3-12-1513/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1513 Haldusasi M.V. kaebus Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse ja Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr 996P2 tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks jätkata M.V. residentuuri Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.10.2012. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.V. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Tartu Halduskohtu 18.10.2012. a määrus. Ennistada M.V. kaebuses Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 996P2 tühistamise nõudes kaebuse esitamise tähtaeg ning saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. M.V. on Tartu Ülikooli endine arst-resident, kelle residentuur oli 25.08.2011 kuni 01.03.2012 peatunud. Enne residentuuri peatumist, 22.08.2011, sooritas M.V. laboratoorse meditsiini eriala eksami, mille tulemus oli negatiivne (F). Järeleksami ajaks määrati 08.02.2012, mil sooritatud eksami tulemus oli taas negatiivne (F). Teine järeleksam toimus 01.03.2012 taas hindele F.

2. 27.02.2012 pöördus M.V. ülikooli rektori poole avaldusega 08.02.2012 korduseksami tühistamiseks, kuna ülikoolil puudus residentuuri peatumise ajal õigus korduseksami

2 korraldamiseks. Ka oli M.V. l eksami tegemise ajal depressioon, mis oli ka residentuuri peatamise aluseks (tl 41). Rektor saatis avalduse lahendamiseks arstiteaduskonnale. Arstiteaduskonna residentuuriprodekaani 26.03.2012 vastuses selgitatakse, et korduseksami tühistamiseks puudub alus (tl 19).

3. Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldusega nr. 996P2 arvati M.V. seoses ühes õppeaines eksami kolmekordse sooritamisega negatiivsele tulemusele residentuurist välja (tl 14).

4. 23.04.2012 esitas M.V. arstiteaduskonna prodekaani 26.03.2012. a kirjale apellatsiooni Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjonile (vaidluskomisjon), milles palus tühistada 01.03.2012 korduseksami tulemus ja 08.02.2012 korduseksam. Vaidluskomisjoni 12.06.2012. a vastuses leitakse, et vaidluskomisjon ei saa apellatsiooni osas otsust teha, kuna vaidluskomisjoni pädevuses on õppekorraldusega seonduvate otsuste läbivaatamine, mitte avaldusele saadetud vastuse või selgituse läbivaatamine.

5. M.V. esitas Tartu Halduskohtusse 18.07.2012 kaebuse vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse tühistamiseks ja Tartu Ülikooli kohustamiseks võtta kaebaja Tartu Ülikooli residentuuri, et kaebaja saaks uuesti sooritada korduseksameid. Pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse ja Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 996P2 tühistamise nõudes ning Tartu Ülikooli kohustamise nõudes jätkata M.V. residentuuri.

6. Tartu Halduskohtu 18.10.2012. a määrusega jäeti M.V. kaebuses tähtaeg Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 996P2 tühistamiseks ennistamata ning lõpetati vastavas nõudes menetlus. Kaebuse vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse tühistamise ning Tartu Ülikooli kohustamise nõudes jättis kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ning § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sedastades, et kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Kaebaja oleks pidanud esitama kaebuse Tartu Ülikooli õppeprorektori 15. märtsi 2012. a korralduse nr 996 tühistamiseks hiljemalt 2012. a aprilli keskel. Kaebaja on kaebuse esitanud 18. juulil 2012, hilinedes seega ligi kolm kuud. Kaebaja vähesed teadmised õigusest või tema isikuomadused ei saanud olla takistuseks korralduse nr 996P2 vaidlustamise korra ja tähtaja väljaselgitamiseks, sõltumata sellest, et korraldusel puudus vaidlustamisviide. Lisaks ei ole tõendatud kaebaja väide töötajate eksitamise kohta kaebaja õiguste kaitsmise võimaluste ja tähtaegade osas ning see ei saa olla aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Mõistlikult hoolas käitumine hõlmab vajadusel ka õigusabi kasutamist, kui isikule endale ei ole selge, millisel viisil oma õigusi kaitsta. Seega puudus kaebajal mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks kolme kuu võrra. Kaebaja on selgitanud, et tema eesmärgiks on pääseda järeleksamile ja jätkata residentuuri. Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 996P2 kehtivuse korral ei ole kaebaja eesmärk saavutatav, sest nimetatud haldusakt takistab kaebajal residentuuri jätkamist, s.h ka eksamite sooritamist. Kaebusega vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse tühistamise ja M.V. residentuuri jätkamiseks kohustamise nõudes ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3 7. M.V. esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 18.10.2012. a määrus tühistada ning saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Käesolevas asjas esines mitu mõjuvat põhjust, miks kaebaja ei saanud menetlustähtaega järgida. Esiteks puudus TÜ õppeprorektori 15.03.2012. a korralduses nr 996P2 vaidlustamisviide. M.V. oli kindlal arvamusel, et pärast vaidluskomisjoni otsuse tühistamist tekib tal võimalus vaidlustada õppeprorektori korraldust, sest korraldus on tehtud vaidluskomisjoni otsuse alusel. Selline arvamus tugines TÜ juristide seisukohale, kelle poole M.V. õigusabi saamiseks pöördus. Lisaks ei ole kohus tähtaja ennistamise otsustamisel piisavalt arvestanud kaebaja isiksust. Kaebaja käitumisest ning tema poolt kirjalike dokumentide koostamisest nähtub, et kaebaja isiksuse omapära seisneb selles, et ta vajab väga konkreetseid juhiseid. Kuna korralduses ei olnud märgitud kaebamise aega, korda ega viisi, siis ei olnud kaebaja suuteline iseseisvalt otsustama sellise dokumendi vaidlustamise vajaduse üle. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Järelikult ei tohi haldusakt isikut eksitada. HMS § 57 lg 3 loeb kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks vaidlustamisviite puudumise. Lisaks jääb kaebajale arusaamatuks, mis alusel ja kelle suhtes tehti 12.06.2012. a vaidluskomisjoni otsus. Kuna kaebaja arvati 15.03.2012 residentuurist välja, siis puudusid tema ja Tartu Ülikooli vahel igasugused õiguslikud suhted. Kaebajale tekitab veel segadust järeleksamile lubamine. TÜ õppekorralduseeskirja p 177 sätestab, et akadeemilise puhkuse ajal ei ole lubatud osaleda õppetööl ega sooritada eksameid. Seega tulenevalt eelpool nimetatud õiguskeelust on selle aja jooksul sooritatud eksamid, sh järeleksamid õigustühised. Lisaks on toimiku materjalide põhjal üsna keeruline aru saada, mis suhted olid kaebaja ja vastustaja vahel erinevatel ajavahemikel ning kuidas leidis aset õppekorraldusega seonduvate otsuste tegemine ja nende vaidlustamine. Oluline on aga see, et jäi välja selgitamata kaebaja tegelik tahe.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

8. Tartu Ülikool palub jätta M.V. määruskaebuse rahuldamata. Tartu Halduskohtu 18.10.2012. a määrus vastab HKMS-i nõuetele ning on piisavalt põhjendatud. Kohus on tegutsenud kooskõlas HKMS § 2 lg 4 ja lg 5 nõuetega. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, mille kohaselt pole kohus välja selgitanud kaebaja nõuet. Kohus on välja selgitanud kaebaja tegeliku tahte ja kaebuse eesmärgi, aga siiski puudub vajadus hinnata kaebaja väidet, mille kohaselt kohus oleks pidanud kaaluma kaebajale riigi õigusabi korras esindaja määramist juba kaebuse esitamisest alates. Kaebaja vähesed teadmised õigusest või tema isikuomadused ei saanud olla takistuseks korralduse nr 966P2 vaidlustamise korra ja tähtaja väljaselgitamiseks, sõltumata sellest, et korraldusel puudus vaidlustamisviide. Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus, ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub tema õigusi ja huve või mitte, peab isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. TÜ õppekorralduseeskirja p 177 sõnastus on vastupidine määruskaebuses toodule, sätestades, et akadeemilise puhkuse ajal on üliõpilastel lubatud osaleda õppetööl ning sooritada arvestusi ja eksameid. Kaebaja ei olnud üliõpilane TÜ õppekorralduseeskirja mõistes, vaid arst-resident, kelle õpingute korraldusele kohalduvad vaid teatud õppekorralduseeskirja sätted, mille hulka ei kuulu p 177.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus kuulub rahuldamisele.

10. Käesolevas haldusasjas ei vaidle pooled selle üle, et M.V. rikkus kaebusega Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse peale halduskohtusse pöördumisel kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaevatavas korralduses vaidlustamisviite puudumine, kaebaja isiksuseomadused ja Tartu Ülikooli juristide ekslikud nõuanded või kaebaja tahte halduskohtu poolt väljaselgitamata jätmine võisid olla kaebetähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks.

11. Halduskohus leidis kaevatavas määruses õigesti, et kaebaja pidi korraldust lugedes mõistma, et korraldus rikub tema õigusi. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaebaja vähesed teadmised õigusest ning kaebaja isikuomadused ei saanud olla takistuseks korralduse nr. 996P2 vaidlustamise korra ja tähtaja väljaselgitamiseks olukorras, kus korraldusel puudus vaidlustamisviide. HMS § 57 lg 3 järgi võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on sellest tingitud. Samale seisukohale on asunud oma praktikas ka Riigikohus (vt RKHK 10.03.2011. a määrus asjas nr. 3-3-1-100-10, p 20; 09.05.2007. a määrus asjas nr. 3-3-1-23-07). Ringkonnakohus leiab, et küllaldaseks tähtaja ennistamise põhjuseks võib teatud asjaoludel pidada ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimust protsessitoimingutes, kui selline eksimus on tingitud vaidlustamisviite puudumisest (vt ka RKHK 16.01.2007. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-75-08, p 17; 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-57-02, p 19).

12. Haldusasja materjalidest nähtub, et M.V. on oma teadmiste piires proovinud asuda enda õigusi halduskohtu väliselt kaitsma. Nii pöördus M.V. 27.02.2012 rektori poole avaldusega korduseksami tühistamiseks. M.V.

avalduse lahendas arstiteaduskonna residentuuriprodekaan. Seejärel vaidlustas M.V. arstiteaduskonna residentuuriprodekaani 26.03.2012. a vastuse apellatsiooni esitamisega vaidluskomisjonile. Määruskaebuse esitaja väitel oli tal kindel arvamus, et pärast vaidluskomisjoni otsuse tühistamist tekib tal võimalus vaidlustada õppeprorektori korraldust, sest korraldus on tehtud vaidluskomisjoni otsuse alusel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et juhul, kui vaidluskomisjon lahendanuks M.V. apellatsiooni sisuliselt ning teinuks selle kohta positiivse otsuse, langenuks ära ka Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldusega nr. 996P2 M.V. residentuurist väljaarvamise alus. Arvestades toimikust nähtuvaid M.V. puudulikke teadmisi nii õppekorraldusega seonduvate otsuste kui ka haldusaktide halduskohtus vaidlustamise korrast ja tähtaegadest ning kaevatavas korralduses vaidlustamisviite puudumisest, võis M.V. le tõepoolest jääda ekslik arusaam selles, et enne õppeprorektori korralduse vaidlustamist tuleb tal saavutada eksamihinnete tühistamine apellatsiooni esitamisega vaidluskomisjonile.

13. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjaga on ette nähtud mitmetasandiline süsteem õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustamiseks (ÕKE p-d 185-193). Seejuures on erinev regulatsioon loodud lõpueksamil või lõputöö kaitsmisel saadud hinnete ja ülejäänud (õppeprotsessi jooksul tehtavate) hindamisotsustuste vaidlustamiseks (vt RKHK 04.03.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-68-12, p 25). Ringkonnakohus möönab, et eksamite vaidlustamisel kogenematu isiku jaoks võib sellisest süsteemist arusaamine juba iseenesest olla keeruline. Kuigi M.V. oleks saanud nii eksamihindeid, eksamite korraldamist kui ka Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldust vaidlustada ka otse halduskohtus, ei saa tõsikindlalt järeldada, et selline vaidlustamise võimalus pidi olema M.V. le ilmselge.

14. Kohtuvälise menetluse käigust nähtub, et M.V. on soovinud kohtuvälisel teel vaidlustada nii järeleksami korraldamist 08.02.2012 kui ka 01.03.2012 sooritatud järeleksami hinnet,

5 mida saab ÕKE p-st 185 tulenevalt vaieldamatult pidada õppekorraldusega seonduvateks otsusteks. ÕKE p 185 sätestab, et õppekorraldusega seonduva otsuse vaidlustamiseks pöördub üliõpilane otsuse tegija poole ja vaidlustab otsuse suuliselt või kirjalikult seitsme päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Ringkonnakohtule ei nähtu, kas M.V. pöördus 08.02.2012 eksami toimumise vaidlustamiseks 7 päeva jooksul teatavaks tegemisest arvates otse vastava õppejõu poole, kuid haldusasja materjalidest ilmneb, et ta esitas avalduse rektorile, kes edastas M.V.

avalduse menetlemiseks arstiteaduskonna residentuuriprodekaanile. ÕKE p 186 sätestab, et juhul, kui otsuse tegija otsust ei muuda, võib üliõpilane esitada dekaanile apellatsiooni seitsme päeva jooksul otsuse muutmata jätmisest teatamisest arvates. Dekaan võib apellatsiooni läbivaatamiseks moodustada komisjoni. Dekaan teeb oma põhjendatud otsuse apellatsiooni rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta üliõpilasele teatavaks 14 päeva jooksul apellatsiooni esitamisest arvates.

15. Ringkonnakohus märgib, et residentuuriprodekaanile pidi olema M.V. avaldust lugedes selge, et tegemist on isiku sooviga vaidlustada õppekorraldusega seonduvat otsust, mille esitamisele ja lahendamisele kehtivad ÕKE p-des 185-186 sätestatud nõuded. Ka pidi residentuuriprodekaanile olema avaldust lugedes selge, et isik ei ole kursis ÕKE p-des 185-186 sätestatud õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustamise korraga, mistõttu oli residentuuriprodekaanil alus tõlgendada M.V. avaldust ÕKE p-s 186 sätestatud apellatsioonina 08.02.2012 korraldatud eksamile, ja mitte tavalise avaldusena. Selle asemel on residentuuriprodekaan käsitanud M.V. apellatsiooni tavalise avaldusena ning vastanud sellele kirjaga, jättes M.V. tegeliku tahte kõrvale. M.V. tahte ebaselguse korral tulnuks residentuuriprodekaanil see aga välja selgitada. Riigikohus on leidnud, et taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse vaideks kvalifitseerimisel tuleb uurimisprintsiibist lähtudes arvestada isiku tegeliku tahtega. Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud. Vajaduse korral peab haldusorgan kasutama HMS §-st 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma taotlust konkretiseerida (vt RKHK 04.04.2003. a määrus asjas nr. 3-3-1-32-03, p 16 ning 09.05.2008. a määrus asjas nr. 3-3-1-22-08, p 12).

16. M.V. apellatsiooni puuduste korral oleks residentuuriprodekaan pidanud M.V. tähelepanu neile juhtima, lastes vajadusel isikul oma taotlust konkretiseerida või apellatsioonitähtaega ennistada. Residentuuriprodekaan seda teinud ei ole. ÕKE p-st 186 tulenevalt pidanuks residentuuriprodekaan lahendama M.V. apellatsiooni selle saamisest 14 päeva jooksul ehk M.V. rektorile avalduse esitamise kuupäevast arvates hiljemalt 12. märtsil. Selle asemel tegi residentuuriprodekaan 13. märtsil rektorile esildise M.V. residentuurist väljaarvamise kohta ning lahendas M.V. apellatsiooni seaduses nõutust oluliselt hiljem – 26.03.2012, tõlgendades apellatsiooni tavalise pöördumisena. Ka ei nähtu, et residentuuriprodekaan oleks apellatsiooni lahendamisel teavitanud M.V. enda 13.03.2012. a esildisest rektorile M.V. residentuurist väljaarvamiseks või juhtinud M.V. tähelepanu apellatsiooni lahendamise ajaks juba antud õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse vaidlustamise vajadusele või tähtajale. Arvestades asjaolu, et residentuuriprodekaan on M.V. apellatsiooni siiski sisuliselt lahendanud, tuleb residentuuriprodekaani 26.03.2012. a vastus lugeda otsuseks, mida M.V. l oli õigus vaidluskomisjonis apellatsiooni esitamisega vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka vaidluskomisjon on ebaõigesti tõlgendanud residentuuriprodekaani vastust M.V. avaldusele kirjana, mida ei ole võimalik

6 apelleerida. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on M.V. apellatsioon residentuuriprodekaani otsusele esitatud ÕKE p-s 187 sätestatud 30-päevase tähtaja raamides.

17. ÕKE p 187 sätestab, et dekaani või õppeprorektori otsuse vaidlustamiseks esitab üliõpilane apellatsiooni vaidluskomisjonile 30 päeva jooksul vaidlustatava otsuse teatavaks tegemisest arvates. Kuivõrd vaidluskomisjoni pädevuses on ka õppeprorektori otsuse peale esitatud apellatsiooni läbivaatamine, olnuks vaidluskomisjoni kohuseks juhtida M.V. tähelepanu ka õppeprorektori korralduse vaidlustamise vajadusele ning mõjuval põhjusel M.V. apellatsioonitähtaeg ennistada. Õppeprorektori korralduses vaidlustamisviite puudumine ning residentuuriprodekaani ilmsed minetused M.V. tahte tõlgendamisel ning isiku teavitamisel ja suunamisel olnuks ringkonnakohtu arvates mõjuvad põhjused õppeprorektori korralduse peale esitatud apellatsiooni tähtaja ennistamiseks.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorganite eeltoodud minetused, õppeprorektori korralduses vaidlustamisviite puudumine ning M.V. õiguslik kogenematus koosmõjus on mõjuvad põhjused M.V. kaebetähtaja ennistamiseks õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 996P2 peale tühistamiskaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu määruse, millega menetlus M.V. kaebuses õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr. 9962P2 peale kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu lõpetati ning ennistab M.V. kaebuse esitamise tähtaja, ei saa põhjendatuks pidada ka halduskohtu määrust osas, millega M.V. kaebus vaidluskomisjoni otsuse tühistamise ja Tartu Ülikooli kohustamise nõuetes kaebuse eesmärgi saavutamise võimaluse puudumise tõttu läbi vaatamata jäeti. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse ka nimetatud osas ning saadab asja tagasi menetlemiseks halduskohtule.

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/