2-12-7319/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2013 Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-7319 Tsiviilasi OÜ F hagi L OÜ vastu võla ja viivise nõudes Tsiviilasja hind 1830 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik Hageja: OÜ F (XXX, XXX), esindaja juhatuse liige JK

Kostja: L OÜ (XXX, XXX), endine esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

lihtmenetlus

RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada. 2. Välja mõista OÜL OÜ F kasuks võlga 1830 eurot ja seisuga 14.01.2013 viivist 165,11 eurot ning alates 15.01.2013 põhivõlalt 1830 eurolt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. 3. Välja mõista OÜL OÜ F kasuks riigilõivu katteks menetluskuluna 387,96 eurot. 4. Otsus kuulub viivitamatule täitmisele.

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Hageja nõue, peamised põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista allüürilepingu järgi tagatisraha 1830 eurot ja viivist VÕS § 113 lg 1 määras hagi esitamise aja seisuga 58,63 eurot, 14.01.2013 seisuga 165,11 eurot ning edaspidiselt põhivõlalt viivis kooskõlas TsMS § 367 ja § VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Allüürileping lõppes poolte kokkuleppel 04.10.2011, kostja ei ole lepingu järgi teatanud oma nõudest hageja vastu, tagatisraha tuleb 1830 eurot tagastada koos viivistega. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja vastuväidetega ei nõustunud.

2 (3) Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Kostja ütles lepingu hagejale rikkumise (võlgnevuse) tõttu üles 25.09.2011 ja kostjal oli lepingu järgi õigus jätta tagatisraha leppetrahvina endale. Kostja teeb 23.05.12 tasaarvestusavalduse hageja nõudega. Kostja nõue on 23.05.2012 seisuga koos võla ja viivistega kokku 2238,20 eurot, hageja nõue on lõppenud.

Kohtu põhjendused Kooskõlas TsMS § 444 lg 2 on otsusel lihtsustatud vorm, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga, sest hagi hind on alla 2000 euro TsMS § 405 lg 1 järgi.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja sõlmisid 11.03.2011 allüürilepingu nr 0411 tähtajaga 11.04.2014 (t/l 24) XXX, Tallinn hoone I korrusel asuvate ruumide (91,5 m2) kasutamiseks. Lepingust nähtuvalt on hagejat nimetatud üürnikuks ja kostjat üürileandjaks. Seega on poolte vahel sõlmitud üürileping allüürilepingu tähenduses VÕS § 288 lg 1 järgi, millele kohalduvad võlaõigusseaduses üürilepingut reguleerivad sätted.

VÕS § 308 lg 1 alusel võib eluruumi üürilepingus kokku leppida, et üürnik maksab tagatisraha üürileandjale. Esitatud lepinguga on hageja tõendanud, et pooltel oli kokkuleppe selles (lepingu p 2.6), et hageja tasub kostjale tagatisraha ning vaidlus puudus selles, et tagatisraha 1830 eurot on kostjale tasutud. Esitatud lepinguga on tõendatud, et p 2.7 järgi peab üürileandja tagastama tagatisraha kui ta 2 kuu jooksul ei ole teatanud oma nõudest üürniku vastu pärast lepingu lõppemist.

Esitatud lepingu p 6.6 nähtub, et kui üürnik rikub lepingut ja üürileandja ütleb lepingu selle tõttu üles, siis jääb lepingu ülesütlemisel tagatisraha leppetrahvina üürileandjale. Seega on pooled lepingu p 6.6. kokku leppinud leppetrahvi rakendamises VÕS § 158 järgi, mille nõudmisest tuleb VÕS § 159 lg 2 alusel mõistliku aja jooksul võlgnikku teavitada. VÕS § 308 lg 3 alusel ja lepingu p 2.7 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja on ei ole lepingu lõppemisest 2 kuu jooksul teavitanud oma nõudest üürniku vastu.

Kostja on ise väitnud, et pooltevaheline leping lõppes kostjapoolse ülesütlemisega 25.09.2011 põhjusel, et hageja rikkus lepingut. Seega oli kostjal võimalus teatada lepingu p 6.6. järgsest leppetrahvi rakendamisest VÕS § 159 lg 2 järgi ning oma võimalikust nõudest hageja vastu kooskõlas VÕS § 308 lg 3 ja lepingu p 2.7 järgi 2 kuu jooksul lepingu lõppemisest ehk hiljemalt 25.11.2011. Hageja on märkinud (t/l 19, 87), et kostja on oma teatega hilinenud. Sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud (t/l 52-57, 84, 103-104). Esitatud ülesütlemise avalduses 25.09.2011 (t/ lk 59) ei ole kostja teavitanud, milline on tema nõue hageja vastu, vaid on märkinud üksnes seda, et kui leping on üles öeldud üürnikupoolse lepingu rikkumisega, siis jääb tagatisraha leppetrahvina üürileandjale. Kohus leiab, et märgitud avaldusest ei nähtu, milline on tegelik nõue hageja vastu, samuti ei nähtu, kas kostja kavatseb leppetrahvi nõude esitada või ei, seega ei ole selge avalduses kostja tahtevaldus leppetrahvi ja nõude osa ning tsiteeritud on vaid lepingu teksti. Oma nõude suuruse ja tasaarvestuse avalduse tegi kostja alles kohtumenetlus ajal summas 2238,20 € 23.05.2012 (t/l 52jj), st peaaegu 7 kuu pärast väidetavat lepingu ülesütlemist. Seega on kostja oma väidetavast nõudest hageja vastu teatanud ning teinud oma nõudega tasaarvestusavalduse hageja tagatisraha nõudele pärast VÕS § 308 lg 3 ja lepingu p 2.7 sätestatud tähtaega. Eeltoodu alusel ei olnud kostjal õigus ka lepingu p-l 6.6 tuginedes jätta hageja tasutud tagatisraha endale, rakendada leppetrahvi, millest teatamise mõistlik tähtaeg oli samuti lõppenud VÕS § 159 lg 2 järgi. Nii on hagejal õigus nõuda VÕS § 308 lg 3 ning lepingu p 2.7 alusel tagatisraha tagasi ja hagejal on põhjendatud vastuväide kostja tasaarveldusavaldusele. Eeltoodu tõttu ei olnud kostjal õigust tasaarvestada oma nõuet hageja tagatisrahanõudega VÕS § 200 lg 4 järgi ja seega ei ole hageja tagatisraha nõue ning pooltevaheline võlasuhe VÕS §197 lg 2, VÕS § 186 p 2 järgi lõppenud. Isegi kui leping oleks

3 (3) lõppenud 04.10.2011 nagu väitis hageja, on kostja nõue, leppetrahvinõue ja tasaarvestusavaldus tehtud ikkagi ülalmainitud tähtaegu rikkudes ega mõjutaks asjas tehtavat lahendit, mistõttu ei ole vaja anda hinnangut hageja väitele, kas leping lõpetati poolte kokkuleppel, kas hageja rikkus lepingut, kas hagejal oli võlg või ei.

VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustused täita vastavalt seadusele ja lepingule. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine mittekohane täitmine, täitmata jätmine, sj täitmisega viivitamine. Kostja tagatisraha hagejale ei ole tasunud ning rikub seega lepingu p 2.7 ja VÕS § 308 lg 3 sätestatud tagatisraha tasumise kohustust ning on seega seni viivituses VÕS § 100 mõttes. Selle tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 II lause alusel kohustuse täitmist ja viivist. Viivise suuruse üle vaidlus puudus, seega on viivis 14.01.2013 seisuga (t/l 119, 124) 165,11 eurot. Kooskõlas TsMS § 367 mõistab kohus välja kostjalt viivise edaspidi alates 15.01.2013 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Ülaltoodut arvestades on hageja nõue tõendatud ja põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlga 1830 eurot, seisuga 14.01.2013 viivist 165,11 eurot ning alates 15.01.2013 põhivõlalt 1830 eurolt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Poolte poolt esitatud muud tõendid asjas tähtsust ei oma ja kohus nendele hinnangut ei anna.

Otsus kuulub TsMS § 405 lg 1 p 10 järgi viivitamatule täitmisele.

Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind TsMS 163 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi määrab kohus kindlaks menetluskuluderahalise suuruse.

Tsiviilasja hind on hagi on hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 123, § 133 lg 1, 2 järi põhinõude väärtus ehk 1830 eurot. Hageja tasus riigilõivu 59,40 € (maksekäsu kiirmenetluse avaldus, t/l 4, 43,) ja hagilt 328,56 €, muid kulusid ei ole esitanud ega nõudnud (menetlusse võtmise määruse p 6, t/l 48, kättesaamise kinnitus t/l 50). Seega tuleb kostjalt TsMS § 163 lg 1 ja § 405 lg 1 p3 järgi välja mõista hageja riigilõivu katteks 387,96 eurot.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik