2-11-11171/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2013.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-11171 Tsiviilasi A H hagi V L ja M L vastu abieluvaralepingu ja selle täiendamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.10.2012 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3500 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A H apellatsioonkaebus ning V L ja M L apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): A H (isikukood: XX, elukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Tiina Pill; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): V L (isikukood: XX, elukoht: Tallinn); Kostja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): M L (isikukood: XX, elukoht: Tallinn), kostjate tehinguline esindaja adv. Senny Pello Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON: 1. Harju Maakohtu 17.10.2012 otsus tühistada. 2. Saata tsiviilasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 3. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. 4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

2(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. 15.03.2011.a esitas A H Harju Maakohtusse hagi V L ja M L vastu. Hageja palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 14.11.2007 sõlmitud abieluvaralepingu ja 21.08.2008.a sõlmitud abieluvaralepingu täiendamise lepingu.

Hagiavalduse kohaselt laenas OÜ Wailester 04.07.2007.a laenuja käenduslepinguga nr W-T- 200 OÜ-le Traaman 200 000 krooni, tagastamise tähtajaga 05.10.2007.a. Laenu käendasid A K ja V L (p 3.3), kes aga kohustust ei täitnud. Harju Maakohus kinnitas 22.01.2009.a määrusega OÜ Wailester ning käendajate vahel sõlmitud kompromissi, mille kohaselt kohustus kumbki käendajatest tasuma 150 000 krooni, mida aga tehtud pole. 19.05.2009.a alustati täitemenetlust V Lilt võlgnevuse sissenõudmiseks. Täitemenetluses ei õnnestunud võlga sisse nõuda võlgnikul vara puudumise tõttu.

14.11.2007.a sõlmisid kostjad abieluvaralepingu, mille kohaselt jäi V L lahusvaraks OÜ Estfrys (likvideerimisel) osa ning M L lahusvaraks OÜ Raksman Grupp osa. 21.08.2008.a sõlmisid kostjad abieluvaralepingu täiendamise lepingu, mille kohaselt jäid mh kõik enne või pärast abieluvaralepingu täiendamise lepingu sõlmimist soetatud varad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vara registrisse kanti või kelle nimele mingi vara tulevikus kantakse. Samuti jäi tulu, mis tekib tegutsedes ettevõtjana, selle abikaasa lahusvaraks, kes selle tulu sai.

13.06.2008.a kanti M L kinnistusraamatusse Tallinnas, XX asuva kinnistu 1432/14956 suuruse osa kaasomanikuna (edaspidi kinnistu). Hagejale teadaolevalt ei ole kostjatel muud vara peale eelnimetatud äriühingute ning kinnistu mõttelise osa. Kinnistu kaasomandi osa näol oli tegemist kostjate ühisvaraga, sest XX elamu alune maa kinnistati kostjate abielu ajal. Abieluvaralepingud on sõlmitud selge eemärgiga pääseda kohustuste täitmisest võlausaldajate ees, kuivõrd kõik vara jäi abieluvaralepinguga M Lile. V L muutus maksejõuetuks just abieluvaralepingute sõlmimise tõttu, kahjustades abieluvaralepingute sõlmimisega hageja huve. Kostjad ei ole tõendanud, et V L oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Ainuüksi ettevõtte kapitali suurus (mis mh võib olla ka mitterahaline) ei näita V Lle jäänud vara tegelikku väärtust. 14.11.2007.a abieluvaralepinguga jäid V Lle Alu Metall OÜ, OÜ Asmeterk, OÜ Mertenson Grupp ja OÜ Estfrys osad, mille nimiväärtused kokku olid 21.08.2008.a abieluvaralepingu täiendamise lepingu sõlmimise ajal 91 000 krooni ja ei katnud seega hageja nõudeid. Tegelikkuses olid nimetatud ettevõtted väärtusetud, sest OÜ Estfrys on likvideerimisel alates 2008.a (17.04.2008 lõpetamiskanne), Asmeterk OÜ suhtes on 13.11.2008.a kuulutatud välja pankrot ning OÜ Mertenson Grupp on likvideerimisel alates 2008.a (17.04.2008.a lõpetamiskanne).

Harju Maakohtu 22.01.2009 määrusega ei tekkinud uut kohustust, vaid pooled leppisid kokku olemasoleva ja 04.07.2007.a sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlgnevuse tasumises.

3(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 Hageja omandas V L vastu nõude OÜ-lt Wailester 02.11.2010.a sõlmitud lepinguga ja teatis nõude loovutamisest on saadetud V Lle kohtule teatatud ja rahvastikuregistrijärgsele aadressile.

Hageja täiendas 15.08.2011.a hagi kostjate ühisvara jagamise nõudega (I kd lk 213-217), kuid Harju Maakohus keeldus 10.10.2012.a määrusega selle menetlusse võtmisest (II kd lk 142- 143).

Kostjate vastuväited 2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Puudub analüüs ning igasugused tõendid selle kohta, et V L oleks olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandist loobunud või maksejõuetuks muutunud abieluvaralepingu ja selle täienduse sõlmimisest tulenevalt. Asjaolu, et kohtutäituri tõendi kohaselt ei ole tänase päevani V L ega A Kl asunud võlgnevust likvideerima, ei tähenda, et V L oleks maksejõuetu. Tõendist ei nähtu, et täitemenetlust ei ole võimalik läbi viia või et V L oleks maksejõuetu. Pigem nähtub tõendist, et V Lil on arvelduskontod ning need on arestitud ning tema sõidulike on seatud keelumärge.

Hageja on kohut eksitanud. Tegelikult jagasid kostjad 14.11.2007.a abieluvaralepinguga viis osaühingut. V Lle jäid abieluvaralepinguga nelja osaühingu osad ning M Lle ühe osaühingu osast üksnes 21 000-kroonine osa 40 000 kroonisest osakapitalist. Seega jäi V Lile rohkem vara. Kui üldse, siis tuleks arvesse võtta nende osaühingute väärtus vara jagamise hetkel. Asjaolu, et hageja tugines hagi põhjendamisel OÜ Raksman Grupp ja OÜ Estfrys majandusseisundite võrdlemisele hagiavalduse seisuga, on oma olemuselt ebaõige. M Lile kuuluva Tallinnas, XX kinnistu 1432/14956 suurust mõttelist osa ei olnud veel abieluvaralepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud. M L ostis 09.05.2001.a kinnistu ehitise mõttelise osa ostu-müügilepinguga ja erastas selle Tallinna Linnavalituse 03.10.2007.a korraldusega nr 1689-k. Kostjad abiellusid 31.08.2002.a. M L lahusvaraks on seega Tallinnas, XX ehitise mõtteline osa, mille puhul on tegemist korteriga.

Abieluvaralepingu täiendust ei saa pidada hageja huvisid kahjustavaks ning V L maksejõuetuks muutumise põhjuseks. Kuivõrd hagejal on nõue üksnes V L vastu, siis M L majanduslik seisund ei oma asjas tähtsust. V L ei ole abieluvaralepinguga olulisel määral oma varast või oma osast ühises omandis loobunud ning muutunud abieluvaralepingu või selle täiendamise lepingu sõlmimise tagajärjel maksejõuetuks. V L väidetav võlgnevus tuleneb 22.01.2009.a kohtulikku kompromissi kinnitavast määrusest, mis on tekkinud peale abieluvaralepingu ja selle täienduse sõlmist. V L kohustus tekkis käendajaks olemisest, mitte V L poolt isiklikult võetud kohustuse tulemusena.

Hagi esitati 15.03.2011.a ning tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg-st 1 on hageja minetanud aegumise tõttu õiguse nõuda 14.11.2007.a abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamist, kuivõrd hagiavalduse esitamise hetkeks oli möödunud enam kui kolm aastat vastava lepingu sõlmimisest.

Hageja nõue oli ühisvara jagamise tagasivõitmine, mitte nõue ühisvara jagamiseks. Tegemist on hagi muutmisega ning kostjad ei ole sellega nõus (II kd lk 53-57).

Esimese astme kohtu otsus

4(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 3. Harju Maakohus tegi 17.10.2012.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks kostjate vahel 21.08.2008.a sõlmitud abieluvaralepingu täiendamise lepingu. Menetluskulud jäid poolte kanda.

Maakohus luges tõendatuks, et M L (endise nimega H) omandas 09.05.2001.a Tallinna linnalt 1432/14956 mõttelise osa ehitisest asukohaga Tallinn, XX (I kd lk 148); kostjad abiellusid 31.08.2002.a (I kd lk 151); OÜ Wailester laenas 04.07.2007.a laenuja käenduslepingu nr W- T-200 alusel OÜ-le Traaman 200 000 krooni, tagastamise tähtajaga 05.10.2007.a. OÜ Traaman laenu tagastamise kohustust käendasid p 3.3 kohaselt A K ja V L (I kd lk 11-12); Tallinna Linnavalitsuse 03.10.2007.a korraldusega algatati XX ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine ja ostueesõigusega erastamine (I kd lk 149); 14.11.2007.a sõlmisid kostjad abieluvaralepingu, mille kohaselt jäi V L lahusvaraks OÜ Estfrys osa nimiväärtusega 40 000 krooni, Alu Metall OÜ osa nimiväärtusega 21 000 krooni, OÜ Asmeterk osa nimiväärtusega 20 000 krooni, Mertenson Grupp OÜ osa nimiväärtusega 10 000 krooni ning M L lahusvaraks OÜ Raksman Grupp osa nimiväärtusega 21 000 krooni. Kostjad fikseerisid abieluvaralepingu eseme koosseisus Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri avatavasse registriossa sisse kantavast kinnistust, asukohaga Tallinn, XX 1432/14956 mõttelist osa (p 1.11) ja ehitise asukohaga Tallinn, XX 1432/14956 mõttelise osa, mille omanikuna oli Riiklikusse Ehitisregistrisse kantud M L, maa ostueesõigusega erastamise lepingut ei olnud sellel ajal sõlmitud. Tallinna Linnavalitsuse 03.10.2007.a korraldusega nr 1698-k on määratud ehitiste XX erastamisele kuuluva maa suuruseks 807 m² (p 1.12). Videviku tn 39 mõttelise osa jagamise suhtes ei ole abieluavaralepingus otsust tehtud (I kd lk 17, 140-147); M L kanti 13.06.2008.a kinnistusregistrisse Tallinnas, XX asuva kinnistu 1432/14956 suuruse osa kaasomanikuna (I kd lk 70); 21.08.2008.a sõlmisid kostjad abieluvaralepingu täiendamise lepingu, mille p 3.1.1 kohaselt jäid kummagi abikaasa poolt 14.11.2007.a sõlmitud abieluvaralepingus ja 21.08.2008.a sõlmitud abieluvaralepingu täiendamise lepingus nimetamata, kuid enne 21.08.2008.a sõlmitud lepingu sõlmimist soetatud või pärast nimetatud lepingu sõlmimist soetatav muu vara, sealhulgas registritesse kandmisele kuuluvad vallasja kinnisasjad ning varalised õigused (sh ka osalused äriühingutes, väärtpaberid jms) mis kantakse registrisse ühe või teise abikaasa nimele, selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele need vastavasse registrisse kantakse või registreeritakse, sealhulgas kummagi abikaasa poolt omandatavad aktsiad või osaühingu osad jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele need aktsiaraamatusse või osanike nimekirja kantakse (I kd lk 152-159); OÜ Wailester esitas kohtusse avalduse V L pankrotimenetluse algatamiseks. Harju Maakohus kinnitas tsiviilasjas nr 2-08-69383 22.01.2009.a määrusega kompromissi, mille kohaselt kumbki käendaja kohustus tasuma OÜ- le Wailester 150 000 krooni kuni 01.06.2011.a (I kd lk 13-15); Tallinna kohtutäitur R S algatas 19.05.2009.a Harju Maakohtu 22.01.2009.a määruse täitmiseks täitemenetluse Valmar L ja A K suhtes. Võlgnikele on täitmisteade kätte toimetatud ning nende pangakontod on arestitud. V L sõidukile on seatud keelumärge. 01.03.2011.a seisuga ei olnud võlgnikud asunud võlgnevust likvideerima. 18.09.2012.a seisuga ei oma võlgnikud registervara. Sissenõuete rahuldamine ei ole olnud võimalik vara puudumise tõttu. V Li ja A K ei ole täitemenetluste vältel üles näidanud initsiatiivi võlgnevuste likvideerimiseks (I kd lk 16, II kd lk 131); 02.11.2010.a loovutas OÜ Wailester nõude kostja V L vastu A Hle (I kd lk 77-78).

Maakohus hindas, kas hageja nõue on aegunud. TMS § 190 sätestab materiaalõiguslikud alused abieluvaralepingu vaidlustamiseks, kuid mitte aegumistähtaja, mis tuleneb tagasivõitmise tehingu puhul siiski TMS §-st 188. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 esimese lause kohaselt, seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat selle sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega sätestab TMS § 188

5(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 erandi TsÜS §-s 149 ettenähtud tähtajast. Kohus ei nõustunud, et tulenevalt TMS §-st 188 saaks aegumistähtaja algust siduda hageja poolt vaidlustatavast tehingust teadasaamisega või asjaoluga, kas hagejal mingil ajahetkel oli või puudus vajadus tehingu vaidlustamiseks. Subjektiivsest kriteeriumist TMS § 188 puhul lähtuda ei saa. Kuna TMS § 188 lg 1 sätestab objektiivse aegumistähtajana 3 aastat alates vaidlustatava tehingu tegemisest kuni hagi esitamise ajani, siis 14.11.2007.a abieluvaralepingu tagasivõitmise suhtes oli hagi esitamise ajaks aegumistähtaeg möödunud ja hagi tuleb jätta 14.11.2007.a tehingu osas rahuldamata. Isegi kui aegumine 14.11.2007.a tehingu suhtes kohaldamisele ei kuuluks, puuduks kohtul TMS § 190 p-st 3 tulenevalt alus nimetatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on kostjate poolt sellise abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimine, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus. Asjas ei ole tõendatud, et V L oleks 14.11.2007.a tehinguga olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobunud. Asjas ei ole vaidlust, et kostjad jagasid 14.11.2007.a abieluvaralepinguga viis kostjate kui abikaasade ühisvarasse kuuluvat osaühingu osa, mille tulemusena V L lahusvaraks jäi neli osaühingu osa nimiosade koguväärtusega 91 000 krooni ja M L lahusvaraks jäi üks osaühingu osa nimiväärtusega 21 000 krooni. Kuigi ehitise XX mõttelist osa abieluvaralepingus on mainitud, seda nimetatud lepingus ei jagatud (kuna selleks polnud vajadust, sest abielueelselt soetatud vallasvarana kuulus ta M L lahusvara hulka). Seega ületas V L lahusvarasse jagamise tulemusena kuuluvate osade nimiväärtuste suurus M LLe jagatud osa nimiväärtust enam kui 4 korda. Juhul kui hageja hinnangul osaühingu osa nimiväärtus selle osa harilikku väärtust (turuväärtust) õigesti ei kajasta (TsÜS § 65), tulnuks seda tõendada. Samas on hageja ise möönnud, et võimalus hinnata V Lle jäänud osaühingute osade väärtust 14.11.2007.a seisuga puudub, kuna enamik neist (Mertenson Grupp, Asmeterk, Estfrys) oli 2008.a jooksul lõpetatud ja majandusaasta aruandeid 2007.a kohta pole nende puhul esitatud. Alu Metall OÜ on äriregistrist kustutatud 2009.a, kuna majandusaasta aruanne oli jäetud esitamata. Kohus ei nõustunud, et osaühingute osade turuväärtuse erinevuse V L kahjuks saaks tuletada ainuüksi sellest asjaolust lähtuvalt, et osaühingud, mille osad jäid jagamise tulemusena V Lle, on tänaseks äriregistrist kustutatud, kuid osaühing, mille osa jäi M Lle (OÜ Raksmann Grupp) on senini toimiv ettevõte. Juhul kui kostjate poolt jagatud osaühingute osade hariliku väärtuse (turuhinna) kohta seisuga 14.11.2007.a tõendid puuduvad, tuleb osade väärtuste hindamisel lähtuda nende nimiväärtusest ja sellisel juhul ei saa rääkida V Lle kahjulikust tehingust.

21.08.2008.a abieluvaralepingu täiendamise lepingu puhul aegumine kohaldamisele ei kuulu ja tehingu tagasivõitmiseks TMS § 190 p-de 2 ja 3 alusel on tingimused täidetud. Kuigi nimetatud lepingus ei ole jagamisele kuuluvat ühisvara otsesõnu nimetatud, tuleneb selles sätestatud lepingupunktidest, et nimetatud tehinguga loobus V L oma õigustest poolte ühisomandisse kuuluva kinnisasja Tallinnas, XX asuva kinnistu 1432/14956 suuruse mõttelise osa suhtes M L kasuks. Tehinguväärtuseks on lepingu kohaselt 500 000 krooni, seega loobus V L oma varalisest õigusest väärtusega 250000 krooni. Kuivõrd tehing on tehtud vähem kui aasta enne täitemenetluse alustamist (19.05.2009.a), on selle puhul täidetud TMS § 190 p 2 tulenev tingimus. Tehingu tagasivõitmiseks on täidetud ka TMS § 190 p 3 tingimus, kuna kostjad ei ole tõendanud, et 21.08.2008.a seisuga oli V L jätkuvalt maksujõuline ega muutunud maksujõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Kohus ei nõustunud kostjate vastuväitega, et abieluvaralepingu täiendust ei saa pidada hageja huvisid kahjustavaks ning V L maksejõuetuks muutumise põhjuseks, kuivõrd M L nimele registreeritud ehitise mõtteline osa kuulus kuni maa ostueesõigusega erastamiseni vallasvarana M L abielueelselt soetatud lahusvara hulka. Riigikohtu lahendist 3-2-1-77-07 tulenevalt abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale

6(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 lahusvarana (vt nr 3-2-1-164-05 ja nr 3-2-1-14-04). Seega tuleb järeldada, et maa erastamise tagajärjel muutus 13.06.2008.a kinnistusraamatusse kantud XX 1432/14956 mõtteline osa kinnistust kostjate ühisvaraks (sõltumata sellest, kelle nimele see oli registreeritud) ja 21.08.2008.a abieluvaralepingu täiendamise lepinguga kostjad jagasid täiendavalt nimetatud vara ja toimus kostjate kaasomandi lõpetamine vastavalt asjaõigusseaduse § 77 lg-le 1. Seonduvalt TMS § 190 p-i 3 kohaldamisega ei ole õigustatud kostjate vastuväide, et hageja ei ole V L maksejõuetust millegagi põhistanud ning et asjaolu, et kohtutäituri tõendi kohaselt ei ole V L ega A K asunud oma võlgnevust likvideerima, ei tähenda, et V L oleks maksejõuetu. TMS § 190 p-st 3 tulenevalt on võlgniku maksejõulisuse osas tõendamiskoormis võlgnikul või tema abikaasal, seega kostjatel, mitte hagejal. Asjaolu, et kohtumenetlus V L suhtes lõpetati 22.01.2009.a kompromissi kinnitava määrusega, mitte aga pankroti väljakuulutamisega, kohtu hinnangul V L maksejõulisust 21.08.2008.a seisuga ei tõenda, kuna kompromissi sõlmimise aluseks oli võlausaldaja ja võlgniku vaheline kokkulepe võla tasumise ajagraafiku kohta, mitte võlgniku maksejõuetuse puudumine. V L Sampo Pank AS-i ja AS-i Swedbank konto väljavõtetest nähtub, et sissetulekud V Lil 2008.a puudusid (viimane töötasu detsembri eest Nymel Mööbel AS-st summas 4581 krooni). Kostjate ühisest 2008.a tuludeklaratsioonist nähtuvalt koosnes kostjate tulu tööandja maksejõuetuse hüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja V L palgast kokku 52 650 krooni (II kd lk 77-109). 09.08.2012.a kohtuistungil V L seletas, et võlgnevuse tasumist hagejale takistas asjaolu, et tal puudus selleks raha. Seega tuleb järeldada, et 21.08.2008.a tehingu tagajärjel muutus V L maksejõuetuks.

Kohus ei nõustunud ka kostjate vastuväitega, millest tulenevalt ei ole abieluvaralepingu täiendamise lepinguga hageja kui sissenõudja huvisid teadlikult kahjustatud, kuna see tehing tehti enne 22.01.2009.a kohtuliku kompromissi kinnitamise määrust. V L võlakohustus OÜ Wailester ees tulenes käendusest, mistõttu V L kohustus muutus sissenõutavaks juba enne Harju Maakohtu 22.01.2009.a kompromissi kinnitamise määrust.

Hageja apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse osas, milles kohus ei tunnistanud kehtetuks 14.11.2007.a sõlmitud abieluvaralepingut ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi vaidlustatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Lisaks leiab hageja, et maakohus keeldus põhjendamatult hageja 15.08.2011.a hagi täiendamiseks esitatud nõude menetlusse võtmisest.

Kohus kohaldas ebaõigesti TMS § 188. Kohus oleks pidanud aegumise üle otsuse tegemisel lähtuma TMS § 190. Aegumise tähtaega ei saa hakata lugema TMS § 188 alusel, vaid TMS § 190 alusel. TMS § 190 on vaadeldaval juhul erinormiks TMS § 188 suhtes, sest TMS § 190 sätestab alused just abieluvaralepingu vaidlustamiseks. Lisaks jättis kohus kohaldamata TsÜS § 167 lg 1 ja 2 aegumise peatumise osas. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et kogu 22.01.2009.a kompromissis sätestatud maksegraafikujärgne periood on käsitletav aegumise kulgemise peatumisena TsÜS § 167 alusel, sest vastavalt kokkuleppele pidi V L tasuma hageja nõuded kompromissi korras ja hageja õiguseellasel puudus igasugune vajadus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtutäituri ja ka kohtu poole (tehingute tagasivõitmise eesmärgil) enne kompromisslepingu tähtaja möödumist. Vaadeldaval juhul saab tsiviilasjas nr 2-08-69383 sõlmitud kompromissis toodud maksegraafikut ja selle pikkust vaadelda võlgnikule antud täiendava tähtajana või kokkulepitud lepitusmenetlusena analoogia korras (TsÜS § 167 lg 2 ja 3) ning seega oli selleks ajaks ehk 29 kuuks peatunud ka võimalik hagi aegumine. Arvestades toodut ei ole hageja nõue 14.11.2007.a abieluvaralepingu vaidlustamiseks aegunud.

7(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171

Hageja ei nõustu kohtuga, et juhul kui kostjate poolt jagatud osaühingute osade hariliku väärtuse (turuhinna) kohta seisuga 14.11.2007.a tõendid puuduvad, tuleb osade väärtuste hindamisel lähtuda nende nimiväärtusest. On selge, et enamus V Lle jäänud ettevõtetest ei olnud enam tegevad ja seega puudus neil positiivne bilansiline väärtus ning nende hindamine kapitali väärtusest lähtuvalt ei ole õige. Selline otsustus ei põhine ka mitte ühelgi materiaalõigusnormil. Kohus oleks pidanud arvestama, et Mertenson Grupp OÜ lõpetamiskanne on tehtud 17.04.2008.a, OÜ Estfrys lõpetamiskanne 17.04.2008.a, OÜ Asmeterk lõpetamiskanne 17.04.2008.a. Ühegi nimetatud ettevõtte 2007.a ja ka 2008.a majandusaasta aruannet ei ole registripidajale esitatud. Seega on võimatu hinnata nimetatud ettevõtete väärtust 14.11.2007.a abieluvaralepingu sõlmimise ajal. Arvestades V L kohustusi võlausaldaja ees, siis oli tegemist võlausaldajat kahjustava tehinguga. V L võlgnevus hageja ees on suurem kui 21.08.2008.a abieluvaralepingus toodud kinnitu ½ osa väärtus ja abikaasadele kuulunud äriühingute kapitalide väärtus kokku. Seega igasugune ühisvarast loobumine V L poolt, kas siis 14.11.2007.a või 21.08.2008.a lepinguga oli võlausaldajaid kahjustav ning V L loobus oma varast ulatuses, mis ei võimaldanud tal täita kohustusi hageja ees.

Kostjate apellatsioonkaebus 5. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldatud osas ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

14.11.2007 abieluvaraleping lõpetas kostjate ühisvara varasuhte. Kostjad on selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, et peale 14.11.2007.a abieluvaralepingu sõlmimist ei ole abielu ajal kostjatel võimalik ühisvara omandamine. Alates 14.11.2007.a kehtib kostjate vahel lahusvara varasuhe ning kostjate poolt abielu ajal peale 14.11.2007.a omandatud vara ei saanud olla ühisvara ning seega ei saanud Tallinnas, XX kinnistu mõttelise osa erastamisel ja kinnistusraamatusse kandmisel samuti tekkida ühisvara. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-77-07 ei ole käesolevas asjas kohane ja kohaldatav. Kuivõrd 21.08.2008.a abieluvaralepingu täiendamise lepinguga ei muudetud ega laiendatud mingil moel 14.11.2007.a abieluvaralepingus sätestatud tingimusi, vaid üksnes täpsustati neid, siis ei ole tegemist abieluvaralepinguga ega ühisvara jagamise kokkuleppega, mis mingil moel võlausaldajate huve kahjustas ning seega ei ole võimalik lugeda TMS § 190 p-i 2 nõudeid täidetuks. 21.08.2008.a lepinguga ei ole mingisugust vara jagatud, samuti ei ole toimunud kaasomandi lõpetamist ning lepingus puuduvad igasugused omandiõiguslikku tähendust omavad kokkulepped, mistõttu ei ole V L loobunud nimetatud lepinguga oma osast ühisvarast, isegi, kui tal oleks õigus kinnistu mõttelisele osale ühisvarana. Lisaks oleks kohus pidanud 21.08.2008.a lepingu kehtetuks tunnistamise osas arvestama TMS § 188 lg-ga 1. Kohus ei põhjendanud, millele tuginevalt saab 21.08.2008.a lepingut pidada sissenõudja huve kahjustavaks.

Kuivõrd peale 14.11.2007.a lepingu sõlmimist ei saanud kõnesoleva kinnistu mõtteline osa muutuda kinnistusraamatusse kandmisega ühisvaraks, siis ei ole V L loobunud ka oma osast ühisomandis ega muutunud seetõttu maksejõuetuks. Kui ka kinnistu mõtteline osa oleks muutunud kinnistamise tulemusel kostjate ühisvaraks, siis ei oleks võimalik järeldada, et V L poolt kinnistu mõttelisest osast loobumisega oleks viimane muutunud maksejõuetuks. Kohus jättis tähelepanuta ja arvestamata tõendid, mille kohaselt kuulus Tallinnas, XX ehitise mõtteline osa 09.05.2001.a ostu-müügilepingu alusel M Lle lahusvarana ning Tallinna Linnavalitsuse 03.10.2007.a korraldusega sai ta kinnistu omanikuks. Kui arvestada ka seda, et kinnistu mõtteline osa omandati müügihinnaga null krooni, siis oleks kohus pidanud

8(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 järeldama, et ka sellisel juhul, kui kinnistu mõtteline osa oleks olnud ühisvara, ei ole V L loobunud olulisest osast ühisomandis, kuivõrd kinnistu mõtteline osa oleks täielikult jäänud suure tõenäosusega ka ühisvara jagamise tulemusel täielikult M L lahusvaraks. V L ei loobunud, isegi kui kinnistu mõtteline osa oleks olnud ühisvara, olulises osas oma osast ühisomandis. V L ei saanud, eeldusel, et kinnistu mõtteline osa oleks olnud ühisvara, 21.08.2008.a lepinguga muutuda maksejõuetuks kinnistust temale kuuluva ühisomandi osast loobumise tõttu, kuivõrd asjas on leidnud tõendamist, et V L maksejõulisust mõjutas pigem tööandja Nymel Mööbel AS pankrotistumine ning tema suhtes algatatud kriminaalmenetlused ja V Lle kuulunud ettevõtete äritegevuse lõppemine. Lähtudes asjaolust, et kohus pidas võimalikuks 22.01.2009.a määrusega kompromiss kinnitada ja jätta pankrot välja kuulutamata, tuleb asuda seisukohale, et V L ei olnud 22.01.2009.a maksejõuetu, sest sellisel juhul oleks kohus pidanud pankroti välja kuulutama, kompromiss oleks olnud vastuolus heade kommetega ning kompromissi sõlmimine oleks olnud pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses PankrS § 77 p 4. Kuivõrd V L ei olnud 22.01.2009.a maksejõuetu, siis ei saanud ta muutuda maksejõuetuks ka 21.08.2008.a lepinguga.

Vastused apellatsioonkaebustele 6. Pooled vastaspoole apellatsioonkaebustega ei nõustunud ja vaidlesid kaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Maakohus on määratlenud käesoleva tsiviilasja lahendamisel valed lähtekohad, asjas tähendust omavad asjaolud on olulises ulatuses tuvastamata ning asjas on teostamata menetlustoimingud, mida saab teha üksnes maakohus. Nendel põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada.

8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude maksmapanemist piiravad TMS §-s 188 sätestatud tähtajad. TMS § 188 on üldnorm, mis reguleerib igasuguse tehingu tagasivõitmist. Seevastu TMS § 190 on erinorm, mis reguleerib abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamist. Kuivõrd TMS §-s 190 on sätestatud tähtajad, mis vastava nõude maksmapanemist piiravad, puudub igasugune alus kohaldada ka TMS §-s 188 sätestatud üldisi tähtaegu. Kuivõrd maakohus jättis 14.11.2007.a sõlmitud abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude aegumise tõttu rahuldamata, kuid TMS §-s 188 sätestatud nõude maksmapanemist välistavad tähtajad abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude suhtes ei kohaldu, tuleb maakohtul kõiki hagi rahuldamise eeldusi kontrollida ja selle tagajärjel abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise üle otsustada.

9. Kuigi maakohus märkis, et 14.11.2007.a abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõue tuleb ka muudel põhjustel rahuldamata jätta, ei saa ringkonnakohus selle maakohtu seisukohaga nõustuda. Maakohus eksis 14.11.2007.a abieluvaralepinguga kostjate vahel jagatud äriühingute osaluste väärtuste tuvastamisel (vt maakohtu otsuse p 17). Maakohus leidis, et vaidlusaluste äriühingute osaluste 14.11.2007.a seisuga väärtuste osas tõendid puuduvad ning seetõttu tuleb äriühingute väärtusi hinnata osaluste nimiväärtustest lähtuvalt. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Maakohus eksis olulisel määral faktiliste asjaolude tuvastamisel, ületades seejuures diskretsiooni piire. Väär on maakohtu järeldus, et vaidlusaluste osaluste väärtuste osas tõendid puuduvad. Hageja on kohtu ette toonud konkreetsed väited, mis on kontrollitavad kohtulahendite registri ja äriregistri vahendusel. Hageja väitis, et äriühingud, mille osalused kostjale 1 jäeti, läksid kas pankrotti või need ühingud sundlõpetati ilma likvideerimismenetluseta kas 2008ndal või 2009ndal aastal. Kui

9(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 äriühingud sundlõpetatakse 2008ndal ja 2009ndal aastal ilma likvideerimismenetluseta või kui äriühingute suhtes kuulutatakse välja pankrot, siis see viitab otseselt sellele, et 14.11.2007.a seisuga ei olnud äriühingu osanikel väljavaateid äriühingute lõpetamisel äriühingute vara arvelt tulemi saamiseks. Kui äriühingud sundlõpetati 2008ndal ja 2009ndal aastal või kui välja kuulutati pankrot, siis see on selge indikatsioon selleks, et äriühingute osaluste väärtuste hindamisel ei saa lähtuda nimiväärtusest. Nimiväärtuse ja turuväärtuse vahel puudub seos ja turuväärtuse hindamisel nimiväärtusest lähtumine on väär. Kostjale 2 jäetud äriühingu osaluse osas väitis aga hageja, et tegemist on toimiva äriühinguga, millel toimub majandustegevus ja millel on reaalne käive. Seda kinnitasid ka kostjad, kes väitsid, et äriühingule kuulub ilusalongina tegutsev ettevõte. Seega peab olema kostjale 2 jäetud äriühingu osalusel reaalne väärtus. Hageja on usutavaks muutnud, et see on nullist suurem. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul hinnata üksikasjalikult menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud väiteid iga äriühingu väärtuse osas ning sellest lähtuvalt tuvastada, kas kostja 1 loobus abieluvaralepinguga või selle täiendamise kokkuleppega olulisel määral talle ühisvarana kuulunud varast äriühingute osaluste jagamise käigus.

10. Maakohus leidis õigesti, et juhul, kui enne abiellumist omandatud ehitise (ka ehitise mõttelise osa puhul) alune maa kinnistatakse abielu kestel, muutub maa erastamise tagajärjel tekkiv kinnisasi (mille oluliseks osaks ehitis muutub) või selle kaasomandiosa perekonnaseadusest tulenevalt abikaasade ühisvaraks. Maakohus tugines selle küsimuse hindamisel varasemale kohtupraktikale õigesti. Seega, juhul, kui pooled ei oleks sõlminud abieluvaralepingu täiendamise lepingut või kui see kehtetuks tunnistataks, kuuluks XX kinnisasja kaasomandi mõtteline osa abikaasade ühisomandisse.

11. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul hinnata ka kostjate vastuväiteid, mis seisnesid selles, et isegi siis, kui kostjatevahelise abieluvaralepinguga kostjale 2 jäetud äriühingu osalus peakski kuuluma kostjate ühisvarasse, siis sellest hoolimata ei oleks kostjal 1 selle osaluse osas ka ühisvara jagamisel väljavaateid. Samuti tuleb maakohtul asja uue arutamise käigus arvestada kostjate väiteid, mille kohaselt see, kui kinnisasja kaasomandi mõtteline osa kuulukski kostjate ühisomandisse, ei oleks kostjal 1 sellele osale ühisvara jagamisel õigusi, sest ehitis, mille mõtteline osa kostjale 2 enne abiellumist kuulus ja mille aluse maa erastamise tagajärjel kinnisomand tekkis, kuulus kostjale 2 juba enne abiellumist ja ka ehitise alune maa erastati tasuta. Juhul, kui kostjal 1 ei oleks ühisvara jagamisel kinnisasja kaasomandi mõttelise osa suhtes väljavaateid, siis ei peaks hageja saama sekkuda kostja 1 ja kostja 2 vahelisse varasuhtesse ning hageja ei peaks saama hageda kostja 1 ja kostja 2 vahelise abieluvaralepingu täiendamise kokkuleppe kehtetust. Käesolevas lõigus esitatud kostjate väiteid tuleb maakohtul hinnata ka siis, kui hageja ei oleks käesoleva tsiviilasja menetluse raames esitanud täiendavat nõuet, milles ta palus jagada kostjate ühisvara TMS § 14 lg 2 alusel. Kuigi maakohus keeldus nimetatud täiendava nõude menetlusse võtmisest, oli maakohtu vastav tegevus õigusvastane ning ringkonnakohus tühistas vastavasisulise määruse ja saatis tsiviilasja ühisvara jagamise nõude menetlusse võtmiseks maakohtule. Arvestades vajadust lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, on igati kohane, kui maakohus menetleb abieluvaralepingute kehtetuks tunnistamise hagi ja ühisvara jagamise hagi ühes kohtumenetluses. See ei ole vajalik mitte ainult asja kiireks ja võimalikult väikeste kuludega lahendamiseks, vaid see teenib olulisel määral ka asja õige lahendamise eesmärki, sest nii abieluvaralepingu ja selle täiendamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise kui ka ühisvara jagamise nõuete eeldused on osaliselt kattuvad ning abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude rahuldamiseks tuleks kohtul käesoleva vaidluse spetsiifikat arvestades kontrollida põhjalikult neid eeldusi, mida muidu tuleks kontrollida ühisvara jagamise nõude lahendamisel. Seega on maakohtu otsus ebaõige ka

10(10) Tsiviilasi nr 2-11-11171 põhjusel, et maakohus rahuldas abieluvaralepingu täiendamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagi, kontrollimata, kas see hagejale ka ühisvara jagamise käigus nõude rahuldamiseks väljavaateid pakub.

12. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et maakohus ei lahendanud otsusega hagi tagamise tühistamise küsimust. Käesolevas tsiviilasjas seadis maakohus hagi tagamise korras keelumärke. Otsuse tegemisel peab kohus hagi tagamise tühistama, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ja kohane otsuse täitmise tagamiseks. Maakohus keeldus ühisvara jagamise hagi menetlusse võtmisest ja menetles üksnes abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõuet. Hagi tagamise korras seatud kinnisasja kaasomandiosa koormatis saaks olla kohtuotsuse täitmist tagav instrument siis, kui esitataks sooritushagi või selline hagi, mille rahuldamise korral saaks hageja poolt käsundatud kohtutäitur pöörata sissenõude kinnisasja kaasomandiosale. Seega võiks hagi tagamiseks seatud kinnisasja kaasomandiosa koormatis jääda otsuse tegemisel kehtima üksnes siis, kui kohus rahuldaks mingi sellise nõude, mis annaks hagejale kas otse või kohtutäituri vahendusel õiguse vastavale kinnisasja kaasomandiosale, mida hagi tagamise vahend koormab. Olukorras, kus maakohus keeldus (küll õigusvastaselt) uue nõude menetlusse võtmisest, ei olnud võimalik hagi tagamise vahendit pidada abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise otsuse täitmist tagavaks vahendiks ning maakohtul oleks tulnud see otsuse tegemisel tühistada. Juhul, kui maakohus võtab asja uue arutamise käigus sama tsiviilasja raames menetlusse ka ühisvara jagamisega seotud nõuded, siis tuleb maakohtul otsuse tegemisel hinnata, kas menetluses on mõni selline nõue, mille tagamiseks võiks hagi tagamise korras seatud koormatis kehtima jääda.

13. Vastuseks apellatsioonkaebustele peab ringkonnakohus vajalikuks veel märkida, et nõue, mille sissenõudmiseks hageja täitemenetluse algatas, ei tekkinud mitte kohtulikust kompromissist vaid käenduslepingust. Kuigi algselt kohtule esitatud kohtutäituri tõend oli mõnevõrra üldsõnaline, esitati kohtule ka teine kohtutäituri tõend (t II kd lk 131), milles täitur kinnitab, et sissenõude rahuldamine täitemenetluses ei ole olnud võimalik vara puudumise tõttu. Kuigi kostja 1 varaline olukord halvenes ka töölepingust tuleneva sissetuleku kaotuse tõttu, ei tähenda see, et hageja ei võiks esitada TMS §-dele 190 ja 14 tuginevaid hagisid olukorras, kus vara vähenes ka abieluvaralepingute sõlmimise tõttu või kui nõuet oleks võimalik täita ühisvara arvelt. Asjaolu, et kostja 1 suhtes algatatud pankrotimenetlus lõppes kompromissi sõlmimisega, ei tähenda veel iseenesest, et kostja 1 oleks olnud maksejõuline. Abieluvararegistri väljavõttest (t I kd lk 17) nähtuvalt jagati 14.11.2007.a abieluvaralepinguga üksnes äriühingute osalused ning ex nunc tekkiv vara. Ex tunc tekkinud vara jagati väljavõtte kohaselt 21.08.2008.a abieluvaralepingu täiendamise kokkuleppega.

14. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal