3-12-240/48

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-240 Haldusasi Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kaebus Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korralduse nr 101-k tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toorme- tarne OÜ, seaduslik esindaja Tiit Toomsalu Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kiur Põld Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Istungil 27. veebruaril 2013. a

RESOLUTSIOON 1. Jätta Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ apellatsioonkaebus rahul- damata ja Tallinna Halduskohtu 30.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-240 muutmata. 2. Jätta poolte apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10. aprillil 2012. a, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-240 2(8) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ esitas Tallinna Linnavalitsusele 15.03.1995 avalduse ja 17.12.2004 korduva avalduse Tallinnas Paavli tn 6c riigimaale hoo- nestusõiguse seadmiseks seal asuva avaldajale kuuluva ehitise (raudtee harutee 271 m) juurde. Tallinna Linnavalitsus määras 21.03.2007 korraldusega nr 471-k Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse 763 m², millele seatakse hoonestusõigus, ja katastriüksuse sihtotstarbeks transpordimaa 100% (p 1) ning andis p-s 2 arvamuse - nõustuda maa riigi omandisse jätmisega osaühingu kasuks hoo- nestusõiguse seadmise eesmärgil. Harju maavanem keeldus 17.12.2007 korraldusega nr 2566-k Paavli tn 6c maaüksuse riigi omandisse jätmisest Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kasuks hoonestusõi- guse seadmise eesmärgil, sest 19.06.2007 toimunud paikvaatluse käigus tuvastati, et Paavli tn 6c maaüksusel asuv raudteerajatis on kasutusest väljalangenud ja lagunenud. 2. Tallinna Linnavalitsus lõpetas 25.01.2012 korraldusega nr 101-k Paavli tn 6c asuvale riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetar- ne OÜ-le ja tunnistas 21.03.2007 korralduse nr 471-k kehtetuks. Korralduse kohaselt on Paavli tn 6c ehitis pärast korralduse nr 471-k vastuvõtmist suures ulatuses hävinenud. Paavli tn 6c asunud raudteeharu ei ole ühendatud ühegi teise raudteeharuga. Uue raudtee rajamiseks on vaja maa omaniku ehk riigi nõusolekut. Harju maavanem on keeldunud Paavli tn 6c maa- üksusele hoonestusõiguse seadmisest. Kuna hoonestusõigust saab seada üksnes olemasoleva ehitise teenindamiseks vajalikule maale, ei saa kaebajale pärast ehitise lagunemist tuleneda korraldusest nr 471-k kui eelhaldusaktist õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmiseks ega korralduse nr 471-k kehtima jäämiseks. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ kohaselt ei ole vaidlusalusele alale raudteed kavanda- tud. Tallinna Linnavolikogu 26.01.2006 otsusega nr 8 algatatud „Põhja-Tallinna linnaosa üld- planeeringus“ nähakse ette Kopli kaubajaama raudteeharude likvideerimine. Seetõttu puudub raudtee taastamiseks perspektiiv ja sel põhjusel ei ole antud avaldajale ka tähtaega ehitise taastamiseks. Maakasutuse korrastamiseks ja maareformi lõpuleviimiseks tuleb Paavli tn 6c maaüksusele hoonestusõiguse seadmise menetlus lõpetada. 3. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ palus kaebuses tühistada Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korraldus nr 101-k järgmistel põhjendustel. Enne korralduse nr 471-k kehtetuks tunnistamist tulnuks kehtetuks tunnistada 26.06.1997 keh- testatud Põhja-Tallinna linnaosa Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali detail- planeering, sest see määratleb Paavli tn 6 c sihtotstarbe ja funktsionaalse suunitluse raudteeha- ru teenindamisele. Seega on korralduse nr 101-k andmisel rikutud planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 2 p-des 1, 3, 4 ja 7 sätestatut. Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 kohaselt peab kohalik omavalitsus andma ehitise omanikule ehitise taastamiseks tähtaja. Vastustaja on jätnud ettekirjutuse tegemata, hoolimata kaebaja sellekohasest taotlusest. Et lõhutud raudtee taastamiseks puudub perspektiiv, on vastustaja subjektiivne hoiak. Sellisest kaalutlusest lähtumine on vastuolus poolte vahel 31.08.1999 sõlmitud halduslepingus võetud kohustusega võimaldada kaebajale raudteeühenduse rekonstrueerimine. Leping on vastavuses haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95-100 nõuetega ning puuduvad lepingu õigusvastasuse või tühisuse eeldused. Raudtee taastamise perspektiivikuse otsustamisel võib tähtsust omada ka Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2003 korraldus nr 1434-k „Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu algatamine“, mille kehtetuks tunnistamise õiguspärasus ei ole veel kohtumenetluses lõplikku lahendust leidnud. 2003. a algatatud detailplaneeringu üheks ees- märgiks oli Paavli tn 6c raudtee harutee juhtfunktsiooni määratlemine harutee taasühendami-

3-12-240 3(8) seks avaliku raudteega. Seega oleks kuulunud rekonstrueerimisele ka Paavli tn 6c teelõik. Tal- linna üldplaneering fikseerib harutee olemasolu ja näeb ette selle funktsioneerimise „perspek- tiivselt likvideeritavana“. Kuna Tallinna linn sõlmis kaebajaga 31.08.1999 halduslepingu kaks aastat enne üldplaneeringu kehtestamist, tähendab formuleering „perspektiivselt likvideeritav“ kõnealuse raudtee edasikestvust lähiperspektiivis. Tallinna linna üldplaneering ei takista raud- teeharu taasühendamist avaliku raudteega. Põhja-Tallinna üldplaneering ei ole haldusaktina kehtestatud, mistõttu on viited kavandile ebakorrektsed. Vaidlustatud korralduses väidetu, et Harju maavanem keeldus 17.12.2007 korraldusega nr 2566-k Paavli tn 6c maaüksusele hoonestusõiguse seadmisest, on esitatud kontekstivabalt ja moonutab maavanema seisukohta. Maavanem rõhutas, et eksisteerivas tehnilises seisukorras ei vasta ehitis MaaRS-st tulenevatele nõuetele ning puudub alus ja võimalus hoonestusõiguse seadmiseks. Samas märgiti, et toimikust ei nähtu Tallinna Linnavalitsuse poolset MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatud ettekirjutuse tegemist ehitise nõuetega vastavusse viimiseks. Harju Maavalit- sus selgitas 17.01.2008 vastuses kaebaja järelpärimisele, et juhul, kui ehitis viiakse vastavusse MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevate nõuetega, saab Tallinna Linnavalitsus uuesti pöörduda maava- nema poole hoonestusõiguse seadmise taotlusega. Ekslik on vaidlustatud haldusakti seletuskirjas toodud rajatise tõlgendus (MaaRS § 6 lg 3). Tähelepanuta on jäetud MaaRS § 6 lg 31 esimene lause, mille kohaselt teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist, ei ole rajatised sama seaduse tähenduses. Et tegemist on raudteega, kuulub kohaldamisele raudteeseaduse § 3 p 2. Kuigi raudtee maapealne osa, mis koosneb rööbastest, pöörmetest, liipritest ja ballastist, on ca 80% ulatuses lõhutud, on muldkeha ise säilinud 100%. Kuna Paavli tn 6c raudteeharu tehnili- se seisundi määratlemisel ei ole õigesti rakendatud eeltoodud sätteid, on hinnang raudtee hävi- tatusele 80% ulatuses liialdatud. Seni, kuni raudtee on kantud raudteede riiklikusse registrisse, ei ole kahtlust selle olemasolus, vaatamata selle tehnilise seisukorra puudustele. 4. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata, märkides, et kaebaja ise kinnitab, et raud- tee on lõhutud ja tema hagi raudtee taastamiseks kohustamiseks ei rahuldatud. Raudtee puu- dumine on tuvastatud ka Harju Maavalitsuse ametnike poolt 19.06.2007 läbiviidud paikvaat- lusel. Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2010 otsuses nr 2-07-45344 tuvastati samuti, et Paavli tn 6c raudteeharu enam ei eksisteeri. Ja isegi kui eeldada, et kaebajale kuulub vaidlusalune raudteeharu, ei ole ta tõendanud selle omanikuks olemist kaebuse esitamise ajal. Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 3 esimese lause kohaselt on rajatis ehitis, mis ei ole hoone. Seega peaks raudtee kui rajatis olema nii maapinnaga püsivalt ühendatud (MaaRS § 6 lg 3) kui ka aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ning inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi (EhS § 2 lg 1). Raudtee kaotas terviklikkuse lammutamistegevuse tulemusena ja langes seetõt- tu kasutusest välja. Seega puudus ka raudtee üksikutel osadel pärast lammutamist terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon. MaaRS § 6 lg-st 31 ei tulene vastustajale kohustust raudtee korrastamise ettekirjutuse tegemiseks. See ei välista kaebaja õigust raudteed ise kor- rastada, milleks kaebajal on ka piisavalt aega olnud. 5. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Põhjendused: Kohtupraktika kohaselt on kohalikul omavalitsusel lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitise korrastamise või kõrvaldamise ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Tallinna Ringkonnakohus leidis 25.05.2009 otsuses nr 3-08-1934 (p 35), et lagunenud ja maastikupilti kahjustavate ehitiste kordategemine on võimalik, kuid kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemine mitte, ning viimati nimetatud juhul on kohaliku omavalitsuse kaalut- lusõigus kahanenud nullini. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Paavli tn 6c raudteed ei kasutata sihipäraselt, see on aastaid tagasi kasutusest välja langenud.

3-12-240 4(8) Kaebajale ei antud tähtaega Paavli tn 6c asuva raudtee kordategemiseks põhjusel, et raudtee taastamiseks nimetatud asukohas puudub perspektiiv. Kaebaja arutelu, millist ajaperioodi hõlmab „perspektiivselt likvideeritav“, on ainetu olukorras, kus raudteed ei kasutata juba 1999. aastast ja alates 2007. a juunist on raudtee lagunenud. Kehtivas Tallinna üldplaneerin- gus ei ole kõnealusele maatükile perspektiivis raudteed ette nähtud, üldplaneeringust ei saanud tulla kaebajale õiguspärast ootust raudtee kordategemise ettekirjutuse tegemiseks. 2006. a algatatud Põhja-Tallinna üldplaneeringus nähakse ette Kopli kaubajaama raudteeharu- de likvideerimine. Ehkki Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud, ei tähenda see siiski, et vastustaja lähtus korraldust andes asjakohatust kaalutlusest. Raudtee taastamise perspektiivi hindamisel on asjakohane vaadelda piirkonna arengut laiemalt. Olu- korras, kus pikemas perspektiivis ei ole antud piirkonnas raudtee olemasolu ette nähtud, võiks kohalik omavalitsus tekitada kaebajale raudtee taastamise ettekirjutuse tegemisega hoopis asjatuid kulusid. Seega on vastustaja juba 2006. a (st enne Paavli tn 6c raudtee lagunemist) märku andnud, et Kopli kaubajaama raudteeharud tuleb likvideerida. Vastustaja ei pidanud vaidlustatud korralduse andmisel kaebaja viidatud 04.06.2003 korraldu- sega nr 1434-k enam arvestama, sest see korraldus on linnavalitsuse 02.11.2011 korraldusega nr 1721-k kehtetuks tunnistatud. Kuigi kohtumenetlus Tallinna Linnavalitsuse 02.11.2011 korralduse nr 1721-k õiguspärasuse üle ei ole veel lõppenud, oli korraldus nr 1721-k korraldu- se nr 101-k andmise ajal kehtiv haldusakt ja kõigile täitmiseks kohustuslik. 26.06.1997 kehtestatud Põhja-Tallinna linnaosas Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vaheli- se kvartali detailplaneeringust (tl 23-29) ei saanud kaebajale eespool käsitletu valguses samuti tekkida ootust raudtee säilimiseks Paavli tn 6c maatükil. Kuna selle kehtestamise ajal polnud raudtee veel lagunenud, nenditakse planeeringus, et krundil on säilitatud raudtee, mis võimal- dab ladude juures vajaduse tekkimisel kasutada ka raudteetranspordi teenuseid. See detailpla- neering ei ole aga korralduse nr 101-k otseseks aluseks. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali detailplaneeringu eelnev kehtetuks tun- nistamine ei olnud seetõttu vaidlustatud korralduse andmise vältimatuks eelduseks. Kaebaja õiguspärane ootus korralduse nr 471-k püsima jäämiseks ei tulene kaebaja ja Tallinna linna vahel 31.08.1999 sõlmitud lepingust. Lepingu ese ja pooltele siduvad kohustused puudu- tavad eelkõige Sõle tänava raudteede ülesõitu. Lepingust tuleb Tallinna linnale kohustus alga- tada Sõle tänava raudtee ülesõidukohast Kopli ja linna poole jäävate raudteeharude arvele- võtmine peremehetu varana, et tagada raudteeühendus Kopli kaubajaamaga (p 1). Kaebaja nõustub lepinguga temale kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega Sõle tänava ülesõidu asfaltkatte remonttööde teostamiseks (p 2) ning Tallinna linn garanteerib kaebajale linnaga kooskõlasta- tud projekti alusel raudtee ülesõidu rekonstrueerimise võimaluse hetkel, mil ülesõidukoha taastamine on kaebaja seisukohalt vajalik (p 3). Sisuliselt soovib kaebaja vastustajalt MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatud raudtee taastamise ettekirjutust, saavutamaks lepingu täitmist vastustaja poolt (tl 129). Käesolev kohtuvaidlus ei ole lepingu võimalikule rikkumisele reageerimiseks või vastustaja lepingulise kohustuse täitmisele sundimiseks kohane õiguskaitsevahend, sest lepingu õiguspärasus, kehtivus või täidetavus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Korraldus nr 471-k oli eelhaldusaktiks hoonestusõiguse seadmise menetluses, sest kohalik omavalitsus teeb hoonestusõiguse seadmise menetluses eeltoiminguid, s.h määrab kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, kuid maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise otsustab riigimaa valitseja (Vabariigi Valitsuse 08.11.1996 määrus nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra kinnitamine“ p 5, 11, 12, 13, 15, 16, 18). Seepärast ei saanud korraldusest nr 471-k tekkida kaebajale veel õiguspärast ootust hoones- tusõiguse seadmisele.

3-12-240 5(8) Vastustajal ei olnud kohustust teha kaebajale ettekirjutust lagunenud ja kasutusest väljalange- nud raudtee kordategemiseks. Kaebajal pole õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmise menetluse jätkamisele ja hoonestusõiguse seadmise menetluse lõpetamine korralduse nr 101-k p-s 1 ei olnud seetõttu õigusvastane. Teenindamiseks vajaliku maa saab määrata üksnes ehitise juurde (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ p 2 ja 3). Paavli tn 6c ei asu ehitist MaaRS § 6 lg 3 tähenduses, sest seal asunud raudtee on lagunenud ja kasutusest väljalangenud. Vastustaja võis jätta kaebajale tegemata MaaRS § 6 lg 31 sätestatud ettekirjutuse raudtee kordategemiseks, sest raudtee taastamine antud piirkonnas ei ole pers- pektiivikas. Seetõttu on õiguspärane ka korralduse p 2, millega tühistati korraldus nr 471-k.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ palus apellatsioonkaebuses hal- duskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Põhjendused: Tulenevalt MaaRS § 6 lg 31 esimesest lausest (ja EhS § 1 lg-st 2) ei ole MaaRS § 6 lg-s 3 si- salduv viide EhS § 2 lg-le 1 asjas kohaldatav ning kohaldamisele kuulub raudteeseaduse § 3 p 2, mis käsitleb „muldkeha ja pealisehituse” põhimõttelist ühendatust. Tallinna Ringkonnako- hus on kriminaalasjas nr 1-07-11566 jõustunud kohtulahendis tunnistanud raudteeharu selle lõhkumisjärgsel kujul reaalselt eksisteerivaks – seega ka maapinnaga „püsivalt ühendatuks”. Ekslik on kohtu tõlgendus, mille kohaselt MaaRS § 6 lg 31 on rakendatav vaid lagunenud ja maastikupilti kahjustavate ehitiste kordategemiseks, mitte aga kasutustest väljalangenud ehi- tiste suhtes. Säte ei lahuta nimetatud asjaolusid teineteisest. Vastustaja aktsepteeris teenin- dusmaa määramisel raudtee varasemat kasutusest väljalangemist ega näinud selles takistust teenindusmaa määramiseks ja hoonestusõiguse seadmiseks. Raudtee kasutusest väljalangemi- ne tugines pooltevahelisel halduslepingul, mis nägi ette siduva tingimusena raudtee perspek- tiivse taastusõiguse. Kohtu viidatud ringkonnakohtu lahend ei ole antud asjas siduv. Riigiko- hus leidis lahendis nr 3-2-1-48-10, et kostjal võib olla taastamise vastu erandlikult põhjenda- tud huvi, s.h juhul, kui tal oleks võimalus tänu sellele taotleda rajatise aluse maa jätmist riigi omandisse ja maale enda kasuks hoonestusõiguse seadmist. Viimane seisukoht puudutab vaid- luse objekti. Kaebaja on vastu sellele, et asjas püütakse kaalutlusõigust seondada tulevikuperspektiivi, mit- te aga õiguspärase ootuse ja antud garantiidega. Halduskohus käsitleb olulise argumendina kaebuse rahuldamata jätmisel perspektiivi puudumist, mis on kohtuvaidluse objektiks hoopis teises haldusasjas. Perspektiivikuse kategooria toomisega lahendisse rikkus kohus HKMS § 158 lg-t 3, mis ei luba kohtul hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Ühtlasi on ekslik seisukoht, nagu puuduks kaebajal raudtee taastamise perspektiiv. Raudtee ei olnud toimiv juba korralduse nr 471-k andmise ajal, kuid see ei takistanud teenin- dusmaa määramist ja ei saa olla põhjenduseks korralduse nr 471-k tühistamisele. Tallinna Ringkonnakohtu määruses nr 3-11-2805 leiti, et asjatu on väide, et esialgse õigus- kaitse kohaldamata jätmine looks olukorra, kus korraldus nr 101-k tugineks varasemale kehti- vale õigusvastasele haldusaktile, sest viidatud korralduse andmeil ei ole võetud aluseks kor- raldust nr 1721-k. Seetõttu ei mõjutaks vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamine korraldu- se 101-k kehtivust ega täitmist. Ringkonnakohus leidis ka, et vastuväited vaidlustatud haldus- aktide suhtes saab esitada üksnes konkreetses kohtumenetluses. Kui detailplaneeringu menet- lust käsitlevas kohtuvaidluses ei võimaldatud kaebajal taotleda asjakohase haldusakti kehtivu- se peatamist, siis ei ole õiguspärane tugineda maakasutuse lõpetamist käsitlevas haldusvaidlu- ses detailplaneeringu lõpetamist käsitleva haldusakti kehtivusele.

3-12-240 6(8) 26.06.1997 kehtestatud ja senini kehtiv detailplaneering näeb vaidlusalusel alal ette transpor- dimaa, annab Paavli 6c krunti krundi piirid, näeb krundi ette raudtee teenindamiseks, näeb ette raudtee paiknemisala krundil. Seega on vaidlustatud haldusaktiga mindud otsesesse vastuollu seaduse ja selle alusel antud haldusaktiga. Kohus leidis, et 1999. a sõlmitud haldusleping käsitleb vaid teatud ülesõidu (Sõle puiesteed ületavas osas) rekonstrueerimist. Kaebaja tõlgendab halduslepingut oluliselt laiemalt. Loomu- likult kajastab nimetatud leping selle sõlmimise hetkeolustikku, kus raudtee oli oma kogupik- kuses toimiv. Seetõttu ongi eraldi välja toodud Sõle ülesõidu rekonstrueerimine. Samas sisal- dab lepingu preambula viidet võimalusele raudteed tulevikus kasutamisele võtta ja selle taga- miseks kirjutati lepingusse p l, mis kohustas vastustajat võtma meetmeid infrastruktuuri säili- tamise eesmärgil. Kaebajale ja ka vastustajat esindanud Tallinna tolleaegsele linnapeale oli selge, et raudteeliikluse taastamisel tuleb rekonstrueerida harutee mitte ainult Paavli 6c ja Sõle puiesteest Merimetsa poole jääval alal, vaid selle kogupikkuses kuni Kopli kaubajaamani. Haldusleping oli algusest peale suunatud kogu raudteeühenduse rekonstrueerimisele ja selle planeeringuliseks aluseks pidi saama algatatud detailplaneering. Kohus jõudis ekslikule järeldusele, et vaidlustatud korraldus haldusaktina ei ole üksikakt (õi- guspärast ootust tekitavana), vaid eelhaldusakt (õiguslike eesmärkide saavutamiseks tingimusi loovana), mistõttu kaebajale ei teki sellest mingisuguseid õiguslikke ootusi. Tühistatud hal- dusakt ei ole eelhaldusakt, kuna selle menetlemine Tallinna linna poolt oli lõpule viidud. See, et Harju Maavalitsus ei andnud hoonestusõiguse lõpuleviimiseks vajalikku haldusakti, ei tä- henda, et vastustaja omapoolseid menetluslikke toiminguid lõpule ei viinud. Samas tõusetub küsimus tühistatud korralduse osahaldusakti staatusest, sest hoonestusõiguse lõpuleviimine sõltus kahe teineteisest lahutatud haldusorgani – riiki esindanud maavalitsuse ja kohaliku omavalituse haldusmenetluslikust jätkutegevusest. Kui tühistatud haldusakt on kvalifitseeritav osahaldusaktina, on see vastustajale siduv sooritamata menetlustoimingute lõpule viimiseks. Siit tulenevalt on MaaRS §-s 351 ja § 6 lg-s 3 alused nii hoonestusõiguse seadmiseks kui val- lasomandi ehitisena kvalifitseerimiseks vastustajale endiselt siduvad. 7. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-07-45344, et raudteeharu pole võimalik taas- tada, kuna seda ei eksisteeri. Seetõttu ei ole võimalik nõuda raudteeharu taastamist, vaid kahju hüvitamist. Raudtee puudumine tuvastati ka Harju Maavalitsuse ametnike poolt 19.06.2007 paikvaatlusel. MaaRS § 6 lg 31 mõttest ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust anda tähtaeg raudtee korrastamiseks. Lisaks ei saa kordategemise kohustust olla asja suhtes, mida ei ole olemas. 24.11.2008 e-kirjas avaldas kaebaja, et ta suudab kahe aastaga ehitada uue raud- tee, kuid pole selle tähtaja jooksul ehitamise osas midagi teinud. Ka tähtaja andmisel esineks tänasel päeval sama olukord – raudteed poleks. Olukorras, kus rajatist ei ole ja perspektiivis ei tule, ei ole võimalik selle juurde ka teenindusmaad määrata. Kõiki neid asjaolusid arvestas vastustaja haldusakti väljaandmisel. Kuna linnavalitsuse 25.01.2012 korraldusega nr 101-k tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 21.03.2007 korraldus nr 471-k, siis kohtu poolt haldusakti õiguspärasuse kontrollil on vaja anda hinnang ka õiguspärasele ootusele. Ühe õiguspärast ootust kajastavaks asjaoluks oli ka haldusakti väljaandja hinnang adressaadi tegevuse tulevikuperspektiivile. Halduskohus on seda otsuse p-s 10 põhjalikult käsitlenud ja vastustaja nõustub kohtu käsitlusega. Raudteeseaduse § 3 p 2 järgi on raudtee maatükiga püsivalt ühendatud rajatis, mille olulised osad on muldkeha ja sellele toetuv tee pealisehitus, mis koosneb rööbastest, pöörmetest, liipri- test ja ballastist. Kaebaja ei esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks raudtee olemasolu ja raudtee omanikuks olemist (otsest valdust terviklikule rajatisele) kaebuse esitamise ajal.

3-12-240 7(8) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahulda- miseks alust. Halduskohus ei ole eksinud faktiliste asjaolude tuvastamisel ega materiaalõiguse normide kohaldamisel, samuti ei ole rikutud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korraldusega nr 101-k lõpetati Paavli tn 6c asuvale riigimaale kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise me- netlus ja tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 21.03.2007 korraldus nr 471-k „Paavli tn 6c ehitis- te teenindamiseks vajaliku maa ja sihtotstarbe määramine hoonestusõiguse seadmiseks riigi maale ja arvamuse andmine maa riigi omandisse jätmise kohta“. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist kaalutlusotsusega (HMS § 64 lg 2), mille kohtulik kontroll on piiratud nii tulene- valt kaebaja viidatud keelust hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3 teine lause) kui ka keelust teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimiseks võrreldakse haldusorgani poolt ot- sustamisel aluseks võetud kaalutlusi, mis peavad nähtuma haldusaktist endast või selles viida- tud dokumentidest (HMS § 56 lg-d 1 ja 3). Seega saab kohtulik kontroll piirduda vaid haldus- akti põhjendustest nähtuvate kaalutluste hindamises. Halduskohus ongi hinnanud vaidlustatud korralduse põhjendustes toodud kaalutlusi ja need on ka ringkonnakohtu hinnangul asjakoha- sed. Korralduses toodud faktilisi asjaolusid ja põhjendusi arvestades, ei ole asjasse puutumatu ka kaalutlus raudtee taastamiseks perspektiivi puudumise kohta. Vastates kaebaja väidetele kõnealust maad puudutavate planeeringute kohta ja aktsepteerides vastustaja kaalutlust kaeba- jal raudteeharu taastamise perspektiivi puudumise kohta, ei ole halduskohus hinnanud kaalut- lusotsuse otstarbekust ega rikkunud HKMS § 158 lg 3 teises lauses sätestatut, nagu ekslikult väidab kaebaja. Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohus kaebaja planeeringuid puudutava- tele väidetele vastates eksinud. Ringkonnakohtule ei ole ka äratuntav, et vastustaja oleks kaa- lutlusõiguse teostamisel rikkunud kaalutlusreegleid ja otsus oleks ebaproportsionaalne, nagu väidab kaebaja. 10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt temale kuuluva raudteeha- ru alates 1999. a mittetoimimine ei ole käsitletav „kasutusest väljalangemisena“, vaid vaidle- vate poolte varasema kokkuleppega infrastruktuuri kasutus ajutiselt peatada. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja Tallinna linna vahel 31.08.1999 sõlmitud leping (tl 30) sellist kokkulepet ei sisalda ning halduskohus ei ole lepingu tõlgendamisel eksinud. Ringkonnakohtu arvates on vastustaja ja halduskohus leidnud põhjendatult, et kaebajale kuuluv raudteeharu on lagunenud ja kasutusest välja langenud rajatis MaaRS § 6 lg 3¹ teise lause mõttes. Samale seisukohale on asunud ka Harju maavanem 17.12.2007 korralduses nr 2566-k. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi praktika (vt Riigikohtu 15.12.2004 otsus nr 3-3-1-57- 04, p 13), mille kohaselt peab rajatis, mis ei ole püsivalt kasutusest välja langenud, olema olemasoleval kujul põhimõtteliselt sihtotstarbeliselt kasutatav. Kaebajale kuuluv rajatis on aga lagunenud alates 2007. a juunist ning sellest ajast alates ei ole ka olemasoleval kujul sihtots- tarbeliselt kasutatav. 11. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga selles, et vaidlustatud korraldusega kehtetuks tunnistatud Tallinna Linnavalitsuse 21.03.2007 korraldus nr 471-k on eelhaldusaktiks hoonestusõiguse seadmise menetluses, sest lõpliku otsuse maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise kohta teeb riigimaa valitseja, mitte kohalik omavalitsus. Harju maavanem on aga 17.12.2007 korraldusega nr 2566-k keeldunud kõnealuse maaüksuse riigi omandisse jätmisest kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil. Samuti leidis

3-12-240 8(8) halduskohus õigesti, et kaebajale ei saanud Tallinna Linnavalitsuse 21.03.2007 korraldusest nr 471-k tekkida õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmisele, kuna olukorras, kus maavanem on keeldunud maa riigi omandisse jätmisest hoonestusõiguse seadmiseks, tuleb kohalikul omavalitsusel otsustada hoonestusõiguse seadmise avalduse lahendamine uuesti, arvestades muu hulgas maavanema keeldumises väljendatud seisukohtadega. 12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning vaid- lustatud halduskohtu otsus muutmata.

Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman