3-13-425/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

04.03.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-425

Haldusasi

MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ Haapsalu Jahiselts, OÜ

Metlin ja MTÜ Kasari Jahiselts ühine kaebus keskkonnaministri

kohustamiseks

korraldama

kaebajate

kasutuses

olevad

jahipiirkonnad,

koostama

jahimaakorralduskavad,

need

kinnitama

ja

andma

kaebajate

jahipiirkondi

kinnitavad

üldkorraldused hiljemalt 6 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse

jõustumisest; Keskkonnaameti keelamiseks anda haldusakti või

teha toimingut, millega loetakse kaebajate jahipiirkondade

kasutusõiguse load kehtetuks või õigusvastaseks põhjusel, et

01.03.2013

möödub

JahiS

§-s

65

sätestatud

tähtaeg;

keskkonnaministri

keelamiseks

kaebajate

jahipiirkondade

moodustamise üldkorraldus (keskkonnaministri 14.06.2001

määruse nr 32) kehtetuks tunnistada või tuvastada tühisus,

põhjendusega,

mis

tugineb

jahipiirkonna

moodustamata

jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele

JahiS §-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud

asjaoludele või õigustele.

Menetlusosalised

Kaebajad — MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ Haapsalu

Jahiselts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari Jahiselts, esindaja

vandeadvokaat Tarmo Peterson;

eeldatud

vastustajad

—

Keskkonnaministeerium

ja

Keskkonnaamet.

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

Resolutsioon

1. Tagastada MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ

Haapsalu Jahiselts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari Jahiselts

ühine kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlused läbi vaatamata.

3. Määruse

ärakiri

saata

kaebajate

esindajale

vandeadvokaadile

Tarmo

Petersonile

ning

2

Keskkonnaministeeriumile ja Keskkonnaametile.

Edasikaebamise kord

Määruse punkti 1 peale saab esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates. Muus osas ei ole

määrus edasikaevatav.

1. 25.02.2013 esitasid MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ Haapsalu Jahiselts, OÜ Metlin ja MTÜ

Kasari Jahiselts Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse keskkonnaministri kohustamiseks korraldama

kaebajate kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama jahimaakorralduskavad, need kinnitama ja andma

kaebajate jahipiirkondi kinnitavad üldkorraldused (määrused) mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 6 kuu

jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest; Keskkonnaameti keelamiseks anda haldusakti või teha

toimingut, millega loetakse kaebajate jahipiirkondade kasutusõiguse load kehtetuks või õigusvastaseks

põhjusel, et 01.03.2013 möödub JahiS §-s 65 sätestatud tähtaeg; keskkonnaministri keelamiseks kaebajate

jahipiirkondade moodustamise üldkorraldus (keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32) kehtetuks

tunnistada või tuvastada tühisus, põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele ja/või

jahimaa korraldamata jätmisele või muudele JahiS §-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu

tekkinud asjaoludele või õigustele.

Kaebuse materjalidest nähtuvalt on kaebajad Läänemaal asuvate jahipiirkondade kasutajad vastavalt riigi

poolt väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubadele. Kaebaja MTÜ Noarootsi Jahimeeste Seltsi

kasutuses on Noarootsi jahipiirkond kuni 25.02.2014 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr L-6

(KLIS nr 319853) alusel; kaebaja MTÜ Haapsalu Jahiselts kasutuses on Haapsalu jahipiirkond kuni

20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 4 (KLIS nr 319830) alusel; kaebaja OÜ Metlin

kasutuses on Linnamäe ja Palivere jahipiirkonnad vastavalt kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna

kasutusõiguse loa nr Lääne-1 (KLIS nr 319857) alusel ja kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna

kasutusõiguse loa nr L-2 (KLIS nr 319855) alusel; MTÜ Kasari Jahiselts kasutuses on Kasari jahipiirkond

kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 3 (KLIS nr 319839) alusel.

Kuni 01.03.2003 reguleeris jahinduse valdkonda 07.05.1994 jõustunud jahikorralduse seadus (RT I 1994,

30, 465), mis tunnistati JahiS-ga kehtetuks. Kuni 01.03.2003 kehtinud jahikorralduse seaduse § 4 lõike 1

kohaselt jagunes jahimaa jahipiirkondadeks ning sama sätte lõike 2 kohaselt eristati kolme liiki

jahipiirkondi: a) riigijahipiirkonnad, b) rendijahipiirkonnad; c) erajahipiirkonnad. Rendijahipiirkondade

arvu, suuruse ja piiride kirjelduse kinnitas keskkonnaminister määrusega maakonna jahindusnõukogu

ettepanekul. Rendijahipiirkond anti isikutele kasutada jahirendilepingu alusel viieks aastaks

(jahikorralduse seaduse § 6 ja § 9 lg 1). Lääne maakonna rendijahipiirkonnad on moodustatud

keskkonnaministri 22.08.1994 määrusega nr 30 „Lääne Maakonna rendijahipiirkondade moodustamine“

ning

kujundati

ümber

keskkonnaministri

14.06.2001

määrusega

nr

32

„Lääne

maakonna

rendijahipiirkondade ümberkorraldamine“. Kaebajate kasutuses olevad Noarootsi, Haapsalu, Linnamäe,

Palivere ja Kasari jahipiirkonnad on samuti moodustatud 14.06.2001 määrusega nr 32.

1.1 Kaebuse kohaselt oli jahiseaduse (JahiS) 01.03.2003 jõustumisel kõigi nelja kaebaja kasutuses

rendijahipiirkonnad ning neil kõigil oli sellel ajal kehtiv rendijahileping rendijahipiirkonna kasutamiseks.

Enne JahiS jõustumist kasutasid kaebajad jahipiirkondi riigiga sõlmitud jahirendilepingute alusel.

01.03.2003 kehtima hakanud JahiS § 64 võimaldas nendel jahimaa rentnikel, kellel oli kehtiv

jahirendileping, vormistada see ümber jahipiirkonna kasutusõiguse loaks. Kui vastav taotlus esitati ning

rahuldati, väljastati Keskkonnaameti poolt senisele jahirentnikule rendijahipiirkonna kohta kasutusõiguse

luba, s.o sisuliselt asendati jahirendileping kasutusõiguse loaga. Kõik neli kaebajat taotlesid

rendijahilepingute ümbervormistamist jahipiirkonna kasutusõiguse loaks, mis neile ka väljastati. Pärast

JahiS § 64 alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa ümbervormistamist muutusid rendijahipiirkonnad JahiS

tähenduses jahipiirkondadeks ning JahiS regulatsioon ei tee vahet mitte üheski sättes, kas tegemist on

endise rendijahipiirkonnaga või JahiS jõustumise järgselt moodustatud uue jahipiirkonnaga.

3

JahiS rakendussätte § 65 kohaselt moodustab keskkonnaminister jahipiirkonnad ja korraldab jahimaa

korraldamise vastavalt JahiS nõuetele kümne aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Seega möödub

märgitud tähtaeg 01.03.2013. Käesoleva hetke seisuga on Eestis 324 jahipiirkonda, millest 64 on

JahiS § 65 tähenduses korraldamata. Tegemist on endiste rendijahipiirkondadega, mida ei ole pärast JahiS

jõustumist ümber korraldatud. Kaebajate kasutuses olevad 5 jahipiirkonda kuuluvad nende

jahipiirkondade hulka. Keskkonnaministeerium on võtnud kaalumisele rakendada seadust selliselt, et 64

jahipiirkonna kasutusõiguse load kaotavad 01.03.2013 JahiS § 65 sätestatud tähtja möödumise tõttu

kehtivuse. Eesti Jahimeeste Seltsile saadetud 15.08.2012 kirjas nr 13-11/6492-2 vastuseks Eesti

Jahimeeste Seltsi 15.07.2012 kirjale avaldas Keskkonnaministeerium seisukoha, et 64 jahipiirkonna

kasutusõiguse load kaotavad 01.03.2013 ehk JahiS § 65 alusel kehtivuse. Kaebajate hinnangul esineb

reaalne oht, et JahiS § 65 sätestatud tähtaja möödumisele tuginedes võib Keskkonnaminister tühistada

jahipiirkonna moodustamise aluseks olevad õigusaktid või Keskkonnaamet kaebajate jahipiirkonna

kasutusõiguse load või lugeda nende kehtivus lõppenuks. Kirjeldatud riski suurt tõenäosust kinnitab veel

ka asjaolu, et JahiS § 65 sisu ja tähendust on just kõnealuse tõlgenduse osas eraldi analüüsinud Riigikogu

õigus- ja analüüsiosakond. Kaebajate hinnangul on kirjeldatud tegevus õigusvastane ning ei ole kooskõlas

JahiS §-ga 65.

1.2 Keskkonnaminister, Keskkonnaministeerium on jätnud täitmata JahiS §-s 4, §-s 6 ja §-s 65 sätestatud

kohustused. Kaebajad on seisukohal, et neile on JahiS § 65 sätestatud tähtaja sisulise saabumise tõttu

tekkinud subjektiivne õigus nõuda Keskkonnaministeeriumilt ja keskkonnaministrilt nende kasutuses

olevate jahipiirkondade korraldamist ja kinnitamist mõistliku aja jooksul keskkonnaministri

üldkorraldusega vastavalt JahiS §-le 4 ja § 6 lõikele 3. Kaebajate subjektiivsed õigused on otseselt seotud

JahiS § 4, § 6 ja § 65 regulatsioonidega, sest vastasel juhul ei sõltuks kaebajate jahipiirkondade

kasutusõiguse lubade kehtivus Keskkonnaministeeriumi ebaõige tõlgenduse kaudu JahiS §-s 65 sätestatud

tähtajast. Kaebajate subjektiivsete õiguste riive esineb ka seetõttu, et jahipiirkonna kohta

jahimaakorralduskava puudumine ei võimalda jahipiirkonna kasutajal kasutada ja realiseerida kõiki

jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevaid õigusi ja eeliseid, arvestades jahimaakorralduskavaga

reguleeritavate ja määratavate küsimuste ringi. Eeltoodu tõttu esitatakse kohtule kohustamiskaebus

kohustamaks keskkonnaministrit vastavalt JahiS §-le 4, § 6 lõikele 3 ja §-le 65 korraldama kaebajate

kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama ja kinnitama jahimaakorralduskavad ning andma kaebajate

jahipiirkonnad kinnitavad üldkorraldused (määrused) mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kuue

kuu möödumisel, arvates kohtuotsuse jõustumisest.

1.3 Asjas olemasoleva info pinnalt on alust arvata, et Keskkonnamet võib tunnistada kaebajate

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks või lugeda selle tähtaja möödunuks, tuginedes JahiS §-s 65

sätestatud tähtaja saabumise põhjendusele. Kaebajate hinnangul on tegemist ebaõige JahiS § 65

tõlgendusega. Kuna JahiS § 65 loetleb üksnes riigi pädevuses olevate toimingute tegemist, siis puudub

kaebajatel sisuliselt ka võimalus tagada JahiS § 65 täitmine enne kümne aasta pikkuse tähtaja möödumist.

Järelikult ei saa panna kaebajatele mitte mingisugust vastutust juhtumiks, kui JahiS § 65 sätestatud tähtaja

jooksul ei tehta ära seaduses nimetatud toiminguid. JahiS § 65 sõnastuses puudub igasugune regulatsioon

jahipiirkonna kasutusõiguse lubade osas. Sellest tulenevalt puudub JahiS § 65 sõnastuses ka regulatsioon,

mis võiks kuidagi sätestada õigusliku tagajärje jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse kohta.

Järelikult ei toeta JahiS § 65 mitte mingil viisil tõlgendust, mille kohaselt võiks 01.03.2013 tähtaja

saabumise tagajärjeks olla korraldamata ning kinnitamata jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse

lõppemine või nende õigusvastaseks muutumine. Kaebajad on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad

alused keelamiskaebuse esitamiseks. Keskkonnaministeerium on selgelt mõista andnud, et JahiS § 65

kohaselt kaotavad 64 jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.03.2013 saabumisega kehtivuse. Kaebajad ei

saa tõhusalt kaitsta oma õigusi haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade või jahipiirkonna moodustamise üldkorralduse kehtetuks tunnistamisega kaasnevad

kaebajatele negatiivsed tagajärjed. Kaebajad peavad negatiivsete tagajärgede saabumisel oma õiguste

kaitseks algatama uued kohtuvaidlused, mis ei pruugi tagada kaebajatele samaväärselt tõhusat kaitset kui

keelamiskaebus. Lisaks tuleb arvestada, et olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse load tunnistatakse

kehtetuks, alustavad kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonnale kasutusõigust, esitama

4

taotlusi jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljastamiseks, millest tulenevalt peavad kaebajad asuma ka

nendesse vaidlustesse. Lisaks, kui maaomanikeni jõuab informatsioon, et Keskkonnaamet või

Keskkonnaminister on tunnistanud kehtetuks kaebajate jahipiirkonna kasutusõigust puudutavad

dokumendid, tuleb kaebajatel pärast haldusakti vaidlustamist ja esialgse õiguskaitse saamist selgitada

jahipiirkonna igale maaomanikule, et ta on endiselt jahipiirkonna kasutaja ning tõestama oma õigusi, mis

on kaebajatele äärmiselt koormav ning tekitab tõenäoliselt täiendavaid õiguslikke vaidlusi, arvestades

maaomanike negatiivset hoiakut jahipiirkonna kasutajatesse. Selliste uute kohtuvaidluste koorma

asetamine kaebajatele ei ole kaebajate hinnangul kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ega taga

kaebajatele tõhusal viisil oma õiguste kaitsmiseks, ja samas on lihtsamal ja tõhusamal viisil võimalik neid

probleeme vältida keelamiskaebuse esitamisega.

2. Ühes kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus, milles palutakse kohtul keelata

keskkonnaministril ja Keskkonnaametil haldusakti, üldkorralduse või määruse andmine või toimingu

tegemine — jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või selle tühisuse tuvastamine;

jahipiirkonna moodustamise üldkorralduse, s.o keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32 kehtetuks

tunnistamine või tühisuse tuvastamine — põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata

jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele jahiseaduse §-s 65 sätestatud kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele.

Taotluse

kohaselt

ei

saa

kaebust

pidada

perspektiivituks,

kuna

keskkonnaminister

ja

Keskkonnaministeerium ei ole ilmselgelt täitnud neile seadusega pandud üheselt mõistetavaid kohustusi

ning sellega on rikkunud kaebajate õigusi. JahiS § 65 sõnastus ei toeta mitte kuidagi

Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaministri või Keskkonnameti tõlgendust, mille kohaselt lõpeb

JahiS § 65 tähtaja saabumisel kaebajate kasutuses olevate jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivus

või mõjutaks JahiS § 65 tähtaja saabumine jahipiirkondade moodustamise määruse (Keskkonnaministri

14.06.2001 määrus nr 32) kehtivust või õiguspärasust.

Kaebajate õiguste kaitse on pärast vastustajate poolsete toimingute tegemist võimatu. Nimelt ohustab

vastustajate võimalik tegevus kaebajate igapäevast ettevõtlust ning vaba eneseteostust, millega kaasneb

kaebajatele ka oluline kahju, kuna vastustajad võivad sisuliselt täielikult lõpetada kaebajate tegevuse, kui

kaebajate

jahipiirkonna

kasutusõiguse

load

või

jahipiirkonna

moodustamise

aluseks

olev

keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 tunnistatakse JahiS § 65 tõttu kehtetuks. Sel juhul lakkab

kuni jahipiirkonna moodustamiseni igasugune jahinduslik tegevus jahipiirkondades, sh ei ole võimalik

reguleerida ulukite arvukust, teostamata jäävad ulukihooldustööd, jahindusrajatiste rajamine jne.

Kolmandad isikud, kellele on väljastatud jahipiirkonnas ulukite küttimiseks jahiload, ei saa oma õigusi

teostada. Ulukite arvukuse reguleerimata jäämisest tekib kahju maa- ja metsaomanikele. Kaebajatel kui

jahipiirkonna kasutajatel jääb saamata jahilubade müügist planeeritud tulu, mille arvelt on tehtud või

tehakse ulukihooldust ning täidetakse muid jahiseadusest jahipiirkonna kasutajale sätestatud kohustusi.

Ulukite arvukuse reguleerimata jätmise tõttu võivad maa- ja metsaomanikud esitada jahipiirkonna

kasutaja vastu kahjunõudeid, samuti on võimalik, et nõudeid esitatakse jahilube soetanud jahimeeste

poolt. Vastustaja tegevus tähendab kaebajate jaoks selliste tagajärgede tekkimist, mille kõrvaldamine ei

ole pärast kaebajate jaoks soodsa lahendi jõustumist mõistlikult võimalik.

Kaebajate õigused on kaalukamad kui avalik huvi. Asjas pole võimalik sõnastada avalikku huvi, mis

õigustaks vastustaja poolsete kaebajaid kahjustavate toimingute tegemist. Puudub igasugune mõistlik

põhjendus, mis õigustaks selliste toimingute tegemist kiiremas korras. Kuna kaebuse esemeks on

kohustada vastustaja täitma temal ilmselgelt lasuvat kohustust ehk täitma talle seadusandja poolt pandud

kohustust, on kaebajate kaebus hõlmatud ka avaliku huviga, täpsemalt kattuvad asjas kaebajate huvid ja

avalik huvi. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine on ka avalikes huvides, sest see keelab vastustajat

tegema toiminguid, mis oleks otseselt vastuolus JahiS §-s 65 sätestatud jahimaade korraldamise

kohustusega.

3. Kohus küsis 25.02.2013 kohtunõudega (tl 55–56) Keskkonnaministeeriumilt ja Keskkonnaametilt

kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kohta kirjalikku seisukohta.

5

3.1 Keskkonnaamet asus seisukohale (tl 63–65), et esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ning

puuduvad alused selle rahuldamiseks. Täitmata on esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused.

Keskkonnaamet ei ole kordagi avaldanud kaebajatele kartust või koguni tahet jahipiirkonna kasutusõiguse

lubade kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamise osas. Keskkonnaamet, nagu ka kaebajad, on

seisukohal, et jahikorralduse seaduse alusel antud keskkonnaministri 22.08.1994 määrus nr 30 „Lääne

maakonna rendijahipiirkondade moodustamine“ (edaspidi Määrus nr 30) on sisult üldkorraldus. Vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lõikele 2 on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste

tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Jahipiirkonna

moodustamine mõjutab otseselt jahipiirkonda jäävate kinnistute omanike õigusi, sest nende maa (metsa)

väärtus ja seisund võib sõltuda nende maal toimuvast jahipidamisest või sellest hoidumisest. Ühtlasi

mõjutab otsus ka jahipiirkonda jäävate maade avalik-õiguslikku staatust - nendel maadel on õigus pidada

jahti, kui maaomanik ei ole seda keelanud. Viimane tegevus eeldab maaomaniku aktiivsust ehk üldjuhul

eeldatakse jahipidamise võimalust jahipiirkonnas. HMS § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni

kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või

kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Määrust nr 30 ei ole kehtetuks tunnistatud. Samuti ei

sätesta JahiS § 65 jahikorralduse seaduse alusel antud määruste kehtivusaega. Järelikult kehtib määrus nr

30 ka pärast 01.03.2013. Seejuures rõhutab Keskkonnaamet, et sõltumata määruse nr 30 kehtivusest

puudub seaduslik alus ja sisuline vajadus jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamiseks

seoses rendijahimaade korraldamata jätmisega. Jahiseltsid ei ole andnud Keskkonnaametile võimalust

tekkinud olukorda selgitada ja lahendada. Asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis eeldaksid kohtu

sekkumist. Riigikohus on kohtuasja 3-3-1-84-11 otsuse punktis 22 nimetanud keelamiskaebuse

menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt. Need on: 1) antav haldusakt või

sooritatav toiming peaks olema isiku õigusi riivav; 2) õiguste rikkumist ei ole hiljem üldse võimalik

kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on

pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; 3) kui on põhjust arvata, et

selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Jahiseltside kaebuses ei ole teine ja kolmas tingimus

täidetud. Jahiseltsid ei ole esitanud ühtegi veenvat põhjendust miks ei ole piisav või võimalik oletatava

kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamisele tühistamiskaebuse esitamine. Kaebuses on vaid esitatud

paljasõnaline väide, et kaebajad ei saa tõhusalt kaitsta oma õigusi haldusakti või toimingu hilisemal

vaidlustamisel. Veel kirjutatakse, et loa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada olukorraga, kus

kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonna kasutusõigust, alustavad taotluste esitamist

lubade saamiseks ning kaebajad peavad asuma ka nendega vaidlustesse. Viimane argument on samuti

põhjendamatu, sest kui oletada, et alates 01.03.2013 kaebajate jahipiirkondi ei eksisteeri, siis ei saa neid

ka kellegi teise kasutusse anda. Juhul, kui kaebajad peavad silmas jahipiirkondade uue kinnitamise järgset

aega, siis teistel isikutel ei teki taotluste esitamise õigust, sest kaebajate jahipiirkonna kasutusõiguse

lubade kehtivus ei ole lõppenud. Peale selle ei saaks teiste isikute taotlusi JahiS § 12 punkti 2 alusel ka

rahuldada, kuna jahipiirkond on juba kasutusel. Kuigi kaebajate kasutusõiguse lubade tähtaeg möödub

JahiS § 14 lõike 1 järgi sõltuvalt välja andmise kuupäevast perioodil juuli 2013 kuni veebruar 2014, siis

pikendab Keskkonnaamet nende kehtivust JahiS § 14 lõike 2 alusel kümne aasta võrra, kui on esitatud

vastav taotlus.

Selgitatud ei ole milline pöördumatu kahju kaebajatel tühistamiskaebuse kohtumenetluse ajal tekiks.

Ilmselt ei saaks kaebajad jahti pidada senises jahipiirkonnas, kuid esiteks ei ole see ainuke võimalus jahi

pidamiseks ja teiseks ei oleks jahipiirkonna ajutisel mittekasutamisel Jahiseltsidele pöördumatut mõju.

Vastupidi — järgmiseks jahihooajaks võib olla uluki asurkond kasvanud ning küttimislimiidid suuremad.

Kaebajate põhikirjast selgub, et enamiku tegevuste jaoks ei ole jahipiirkonna kasutusõiguse luba

esmatähtis. Näiteks ei takista loa puudumine jahindusalase koolituse organiseerimist, sportliku

jahilaskmise arendamist või jahikoerte aretamist. Veel väidavad kaebajad, et nad ei saa oma õigusi

tühistamiskaebusega tõhusalt kaitsta seetõttu, et ei ole võimalik reguleerida ulukite arvukust, teha

ulukihooldustöid, rajada jahindusrajatisi. Nimetatud tegevused on jahipidamisega kaasnevad kohustused.

Kohustustest vabanemist ei saa nimetada pöördumatuks kahjuks. Jahilubade müügist võib jääda saamata

tulu, kuid jäävad ära ka kohustused, mille täitmiseks tulu planeeriti. Lisaks märgitakse, et ulukite

6

arvukuse reguleerimata jätmise tõttu võivad maa- ja metsaomanikud esitada jahipiirkonna kasutaja vastu

kahjunõudeid. Viimane väide on ekslik, sest loa kehtetuks tunnistamisel ei ole kaebajad enam

jahipiirkonna kasutajad ning ei vastuta tekkiva ulukikahju eest.

Puudub põhjus oletada, et Keskkonnaamet tunnistaks kaebajate jahipiirkonna kasutusload pärast

01.03.2013 kehtetuks. Keskkonnaamet ei ole oma niisugust kavatsust väljendanud ühegi avalduse või

teoga. Kaebajad väidavad kaebuse punktis 43, et „Keskkonnaamet ei ole teabepäringutele vastanud.

Seega on põhjust arvata, et vastustajad käituvad kaebajate õigusi rikkuval viisil.“ Kaebajate väide on vale,

sest kaebajad ei ole Keskkonnaametile ühtegi päringut esitanud ning MTÜ-le Läänemaa Jahindusklubi

vastamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Seega puudub kaebajatel Keskkonnaameti vastu keelamiskaebuse

esitamiseks kaebeõigus, sest ei ole põhjust arvata, et Keskkonnaamet annaks kaebajate õigusi riivava akti

ning ei esine asjaolusid, mis takistaks kaebajatel hiljem kohase kaebusega oma õigusi kaitsta. Kaebajatel

kaebeõiguse puudumise tõttu tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 punkti 1

alusel tagastada.

Kaebajad ei ole kaebuses esile toonud loa kehtetuks tunnistamisele järgnevaid tagajärgi, mis oleksid

niivõrd olulised, et jahiseltside tegevus lakkaks või neile tekiks oluline kahju, mis viiks jahiseltside

tegevuse lõppemiseni. Käesoleval juhul ei oleks haldusakti tagasitäitmine võimatu: haldusorganil ei oleks

juriidilisi ega muid takistusi kaebajatele uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmiseks ning jahipiirkond

säiliks teoreetilise kohtumenetluse ajal jahipidamise seisukohast endisena, sest looduses on muutuste

tekkimiseks 1–2 aastat lühike aeg. Pigem võib uluki asurkond kasvada. Seega saaksid kaebajad pärast

kohtuvaidlust jahipiirkonda uuesti kasutada.

3.2 Keskkonnaministeerium asus seisukohale (tl 83–85), et esialgse õiguskaitse eeldused on täitmata,

mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kaebusest jääb selgusetuks, milliseid kaebajate põhiõigusi rikub

asjaolu, et keskkonnaminister ei ole pidanud vajalikuks läbi viia või ka jätnud täitmata kohustuse viia läbi

nende kasutuses olevate jahimaade osas jahimaakorraldust ja ei ole vastu võtnud uut akti jahipiirkonna

piiride kinnitamise kohta. Ühtegi sisulist põhjendust uue jahimaakorralduse läbiviimise vajaduse kohta ei

ole kaebuses esitatud. Kaebajad kasutavad jahipiirkondi jätkuvalt lähtudes olemasolevast kehtivast

jahimaakorraldusest keskkonnaministri 14.06.2001 määrusega nr 32 kehtestatud piirides. Samuti lähtub

viidatud määrusest ka Keskkonnaamet kasutusõiguse tasu määramisel. Ministeerium nõustub kaebajatega

selles, et jahipiirkonna moodustamise akt (keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 „Lääne maakonna

rendijahipiirkondade ümberkorraldamine“) on sisult üldkorraldus. Jahipiirkonna moodustamise akt

mõjutab

jahipiirkonda

jäävaid

maaomanikke,

võimaldades

õigustatud

isikutel

(jahipiirkonna

kasutusõiguse loa omanik vms) jahipiirkonda jäävatel kinnisasjadel pidada jahti, kui maaomanik ei ole

seda keelanud. Jahipidamise keelamine eeldab maaomaniku aktiivsust ehk üldjuhul eeldatakse

jahipiirkonnas jahipidamise võimalust. Seega on jahipiirkonna moodustamise akt suunatud

kindlaksmääratud

isikutele

ja

samaaegselt

mõjutab

ka

maa

avalik-õiguslikku

seisundit.

Keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 kehtib, seda ei ole kehtetuks tunnistatud ja vastustajal ei ole

ka kavas seda teha. Määruses endas ega seaduses ei ole sätestatud akti kehtivuse tähtaega ning ei esine ka

muid aluseid, mis võimaldaks lugeda akti kehtetuks. Asjaolu, et JahiS § 65 on pannud

Keskkonnaministeeriumile kohustuse viia jahimaakorraldus enne JahiS jõustumist moodustatud

jahipiirkondades läbi 10 aasta jooksul ja ministeerium ei ole seda kohustust täies mahus täitnud, ei mõjuta

eespool viidatud jahipiirkonna moodustamise akti kehtivust. Lisaks märgib ministeerium, et ühestki

õigusaktist, sh ka viidatud JahiS §-st 65 ei tulene, et jahipiirkond, mis on kehtiva jahiseaduse alusel

korraldamata, kaotab kehtivus 10 aasta möödumisel JahiS jõustumisest.

Kui jahirendileping on ümber vormistatud kasutusõiguse loaks, ei erine selle alusel jahipiirkonna

kasutusõigus millegi poolest kehtiva JahiS alusel saadud kasutusõigusest. Ministeeriumile teadaolevalt on

kaebajatel kehtivad jahipiirkonna kasutusõiguse load, seega on neil õigus pidada jahipiirkonnas jahti.

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust reguleerivad Jahis §-d 14 ja 16. JahiS § 14 lõike 1 kohaselt

kehtib jahipiirkonna kasutusõiguse luba üldjuhul 10 aastat ning sama paragrahvi lõike 2 alusel on

võimalik

taotleda

selle

pikendamist,

kusjuures

pikendamisel

ei

oma

tähtsust

viimasest

jahimaakorraldusest möödunud aeg. Kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise ja kehtetuks tunnistamise

7

alused on toodud JahiS § 16 lõigetes 1 ja 2, kusjuures loetelu on kinnine ja lõplik. Ükski viidatud alustest

ei anna õigust lõpetada jahipiirkonna kasutusõigus põhjendusega, et riik on jätnud jahimaa 10 aasta

jooksul korraldamata.

Menetluses olev jahiseaduse eelnõu ei näe enam ette jahimaade korraldamist sellisel kujul, nagu see on

sätestatud kehtivas JahiS-s. Seega ei ole riik pidanud vajalikuks edaspidi suunata vahendeid jahimaa

korraldamisse. Sisuliselt on jahimaade korraldamisest loobutud juba mõned aastad tagasi, kui alustati uue

jahiseaduse väljatöötamist. Seda kinnitab asjaolu, et viimasel aastal ei ole keskkonnaminister ühtegi

jahimaakorralduskava kinnitanud. Ministeeriumile teadaolevalt on kavas jahiseadus jõustada veel sel

kevadel. Seega tõusetub küsimus kaebajate taotluse viia läbi jahimaakorraldus, koostada ja kinnitada

jahimaakorralduskavad täitmise võimalikkusest. Isegi juhul, kui seadus ei jõustu, jääb üles küsimus

jahimaa korraldamise vajalikkusest käesoleval juhul. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi sisulist põhjendust,

mis tingiks vajaduse viia läbi jahimaakorraldus. Ainsa põhjendusena oma sellekohasele taotlusele on nad

välja toodud seaduses sätestatud riigi kohustuse (JahiS § 65).

Ministeerium ei ole millegagi väljendanud oma tahet tunnistada kehtetuks keskkonnaministri 14.06.2001

määrust nr 32 ega ka teisi jahikorralduse seaduse alusel antud rendijahipiirkonna moodustamise akte.

Ühtegi sellekohast menetlust ei ole algatatud ja seda ei ole ka plaanis. Nagu juba eespool selgitatud, ei

too viidatud haldusaktide automaatset kehtetust kaasa ka JahiS §-s 65 sätestatu. Vastustaja seisukoht

enne JahiS jõustumist moodustatud rendijahipiirkondade edasise saatuse kohta väljendub üheselt

Riigikogu menetluses oleva uue jahiseaduse eelnõu SE 351 § 63 lõikes 3, mille kohaselt loetakse

jahikorralduse seaduse alusel moodustatud rendijahipiirkonnad jahipiirkondadeks kuni jahipiirkonna

piiride muutmiseni eelnõukohase seaduse § 12 alusel. Sama on vastustaja väljendanud ka Riigikogu

menetluse oleva jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu SE 328 kohta Vabariigi Valitsusele antud

arvamuses, öeldes, et eelnõu järgi säilivad nii rendijahipiirkonnad kui jahipiirkonnad senistele

kasutajatele. Sama väljendub 26.02.2013 Riigikogu keskkonnakomisjonile saadetud e-kirjas, milles on

selgelt välja öeldud, et asjaolu, mille kohaselt on uued jahipiirkonnad 10 aasta jooksul moodustamata, ei

mõjuta piirkondade kasutajaid, kui on kehtiv kasutusõiguse luba.

Puudub alus eeldada, et ministeerium tunnistab kehtetuks keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32

ehk annaks akti, mis riivab kaebajate õigusi. Ministeerium ei ole millegagi andnud põhjust sellekohaseks

eelduseks. Ja isegi juhul, kui ministeerium kavandaks viidatud üldkorralduse kehtetuks tunnistamist, ei

kaasne sellega pöördumatuid tagajärgi. Hilisem oma õiguste kaitse ei ole ülemäära keeruline. Isik, kes

leiab, et kirjeldatud aktiga on tema õigusi rikutud, saab oma õigusi kaitsta tõhusalt akti vaidlustamisega

kohtus. Siinkohal märgib ministeerium, et isegi juhul, kui keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32

tunnistatakse kehtetuks, ei too see automaatselt kaasa jahipiirkonna kasutamise aluseks oleva

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetust (HMS § 61 lg 2). Selleks tuleb läbi viia juba eraldi menetlus.

Isegi juhul, kui 14.06.2001 määrus nr 32 tunnistada kehtetuks, ei too see kaasa kaebuses märgitud

pöördumatuid tagajärgi.

Keskkonnaministeerium palub kohtul kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja punkti 2 alusel tagastada, kuivõrd

keelamiskaebuse osas puudub kaebajatel kaebeõigus, kaebusega ei ole kaebajatel ka võimalik saavutada

kaebuse eesmärki.

4. Kaebaja selgitas kohtule täiendavalt, et kui kohtumenetluse käigus vastustajad enda seisukohti

võrreldes varasemaga ka muudavad, ei muuda see olematuks seda, et enne kaebuse esitamist eksisteeris

reaalne ja erinevate dokumentidega tõendatud kaebajate õiguste rikkumise risk. Vastustajad pole asja

juurde esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et nad on JahiS § 65 tõlgendamise kohta

varasemalt avaldanud seisukohti, mis ei riku kaebajate õigusi ja ühtiks kaebajate poolt kaebuses

väljendatud seisukohtadega. Täpsemalt puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaks seda, et kaebajad oleks

kuidagi üle reageerinud. Vastustajad on alles kohtumenetluses muutnud enda seisukohti ning nõustunud

kaebajate poolt JahiS §-le 65 antud tõlgendusega. Kaebajad on teadlikud RVastS § 6 lõikes 3 sätestatud

regulatsioonist, kuid kaebajad on seisukohal, et RVastS § 6 lg 3 ei piira kohustamiskaebuse esitamise

õigust olukorras, kus haldusorgan on enda seisukoha mingis küsimuses üldsusele suunatult juba

8

avaldanud ning pärast seaduses sätestatud tähtaega on haldusorgan jäänud tegevusetuks. Antud asjas ei

ole kohustamiskaebuse esitamise eelduseks see, et keskkonnaminister oleks konkreetsetele kaebajatele

teinud JahiS § 4, § 6 ja § 65 täitmisest keelduva otsuse või jätnud nende vastava taotluse selleks ette

nähtud tähtaja jooksul läbi vaatamata. Kaebajad ei ole esitanud RVastS § 6 lõikes 3 nimetatud taotlust

haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ega ole saanud sellele negatiivset lahendit, kuid see pole

antud asjas olevatel tingimustel ka vajalik. Täpsemalt ei kuulu antud asjaoludel kohaldamisele RVastS § 6

lõikes 3 sätestatud kaebeõiguse piirang.

Keskkonnaminister on korduvalt väljendanud seisukohta, et JahiS § 65 tähtaja möödumisel kaotavad 64

jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.03.2013 saabumisega kehtivuse. Puudub info, et vastustaja poolt

antud info ei oleks tõsiseltvõetav või et minister oleks sellest seisukohast taganenud. Seega on tegemist

olukorraga, kus haldusakti andmine või toimingu sooritamine on vägagi tõenäoline. Ei saa olla mõistlikku

vaidlust selles, et kaebajate kasutusõiguse lubade või jahipiirkonna moodustamise määruse

(üldkorralduse) kehtivuse lõppemine on sündmus, mis mõjutab oluliselt nende õigusi, sh põhiõigusi (vaba

eneseteostus, ettevõtlusvabadus). Riigikohus tõlgendab RVastS § 5 lõiget 1 selliselt, et isik võib oma

õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on põhjendatud huvi

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-04). Seega saab keelamiskaebuse esitada, kui esineb põhjendatud huvi.

Kuna puudub vastupidine info, on asjas väga tõenäoline, et vastustajad võivad pärast JahiS § 65 tähtaja

saabumist asuda tegema toiminguid või andma haldusakte, mis lähtuvad seisukohast, mille järgi on

01.03.2013 möödumisega kaotanud kehtivuse 64 jahipiirkonna kasutamiseks väljastatud jahipiirkonna

kasutusõiguse luba, sh kaebaja kasutusõiguse load. JahiS § 16 lõike 3 kohaselt peab Keskkonnaamet

pärast

01.03.2013

avalikustama

ametlikus

väljaandes

Ametlikud

Teadaanded

info

kaebaja

jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemise kohta. Seega tehakse, arvestades

keskkonnaministri poolt enne kaebuse esitamist tehtud avaldusi, esimene kaebaja õigus riivav toiming

vastustajate poolt ära juba pärast 01.03.2013 saabumist. Paljud huvitatud isikud (maaomanikud,

konkureerivad ühingud) asuvad eeldatavasti vastustajatelt nõudma informatsiooni kasutusõiguse lubade

kehtivuse kohta pärast 01.03.2013 saabumist, sest võib arvata, et vastustajad on enda JahiS § 65

tõlgendust avaldanud ka teistele isikutele. Sellest tulenevalt annavad vastustajad suure tõenäosusega

kõigile küsijatele vastuse, et Eesti jahinduses on tõepoolest tekkinud olukord, kus 01.03.2013 kaotasid

kehtivuse 64 rendijahipiirkonna kasutamiseks väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse load, sh kaebaja

load. Tuleb arvestada, et olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse load tunnistatakse haldusaktiga

kehtetuks või loetakse kehtetuks, alustavad kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonnale

kasutusõigust, esitama taotlusi jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljastamiseks, millest tulenevalt peab

kaebaja asuma ka nendesse vaidlustesse. Samuti tuleb arvestada ka kaebajate maine kahjustamisega, kui

kaebajad peaks paljudele erinevatele isikutel pidevalt selgitama, et nende tegevus ei ole õigusvastane ja

nad on asunud enda õigusi kohtus kaitsma.

Kuna kaebajate õigusi ohustavad just vastustajate toimingud (reaalaktid), siis nende eest on kaebajatel

võimalik kaitsta vaid etteulatuvalt. Tagantjärgi tegevus hilisemate kaebustega tähendab üksnes

tagajärgedega tegelemist ning tagajärgede kõrvaldamist. Arusaadavalt ei ole faktilise tegevuse tagajärgi

võimalik täielikult kõrvaldada hilisemates kohtuvaidlustes. Rõhutame – faktilise tegevusega tekkivat

kahju on võimalik täielikul vältida üksnes ennetamisega. Seega on keelamiskaebus antud asjas just õige ja

kohane kaebuse liik. Kaebajad rõhutavad seda, et nende jaoks ongi erilisel määral probleemsed just

toimingute seotud õiguste riived (nt mainekahju ja pidev selgitustöö maaomanike ja konkurentidega

pärast jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemise teate avaldamist vastustajate poolt).

Kokkuvõttes annab keelamiskaebus kaebajatele võimaluse vaielda kõnealune õiguslik probleem selgeks

vastustajatega ühe kitsa vaidluse raamistikus ning vältida väga paljude erinevate vaidluste tekkimist (nt

maaomanike ja konkurentidega) ja säästa õigusabikulusid ning aega. Seega on antud asjas kaebajatel

põhjendatud huvi rakendada enda õiguste kaitseks keelamiskaebust. Järelikult on keelamiskaebus asjas

õigustatud. Keelamiskaebuse esitamise võimalust ei välista see, et õiguslikult ja teoreetiliselt on hiljem

võimalik esitada ka tühistamiskaebus või vaidlustada toimingu õiguspärasus. Keelamiskaebus kuulub just

siis rakendamisele, kui hilisem kaebus ei tagaks optimaalset õiguste kaitset ehk õiguste rikkumise

tagajärgi ei saaks tühistamiskaebuse ja hilisema esialgse õiguskaitse taotlusega tõhusalt kõrvaldada.

9

Antud asjas ongi just tegemist juhtumiga, kus kõik hilisemad kaebused jääksid isiku õiguste kaitsel liiga

hiljaks. Sisuliselt on kaebajatel võimalik keelamiskaebusega keskenduda ühele vaidlusele ja vältida

tulevaste väga erinevate vaidluste tekkimist erinevate isikutega. Seega on keelamiskaebuse esitamine

põhjendatud. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et vastustajad olid enne kaebajate poolt kaebuse

esitamist ühel (so vastupidisel) seisukohal ning alles kohtumenetluse ajal on nad avaldamata jäetud

põhjustel nõustunud kaebaja poolt esitatud JahiS § 65 tõlgendusega. Eeltoodu ei tähenda aga mitte seda,

et kaebajad oleks esitanud alusetud keelamiskaebused, vaid seda, et vastustajad on sisuliselt nõustunud

keelamiskaebusega.

Kaebaja jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamisel või jahipiirkonna moodustamise akti

kehtetuks tunnistamisel jahiseltside tegevus sisuliselt lõppeks, kuna muud jahinduslikud tegevused,

millele on viidatud kaebajate põhikirjades, ongi üles ehitatud ning toetuvad sellele, et kaebaja on

jahipiirkonna kasutaja. Kaebaja hinnangul on ilmselge, et just selliste asjaolude valguses ongi

põhjendatud lubada keelamiskaebust, kuna hilisemate haldusaktide vaidlustamine ei taga kaebajale

tõhusat õiguskaitset ning sellega kaasnevad tagajärjed on pöördumatud (küsimuses ei ole mitte looduses

toimuvatest muutustest, vaid kaebaja tegevusele, kui ta peab olema 1–2 aastat ilma jahipiirkonnata ning

pidama vastustajatega õigusvaidlusi).

KOHTU PÕHJENDUSED

5. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud

taotluse alusel või oma algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul

võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse

õiguskaitse funktsiooniks on seega põhivaidluse tulemuse efektiivsuse tagamine. Teisisõnu peaks esialgse

õiguskaitse kohaldamine ära hoidma olukorra, kus põhivaidluse lahendamine ei ole kaebaja jaoks

tulemuslik. Sellega on esialgse õiguskaitse esmaseks ülesandeks kindlustada vaieldavad õiguspositsioonid

põhivaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendab kohus põhjendatud määrusega viivitamata, või kui ta peab

vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada ka

hiljem (HKMS § 252 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja

puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata.

6. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kuna kaebajatel puudub

õigus antud kaebusega halduskohtu poole pöördumiseks.

HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

Halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on seega isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Kui

vaidlustatud haldusakt või toiming kaebaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku, puudub isikul

kaebeõigus, kuivõrd ainuüksi kaevatud haldusakti või toimingu vastuolu seadusega ei loo isikule

kaebeõigust selle vaidlustamiseks.

6.1 Üldisele kaebeõigusele nähakse HKMS §-s 45 siiski ette ka rida piiranguid, muuhulgas

keelamiskaebusesse puutuvalt. HKMS § 45 lõike 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul,

kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning

õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Seega on keelamiskaebuse

lubatavuse eelduseks järgmised tingimused: 1) akt või toiming oleks isiku õigusi rikkuv (esineks riive);

2) õiguste rikkumist pole võimalik hiljem kohase kaebusega vaidlustada; 3) on põhjust arvata, et selline

haldusakt antakse või toiming sooritatakse.

Keelamiskaebusega paluvad kaebajad kohtul keelata Keskkonnaametil haldusakti andmine või toimingu

tegemine, millega loetakse kaebajate jahipiirkondade kasutusõiguse load kehtetuks või õigusvastaseks

põhjusel, et 01.03.2013 möödub JahiS §-s 65 sätestatud tähtaeg; keelata Keskkonnaministril kaebajate

10

jahipiirkondade moodustamise üldkorralduse, s.o keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32 kehtetuks

tunnistamine või tühisuse tuvastamine põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele

ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele JahiS §-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise

tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele.

HKMS § 45 lõikega 1 täiendatakse sisuliselt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lõiget 1, tuues selgemalt

esile, et kaebuse esitamiseks peab esinema reaalne oht isiku õigusi rikkuva haldusakti või toimingu

andmiseks. On küll tõsi, et kaebajatele väljastatud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtetuks

tunnistamine riivaks kaebajate õigusi, ent põhjendatuks ei saa pidada kaebajate hirmu, et neile väljastatud

haldusaktid (load) muutuvad kehtetuks kellegi kirjavahetuse või subjektiivse arvamuse alusel. HMS § 61

lõike 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga

antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebajatele

väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemiseks ja kehtetuks tunnistamiseks

nähakse JahiS §-s 16 ette ammendavad alused. JahiS § 16 lg 1 punkti 1 järgi lõpeb jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivus, kui möödub loal märgitud tähtaeg. Kaebajad saavad viidatud kehtivuse

lõppemise aluse tekkimist ise vältida, esitades JahiS § 14 lõikes 2 ettenähtud korras taotlused lubade

pikendamiseks. JahiS § 16 lõike 2 kohaselt tunnistatakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks, kui:

1) jahipiirkonna kasutaja ei ole kolme kuu jooksul pärast kasutusõiguse loa kehtivuse peatamist

kõrvaldanud peatamise aluseks olnud asjaolusid; 2) jahipiirkonna kasutaja ei ole tasunud kasutusõiguse

tasu kolme kuu jooksul pärast kasutusõiguse loa kehtivuse peatamist või ei ole esitanud kasutusõiguse

andjale viimase poolt heaks kiidetud kasutusõiguse tasu maksmise graafikut, juhul kui kasutusõiguse loa

kehtivuse peatamine oli tingitud kasutusõiguse tasu tasumata jätmisest; 3) jahipiirkonna kasutajal on

rohkem kui üks kehtiv karistus käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumise

eest; 4) loa taotlemisel on teadlikult esitatud valeandmeid. Esitatud kaebusest ei nähtu, et ükski märgitud

alustest kaebajate suhtes esineks. Seega tuleb põhjendamatuks pidada kaebajate kahtlusi, et jahipiirkonna

kasutusõiguse load tunnistatakse kehtetuks märtsikuu saabumisega seonduvalt või et jahipiirkondade

kasutusõiguse lubadest tulenevaid õigussuhteid saab muuta või lõpetada üksnes kirjavahetus

ministeeriumiga või muu haldusorganiga.

Kohtul puudub ka põhjus kahelda Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti seisukohtades, milles

viimased kinnitavad, et ei kavatse kaebajatele väljastatud jahipiirkondade kasutusõiguse lube JahiS §-ga

65 seonduvalt kehtetuks tunnistada. Kaebajate esitatud Riigikogu 17.12.2012 istungi stenogrammi

väljavõttes kajastuv keskkonnaministri seisukoht toetab Keskkonnaministeeriumi arvamust esialgsele

õiguskaitse taotlusele, et menetluses olev jahiseaduse eelnõu ei näe enam ette jahimaade korraldamist

sellisel kujul, nagu see on sätestatud kehtivas JahiS-s, mistõttu ei ole riik pidanud vajalikuks edaspidi

suunata vahendeid jahimaa korraldamisse. Keskkonnaministeerium on korduvalt väljendanud seisukohta,

et jahipiirkondade moodustamata jätmine ei mõjuta piirkondade kasutajaid ning neile väljastatud

jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamine toimub kehtiva jahiseaduse regulatsioonide alusel

(tl 97, 98). Ka kaebajate esitatud Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamusest jahiseaduse

muutmise seaduse eelnõu (328 SE) kohta (tl 41–42) märgitakse, et järeldada, et rendijahipiirkonnas

lõpeb kasutusõigus JahiS §-s 65 sätestatud alusel, on meelevaldne. Ka paragrahvi 65 sõnastus ei kinnita

kuidagi, et uute jahipiirkondade moodustamata jätmine puudutaks kuidagi nende seniseid kasutajaid, kui

kasutusõiguse load on 2003. aasta seaduse alusel saadud.

Ühtlasi ei nähtu kohtule objektiivseid põhjendusi, miks ei saa pidada piisavaks vastavat jahipiirkondade

kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamise haldusakti vaidlustamist tühistamiskaebusega. Kohtu

hinnangul on kaebajate potentsiaalset õiguste rikkumist võimalik tõhusalt kaitsta kaebajate õigusi rikkuva

konkreetse haldusakti vaidlustamisega, mille käigus on võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset.

Eeltoodu tõttu ei saa keelamisnõuded kaebajate ühises kaebuses antud juhul lubatavad olla. Üksiti on

haldusaktide kehtetuks tunnistamise juhud ja alused seadusega reguleeritud ning kui sellised alused

tekivad, ei saa kohus haldusorganit haldusakti kehtetuks tunnistamast keelata.

6.2 Kohustamiskaebusega taotlevad kaebajad kohustada keskkonnaministrit vastavalt JahiS §-le 4, § 6

lõikele

3

ja

§-le

65

korraldama

kaebajate

kasutuses

olevad

jahipiirkonnad,

koostama

11

jahimaakorralduskavad, need kinnitama ja andma kaebajate jahipiirkondi kinnitavad üldkorraldused

(määrused) mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 6 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest.

RvastS § 6 lõike 1 kohaselt võib isik haldusakti andmist või toimingu sooritamist nõuda, kui avaliku

võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

Kaebajatel ei saa kaebeõigust halduskohtule kaebuse esitamiseks seega tekkida pelgalt asjaolust, et

ministeerium ei ole täitnud talle seadusega pandud kohustust, kui see kaebaja subjektiivseid õigusi ei

puuduta. Kaebusest nähtuvalt kasutasid kaebajad kehtivate jahirendilepingutega jahimaa rentnikena JahiS

§-ga 64 sätestatud võimalust ja esitasid avaldused kehtivate jahirendilepingute jahipiirkonna

kasutusõiguse lubadeks ümbervormistamiseks (JahiS rakendussätete § 64 lõike 1 kohaselt tuli enne

jahiseaduse jõustumist sõlmitud ja jahipiirkonna kasutusõiguse aluseks oleva jahirendilepingu

ümbervormistamiseks jahipiirkonna kasutusõiguse loaks esitada taotlus kahe aasta jooksul seaduse

jõustumisest arvates). Kaebajate taotlused rahuldati ja neile väljastati Keskkonnaameti poolt jahipiirkonna

kasutusõiguse load (tl 20–33). Hetkel on kõigile kaebajatele väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse load

kehtivad. Kaebusest ei nähtu sellist eesmärki, mida esitatud kohustamisnõuetega saavutada saaks.

Avalikes huvides kaebajad kaebust esitada ei saa, mistõttu ei saa haldusorgani väidetavad

tegematajätmised kaebuse esitamise aluseks olla.

Kohus peab paljasõnalisteks kaebajate väiteid, et jahimaakorralduskava puudumine ei võimalda

jahipiirkonna kasutajal kasutada ja realiseerida kõiki jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevaid õigusi

ja eeliseid, kuivõrd kaebajad on kümne aasta vältel saanud neile väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse

lube realiseerida. RvastS § 6 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu

sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kaebajad on

täiendavates seisukohtades kohtule ise märkinud, et nad ei ole esitanud RvastS § 6 lõikes 3 nimetatud

taotlust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ega ole saanud sellele negatiivset lahendit,

kuivõrd pole seda antud asjas olevatel tingimustel vajalikuks pidanud.

Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib kohus

kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada.

7. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud juhul on kaebeõigus välistatud. Kohtulikult kaitstavate

subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse tõttu tuleb kaebus tagastada. Kohus tagastab kaebuse selle

esitajatele HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel.

8. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, jätab kohus esialgse

õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Tasutud riigilõiv vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 tagastamisele

ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik