud hagejat

(apellanti) spetsialistide vastuvõtule võimaliku südamehaiguse väljaselgitamiseks ning et

sellega rikkus kostja oma hoolsuskohustust tervishoiuteenuse osutamisel.

„Töötajate tervisekontrolli korra“ § 5 lg 4 kohaselt töötervishoiuarst, olles tutvunud

tervisekontrolli alusdokumentide ning töökohal töötaja töökeskkonna ja töökorraldusega,

määrab vajalikud terviseuuringud, kaasates vajadusel eriarste. Kolleegium leiab, et olukorras,

kus töötaja on töötervishoiuarstile avaldanud kavatsust minna ise lähiajal uuringutele eriarsti

juurde, ei ole töötervishoiuarstil kohustust määrata omalt poolt täiendavaid uuringuid ja

suunata patsienti veel kord eriarsti vastuvõtule.

Käesoleval juhul on hageja ise maakohtu 27.03.2012.a istungil kinnitanud, et aprillis 2010.a

viidi hageja töö juurest kiirabiga haiglasse ning talle teatati, et tal on probleeme südamega.

See kinnitab, et hageja oli teadlik vähemalt südamerikke kahtlusest ning vajadusest oma

tervist täiendavalt kontrollida. Samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et hageja (patsient) sai

juunis 2010 perearstilt suunamise kardioloogile ning patsient ise avaldas ka tunnistajale, et

seoses varasema haigestumise tõttu südamehaiguse esinemise kahtlusega on tal kavas käia

uuringutel südamehaiguse olemasolu väljaselgitamiseks. 19.07.2010.a terviseuuringute

tulemustel (t I kd lk 90) on soovitustena töötajale märgitud: „aug. 2010.a plaanis uuringud

kardioloogil, s.p järg. vastuvõtt sept. 2010.a.“ Seega on tõendatud, et kostja töötaja pööras

piisavalt hageja tähelepanu vajadusele teostada uuringud südamehaiguse esinemise

väljaselgitamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust heita töötervishoiuarstile ette

hoolsuskohustuse rikkumist seoses sellega, et ta ei suunanud hagejat omalt poolt täiendavalt

südameuuringutele.

12. Ringkonnakohtu arvates ei saa pidada asjakohaseks väidet, et dokumendi sisu

A. Y. ei selgitatud ja ta selle sisust aru ei saanud. Isikul ei ole kohustust anda oma allkirja

ühelegi dokumendile, mille sisu ei ole talle piisavalt arusaadav. Menetluse käigus ei ole

hageja (apellant) tuginenud sellele ega põhistanud, et suhtlemine tervisekontrolli teostanud

töötervishoiuarst R. T. oleks olnud takistatud ebapiisava eesti keele oskuse tõttu ning et

töötervishoiuarst ei suutnuks talle vajadusel dokumendi sisu selgitada vene keeles. Samuti on

vastavalt eeltoodule leidnud kinnitust, et sõltumata tervisekontrolli otsuse sõnastusest oli

hageja teadlik vajadusest lasta oma südame seisundit kontrollida.

13. Õige ei ole apellandi seisukoht, et vaidlusalune tervisekontrolli otsus sisaldab kaht

üksteisega vastuolus olevat otsustust ning et koostatud dokumendist on välja loetav üheselt

arusaadav kohustus lõpetada A. Y. töösuhe. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, mille

kohaselt töötervishoiuarsti ettepanekud töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks ei ole

käsitatavad ettekirjutusena tööandjale.

11

Dokumendis sisalduvat teavet tulnuks ka tööandjal arvestada tervikuna: esiteks otsus, mille

kohaselt on töötajal lubatud jätkata töötamist senisel ametikohal, ning teiseks soovitus vältida

töötamist kõrguses ja liikuvate masinate ning mehhanismide läheduses. Muuhulgas on

apellant menetluse käigus (maakohtu 20.01.2011.a istungil) kinnitanud, et tegelikkuses ta

enam kui 2 m kõrgusel või töötavate mehhanismide läheduses tööd ei teinud; seadmete

hooldamise ajal on need välja lülitatud. Seega lähtuvalt apellandi tegelikest tööülesannetest ei

pruukinud tervisekontrolli otsuses esitatud ettepanekud tuua kaasa vajadust töökorraldust

reaalselt muuta.

14. Maakohus asus ka põhjendatult seisukohale, et ettepanek vältida töötamist kõrguses ja

liikuvate masinate ning mehhanismide läheduses oli tehtud kuni järgmise tervisekontrolli

tegemiseni 2010.a septembris (vt ka eelpool p 10-11). Arvestades tervisekontrolli otsust

tervikuna pidanuks olema mõistetav, et tegemist ei olnud veel lõpliku ja kinnitust saanud

hinnanguga töötaja terviseseisundile.

Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et kostjale ei ole alust süüks panna tööandja

poolt ennatlikult tehtud järeldust, mille kohaselt töötaja ei saa enam jätkata oma senisel

töökohal töötamist. Tegemist oli hageja tööandja subjektiivse tõlgendusega dokumendi sisust.

Objektiivselt ei tulene tervisekontrolli otsusest, et töötaja ei saanud enam jätkata senisel

ametikohal töötamist ja töösuhe temaga tuleks tervislikel põhjustel lõpetada.

15. Õige ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu tõendaksid PERH-i väljavõte

haigusloost nr 1048229 (t I kd lk 18-22) ning TKE eksperthinnang (t I kd lk 24-25)

OÜ Corrigo poolt tehtud tervisekontrolli otsuse ebaõigsust.

PERH-i haigusloo väljavõttest (t I kd lk 18) nähtuvalt leidis uuringute tulemusena kinnitust

lõplik kliiniline diagnoos – hüpertooniatõbi e essentsiaalne e primaarne arteriaalne

hüpertension (M. Hypertensivus cardialis I-II aste); kaasuva diagnoosina on märgitud

segahüperlipideemia (Dyslipidaemia).

Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjon (protokoll t I kd lk 24-25) ei teostanud hageja

tervisekontrolliks täiendavaid uuringuid, vaid toetus varasemate uuringute tulemustele ja

dokumentatsioonile. Ka selles hinnangus märgitakse, et patsiendil on diagnoositud arteriaalne

hüpertensioon, s.o kõrgvererõhk.

Seega on nimetatud tõenditega kinnitust leidnud, et hagejal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi,

kuid PERH-i uuringute ega ka TKE hinnangul ei takistanuks see hagejal jätkata oma senisel

töökohal töötamist.

16. Asjaolu, et pärast töötervishoiukontrolli teostatud uuringute tulemuste kohaselt ei

takistanud hagejal diagnoositud kõrgvererõhutõbi tal jätkamast töötamist senisel ametikohal,

ei anna alust järelduseks, et kostja töötervishoiuarsti koostatud otsus koos selles sisalduva

ettepanekuga vältida töötamist kõrgustes ja liikuvate mehhanismide läheduses oleks olnud

ebaõige või ei oleks see vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele.

Kolleegium jääb seisukoha juurde, et 19.07.2010.a tervisekontrolli otsus ei sisaldanud

lõplikku hinnangut töötaja terviseseisundile ning lähtus vajadusest teostada täpsemaid

uuringuid. Samuti ei sisaldanud ka kostja töötaja poolt 19.07.2010.a koostatud tervisekontrolli

otsus hagejale keeldu jätkata töötamist senisel ametikohal. Vastupidi – otsuse sõnastuse

kohaselt võis hageja jätkata senist tööd.

12

17. Eelnevast lähtudes ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, nagu oleks

19.07.2010.a tervisekontrolli otsus olnud koostatud ebaprofessionaalselt ja hooletult ning

tegemist oleks tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega.

Töötervishoiuarst juhindus otsuse koostamisel varem töötaja terviseseisundi kohta antud

arstlikest hinnangutest (Ida-Viru Keskhaigla epikriis haigusloost nr 10-01492). Viidates

vajadusele viia järgmine tervisekontroll läbi septembris 2010.a (s.o ca 2 kuu möödudes), ei

olnud tegemist lõplike järeldustega töötaja terviseseisundi kohta (vt juba eelpool p 14), vaid

töötaja pidi oma südame seisundit kontrollima kardioloogi juures.

Kostja on põhjendanud, et diagnoositud kõrgvererõhutõve ja ka VES ekstrasüstoolia

esinemise kahtluse korral on töötamine kõrgustes ja liikuvate mehhanismide vahetus

läheduses ohtlik ning maakohus on oma otsuse põhjendamisel sellest õigesti juhindunud.

Seega ei tulene asja materjalidest, nagu oleks vastustaja hinnanud ebaõigesti apellandi

terviseseisundit. Töötervishoiuarsti hinnangud ja järeldused põhinesid kontrolli ajaks kogutud

andmetel ning nendest andmetest lähtudes oli põhjust juhtida tähelepanu potentsiaalsele

ohule, mis võis kaasneda kõrgvererõhutõve ja ekstrasüstooliaga.

18. Kuivõrd tuvastatav ei ole vastustaja poolne tervishoiuteenuse lepingu rikkumine, s.o

ravivea esinemine, ehk hooletus tervishoiuteenuse osutamisel ning teenuse mittevastavus

vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762), siis puudub vajadus hinnata täiendavalt

kahju hüvitamise abstraktse faktilise koosseisu ülejäänud elemente, sh põhjuslikku seost

vastustaja 19.07.2010.a tervisekontrolli otsuse ning töölepingu erakorralise ülesütlemise

vahel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt nähtub küll asja

materjalidest, et tööandja lõpetas töölepingu tervisekontrolli soovituse põhjal, kuid tegemist ei

olnud vastustaja (kostja) poolse lepingurikkumisega. Samuti asus maakohus õigesti

seisukohale, et tegemist oli tööandja poolt hageja töölepingu ennatliku ülesütlemisega.

Kuna kostja poolne lepingurikkumine ei ole kinnitust leidnud, siis ei saa esineda ka

põhjuslikku seost lepingu rikkumise ja hagejale kahjuliku tagajärje saabumise vahel.

19. Samal põhjusel puudub vajadus hinnaga ka hagejal tekkida võiva hüpoteetilise kahju

suurust, sh otsustada kahjuhüvitise suurus kohtu siseveendumuse kohaselt (TsMS § 233 lg 1).

Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 139 lg 2 kohaselt on kahjustatud isikul kohustus omalt

poolt võtta tarvitusele kõik mõistlikud abinõud tekkiva kahju vähendamiseks. Hageja väitel

saabub tema pensioniiga 2024. aastal, s.o 11 aasta pärast. Seega oleks hagejal ka tema nõude

rahuldamise korral kohustus teha mõistlikke pingutusi uue sissetuleku leidmiseks, muuhulgas

võib see tähendada töötamist väljaspool oma eriala. Samuti on hageja märkinud, et tema

varasem tööandja on valmis teda lukksepa töökoha vabanemisel uuesti tööle võtma. Saab

pidada tõenäoliseks, et 11 aasta jooksul vabaneb tööandjal ka sobiv töökoht. Seega asus

maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal tulevikus tekkivat kahju ei saa arvestada

tingimuslikult kuni pensioniea täitumiseni, lugedes saamata jäänud tuluks kogu hageja

arvestusliku töötasu selle perioodi vältel.

20. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei

rahulda, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda.

Apellandile antud menetlusabi jätkuvuse põhimõttel vabastati apellant riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel. Samuti on apellandile antud riigi õigusabi.

13

Ringkonnakohus leiab, et järgides maakohtu põhjendusi tuleb apellant TsMS § 190 lg 7 alusel

vabastada riigilõivu ja riigi õigusabi kulude riigituludesse tasumise kohustusest ka

apellatsiooniastmes, jättes nimetatud kulud riigi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/