3-12-2136/39 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-2136 Otsuse kuupäev 1. märts 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Marimarta OÜ kaebus Põllumajandusameti 10. septembri 2012 ettekirjutuse nr JÕ-19-6 tühistamiseks ja FIE Riina Sääliku (Säälik) kaebus Põllumajandusameti 10. septembri 2012 ettekirjutuse nr JÕ-19-7 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30. jaanuar 2013 Kohtuistungil osalenud isikud Kaebaja I - Riina Säälik, nõustaja Raino Häälme,

Kaebaja II - Marimarta OÜ - esindajad vandeadvokaadi vanemabi Kristo Teder ja Janika Lindsalu,

Vastustaja - Põllumajandusameti - esindajad vandeadvokaat Jaanus Tehver, Ülle Metsman ja Mart Kinkar.

Resolutsioon 1. Jätta Marimarta OÜ kaebus ja FIE Riina Sääliku kaebus haldusasjas nr 3-12-2136 rahuldamata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 1. aprillini 2013. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud

1. 09.07.2012 viidi Põllumajandusameti poolt Jõgevamaal, Torma vallas Rääbise külas asuvas Rääbise mahe õunaaias viljapuu bakterpõletiku (Erwinia amylovora) monitooringu käigus läbi inspekteerimine, mille käigus võeti õunapuu võrsete proov ning koostati kontrollakt nr JÕ-19-37 ja proovivõtuakt nr JÕ-19-17 ohtliku taimekahjustaja viljapuu bakterpõletiku määramiseks. Võrseid võeti 100-lt õunapuult.

2. Põllumajandusuuringute Keskuse Taimetervise ja Mikrobioloogia Laboratooriumist saadud analüüsitulemuste alusel tunnistati 05.09.2012 kontrollaktis nr JÕ-19-84 saastunuks viljapuubakterpõletiku suhtes kinnistu Marimarta OÜ kasutuses olev osa 9,93 hektarit ja 05.09.2012 kontrollaktis nr JÕ-19-85 saastunuks viljapuu-bakterpõletiku suhtes Rääbise õunaaia Riina Säälikule kuuluv osa suurusega 3,44 ha ja tema kasutuses olev osa suurusega 1,25 ha.

3. Põllumajandusamet koostas 10.09.2012 taimekaitseseaduse (TaimKS) § 94 lg 11 alusel OÜ-le Marimarta ettekirjutuse nr JÕ-19-6 ning FIE Riina Säälikule ettekirjutuse nr JÕ-19-7.

Nimetatud ettekirjutustega kohustati kaebajaid rakendama abinõusid taimekahjustaja viljapuubakterpõletiku Erwinia amylovora tõrjeks ja määrati kaebajatele alljärgnevad kohustused:

1) Saastunud õunapuid ja nende osi on keelatud viia väljapoole saastunud maatüki piire ja turustada või kasutada paljundusmaterjalina.

2) Hävitada põletamise teel saastunuks tunnistatud õunapuud peremeestaimed Põllumajandusameti järelevalveametniku juuresolekul. Enne hävitamist on lubatud puude hakkimine hakkuriga. Hakkimise korral tuleb hake transportida põletamise kohta suletud konteineris. Hakke põletamise kohta tuleb Põllumajandusameti Jõgeva keskusele esitada hävitamist tõendav dokument.

3) Saastunud maatükil ja saastunud maatükki ümbritsevas 500 meetri laiuses saastumisohus vööndis on keelatud toota viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede paljundusmaterjali kolme viljapuubakterpõletikuga saastatuse tuvastamisele järgneva aasta jooksul.

4. Ettekirjutus tehti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 punkti 1 alusel menetlusosalistele nende arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, sest viljapuu-bakterpõletiku puhul on tegemist ohtliku taimekahjustajaga, mis edasisel levikul võib põhjustada märkimisväärset majanduslikku kahju ning kahjustada looduskeskkonda, mistõttu on vaja viivitamatult tegutseda.

5. Tartu Halduskohtu 11.10.2012 määrusega haldusasjas nr 3-12-2145 võeti menetlusse Marimarta OÜ kaebus Põllumajandusameti 10.09.2012 ettekirjutuse nr JÕ-19-6 tühistamiseks.

Tartu Halduskohtu 17.10.2012 määrusega jäeti rahuldamata Marimarta OÜ taotlus asjas esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Tartu Halduskohtu 18.10.2012 määrusega haldusasjas nr 3-12-2136 võeti menetlusse FIE Riina Sääliku kaebus Põllumajandusameti 10.09.2012 ettekirjutuse nr JÕ-19-7 tühistamiseks ja jäeti rahuldamata FIE Riina Sääliku taotlus asjas esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Tartu Halduskohtu 27.11.2012 kohtumäärusega liideti haldusasjad nr 3-12-2145 ja nr 3-12-2136 ühte menetlusse ning haldusasja lõplikuks numbriks jäi 3-12-2136.

6. Põllumajandusameti 12.12.2012 otsusega nr 1-2/29 muudeti ettekirjutuse nr JÕ-19-7 määratud kohustuste täitmise tähtaega ja määrati saastunuks tunnistatud õunapuud peremeestaimed põletamise teel hävitamise tähtajaks 30.01.2013.

Põllumajandusameti 20.12.2012 otsusega nr 1-2/30 muudeti ettekirjutuse nr JÕ-19-6 määratud kohustuste täitmise tähtaega ja määrati saastunuks tunnistatud õunapuude põletamise teel hävitamise tähtajaks 20.01.2013.

Kaebaja FIE Riina Sääliku kaebus

7. Viljapuid, millelt proov on võetud ei ole võimalik tuvastada, kuna puud on märgistamata. Proovi võtmise juures ei viibinud ei Riina Säälik ega Marimarta OÜ esindaja. Aia kogupindalaks

on 14,62 ha. Kontrollaktist nr JÕ-19-37-st nähtub, et proov on võetud Marimarta OÜ kasutuses olevast aiast, märgitud on ka see, et haigustunnused vaadeldud puudel puuduvad. Tuginedes eeltoodule ei ole tõendatud, et proovid on võetud Riina Säälikule kuuluvast ja tema kasutuses olevast aiast. Vaatamata asjaolule, et saastunuks loetakse saastumiskolde ümbruses 500 m raadiust ala, peaks olema tuvastatav, kust on eelpoolnimetatud proovid võetud. 8. Analüüsimeetod ei kuulu akrediteeritud meetodite hulka. Ühendkuningriigi FERA labori ekirjast nähtub, et proov nr 12-009526 on Erwinia amylovora suhtes negatiivne. Analüüside erinevad vastused ning akrediteeringu puudumine seavad kahtluse alla ettekirjutuse seadusliku aluse. Tuginedes eeltoodule ei ole vastustajal seaduslikku alust kohaldada TaimKS § 9 lg-l ja 94 lg l1 sätteid ega ka HMS § 40 lg 3 pl-s sätestatud, sest viljapuu-bakterpõletiku esinemine ei ole tõendatud. 9. Menetluse käigus on kaebaja korduvalt pööranud haldusorgani tähelepanu asjaolule, et ettekirjutuse täitmisega kaasnevad suured majanduslikud kulutused ning kulutuste kompenseerimise suurus ja kord on ebaselge. Tehes ettekirjutuse menetlusosalisele arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, jätab haldusorgan selgitamiskohustuse täitmata, kuna kulude kompenseerimine ja selle suurus on ebaselge ning ettekirjutuse saajal ei ole võimalik enda poolseid selgitusi anda.

Kaebaja Marimarta OÜ kaebus

10. Hoolimata asjaolust, et TaimKS § 93 lg 3 järgi peab ohtlike taimekahjustajate analüüse tegev laboratoorium kasutama rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid ning ekpressis verbis akrediteeringunõue taimekahjustajate tuvastamiseks kasutatavatele analüüsimeetoditele puudub, on vastustaja kohustatud ettekirjutuse tegemise korral materiaalõigusliku alusena kohaldama Taimekaitseseadusest tulenevaid õigusnorme koosmõjus MõõtS § 5 lg 2 punktiga 2. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-16-08.

Kuigi SA Eesti Akrediteerimiskeskuse veebilehel olevate andmete kohaselt on katseprotokolli nr 12-009526 TTML/TT-B koostanud Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) näol tegemist akrediteeritud ettevõtjaga, puudub nimetatud ettevõttel Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt hinnatud pädevus läbi viia Viljapuu-bakteri tuvastamise analüüsi. Seega on ettekirjutus vastuolus MõõtS § 5 lg 2 punktiga 2 ehk materiaalselt õigusvastane, kuivõrd selle aluseks olnud PMK analüüsitulemuste jälgitavus ei olnud nõuetekohaselt tõendatud.

11. Kaebaja leiab, et vastustaja puudulik informatsioon Ühendkuningriigis tehtud analüüsitulemuste kohta rikub haldusakti põhjendatuse põhimõtet. Seejuures said eelpoolnimetatud alternatiivsed analüüsitulemused kaebajale teatavaks alles pärast sellekohase päringu tegemist vastustajale. Kaebajale ei ole seniajani edastatud kirjalikke selgitusi UK labori poolt väljastatud analüüsi tulemuste mittearvestamise kohta, mis peaksid vaidlusaluse haldusaktiga olema vaieldamatult seotud. Seega on vastustaja ettekirjutuse tegemisel jätnud selle nõuetekohaselt motiveerimata.

12. Hakitud õunapuude näol on tegemist jäätmetega JäätS tähenduses. Torma valla jäätmehoolduseeskirja § 7 lõikest 3 tulenevalt on aiaja pargijäätmete põletamine lubatud üksnes jäätmete valdajale kuuluval kinnistul. Samas on ettekirjutuse täitmise koha näol tegemist kaebajale mittekuuluva kinnistuga, mistõttu sunnib ettekirjutus kaebajat toime panema väärtegu JäätS § 120 tähenduses. Seega võib ettekirjutus olla tühine HMS § 63 lg 1 p 4 alusel.

Torma Valla heakorra eeskirja § 2 lg 19 kohaselt on aastaringselt keelatud põletada olmejäätmeid, ohtlikke jäätmeid ja rohkelt suitsu tekitavaid jäätmeid. Vaidlusalusel juhul õunapuude maharaiumisest tekkiva hakkepuidu kuivamise periood on hinnanguliselt vähemalt 6 kuud. Samas on kaebaja kohustatud ettekirjutuse täitmiseks hävitama taimed hiljemalt

20.12.2012. Seetõttu oleks märja puitmaterjali põletamine vastuolus Torma Valla heakorra eeskirja nõuetega ning seda teostades rikuks Kaebaja nimetatud eeskirja.

Kaebaja peab vajalikuks märkida, et ca 2000 niiske õunapuu põletamine (ca 10-l hektaril) on olemuslikult väga pikaajaline protsess, ilmselgelt keskkonnale ohtlik ja seda kahjustav, mistõttu võib see toiming olla vastuolus ka teiste kaebuses nimetamata keskkonnakaitse-alaste ja tuleohutusnõuetega. Ettekirjutuses puuduvad mis tahes viited selle kohta, kas ettekirjutuse täitmine on kooskõlas erinevate keskkonnakaitse-alaste õigusnormidega.

13. TaimKS ei erista kaudset, ega otsest valdajat. Seega tuleb kinnistul asuvate taimede valdajaks lugeda ka kinnistu omanikku. Kaebajale teadaolevalt ei ole aga omanikule ettekirjutusega sarnast haldusakti välja antud. Arusaamatuks jääb, mis põhjendustel eelistati ettekirjutuse tegemisel kinnistu omanikku kaebajale. Asjaolu, et kaebaja kasutab kinnistut oma majandustegevuses ei saa olla piisavaks aluseks. Seetõttu leiab kaebaja, et ettekirjutus on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga.

Kaebajal tegelikult puudub lepingujärgne õigus ettekirjutuses nimetatud toimingute läbiviimisel kahjustada teise isiku omandit. Seega võib ettekirjutus lisaks vastuolule võrdse kohtlemise põhimõttega, riivata ebaseaduslikult ka põhiseadusega sätestatud omandiõigust.

14. Ettekirjutuse täitmine oleks kaebaja majandustegevusele erakordselt koormav. Kulutuste katmiseks vabad rahalised vahendid kaebajal puuduvad – seega võib ettekirjutuse faktiline täitmine olla ka objektiivselt võimatu. Kuigi TaimKS lubab viljapuu-bakteri leidumisel kasutada tõrjeabinõuna ka peremeestaimede viivitamatut hävitamist, tulnuks vastustajal kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtta taimede suurt kogust ja sellest tulenevat suurt majanduslikku koormust ning asjaolu, et kaebaja ei ole süüliselt rikkunud ühtegi TaimKS tulenevat õigusnormi. Samuti on viljapuu-bakteri levik Eestis küllaltki uudne nähtus, mille tekkimisega ei ole ettevõtjal võimalik mõistlikul määral arvestada ning end selle tekkimise vastu kindlustada. Euroopas on viljapuubakter suhteliselt levinud nähtus. Praktika näitab, et enamik Euroopa riike on loobunud nimetatud haigusetekitaja vastu võitlemisest, kuivõrd selle alalisel kohanemisel ei anna kasutatavad tõrjeabinõud soovitud tulemusi ning neid ei peeta mõistlikuks rakendada.

Vastustaja seisukoht

15. Vastustaja ülesanne vastavalt Rahvusvahelise Taimekaitse Konventsiooni (IPPC), artikkel IV punktidele b ja e, Nõukogu Direktiivi 2000/29/EÜ, taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta, artikkel 1 punktidele 1 ja 4, artiklile 3 ja artikkel 16 punktile 1 ning TaimKS § 9 ja 89 on korraldada seireid ohtliku taimekahjustaja avastamiseks ja selle võimaliku leviku kindlakstegemiseks ning kohaldada tõrjemeetmeid ohtlikust kahjustajast vabanemiseks ja selle edasise leviku ärahoidmiseks. Ohtlike taimekahjustajate nimekiri vastavalt Nõukogu Direktiivi 2000/29/EÜ lisale I, mille suhtes on kohustus rakendada ettenähtud tõrjemeetmeid, on kehtestatud TaimKS § 4 lõike 3 alusel põllumajandusministri 07.07.2004. a määrusega nr 116 „Ohtlike taimekahjustajate nimekiri“. Viljapuu-bakterpõletik on kantud sellesse nimekirja.

16. Viljapuu-bakterpõletiku puhul on tegemist olulist majanduslikkuja keskkonnakahju põhjustava kergesti leviva bakterhaigusega. Kõnealune ohtlik kahjustaja levib taimedega, eriti paljundusmaterjaliga, taimeosadega, õietolmuga, tuulega ning tolmeldavate ja taimemahla imevate putukatega. Võimalikuks peetakse levikut puuviljadest ja marjadest toituvate rändlindudega. Paikne levik toimub lisaks ka tööriistade ja transpordivahendite ning muul viisil. Saastumise algetapis võib ohtlik kahjustaja esineda latentsel kujul, ilma väliste sümptomiteta, nakkuse levides saastunud taimed hukkuvad. Teisi tõrjemeetmeid, peale põletamise, viljapuubakterpõletikust vabanemiseks teada ei ole.

17. Juhul kui tõrjemeetmeid õigeaegselt ja piisavas ulatuses ei rakendata, võib viljapuubakterpõletiku levik Eestis tuua kaasa olukorra, kus pole võimalik jätkata antud kahjustaja peremeestaimede, sh õunaja pirnipuude ning mitmete dekoratiivtaimede paljundusja istutusmaterjali tootmist ja turustamist. Otsesesse hävimisohtu võivad sattuda samadest taimeliikidest pärit puud ja põõsad tootmisja koduaedades, parkides, haljasaladel ja mujal looduses. Tarbija jaoks kaob võimalus osta seni selgelt eelistatud kohalike õunaja pirnisortide istikuid. Eesti turu täidab suure tõenäosusega teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit meie kliimatingimustesse vähem sobiv paljundusja istutusmaterjal.

18. Eesti on alates 15. maist 2005. a tunnistatud Euroopa Liidus viljapuu-bakterpõletiku suhtes kaitstavaks piirkonnaks, milleks taimekaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on Euroopa Komisjoni poolt selleks tunnistatud piirkond, kus ohtlik taimekahjustaja ei ole kohastunud ega esine, kuid kus on oht selle levimiseks soodsate ökoloogiliste tingimuste või teatud põllukultuuride tõttu. Vastavalt Euroopa Nõukogu direktiivile 2000/29/EÜ „Taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta“ artikkel 2 punktile h ning Euroopa Komisjoni direktiivile 2001/32/EÜ, millega tunnistatakse kaitstavaid alasid, mis ühenduses taimetervise ohtudega tõenäolisemalt kokku puutuvad, annab kaitstud piirkonna staatus võimaluse kehtestada rangemaid nõudeid teistest liikmesriikidest, kus konkreetne ohtlik kahjustaja on juba levinud, taimede ning paljundusja istutusmaterjali Eestisse sissetoomisele. Samuti annab see võimaluse turustada viljapuubakterpõletiku peremeestaimi ning nende paljundusja istutusmaterjali teistesse kaitstavatesse piirkondadesse.

Juhul, kui tõrjemeetmeid õigeaegselt ja piisavas ulatuses ei rakendata ning haiguskoldes ei suudeta 2 aasta jooksul kahjustajast vabaneda, kaotab Eesti Euroopa Liidu kaitstud piirkonna staatuse. Kaitstud piirkonna staatuse kaotamine tähendab, et kaovad piirangud viljapuubakterpõletiku peremeestaimede paljundusja istutusmaterjali teistest liikmesriikidest Eestisse toimetamisel, samuti ei ole võimalik Eestist pärit viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimi ning nende paljundusja istutusmaterjali turustada edaspidi teistesse Euroopa Liidu kaitstud piirkondadesse ning mitmetesse kolmandatesse riikidesse.

19. Inspekteerimiseks ja proovivõtmiseks anti vastustajale suuline luba OÜ Marimarta esindaja Janika Lindsalu poolt, kes allkirjastas ka kontrollakti ja proovivõtuakti. Proovivõtmise hetkel puudus vastustajal informatsioon, et osa kontrollitavast aiast kuulub Riina Säälikule. Informatsioon aia pindala (10 ha) kohta fikseeriti OÜ Marimarta esindaja ütluste järgi. Riina Säälikule kuuluvat ja OÜ Marimarta kasutuses olevat osa eristav märgistus õunaaias puudub, nii nagu puuduvad ka mistahes takistused ohtliku kahjustaja levikuks. Eeltoodust tulenevalt tuli ohtliku taimekahjustaja avastamisel lugeda saastunuks terve maatükk ja kõik sellel kasvavad viljapuu bakterpõletiku peremeestaimed.

20. Kuna kontrollida tuleb kahjustaja võimalikku esinemist sõltumata selle arengufaasist, ei ole visuaalsete haigusetunnuste tunnuste olemasolu määrav. Puude märgistamiseks, kust prooviks võrseid võeti, vajadus puudus, kuna vastavalt põllumajandusministri 16.05.2007. a määruse „Ohtliku taimekahjustajaga saastunud, saastumisohus või saastumiskahtlasel taimel, taimsel saadusel või muul objektil leiduva ohtliku taimekahjustaja liigile kohased tõrjeabinõud“ § 12 lõike 1 punktile 1 hõlmas hävitamise kohustus kõiki maatükil kasvavaid puid, mitte ainult neid, millelt võeti proov.

21. Tingituna ohtlike kahjustajate kui looduslikult levivate bioloogiliste organismide määramise erisustest, ei ole nende identifitseerimise meetodi akrediteerituse nõuet ei rahvusvahelistes reeglistikes ega õigusaktides kehtestatud. Kahjustaja identifitseerimisel on tegemist diagnostiliste meetoditega, kus tulemus pole numbriliselt väljendatav. Eeltoodud põhjustel on ohtlike

kahjustajate määramistulemuste võrreldavuse tagamiseks võtnud Rahvusvahelise Taimekaitse Organisatsiooniga (IPPC) ühinenud riigid kohustuse järgida kokkulepitud standardeid ja diagnostilisi protokolle. Valdkonnas puudub ka kohustuslike referentslaborite süsteem. Mõõtetulemuste jälgitavus ja mõõtja pädevus tagatakse läbi laborite kvaliteedijuhtimissüsteemi. Rutiinse tööpraktika käigus võidakse teha võrdlevaid analüüse teiste laboritega. Eestis on ohtlike kahjustajate tuvastamine reguleeritud taimekaitseseaduse § 93 lõikes 3, mille kohaselt peab ohtlike taimekahjustajate analüüse tegev labor kasutama rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid.

PMK laboratooriumide pädevust on hinnanud Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK), mida kinnitab EAK poolt väljastatud akrediteerimistunnistus koos selle juurde kuuluva lisaga (http://pmk.agri.ee/files/f296/Tunnistus%202012.pdf ja http://pmk.agri.ee/files/f296/L003.pdf). Viljapuu-bakterpõletiku määramised on PMK kinnitusel viidud läbi vastavalt EPPO (Euroopa ja Vahemeremaade Taimekaitseorganisatsiooni) standardile „PM 7/20 (1) Erwinia amylovora“ (http://archives.eppo.int/EPPOStandards/PM7_DIAGNOS/pm7-20(1).pdf). Eeltoodust nähtub, et konkreetse analüüsi teinud EAK poolt akrediteeritud labor vastab taimekaitseseaduse § 93 lõikes 3 sätestatud nõudele, kuna analüüse tehakse kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid. Kõnealune seadusesäte ei sisalda tingimust, et labor peab olema vastava meetodi rakendamiseks eraldi akrediteeritud.

22. Taimekahjustaja esinemist kinnitasid kaks testi (IF test ja PCR test) ja nn biomeetod (ingl k bioassay). Seega oli nõuetekohaselt täidetud EPPO standardi nõue, et positiivse analüüsitulemuse konstateerimiseks peab bakter detekteeruma kahes testis (mis analüüsivad bakteri elutegevuse erinevaid ilminguid) ning lisaks on kahtlusaluse bakterikoloonia patogeensus kinnitatud biomeetodiga, s.t. need on süstitud testtaimedesse ning positiivse analüüsitulemuse tingimuseks on bakteriga mõjutatud taimekoe täielik kollaps pärast 24 h toatemperatuuril säilitamist. Eelkirjeldatud analüüsimeetod praktiliselt välistab taimekahjustaja ebaõige positiivse analüüsitulemuse.

23. Osa proovina laekunud materjalist edastati võrdlevateks analüüsideks Ühendkuningriigi ametlikku laborisse (FERA). Matseraat’i FERAsse saatmiseks tuli tuub sellega sulatada ja osa uude tuubi panna. Ülalkirjeldatud asjaoludest võis tuleneda ka analüüsitulemuste erinevus, kuna kvaliteetsem osa materjalist oli ära kasutatud analüüsimiseks nende poolt, ning okste jääkides ei pruukinud määramiseks vajalikus kontsentratsioonis baktereid esineda. Tulemuste erinevuse teiseks põhjuseks võis olla matseraat’i sulatamine, mis alati alandab bakterite populatsiooni. Materjali kvaliteeti võis mõjutada ka selle saatmine kullerpostiga.

Nii PMK kui FERA laboris tuvastati baktereid vähesel määral. PMKs populatsiooni suurendamiseks proovi rikastati, FERAs seda ei tehtud. FERAst saadud vastuse kohaselt oli proovi 12-009526 analüüsitulemus negatiivne, samas on seletuses märgitud, et proovis esineb tüüpilisi baktereid sümptomaatilises proovis täheldatavast vähemal määral, mis on ka loogiline, kuna tegemist ei olnud sümptomaatilise prooviga ehk proov oli võetud kahjustaja latentsena tuvastamiseks vastavalt EPPO protokollile taimedelt, millel visuaalsed sümptomid ei olnud veel ilmnenud.

PMK laboris teostati kõik kolm EPPO protokollis nõutud määramist: immuunfluorestsentsanalüüs (IFAS), polümeraasahelreaktsiooni analüüs (PCR) ja BIO-meetodil määramine (biotest). Et veel kord kontrollida, tehti biotest lõpuni, ja sellest omakorda PCR, mis oli samuti positiivne. Biotestist saadud PCR produkt sekveneeriti ja proovist leitud bakter oli 99% Erwinia amylovora.

24. Viljapuu-bakterpõletiku määramismeetod ei ole eraldi akrediteeritud üheski teadaolevas laboris, sh Ühendkuningriigi laboris FERA, mille analüüsitulemustele kaebuse esitaja viitab. Vastustaja ei ole FERAsse proove saatnud, mistõttu ei ole PMA-le ka analüüsitulemusi

ametlikult edastatud. Tulenevalt PMK-le põhimääruse § 13 pandud vastutusest, on PMK-l õigus otsustada, millised tulemused vastustajale ametlikult edastatakse.

25. Asjaolu, et FERA labori analüüsitulemus oli taimekahjustaja suhtes negatiivne, ei sea iseenesest kahtluse alla PMK poolt teostatud analüüsi tulemuse õigsust. Vastustajal ei olnud vaidlustatud haldusakti andmisel mitte mingit alust mitte arvestada PMK analüüsi tulemustega. Kuivõrd PMK analüüs tuvastas ohtliku taimekahjustaja esinemise, oli vastustajal seadusest tulenev kohustus rakendada tõrjeabinõud (taimekaitseseaduse § 94 lg 11).

26. Ettekirjutus tehti HMS § 40 lõike 3 punkti 1 alusel menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, sest tegemist on ohtliku taimekahjustajaga, mille edasine levik võib põhjustada märkimisväärset kahju nii majandustegevusele kui looduskeskkonnale. Kohustus tegutseda viivitamatult tuleneb põllumajandusministri 16.05.2007 määruse „Ohtliku taimekahjustajaga saastunud, saastumisohus või saastumiskahtlasel taimel, taimsel saadusel või muul objektil leiduva ohtliku taimekahjustaja liigile kohased tõrjeabinõud“ § 12 lõike 1 punktist 1.

27. Vastustaja saab nõustuda küll väitega, et ettekirjutuse täitmine on majanduslikult kulukas, kuid samas ei anna TaimKS ega selle rakendusaktid vastustajale võimalust antud asjaolust lähtuvalt jätta ohtliku taimekahjustaja suhtes tõrjeabinõusid rakendamata. Tõrjeabinõude rakendamata jätmist käsitletakse TaimKS § 7 lõike 2 kohaselt ohtliku taimekahjustaja levitamisena ning see on TaimKS § 7 lõike 1 kohaselt keelatud. Arvestades, et TaimKS § 7 lõike 3 kohaselt on isik, kes teadlikult levitab ohtlikku taimekahjustajat, kohustatud hüvitama selle tõrje kulud ja tekitatud kahju, võib tõrjeabinõude mitterakendamine olla kokkuvõttes kaebaja majandustegevusele veelgi koormavam, sest lisaks tõrje kuludele (mida sellise käitumise puhul ei hüvitata) võivad lisanduda ka kahjunõuded kolmandatelt isikutelt, kes antud ohtliku taimekahjustaja leviku tõttu võivad majanduslikku kahju kannatada. Samuti lähtus vastustaja ettekirjutusega määratud kohustuste täitmise tähtaegade määramisel ajast, mille vältel on ettekirjutuse adressaadil reaalselt võimalik tõrjemeetmeid läbi viia.

Kaebaja Marimarta OÜ täiendavad seisukohad

28. Vastustaja on vastuses kinnitanud, et Viljapuu-bakterpõletiku määramised on viidud PMK kinnitusel läbi vastavalt EPPO (Euroopa ja Vahemeremaade Taimekaitseorganisatsiooni) standardile „PM 7/20 (1) Erwinia amylovora“ (edaspidi „EPPO Standard“). Nimetatud dokumendist nähtub, et viljapuu-bakteri tuvastamisel kasutatava IFAs analüüsimeetodi järgi on bakter tuvastatud juhul kui viljapuu-bakterile omase morfoloogiaga roheliste fluorestseeruvate rakkude arv ületab 103 rakku milliliitri kohta. Seega mõõdetakse mõõtevahendi abil vastavalt rakkude kogust ehk kontsentratsiooni milliliitri kohta, mistõttu tegemist on mõõtmisega mõõteseaduse tähenduses. Muuhulgas tuleb analüüsi läbiviimisel EPPO standardi järgi mõõta erinevate lahuste koguseid ning temperatuuri.

29. Vastustaja väide, mille kohaselt kahjustaja identifitseerimisel on tegemist diagnostiliste meetoditega, kus tulemus pole numbriliselt väljendatav, ei ole käesoleval juhul tõene. EPPO Standardi kohaselt tuleb olukorras, kus kahjustaja hulk jääb alla vastava piirmäära, teha lisaanalüüse.

EPPO standard näeb ette, et viljapuu-bakteri tuvastamise analüüsi teostanud laboril tuleb protokolli märkida leitud bakterite vastav kontsentratsioon. Kaebaja leiab, et PMK ei ole oma lõplikus protokollis järginud EPPO standardis sisalduvat juhendit, kuivõrd PMK poolt väljastatud protokollis puudub info nakatumise ulatusest. Seega on põhjendatud kahtlus, kas PMK on järginud kõiki etappe ja rahvusvaheliselt tunnustatud meetodeid nõuetekohaselt.

30. „Akrediteerimissümboli kasutamise ja akrediteeringule ning MLA-liikmesusele viitamise kord EAK poolt akrediteeritud laborites ja asutustes1“ nõuete p-le 6.1 viidates palub kaebaja jätta tähelepanuta vastustaja viited PMK akrediteeringule, kuivõrd kõnealune viljapuu-bakteri tuvastamise meetod ei ole akrediteeringuga kuidagi hõlmatud.

31. Vaidlusalusel juhul on tegemist nn üksikleiuga ning tõenäoliselt puuduvad Eestis tegutsevatel laboritel piisavad kogemused viljapuu-bakteri tuvastamisel, mistõttu oli vastustajal vajalik saada kinnitus leiu kohta – mitte üksnes võrdluse eesmärgil. Tõenäoliselt on FERA taolisi analüüse teostanud oluliselt rohkem ning omab antud valdkonnas suuremaid kogemusi. Seega on endiselt põhjendamatu PMK tulemuste eelistamine FERA analüüsi tulemustele. Olukorras, kus talle kui haldussubjektile kohustuste pealepanek sõltub teatud analüüsi tulemustest, on haldusorgan kohustatud tagama nende analüüside aluseks olevate proovide kvaliteedi. Vastasel korral võidakse subjekti õigusi piirata asjaolu tõttu, mida ei ole tuvastatud nõuetekohaselt. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud HMS § 6 sätestatud uurisprintsiipi, arvestades kahte analüüsitulemust valikuliselt ning jättes välja selgitamata olulised ja tähtsust omavad asjaolud – eelkõige jättes vaidlusalusel juhul hajutamata põhjendatud kahtluse viljapuu-bakteri tegeliku esinemise kohta.

32. Vaidlusalusel juhul on kinnistu omanik, millel väidetavalt viljapuu-bakteriga nakatunud õunapuud asuvad, samuti kinnistu otseseks valdajaks. Omanik elab Eestis ning tal on olemas kõik võimalused kinnistule pääsemiseks. Ükski asjakohane õigusakt ei keelanuks vastustajat tegema ettekirjutuse üksnes kinnistu omanikule kui täiesti kättesaadavale isikule, kes on seaduse mõttes ka nii kinnistu kui taimede otsene valdaja. Juhul kui vaidlusalusel juhul viljapuu-bakteri olemasolu kinnistul asuvatelt õunapuudelt tõepoolest tuvastatakse ning kaebaja kui kinnistu rentnik kohustuse täidab, tähendab see tegelikult kinnistu omaniku rikastumist kaebajale kuuluva vara arvelt. Selline olukord ei oleks kõiki asjaolusid arvesse võttes kindlasti õiglane ning kõiki puudutatud isikuid vähem koormav meede. Proportsionaalsuse põhimõtte selle kitsamas tähenduses järgmine on haldusmenetluse põhimõtete kohaselt haldusorgani kohustus.

Vastustaja poolt kaebajale kui valdajale tehtud ettekirjutus, mille järgi ta on kohustatud hävitama suures ulatuses teisele isikule kuuluva omandi oma kuludega, läheb vastuollu määrusest kõrgemal asuvate õigusaktideja põhimõtetega.

Kohtu põhjendused ja otsus

33. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutused (toimik 3-12-2145, lk 11-12, toimik 3-12-2136, lk 6-7) ei riku kaebajate õigusi (RVastS § 3 lg 1, HKMS 45 lg 1).

34. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutused on tehtud õigetele isikutele (TaimKS § 6 lg-d 5 ja 1). Kaebajad saavad ja peavad kehtiva õiguse kohaselt olema vaidlusaluste haldusaktidega koormatud isikuteks õunaaia valdajatena. Kaebajatele ei tulene kehtivast õigusest alust väiteks, et ettekirjutused oleks tehtud valedele isikutele. Kaebajad ei ole vastuolule kehtiva õigusega ka otsesõnu viidanud, ehk kaebajad ei ole viidanud õigusaktile, millest tulenevat subjektiivset õigust oleks ettekirjutustega eiratud.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajad kasutavad nende õiguspärases kasutuses ja omandis olevat õunaaeda oma igapäevaseks majandustegevuseks ettevõtjatena. Kohus on seisukohal, et kaebajate poolt osundatud asjaoludel ei saa väita, et ettekirjutuste kohustatud isikuteks oleks pidanud olema maa omanik/omanikud maa õiguspärastest kasutajatest ettevõtjate asemel.

Põllumajandusameti kontrollaktidega (toimik 3-12-2136, lk 81-92) on tõendatud, et kohtus asja sisulise arutamise ajaks on kaebajad asunud täitma vaidlusaluseid ettekirjutusi. Kaebajate väited maa omanike omandiõiguse rikkumisest kaebajate poolt ettekirjutuste täitmisega on otsitud ja ei ole tõendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et maaomanikud oleks kaebajate vastu esitanud mingeid nõudeid seoses ettekirjutustega või ettekirjutuste alusel kaebajate poolt tehtuga. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on rentnikule üle läinud mh enne rendilepingu jõustumist lepingu objektiga seotud kohustused (toimik 3-12-2136 lk 118 p). Liiatigi on siis rentnikule üle läinud õunaaia valduse ajal tekkinud kohustused seonduvalt bakterpõletiku tõrjekohustusega vähemalt niikaua kui maatükk on kaebaja valduses.

35. Kohus märgib vastuseks kaebajatele, et ettekirjutuse õiguspärasust ei kõiguta asjaolu, et viljapuid, millelt proov on võetud, ei ole võimalik tuvastada puude vastustaja poolt märgistamata jätmise tõttu.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et proovi võtmise kohaks oli Rääbise mahe õunaaed tervikuna. Kuna kaebajad ei ole omavahel aeda piiritlenud vastavalt kasutusja/ või omandiõigusele, siis ei muuda ettekirjutusi õigusvastaseks asjaolu, et saastunuks on loetud kogu õunaaed. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega kogu aia saastunuks lugemise kohta, kaebajate vastupidised väited on otsitud ja ei ole seotud ettekirjutuste sisulise õigusvastasusega sl motiivil. Objektiivsest õigusest ei tulene vastustajale kohustust tõendada, millisest ja kelle kasutuses olevast aiaosast, missugune osa 100st võrsest konkreetselt võeti, kuna nimetatud asjaolu ei saa muuta ettekirjutusi kaebajate õigusi rikkuvaks, kuna tegemist on ühe tervikliku õunaaiaga, mis on olnud ka vastustaja poolt läbi viidava monitooringu käigus kontrolli objektiks. Kuna meetmeid tuleb kehtiva õiguse kohaselt rakendada kogu aia suhtes (TaimKS § 9 lg 1), siis ei saa kaebajate poolt osundatu mõjutada ettekirjutuste kehtivust.

36. Kohus nõustub kaebajatega selles osas, et nii halduskui halduskohtumenetlusele omasest uurimisprintsiibist tulenevalt oleks vaidlustatud ettekirjutused võinud kajastada Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli ja analüüsi tulemuste kõrval ka The Food and Environment Research Agency uuringu tulemusi, kellele vastavad materjalid saatis analüüsimiseks Põllumajandusuuringute Keskus. Nimetatud uuringutulemuste ettekirjutustes kajastamata jätmine võib tõstatada küsimuse ettekirjutuste formaalsest õigusvastasusest. Kuna kohus on aga teistele asjas kogutud tõenditele tuginedes veendunud, et vastustajal puudus kehtiva õiguse kohaselt alus Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli saamise järgselt vaidlustatud ettekirjutuste tegemata jätmiseks, ei saa nimetatud vastuolu hea halduse põhimõttega rikkuda kaebajate õigusi ega tuua kaasa ettekirjutuste tühistamist ettekirjutuste võimaliku formaalse õigusvastasuse motiivil (RVastS § 3 lg 3 p 1), sest minetused menetlusnõuete järgimises ei ole kohtu siseveendumuse kohaselt viinud vastustajat sisuliselt ebaõige otsuse tegemisele. Seetõttu ei riku ettekirjutused sel motiivil ka kaebajate õigusi.

37. Kuna Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokollis on sõnaselgelt rõhutatud, et analüüsimeetod ei kuulu akrediteeritud meetodite hulka, siis ei esine vastuolu ka kaebajate poolt osundatud mõõteseaduse sätetega, mis reguleerivad akrediteerimisega seonduvat. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate poolt viidatud mõõteseaduse sätted ei ole vaidlusalusel juhul asjakohased, sest tegemist ei ole mõõtmisega mõõteseaduse tähenduses. Põllumajandusuuringute Keskus on kasutanud vaieldamatult rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid, milline nõue tuleneb kehtivast õigusest. Nimetatud asjaolu on tõendatud muuhulgas sellega, et sisuliselt sama meetodit on kasutatud ka The Food and Environment Research Agency uuringus, kusjuures ka selle ettevõtte poolt kasutatud analüüsimeetod ei kuulu akrediteeritud meetodite hulka. Millisest õigusaktist tuleneb kaebajate arvates analüüsimeetodi akrediteerimise nõue, kaebustest ei tulene. Kaebajate väited Eestis asuvate laborite kogemuste vähesusest on oletuslikud ja hinnangulised, mistõttu ei anna need tõsikindlat alust sel motiivil ettekirjutuste kaebajate õigusi rikkuvateks lugemiseks.

38. Kohus ei jaga kaebajate seisukohta, et ettekirjutused oleks vastuolus Torma valla heakorraja jäätmehoolduseeskirja sätetega. Ettekirjutused on antud taimekaitseseaduse ja selle seaduse alusel antud õigustloovate aktide (Põllumajandusministri määrus) alusel. Kohus on seisukohal, et taimekaitseseadus ei ole vastuolus seadustega, millega on volitatud kohalikku omavalitsust kaebajate poolt viidatud eeskirjade kehtestamiseks. Nagu juba osundatud, toimub kohtumenetluse ajal ettekirjutuste täitmine, mille käigus ei ole valla järelevalveametnikud täheldanud kaebajate poolt osundatud eeskirjade sätete eiramist, mistõttu loeb kohus kaebajate vastavad väited otsituteks. Liiatigi on TaimKS sätted, mida vastustaja on kohaldanud ettekirjutuste andmisel erisätete staatuses (ehk vaidlusalust õigussuhet vahetult reguleerivateks säteteks) kaebajate poolt valla eeskirjadest tsiteeritud normide suhtes.

39. Kaebajate poolt vaidlustatud ettekirjutused ei reguleeri üksikaktidena (ega peagi reguleerima) vastustaja poolt läbiviidavas haldusmenetluse selles staadiumis ettekirjutuste täitmisega kaasnevate majanduslike kulutuste kompenseerimisega seonduvat, mistõttu ei riku ettekirjutused ka sel motiivil kaebajate õigusi. Teisisõnu ei reguleeri ettekirjutused ettekirjutuste kohustatud isikutele ettekirjutuste täitmisega tekkinud kulutuste kompenseerimist avaliku võimu poolt. Ka õunaaia kasutajate ja kinnistuomanike vaheliste võimalike rahaliste suhete reguleerimata jätmine ei riku vaidlustatud ettekirjutuste valguses seetõttu kaebajate õigusi. 40. Kohus ei tähelda kaebajate poolt toodud asjaoludel ettekirjutuste vastuolu haldusmenetlusele omase proportsionaalsuse printsiibiga, kuna kohus jääb esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ja lahendamisel väljendatud seisukoha juurde, et ettekirjutused on antud avalike huvide ilmse domineerimise olukorras ja seda ka ettekirjutuste täitmiseks kohustatud isiku määratlemise suhtes. Kaebaja Marimarta OÜ ei ole tõendanud, et tema ei ole vaidlusaluse õigussuhte kohustatud subjektiks ja et õigeks isikuks oleks tema asemel kinnistu omanik, millel kahjustatud õunaaed asub. Vaidlust ei saa olla selles, et õunaaed on kaebaja kasutuses ja valduses eraõigusliku lepingu alusel, milles sätestatu ei piira kaebaja käsutusõigust õunaaiale vaidlustatud ettekirjutusega reguleeritud osas. Liiatigi kahtleb kohus kaebajate käsitluse õigsuses proportsionaalsuse mõiste sisustamisel olukorras, kus materiaalõigus määratleb sõnaselgelt, kes on vaidlustatud õigussuhte kohustatud pooleks (õunaaia valdaja, mitte tingimata omanik, kui omand ja valdus kuuluvad erinevatele isikutele). Kohus on seisukohal, et kaebajate poolt osundatud ärakuulamisõiguse riive ei muuda ettekirjutusi kaebajate õigusi rikkuvaks samuti avaliku huvi domineerimise tõttu, mistõttu puudub ka selles osas vastuolu hea halduse tavaga. Vastustaja on selles osas tegutsenud kehtivast õigusest tuleneva volitusnormi (HMS § 40 lg 3 p 1) alusel ja kohus ei tähelda volitusnormi õigusvastast ja eesmärgivastast kohaldamist.

41. Neil asjaoludel tuleb kaebused HKMS § 5 lg 1 p 1 tuleneva volitusnormi alusel jätta rahuldamata.

42. HKMS § 58 lg 5 alusel tuleb kindlaks määrata menetluskulude jaotus.

Marimarta OÜ taotleb menetluskulu nimekirja ja 04.02.2013 arve alusel kaebuse rahuldamise korra menetluskulude vastustajalt välja mõistmist.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, peavad kaebajad kandma ise oma menetluskulud.

Vastustaja taotleb haldusvälise õigusabi kasutamise kulude kaebajatelt välja mõistmist.

Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga vastustaja poolt. Vastustajal on küll õigus vajaduse äranägemisel välise õigusabi kasutamiseks, kuid sellest ei

tulene kohtumenetluse vastaspoolele automaatselt menetluskulude kandmise kohustust, mille tõttu jätab kohus ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik