3-11-1605/36 · 3-11-1605/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.03.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1605 Haldusasi Dmitri Tsajuni (Tsajun) kaebus teksapükste kadumisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.12.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Dmitri Tsajuni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Dmitri Tsajun Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.12.2011. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud nimekiri. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 15.04.2013 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22.02.2010 viisid kaks Viru Vangla inspektor-kontaktisikut läbi kaebaja isiklike asjade inventuuri. Inventuuri käigus kustutati kaebaja varade hulgast rohelised teksapüksid ning PVA liim. 22.02.2010 koostatud dokumendil „Ühtne nimekiri kinni peetava isiku asjadest“ on kaebaja allkiri (tl 43 ja pöördel). Dokumendil on allkirja kohal märge: „Kõik minu asjad on ühtsesse nimekirja kantud ja kirjeldatud õigesti. Avaldusi ja kaebusi läbiotsimise kohta ei ole.“

2. 06.04.2010 esitas kaebaja Viru Vanglale avalduse (tl 31), mille soovis saada informatsiooni muuhulgas roheliste teksade kohta.

2

3. 17.02.2011 registreeris vastustaja kaebaja kahju hüvitamise taotluse (tl 7), milles kaebaja palus tagastada talle tema rohelised teksad ning liim või hüvitada kahju 200 euro suuruses summas.

4. Vastustaja jättis 01.06.2011. a otsusega nr 6-16/6829 (tl 6) kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Otsuse kohaselt nähtus inventuuri läbi viinud inspektor- kontaktisiku 12.04.2011. a õiendist, et kaebaja sorteeris ise inventuuri käigus oma asju ning viskas mittevajalikud esemed ära. Kuna möödunud oli kaua aega, ei mäletanud õiendi koostanud inspektor-kontaktisik, kas äravisatud asjade hulgas olid ka teksad ja liim.

5. 28.06.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (tl 1-3, tõlge tl 10), milles kaebaja palus vastustajalt välja mõista laost kaduma läinud roheliste teksade tõttu talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest 200 euro suurune hüvitis. Kaebuse kohaselt ei ole kaebajal võimalik tõendada teksade maksumust, kuid varasemalt on need tema isiklike asjade nimekirjas olemas olnud.

6. Vastustaja vastuse (tl 29-30) kohaselt ei ole kaebus põhjendatud, kuna vangla pole teksapükse kaotanud, vaid kaebaja loobus nendest ise 22.02.2010 toimunud inventuuri käigus, kus ta oma asju sorteeris ja osa tema arvates mittevajalikke asju ära viskas. Veel juhtis vastustaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja pole koheselt pükste kadumise osas nimekirja mingeid märkeid teinud ning leiti, et kaebaja eesmärgiks on alusetu rikastumine, kuna ta on algselt soovinud dressipluusi, pükste ja doomino eest hüvitiseks 2000 krooni, hiljem aga pükste ja liimi eest 200 eurot.

7. 08.12.2011 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 62-65) jäi kaebaja oma kaebuse väidete juurde ning väitis, et ei taotle mittevaralise, vaid üksnes varalise kahju hüvitamist. Kaebaja avaldas istungil, et hindab kadunud pükste väärtuseks 200 eurot ja soovib hüvitiseks sellist summat või pükste asendamist samaväärsetega. Täiendavalt märkis kaebaja, et puuduolevate asjade kohta kirjutas ta koheselt avalduse, 2000 krooni pluusi, pükste ja doomino eest küsis ta vastustajalt kompromissina, ning lisas, et vangla on ise seadust rikkunud, kuna pole väidetavalt ära visatud esemete hävitamise kohta akti koostanud.

8. Tartu Halduskohus jättis 15.12.2011. a otsusega (tl 66-68) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on iseenesest mõistetav, et vanglal lasub kohustus tagada lattu hoiule antud kinnipeetavate asjade säilimine. Otsuse kohaselt nähtub haldusasja toimikust, et 08.07.2008 oli laos kaebaja isiklike asjade hulgas kaks paari rohelisi pükse (tl 42), 22.02.2010 kanti nimekirja aga ainult üks paar rohelisi teksaseid nimetusega „choice“ (tl 43). Kaebaja on nimekirja õigsust ja pretensioonide puudumist oma allkirjaga kinnitanud ega ole puudu oleva teise paari roheliste teksapükste kohta pretensioone esitanud ka 23.02.2010, 08.03.2010 ja 21.03.2010 registreeritud kaebustes (tl 33, 36-37 ja 38), vaid on vastava asjaolu ära märkinud alles 22.03.2010 esitatud avalduses (tl 31). Halduskohus on seisukohal, et puudub vähimgi alus kahelda vanglaametniku väidetes, et kaebaja sorteeris ise oma asju, viskas enda arvates mittevajalikud ära, ei esitanud selle järel pretensioone ning polnud rahul vaid geelipliiatsite ja muusikat mängiva kaardi äravõtmisega. Kaebaja enda väited on aga vastuolulised ja väheusutavad. Kaebuses väidab kaebaja, et püksid on isast jäänud ainus kingitus (tl 3), kohtuistungil aga selgitas, et ei tea täpselt kuna ja kelle poolt need kingiti (tl 63). Midagi konkreetset ei osanud ta öelda ka pükste hinna kohta, väites vaid, et 200 eurot on nende praegune tema enda hinnangul rajanev maksumus. Arvestades, et väidetavalt kingiti püksid talle juba aastal 2003, on selline suur summa kasutatud pükste väärtusena äärmiselt ebatõenäoline, seda ei muuda usutavamaks ka väide, et tegemist oli välismaalt pärineva tellimustööga. Halduskohus on seisukohal, et tegelikult ei kinnita miski, et kaebaja püksid on

3

üldse kaduma läinud, et see on toimunud just vastustaja süül ning et tekitatud kahju suuruseks on 200 eurot. Halduskohus märgib, et vangistusalased õigusaktid ei sätesta kinnipeetavate poolt inventuuri käigus ära visatud asjadega toimimise korda. Vastava aktiga tuleb vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 63 lg-st 2, § 68 lg-st 3 ja § 71 lg-st 1 tulenevalt vormistada vaid vanglas lubamatute esemete äravõtmine, eseme leidmine ja leitud esemete hävitamine. Halduskohus leiab, et kaebaja puhul ühegi nimetatud juhuga tegemist polnud ja seega polnud Viru Vanglal kohustust vormistada kaebaja pükste kohta akte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. 10.01.2012 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 79-86, tõlge tl 88-89), milles palub vanglalt välja mõista tema teksade kadumise eest hüvitis summas 200 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt olid kõnealused teksad dokumentide kohaselt kaebajal olemas alates 2008. aastast ja 2010. aastal need kadusid. Kaebaja selgitab, et 22.02.2010 avastas ta asjade ülelugemisel, et tema laos asuvate isiklike asjade hulgast puuduvad rohelised teksad, teavitas sellest koheselt kontaktisikut ning kirjutas teksade puudumise kohta avalduse. Kaebaja väidab, et seda kaebaja ütlust ei pannud kohus tähele ega kandnud protokolli. Seoses sellega, et kaebaja andis ise allkirja selle kohta, et tema asjad on üle loetud, märgib kaebaja, et ta ei saanud aru, mis sellel paberil eesti keeles kirjas oli. Samuti selgitab kaebaja, et kui kinnipeetav soovib tema mittevajalikud asjad ära visata, peab ta kirjutama taotluse ning näitama ära, mida ta ära viskas. Lisaks märgib kaebaja, et seletuse kirjutanud kontaktisik ei mäletanud ka ise, kas doomino, liim ja teksad olid kaebaja asjade seas või et kas kaebaja viskas teksad ära või ei.

10. Vastustaja palub oma ringkonnakohtule esitatud vastuses (tl 102-103) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks kaebaja väitele, et ta ei ole esitanud taotlust oma esemete äraviskamiseks, selgitab vastustaja, et reeglina on kinnipeetavate poolt oma esemete äraviskamiseks taotluse esitamise mõtteks see, et vangla osaks eseme isiklike asjade nimekirjast maha registreerida. Isiklike asjade täiendkontrolli puhul ei ole vaja taotlust esitada, sest nimekirjast ei kustutata midagi, vaid nimekirja kantaksegi vaid need esemed, mille kinnipeetav soovib alles jätta. Seega leiab vastustaja, et kaebaja võiski osa esemeid kontrolli käigus ära visata ning neid esemeid nimekirja ei kantud. Uue koostatud nimekirjaga tutvus ka kaebaja ise ning andis selle kohta allkirja. Vastustaja leiab, et otsitud on kaebaja väide selle kohta, et ta ei saanud nimekirjast kohe aru, kuna see oli eestikeelne. Mõlemad kaebaja isiklike asjade täiendkontrollis osalenud ametnikud valdavad vene keelt, mistõttu oleks kaebajal olnud võimalik ametnikelt küsida täiendavaid selgitusi. Vastustaja hinnangul on väheusutav, et kaebaja oleks koostatud nimekirjale alla kirjutanud ja kinnitanud, et asjad on nimekirja kantud õigesti, kui tal oleks olnud mingisuguseid pretensioone. Samuti on kaebaja korduvalt andnud erinevatele isiklike asjade nimekirjadele allkirju, mistõttu ei ole reaalne, et kinnipeetav ei tea ega saa aru, mis eesmärgiga neid nimekirju tehakse või miks ta sinna allkirja annab. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et vangla ei ole kaebaja pükse kaotanud, vaid kaebaja loobus nendest ise 22.02.2010 toimunud asjade täiendkontrollil. Samuti leiab vastustaja, et isegi kui vastustaja oleks apellandi teksapüksid kaotanud, siis apellandi soovitud hüvitis teksapükste eest on ilmselgelt liiga suur ning erinevates pöördumistes hinnatud erinevalt, mis annab alust arvata, et apellandi eesmärgiks võib olla soov alusetult rikastuda.

11. 31.01.2013 kohtule esitatud täiendavas avalduses märgib kaebaja, et ta ei teadnud, millele ta 22.02.2010 toimunud läbiotsimise järgselt alla kirjutas, kuna see oli eesti keeles ja ta ei saanud sellest aru. Kohe, kui ta sai teada, pöördus ta seoses asjade kaotsiminekuga vangla poole.

4

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4), kuid peab vajalikuks lisada järgmist.

13. Kaebaja soovib kahju hüvitamist roheliste teksapükste „Cartini“ eest. Kui pooled vaidlevad selle üle, mis tegelikult juhtunud on, siis peab kohus lähtuma sellest, kes mida tõendama peab. Tõendamiskoormust reguleerib halduskohtumenetluse seadustikus HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Üldise menetluspõhimõtte kohaselt peab pool tõendama neide asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või väited. Kinnipeetavate osas võib nende piiratud võimaluste tõttu esineda erisusi. Käesoleval juhul on tõendamise seisukohalt oluline tähendus 22.10.2010 koostatud dokumendil „Ühtne nimekiri kinni peetava isiku asjadest“, millel on ka kaebaja allkiri (tl 43 ja pöördel). Dokumendil on allkirja kohal märge: „Kõik minu asjad on ühtsesse nimekirja kantud ja kirjeldatud õigesti. Avaldusi ja kaebusi läbiotsimise kohta ei ole.“ Selle nimekirja kohaselt on kaebajal kaks paari pükse: beežid „Winks“ ja rohelised teksad „Choice“. Rohelisi teksapükse „Cartini“ selles nimekirjas ei leidu. Seega on kaebajal kohustus selgitada ja tõendada, miks on see dokument vale. Kaebaja on alles 31.01.2013 kohtule esitatud täiendavas avalduses märkinud, et ta ei teadnud, millele ta 22.02.2010 toimunud läbiotsimise järgselt alla kirjutas, kuna see oli eesti keeles ja ta ei saanud sellest aru. Kohe, kui ta sai teada, pöördus ta seoses asjade kaotsiminekuga vangla poole. See kaebaja väide ei ole aga usutav. Kaebaja on Viru Vangla arvestusosakonna andmetel viibinud kinnipidamisasutustes 31.07.2003 saati, sh Viru Vanglas 2008. aastast saati. Väide, et kaebaja ei teadnud peale seitsme aasta pikkust kinnipidamisasutustes viibimist, millele ta 22.02.2010 alla kirjutas, ei ole usutav. Eelnevast tulenevalt lasub tõendamiskoormus kaebajal, kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mille alusel saaks tema kaebuse rahuldada. Kaebaja kaebus tugineb paljastel väidetel. Ringkonnakohus leiab, et täiendavaid tõendeid ei ole ka uurimisprintsiibist lähtuvalt võimalik koguda, iseäranis ei annaks asjakohast informatsiooni täiendavate järelepäringute tegemine ringkonnakohtu poolt.

14. Kinnipeetava isiklike asjadega toimimist reguleeriv põhinorm on vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 1, mille kohaselt võtab vanglasse vastuvõtmisel vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule. Kinnipeetava isikutunnistuse või elamisloakaardi digitaalset kasutamist võimaldavad koodid võetakse hoiule kinnipeetava soovil. Täiendavalt tuleb arvestada ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) 12. peatükiga. VSkE § 61 lg 1 sätestab, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata (s.t mittekeelatud) asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piiranguid. VSkE § 57 lg 3 kohaselt ei või kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ületada 30 kilogrammi. VSkE § 61 lg 11 kohaselt on kinnipeetav kohustatud andma isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. VSkE § 61 lg 2 sätestab, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. VSkE § 61 lg 4 sätestab, et asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost

5

väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. VSkE § 62 järgi võib kinnipeetava asju hävitada hügieeninõuete tagamiseks või siis, kui kinnipeetava asjade kaal ületab 30 kilogrammi. VSkE § 63 lg 2 sätestab, et kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Käesoleval juhul on vastustaja inspektor-kontaktisik selgitanud, et kaebaja sorteeris ise oma asju ja viskas tema arust mittevajalikud asjad ära. Ringkonnakohtul pole nagu halduskohtulgi põhjust selles seletuses kahelda. Ringkonnakohus on seisukohal, et VSkE § 63 lg 2 ei kehti juhul, kui kinnipeetav ise oma asjast loobub. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et arusaamatuste ja asjatute õigusvaidluste vältimiseks tulevikus võiks kaaluda VSkE § 63 lg 2 kohaldamist vangla poolt ka juhtudel, kui kinnipeetav talle kuuluvast asjast vabatahtlikult loobub.

15. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja poolt kohtuistungil avaldatud ütlust selle kohta, et kaebaja on esitanud teksade kadumise kohta vanglale koheselt avalduse. Halduskohus on otsuses ükshaaval välja toonud kaebaja poolt vanglale kirjutatud avaldused, ja on märkinud, millises neist on kaebaja käsitlenud teksapükste kadumist. Ka toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja kohe pärast asjade ülelugemist seoses tema teksade kadumisega vangla poole pöördunud. Apellatsioonkaebuses kinnitab kaebaja, et eraldi avalduse seoses teksapükste kadumisega kirjutas ta alles 22.03.2010 ning see on vastustaja poolt registreeritud 06.04.2010 (tl 31). Varasemat avalduse esitamist ei nähtu ka kohtule esitatud Viru Vangla dokumendiregistri väljavõttest kaebaja pöördumiste kohta ajavahemikul 22.02.2010-22.03.2010 (tl 44). Seega ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks avaldanud rahulolematust roheliste teksapükste puudumise kohta kohe pärast asjade ülelugemist ja tema asjade seast roheliste teksapükste puudumisest teada saamist, mistõttu ei ole ka alust arvata, et teksapüksid oleksid tema asjade seast kadunud kaebaja teadmata.

16. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kui kõnealused teksapüksid oleks asjade ülelugemisel olemas olnud, oleks inspektor-kontaktisikud neid ka mäletanud, ei saa järeldada, et teksapükse ei olnud kaebaja asjade seas juba asjade ülelugemise ajal. Halduskohus on leidnud, et on tõenäoline, et kaebaja loobus teksapükstest asjade ülelugemise käigus ja selletõttu ei kantud teksapükse 22.02.2010 koostatud nimekirja. Asjakohased ei ole kaebaja väited selle kohta, et kui kaebaja oleks soovinud teksapükstest loobuda, oleks ta need hävitanud juba varem Viru Vanglasse saabudes. Kaebaja selline väide ei välista asjaolu, et kaebaja ei oleks hiljem võinud teksapükstest loobuda.

17. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ja haldusasja menetlemisel halduskohtule esitatud tõendid ei anna alust arvata, et kaebajale kuulunud teksapüksid oleksid kadunud vangla süül. Seega ei ole tõendatud ka kaebajale teksapükste kadumisega tekkinud varaline kahju, mis kuuluks hüvitamisele riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Maili Lokk Einar Vene Madis Ernits