2-11-11976/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2-11-11976 Tsiviilasi L.P. hagi S.P. vastu elatise suurendamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1134,14 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 30. mai 2012. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): S.P. (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: Tallinn XXXXX), esindaja Deivi Vaht Vastustaja (hageja): L.P. (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: Narva XXXXX), seaduslik esindaja A.P.

RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu 30. mai 2012. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluses kantud menetluskulud S.P. kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.P. esitas 17.03.2011. a hagi S.P. vastu elatise suurendamiseks.

Hageja nõudeks on suurendada kostjalt hageja ülalpidamiseks välja mõistetud elatist ja välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis alates hagi esitamisest 17.03.2011. a kuni 31.12.2011. a 139,01 eurot kuus ja alates 01.01.2012. a 145 eurot kuus. Viru Maakohtu 13.12.2006. a kohtumäärusega kinnitati kompromiss, mille alusel kostja maksab hagejale elatist 83,09 eurot kuus. Muud ülalpidamist kostja hagejale ei anna. Hageja oli seisukohal, et kohtulik kompromiss ei välista ega piira hageja seadusest tuleneva nõude esitamise õigust.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei ole hageja põhjendanud, miks poolte vahel sõlmitud kompromiss ei kehti. Kostja igakuine töötasu on hetkel 441 eurot. Kostjal on kohustus üleval pidada veel kahte last. Kui arvestada iga lapse vajaduste rahuldamiseks

145 eurot kuus jääks kostja enda vajaduste rahuldamiseks 7 eurot kuus, mis ei ole piisav enda elatamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 30.05.2012. a otsusega hagi ja mõistis S.P. lt L.P. kasuks välja elatise võlgnevuse perioodi eest 17.03.2011. a kuni 02.02.2012. a kokku 576,95 eurot ja elatise alates 15.02.2012. a kuni L.P. täisealiseks saamiseni 25.10.2018. a 145 eurot kuus. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Elatusraha tuleb kostjal maksta L.P. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXSwedbank, selgitusega: „Elatis“. Kohus jättis menetluskulud S.P. kanda. Kohus jättis rahuldamata L.P. taotluse kohtuotsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks.

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leidis, et hagi tuleb rahuldada.

Kohus tuvastas, et vastavalt hageja sünnitunnistusele on kostja hageja isa (t.l.-5-6, I kd). Hageja elab kostjast eraldi. Viru Maakohtu 13.12.2006. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-06-2137 on hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel sõlmitud kohtulik kompromiss, mille kohaselt kohustub kostja tasuma igakuiselt 10. kuupäevaks alates 2006. a detsembrist 83,09 eurot hageja ülalpidamiseks tema täisealiseks saamiseni (t.l.-3-4, I kd). Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel kaks last - tütar E. , sündinud 22..01.2006. a (t.l.-26, I

kd) ja poeg K. , sündinud 06.03.2012. a (t.l.-6,12, II kd).

Kostja on hageja esimese astme üleneja sugulane ehk hageja vanem ning kostja ei ela hagejaga koos. Seega on kostja hagejale ülalpidamist maksma kohustatud isikuks PKS § 96 ja PKS § 100 lg 2 kohaselt. PKS § 100 lg 1 ja lg 4 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Vastavalt PKS § 101 lg-le 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 90 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 278,02 eurot ning pool sellest 139,01 eurot (kehtis hagi esitamise ajal ja kuni 31.12.2011. a). Vabariigi Valitsuse

22. detsembri 2011. a määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01.01.2012. a töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 290 eurot ning pool sellest 145 eurot. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kui hageja nõuab elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei pea hageja eraldi tõendama lapse vajadusi, kuna seaduses sätestatud määr on minimaalne elatusraha suurus ning see peab olema lapsele igal juhul tagatud. Hageja tõendamiskohustus tekib juhul, kui lapse vajadused ületavad seaduses sätestatud miinimummäära.

Kohus oli seisukohal, et vanemate kokkulepe ei välista hageja õigust esitada nõuet elatise kohustuse täitmiseks seadusega sätestatud määras, kui kohustatud isik maksab eelneva kokkuleppe alusel elatist vähem, kui seda on seaduses sätestatud miinimummäär. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määrusele nr 328 „Palga alammäära kehtestamine“ oli 2006. a, s.o poolte kokkuleppe sõlmimise ajal kuupalga alammääraks täistööaja korral 3000 krooni ning elatise seadusega sätestatud miinimummäär 1500 krooni ehk 95,87 eurot. Kohus järeldas, et võrreldes Viru Maakohtu 13.12.2006. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissi sõlmimise ajaga on elatise nõude aluseks olevad asjaolud muutunud, s.o elatise seaduses sätestatud miinimummäär on kasvanud 95,87 eurolt 145 euroni. Et elatise seadusega sätestatud miinimummäär on lapse arenguks ja kasvatamiseks vajaliku elatusraha minimaalne suurus ning see peab olema lapsele igal juhul tagatud, on põhjendatud hageja nõue elatise väljamõistmiseks suuremas summas, kui see oli kokku lepitud Viru Maakohtu 13.12.2006. a kohtumäärusega.

Kostja väitel on tema ülalpidamisel lisaks hagejale veel kaks last - tütar E. ja poeg K. , kes jääksid hageja nõutud suuruses elatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja väitel on kostja igakuine töötasu hetkel 441,62 eurot. Kui arvestada iga lapse vajaduste rahuldamiseks 145 eurot kuus jääks kostja enda vajaduste rahuldamiseks 7 eurot kuus, mis ei ole piisav summa enda elatamiseks. Hageja oli seisukohal, et piisava sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Kohus tuvastas, et kostja käsutada on palgast saadavad rahalised vahendid kokku 441 eurot (t.l.-27, I kd). Hageja kostja töötasu osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja töötasu jagamisel kolme ülalpeetava ja kostja enda vahel on igale isikule jääv summa 441/4=110,25 eurot. Seega on kostjal töötasu arvelt võimalik maksta hagejale elatist 110,25 eurot kuus, s.o 34,75 eurot vähem kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär alates 01.01.2012. a. Kohus pidas vajalikuks selgitada, et PKS § 116 lg 1 ja lg 2 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus oli seisukohal, et lapse eest hoolitsemine on mõlema vanema aktiivne kohustus ja selle kohustuse täitmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse huvidest, jättes vanema huvid teisejärguliseks. Seetõttu, kui ei esine objektiivseid asjaolusid (vanema töövõimetus vms), on vanem kohustatud tegema kõik endast oleneva, et täita lapse ülalpidamiskohustust vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras.

Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjal on peale sissetuleku muu vara, mille arvelt saab kostja täita ülalpidamiskohustust seadusega sätestatud miinimummääras. Vaidlust ei ole, et kostja omandis on korteriomand aadressil K. Kärberi tn XXXX Tallinn (t.l.-47-49, I kd), korteriomand aadressil Mustamäe tee Tallinn (t.l.-50-52, I kd), kinnistu aadressil Harku maakond, Harku vald, Viti küla, XXXX(t.l.-46, I kd) ja garaaž hooneühisuses XXX (t.l.-67, I kd). Kohus järeldas, et isegi kui korteriomand aadressil K. Kärberi tn XXXX Tallinn on kostja elukoht, on kostjal piisavalt likviidset vara, s.o korteriomand aadressil Mustamäe tee XXXX Tallinn (t.l.-50-52, I kd), kinnistu aadressil Harku maakond, Harku vald, Viti küla, XXXX(t.l.-46, I kd) ja garaaž hooneühisuses XXX (t.l.-67, I kd), et täita ülalpidamiskohustust hageja nõutud määras. Kostjal on võimalik kinnisasjad võõrandada või koormata. Põhjendatud ei ole kostja väide, et Mustamäe tee 191 korter on kostja ema kodu, mida kostja realiseerida ei saa. Kostjal ei ole seadusest tulenevat kohustust tagada oma emale elukoht või oma ema ülal pidada. Seadusega sätestatud lapse õigust saada elatist tuleb eelistada tavaõigusest tulenevale vanemate abistamise kohustusele. Kostja väide, et kinnistu aadressil Harku maakond, Harku vald, Viti küla, XXXX on väärtusetu, ei ole tõendatud. Hageja väitel on nimetatud kinnistul väärtus ning kinnistu realiseerimisel turuväärtusega on kostjal võimalik täita hagejale elatise maksmise kohustust. Müügikuulutustest (t.l.-98-100, I kd) selgub, et Viti külas on hoonestamata maa kõige odavama pakkumise väärtus 11 495 eurot, keskmine väärtus jääb 20 000 euro piiridesse. Kostja ei ole tõendanud maa teistsugust hinda. Kohus pööras tähelepanu asjaolule, et kostjal jäi töötasust elatise maksmise kohustuse täitmiseks puudu igakuiselt 34,75 eurot ühe lapse osas, nelja isiku osas seega 139 eurot. Kui kinnistu võõrandada hinnaga

11 495 eurot, jätkuks kostja sissetulekust elatise miinimummäärast puuduva summa kompenseerimiseks neljale isikule ligikaudu 82 kuuks ehk ligikaudu seitsmeks aastaks. Hageja on käesoleval ajal 12-aastane ja seega jätkuks kinnistu võõrandamisest saadud rahast koos kostja töötasuga hagejale elatise maksmiseks kuni tema täisealiseks saamiseni. Samas on kostja omandis veel ka garaaž hooneühisuses XXX. Võib eeldada, et kostja ei kasuta garaaži enda vajadusteks ning ka selle võõrandamine annaks vahendeid elatise maksmise kohustuse täitmiseks. Kohus jõudis järeldusele, et kostjal on piisavalt vara, et täita hageja ülalpidamiskohustust seadusega sätestatud miinimummääras ilma, et teised ülalpeetavad osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud hagejale tehtud kulutusi ning seega ei saa seda arvestada elatusraha vähendamise eesmärgil.

Hageja palus välja mõista elatise alates hagiavalduse esitamisest. Kostja esitas vastuväite, et elatise suurendamist tagasiulatuvalt alates hagi esitamisest nõuda ei saa. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja väitel on kostja maksnud perioodil alates hagiavalduse esitamisest 17.03.2011. a kuni 15.02.2012. a elatist igakuiselt 83,09 eurot. Kostja hageja väidet ei vaidlustanud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2006 määrusele nr 273 „Palga alammäära kehtestamine“ muutus palga alammäär ja sellega seotult ka elatise miinimummäär 01.01.2007. a. Kuigi kostja täitis elatise maksmise kohustust vastavalt kompromissile, ei olnud see enam piisav, kuna ei vastanud seaduses sätestatud miinimummäärale. Seega tekkis hagejal õigus nõuda elatise suurendamist alates 01.01.2007. a. Kohus oli seisukohal, et kui kostja täidab ülalpidamiskohustust väiksemas määras kui see on ette nähtud seaduses, on hagejal õigus nõuda elatusraha suuruse muutmist alates seadusega sätestatud miinimummäära muutumisest, kuid mitte rohkem kui üks aasta enne hagiavalduse esitamist. Kohus leidis, et hageja nõue suurendada elatist alates hagiavalduse esitamisest on põhjendatud, kuna kostja ei ole alates hagiavalduse esitamisest täitnud elatise maksmise kohustust seaduses sätestatud miinimummääras. Hageja väitel on kostja alates 21.03.2011. a kuni 15.02.2012. a tasunud elatist üldsummas 943,47 eurot, kuigi arvestuste kohaselt pidi kostja seaduses sätestatud miinimummääras tasuma selle perioodi eest elatist üldsummas 1520,42 eurot. Elatise võlgnevus selle perioodi eest moodustab 576,95 eurot. Nimetatud summade üle vaidlus puudub. Kostja poolt elatise tasumist kinnitavad ka pangakonto väljavõtted (t.l.-7-14,62,103,118,147, I kd). Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista perioodi hagi esitamise kuupäevast 17.03.2011. a kuni 15.02.2012. a elatusraha võlgnevuse summas 576,95 eurot ning edasi alates

16. veebruarist elatis igakuise elatusrahana 145 eurot. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Elatusraha tuleb kostjal maksta hageja arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX Swedbank, selgitusega: „Elatis“.

Hageja palus tunnistada kohtuotsuse viivitamata täidetavaks. Kuna hageja ei ole põhjendanud viivitamatult täitmise hädavajalikust TsMS § 468 lg 3 kohaselt, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata ning ei tunnistanud kohtuotsust viivitamatult täidetavaks.

Kohus selgitas hagejale, et kostja nõustumist suurendada kokkuleppel elatist 15 euro võrra ei saa lugeda õigeksvõtuks, kuna vastavalt TsMS § 440 lg-le 1 on õigeksvõtt tingimusteta nõustumine hageja nõudega, mille tulemusel kohus enam asja edasi ei menetle ning teeb otsuse, millega rahuldab hagi. Seetõttu ei saa olla õigeksvõtt kostja poolt nõusoleku väljendamine maksta hagejale elatist vähemas määras kui hageja nõudes märgitud.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kulud hagimenetluse kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses ja seega tuleb kõik menetluskulud täies ulatuses jätta kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. S.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus jätnud tähelepanuta, et alates 01.07.2010. a kehtima hakanud perekonnaseaduse normid ei võimalda juba kohtuotsusega välja mõistetud elatist suurendada ega vähendada. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-11 p-s 26 leidnud, et kehtivas perekonnaseaduses puudub sõnaselge regulatsioon väljamõistetud elatise suuruse muutmise kohta. Küll kehtivad materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivad sätted, mh PKS §-d 99 ja 102, millest saab lähtuda elatise suuruse kindlaksmääramisel. Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1. Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

Nimetatud sätted kehtivad TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse. Riigikohus on leidnud, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Kolleegium jäi nende seisukohtade juurde ka kehtiva perekonnaseaduse järgi. Kogu menetluse käigus vaidles kostja hagiavaldusele vastu mh ka põhjendusel, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid elatise suurendamist. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama elatise muutmise vajadust. Hageja seda ei teinud, mistõttu kohtul puudus alus hagi rahuldamiseks;

2) on kohus jaganud tõendamiskoormuse poolte vahel valesti. Kohus leidis otsuses, et kinnistu väärtus on 11 495 eurot, kuid ei ole pooltega eelnevalt sellist asjaolu arutanud ja leidis ka, et kostja ei ole kinnistu teistsugust hinda tõendanud. Kohus ei arutanud eelmenetluses pooltega läbi kinnistu väärtuse hinda, mistõttu on rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja leidnud seeläbi ebaõigesti, et kostjal on olemas rahalised vahendid suurema elatise maksmiseks ning see asjaolu omakorda tõi kaasa ebaõige kohtulahendi;

3) kannab TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

5. L.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt: 1) ei pea elatise suurendamisel minimaalse määrani alaealise lapse vajadusi dokumentaalselt tõendama. Lapse vajadused on võrreldes 2006. a suurenenud, mis on elatise suurendamise aluseks;

2) on apellandil TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus tõendada kinnistu väärtusetust. Apellant ei ole seda tõendanud. Ülaltoodu tõttu on alusetu apellandi väide, et TsMS § 232 lg 1 rikkumine viis maakohtu ebaõigele järeldusele apellandi varalise seisundi kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

7. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ema ja isa, st ülalpidamiseks kohustatud isikute, vahel on 13.12.2006 kinnitatud kohtumäärusega kompromiss, mille kohaselt maksab kostja (hageja isa) elatist 83,09 € kuus. Hageja oli vanemate vahel sõlmitud kompromissi sõlmimise ajal 6-aastane (sünd. 25.11.2000) ja hagi esitamise ajal 10-aastane. Kompromissi kinnitamise ajal kehtis PKS § 61 lg 4 järgmises sõnastuses - igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

2006.aastal oli kuupalga alammäär 3000 kr, st eurodes oli elatusraha minimaalne suurus 95,87 €. Vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimistööle („Lapse ülalpidamiskulude arvestamise metoodika“ 2004) kulub 0-6 aastase lapse ülalpidamiseks keskmiselt 1875 kr (119,83 €) ning 7-13 aastase lapse ülalpidamiseks 2182 kr (139,46 €).

8. Õige on apellandi väide, et perekonnaseadus ei reguleeri elatise muutmise korda ning lähtuda tuleb TsMS § 459 sätetest. Samas on põhjendamatu apellandi järeldus, et hageja ei ole nõude esitamisel täitnud TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud eeldusi ning maakohus rahuldas elatise suurendamise nõude ebaõigesti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti mõistnud elatise välja alates hagi esitamise ajast. TsMS § 459 lg 2 esimese lause kohaselt võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esinesid ka alused, mis lubasid jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud korduva kohustuse suurust muuta. TsMS § 459 lg kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

9. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamiseks annavad alust kaks asjaolu. Esiteks on oluliselt muutunud kohtu poolt väljamõistetava elatise minimaalmäära suurus. 2006. aastal oli selleks 95,87 € ning hagi esitamise ajal 139 €. Teiseks on 10-aastase lapse kulutused suuremad kui 6-aastase lapse kulutused. Seda, et lapse vajadused tema kasvamisega suurenevad, kinnitab eelviidatud uurimistöö, mille kohaselt suurenevad nii kulutused toidule, transpordile, kultuurile, hobidele, sidele ja eriti hüppeliselt - garderoobikaupadele. Kui hageja vanemad 2006. aastal kokkuleppe sõlmisid, siis lepiti kokku kostja kohustuses maksta elatist veidi vähem minimaalsest määrast (86,6 %), hagi esitamise ajaks olid muutnud nii lapse vajadused, kui elatise minimaalne määr ja kostja tasus elatist minimaalset määra arvestades 59,7 %.

10. Ringkonnakohus märgib, et elatise suurendamise hagi esitamisel tuleb hagejal tõendada, millised asjaolud on võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutnud lapse vajadustes ning vanemate maksevõimes.

11. Käesolevas asjas on tõendatud vanemate sissetulekud ja varaline olukord. Apellandi väide tõendamiskoormise ebaõige jaotamise osas ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et hageja taotles 17.10.2011 kinnisvara müügikuulutuste juurde võtmist ( I kd lk 98-101). Kostjale toimetati need kätte ning ta esitas oma seisukoha kirjalikult 07.11.2011 (lk 107). Kostja ei ilmunud 15.02.2012 kohtuistungile, kus kohus otsustas üle minna kirjalikule menetlusele. Kostjat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, seetõttu ei ole tõendamiskoormise täiendav selgitamata jätmine oluline menetlusnormi rikkumine, kuna hageja esitatud tõenditele sai kostja vastuväited esitada, samas piiras kostja ise oma õiguste kasutamist sellega, et ei osalenud kahel korral kohtuistungil. Kui apellant siiski leidis, et maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise tõttu jäid tal asjakohased tõendid esitamata, siis tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 oli tal õigus ja kohustus esitada tõendid ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuses ei ole taotletud tõendite kogumist ja apellatsioonkaebusele ei ole ka uusi tõendeid lisatud.

12. Ringkonnakohus möönab, et maakohtus esitas kostja vastuväite, et hageja peab esitama täiendavad andmed suurenenud kulutuste ja muutunud olukorra kohta, mis annaksid aluse elatist suurendada. Hageja kulutuste kohta tõendeid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusetapis ei ole otstarbekas seda hagejale ette heita. Elatise nõude esitamisel on kohtupraktikas asutud seisukohale, et minimaalses määras elatise nõude esitamiseks ei pea hageja eraldi esile tooma kulutuste struktuuri ega konkreetsete kulutuste suurust. Seetõttu on põhjendamatu seada menetluses, kus taotletakse elatise suurendamist alla minimaalse määra, hagejat teistsugusesse olukorda, kui esialgse hagi esitajat. Kui elatise hagi esitamisel eeldatakse, et seadusandja seatud minimaalmääras elatise tasumine on kulutuste suurust arvestades alati põhjendatud, siis üldjuhul kehtib sama eeldus ka elatise suurendamisel.

13. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Kersti Kerstna Vaks

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/