3-12-2029/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2029

Haldusasi

Baltic Energy Investment Group OÜ pankrotihaldur Andres

Tootsmani (Tootsman) kaebus Maksu- ja Tolliameti

07.08.2012 korralduse nr 13-2.7/90192, mille lisaks on

arest/maksejuhis

nr

13-2.7/89782

ja

19.09.2012

vaideotsuse nr 6- 1/1008-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Baltic Energy Investment Group OÜ

pankrotihaldur Andres Tootsman

Kaebuse esitaja lepinguline esindaja: Vandeadvokaat

Marko Kaevando

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Ivar Siska

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.04.2012 edastas Maksu- ja Tolliamet (MTA) Baltic Energy Investment Group OÜ-le

maksuteate 2012.a maamaksu kohta, millest nähtus nii tasumisele kuuluv summa, kui ka

tasumise tähtaeg (tl 49).

28.06.2012 korraldusega nr 13-11/5434 kohustas MTA kaebajat tasuma 2012.a maamaksu

võla summas 11 267 eurot (tasumise tähtpäev oli 01.06.2012). Korraldus sisaldas

sundtäitmise hoiatust (tl 50-51).

07.08.2012 tegi MTA kolmandale isikule Swedbank AS-ile korralduse 13-2.7/90192, mille

lisaks on arest/maksejuhis nr 13-2.7/89782 (tl 52-53) kaebaja pangakonto arestimiseks ja

pangakontolt raha ülekandmiseks MTA pangakontole. Swedbank AS täitis korralduse

järgmiselt: 08.08.2012 kanti MTA pangakontole 10 555,83 eurot ja arestiti kaebaja

pangakonto summas 711,17 eurot MTA kasuks ning 15.08.2012 kanti kaebaja pangakontolt

MTA pangakontole arestitud ulatuses 711,17 eurot.

2. Energy Investment Group OÜ pankrotihaldur Andres Tootsman esitas korraldusele vaide,

mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 19.09.2012 vaideotsusega nr 6- 1/1008-2 rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 24.09.2012 Baltic Energy Investment Group OÜ

pankrotihaldur Andres Tootsmani kaebus Maksu- ja Tolliameti 07.08.2012 korralduse nr 13-

2.7/89782 ja 19.09.2012 vaideotsuse nr 6- 1/1008-2 tühistamiseks.

4. 16.10.2012 määrusega võttis kohus Baltic Energy Investment Group OÜ pankrotihaldur

Andres Tootsmani kaebuse menetlusse. 22.11.2012 määrusega määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. Kohus määras menetlusosalistele lõplike

seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

5. 12.02.2013 kinnitab kaebuse esitaja, et tema sooviks oli vaidlustada tühistamisnõudega

Maksu- ja Tolliameti 07.08.2012 korraldus nr 13-2.7/90192, mille lisaks on arest/maksejuhis

nr 13-2.7/89782 ja 19.09.2012 vaideotsus nr 6- 1/1008-2.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub tühistada Maksu- ja Tolliameti 07.08.2012 korralduse nr 13-2.7/90192, mille

lisaks on arest/maksejuhis 13-2.7/89782 ja 19.09.2012 vaideotsuse nr 6- 1/1008-2.

6.1. Kaebaja selgitab, et Harju Maakohtu 23.12.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-30254

kuulutati välja Baltic Energy Investment Group OÜ, registrikood 10822275 (edaspidi: BEIG

või võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Andres Tootsman (tl 9-11 pöördel).

BEIG pankrotivarasse kuulus hoonestusõigus (registriosa nr 10506502), mis koormab AS-le

Tallinna Sadam kuuluvat Maardu linnas Maardu tee 65B asuvat kinnistut. Et hoonestusõigus

kuulus BEIG-le ka 01.01.2012 seisuga, tekkis BEIG-l maamaksuseaduse (MaaMS) § 8 lg 1

järgi kohustus tasuda hoonestusõigusega koormatud kinnisasjalt arvestatud maamaksu 2012 a

eest. Viidatud maksukohustuse suuruseks on 22 534 €, sellest poole (11 267 €) tasumise

tähtpäev saabus 01.06.2012.

Kuna BEIG pankrotivaras rahalisi vahendeid ei olnud (hoonestusõiguse müümiseks

korraldatud enampakkumised olid ostjate puudumise tõttu nurjunud), ei olnud halduril

võimalik maamaksukohustust täita. Seetõttu andis Maksu- ja Tolliamet (edaspidi: MTA või

vastustaja) 28.06.2012 korralduse nr 13-11/5434, millega kohustas BEIG-d tasuma

maksuvõlg 11 267 eurot 10 päeva jooksul korralduse kättesaamise päevast arvates.

Pankrotivaras rahaliste vahendite puudumise tõttu ei olnud võimalik korraldust täita.

BEIG pankrotivarasse kuulunud hoonestusõigus õnnestus müüa kordusenampakkumisel

10.07.2012 AS-le Tallinna Sadam hinnaga 106 000 €, millele lisandub käibemaks (tl 12-13

pöördel) (käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustus oli vastavalt KMS §-le 411 ostjal,

seega müügihinnale lisanduv käibemaks ei laeku BEIG pankrotivarasse.) Kuivõrd muud vara

BEIG-l ei ole (see asjaolu nähtub ka Harju Maakohtu 23.12.2011 pankrotimäärusest), siis

ongi hoonestusõiguse müügist laekunud summa (so 106 000 €) sisuliselt kogu pankrotivara,

mille arvel tuleb seaduses sätestatud korras ja ulatuses teha pankrotimenetlusega seotud

väljamaksed ja rahuldada võlausaldajate nõuded.

BEIG pangakonto väljavõttega tutvudes sai kaebaja teada, et 08.08.2012 on maksuhalduri

07.08.2012 korralduse nr 13-2.7/89782 (edaspidi ka: korraldus) alusel kantud võlgniku

kontolt üle 10 555,83 euro MTA kontole. 15.08.2012 on BEIG kontolt kantud sama

Korralduse alusel MTA kontole veel 711,17 eurot. Kuigi korraldust ennast ei ole kaebajale

tänaseni edastatud, on arvestades asjaolusid ja MTA 19.09.2012 vaideotsuse p.-s 1.3 märgitut

ilmne, et tegemist oli MKS § 131 lg 1 alusel antud korraldusega, so korraldusega BEIG

pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmiseks MTA pangakontole. Samuti on

ilmne, et korraldus on suunatud just 01.06.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud

maamaksuvõla 11 267 € sissenõudmisele.

6.2. Kaebaja on seisukohal, et korraldus on vastuolus PankrS §-ga 146 lg 2, seda tulenevalt

alljärgnevast:

6.2.1. MKS § 128 lg 1 sätestab, et maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral

rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Ühelt poolt tähendab see, et

maksuhaldur võib pankrotimenetluse ajal tekkinud maksuvõla (kui massikohustuse)

sundtäitmist

nõuda

võlgnikult

pankrotimenetluse

kestel

üldises

(maksuvõlgade

sissenõudmiseks ettenähtud) korras vastavalt PankrS § 149 lg-le 1. Teisalt tähendab see aga

ka seda, et massikohustusena käsitletava maksuvõla sissenõudmisel tuleb arvestada ka muid

pankrotiseaduse

sätteid,

eelkõige

PankrS

§-s

sätestatut,

mis

reguleerib

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemise korda.

6.2.2. PankrS § 146 lg 1 sätestab, et enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse

pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara

välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema

ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Sama

paragrahvi 2.lõike kohaselt, kui jaotamisele kuuluvast varast ei jätku kõigi samas järjekorras

rahuldamisele kuuluvate nõuete rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate

nõuete suurusega.

6.2.3. Eelnevast tuleneb, et enne massikohustuste (mille hulka kuuluvad ka pankrotimenetluse

ajal tekkinud maksukohustused) täitmist tuleb pankrotivara arvel rahuldada vara välistamise

ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded ning maksta võlgnikule ja tema

ülalpeetavatele elatist. Alles seejärel lubab PankrS teha pankrotivarast väljamakseid

massikohustuste rahuldamiseks, kusjuures juhul, kui pankrotivarast ei piisa nende täielikuks

rahuldamiseks, tuleb massikohustused rahuldada võrdeliselt nende suurusega. Järelikult sõltub

pankrotimenetluse kestel tekkinud maksukohustuste täitmine ja täitmise ulatus PankrS § 146

järgi sellest, kas pankrotivaras on piisavalt vahendeid vara välistamise ja tagasivõitmise

tagajärgedest tulenevate nõuete rahuldamiseks, elatise maksmiseks ning kõikide

massikohustuste täitmiseks.

6.2.4 Asjaolu, kas pankrotivarast piisab kõigi massikohustuste täitmiseks täies ulatuses või

mitte, selgub lõplikult alles pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohtu poolt

(täpsemalt – lõpparuande kinnitamise kohta tehtud kohtumääruse jõustumisel, kuivõrd selline

määrus on PankrS § 164 järgi vaidlustatav). PankrS § 162 lg 2 p 2 järgi tuleb lõpparuandes

märkida andmed sama seaduse §-s 146 nimetatud väljamaksete kohta. Vastavalt PankrS §-le

66 lg 3 kontrollib kohus lõpparuande kinnitamisel halduri kohustuste täitmiseks tehtud

kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse,

kusjuures ka sellised kulutused on massikohustusteks PankrS §-de 146 lg 1 p 3 ja 148 lg 1 p 1

järgi ( PankrS § 148 lg 1 p.1 järgi on massikohustusteks pankrotimenetluse ajal halduri poolt

oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused)

6.2.5 Seega selgub alles lõpparuande kinnitamisel, kas ja millises ulatuses kuulub

pankrotimenetluse ajal tekkinud maksukohustus PankrS § 146 lg-te 1 ja 2 järgi täitmisele.

Seetõttu ei või maksuhaldur kaebaja arvates rakendada ka MKS § 131 lg 1 sätestatud

abinõusid pankrotimenetluse ajal tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks enne lõpparuande

kinnitamist. Maksuvõla sundtäitmine enne lõpparuande kinnitamist võib kahjustada neid

võlausaldajaid, kellel on õigus esitada PankrS § 146 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõudeid,

kuivõrd maksuvõla sundkorras sissenõudmine võib muuta selliste nõuete rahuldamise

võimatuks ja see oleks vastuolus PankrS §-s 146 lg 1 sätestatud väljamaksete tegemise

järjekorraga. Samuti võib see kahjustada ülejäänud massikohustuste võlausaldajate õigusi, kui

selle tulemusena muutub võimatuks massikohustuste proportsionaalne rahuldamine, nagu

nõuab PankrS § 146 lg 2.

6.2.6. BEIG pankrotimenetluses kaebuse esitamise seisuga lõpparuannet kinnitatud ei ole ning

seega ei ole hetkel lõplikult selge, millises ulatuses kuulub pankrotimenetluse ajal tekkinud

maamaksukohustus täitmisele. Arvestades ühelt poolt BEIG pankrotivara suurust ning teiselt

poolt juba käesolevaks hetkeks tekkinud massikohustuste suurust, on aga juba käesolevaks

ajaks ilmselge, et korraldus on vastuolus PankrS § 146 lg 2, kuna selle kohaselt täidetakse

BEIG-l pankrotimenetluse ajal tekkinud maamaksukohustust ebaproportsionaalselt suures

ulatuses võrreldes teiste massikohustuste täitmisega.

6.2.7. Nagu eespool märgitud, puudub BEIG-l muu pankrotivara peale hoonestusõiguse, mis

müüdi kaebaja poolt 10.07.2012 läbiviidud kordusenampakkumisel hinnaga 106 000 €

(millele lisandub käibemaks). Samas on BEIG pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena

tunnustatud AS Tallinna Sadam nõuet summas 981 217,99 €, seda tulenevalt samale

hoonestusõigusele AS-i Tallinna Sadam kasuks seatud reaalkoormatisest hoonestusõiguse

tasu maksmise tagamiseks (tl 23-24). Seda, et reaalkoormatisega tagatud hoonestusõiguse tasu

maksmise nõue on võrdsustatud pandiga tagatud nõudega, on kinnitanud ka Riigikohus

(12.06.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-59-12 p 11).

6.2.8. PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus

pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes

1 nimetatud väljamaksed (pankrotimenetlusega seotud väljamaksed) võrdeliselt pandieseme

müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent

mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Järelikult tuleb

AS-le Tallinna Sadam tema pandiga tagatud nõude rahuldamiseks maksta välja minimaalselt

85 % hoonestusõiguse müügihinnast, so 90 100 eurot.

6.2.9. Tulenevalt eeltoodust on BEIG pankrotivara suuruseks, mille arvel on võimalik teha

PankrS §-s 146 sätestatud väljamakseid, hinnanguliselt ca 15 900 eurot (hoonestusõiguse

müügist laekunud 106 000 eurot miinus pandiga tagatud nõude rahuldamiseks minimaalselt

väljamaksmisele kuuluv 90 100 eurot). Kuna PankrS § 146 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud

väljamakseid BEIG pankrotimenetluses teha ei tule, on eeltoodud summa ulatuses võimalik

täita pankrotimenetluse ajal tekkinud massikohustusi (sh maamaksukohustust). Viidatud

summa on aga oluliselt väiksem juba käesolevaks hetkeks tekkinud massikohustuste

suurusest.

6.2.10. Kõik hoonestusõigusega seoses tekkinud kohustused alates BEIG pankroti

väljakuulutamisest kuni hoonestusõiguse võõrandamiseni on käsitletavad massikohustustena

ja tuleb kanda pankrotivara arvel vastavalt PankrS §-le 146. Sarnaselt maamaksu tasumise

kohustusega on selliseks kohustuseks ka kinnistu omanikule (AS-le Tallinna Sadam)

hoonestusõiguse tasu maksmise kohustus (AÕS § 254).

6.2.11. Võlgniku poolt tasumisele kuuluva hoonestusõiguse aastatasu suurus sätestati BEIG ja

AS Tallinna Sadam vahel 31.01.2003 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise võlaõiguslikus

lepingu (tl 25-34 pöördel) punktis 7.1, mida muudeti 25.02.2008 sõlmitud kokkuleppe

punktiga 3.2 (tl 35-37 pöördel) ja mille kohaselt on hoonestusõiguse aastatasu suuruseks 2

454 900 krooni (so 156 896,70 eurot). Vastavalt 31.01.2003 sõlmitud lepingu punktile 9.1

pidi hoonestaja (so BEIG) maksma pool hoonestusõiguse tasust iga aasta 1.jaanuariks

ettemaksuna järgmise poolaasta eest ning teise poole hoonestusõiguse tasust iga aasta

1.juuliks ettemaksuna järgmise poolaasta ees. Järelikult tekkis BEIG-l pankrotimenetluse ajal

kohustus maksta AS-le Tallinna Sadam hoonestusõiguse tasu 1 aasta eest, so summas 156

896,70 eurot (2 454 900 krooni) (et BEIG pankrot kuulutati välja 23.12.2011 ning

hoonestusõigus müüdi 10.07.2012 enampakkumisel, on massikohustuseks nii 01.01.2012 kui

01.07.2012 tasumisele kuulunud hoonestusõiguse tasu). Nimetatud kohustus on PankrS § 148

järgi samasugune massikohustus nagu pankrotimenetluse ajal tekkinud maamaksu tasumise

kohustus.

6.2.12. Seega ainuüksi eelnimetatud kahe massikohustuse (maamaks ja hoonestusõiguse tasu)

suurus on kokku 179 430,70 eurot, millest maamaksukohustus (22 534 eurot) moodustab ca

12,55 %. Kuivõrd BEIG pankrotivara suuruseks, mille arvel on võimalik teha PankrS §-s 146

sätestatud väljamakseid, on hinnanguliselt vaid 15 900 eurot, on ilmne, et pankrotivarast kõigi

massikohustuste täitmiseks ei piisa ja PankrS § 146 lg 2 järgi tuleb massikohustused

rahuldada võrdeliselt nende suurusega. Isegi kui lähtuda ebatõenäolisest eeldusest, et rohkem

massikohustusi BEIG pankrotimenetluses ei tekigi, ei saaks maamaksukohustust PankrS §

146 lg 2 järgi täita rohkem kui 1 995,45 € ulatuses (15900 × 12,55 %). Seega on korraldus

BEIG pangakonto arestimiseks ja võlgniku kontolt raha ülekandmiseks MTA kontole

sissenõutavaks muutunud maamaksuvõla 11 267 € ulatuses ilmselgelt vastuolus PankrS §-ga

146 lg 2.

6.2.13. MTA väidab 19.09.2012 vaideotsuse punktis 2.2, et kaebaja eksib leides, et PankrS §

146 lg 2 kohustab rahuldama massikohustusi võrdeliselt nende suurusega. MTA väidetel ei

rakendu nimetatud sättes ettenähtud nõuete proportsionaalse rahuldamise põhimõte

massikohustuste väljamaksmisele. MTA selline seisukoht on täiesti põhjendamata ja

kaebajale arusaamatu.

PankrS § 146 reguleerib kõigi pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist, mis tuleb

teha enne pankrotivõlausaldajatele jaotise alusel väljamaksete tegemist. Lg 1 sätestab selliste

väljamaksete tegemiseks kindla järjekorra (4 järku) ning lg 2 sätestab üheselt, et kui

jaotamisele kuuluvast varast ei jätku kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate nõuete

rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega. Puudub mistahes

alus tõlgendada PankrS § 146 selliselt, et lg 2 sätestatud nõuete proportsionaalse rahuldamise

põhimõte laieneb üksnes lg 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud väljamaksetele (vara välistamise ja

tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, elatisenõuded ja pankrotimenetluse kulud),

kuid mitte lg 1 punktis 3 nimetatud väljamaksetele (massikohustused). Samuti ei saa kuidagi

asuda seisukohale, et lg 2 ei reguleeri mitte pankrotimenetlusega seotud väljamaksete

tegemist (sh massikohustuste täitmist), vaid hoopis pankrotivõlausaldajate nõuete

rahuldamist. Sellise tõlgenduse välistab nii sätte paiknemine §-s 146 (mis reguleerib üheselt

just

pankrotimenetlusega

seotud

väljamaksete

tegemist)

kui

ka

asjaolu,

et

pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise põhimõtted on sätestatud hoopis PankrS §-s 153

(kusjuures analoogne proportsionaalse rahuldamise põhimõte on pankrotivõlausaldajate

nõuete osas sätestatud viidatud paragrahvi lg-s 6). Seega on MTA käsitlus, mille kohaselt ei

laine PankrS § 146 lg 2 sätestatu massikohustustele, täiesti meelevaldne.

6.2.14. MTA on 19.09.2012 vaideotsuse viidanud ka PankrS § 149 lg 1 sätestatule, mille

kohaselt võib massikohustuse täitmist nõuda võlgnikult pankrotimenetluse ajal üldkorras.

Kaebaja arvates on ilmne, et PankrS § 146 lg 2 on viidatud sätte suhtes erinormiks. Kui

lähtuda käsitlusest, et iga massikohustuse võlausaldaja võib nõuda võlgnikult PankrS § 149 lg

1 alusel kohustuse täitmist tema ees täies ulatuses sõltumata sellest, kas võlgniku

pankrotivarast piisab kõigi massikohustuste täitmiseks, tähendaks see sisuliselt seda, et

massikohustused täidetakse vastavalt ajalisele paremusele, st vastavalt sellele, millised

võlausaldajad suudavad oma massikohustuste nõuded võlgniku vastu kõige kiiremini maksma

panna. Nimetatu oleks ilmselgelt vastuolus PankrS § 146 lg 2 sätestatuga.

6.3. Eeltoodud väidete täpsustamiseks ja tõendamiseks esitab kaebaja täiendavalt Harju

Maakohtu 18.12.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-30254, millega kinnitati jaotusettepanek

BEIG pankrotimenetluses (tl 65-66 pöördel). Viidatud määrusest nähtuvad järgmised

asjaolud:

(i) BEIG pankrotivara suuruseks on kokku 107 089 eurot, millest 1089 eurot oli BEIG

pangakontol tema pankroti väljakuulutamise hetkel ning 106 000 eurot laekus pankrotivara

müügist, kusjuures viimatinimetatud summa arvel tuleb 90 100 euro ulatuses rahuldada AS-i

Tallinna

Sadam

eesõigusnõuet

ning

euro

ulatuses

on

võimalik

teha

pankrotimenetlusega seotud väljamakseid (määruse p.1, 2.2, 3.1 ja 4). Seega pankrotivara

suuruseks, mille arvel on võimalik teha PankrS § 146 nimetatud väljamakseid, on

maksimaalselt 16 989 eurot;

(ii) BEIG pankrotimenetluses praeguseks teadaolevate massikohustuste suuruseks on 181

760,93 eurot, millest 2012 a maamaksukohustus 22 534 eurot moodustab ca 12,4 % (määruse

p.2.1). Arvestades PankrS §-s 146 lg 2 sätestatut on maamaksukohustust võimalik täita

maksimaalselt seega 2 106,63 euro ulatuses (16989 × 12,55 %).

6.4. MTA 16.10.2012 vastuses esitatud käsitlus, mille kohaselt ei ole PankrS §-st 146 lg 2

tulenev väljamaksete proportsionaalsuse põhimõte rakendatav massikohustuste (sh

maksukohustuste) suhtes, on ebaõige, nagu on põhjendatud juba esialgse kaebuse punktis

3.13. Kaebaja jääb kõigi varemesitatud põhjenduste juurde ning leiab, et siinkohal ei ole

mingit tähtsust asjaolul, kas maamaksu tasumise kohustus ja selle suurus oli kaebajale teada

või mitte. Kaebaja osundab, et samuti oli juba pankroti väljakuulutamise hetkel teada BEIG

kohustus tasuda AS-le Tallinna Sadam hoonestusõiguse aastatasu, mis on oma olemuselt

samasugune massikohustus (PankrS § 148 tähenduses) nagu maamaksu tasumise kohustus.

Seega vastustaja käsitluse järgi oleks kaebaja võinud kogu BEIG pankrotivara arvel, mida on

võimalik kasutada pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemiseks, täita üksnes BEIG

massikohustust AS-i Tallinna Sadam ees, jättes maamaksukohustuse täies ulatuses täitmata.

Vaevalt vastustaja sellise kaebaja tegevusega nõustunud oleks.

6.5. Kaebaja esitab kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kaebaja

menetluskulud käesolevas asjas seisnevad alljärgnevas: kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv

summas 338,01 eurot (tl 38); õigusabikulud summas 414 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt

lisatud kuludokumentidele (tl 67-70). Kaebaja märgib, et õigusabikulud on tasutud OÜ

Kodukontor poolt, mille kaudu pankrotihaldur Andres Tootsman tegutseb. HKMS § 109 lg 5

järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need

muu isik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7.1 Vastustaja jääb kõigepealt oma vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde. Lisaks

märgib vastustaja, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et maksuvõla aluseks on pool 2012.a

maamaksuvõlast ning et nimetatud võlgnevus on käsitletav massikohustusena pankrotiseaduse

(PankrS) § 148 lg 1 mõistes.

7.2. Vastustaja märgib, et kaebuse keskseks küsimuseks on, kas vastustajal on õigus

massikohustuse rahuldamiseks teha pankrotimenetluse kestel täitetoiminguid? Kaebaja on

seisukohal, et vaidlusalune korraldus on vastuolus PankrS § 146 lg 2, mille kohaselt kui

jaotamisele kuuluvast varast ei jagu kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate nõuete

rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega.

PankrS § 146 lg 2 reguleerib olukorda, kus „jaotamisele kuuluv vara“ all peetakse silmas

kogu pankrotivara, mis kuulub jaotamisele, mitte kitsalt massikohustuste samas järjekorras

olevaid väljamakseid. Sellele viitab lg-s 1 nimetatu: „enne jaotise alusel raha väljamõistmist

tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed“. PankrS § 154 sätestab, et

jaotis on suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on

võlausaldajal

õigus

vastavas

rahuldamisjärgus

tunnustatud

nõude

alusel.

Nõuete

rahuldamisjärgud on toodud §-s 153.

PankrS § 149 lg 1 kohaselt võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda massikohustuse

täitmist üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara

suhtes. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et massikohustuste puhul ei ole

rakendatav väljamaksete võrdelisus nagu seda mõistab kaebaja. Pealegi nõuaks kaebaja

käsitlus massikohustuste täitmiseks lõpparuande koostamist, mis omakorda oleks vastuolus

PankrS § 149 lg-s 1 nimetatud õigusega viia läbi täitemenetlus pankrotivara suhtes.

Samuti oleks loogikavastane olukord, kus näiteks elektrienergia või sideoperaatoriga sõlmitud

lepingu eest tasutakse mitte jooksvalt, vaid alles lõpparuande koostamise järgselt. Sarnaselt

kestvuslepingutele oli ka maamaksu tasumise kohustus ja suurus kaebajale varasemalt juba

ette teada.

7.3. Vastustaja peab vajalikuks selgitada korralduste registreerimisnumbritest tulenevaid

erinevusi. Nimelt taotleb kaebaja mh MTA 07.08.2012 korralduse nr 13-2.7/89782

tühistamist. Vastustaja esitas kohtule 19.11.2012 vastuse kaebuse ühes lisadega. Lisa nr 3

kohaselt on tehtud Swedbank AS-ile 07.08.2012 korraldus nr 13-2.7/90192. Viimati

nimetatud korralduse juurde kuulub omakorda lisa 1, millest nähtub tabel. Vastustaja juhib

tähelepanu tabeli viimasele reale „Arest/maksejuhise korraldus – nr, kuupäev“ ning sama

lehekülje all kajastub pangale tehtud korralduse nr 13-2.7/89782. Selgituseks veel niipalju, et

vahepealne valge osa on kinni kaetud, et tagada kolmandate isikute suhtes maksu- ja

pangasaladus. Eelnev selgitab, miks kaebaja pangakonto väljavõttest kajastub viide

korraldusele nr 13-2.7/89782, kuivõrd pank lähtub sellest kui maksejuhise korralduse

numbrist (vt kaebus p 1.5.). Korraldus nr 13-2.7/90192 oli adresseeritud Swedbank AS-ile,

seetõttu ei pidanudki kaebaja nimetatud korraldust kätte saama.

7.4. Kaebaja esitas täiendava tõendi – Harju Maakohtu 18.12.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-

11-30254. Vastustaja ei näe seost vaidlustatud korralduse ja nimetatud määruses toodud

jaotamise vahel. Harju Maakohtu määrusest nähtub üksnes jaotusettepaneku kinnitamine,

maakohus kinnitab temale esitatud andmed. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks

võtnud mingitki seisukohta maamaksu tasumise osas. Samuti ei nähtu, et maakohus oleks

üldse teadlik käesolevast haldusasjast. Pole välistatud, et kui maakohus oleks teadnud

käesolevast kohtuasjast, ei oleks maakohus nimetatud kuupäeval jaotusettepanekut

kinnitanudki. Vastustaja leiab, et kaebaja esitatud tõend on informatiivne ja seetõttu

mitteasjakohane käesolevas kohtuasjas.

7.5. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kaebuses toodud seisukohad ei anna alust

vaidlustatud korralduse ja vaideotsuse tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane

ja piisavalt motiveeritud.

7.6. Vastustaja palub jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab oma otsust järgnevalt.

8.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1.1. Harju Maakohtu 23.12.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-30254 kuulutati välja Baltic

Energy Investment Group OÜ, registrikood 10822275 (edaspidi ka BEIG) pankrot ning

pankrotihalduriks nimetati Andres Tootsman (tl 9-11 pöördel).

8.1.2. 17.04.2012 edastas Maksu- ja Tolliamet (MTA) Baltic Energy Investment Group OÜ-le

maksuteate 2012.a maamaksu kohta. (tl 49). Maksuteade on kehtiv.

8.1.3. 28.06.2012 korraldusega nr 13-11/5434 kohustas MTA kaebajat tasuma 2012.a

maamaksu võla summas 11 267 eurot (tasumise tähtpäev oli 01.06.2012). Korraldus sisaldas

sundtäitmise hoiatust (tl 50-51). Kaebaja ei tasunud maamaksu korralduses määratud

tähtajaks.

8.1.4. 07.08.2012 tegi MTA kolmandale isikule Swedbank AS-ile korralduse nr 13-

2.7/90192, mille lisaks oli maksejuhis nr 13-2.7/89782 (tl 52-53) kaebaja pangakonto

arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmiseks MTA pangakontole. Vaidlust ei ole ka

selles, et Swedbank AS täitis korralduse järgmiselt: 08.08.2012 kanti MTA pangakontole 10

555,83 eurot ja arestiti kaebaja pangakonto summas 711,17 eurot MTA kasuks ning

15.08.2012 kanti kaebaja pangakontolt MTA pangakontole arestitud ulatuses 711,17 eurot.

8.1.5. BEIG’i pankrotihaldur Andres Tootsman esitas 15.08.2012korraldusele nr 13-

2.7/89782 vaide, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 19.09.2012 vaideotsusega nr 6- 1/1008-2

rahuldamata (tl 21-22 pöördel).

8.1.6. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja sooviks oli vaidlustada

07.08.2012 MTA korraldus nr 13-2.7/90192, mille lisaks on arest/maksejuhis nr 13-2.7/89782

ning mis on adresseeritud kolmandale isikule Swedbank AS-ile. Kaebaja on eeltoodut kohtule

ka kinnitanud (tl 82). Seejuures oleks MTA-l tulnud vastavalt hea halduse tavale juhtida

kaebaja tähelepanu vaidlustatud korralduse numbreid puudutavale veale juba vaidemenetluses

või hiljemalt esialgses vastuses kaebusele, mitte alles lõplike seisukohtade esitamisel.

8.1.7. Kohus ei pea käesolevas asjas asjasse puutuvaks kaebuse esitaja poolt esitatud tõendit -

Harju Maakohtu 18.12.2012 määrust tsiviilasjas nr 2-11-30254, millega kinnitati

jaotusettepanek BEIG pankrotimenetluses. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et ei näe

seost vaidlustatud korralduse ja nimetatud määruses toodud pankrotivara jaotamise vahel.

Viidatud määrus ei tõenda vaidlustatud korralduse seaduspärasust ega ka õigusvastasust.

Esitatud tsiviilkohtu määrusega on kinnitatud jaotusettepanek halduri taotluse alusel, mis ei

puutu käesolevasse vaidlusse. Käesolevas asjas omab tähtust eelkõige pankrotiseaduse

(PankrS) § -de 149 lg 1 ja § 146 lg 2 tõlgendamine koosmõjus maksukorralduse seadusega –

täpsemalt, kas maksuhalduril on õigus teha täitetoiminguid pankrotimenetluse ajal ning sellest

lähtuvalt tuleb võtta seisukoht, kas vaidlustatud korraldus oli õiguspärane või mitte.

8.2. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et vaidlustatud korralduse aluseks oli maamaksust

tekkinud maksuvõlg, mis on pankrotiseaduse kohaselt käsitletav massikohustusena PankrS §

148 lg 1 mõistes. Kohus märgib siinkohal ära, et käesolevat vaidlust silmas pidades omab

olulist tähtsust asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustanud talle 17.04.2012 edastatud

maamaksuteadet nr 469331 2012.a. maamaksu kohta. Nimetatud teates oli toodud nii

tasumisele kuuluv maamaksu summa kui ka maamaksu erinevate osade tasumise tähtaeg.

Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et kaebaja jättis tähtajaks maamaksu tasumata ega

pöördunud maksuhalduri poole selle ajatamiseks vms. taotlustega. Samuti ei vaidlustanud

kaebaja MTA 28.06.2012 korraldust nr 13-11/5434 maksuvõla tasumiseks ega täitnud seda.

8.3. Kohus leiab, et lähtudes maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 1 kolmandast lausest

rahuldatakse

maksukohustuslase

pankroti

väljakuulutamise

korral

maksuvõlad

pankrotiseaduses sätestatud korras. Samas eristab pankrotiseadus vähemalt olemuslikult kahte

sorti maksuvõlgasid – ühed, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille

rahuldamine toimub koos kõigi teiste nõuetega jaotusettepaneku alusel pankrotivara arvel (vt.

ka PankrS § 143-145). Teise osa maksuvõlgadest moodustavad massikohustusena (PankrS §

148) käsitletavad maksuvõlad, mis tekkivad peale pankroti väljakuulutamist ja mis on seotud

võlgniku majandustegevuse jätkamisega (PankrS § 148 lg 1 p 3). Nende kohustuste täitmiseks

näeb pankrotiseadus ette erikorra (PankrS § 146-150, § 158 jvm).

8.4. Käesolevat vaidlust silmas pidades leiab kohus kõigepealt, et tulenevalt MKS § 128 lg 1

viimasest lausest ja PankrS § 149 lg 1-st nende koostoimes, on käesoleval juhul

maksuhalduril

võimalik

läbi

viia

pankrotimenetluse

jooksul

tekkinud

maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetlus pankrotivara suhtes kasutades muuhulgas MKS 13. peatükis

„Sundtäitmine“ sätestatud norme. Käesoleval juhul ongi maksuhaldur andnud kaebajale

28.06.2012 korralduse nr 13-11/5434 maksuvõla tasumiseks. Nimetatud korraldus sisaldas

muuhulgas hoiatust (MKS § 129 lg 3), et maksuvõla tähtaegselt tasumata jätmise korral

algatab maksuhaldur sundtäitmise MKS 13. peatükis ning täitemenetlust reguleerivates

õigusaktides sätestatud korras.

8.5. Kaebaja poolt vaidlustatud 07.08.2012 MTA korraldus nr 13-2.7/90192, mille lisaks on

arest/maksejuhis nr 13-2.7/89782, on antud tulenevalt maksuvõla tasumata jätmisest ja on

seaduslik, sest kaebaja ei ole vaidlustanud eelnevaid haldusakte ja vaidlust ei ole asjaolu üle,

et maksuvõlg oli tasumata.

8.6. Kohus märgib, et sisuliselt on ebaõiged on kaebaja väited justkui tuleneks PankrS § 146

lg 2-st keeld rakendada massikohustuse sundtäitmist. Kaebaja arvates on ilmselge, et PankrS

§ 146 lg 2 on § 149 lg 1 suhtes erinormiks. Kaebaja on seisukohal, et kui lähtuda käsitlusest,

et iga massikohustuse võlausaldaja võib nõuda võlgnikult PankrS § 149 lg 1 alusel kohustuse

täitmist tema ees täies ulatuses sõltumata sellest, kas võlgniku pankrotivarast piisab kõigi

massikohustuste täitmiseks, tähendaks see sisuliselt seda, et massikohustused täidetakse

vastavalt ajalisele paremusele, st vastavalt sellele, millised võlausaldajad suudavad oma

massikohustuste nõuded võlgniku vastu kõige kiiremini maksma panna. Nimetatu oleks

kaebaja arvates ilmselgelt vastuolus PankrS § 146 lg 2 sätestatuga.

8.7. Kohus kaebaja eelmises punktis toodud käsitlusega ei nõustu. Kõigepealt märgib kohus,

et PankrS § 148 lg 1 toodud massikohustused on kohustused, mille tekkimine ja kestmine

sõltub suures ulatuses halduri tegevusest. Seega on nende täitmine suures ulatuses halduri

kontrolli all. Kohus on seisukohal, et halduri kontrollist tulenevalt omab PankrS § 146 lg 2 ja

149 lg 1 suhte õigeks hindamiseks erilist tähtsust PankrS § 148 lg 2. Nimetatud sättest nähtub

selgelt, et olukorras, kus pankrotivarast ei jätku massikohustuste täitmiseks, tuleb halduril

sellest teatada massikohustuse võlausaldajale. Juhul kui haldur jätab nimetatud kohustuse

täitmata, tuleb tal endal hüvitada selle tõttu võlausaldajatele tekitatud kahju (vt. ka PankrS §

63). Eeltoodust järeldub, et juhul, kui halduril on teada massikohustuse olemasolu, peab ta

hindama, kas seda on võimalik täita pankrotivara arvel ja kui ei ole, teavitama sellest

võlausaldajaid, kelle nõuded sel juhul rahuldatakse arvestades muuhulgas PankrS § 146 lg 2.

Juhul, kui haldur seda ei tee, siis rahuldatakse massikohustuse nõuded selleks seaduslikult

kättesaadava (lubatud) pankrotivara arvel lõplikult jaotusettepaneku alusel vastavalt PankrS §

146 lg 2, kuid lisaks tekib võlausaldajatel PankrS § 63 ja 148 lg 2 alusel kahjunõue halduri

vastu. Seega on halduril otsene kohustus jälgida, et erineval ajal tekkivad massikohustused

oleks täidetavad ja juhul, kui need seda ei ole massikohustuste täitmiseks kõlbuliku

pankrotivara vähesuse tõttu, tuleb tal nende täitmine peatada kasutades selleks kõiki tema

käes olevaid õiguslikke vahendeid. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et haldur teadis

maamaksukohustuse olemasolust. Veelgi enam – nähtuvalt 15.08.2012 esitatud vaidest, oli

haldurile selge, et tal puuduvad vahendid maamaksukohustuse täitmiseks (tl 19). Samas ei ole

ta aga sellele teadmisele vaatamata esitanud seaduses ettenähtud teateid massikohustuste

täitmise võimatuse kohta.

8.8. Eelpooltoodud kohtu käsitlust toetab täiendavalt PankrS § 158, mille lg 1 näeb samuti

ette pankrotihalduri kohustuse viivitamatult teatada võlausaldajatele olukorrast, kus

pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike

väljamaksete tegemiseks. Sama §-i teine lõige näeb ette, et sellisel juhul tehakse

pankrotivarast väljamaksed vastavalt § 146 ja et massivõlausaldajatel ei ole käesoleva seaduse

§ 149 nimetatud õigusi ehk õigust teostada täitemenetlust üldkorras.

Kohus märgib siinkohal täpsustavalt, et ta ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

massikohustuste täitmiseks on kõlbulik kogu pankrotivara. Kohus on siin kaebajaga sarnasel

seisukohal, et pankrotivara, mille kasutamise massikohustuste täitmiseks pankrotiseadus

välistab – näiteks PankrS § 153 lg 2 toodud ulatuses – ei saa arvestada massikohustuse

täitmiseks lubatava vara hulka. See aga ei tähenda, et massikohustuse sissenõudjal lasub

kohustus kontrollida, kas tema nõuet täidetakse seaduses lubatud vahendite arvelt. Kohus

leiab, et nähtuvalt käesolevas asjas esitatud tõenditest, pidi haldurile hiljemalt 10.07.2012

toiminud enampakkumise lõppemise hetkeks selge olema, et tal ei jätku vahendeid

massikohustuste täitmiseks.

8.9. Asjaolu, et haldur on halduskohtumenetluses esitanud tõendina Harju Maakohtu

18.12.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-30254, millega kinnitati jaotusettepanek BEIG

pankrotimenetluses (tl 65-66 pöördel), ei oma eeltoodust tulenevalt käesolevas haldusasjas

vaidlustatud korralduste õiguspärasuse suhtes mingit tähendust.

8.10. Kõike eelpooltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et olukorras, kus haldur ise ei

ole järginud oma pankrotiseaduses toodud kohustust esitada massikohustuste täitmise

võimatuse teadet maksuhaldurile ja võlausaldajatele, on maksuhalduri tegevus maksude

sissenõudmisel ja vaidlustatud korraldus(ed) seaduspärased ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tegi kohus otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja on palunud jätta

menetluskulud kaebaja kanda ja oma menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud.

Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik