3-10-2747/103 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-10-2747

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2747

Haldusasi

E.

V. kaebus

maksuõigussuhete

puudumise

fakti

tunnistamiseks seoses Maksuameti 08. juuni 2001. a

ettekirjutusega nr 4-04/E-55 määratud maksuvõlaga,

ettekirjutusega

määratud

maksuvõla

sundtäitmise

õigusvastaseks

tunnistamiseks

ja

maksuhalduril

ettekirjutusega

määratud

maksuvõla

sundtäitmise

keelamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

14. august 2012. a

Menetlusosalised

kaebuse esitaja E.V.

esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets

vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

esindajad Nikolai Majerovitš ja Miiko Vainer

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.V. kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks

tegemisest

11.03.2013.

a,

esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule

(HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E-55 (edaspidi Ettekirjutus) määrati

E.V.le (edaspidi ka kaebaja või ka kaebuse esitaja) täiendavalt tasumiseks tulumaksu

7 362 161 krooni. Ettekirjutuse kohaselt kontrollis Maksuamet kaebaja poolt tasumisele

kuuluvate maksude deklareerimise õigsust maksustamisperioodidel 1995 – 1999 ning kohustas

kaebajat tasuma maksuvõla 30 päeva jooksul /I kd tl 15-19/.

2.

10.09.2010 pöördus Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) Põhja maksu- ja tollikeskus

(edaspidi PMTK või ka vastustaja) kohtutäituri poole täitmisavaldusega nr 13-5/2412-1

Ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmiseks. 25.09.2010 toimetas kohtutäitur

kaebajale kätte täitmisteate ja otsuse kohtutäituri tasu väljamõistmiseks. 08.10.2010 sissetuleku

(töötasu) arestimise aktiga arestis kohtutäitur kaebaja sissetuleku Prospera Eesti OÜ-s summas

7 733 796,64 krooni /I kd tl 20-25/.

3. E.V. esitas 22.10.2010 Tallinna halduskohtule kaebuse, milles paluti: 1) „tunnistada

maksuõigussuhete puudumise fakt seoses Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E-55

määratud maksuvõlaga“; 2) tunnistada õigusvastaseks ettekirjutusega määratud maksuvõla

sundtäitmine; 3) kohustada PMTK-d esitama Tallinna kohtutäitur P. Lantinile avaldus

täitemenetluse nr 017/2010/20950 lõpetamiseks. Samas palus kaebaja esialgse õiguskaitse

korras peatada PMTK täitmisavalduse ja ettekirjutuse alusel alustatud täitemenetlus nr

017/2010/20950 kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas /I kd tl 1-11/.

4. Tallinna halduskohtu 28.10.2010 määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse

seaduse (edaspidi HKMS) § 11 lg 4 alusel läbivaatamatult ja jäeti esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata /I kd tl 39-43/.

5. E.V. esitas 28.10.2010 määruse vaidlustamiseks määruskaebuse, mille Tallinna

ringkonnakohus

18.11.2010

määrusega

rahuldas

osaliselt.

Ringkonnakohus

tühistas

halduskohtu määruse osas, millega kohus tagastas kaebuse läbivaatamatult (resolutsiooni p 1),

ning saatis asja halduskohtule asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise jätkamiseks /I kd

tl 48-55, 73-77/.

6.

26.12.2010 esitas E.V. halduskohtule kaebuse täienduse /I kd tl 90-97/, misjärel kohus

28.01.2011 määrusega võttis kaebuse menetlusse järgmiste taotluste menetlemiseks: 1)

„tunnistada maksuõigussuhete puudumise fakt seoses Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega

nr 4-04/E-55 määratud maksuvõlaga“; 2) tunnistada õigusvastaseks ettekirjutusega määratud

maksuvõla sundtäitmine; 3) kohustada PMTK-d esitama Tallinna kohtutäitur P. Lantile avaldus

täitemenetluse nr 017/2010/20950 lõpetamiseks /I kd tl 98-99/.

7.

02.03.2011 esitas PMTK kaebuse kohta kirjaliku seletuse /I kd tl 103-106/.

8.

01.09.2011 l esitas E.V. kohtule kaebuse täpsustuse, milles muutis ka oma taotlusi,

paludes lugeda kaebus menetlusse võetuks alljärgnevate taotluste menetlemiseks: 1) tunnistada

maksuõigussuhete puudumise fakti seoses Ettekirjutusega määratud maksuvõlaga; 2)

tunnistada õigusvastaseks Ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine; 3) keelata

maksuhalduril Ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine. 04.09.2011 saatis E.V.

kohtule veel ühe kaebuse täpsustuse /I kd tl 119-127/.

9.

14.09.2011 esitas PMTK kohtule taotluse lõpetada halduskohtumenetlus HKMS § 24

lg 1 p 5 alusel /I kd tl 135-139/. 20.09.2011 määrusega kohus lõpetas haldusasja menetluse

HKMS § 24 lg 1 p 5 alusel /I kd tl 154-157/.

10.

20.10.2011 esitas kaebaja määruskaebuse 20.09.2011 kohtumääruse tühistamiseks /I kd

tl 163-175/. 08.12.2011 määrusega Tallinna ringkonnakohus tühistas halduskohtu 20.09.2011

määruse ja saatis asja Tallinna halduskohtule menetluse jätkamiseks /I kd tl 196-201/.

11.

13.02.2012 määrusega halduskohus võttis kaebuse uuesti menetlusse /I kd tl 204-205/.

12.

15.03.2012 esitas E.V. kohtule oma täpsustatud kaebuse /I kd tl 213-229/, mille kohta

esitas PMTK kirjaliku seletuse 30.03.2012 /I kd tl 237-242/.

13. Kohus vaatas kaebuse läbi 14.08.2012 kohtuistungil /II kd tl 27-34/. Kohtukõned

esitasid pooled kirjalikus menetluses /II kd tl 38-68/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja E.V. märgib, et tema eesmärgiks on saavutada Ettekirjutuses kajastatud

maksuvõla sissenõudmise täielik lõpetamine. Selleks peab tuvastama, et seoses Ettekirjutuses

kajastatud maksuvõlaga tekkinud maksuõigussuhe puudub (st kohustus on lõppenud), ja sel

alusel keelama maksuhalduril kõnesoleva maksuvõla edaspidine sundtäitmine. Seadus

sätestab/peab sätestama maksuvõla sundtäitmise läbiviimise ajalise piiri, et välistada olukord,

kus maksuvõla sundtäitmine toimuks tähtajatult ja kestaks isiku suhtes ebaproportsionaalselt

pikka aega (st parimal juhul elu lõpuni ja halvimal juhul kandudes edasi pärijateni).

Käesolev vaidlus seisneb maksuvõla sundtäitmise regulatsioonile põhiseaduspärase tõlgenduse

leidmises küsimuses kui kaua võib maksuõigussuhtest tekkinud võlga sundtäita. Kohtupraktika

valguses võib seadusest aru saada nii, et seadusega on sätestatud üksnes sundtäitmise

algatamise aegumise tähtaeg, kuid täitemenetluse enda läbiviimiseks ajalist piiri sätestatud ei

ole, mis tähendab, et erinevalt teistest avalik- ja eraõiguslikest täitmistest toimub maksuvõla

täitmine tähtajatult, st võlg ei aegu kunagi. Kaebaja leiab, et selline tõlgendus on väär, ja

sundtäitmise läbiviimine allub mõistliku aja kriteeriumile ega tohi kesta ebaproportsionaalselt

kaua. Faktiliste asjaolude osas taandub vaidlus asjaolule, et kohtutäituri poole pöördumise

ajaks oli sundtäitmise alustamise tähtaeg möödunud, kuna enne 2010. a teostatud toiminguid ei

saa pidada täitetoiminguteks ja kõik see on kaebaja suhtes kestnud juba ebaproportsionaalselt

pikka aega. Kaebaja arvates ei tohiks sundtäitmine kesta üle seitsme aasta, ja seaduses

sätestatud sundtäitmise seitsmeaastane tähtaeg seab sundtäitmisele ajalist piiri, olles samuti ka

sundtäitmise mõistliku aja hindamise kriteeriumiks.

Juhul, kui kohus siiski leiab, et maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 132 ei ole võimalik

tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema MKS § 132 lg-s 1 sätestatud

seitsmeaastase tähtaja möödumisel, palub kaebaja tunnistada MKS § 132 regulatsioon Eesti

Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata

maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmist sundtäitmise aegumistähtaja jooksul.

Maksuvõla aegumist sätestavad normid on materiaalõiguslikud, mistõttu nende tagasiulatuv

kohaldamine maksukohustuslast koormavalt on keelatud.

Kaebaja leiab, et käesolevas asjas esitatud kaebuse lahendamine nõuab ühtlase praktika

kujundamist aegumisnormide õigusliku tähenduse küsimuses. Ringkonnakohtu 18.11.2010

määruses haldusasjas nr 3-10-2747 viidatud varasemates lahendites on sisuliselt asutud

seisukohale, et aegumist reguleerivad normid on menetlusnormid, mistõttu tulebki lähtuda

kehtiva MKS § 164 lg-st 1, millega on kehtestatud rakendussäte enne 01.07.2002 tekkinud

maksuvõla sissenõudmise menetluskorra osas. Kaebaja märgib, et vaidlusaluses küsimuses on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu ja tsiviilkolleegium, Euroopa Kohus ja Euroopa

Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) Tallinna ringkonnakohtuga ühetähenduslikult ja

selgesõnaliselt teistsugusel arvamusel. Ka Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) on

Tallinna ringkonnakohtuga teistsugust seisukohta vaadanud. Kuigi halduskolleegium ei ole

otseselt seda küsimust vaaginud, on halduskolleegium aegumise küsimuse vääral lahendamisel

ja madalama astme kohtute otsuste tühistamisel sedastanud, et kohtud on materiaalõigust

vääralt kohaldanud. Kaebaja leiab, et maksuvõla aegumise normid on materiaalõiguslikud ja

nende tagasiulatuv kohaldamine maksukohustuslast koormavalt ei ole lubatud. Kaebaja

maksuvõla sundtäitmisega seotud vaidluses haldusasjas nr 3-08-262 asusid kohtud sisuliselt

vastupidisele seisukohale, et avalikus õiguses aegumist sätestavatel normidel on

menetlusõiguslik iseloom, ja isikut tagasiulatuvalt koormav kohtlemine on lubatud.

Haldusasjas nr 3-08-262 omistasid kohtud maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsioonile

(MKS § 164 ja § 132) menetlusõigusliku iseloomu, mis viis kaebaja suhtes aegumise

tagasiulatuvalt koormavale kohaldamisele. Seega on tegemist ebaühtlase praktikaga kaebajat

puudutavas küsimuses.

Juhul kui kohus siiski peab võimalikuks anda MKS § 164 lg-le 1 tõlgenduse, mis võimaldab

MKS sundtäitmise aegumise regulatsiooni tagasiulatuvalt raskendava kohaldamise enne

01.07.2002 tekkinud maksuvõla suhtes, siis palub kaebaja kaebuse lahendamisel jätta MKS §

164 kohaldamata selle vastuolu tõttu PS §-st 10 ja 11 tulenevate õiguskindluse, õigusselguse ja

proportsionaalsuse põhimõtetega.

Maksuvõla sundtäitmine ei tohi kesta tähtajatult. MKS § 132 lg 1 kehtestab maksusumma osas

sundtäitmise aegumistähtaja, milleks on seitse aastat. MKS § 132 lg 3 sätestab

ühetähenduslikult, et aegumisega lõppevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused.

MKS § 132 lg 7 kohaselt maksuvõla sundtäitmine ei ole lubatud pärast sundtäitmise

aegumistähtajatähtaja möödumist. Seega on aegumine maksuõiguses nõuet lõpetavaks

sündmuseks. Ka RKHK praktikas on korduvalt rõhutatud sellele, et pärast MKS-s sätestatud

tähtaegade möödumist lõpeb maksuhalduri nõue. Näiteks Riigikohtu 15.11.2006 otsuse nr 3-3-

1-75-06 p-s 12 märgitakse järgnevat: „Riigikohtu halduskolleegium leiab, et õige on kaebaja

seisukoht, mille kohaselt sundtäitmise aegumine (vt MKS § 132) tähendab maksukohustuse ja

kõrvalkohustuse lõppemist. Kuigi see põhimõte sätestati esmakordselt MKS § 31 lg-tes 1 ja 3,

oli see kohaldatav ka enne Maksukorralduse seaduse kehtimahakkamist 1. juulil 2002. Asjaolu,

et aegumise instituut oli varemkehtinud Maksukorralduse seaduses reguleeritud teisiti, ei sea

kahtluse alla nimetatud põhimõtte kehtivust ka varem. Varemkehtinud Maksukorralduse seadus

ei sätestanud nimetatud põhimõttega vastuolus olevat menetlust. Seega lõppes kaebaja

maksukohustus ja kõrvalkohustus sundtäitmise aegumisega.“

Kaebaja tõlgendab MKS § 132 kehtestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise instituudi

olemust selliselt, et maksuhaldur peab teostama maksuvõla sundtäitmise 7 aasta jooksul, alates

sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise algusest, ja pärast seda tähtaega maksuvõlga enam

sundtäita ei ole lubatud (MKS § 132 lg 1 esimene lause koostoimes MKS § 132 lg-tega 3 ja 7).

Teiste sõnadega tõlgendab kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumise instituuti (MKS § 132 lg

1) selliselt, et aegumistähtaja saabumisel on maksuhalduri sundtäitmise kohustust ja

maksukohustuslase maksuvõla tasumise kohustust lõpetav tähtaeg. Eeltoodu tähendab, et kui

maksuhaldur ei ole jõudnud realiseerida oma õigusi (maksuvõlga sundtäita) ettenähtud tähtaja

jooksul, siis peab õiguse sundtäitmisele lugema lõppenuks. Kaebaja möönab, et käesolevas

asjas 18.11.2010 tehtud määruses asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et maksuvõla

sundtäitmist võib läbi viia tähtajatult, kui enne MKS § 132 lg 1 esimeses lauses sätestatud

tähtaja möödumist alustatakse maksuvõla sundtäitmisega. Ringkonnakohtu seisukohast võib

aru saada selliselt, et kehtiva MKS § 132 regulatsioon justkui ei näe ette sundtäitmise aegumise

instituuti, kuna täitemenetluse alustamine aegumistähtaja jooksul kui aegumise katkemist

põhjustav asjaolu (MKS § 132 lg 4 p 4) võimaldab sundtäita maksuvõlga tähtajatult. Kaebaja

samuti möönab, et ringkonnakohtu seisukoht käesolevas asjas ja kohtute seisukoht haldusasjas

nr 3-08-262 on tingitud Riigikohtu lahendist haldusasjas nr 3-3-1-11-06, millest saab järeldada

(kuigi Riigikohus ei ole selgesõnaliselt öelnud, et MKS § 132 lg 1 esimeses lauses sätestatud 7-

aastane tähtaeg ei ole käsitletav sundtäitmise läbiviimise piirtähtajana), et sundtäitmise

läbiviimise üldine lõpptähtaeg MKS-s puudub. Kuigi maksuhalduri poolt ja kohtupraktikas

kajastamist leidnud tõlgendus MKS § 132 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise aegumistähtaja

arvestamise kohta tugineb Riigikohtu seisukohtadele (3-3-1-11-06), peab kaebaja kehtivat

tõlgendust siiski vastuoluliseks ja kogumis (sh. puutumuses teiste õigusvaldkondadega)

puudulikuks.

Tõlgendus, mille kohaselt MKS § 132 võimaldab läbi viia maksuvõla sundtäitmine tähtajatult,

ei vasta ega saagi vastata sundtäitmise aegumise ja eriti MKS-s sätestatud tähtaja katkemise

instituudi olemusele ning MKS-s sätestatud tähtaja katkemise loogikale. Nimelt on

sundtäitmise aegumise regulatsioon kehtestatud kehtivas seadusandluses kahel juhtumil - MKS

§-s 132 ja täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-des 202 ja 207. Seega MKS §-s 132

kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudi tõlgendamisel võib arvestada ka TMS viidatud

sätetega ja nende kohaldamise praktikaga. TMS § 202 kohaldamise küsimuses viitab kaebaja

Riigikohtu 02.10.2008 lahendile asjas nr 3-1-1-51-08, kus kriminaalkolleegium on asunud

järgmisele seisukohale: „TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas

tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes

täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahv ei olnud sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82

sätestatud tähtaja jooksul (sama sätestas ka 1. jaanuarist 2006 kehtetuks tunnistatud vana

TMS-i § 804). Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et väärteokaristuse täitmise aegumise tähtaeg

ei hõlma mitte üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid täitmise protsessi tervikuna. Teisisõnu

tuleb VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 valguses aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse

täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole

selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud.”

TMS sundtäitmise aegumist sätestavates normides viidatud KarS § 82 kohaldamise küsimuses

viitab kaebaja RKHK 16.02.2004 lahendile asjas nr 3-3-1-5-04, kus halduskolleegium leidis, et

KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest

on möödunud üks aasta. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et

otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus

täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu-

või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu

kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul.

Eeltoodust tuleneb, et TMS sundtäitmise aegumise regulatsioon näeb ette sundtäitmise

aegumise lõpptähtaega, mille möödumise korral täitmata jäänud otsust rohkem ei täideta.

Samuti tuleneb eeltoodust, et avalikus õiguses (kus sundtäitmise aegumise instituut on eraldi

kehtestatud) peab sundtäitmine toimuma seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja kui seda

tähtaega ei ole kehtestatud, siis mõistliku aja jooksul. Kaebaja leiab, et sundtäitmise aegumise

instituut maksuõiguses on sarnane TMS §-des 202 ja 207 kehtestatud sundtäitmise aegumise

instituudiga ja selle eesmärgiks on tagada, et täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja

jooksul ja maksukohustuslane oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui maksuhaldur ei suuda

seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada maksuvõla sundtäitmist. Sundtäitmise aegumise

instituudi kaudu nii TMS kui MKS regulatsiooni puhul realiseerub muuhulgas ka (lisaks

aegumise instituudi materiaalõiguslikule sisule - õigusrahule ja õiguskindlusele) avalikule

õigusele omane eesmärgipärasuse põhimõte, mille kohaselt menetlus (sh täitemenetlus) viiakse

läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid

kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5, MKS § 10 lg 3).

TMS §-des 202, 207 ja MKS §-s 132 kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudi sarnasus

väljendub mitte ainult oma eesmärkides, vaid ka väljendusvormis. Siinkohal tugineb kaebaja

viidatud normide grammatilisele tõlgendamisele. Sarnasus väljendub nii normide pealkirjade

sisus (aegumist sätestatakse mitte lihtsalt kohustuse täitmise suhtes, vaid menetluse läbiviimise

suhtes) ning normide sõnastuses (kehtestatakse sundtäitmise tähtaeg - MKS § 132 lg 1 esimene

lause, tähtaja arvutamise reeglid - MKS § 132 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause ja rõhutatakse,

et pärast tähtaja möödumist sundtäitmist ei toimu – MKS § 132 lg 7). Kaebaja peab siinkohal

vajalikuks rõhutada just MKS § 132 lg 7 sõnastust Riigikohtu seisukohtade (3-3-1-11-06)

valguses, mille kohaselt tuleb MKS § 132 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul üksnes täitemenetlus

algatada. Kui see oleks nii, siis ka MKS § 132 lg 7 peaks olema sõnastatud selliselt, et

sundtäitmise algatamine ei ole lubatud pärast tähtaja möödumist. Kehtiva normi sõnastus viitab

aga üheselt sellele, et seadusandja on pidanud silmas menetlust (protsessi) kui sellist ja on

seadnud sellele lõpptähtaja. Viimast järeldust toetab ka MKS § 132 lg 4 (eriti aga p. 4)

sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise instituut. Kui sundtäitmine tuleb üksnes 7 aasta

jooksul algatada, siis puudub igasugune loogika ja vajadus tähtaja katkemise instituudile, kuna

piisab ainult täitemenetluse algatamisest, kui sundtäitmine võib kesta igavesti lõpptähtaja

puudumise tõttu.

Kaebaja leiab, et MKS § 132 ja TMS § 202 ja 207 regulatsioon on sarnane ja selle kaudu on

sundtäitmise aegumine määratletud kui avalikule õigusele omane instituut, mis teenib aegumise

materiaalõiguslikke eesmärke (õigusrahu ja õiguskindlus) ja puhtmenetluslikke eesmärke

(eesmärgipärasuse printsiip). Nii TMS kui MKS sundtäitmise aegumise kohaldamisel tuleb

arvestada ka objektiivsete alustega, mis mõjutavad sundtäitmise efektiivsust ja sätestatakse

sundtäitmise aegumise regulatsioonis aegumise peatamise ja katkemise alustena. Nende aluste

kohaldamises seisnebki erinevus kaebaja ja kohtupraktikas kajastamist leidnud MKS § 132

sätestatud aegumistähtaja tõlgendamises. Käsitlus, mille kohaselt MKS § 132 lg 1 esimeses

lauses sätestatud 7-aastane tähtaeg ei ole käsitletav sundtäitmise läbiviimise piirtähtajana ja

selle tähtaja jooksul tuleb vaid alustada maksuvõla sundtäitmisega, tugineb Riigikohtu

lahendile haldusasjas nr 3-3-1-11-06. Kaebaja leiab, et selline käsitlus põhineb MKS § 132 lg 4

p-le 4, mille kohaselt aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise

korral. Kaebaja leiab, et MKS § 132 lg 4 p 4 aegumise katkemise alusena on sundtäitmise

aegumise instituudile võõras. Samuti on ebaselged selle normi eesmärgid.

Kaebaja rõhutab, et sundtäitmise aegumise regulatsioon sätestab aegumise peatamise või

katkemise alustena asjaolud, mis objektiivsetel põhjustel lükkavad edasi, raskendavad või

takistavad sundtäitmise efektiivset teostamist või muul objektiivsel alusele põhjustavad

aegumistähtaja pikendamise vajadust (Vt MKS § 132 lg 4 p-d 1-3, 5,6 või KarS § 82 lg 2).

Sellisteks asjaoludeks on näiteks maksuvõla/karistuse täitmise ajatamine, täitemenetlusest

kõrvalehoidumine jne, s.o asjaolud, mis on põhjustatud isiku tahtliku tegevusega (menetluses

tahtlik mitteosalemine, ajatamistaotluse esitamine). MKS § 132 lg 4 p 4 sätestab sundtäitmise

aegumise katkemise alusena täitemenetluse alustamise. Teiste sõnadega on täitemenetluse

edasilükkamisest, raskendamisest või takistamisest tingitud aegumistähtaja pikendamise

vajadus seostatud viidatud normis täitemenetluse alustamisega. Kaebaja leiab, et täitemenetluse

alustamine iseenesest ei ole sundtäitmist edasilükkav, raskendav või takistav asjaolu, mis oleks

põhjustatud isikuga seotud objektiivsete asjaoludega (isiku kõrvalehoidumine sundtäitmisest

või soov ajatada maksuvõla tasumine). Seega ei ole selge, missuguseid eesmärke teenib MKS §

132 lg 4 p 4. Kaebaja leiab, et MKS § 132 lg 4 p 4 ei soodusta sundtäitmise aegumise instituudi

eesmärgide saavutamist ja selle rakendamisega maksuvõla tähtajatu sundtäitmise kontekstis on

seatud ohtu nii aegumise materiaalõigusliku (õigusrahu ja õiguskindlus) kui ka menetluslik sisu

(eesmärgipärasus) sisu realiseerimine. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud

seisukoht - aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist ja teistsugune seisukoht

tähendaks, et ka siis, kui maksuhalduri alustatud täitemenetlust jätkatakse kohtutäituri poolt (vt

MKS § 130 lg 2), peab selline 2-etapiline menetlus lõppema aegumistähtaja jooksul, mis oleks

halduskolleegiumi arvates maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga

ka praktiliselt võimatu – võib olla tingitud sellest, et teatud aegumistähtaja jooksul (nt MKS §

130 lg 2 – maksuintressi sundtäitmise 1- aastase aegumistähtaja jooksul) ei pruugi maksuvõla

sundtäitmine olla võimalik arvestades täitemenetluse alustamisest. Samas on kaebaja

seisukohal, et tuginedes MKS § 132 lg 4 p-s 4 sätestatud alusele, ei saa järeldada, et

täiemenetlus vajaks tähtaja pikendamist, veel enam lõpptähtaja puudumist. Tähtaja pikendamist

vajaks tähtaeg näiteks siis, kui sundtäitmise eesmärkide saavutamine oleks ohustatud

maksukohustusase sundtäitmisest kõrvalehoidumise tõttu, mitte pelgalt sundtäitmise enda

alustamise tõttu.

Pöördudes selles küsimuses analoogilise TMS regulatsiooni poole sundtäitmise aegumise

peatamise/katkemise küsimuses (TMS § 202 ja 207 viitab KarS §-le 82), viitab kaebaja RKHK

16.02.2004 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-5-04, kus halduskolleegium leidis, et vastavalt KarS

§ 82 lg 2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud

karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes

kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista

süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril Täitemenetluse seadustikus

sätestatud meetmeid kasutuses otsust täita. Kaebaja märgib, et tõmmates paralleeli eeltoodud

RKHK seisukoha ja käesolevas asjas tõstatatud küsimuse vahel, tuleks asuda seisukohale, et

pelgalt rahaliste vahendite puudumine maksukohustuslasel, mis ei võimalda maksuhalduril või

kohtutäituril sundtäita maksuvõlga MKS § 132 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, ei tähenda veel

seda,

et

täitemenetluse

eesmärkide

saavutamine

on

raskendatud

või

takistatud

maksukohustuslase poolt põhjustatud asjaoludel (menetlusest kõrvalehoidumine, maksuvõla

ajatamine või muu maksukohustuslasega seotud menetluse edasilükkamine) ja vajaks seetõttu

aegumistähtaja pikendamist või lõpptähtaja puudumist. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks ei

mõjuta aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu maksukohustuslast maksuvõla

kustutama, ja teiseks ei too aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu lähemale

maksuvõla sundtäitmist.

Kaebaja möönab, et aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu MKS § 132 lg 4 p 4

alusel annab maksuhaldurile lootust, et juhul, kui isikul ilmub vahendeid, mille arvelt saaks

maksuvõlga sundtäita, siis selleks ajaks ei ole maksuvõlg veel aegunud. Samas, erinevalt

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-11-06 asjaoludest (Riigikohtu seisukoht maksuvõla sundtäitmise

aegumise osas puudutas MKS § 132 lg 2 aegumistähtaega, s.o. intressi sissenõudmist ühe aasta

jooksul), ei ole aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu põhjendatud MKS § 132 lg 1

üldise aegumistähtaja suhtes. Kaebaja leiab, et 7-aastane aegumistähtaeg (MKS § 132), millele

eelneb kas 3-aastane või 6-aastane maksukohustuse määramise tähtaeg (ehk tähtaja kulgemise

alguse pea üheaastase edasilükkamise võimalusega vastavalt maksuotsuse tegemise

konkreetsest päevast kokku kuni pea 14 aastat) on piisav selleks, et maksuhaldur saaks täita

oma seadusest tulenevad kohustused või tunnistada maksuvõlg lootusetuks. Kaebaja märgib, et

põhisumma sundtäitmise 7-aastane aegumistähtaeg on piisav selleks, et jõuda selgusele, kas

isiku vara arvelt on maksuvõla sundtäitmine üldse võimalik (ka tulevikus). Selle

aegumistähtaja jooksul võib maksuhaldur jõuda selgusele nii vara olemasolu küsimuses, kui ka

selle tekkimise võimaluste küsimuses. Juhul, kui maksuhaldur tegeleb sundtäitmisega

aktiivselt, siis 7-aastane tähtaeg on piisav ka selleks, et analüüsida isiku vara (sh sissetuleku)

juurdekasvu dünaamikat ja prognoosida maksuvõla sundtäitmise perspektiivi tulevikus.

Riigikohtu lahendil nr 3-3-1-11-06 põhinev MKS § 132 lg 1 tõlgendus, mille kohaselt 7 aasta

jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmisega, annab maksuhaldurile küll piiramatult aega

sundtäitmise läbiviimiseks, kuid ei mõjuta maksuhaldurit tegutsema aktiivselt ja

eesmärgipäraselt.

Täitemenetluse kulgemisega seotud aegumistähtaja katkemine võib olla põhjendatud näiteks

siis, kui maksukohustuslane tahtlikult hoidub kõrvale sundtäitmisest ja isegi maksuhalduri

aktiivne käitumine maksuvõla sundtäitmisel ei soodusta menetluse efektiivsust. Pelgalt

sundtäitmise alustamine ei ole selle olukorraga võrdsustatav. Seega on kaebaja seisukohal, et

MKS § 132 lg 1 aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda RKHK 16.02.2004 lahendis

haldusasjas nr 3-3-1-5-04 väljendatud seisukohast analoogilise olukorra kohta ja lubada

maksuvõla sundtäitmise aegumistähtajal pikeneda aegumise katkemise tõttu ainult juhul, kui

maksukohustuslane aktiivselt takistab sundtäitmist, mis teeb võimatuks maksuhalduril

maksuvõlga sundtäita. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukoht MKS § 132 lg

2 kohaldamise kohta ei tohi olla kohaldatav MKS § 132 lg 1 sätestatud tähtaja suhtes. Juhul,

kui kohus siiski leiab, et MKS § 132 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla

sundtäitmine peab lõppema MKS § 132 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumisel, palub kaebaja

tunnistada MKS § 132 regulatsioon PS §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei

sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmist sundtäitmise aegumistähtaja

jooksul. Õigusriigis ei ole aktsepteeritav olukord, kus mingi menetlus kestab piiramatu tähtaja

jooksul. Vältimaks omavoli ja ebaühtlast praktikat selles küsimuses, peab seadus sätestama

tähtaja, mille jooksul peab sundtäitmine olema lõpetatud. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on 31.01.2007 otsuses kohtuasjas nr. 3-4-1-14-06 (p. 21) sedastanud, et

regulatsiooni

puudumise

põhiseadusevastasuse

korral

on

võimalik

tunnistada

põhiseadusevastaseks ka vaidlustatud seadus.

Maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsiooni kohaldamise puhul tuleb vältimatult arvestada

piirangutega, millised on seatud inimõigustega. EIK kohtupraktikast tulenevalt peavad

maksude maksmise tagamiseks kasutatavad meetmed vastama konventsioonis sätestatud

põhiõiguste standarditele (vt otsused kohtuasjades Agosi v. the United Kingdom; Gasus Dosier-

und Fördertechnik GmbH v. The Netherlands). Juhul, kui tõlgendada seadust selliselt, et

füüsilise isiku puhul saab maksuvõla sundtäitmine kesta igavesti, siis avaliku huvi ja kaebaja

põhiõiguste kaitse vahel puudub tasakaal. Maksude laekumise tagamiseks ei saa olla õigustatud

meetmete kasutusele võtmine, mis toovad kaasa selle, et füüsiline isik peab terve oma

ülejäänud elu võlgades elama. Vastasel korral oleks kasutatav vahend ebaproportsionaalne ja

füüsilisest isikust maksuvõlgniku suhtes ülemäära koormav. Inimõigustega arvestava

regulatsiooni puudus tähendab seda, et sundtäitmise kestus võlgniku suhtes sõltub

maksuhalduri või kohtutäituri suvast. Võlgniku jaoks ei ole selge ega ettenähtav, kui kaua tema

vara suhtes sundtäitmine toimub. Õigus menetlusele mõistliku aja jooksul on leidnud laiemat

käsitlust EIK praktikas. EIK selgitas, et jõustunud kohtuotsuse täitmine on konventsiooni

kaitsealas ning täitmise viivituste hindamisel tuleb analüüsida neidsamu aspekte, mis on

aluseks

menetluse

kestuse

hindamisel

–

täitemenetluse

keerukus,

avaldaja

ning

võimuesindajate käitumine ning hüvitise olemus (vt. Rybakova and others v. Russia).

Kohtuotsuse täitmise viivitusele hinnangu andmisel leidis EIK oma praktikas, et konventsiooni

on rikutud olukorras, kus peaaegu 5 aasta ja 2 kuu vältel ei võtnud riik kasutusele vajalikke

meetmeid, et kohtuotsust täita (vt. Bakay and Others v. Ukraine). EIK oma otsuses Pakom

Slobodan Dooel v. The Former Yugoslav Republic of Macedonia leidis, et täitemenetluse

õiguspärase kestuse hindamisel tuleb küll võtta arvesse asja keerukust, osapoolte käitumist jms,

kuid täitemenetlus, mis kestab 9 aastat ja 17 päeva on selgelt vastuolus Euroopa Inimõiguste

Konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetega.

EIK praktikas on seonduvalt õigusega menetlusele mõistliku aja jooksul käsitletud ka muid

kohtuotsuse täitmisest erinevaid täitemenetlusega seotuid aspekte. Asjas Estima Jorge v.

Portugal märkis EIK, et käesolev kaasus on erinev varem kohtu poolt lahendatutest, kuna

täitedokumendiks ei olnud mitte kohtuotsus, vaid notariaalne leping. EIK leidis, et pädevad

ametiasutused olid vastutavad viivituse eest ning 13-aastane periood selleks, et saada

täitemenetluse läbiviimiseks lõplik otsus ametivõimudelt, ei saanud olla mõistlik.

Asjas Luordo v. Italy oli vaidluse all küsimus, kas füüsilise isiku suhtes läbiviidava

pankrotimenetluse kestus 14 aastat ja 8 kuud on kooskõlas konventsiooni protokoll 1 artiklis 1

sätestatuga. EIK leidis, et niivõrd pika aja vältel segamatu omandi kasutamise õiguse piiramine

ei olnud proportsionaalne soovitud eesmärgiga (võlausaldajate nõuete rahuldamine) ja seetõttu

oli tegemist protokoll 1 artikli 1 rikkumisega. Kuna pankrotimenetlus on võla täitmisele

suunatud menetlus, siis eeltoodud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas.

Kaebaja leiab, et maksuvõla sundtäitmisel ja selle üle kohtuliku kontrolli teostamisel, samuti ka

maksuõiguse normide kehtestamisel peab riik austama inimõigusi, arvestades vastava EIK

praktikaga. Sundtäitmise puhul on kohaldatavad mõistlikud ajalised piirangud.

Maksuvõla sundtäitmine on kaebaja suhtes kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega. Kaebaja

on eelnevalt leidnud, et sundtäitmise aegumise instituut maksuõiguses on kehtestatud selleks, et

täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja jooksul ja maksukohustuslane oleks kaitstud

olukorras, kus täitur kui maksuhaldur ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada

maksuvõla sundtäitmist. Sundtäitmise aegumise instituudi kaudu MKS regulatsiooni puhul

realiseerub muuhulgas ka avalikule õigusele omane eesmärgipärasuse põhimõte, mille kohaselt

menetlus (sh täitemenetlus) viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult

lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5, MKS § 10

lg 3). Viidatud sätete eesmärgiks on kaitsta maksukohustuslast just sellise olukorra eest, mis

antud juhul on kaebaja suhtes tekkinud.

Asja lahendamisel omab tähendust asjaolu, et maksuhaldur ei ole sisuliselt täitetoiminguid

teinud (täitemenetlust läbi viinud), vaid tegemist on formaalse tegevusega enne kohtutäituri

poole pöördumist. Eelnev tähendab aga seda, et kohtutäituri poole pöördumise ajaks oli

sundtäitmise tähtaeg möödunud, kuna enne 2010. a teostatud toiminguid ei saa pidada nende

formaliseerituse tõttu täitetoiminguteks ja neid toiminguid ei saa käsitleda faktiliselt

sundtäitmise aegumise katkemise alusena. Maksuameti Ettekirjutuse alusel nõutakse sisse

tulumaksu maksustamisperioodi 1995-1999 eest, mille tasumise tähtaeg on vastavalt

01.07.1996, 01.07.1997, 01.7.1998, 01.07.1999 ja 01.07.2000. Maksuhalduri poolt 15,5 aasta

(maksu tasumise kohustuse tekkimisest 01.07.1996 kuni käesoleva ajani) jooksul läbi viidud

maksuvõla sundtäitmine nägi välja järgmine:

Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2004 määrusega haldusasjas nr 2-3/88/04 lubati vastustajale

maksuvõlast pöörata sundtäitmisele 733 566 krooni (s.o. maksuvõlg maksustamisperioodi 1996

eest, mille täitmise tähtaeg oli 01.07.1997).

15.11.2007 pöördus kaebaja PMTK poole palvega anda teavet maksuvõla sissenõudmise kohta,

juhtides PMTK tähelepanu sellele, et maksunõuete sundtäitmise tähtaeg on möödunud.

Vastuseks pöördumistele selgitas MTA, et maksuvõla sundtäitmise tähtaeg ei ole lõppenud,

kuna tähtaeg hakkas kulgema 01.01.2002 ning lõppeks 01.01.2009.

20.12.2007 palus kaebaja PMTK-l edastada koopiad 18.10.2007 krediidiasutustele tehtud

korraldustest. 09.01.2008 kirja nr 13-4/43620-3 lisade kohaselt andis PMTK 18.10.2007

korralduse kaebaja maksuvõla sundtäitmiseks Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile, AS-le

Eesti Krediidipank, Tallinna Äripanga AS-le, AS-le Sampo Pank, AS-le SEB Eesti Ühispank,

AS Parex banka Eesti filiaalile, Bayerische Hypo- und Vereinsbank AG-le, DnB NORD Banka

Eesti filiaalile ja AS-le SBM Pank. MTA kohustas edastatud korraldusega nr 13-2.2/23026

krediidiasutusi arestima kaebaja olemasolevad pangakontod.

Pärast Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumist haldusasjas nr 3-08-262 pöördus vastustaja

10.09.2010 kohtutäituri poole täitmisavaldusega nr 13-5/2412-1 Ettekirjutusega määratud

maksuvõla sundtäitmiseks. 25.09.2010 toimetas kohtutäitur kaebajale kätte täitmisteate ja

otsuse kohtutäituri tasu väljamõistmiseks. 08.10.2010 sissetuleku (töötasu) arestimise aktiga

arestis kohtutäitur kaebaja sissetuleku Prospera Eesti OÜ-s summas 7 733 796, 64 krooni.

Eelnimetatud täitetoimingutega ei suutnud maksuhaldur sundtäita Ettekirjutusega määratud

maksuvõlga. Maksuhalduri toimingud maksuvõla sundtäitmiseks olid formaalse iseloomuga,

kuna maksuhaldur kohustas krediidiasutusi arestima kaebaja kontod, millistel ei olnud

sundtäitetava maksuvõlga katvat summat. Ka kohtutäituri toimingud maksuvõla sissenõudmisel

piirdusid kaebaja võimaliku töötasu arestiga, mis samuti ei andnud soovitavat tulemust.

Kaebaja leiab, et maksuhalduri poolt läbi viidud sundtäitmise ebaefektiivsus ja selle faktiline

mitteteostamine võimaldab tõmmata paralleele Riigikohtu praktikaga revisjoni osas.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud oma praktikas, et halduskohus võib teostada kohtuliku

kontrolli selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on

tegelikult revisjon (06.06.2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-05). Revisjon toimub üldjuhul

katkematult, kuid välistada ei saa asjaolude esinemist, mis tingivad revisjoni peatamist. Sellisel

juhul peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st et jätkub

aegumistähtaja kulg. Kohtul on õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema

aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise

kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg

(Riigikohtu 10.04.2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-08). Kaebaja leiab, et ka käesolevas

asjas ei anna täitetoimingud alust lugeda sundtäitmise tähtaega katkenuks.

Kaebaja seisukohti toetab EIK praktika. Asjas Luordo v. Italy põhjendas valitsus

pankrotimenetluse viibimist avaldaja maja müümise katsete ebaõnnestumisega ja avaldaja

käitumisega. Kuigi on tõsi, et tehti mitmeid kaitseid kaebaja maja müüa (kindlakstegemata

kuupäeval aastatel 1985 ja 1991 ning 10. jaanuaril 1995), märkis kohus, et pankrotimenetluse

läbiviimisega tegelevad ametiasutused ei teinud 6 aastat (1985 kuni 1991) ja 4 aastat (1991

kuni 10. jaanuar 1995) midagi. Sellest tulenevalt leidis kohus, et puudus alus piirata kaebajal

tema vara segamatut kasutamist terve pankrotimenetluse ajal, kuna, kuigi põhimõtteliselt on

vajalik pankrotivõlgniku vara valitsemise õigusi piirata, et saavutada pankrotimenetluse

eesmärk, siis see vajadus väheneb aja möödudes. Kohus arvates oli tasakaal üldise huvi ja

kaebaja põhiõiguste vahel segi paisatud. Seetõttu oli kaebaja õigustesse sekkumine

ebaproportsionaalne. Tegemist oli protokoll 1 artikli 1 rikkumisega.

Kaebaja leiab, et sundtäitmine on kaebaja suhtes kestnud juba ebaproportsionaalselt pikka

aega, mis on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse printsiibiga, MKS sundtäitmise

aegumise regulatsiooniga ja Riigikohtu ja EIK praktikaga. Ebaproportsionaalselt kaua kestnud

sundtäitmine rikub kaebaja põhiõigusi, eelkõige õigust menetlusele mõistliku aja jooksul,

samuti ka õigust töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida sissetulek (PS § 29),

ettevõtlusvabadust (PS § 31), õigust tervisekaitsele ja sotsiaalkindlustusele (PS § 28), õigust

perekonnaelule (PS §-d 26 ja 27), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19) ja õigust omandile

(PS § 32).

Kaebaja suhtes kohaldatud piirangud (pangakontode ja võimaliku palgatulu arestimine) on

ammu väljunud proportsionaalsuse piiridest. Proportsionaalsuse kriteerium ei väljendu ainult

piirangute ulatuses, vaid ka nende piirangute ajalises kehtivuses. Antud juhul on kaebaja

pidanud taluma otseseid piiranguid juba aastast 2004, st 8 aastat, rääkimata sellest, et

sundtäitmise kui sellise (võla olemasolu) talumine on kestnud pea 16 aastat. Negatiivsed mõjud

kaebaja elukorraldusele on seotud eelkõige võimatusega leida kaebaja erialale vastav töökoht.

Kaebaja on kõrgema haridusega professionaalne raamatupidaja (lõpetas 1993. a TTÜ

majandusteaduskonna ökonomistina raamatupidamise ja majandusanalüüsi erialal) ja juba

aastaid kestva maksuvõla sundtäitmise tõttu ei ole töötanud sellel erialal. Selle põhjuseks on

maksuvõla sundtäitmine, millega vältimatult kaasneb maksuvõlglase staatus. Kaebaja kui

professionaalse raamatupidaja jaoks sõltub maksuvõla sundtäitmisest elukutse hea maine, mis

loob usaldusväärsust potentsiaalsete tööandjate ja klientide silmis. Ka raamatupidaja kutse-

eetika nõuab kaebajalt elukutse hea mainega kooskõlas olevat käitumist. Ükski tööandja ja

ettevõtja ei usalda kaebajat kui raamatupidajat olukorras, kus kaebajale väljamaksmisele kuluv

palk või teenustasu on kohtutäituri poolt arestitud suure maksuvõla sundtäitmise korras.

Ebaproportsionaalselt pikka aega kestnud sundtäitmine ja sellest tulenev praktiline võimatus

leida töökoht raamatupidamise erialal toob endaga kaasa olukorra, kus kaebaja

professionaalsed oskused pidevalt hääbuvad jätkuva sundtäitmise vältel. Sellega on

ebaproportsionaalselt piiratud kaebaja õigust töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida

sissetulek ja ka ettevõtlusvabadust. Töökoha leidmise võimatus avaldab negatiivset mõju ka

tervishoiuteenuste saamise võimalusele kaebaja poolt, piirates ebaproportsionaalselt kaebaja

õigust tervisekaitsele ja sotsiaalkindlustusele (vt Eesti Haigekassa tõend selle kohta, et kaebaja

ei oma kehtivat ravikindlustuse kindlustuskaitset).

Ebaproportsionaalselt kaua kestnud sundtäitmine ja sellega põhjustatud töökoha leidmise

võimatus avaldab negatiivset mõju kaebaja perekonnaelule ja pereliikmetele (abikaasa ja kolm

alaealist last vanuses 4, 8 ja 15 aastat ning vanemad). Õigus perekonnaelule tänapäeva

ühiskonnas on üks olulisemaid printsiipe. Kui sundtäitmise (kaebaja kontode ja võimaliku

sissetuleku arestimise) eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise tagamine, siis on teatud

juhtudel võimalik olukord, kus sundtäitmine mõjutab ka perekonnaelu ja perekonnaliikmeid

ning see on õigustatud. See on aga põhjendatud juhul, kui tõepoolest realiseeritakse vara

arestimise eesmärk. Käesoleval juhul seda eesmärki ei realiseeritud, sest ebaproportsionaalselt

kaua kestnud sundtäitmine ei andnud siiamaani tulemusi. Samas mõjub sundtäitmine aga isiku

igapäevast elu halvavalt.

Maksuhalduri suutmatus olukorraga toime tulla mõjutab seega terve perekonna toimetulekut ja

kindlustunnet. Vara arestimise eesmärgiks ei tohiks olla terve perekonna elukvaliteedi

kahjustamine. Perekonna huve tuleb piirangute rakendamisel arvestada ning piiranguid

kohandada, võttes arvesse muutusi näiteks perekonna koosseisus. Sama põhimõte on hõlmatud

ka TMS § 132 lg 2, mille kohaselt suurendatakse mittearestitavat summat iga ülalpeetava

kohta. Arestitud pangakontod ja sellest tulenevalt igasuguste majanduslikke vahendite

puudumine rohkem kui 8 aasta jooksul mõjutab perekonnaelu tugevalt. Kaebajal on kolm last,

neist 2 sündinud ajal, mil piirangud olid juba rakendatud. Samuti on kaebajal toetamist vajavad

vanemad. Kaebajal pole olnud võimalust toetada (sh pole olnud võimalik ka lähedaste

tulevikku materiaalselt kindlustada, näiteks lastele koolifond või muu investeerimishoius teha)

isana oma kolme last ega ka abikaasat, ta on selle aja jooksul pidanud sõltuma lähedastest. Ka

vanemate toetamiseks puuduvad kaebajal võimalused. Samuti puudub tal otsustusõigus

rahaliste vahendite kasutamise üle, mis tekitab temas mehena alaväärse tunde. Sellised vaimsed

pinged perekonnas ohustavad nii laste kasvamist terves ja rõõmsas keskkonnas kui ka

abikaasade omavahelisi suhteid. Rääkimata perepeana teiste pereliikmete turvalisuse

tagamisest, ei ole kaebajal lisaks enda tervise turvalisusele (haigekassa kindlustuse puudumise

tõttu) ka enda tulevikku kindlustada olukorraks, kus kaebaja ei ole enam vanusest tulenevalt

töövõimeline. Sissetuleku puudumisel puudub kaebajal pension. Kaebajal ei ole võimalik

pensionit (ei vabatahtlikku ega riiklikku) koguda ka juba sel põhjusel, et sellele võib

maksuhaldur igal ajal sissenõude pöörata. Samuti ei ole kaebajal olnud võimalik sõlmida

tervise- ega elukindlustuslepingut, kuna ükski kindlustusandja ei sõlmi tänapäeval isikuga

lepinguid, kui tal ei ole arvelduskontot. Isegi kui kaebaja oleks saavutanud lepingu sõlmimise,

siis ka lepingu alusel kindlustusandjale tehtud sissemaksed oleksid sundtäidetavad ja nende

sissenõudmisel oleks kindlustusandjad ka lepingud lõpetanud.

PS §-s 19 sätestatud igaühe õigus vabale eneseteostusele on käesoleva asja kontekstis rikutud

kahes aspektis - esmalt lepinguvabaduse olulise piiramisega ning teiseks kaebaja isikust

tulenevalt eneseteostamise piiramisega perekonnas ja ühiskonnas.

Tänapäeva ühiskonnas on pangateenuste kasutamine igapäevane nähtus. Sundtäitmise tõttu

pole olnud kaebajal võimalust pangateenuseid kasutada, mis tähendab ilmajäämist

eluasemelaenust ja isiklikust eluasemest, kui ka autoliisingust, tarbeesemete järelmaksuga

soetamisest, mobiiltelefoni sidelepingust jne. Kaebaja võimalused sõlmida erinevaid ostu-

müügilepinguid, teenuse osutamise lepinguid ning liisingulepinguid on olematud, kuna tal

puudub igasugune ligipääs pangateenustele, mobiilsideoperaatori teenustele ja asjakohastele

internetiteenustele, kuna viimase 8 aasta jooksul pole kaebajale sisuliselt võimaldatud

arveldusarvet ja sissetulekut omada. Igapäevased asjad, nt ajalehtede tellimine internetist ja

internetis tarbeesemete, Skype kõneaega, soetamine on kaebajale sisuliselt keelatud. Oluline on

märkida, et küsimus ei ole selles, kas neid teenuseid reaalselt tarbitaks (sissetuleku puudumise

tõttu on kaebaja sunnitud elama perekonnaliikmete arvelt), vaid selles, et teatud võimalused

ühiskonnas peaksid olema tagatud kõigile ühiskonna liikmetele võrdselt, välja arvatud juhul,

kui piirang on proportsionaalne. Selline kitsendus kaebaja privaatautonoomiale on aga

lubamatu.

Teisalt on üheks osa inimese identiteedist võimalus ise endaga hakkama saada. Õigus vabale

eneseteostusele eeldab ka mingisugust teatavat sõltumatust, et ennast individuaalselt teostada -

selleks on riigi poolt tagatud erinevad abivahendid ja miinimumstandardid enda äraelatamiseks.

Tekkinud olukorras on kaebaja täielikult pandud sõltuvusse teistest inimestest, peamiselt oma

lähedastest. Riigikohus oma lahendis 3-4-1-10-10 on leidnud, et kuigi seda pole selgesõnaliselt

PS-st võimalik välja lugeda, on jahipidamine üks vaba eneseteostuse viise. Kui midagi

meelelahutuslikku (mida jahipidamine tänapäeva ühiskonnas kahtlemata on) võib pidada osaks

vabast eneseteostusest enese defineerimisest, siis kahtlemata on ka selleks isiku soov võimaluse

piires oma pere üleval pidada ning täita perekonnapea rolli. Ebaproportsionaalselt kaua kestnud

sundtäitmine ei võimaldanud kaebajale lisaks sissetuleku hankimisele ka võimalust kasutada

pangateenuseid ja pangateenustega seotud teenuseid ning läbi selle piiranud isiku võimalusi

end täisväärtuslikult ühiskonnas teostada. Arestimise eesmärk peaks olema sundtäitmise

tagamine, mitte isiku alavääristamine ja eneseteostuse piiramine.

Kohtuasjas Borzhonov v. Russia märkis EIK, et kuigi igasugune vara arestimine toob endaga

kaasa kahjusid, et tohiks tegelikud kahjud olla suuremad kahjudest, mis on vältimatud. Antud

kaasuses arestiti avaldaja buss aastal 1999 võimalike tsiviilkahjude täitmise tagamiseks ning

vabastati see alles 2007. EIK märkis otsuses, et ajavahemikus 2000 kuni 2006 ei toimunud

ühtegi menetlustoimingut, ei kaalutud, kas arest on vajalik ega seda, millised oleks võimalikud

alternatiivid. EIK leidis, et kuna buss omas avaldaja jaoks majanduslikku väärtust, kahjustas

kohaldatud arest avaldajat rohkem, kui seda peaks tegema vara arestimine kooskõlas selle

eesmärgiga. Kahjustamise põhjusteks olid aresti kestvuse pikkus, asjaolu, et pikka aega ei

tehtud ühtegi menetlustoimingut ning see, et buss omas avaldaja jaoks suurt majanduslikku

väärtust ning oli tema oluliseks sissetulekuallikaks.

Kaebaja maksuvõlale kehtiva MKS § 132 kohaldamise korral arvestatakse maksuvõla

aegumistähtaeg MKS § 132 lg 1 teise lause alusel.

Halduskohtu poolt viidatud varasemates kohtuasjades ei ole kohtud analüüsinud kaebaja

maksuvõla aegumistähtaja algust iga maksustamisperioodi lõikes eraldi ega ole lahendanud

kaebaja maksuvõla aegumistähtaja alguse küsimust, keskendudes maksuvõlale kohaldatava

seaduse küsimusele. Kehtiv MKS § 132 lg 1 teine ja kolmas lause sätestab, et aegumistähtaeg

algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Maksuotsuse

või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg algab

maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Haldusasjas nr 3-08-262 on leitud (Tallinna Halduskohtu seisukoht, millega nõustus Tallinna

Ringkonnakohus 18.11.2009 otsuses), et kaebaja maksuvõlg tekkis maksudeklaratsiooni alusel

arvutatava maksu tähtaegsel tasumata jätmisel, mitte maksuhalduri poolt kaebajale maksuvõla

tasumist kohustava ettekirjutuse tegemisel. Maksuvõla tekkimine ei ole seotud ettekirjutusega,

kuivõrd selle ettekirjutusega maksuhaldur üksnes tuvastas varem tekkinud maksuvõla

olemasolu (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-262, p 3 c)).

Selline kohtute seisukoht annab aluse kohaldada kaebaja maksuvõla aegumistähtaja alguse

küsimuses MKS § 132 lg 1 teist lauset. Samal ajal asusid kohtud seisukohale, et kaebaja

maksuvõla sundtäitmise aegumise kulgemise algust tuleb arvestada MKS § 132 lg 1 kolmanda

lause alusel, s.o. maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. MKS § 132

lg 1 kolmanda lause kohaldamine tuleb kõne alla siis, kui maksusumma pööratakse

sundtäitmisele maksuotsuse alusel.

Ettekirjutuse alusel nõutakse sisse tulumaksu maksustamisperioodi 1995, 1996, 1997, 1998,

1999 eest, mille tasumise tähtaeg on vastavalt 01.07.1996, 01.07.1997, 01.7.1998, 01.07.1999

ja 01.07.2000. Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2004 määrusega asjas nr 2-3/88/04 lubati

vastustajale

maksuvõlast

pöörata

sundtäitmisele

733 566

krooni

(s.o.

maksuvõlg

maksustamisperioodi 1996 eest, mille täitmise tähtaeg oli 01.07.1997). Maksustamisperioodide

1995, 1997, 1998, 1999 eest määratud maksusummade osas alustas vastustaja sundtäitmisega

alles 18.10.2007. a. Käesoleval juhul algas maksustamisperioodide 1995, 1997, 1998, 1999

maksuvõla sissenõudmine Ettekirjutuse alusel alles 18.10.2007, mis omakorda tähendab, et

juhul, kui loetletud kohustuste sundtäitmise aegumistähtaega arvutada MKS § 132 lg 1 teise

lause alusel (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-262, p 3 c)),

siis sundtäitmise alustamiseks olid maksuvõlad aegunud järgmiselt: 1995. a maksuvõlg

(kohustuse täitmise tähtaeg - 01.07.1996, aegumistähtaja algus MKS § 132 lg 1 teise lause

alusel – 01.01.1997, aegumine saabuks 01.01.2004), 1997. a maksuvõlg (kohustuse täitmise

tähtaeg - 01.07.1998, aegumistähtaja algus MKS § 132 lg 1 teise lause alusel – 01.01.1999,

aegumine saabuks 01.01.2006) ja 1998.a maksuvõlg (kohustuse täitmise tähtaeg - 01.07.1999,

aegumistähtaja algus MKS § 132 lg 1 teise lause alusel – 01.01.2000, aegumine saabuks

01.01.2007). Seega isegi kui lähtuda haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt tehtud järeldustest

kohaldatava aegumise regulatsiooni kohta, siis ka MKS § 132 lg 1 kohaldamise korral tuleks

asuda seisukohale, et kaebaja maksuvõlg on suures osas aegunud (7-aastane aegumistähtaeg on

möödunud enne aegumise katkemise asjaolu aset leidmist).

Haldusasjas nr 3-08-262 jõustunud otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei kohaldanud

kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja suhtes MKS § 132 lg 1 teist lauset, vaid

arvestas aegumistähtaja sama lõike kolmanda lause alusel olukorras, kus kaebaja 1995, 1997 ja

1998 maksustamisperioodi maksuvõlad olid aegunud enne seda, kui maksuhaldur hakkas sisse

nõudma maksuvõlga Ettekirjutuse alusel.

1996. a maksustamisperioodi maksuvõla osas märgib kaebaja järgmist. Isegi, kui oletada, et

vastustaja teostas täitetoimingud 1996. a maksustamisperioodi eest määratud maksusumma

osas 2004. aastal, siis sellest ajast on möödunud 8 aastat, ja sundtäitmine 1996. a maksusumma

osas on kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega.

Alljärgnevalt esitab kaebaja argumendid kohtupraktika muutmise vajaduse kohta maksuvõla

sundtäitmise aegumise küsimuses.

Aegumist sätestavad normid on materiaalõiguslikud ja nende tagasiulatuv kohaldamine

maksukohustuslast koormavalt ei ole lubatud.

Haldusasjas nr 3-08-262 omistasid kohtud maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsioonile

(MKS § 164 ja § 132) menetlusõigusliku iseloomu, mis viis kaebaja suhtes aegumise

tagasiulatuvalt koormavale kohaldamisele. Tagasiulatuva koormava kohaldamise all maksuvõla

sundtäitmise aegumise puhul peab kaebaja silmas olukorda, kus uue seadusega vana seaduse

kehtivuse ajal alanud aegumisele kohaldatakse pikemat aegumistähtaega, aegumistähtaja algus

paigatakse, nagu kohtud seda asjas nr. 3-08-262 on leidlikult sõnastanud, tagasiulatuvalt

hilisemale ajahetkele, või tänu muudatustele aegumise peatamise või katkemise alustes

maksuvõlga faktiliselt lubatakse sundtäita tähtajatult.

Õiguslikult ei ole ega saa olla aktsepteeritav seisukoht (vt. haldusasjas nr 3-08-262 jõustunud

otsus), et aegumise kohaldamise seisukohast ei ole oluline mitte see, millisele ajahetkele langes

aegumistähtaja kulgemise algus varem kehtinud seaduse kohaselt, vaid see, millisele ajahetkele

paigutab aegumistähtaja alguse seadus, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvutada selle

arvutamise vajaduse ehk aegumise kohaldamise vajaduse ajal. Vastuvõetamatu on ka seisukoht,

mille kohaselt varem kehtinud MKS § 24 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumine uue seaduse

valguses maksukohustust iseenesest ei lõpeta ning aegumistähtaja arvestust võib jätkata kehtiva

MKS sätete kohaselt, olenemata sellest, et see raskendab oluliselt maksumaksja olukorda.

Selline kohtute praktika, mis on tingitud aegumisele protsessiõigusliku tähenduse omistamisest

avalik-õiguslikes suhetes, ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ja viib olukorrani, kus

vana seaduse alusel juba aegunud maksuvõlga saab nn. ellu äratada aegumist sätestava seaduse

muudatuse tagasiulatuva kohaldamisega isiku suhtes, mille alusel aegumistähtaeg on

paigutatud hilisemale ajahetkele.

Aegumise tagasiulatuvalt koormav kohaldamine kaebaja suhtes näeb välja järgmine. Kaebaja

maksuvõlg on tekkinud ajal, mil kehtis vana MKS § 24 lg 2, mille kohaselt kaebaja

maksuvõlga oli võimalik sisse nõuda seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma

oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda. Seega algas maksuvõla sundtäitmise aegumine vana

MKS § 24 lg 1 alusel iga maksustamisperioodi maksuvõla osas enne, kui oli tehtud

Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutus nr 4-04/E-55 ja jõustus (01.07.2002) kehtiv MKS. Asjaolu,

et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumine hakkas kulgema vana MKS § 24 lg 1 kehtivuse

ajal on faktiline asjaolu, ja selle tagasiulatuv muutmine kas hilisema seaduse muutmisega või

seadusemuudatusele antud tõlgendusega ei saa olla kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ja

seeläbi PS-ga. Aegumistähtaja alguse ajahetke tagasiulatuv muutmine maksukohustuslase

kahjuks (nt. vana seadus „paigutas“ aegumistähtaja alguse maksukohustuse täitmise ajahetkele

ja uus seadus paigutab selle maksukohustuse täitmise tähtpäeva/maksuotsuse kättetoimetamise

tähtpäeva aasta järgneva aasta 1. jaanuarile) võib viia selleni, et tagasiulatuvalt loetakse

mitteaegunuks vana seaduse alusel juba aegunud maksuvõlg. Õigussuhetes arvestavad

õigussubjektid aegumistähtaja kulgemisega kogu aeg selle kulgemise vältel. Aegumise

arvestamine kohtu poolt toimub tagantjärgi, s.o. vaidluse tekkimise korral, kui keegi

menetlusosalistest tugineb aegumisele. Kaebaja leiab, et haldusasjas nr 3-08-262 on kohtud

ebaõigesti lahendanud aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, omistades sundtäitmise

aegumise regulatsioonile menetlusõigusliku iseloomu ja kohaldades vastavalt ka kehtiva MKS

rakendussätteid vastuolus nende tegeliku eesmärgiga. Seega aegumistähtaja arvestamisel tuleb

lähtuda mitte Tallinna Halduskohtu seisukohast haldusasjas nr 3-08-262, mille kohaselt

aegumistähtaja alguse arvestamisel väidetavalt lähtutakse sellest, millisele ajahetkele paigutab

aegumistähtaja alguse seadus, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvutada selle arvutamise

vajaduse ehk aegumise kohaldamise vajaduse ajal (ehk aegumise kohaldamise ajal), vaid

aegumise alguse faktilistest asjaoludest. Selle seisukoha õigsuse kinnitas RKHK 15.11.2006. a

otsuses nr 3-3-1-75-06, milles lahendas küsimuse kehtivas maksukorralduse seaduses sisalduva

aegumise katkemise regulatsiooni kohaldatavuse kohta maksuvõla ajatamise otsuse suhtes,

mille tegemise hetkel kehtinud seadus ajatamise korral aegumise katkemist ette ei näinud,

leidnud, et kuna aegumise katkemine on maksukohustuslase suhtes koormava iseloomuga, siis

ei saa aegumise katkemist selles asjas kohaldada, sest ajatamisotsus tehti enne kehtiva

maksukorralduse seaduse jõustumist 1. juulil 2002. RKHK sedastas MKS § 132 analüüsimise

järel, et eeskätt aegumist reguleeriva materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistab

Riigikohus ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused.

Ka erialakirjanduses on asutud seisukohale, et aegumise kui üldise õigusmõiste lähtekoht on

õigusrahu ja õiguskindlus. Reaalse väljenduse leiab aegumine aga oma materiaalõiguslikus

sisus ning see on igas õigusvaldkonnas erinev. Selles mõttes on aegumine olemuslikult

materiaalõiguslik instituut (vt Hansen, V., Sootak, J. Süüteo ja otsuse täitmise aegumine.

Juridica V/2008, lk 295-296). Ka L. Lehis on õigustatult väitnud, et maksukorralduse seaduses

võib sisalduda ka materiaalõiguse norme, näiteks maksunõuete ja –kohustuste ülemineku ja

aegumisega seonduvad sätted. Materiaalõiguse hulka kuuluvad ka näiteks maksusumma

määramise ja sissenõudmise aegumistähtajad (vt Lehis, L. Maksuõigus. Tartu 2006, lk 31).

Aegumise materiaalõigusliku iseloomu ja tagasiulatuvalt koormava rakendamise küsimuses

viitab kaebaja 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 9, mis sätestab rakendussätteid

aegumise instituudi kohaldamiseks pärast uue regulatsiooni jõustumist. VÕSRS § 9 lg-test 2 ja

3 järeldub, et ühelgi juhul ei saa aegumistähtaeg olla pärast 01.07.2002 pikenenud, st varem

aegumata nõuete maksimaalne aegumistähtaeg saab olla vaid sama pikk, kui see oleks olnud

alates 01.07.2002 jõustunud seadusemuudatusteta. Nimelt sätestavad VÕSRS § 9 lg-d 2 ja 3, et

kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse

kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Kui

enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s

sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002

kehtinud seadust. VÕSRS § 9 loogika, mille kohaselt seadusemuudatused, milliste alusel

toimub üleminek ühelt aegumise regulatsioonilt teisele, ei tohi endaga kaasa tuua isiku

tagasiulatuvalt koormavat kohtlemist, on leidnud kajastamist ka Riigikohtu praktikas.

Riigikohtu on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-52-09, seoses 01.01.2006 tehtud aegumise

regulatsiooni oluliste muudatustega (TsÜS § 160 lg-sse 2 lisati rida aegumise peatumise

aluseid), asunud muudatuste rakendamist lahendades seisukohale, et VÕSRS § 9 lg 1 tuleb

analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui VÕS, TsÜS, või REÕS muudetakse nõuete aegumist

puudutavas osas pärast 01.07.2002. Konkreetselt leidis Riigikohus, et kolmanda isiku

menetlusse kaasamisega enne 01.01.2006 tema vastu esitatavate nõuete aegumine ei peatanud.

Euroopa Kohus on eelotsusetaotluses esitatud küsimusele, mis puudutas määruse nr 2988/95

artikli 3 lõikes 1 sätestatud nelja-aastase aegumistähtaja kohaldatavust selliste eiramiste suhtes,

mis pandi toime või lõpetati enne nimetatud määruse jõustumist, et õiguskindluse põhimõttest

lähtuvalt ei saa määruse nr 2988/95 artikli 3 esimese lõike kohaldamine võimaldada

siseriiklikel asutustel tagasi nõuda enne kõnealuse määruse jõustumist tekkinud võlgasid, mis

on asjaomaste eiramiste toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud siseriiklike aegumissätete

alusel aegunud. Mis puudutab siseriikliku aegumissätte alusel tekkinud võlgasid, mis ei ole

veel aegunud, siis on määruse nr 2988/95 jõustumise tagajärg see, et nimetatud määruse artikli

3 esimest lõiku kohaldades tuleb kõnealune võlg lugeda aegunuks nelja aasta möödumisel

alates eiramise toimepanemise kuupäevast (29. jaanuari 2009. a otsus liidetud kohtuasjades C-

278/07, C-279/07 ja C-280/07 Hauptzollampt Hamburg Jonas vs Josef Vosding Schlacht-,

Kühl- und Zerlegebetrieb GmbH ja Co, Vion Trading GmbH und Ze Fu Fleischhandel GmbH).

Seega vaid juhul, kui eiramise toimepanemise hetkel kehtinud seadus nägi ette pikema

aegumistähtaja, kui võimaldab uus aegumistähtaega sisaldav norm, kohaldatakse nõude

aegumistähtaja määramisel isiku olukorda kergendavat kehtivat normi.

EIK on oma praktikas asunud seisukohale, et seadusest tulenevad aegumistähtajad teenivad

mitmeid olulisi eesmärke, nimelt aitavad tagada õiguskindlust ja lõplikust, kaitsta

potentsiaalsed kostjaid/vastustajaid seisma jäänud nõuete eest, mida võib olla keeruline

kontrollida ning ennetada ebaõiglust, mis võib tõusta, kui kohtud peaksid otsustama tõendite

alusel, mis võivad olla ebausaldusväärsed ja ebakompetentsed aja möödumise tõttu sündmuste

üle, mis toimusid kauges minevikus (vt Stubbings and Others v. the United Kingdom, Vo v.

France; J.A. Pye (Oxford) Ltd and J.A. Pye (Oxford) Land Ltd v. the United Kingdom).

Seaduse tagasiulatuv kohaldamine on lubatav siis, kui seeläbi ei rikuta isiku varaliste õiguste

olemust (Joubert v. France).

Eeltoodu kinnitab kaebaja seisukohta, et aegumise regulatsiooni muutmise korral ei kohaldata

isiku olukorda raskendavaid sätteid nende asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne muudatuste

jõustumist (aegumise tagasiulatuva raskendava jõu keeld). Sisuliselt toetab seda ka MKS § 165

lg 1 loogika aegumise peatumise ja katkemise osas. Ka siin on seadusandja tahtnud öelda, et

aegumise peatumise ja katkemise suhtes sätestatut kohaldatakse enne seaduse kulgema

hakanud aegumise suhtes siis, kui peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekib pärast

seaduse jõustumist (st. 01.07.2002). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-75-06 seda põhimõtet

järginud. Kuigi eelnimetatud sättes on toodud kaks olulist põhimõtet (vana seaduse alusel

alanud tähtaja kulg jätkub) ja tähtaja katkemiseks või peatumiseks peab sündmus aset leidma

pärast 01.07.2002, on kohtud kohtuasjas nr. 3-08-262 sellest mööda läinud konstruktsiooniga,

mille kohaselt vana seaduse alusel kulgenud tähtajal ei ole alates 01.07.2002 mingit tähendust

ning ka uue seaduse rakendamiseks võib sündmus (maksuettekirjutus 08.06.2001) leida aset

enne seaduse jõustumist. Ehk nagu ringkonnakohus on tabavalt selgitanud, paigutus uue

seaduse mõju enne seaduse jõustumist aset leidnud sündmuste tulemusel enne seaduse

jõustumise eelsesse perioodi.

Kohtuasjas Di Belmonte v. Italy käsitles EIK sarnast küsimust. Avaldajalt sundvõõrandati maa,

siseriikliku kohtu otsusega määrati talle ka kompensatsioon. Itaalia riik viivitas hüvitise

väljamaksmisega ning vahepeal jõustus seadus, mis kohustas avaldajat maksma 20%

kompensatsioonist riigile maksuna tagasi. Seadus, mis sellise kohustuse kaebajale pani, jõustus

hüvitise määramise ja selle väljamaksmise vahel oleval ajaperioodil. EIK leidis, et

maksustamise küsimustes ei keela protokoll 1 artikkel 1 iseenesest seaduse tagasiulatuva jõu

rakendamist, kuid antud juhul pani see muudatus kaebajale ülemäärase koorma. EIK leidis, et

konventsiooni protokoll 1 artikli 1 oli rikutud, kuna maksukohustust sätestav seadus jõustus

rohkem kui 7 kuud pärast kompensatsiooni määramist kohtu poolt ja avaldaja jaoks oli

ametiasutuste viivitusel kohtuotsuse täitmisega otsustav mõju, kuna kui hüvitis oleks välja

makstud korralikult ja täpselt, ei oleks avaldajal maksu maksmise kohustust tekkinud.

Seadusest tuleneva aegumistähtaja regulatsiooni tagasiulatuva (vaidluse ajal) muutmise

küsimust käsitles EIK asjas Althoff and Others v. Germany. Kohtuotsuses toodud Saksamaa (ka

Eesti MKSi juured ulatuvad Saksa õigusesse) siseriikliku kohtupraktika kirjelduses ütles Saksa

Föderaalne Halduskohus, et aegumine on materiaalõiguslik küsimus. EIK märkis, et

proportsionaalsuse

nõuet

hinnates

on

oluline

silmas

pidada

kaebajatele

selle

seadusemuudatusega pandud koormat. Kuigi antud juhul oli seaduses ettenähtud taoliseks

olukorraks teatav rahaline kompensatsioon, siis see summa ei tundunud EIK-le piisav

arvestades õiguse rikkumise tõsisust: rikkumine toimus tagasiulatuva jõuga seadusemuudatuse

abil, mis oli riigile kasulik ja kaebajatele kahjulik. Kohus leidis, et tagasiulatuva jõuga seaduse

muudatus rikkus nõutavat/õiglast tasakaalu, mis peab olema tagatud üksikisiku vara kaitse ja

avalike huvide kaitse vahel.

Haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt MKS aegumist reguleeritavatele rakendussätetele antud

tõlgendus ei vasta aegumise instituudi iseloomule ja on vastuolus aegumise tagasiulatuva

raskendava jõu keelus väljendatud õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja leiab, et seonduvalt

kaebaja maksuvõla aegumisega, oleks õige tõlgendada MKS § 164 lg 1 ja § 165 analoogiliselt

VÕSRS §-ga 9. Kohtud leidsid haldusasjas nr 3-08-262, et MKS §-s 165 ei reguleerita

maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, vaid pelgalt aegumistähtaja

katkemisega seotud asjaolusid (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-

08-262, p 3 f)). Samas leidsid kohtud, et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja

alguse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda MKS § 164 lg-st 1 ja kohaldada aegumistähtaja

algusele MKS § 132 lg 1 kolmandat lauset. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et MKS § 164 lg 1

samuti ei reguleeri maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi. Sellele

viitavad eelkõige MKS § 164 ja § 165 pealkirjad (rakendussätted aegumise sätete kohaldamise

kohta on kehtestatud just MKS §-s 165, samas kui MKS § 164 üldse ei reguleeri aegumise

rakendamise küsimusi). Kui üldse rakendussätetes vana seaduse alusel alanud tähtaja

kulgemisest midagi kirjutatakse, siis on see just § 165 lg 1, mis aegumise katkemise ja

peatumise kontekstis ütleb selgelt, et vana seaduse alusel alanud tähtaeg kulgeb edasi. Kaebaja

on seisukohal, et tsiviilõiguslik vastand MKS §-le 165 on VÕSRS § 9 lg 1, mis sätestab, et

TsÜS ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud

aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit

2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.

Nagu on näha, eelistab seadusandja kehtestada aegumise rakendussätteid ühe normiga, kus on

reguleeritud aegumise algus, peatamine ja katkemine ühtemoodi. Nii on oma sisult sarnased ka

MKS § 165 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg 1, selle erinevusega, et MKS-s puudub aegumise algust

reguleeriv rakendussäte. Kaebaja leiab, et see regulatsiooni puudus on samuti ületatav VÕSRS

§ 9 lg 1 kohaldamisega analoogia korras. VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamine analoogia korras aitaks

vältida ka MKS § 164 ekslikku tõlgendust, mille kohaselt 01.07.2002 jõustunud MKS § 132 lg

1 kohaldatakse enne muudatuste jõustumist tekkinud ja muudatuse jõustumiseks veel aegumata

maksuvõla sundtäitmisele, mis toob kaasa isiku suhtes aegumise regulatsiooni tagasiulatuva ja

raskendatava kohaldamise – aegumistähtaja alguse ümberpaigaldamist hilisemale ajahetkele

juba alanud aegumise puhul. VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamine analoogia korras MKS § 165

rakendamisel annaks aluse kohaldada kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusele

vana MKS § 24 lg 2 ja arvestada aegumistähtaega iga maksukohustuse täitmise tähtajast

arvates.

Kaebaja on seisukohal, et kohtupraktika, mille kohaselt MKS § 164 lg 1 regulatiivset toimet

laiendatakse sundtäitmise korrast (menetluslik aspekt) ka aegumise arvutamise ja tähtaja

regulatsioonile (materiaalõiguslik aspekt), mis viib selleni, et vana MKS § 24 lg 2 alusel

aeguma hakanud maksuvõlale kohaldatakse tagasiulatuvalt isikut koormavat MKS § 132

regulatsiooni, on vastuolus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega. MKS § 164

sellise rakendamise kaudu antakse ka MKS §-le 132 ebaõige tõlgendus (materiaalõigusliku

sisuga sundtäitmise aegumise instituudile omistatakse menetlusõiguslik tähendus), mis ei ole

kooskõlas õiguskorra ühtsuse põhimõttega aegumise instituudi tähenduses. Teadaolevalt

kasutab haldusõigus (s.h. maksuõigus) aegumise instituudi samas tähenduses, mis on sellele

omistatud tsiviilõiguses (vt. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-52-09, kus on rõhutatud

aegumise materiaalõiguslikule tähendusele) ja karistusõiguses (vt. Riigikohtu lahend nr 3-1-1-

60-07). Kaebaja rõhutab, et TsÜS, VÕSRS ja MKS jõustusid 01.07.2002, mis samuti kinnitab

seadusandja soovi reguleerida aegumise alguse, peatamise ja katkemise küsimusi nimetatud

õigusharudes ühtemoodi. Vähemalt üheski eelnõuga seotud dokumendist ei nähtu, et

maksuõigussuhtes

peaks

aegumise

regulatsioon

olema

olemuslikult

teistsugune

ja

maksumaksjaid tagasiulatuvalt koormav.

Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutus nr 4-04/E-55 ei ole käsitletav täitedokumendina.

Maksuotsus on maksuhalduri haldusakt, millega määratakse tasumisele kuuluv summa.

Tegemist on maksuõigussuhet tuvastava haldusaktiga (samale seisukohale jõudsid kohtud

maksuhalduri ettekirjutuse nr 4-04/E-55 suhtes haldusasjas nr 3-08-262). Maksuotsus võib olla

ka maksuvõla sissenõudmise aluseks, kuid selleks peab maksuhalduri haldusakt sisaldama

hoiatust maksuvõla sundtäitmise kohta. Kaebaja leiab, et Ettekirjutus ei vasta täitedokumendi

kriteeriumitele, kuna selles puudub hoiatus sundtäitmise kohta ja tegemist on tuvastava

haldusaktiga, mitte aga maksuhalduri haldusaktiga maksukohustuse sundtäitmise kohta TMS §

2 p 12 tähenduses. Vastavalt TMS § 2 p-le 12 on täitedokumendiks maksuhalduri haldusakt

maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta.

Käesolevas asjas 18.11.2011 tehtud määruses märkis ringkonnakohus, et kaebaja argument

maksuhalduri 08.06.2001 ettekirjutuse kohta on otsitud ja põhjendamatu. Ringkonnakohtu

põhjenduste järgi hoiatus võib, kuid ei pea sisalduma täidetavas maksuotsuses. Hoiatus võib

olla vormistatud iseseisva korraldusena. Maksuhaldur annab maksuvõla sissenõudmise

kohtutäituri menetlusse pärast seda, kui maksuhalduri poolt sooritatud täitetoimingud ei ole

andnud tulemusi, ning kohtutäitur jätkab maksuhalduri alustatud täitemenetlust. Maksuvõla

sundtäitmisele asumisel võlgnikule juba tehtud hoiatust täitemenetluse jätkamisel ei korrata.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et hoiatuse puudumine Ettekirjutuses on käesolevas asjas

tähendust omav asjaolu ja asja õigeks lahendamiseks peab kohus tuvastama, millal ja

missuguse maksuvõla osa suhtes oli kaebajale tehtud sundtäitmise hoiatus. Ringkonnakohtu

eeltoodud põhjendustest järeldub, et kuna Ettekirjutus ei sisalda sundtäitmise hoiatust, siis pidi

hoiatus olema kaebajale tehtud eraldi korraldusega.

Kaebaja märgib, et haldusasjas nr 3-08-262 on tuvastatud, et 18.10.2007.a pangakonto

arestimise korraldused ei olnud kaebajale kätte toimetatud. Arvestades sellega, et ka

Ettekirjutus ei sisalda sundtäitmise korraldust, võimaldab põhjendatult väita, et vastustaja

02.03.2011 vastuses nimetatud 18.10.2007. a täitetoimingud ei olnud tehtud kooskõlas MKS §

129 lg 3 ja § 130 lg 2 sätetega. TMS 55 p 2 kohaselt arestimine on tühine ja sellest ei tulene

õiguslikke tagajärgi, kui võlgnikule ei ole kätte toimetatud täitmisteadet. Käesoleva vaidluse

kontekstis on sundtäitmist sisaldav korraldus täitmisteatega võrdse tähendusega. Seega ei

teinud vastustaja kaebajale sundtäitmise hoiatust enne kohtutäituri poole pöördumist. Kaebaja

leiab, et sundtäitmise hoiatus ei ole kaebaja suhtes kehtivalt tehtud ja seega kaebaja maksuvõla

aegumistähtaja arvestamise puhul ei tohi arvestada vastustaja 18.10.2007. a täitetoimingutega.

Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et Ettekirjutusega määratud maksuvõla osas puudub

kaebaja ja maksuhalduri vahel maksuõigussuhe (maksuvõlg), kuna tegemist on maksuvõlaga,

mille sundtäitmine on seadusega keelatud aegumise tõttu ja seega õigusvastane.

Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus on seisukohal, et E.V. kaebus on

põhjendamatu ja Ettekirjutuse alusel maksuvõla sundtäitmine pole aegunud, sundtäitmine on

õiguspärane ja kooskõlas seadusega.

Vastustaja leiab, et maksuvõla sundtäitmine käesolevas asjas on kooskõlas MKS §-ga 132 ja

selle sätte tõlgendusega kohtupraktikas. 1. juulist 2002. a jõustunud MKS § 132 lg 1 sätestab, et

maksuotsuse või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg

algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Sama sätte lõike 4 p 4 kohaselt katkeb maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg kui

alustatakse täitemenetlus maksuvõla sissenõudmiseks. Seega seaduse tekst ütleb selgelt, et

maksuvõla täitemenetluse kestel maksusumma sundtäitmine ei aegu. Sellist maksuhalduri

seisukohta toetab ka RKHK kohtupraktika kohtuasjas nr 3-3-1-11-06. Nimetatud asjas sedastas

halduskolleegium intressinõude aegumise osas, et Riigikohtu halduskolleegium tõlgendab MKS

§ 132 lg-t 2 selliselt, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Samas

lahendis lisas halduskolleegium, et teistsugune seisukoht tähendaks, et ka siis, kui

maksuhalduri alustatud täitemenetlust jätkatakse kohtutäituri poolt (vt MKS § 130 lg 2), peab

selline 2-etapiline menetlus lõppema aegumistähtaja jooksul, mis oleks halduskolleegiumi

arvates maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga ka praktiliselt

võimatu. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht tuleneb ka aegumise katkemise regulatsioonist

maksukorralduse seaduses. MKS § 132 lg 4 p 4 alusel katkeb aegumine maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on sedastanud täiteasja nr 3-2-1-71-06 p-s 10, et Riigikohtu

halduskolleegium on 18. mai 2006. a lahendis nr 3-3-1-11-06 MKS § 132 lg-t 2 tõlgendanud

selliselt, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Kolleegium leiab, et see

reegel kohaldub ka lõikes 1 nimetatud maksuvõla sundtäitmise aegumisele. Kolleegium

nõustub halduskolleegiumi seisukohaga, et MKS § 132 (lg 2) sätestab aegumispiirangu ainult

sundtäitmise alustamise osas. See tähendab, et 7 aasta jooksul peab olema alustatud

täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Maksuameti ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

MKS § 24 lg 2 kohaselt võis maksuvõlga sisse nõuda seitsme aasta jooksul tasumise kohustuse

tekkimisest. See aga ei tähenda seda, et 7 aasta möödumisel peaks maksukohustus igal juhul

lõppema.

Vastustaja nõustub täielikult eeltoodud Riigikohtu põhjendustega, et 2-etapilise menetluse

lõpetamine aegumistähtaja jooksul oleks maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav,

mõnel juhul aga ka praktiliselt võimatu. Seda eriti sellistes asjades (nagu ka käesolev asi), kus

isiku võlg on märkimisväärselt suur ja isik põhjustab ise oma tegevusega sundtäitmise

venimist. Oluline on rõhutada, et käesolevas asjas on kaebaja maksuvõla suurus üle 7 miljoni

krooni. Kaebaja venitamise taktika seisneb kõikide Ettekirjutuse kehtivusega ja selle täitmisega

seotud toimingu ja dokumentide vaidlustamises: Ettekirjutusega seotud halduskohtuvaidlused

nr 3-01-4 ja 3-08-262, ning ettekirjutuse täitemenetluse vaidlustamine tsiviilasjas nr 2-10-

60010.

Kaebaja väide sundtäitmise menetluse ebamõistliku kestuse kohta on väär ainuüksi järgmisel

põhjusel. Vähe sellest, et kaebaja vaidlustas igal võimalusel maksuhalduri ja kohtutäituri

tegevust seoses Ettekirjutuse sundtäitmisega haldus- ja täitemenetluses, on kaebaja pöördunud

Riigikohtusse põhjusel, et ettekirjutuse tühistamise asjas nr II-3/479/2001 ei rahuldatud tema

taotlust Ettekirjutuse täitmise peatamiseks esialgse õiguskaitse korras. RKHK 22. septembri

2003. a kohtuotsusest nr 3-3-1-57-01 nähtub, et nimetatud asja raames väitis kaebaja, et

ettekirjutuse täitmine võib pöördumatult kahjustada tema õigusi. Samuti, et vaidlustatud

ettekirjutuse täitmise peatamata jätmine võib kaebaja õigusi ja huve pöördumatult kahjustada

nii maksuvõla avalikustamise kui ka näiteks pankrotimenetluse algatamise korral.

Mainimisväärt on ka asjaolu, et halduskolleegium luges kaebaja põhjendusi veenvateks, ning

leidis, et E.V. taotlus peatada ettekirjutuse täitmine on põhjendatud. Maksuameti

ettekirjutusega nõutud summa suurus, selle tasumiseks antud tähtaeg ja hoiatus võtta E.V.

ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmisel haldusvastutusele annavad aluse arvata, et

maksuameti ettekirjutuse täitmine toob kaasa pöördumatud tagajärjed E.V.le.

Seega ei saa käesolevas asjas olla vaidlust selle üle, et kaebaja on ise taotlenud ettekirjutuse

täitmise peatamist ning seeläbi põhjustanud sissenõudmise menetluse venimise.

Kaebaja tegevus sissenõudmise menetluse venitamisel ei piirdunud üksnes eeltooduga.

Nähtuvalt RKHK 22. septembri 2003. a otsuse nr 3-3-1-67-03 p-st 5 esitas maksuhaldur 11.

juunil 2003. a ringkonnakohtule taotluse, milles palus tühistada Riigikohtu halduskolleegiumi

29. novembri 2001. a määrusega nr 3-3-1-57-01 rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu.

Taotlust põhjendati alljärgnevalt. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtajaks on seitse aastat.

Pärast seitsme aasta möödumist ei saa maksuhaldur E.V.lt maksuvõlga sisse nõuda.

Ettekirjutuse täitmise peatamine seab aegumistähtaja tõttu ohtu ettekirjutuse täitmise.

Nimetatud taotlusega aga kaebaja ei nõustunud ning leidis muuhulgas (p 10), et tuleb arvestada

sellega, et maksuhalduri ettekirjutuse täitmine tooks kaasa kaebaja õiguste ja huvide

pöördumatu ja heastamatu kahjustamise.

Nimetatud asjas rahuldas Riigikohus uuesti E.V. tühistamiskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

kohtumäärusele haldusasjas nr 2-3/410/2003 ning saatis asja tagasi uueks otsustamiseks samale

kohtule. Seejuures peatas Tallinna Ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse kehtivuse

alles 3. veebruaril 2004. a haldusasjas nr 2-3/88/04. Kuid ka nimetatud kohtumäärusest on

näha, et kaebaja ei olnud sel ajal jätkuvalt nõus Ettekirjutuse täitmisele asumisega.

Võttes arvesse eespool nimetatud asjaolusid ja kaebaja 15.03.2012. a täpsustatud kaebuses

esitatud väiteid kogumis, on ilmne, et kaebaja ja tema esindaja tegevus, kõnesoleva

Ettekirjutuse ja selle sissenõudmise vaidlustamisel, on pahatahtlik ja taunitav. Olles ise

maksuvõla sissenõudmise menetluse venimise põhjustajaks, väidab kaebaja praegu hoopis, et

tema õigusi on rikutud põhjendamatult pika sisenõudmise menetlusega.

Täiendavalt juhib vastustaja halduskohtu tähelepanu käesolevas asjas tehtud Tallinna

ringkonnakohtu 8. detsembri 2011. a kohtumääruse p-s 15 väljendatud seisukohale, et

halduskohus ei teosta abstraktset normikontrolli. Kaebaja peab esile tooma asjaolusid ja

selgitusi, miks on sundtäitmise kestus tema jaoks ülemäära koormav. Seejuures toonitab

vastustaja, et tulenevalt eespool toodud asjaoludest, on kaebaja teinud varasemalt ennast kõik,

et näidata hoopis vastupidist – seda, et tema huvides oli sundtäitmise menetluse peatamine.

Eeltoodut arvestades on vastustaja seisukohal, et ettekirjutuse sundtäitmine ei ole kestnud

ebamõistlikult kaua ning selle menetluse läbiviimine ei ole vastuolus proportsionaalsuse

printsiibiga, ega riku kaebaja põhiõigusi. Seetõttu on ka alusetud kaebaja väited sundtäitmise

regulatsiooni väidetava vastuolu kohta PS-ga.

Kuigi vastustaja on veendunud, et tuginedes eelmises punktis toodud asjaoludele

kuulub

kaebus

rahuldamata

jätmisele,

peab

vastustaja

siiski

vajalikuks

käsitleda

mõningaid kaebaja argumente.

Kaebaja viited TMS §-dele 202 ja 207, s.o rahalise karistuse ja rahatrahvi aegumise

regulatsioonile, ei ole asjakohased. Süüteomenetlusel ja süüteokaristustel on eesmärgid, mis

erinevad oluliselt haldus- ja tsiviilkohtumenetluse eesmärkidest. Nimetatu on üldteada asjaolu

ning seda kinnitab muuhulgas näiteks HMS § 2 lg 2, mille kohaselt väärteomenetlus ja

süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Rahatrahvid ja rahalised karistused on

juba oma sõnastusest tulenevalt karistuslikud mõjutusvahendid, seevastu isiku maksuvõlg on

riigi ees täitmata jäetud kohustus.

KarS § 56 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (eripreventsioon) ja

õiguskorra kaitsmise huvisid (üldpreventsioon). On arusaadav, et karistus teenib oma eesmärki

(üld- ja eripreventsiooni) üksnes teatud aja jooksul ning pika aja möödudes sanktsiooni mõju

hajub ning karistus muutub eesmärgituks. Samas aga haldus- ja tsiviilõiguslikud võlanõuded on

suunatud eelkõige esialgse olukorra taastamisele ehk võlausaldaja nõude rahuldamisele. Seega

kaebaja viited MKS regulatsiooni puudulikkusele sundtäitmise aegumise osas on alusetud.

Lisaks on karistusõiguslikud karistused juba oma olemuselt sellised mõjutusvahendid, mille

rakendamine, erinevalt haldusõiguslikest meetmetest, on oluliselt piiratud. Seda eelkõige

põhjusel, et karistuse täideviimine on kõige intensiivsem isiku põhiõiguste riive vorm üleüldse.

Seega kaebaja poolt paralleeli tõmbamine karistusõiguslike mõjutusvahendite aegumise

regulatsiooniga on selgelt otsitud ega tugine kehtivale õigusele.

Vastustaja

on

veendunud,

et

maksuvõlgade

sissenõudmise

menetluse

kestvuse

piiramine (nagu seda taotleb kaebaja) kahjustaks paljudel juhtudel põhjendamatult

heatahtlike võlgnike huve. Nimelt heatahtlik võlgnik, kes kavatseb oma võlad ära

maksta, võib tihti olla huvitatud sellest, et kohustuste täitmine toimuks pikema aja

jooksul. Seda eriti suuremahuliste võlgade puhul. Kaebaja seisukoha aktsepteerimise

korral aga sattuksid soodsamasse olukorda hoopis pahatahtlikud võlgnikud, kes ei soovi oma

kohustusi täita ning kes kavatsetult venitavad maksuvõla sissenõudmist. Sellise venitamise läbi

saaksid pahatahtlikud võlgnikud vabaneda oma kohustustest. Seevastu aga heatahtliku võlgniku

suhtes, kes üritab reaalselt võla ära maksta, muutuks sissenõudmise menetlus põhjendamatult

agressiivseks ja vähem paindlikumaks.

Seega on vastustaja erinevalt kaebajast seisukohal, et maksuvõlgade sissenõudmise menetlus ei

ole see menetlus, kus maksuhaldur või kohtutäitur tagavad võlgade tasumist võimalikult

lühikese aja jooksul. Seda eelkõige põhjusel, et erinevalt kriminaal- või väärteokaristustest pole

maksuvõla sissenõudmise menetlus karistatava iseloomuga, mistõttu sissenõudmise protsess ei

tohi muutuda liiga agressiivseks ehk sisuliselt karistuseks. Samas on vastustaja arvamusel, et

seaduse tõlgendamisel ei tohi isik sattuda soodsamasse olukorda täna oma pahatahtlikule

käitumisele ja seda eelkõige sundtäitmise menetluse takistamise ja venitamise kaudu.

Kaebaja üritab põhjendada täpsustatud kaebuses, et sundtäitmise menetluse kestvus käesolevas

asjas rikub tema põhiõigusi ebaproportsionaalselt ja on seetõttu õigusvastane, tuues kaebuses

näiteid väidetavate õiguste rikkumiste kohta.

Vastustaja leiab, et kaebaja süüdistus maksuhalduri vastu väidetavas isiku maine kahjustamise

osas on alusetu. Nimelt kaebaja põhjustas ise enda maine kahjustamise maksuvõla tasumata

jätmisega. Samas, kui kaebaja jaoks on tõepoolest nii oluline maksuvõlglase staatuse

lõppemine, siis ta võis mahukate kohtuvaidluste pidamise asemel võtta ette reaalseid samme

maksuvõla tasumiseks. Samuti on vastustaja arvates kohatu rääkida isiku kui raamatupidaja

maine kahjustamisest, kui E.V. kohta on arvutivõrgus avalikult kättesaadav 17. mai 2007. a

kohtuotsus kriminaalasjas 1-1581/03, mille kohaselt on isik tekitanud riigile kahju summas 518

992 krooni. Samuti leidub meediast mitmeid artikleid E.V. varasema maksukäitumise kohta.

Seetõttu on maksuhaldur seisukohal, et sundtäitmise menetluse kestvus ei ole küll iseenesest

selliseks asjaoluks, mis ebamõistlikult kahjustaks isiku kui professionaalse raamatupidaja

mainet.

Vastustaja palub jätta arvestamata ka kaebaja esitatud Eesti Haigekassa tõendi selle kohta, et

isikul puudub kehtiv ravikindlustus, eelkõige põhjusel, et miski ei keela kaebajal leida endale

töökoht (eriti muul erialal kui raamatupidamine) ja selle kaudu muretseda endale kehtiv

tervisekindlustus ning sotsiaalkaitse. Samuti peaks kaebaja olema kursis sellega, et TMS § 130

lg 4 kohaselt ei loeta sissetuleku arestimisel sissetuleku hulka makse ega kohustusliku

kogumispensioni, ravikindlustuse ning töötuskindlustuse makseid. Seega on alusetu kaebaja

väide, et vastustaja tegevuse tulemusel on ta jäänud ilma kogumispensioni, ravi- ja

tööstuskindlustuseta. Samal põhjusel on alusetud ka kaebaja väited selle kohta, et maksuhaldur

on põhjustanud kaebaja majanduslike vahendite puudumise.

Isegi kui mingisugune konkreetne sissenõudmise toiming piiraks tõepoolest kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt (kuigi vastustaja nii ei arva), siis ei tähendaks viimane asjaolu seda, et

kogu sundtäitmise menetlus on õigusvastane ning maksuvõlga ei ole. Kui kaebaja leiab, et

konkreetne täitemenetluse toiming on rakendatud tema suhtes ebaproportsionaalselt vms, siis ta

võib nõuda tsiviilkorras sellise tegevuse lõppemist ning vajadusel taotleda näiteks meetme

asendamist vähekoormava meetme vastu. Seega kohtutäituri poolt meetme valik ja

rakendamise ulatus ei ole selliseks asjaoluks, mis peaks iseenesest välistama isiku maksuvõla

kui sellise. Taoliste situatsioonide jaoks ongi TMS-s sätestatud protseduur kohtutäituri

tegevuse vaidlustamiseks. Analoogne on situatsioon ka maksuhalduri sissenõudmise

toimingutega. Eeltoodule lisaks ei välista vastustaja kõnesolevas asjas võimalust, et kui kaebaja

oleks eeskujulikult tasunud enda maksuvõlga, siis ta saaks nõuda maksuhaldurilt pangakontode

arestist vabastamist. Paraku aga käesolevas asjas taolised asjaolud puuduvad.

Kokkuvõtvalt selgitab vastustaja, et vaidlust ei saagi olla selles, et üle 7 miljonilise

maksuvõlaga isikul on mingil määral halvem elukvaliteet võrreldes inimesega, kellel

maksuvõlg puudub. Kuid vastustaja ei näe sellises situatsioonis maksuhalduri õigusvastast

tegevust ega põhjuslikku seost sellise tegevuse ja kaebaja võimaliku elukvaliteedi kahjustamise

vahel. Asjas pole tuvastatud asjaolusid, et kaebajalt maksuvõla sissenõudmine on

ebaproportsionaalne. Seda eelkõige arvestades isiku käitumist sundtäitmise menetluses,

maksuvõla tasumise ulatust7, samuti kohtupraktikat antud küsimuse kohta.

MKS § 164 lg 1 kohaldamise osas leiab vastustaja, et kaebaja maksuvõla aegumise küsimuses

tuleb kohaldada 01.07.2002. a jõustunud MKS, ja mitte varasema MKS redaktsiooni nagu seda

soovib kaebaja. Seda põhjusel, et MKS § 164 lg 1 näol on tegemist menetlusõigusliku sättega.

Selles küsimuses toetub vastustaja E.V. suhtes haldusasjas nr 3-08-262 Tallinna

Ringkonnakohtu 18. novembri 2009. a kohtuotsuse põhjendustele (otsuse p-d 7-8) ning sama

asja raames varasema Tallinna Halduskohtu 23. detsembri 2008. a kohtuotsusele. Täiendavalt

toetab vastustaja lähenemist ka kohtupraktika teistes maksuasjades: 18. novembri 2009. a

otsuse nr 3-08-262 p-d 7-8, Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2006. a otsus nr 3-04-264,

11.10.2007. a otsus nr 3-07-353, 31.08.2008. a otsus nr 3-06-2471, 11.02.2008. a otsus nr 3-07-

1234, Riigikohtu otsused nr 3-3-1-7-06 ja 3-3-1-30-07. Vastustaja ei pea vajalikuks refereerida

nendes lahendites väljendatud kohtute seisukohti.

Käesoleva päeva seisuga on E.V.l maksuvõlg suuruses 469 714, 83 eurot (7 349 440 krooni),

millest on arvestatud intress 875 802, 34 eurot (13 703 328 krooni). Samas PMTK poolt

10.09.2010. a täitmisavalduse edastamise hetkel kohtutäiturile oli E.V. maksuvõla suuruseks 7

349 440 krooni. Seega on vastustaja seisukohal, et sissenõudmise menetluse läbiviimisel tuleb

kohaldada menetluse ajal kehtivat menetlusnormi.

Vastustaja on seisukohal, et MKS § 132 ei sätesta maksuvõla sundtäitmise piirtähtaega ning

aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Kuigi kaebaja on seisukohal, et

taoline MKS § 132 tõlgendus on temale ülemäära koormav, taotletava eesmärgi suhtes

ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv, ei jaga vastustaja sellist arvamust.

Vastustaja on seisukohal, et taoline MKS § 132 tõlgendus ei ole kaebajale ülemäära koormav

ega ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes järgmistel põhjustel. Olemuselt on ekslik

kaebaja seisukoht, et kuna tema asjas ei ole maksuvõla sissenõudmise kestus otsesõnaliselt

seadusega ajaliselt piiratud, siis ainuüksi juba sellega on ebaproportsionaalselt rikutud tema

põhiõigused jne. Vastutaja rõhutab, et käesolevas asjas keskendub kaebaja esindaja ülemäära

E.V. kui „riigi ohvri“ pildi loomisele, jättes seejuures tähelepanuta mitmeid olulisi aspekte

maksuvõla sissenõudmise regulatsiooni juures. Tegelikkuses ei ole E.V. olukord nii lootusetu

ja ülemäära koormav, nagu seda üritab näidata kaebaja esindaja. Kaebaja olukorra

leevendamiseks ja ebaproportsionaalsuse vältimiseks on seadusandja näinud ette mitmed

võimalused, mis kaebaja on käesolevas asjas jätnud kasutamata. Vastustaja on seisukohal, et

seni, kuni isik jätab realiseerimata seadusega antud võimalused maksuvõla sundtäitmise

menetluse

mõjutamiseks,

ei

ole

alust

rääkida

regulatsiooni

puudulikkusest

ega

ebaproportsionaalsusest. Need võimalused on järgmised:

Esiteks on kaebajal arusaadavalt võimalus maksuvõla sissenõudmise menetluse lõpetamiseks

läbi maksuvõla tasumise. Seejuures maksuvõla reaalse tasumise korral oleks kaebajal võimalik

parandada oma elukvaliteeti läbi maksuvõla tasumise ajatamise taotlemise MKS § 111 alusel.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja maksuvõla tasumise ajatamise võimalust kasutanud. Veelgi

enam, vaidlusalune ettekirjutus nr 4-04/E-55, millega kaebajale määrati tulumaksu 7 362 161

kr, on tehtud juba 8. juunil 2001. a, kuid sellele vaatamata on maksuvõlg vähenenud üksnes 12

720 kr võrra. Sedagi üksnes 2002, 2003 ja 2006 aastate eest esitatud tuludeklaratsioonide alusel

tekkinud tagastusnõuete arvelt. Ainuüksi viimane asjaolu näitab ilmekalt, et kaebaja ei ole

teinud ühtegi efektiivset pingutust maksuvõla tasumiseks. Maksuvõla tasumise asemel on

kaebaja keskendunud sundtäitmine menetluse vaidlustamisele ja selle takistamisele.

Teiseks on füüsilisest isikust maksuvõlgnikul võimalus sundtäitmise menetluse lõpetamiseks

või

vähemalt

maksuvõla

osaliseks

vähendamiseks pankrotiseaduses (edaspidi

PankrS) sätestatud korras, s.o on läbi füüsilise isiku pankrotiavalduse esitamise ja võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 169 sätestab, et füüsilisest isikust võlgnik

võidakse vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Samuti MKS § 114 lg 2

sätestab, et maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi

tegemiseks. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta on esitanud

pankrotiavalduse vms. Ühtlasi on kaebaja hoopis süüdistanud maksuhaldurit selles, et maksuhaldur

pole esitanud E.V. suhtes pankrotiavaldust. Samas ei ole kaebaja täpsustanud, miks peaks

maksuhaldur algatama E.V. suhtes pankrotimenetluse ja kulutama selle peale maksumaksjate

raha olukorras, kus maksuhaldurile on niigi teada, et pankrotimenetluse tulemusel ei laeku

riigile täiendavat raha. Maksuhalduril on olemas kaaltulusõigus (MKS § 12) otsustamaks,

missuguseid meetmeid rakendada maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmiseks.

Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus maksuvõlgnikuks olemine on kaebajale väidetavalt

ülemääraselt koormav, peaks kaebaja olema ise huvitatud pankrotimenetluse algatamisest.

Seega on kaebaja jätnud kasutamata nimetatud võimaluse sundtäitmise menetluse kestuse ja

maksuvõla suuruse mõjutamiseks.

Kolmandaks kehtib alates 5. aprillist 2011. a võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus,

mille § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud seaduse eesmärgiks võimaldada makseraskustes füüsilisele

isikule (võlgnikule) tema võlgade ümberkujundamist, et ületada makseraskusi ja vältida

pankrotimenetlust. Seejuures arvestatakse nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate õigustatud

huve. Sama seaduse § 2 lg 2 kohaselt võlgade ümberkujundamise menetluses võimaldatakse

võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise

tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. MKS § 1141 lg 1

kohaselt MKS-s sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist füüsilise

isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses

eriseadustes sätestatud korras. See tähendab, et seadusandja on pidanud vajalikuks eraldi

sätestada MKS-s, et füüsilistest isikutest maksuvõlgnikel on olemas võimalus maksuvõlast

vabanemiseks või oma olukorra parandamiseks võlgade ümberkujundamise seaduses sätestatud

korras (ja ka PankrS-s sätestatud korras). Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle

kohta, et ta on üritanud kasutada võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses nimetud

õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks.

Neljandaks

näeb

MKS

§

võimaluse

maksuvõla

mahakandmiseks

või

kustutamiseks. MKS § 114 lg 3 kohaselt võib maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud

kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks

ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu,

samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku

võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. Käesolevas asjas ei ole kaebaja

pöördunud vastustaja poole vastavasisulise taotlusega. Seetõttu on kaebaja jätnud realiseerimata

ka sellise õiguskaitsevahendi oma õiguste kaitseks.

Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis on vastustaja seisukohal, et MKS sundtäitmise

regulatsiooni tõlgendus (sh § 132 osas), et MKS ei sätesta maksuvõla sundtäitmise piirtähtaega,

ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega riiva ülemääraselt kaebaja õigusi. MKS

sundtäitmise regulatsioon on vastavuses seadusandja eesmärgiga tagada tõhus maksuvõlgade

sissenõudmine, kuna seadusandja on näinud ette mitmed võimalused maksuvõlgniku olukorra

leevendamiseks ja ebaproportsionaalsuse vältimiseks. Vastustaja tõlgendust, et MKS § 132 lg-s

1 sätestatud aegumistähtaja jooksul tuleb sundtäitmine üksnes alustada, toetab ka RKHK

kohtupraktika.

Käesolevas asjas pole rikutud mõistliku tähtaja printsiip. Juhul kui Tallinna Halduskohus peaks

siiski asuma seisukohale, et MKS § 132 tuleb tõlgendada nn mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt,

s.t maksuvõla sissenõudmise kestus MKS alusel on igal juhul piiratud nn mõistliku tähtajaga,

siis ka sellisel juhul ei näe vastustaja alust kaebuse rahuldamiseks. Seda põhjusel, et mõistliku

tähtaja hindamisel tuleb arvestada isiku enda käitumisega ja selle mõjuga menetluse kestusele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 4. novembri 2011. a otsuse nr 3-1-1-81-11 p-s 19, et

sisuliselt on R. P. enda käitumisega kohtumenetluses loobunud õigusest asja arutamisele

mõistliku aja jooksul, seda läbi kohtumenetluse venitamise. Vastustaja on varasemalt juba

seletanud, milles seisnes E.V. käitumine ja selle mõju vaidlusaluse maksuvõla sundtäitmise

kestusele ja efektiivsusele.

Kaebaja väidab, et MKS § 164 lg 1 on vastuolus õigusselguse ja proportsionaalsuse

põhimõtetega (vastavalt PS § 10 ja § 11), kuid ei ole toonud mitte ühtki sisulist ja uut

põhjendust, miks see nii on. Kaebaja vaid selgitab enda tõlgendust nimetatud sättest ja

puhtteoreetiliselt nimetab vaieldavat sätet PS-ga vastuolus olevaks, viidates Riigikohtu

praktikale seoses õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.MKS § 164 lg 1 vastuolu

puudumist PS-ga on kohtud juba varasemalt põhjalikult käsitlenud (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 18.11.2009. a otsus asjas nr 3-08-262) ja seetõttu ei pea vastustaja

otstarbekaks seda küsimust dubleerida. Haldusasjas nr 3-08-262 taotles E.V. uue aegumise

regulatsiooni kohaldamata jätmist ja MKS § 164 lg 1 tunnistamist PS-ga vastuolus olevaks.

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus aga ei nõustunud kaebajaga ning ka RKHK

ei võtnud E.V. kassatsioonkaebuse menetlusse. Riigikohtu kohtupraktika kohaselt, kui

Riigikohus jätab kassatsiooni menetlusse võtmata, annab ta sellega oma hinnangu, et

kassatsioon on alusetu - sellest nähtuvalt ei ole menetluses aset leidnud menetlusõiguse normide

rikkumisi või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tingiks madalama astme kohtute antud

õiguslike hinnangute muutmist. Maksuhaldur nõustub täielikult ringkonnakohtu lõpliku

seisukohaga nimetatud otsuse p-s 8, et: „Maksukohustuslase õiguspärane ootus maksuvõla

aegumise tähtaja lõppemise kohta olukorras, kus maksuvõla aegumiseni on jäänud mitu aastat,

nagu käesoleval juhul, ning kui maksuhalduril on võimalik asuda maksuvõlga sisse nõudma, ei

ole sedavõrd tugev, et välistaks avalikes huvides – nt maksuvõla sissenõudmise võimaluste

loomine olukordadeks, kus käib vaidlus maksuvõla aegumise üle – tähtaja pikendamise /…/

Menetlusnormide muutmine, mis võivad mõjutada maksuvõla sissenõudmise kiirust ja

efektiivsust, võib kaasa tuua ka iseenesest vajaduse aegumistähtaja regulatsiooni muutmiseks“.

Praeguses kohtuvaidluses ei ole kaebaja oma mittenõustumist MKS § 164 lg 1 PS-ga kooskõlas

olemise küsimuses uute argumentidega isegi toetama asunud, vaid otsinud uusi argumente

üksnes MKS § 132 PS-ga vastuolus oleku kohta.

MKS § 132 ei ole PS-le vastavuse hindamisel asjassepuutuv, samuti ei ole asjassepuutuv

regulatsiooni andmata jätmine. Kaebaja on kahtleval positsioonil, kas vaidlusalune säte puutub

asjasse või puutub asjasse see, et regulatsioon puudub. MKS § 132 reguleerib vastustaja arvates

sundtäitmise aegumistähtaega, mis on selgelt 7 aastat ja lõige 4 reguleerib aegumise katkemist.

Sellest ei tulene, et oleks mingi konkreetne tähtaeg, mis võiks lõpetada sundtäitmise, järelikult

MKS § 132 ei olegi asjasse puutuv. Mis puudutab regulatsiooni puudumise asjassepuutuvust,

siis tuleb tuvastada, kas on olemas piiritletud tehiolud, mida on võimalik seadusandjal normiga

reguleerida. Selliseid piiritletud tehiolusid ei ole praegusel juhul olemas, mida oleks võimalik

normiga reguleerida. Seadusandjal ei olegi võimalik ega ka mõistlik maksimaalselt tähtaega,

mille jooksul sundtäitmine lõpetada, sätestada. Ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise

korral ei ole ette teada, kui pikk on kaitse kestvus, sest ei ole võimalik ette näha

kohtumenetluse kestvust. Sarnaselt sellega ei ole ka sundtäitmise korral ette teada, kuidas

käitub maksukohustuslane sellises olukorras – kas ta teeb vabatahtlikult koostööd ja milliseks

osutub sundtäitmisel maksuhalduri ja täitetoiminguid teostava halduri koostöö. MKS § 132

oleks asjassepuutuv, kui see reguleeriks tähtaega, mille jooksul tuleb täitemenetlus lõpule viia

või lõpetada.

Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et MKS regulatsioon on vastuolus PS §-dega 11 ja 13, jättes

täielikult selgitamata, milline on täitemenetluse lõpptähtaja sätestamata jätmise eesmärk ja

milles seisneb selle sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kitsamas tähenduses ehk

mõõdukuse puudumine. Samuti ei ole põhjendatud viide õigusselguse põhimõtte rikkumisele,

sest nagu vastustaja on selgitanud, on seadusandja selge tahe jätta seadusega täitemenetluse

piirtähtaeg reguleerimata, sest seda ei olegi võimalik teha. Vastupidine tekitaks õiguspäratu

olukorra, andes pahatahtlikele isikutele võimaluse menetluse venitamisega saavutada

mittemaksmise õiguspärane võimalus. Kaebaja põhiseadusevastasuse väide on selgelt otsitud,

sest puudub selgelt jälgitav argumenteerimine. Usutavalt saaks nii otsustavat taotlust

põhjendada aga ainult süvenenud ja põhjaliku argumenteerimisega. Viimaks, õigusselguse

põhimõte ei tähenda seda, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte

õigusnormi. Seadusandja ei peagi sarnaselt esialgse õiguskaitse instituudile õiguskorras

konkreetselt sätestama, et täitemenetlus ei aegu.

Vastustaja ei jaga kaebaja arvamust, et Ettekirjutuse alusel ei tohtinud sooritada

täitetoiminguid, kuna Ettekirjutuses puudub sundtäitmise hoiatus, ja nõustub siinkohal Tallinna

Ringkonnakohtu 18.11.2010. a kohtumääruse p 15 põhjendustega, et maksuotsuses võib, kuid

ei pea sisalduma hoiatus sundtäitmise kohta. Kaebaja osundatud MKS § 129 lg-st 3 ega § 130

lg-st 2 ei tulene, et maksuotsuses peab sisalduma sundtäitmise hoiatus. Samuti ei tulene

viidatud sätetest seda, et juhul kui maksuotsuses puudub hoiatus, siis vastav hoiatus justkui

peaks olema vormistatud eraldi korraldusena. Niimoodi MKS § 129 lg 3 kohaldub eelkõige

juhtumitel, kui maksuhaldur vormistab maksukohustuslasele korralduse isiku enda poolt

deklareeritud maksusumma tasumiseks, ja mitte maksuotsusega määratud maksusumma

sissenõudmiseks. Kaebaja seisukohti ei toeta ka MKS § 130 lg 2, mille kohaselt võib

maksuhaldur pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole, kui maksuhalduri poolt

sooritatud täitetoimingud ei ole andnud tulemusi. Samas rõhutab vastustaja, et HMS § 60 lg 2

kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele. Seetõttu on vastustaja arvates

kohatu rääkida praeguses menetlusstaadiumis sellest, et ettekirjutuse alusel täitoimingute

rakendamine

oli

õigusvastane

jms.

Kaebaja

viidatud

maksuhalduri

2007.

a

arestimiskorraldused on tänaseks jõustunud haldusaktid nagu ka Ettekirjutus. Nende

õiguspärasus leidis täiendavalt tõendamist haldusasjas nr 3-08-262. Eeltoodut arvestades on

kaebaja väited otsitud ning vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Asja materjalidest nähtuvalt käesolev E.V. kaebus on ajendatud PMTK pöördumisest

10.09.2010 täitmisavaldusega nr 13-5/2412-1 kohtutäituri poole Ettekirjutusega määratud

maksuvõla sundtäitmiseks, mille tulemusel kohtutäitur muu hulgas 08.10.2010 sissetuleku

(töötasu) arestimise aktiga arestis kaebaja sissetuleku Prospera Eesti OÜ-s summas

7 733 796,64 krooni. Kaebaja põhiseisukoht on, et nimetatud maksuvõla sundtäitmine on

aegunud. Täitemenetlus tuleb lõpetada seitsme aasta möödumisel MKS § 132 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtaja

kulgemise

algusest.

Maksuhalduri

Ettekirjutus

ei

ole

käsitletav

täitedokumendina ja kuna Ettekirjutuse alusel 18.10.2007 tehtud täitetoimingud olid

puudustega, ei mõjutanud need aegumistähtaja kulgemist. Et MKS § 132 lg 3 kohaselt

aegumisega lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused, taotleb kaebaja, et

kohus tunnistaks maksuõigussuhete puudumise fakti seoses Ettekirjutusega määratud

maksuvõlaga; tunnistaks õigusvastaseks ning ühtlasi keelaks maksuhalduril Ettekirjutusega

määratud maksuvõla sundtäitmise. Kaebaja palub juhul, kui kohus leiab, et MKS § 132 ei ole

võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema MKS § 132 lg-s 1

sätestatud seitsme-aastase tähtaja möödumisel, tunnistada MKS § 132 regulatsioon PS §-dega

11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla

sundtäitmine sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Kaebaja on samuti seisukohal, et maksuvõla

sundtäitmise aegumist sätestavad normid on materiaalõigusliku toimega normid ja nende

tagasiulatuv kohaldamine maksukohustuslast koormavalt ei ole lubatud. Seetõttu taotleb ta jätta

käesolevas asjas kohaldamata ka MKS § 164 lg 1 selle vastuolu tõttu PS §-st 10 tuleneva

õiguskindluse ja § 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Ebamõistlikult ja

proportsionaalsuse põhimõtet eirates toimunud sundtäitmise menetlus rikub kaebaja õigusi.

Vastustaja ei nõustu E.V. väidete ja maksuhalduri aadressil tehtud etteheidetega ning vaidleb

kaebusele tervikuna vastu.

Kohus, hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende

kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et E.V. kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu

rahuldamisele ühegi nõude ega taotluse osas. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja

põhjaliku argumentatsiooniga, mida selle mahukuse tõttu ei pea vajalikuks üle korrata. Kohus

rõhutab eelkõige järgmist.

2. Käesoleva asja lahendamisel on määrava tähtsusega kaks MKS paragrahvi - §-d 132 ja

164, mille põhiseaduspärasuses kaebaja kahtleb. Kõigepealt peab kohus aga oluliseks rõhutada,

et kohus ei saa kuidagi nõustuda kaebaja väitega, et Ettekirjutuse alusel 18.10.2007 tehtud

täitetoimingud olid puudustega ja seetõttu need ei mõjutanud aegumistähtaja kulgemist.

Haldusasjas nr 3-08-262 leidis kaebaja, et PMTK 18.10.2007 korraldus nr 13-2.2/23026 ja

Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E55 määratud maksuvõla sundtäitmine ei ole

seaduslikud, kuna maksuvõlad on aegunud ja täitemenetluses on rikutud kaebaja õigusi,

mistõttu ta taotles korralduse tühistamist ja maksuvõlgade sundtäitmise keelamist. Tallinna

halduskohus oma 23.12.2008 otsusega jättis E.V. kaebuse rahuldamata. Sama tegi ka Tallinna

ringkonnakohus oma 18.11.2009 otsusega ja kuivõrd Riigikohus asja menetlusse ei võtnud, siis

sellega on tõendatud, esiteks, et 2007. a toimus Ettekirjutusega määratud maksuvõla

sundtäitmine ja, teiseks, et maksuhalduri tegevus maksuvõlgade sundtäitmisel ei olnud

ebaseaduslik, sh maksuvõlad ei olnud aegunud. Eelnimetatud faktid nagu ka muu nimetatud

jõustunud kohtulahendites märgitu/tuvastatu omavad praeguse kaebuse lahendamisel suurt

tähtsust, kuna kaebaja tugineb käesolevas haldusasjas suures ulatuses samadele väidetele.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja maksuvõlg tekkis enne MKS jõustumist 01.07.2002.

MKS § 164 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse

sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud

sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras.

Seega tuleneb nimetatud sättest üheselt, et kaebaja maksuvõla sissenõudmisel/sundtäitmisel

ei kohaldata mitte varem kehtinud seadust, vaid praegu kehtivat MKS-t ja seega arvutatakse

ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega lähtudes kehtiva MKS §-st 132. Kaebaja taotlus

tunnistada MKS § 164 lg 1 PS-ga vastuolus olevaks ning arutlused selle üle, kas tegemist on

materiaalõigusliku või menetlusnormiga, on asjakohatud. Nimelt esitas kaebaja sellekohase

taotluse (väidetav vastuolu õiguskindluse põhimõttega) ja väited juba ka haldusasjas nr 3-08-

262 ning kohtud on seega kõnealuse normi põhiseaduspärasust kontrollinud, arvestades

kõnealuse sätte tõlgendamisel muu hulgas ka seadusandja ilmselge tahtega (maksukorralduse

seaduse eelnõu nr 886 SE seletuskirjas on peetud aegumistähtaega menetlustähtajaks).

Halduskohus on seejuures viidanud ka samas küsimuses Tallinna ringkonnakohtu 11.10.2007

otsusele haldusasjas nr 3-07-353, samuti on hinnatud kõnealuse normi põhiseadusele vastavust

proportsionaalsuse aspektist. Käesolevas asjas ei ole kaebaja täiendavalt suutnud veenvalt

põhjendada, milles seisneb MKS § 164 lg 1 vastuolu PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse

põhimõttega. Halduskohus niisugust vastuolu ei näe, kuid möönab, et sundtäitmise aegumist

reguleerivate normide kohaldamine, st maksusumma sundtäitmine võib teatud juhtudel

osutuda vastuolus olevaks mainitud põhimõttega.

3. MKS § 132 sätestab sundtäitmise aegumisega seonduva järgmiselt:

(1) Maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse aastat. Aegumistähtaeg algab

kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Maksuotsuse

või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg algab

maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Muude

maksuhalduri

poolt

sissenõutavate

rahaliste

kohustuste

sundtäitmise

aegumistähtaeg on üks aasta, arvates nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

[RT I 2008, 58, 323 - jõust. 01.01.2009]

(2) Käesoleva seaduse § 115 lõikes 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on

üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

(3) Aegumisega lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused.

(4) Aegumine katkeb:

1) maksude tasumise tähtaja pikendamise korral;

2) maksuvõla tasumise ajatamise korral;

3) pankrotiavalduse esitamise korral;

4) maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral;

5) halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral; [RT I

2008, 60, 331 - jõust. 01.01.2009]

6) võlgniku saneerimisavalduse või võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisel. [RT

I, 06.12.2010, 1 - jõust. 05.04.2011]

(5) Uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse

äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

(6) Aegumise katkemine kehtib ainult selle summa osas, millega on seotud aegumise

katkemise põhjustanud asjaolu.

(7) Maksuvõla sundtäitmine ei ole lubatud pärast käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaja

möödumist.

Kaebaja arvates on MKS § 132 lg-s 1 sätestatud seitse aastat maksusumma sundtäitmise

lõplik aegumistähtaeg ning tulenevalt sama paragrahvi lõigetest 3 ja 7 on maksuhalduril

kohustus seitsme aasta möödumisel täitemenetlus lõpetada. E.V. heidab vastustajale ette, et

viimane on põhjendamatult jätnud tähelepanuta MKS § 132 lg-s 7 sätestatu. Juhuks, kui kohus

leiab, et MKS §-st 132 tulenevalt ei tule täitemenetlus lõpetada seitsme aasta möödumisel

aegumistähtaja kulgemisest, on kaebaja taotlenud tunnistada MKS §-s 132 täitemenetluse

lõpptähtaja sätestamata jätmise tõttu PS-ga vastuolus olevaks.

4. Kohus antud juhul ei jaga ei kaebaja eelmärgitud põhiseisukohta ega nn

alternatiivseisukohta vaidlusaluse paragrahvi põhiseadusevastasusest (väidetav vastuolu

õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõttega). Kaebaja on ise väitnud, et õigusakti andmata

jätmise asjassepuutuvuse hindamisel tuleb leida vastus küsimusele, kas on olemas piisav norm

või normid, mis reguleeriks vaidluse esemeks olevat olukorda, vajadusel kõne alla tulevat

asjakohast normi põhiseaduspäraselt tõlgendades. Kohus leiab, et tegemist ei ole ebaselge

sättega, vaid sellest, nagu ka asjakohasest kohtupraktikast ilmneb üheselt, et MKS § 132

sätestab aegumispiirangu ainult sundtäitmise alustamise osas. See tähendab, et seadusandja

selge tahe on olnud jätta sundtäitmise lõpptähtaeg määramata, ning 7 aasta jooksul peab olema

üksnes alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Seadusandja tahte kinnituseks

on MKS § 132 lg-s 4 sätestatud aegumise katkemise instituut. Just kaebaja on põhjendamatult

jätnud tähelepanuta MKS § 132 lõike 4, sh p 4, mille kohaselt maksusumma sundtäitmise

aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral, samuti lõike 5,

mille järgi uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse

äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Vrdl kontseptuaalset erinevust MKS §-des 98

ja 99 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja ja maksusumma määramise aegumise

peatumise regulatsiooniga. Kohtu arvates on seega MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise

lõpptähtaja sätestamata jätmine ilmselgelt taotluslik, kordamata siinjuures juba vastustaja

esitatud argumente. Ka MKS § 132 lg-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada ja kohaldada koosmõjus

ülalmärgituga. Järelikult maksuvõla täitemenetluse kestel ei ole maksusumma sundtäitmise

aegumine võimalik.

E.V. väidab, et tema suhtes tähtajatult sundtäitmise läbiviimine on temale ülemäära koormav,

taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv. Kohus märgib sellega

seoses, et eeltoodust ei tulene siiski, et maksuvõla sundtäitmine võiks toimuda tähtajatult. MKS

§ 132 põhiseaduspärane tõlgendamine on võimalik ning antud juhul tuleb lähtuda

proportsionaalsuse põhimõttest ja nn mõistlikust tähtajast. Kuivõrd viimane on määratlemata

õigusmõiste, vajab see igakordselt kaalutlusõiguse alusel sisustamist (sellel peatub kohus

edaspidi täpsemalt). Samas on sätestatud ka mitmed seaduslikud alused vastava otsustuse

tegemiseks. Nii näeb MKS § 100 lg 2 ette, et maksuhalduril on õigus jätta maksusumma

määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega

seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase

maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist

otstarbekaks. MKS §-s 114 on sätestatud võimalus maksuvõla mahakandmiseks ja

kustutamiseks, §-s 1141 aga maksuvõla ümberkujundamiseks ja maksuvõlast vabastamiseks.

5. Kaebaja leiab, et 7-aastane aegumistähtaeg (MKS § 132), millele eelneb kas 3-aastane

või 6-aastane maksukohustuse määramise tähtaeg (ehk tähtaja kulgemise alguse pea üheaastase

edasilükkamise võimalusega vastavalt maksuotsuse tegemise konkreetsest päevast kokku kuni

pea 14 aastat) on piisav selleks, et maksuhaldur saaks täita oma seadusest tulenevad kohustused

või tunnistada maksuvõlg lootusetuks. Lõpuks kohus annabki hinnangu kaebaja väitele, et

maksuvõla pikaajaline sundtäitmine on antud juhul temale ülemäära koormav, taotletava

eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv.

Enne nimetatud küsimuse sisulist lahendamist peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist.

E.V. on teinud oma kaebuses palju kriitikat haldusasjas nr 3-08-262 tehtud kohtute otsuste

suhtes. Kohtu arvates on asjakohatud kaebaja püüded tõstatada käesolevas asjas uuesti

küsimusi, mis on leidnud lahenduse juba tema kaebuste suhtes tehtud jõustunud

kohtulahenditega. Halduskohtu pädevuses ei ole jõustunud kohtuotsuste revideerimine,

kohus saab neid teatud juhtudel tõendina arvesse võtta (HKMS § 61 lg 4), teatud juhtudel

on need kohtule juhindumiseks aga lausa kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2, § 233 lg 1).

Seetõttu eeltoodut arvestades saab kohus lähtuda sellest, et haldusasjas nr 3-08-262 ei leidnud

kinnitust kaebaja väited, et enne 2010. a teostatud toiminguid ei saa pidada täitetoiminguteks

ja „kõik see on kaebaja suhtes kestnud juba ebaproportsionaalselt pikka aega“, st kohtud ei

pidanud maksuhalduri tegevust maksuvõlgade sundtäitmisel ebaseaduslikuks. Seega

käesoleva otsuse p-des 2 ja 4 nimetatud asjaolusid arvestades ei ole vastustaja Ettekirjutusega

määratud maksuvõla sundtäitmiseks 10.09.2010 täitmisavaldusega kohtutäituri poole

pöördudes rikkunud seaduses sätestatud tähtaega. Järelikult kohtul puudub alus „tunnistada

maksuõigussuhete puudumise fakt seoses Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E-55

määratud maksuvõlaga“. Jääb üle vaid hinnata, kas eelmisest kohtuvaidlusest möödunud

aasta(te) jooksul on muutunud kaebaja maksuvõla sundtäitmine õigusvastaseks, sh

ebaproportsionaalseks.

6. Kohus leiab, et maksuvõla sundtäitmise mõistliku aja ja proportsionaalsuse hindamisel

tuleb arvestada menetluse pikkuse kõrval veel paljusid muid olulisi asjaolusid, sh maksuvõla

suurust, kaebaja senist käitumist ja talle sundtäitmise tõttu kujunenud olukorda, seaduse

eesmärki, avalikku huvi, maksuhalduri aktiivsust jms. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

maksuvõla suurus ei ole asjassepuutuv. Kõigepealt on raske vastu vaielda sellele, et suurema

maksuvõla sissenõudmine võtab rohkem aega. Teiseks on maksuvõla suurusel ja selle

vähendamise summa suurusel tähtsus kontekstis kaebaja käitumise hindamisega. Kui 2001. a

antud Ettekirjutusega määrati kaebajale täiendavalt tasumiseks tulumaksu 7 362 161 krooni ja

seisuga 01.06.2001 tasumata maksusummalt intresse 4 565 764, 82 krooni, siis kui kaebaja

maksuvõlg on aegade jooksul vähenenud kõigest 12 720 krooni (813 euro) võrra, siis omavad

need faktid kahtlemata tähtsust sundtäitmise proportsionaalsuse hindamisel.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et oma põhiseaduslike õiguste realiseerimine – oma õiguste

kaitseks kohtusse pöördumine ja muude õiguskaitse abinõude kohaldamise taotlemine - ei ole

iseenesest käsitletav isiku pahatahtlikkusena. Seega iseenesest pelgalt asjaolusid, et kaebaja on

maksuhalduri kõikvõimalikke teda puudutavaid haldusakte ja toiminguid kohtus vaidlustanud,

seejuures ka esialgse õiguskaitse kohaldamist taotlenud, ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks.

Küll võib aga pidada isikut pahatahtlikuks, kui ta korduvalt vaidlustab samu asjaolusid, mille

suhtes on kohtud juba seisukoha võtnud, ning hiljem tugineb menetluse liigse pikkuse

argumendile, olles ise selle pikkuse põhjustaja. Samuti tuleb pidada isiku käitumist

pahatahtlikuks, kui ta algatab ilmselgelt põhjendamatuid vaidlusi ja pärast taas sundtäitmise

menetluse pikkusele viidates tugineb õiguspärase ootuse põhimõttele, et kaebaja maksuvõla

sundtäitmise aegub.

Kohus jagab antud asja tehiolusid kogumis arvestades vastustaja seisukohta, et kaebaja ei ole

teinud omalt poolt pingutusi maksuvõla tasumiseks ja seeläbi sissenõudmise menetluse

lõpetamiseks, vaid pigem selle vältimiseks. Seejuures on E.V. jätnud kasutamata ka muud,

vastustaja osundatud seaduslikud (MKS § 111 jm, PankrS-s, võlgade ümberkujundamise ja

võlakaitse seaduses ettenähtud) võimalused sundtäitmise menetluse kestuse ja maksuvõla

suuruse mõjutamiseks ning seeläbi oma olukorra leevendamiseks. Järelikult neil asjaoludel

puudub alus rääkida sundtäitmisega kaasnevatest liigselt koormavatest piirangutest kaebaja

elukorraldusele. Toodud asjaoludel jäävad arusaamatuks ka süüdistused vastustaja aadressil, et

maksuhaldur on sundtäitmist läbi viinud ebaefektiivselt ja sellega venitanud.

7. Mis puutub kaebaja väidetesse, et tema suhtes kokku 8 aastat toimuv täitemenetlus

rikub kaebaja õigusi, eelkõige õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (Euroopa Inimõiguste-

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg 1), samuti ka õigust töötada vabalt valitud

tegevusalal ja hankida sissetulek (PS § 29), ettevõtlusvabadust (PS § 31), õigust tervise kaitsele

ja sotsiaalkindlustusele (PS § 28), õigust perekonnaelule (PS §-d 26 ja 27), õigust vabale

eneseteostusele (PS § 19) ja õigust omandile (PS § 32), siis selles osas ei ole kohtul võrreldes

vastustaja argumentidega midagi olulist juurde lisada. Kohus jagab maksuhalduri seisukohti

seoses kaebaja kui professionaalse raamatupidaja maine kahjustumise/usaldusväärsusega,

sobiva töökoha (ükskõik millise muu kaebaja võimetele vastava töö) leidmise võimalusega, e-

teenuste ja tervishoiuteenuste kasutamise võimalustega, konventsiooni artikkel 6 lg 1

kohaldatavusest jms. Asjaolu, et kaebajal puudub väidetavalt võimalus nii enda, kui ka oma

laste turvalist tulevikku kindlustada, ei ole antud tingitud mitte maksuvõla sundtäitmisest, vaid

sellest, et kaebaja on lasknud endal maksuvõlal üldse tekkida ja ta ei ole astunud reaalseid

samme selle tasumiseks või vähendamiseks. Tuleb paratamatult nõustuda vastustaja

märkusega, et üle 7 miljonilise maksuvõlaga isikul on mingil määral halvem elukvaliteet

võrreldes inimesega, kellel maksuvõlg puudub. Kaebaja ei ole aga välja toonud konkreetseid

usutavaid asjaolusid, mis tõendaksid tema õiguste ülemäärast kahjustamist sundtäitmisega.

Õige on ka maksuhalduri väide, et isegi kui mingisugune konkreetne täitemenetluse toiming

piiraks tõepoolest kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt, siis ei tähendaks viimane asjaolu

automaatselt seda, et kogu sundtäitmise menetlus on õigusvastane ja ebaproportsionaalne.

Vajadusel saab ta taotleda vähem koormava meetme rakendamist.

Ülaltoodu kokkuvõttes kohus on seisukohal, et E.V. kaebus on tervikuna põhjendamatu ja see

tuleb jätta kõigi nõuete osas rahuldamata.

8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas

tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende

esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Et antud juhul jääb E.V. kaebus rahuldamata ja MTA ei ole omapoolset menetluskulunõuet

esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste

võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

kohtunik