2-12-5213/11

Kohtutoimik 2-12-5213

1(7)

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus, Tartu maantee kohtumaja (Tartu mnt 85, 15083 Tallinn)

Kohtunik Raivo Einula Sekretär Kristiina Tammus

Määruse kuupäev 11. veebruar 2013

Kohtuasja number 2-12-5213

Menetlus Kohtuistung 11. veebruaril 2013 Kohtuasi 1. DT versus JT elatise nõudes (hagimenetlus) 2. TP avaldus TP ja JT ühise hooldusõiguse lõpetamiseks DT suhtes (hagita menetlus) Menetlustoiming Kompromissi kinnitamine ja menetluse lõpetamine

Menetlusosalised ja nende esindajad o Hageja/Laps:
DT, isikukood XXX o Hageja seaduslik esindaja/Avaldaja:
TP, isikukood XXX, XXX o Kostja/Puudutatud isik:
JT, isikukood XXX, XXX o Eestkosteasutus:
Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu

Kohtutoimik 2-12-5213

2(7)

o Lapse esindaja riigi õigusabi korras:
Vandeadvokaat Marina Leis

R E S O L U T S I O O N

Edasikaebamise kord

Kohtutoimik 2-12-5213

3(7)

Määrus on lõplik ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. Pooled on loobunud kompromissi kinnitava kohtumääruse peale määruskaebuse esitamise õiguse kasutamisest. Kohtumäärus jõustub selle kättetoimetamisega Triinu Puuseppale ja Janar Treile.

Menetluskulude jaotus Kummagi poole menetluskulud jäävad kulutusi teinud poole kanda (TsMS § 168 lg 3). I ASJAOLUD

Harju Maakohtu menetluses on DT hagi JT vastu elatise nõudes, mida kohus menetleb hagimenetlust reguleerivate sätete kohaselt. Samas kohtuasjas on hagita menetluses läbivaatamisel TP avaldus TP ja JT ühise hooldusõiguse lõpetamiseks DT suhtes. DT vanemad: ema T P ja isa JT on kohtuistungil jõudnud kompromissini ja avaldanud, et nad soovivad asja lahendada kokkuleppega, mille kinnitamisega loetakse lahendatuks menetluses olnud nõuded. TP ja JT on kokku leppinud, et loobuvad seaduses sätestatud kaebeõiguse kasutamisest ja paluvad kohtul jõustada kompromiss sellekohase kohtumääruse koostamisega. Kompromissi põhitingimused protokolliti kohtuistungil 11.02.2013.

PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega on kompromissi kinnitamise ajal elatise minimaalmääraks käesoleval ajal 160 eurot. PKS § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, so ülalpidamiskohuslased. PKS § 97 lg 1 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. PKS § 99 lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 100 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (so elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

Kohtutoimik 2-12-5213

4(7)

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 4 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle. TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. TsMS § 430 lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Riigikohus on oma 7.06.2011 lahendis 3-2-1-45-11 toonitanud, et PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi muuhulgas vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. PKS § 117 järgi tekib vanematel lapse sünni järel lapse suhtes ühine hooldusõigus. PKS § 214 lg 1 kohaselt loetakse vanema hooldusõigus alates 1. juulist 2010 kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust PKS § 118 lg 1 järgi omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, so ilma teise vanemata. Iseenesest saab kohus viidatud sätte

Kohtutoimik 2-12-5213

5(7)

alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses rõhutanud, et iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kuid kui vanemad siiski ei jõua lahuselu korral neis küsimustes kokkuleppele, saab vanem nõuda, et kohus annaks PKS § 119 järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Riigikohus märgib, et eelnevast tulenevalt võiks vanemate lahuselu korral otsustusõiguse üleandmise asemel vaadata vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal PKS § 137 lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Viidatud sätte alusel saab vanem esmalt nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sh näiteks lapse viibimiskoha valikul ainuotsustusõiguse üleandmist. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib PKS § 96 järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes.

Kohtutoimik 2-12-5213

6(7)

Vanem ei pea siiski PKS § 137 lg 1 järgi nõudma tingimata ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, so osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse. Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema eest hoolitseda). PKS § 120 lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ka ühine esindusõigus. Käesoleval hetkel on DT mõlemal vanemal lapse hooldusõigus. PKS § 120 lg 2 p 2 sätestab, et vanem esindab last üksinda, kui talle on selles asjas käesoleva seaduse § 119 kohaselt otsustusõigus üle antud.

TP on esitanud lõpliku nõudena taotluse anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha (elukoha) määramiseks ja ainuotsustusõigus lapse kooli valiku tegemisel, so otsustada, kus koolis tema poeg DT omandab haridust. Samuti on ta soovinud, et ta võiks otsustada lapse tervise kaitset puudutavad küsimused. Kohus on DT vanemaid ära kuulats 11.02,.2013 jõudnud veendumuseni, et osundatud küsimustes otsustusõiguse jätmist DT emale JT ei vaidlusta ning on sellega nõus. Ta on analoogset seisukohta väljendanud ka kohtule saadetud vastuses.

Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kompromiss vastuolus heade kommetega ega seadusega ega riku olulist avalikku huvi, lähtudes hagejaks oleva alaealise lapse huvidest ning DT mõlema vanema heast tahtest, mistõttu tuleb kompromiss kinnitada ja menetlus lõpetada. Kompromissi on võimalik täita.

TsMS § 174’ lg 1 kohaselt asja menetluse lõpetamise korral kompromissi tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud kompromissile jäävad menetluskulud kummagi poole enda kanda, so selle poole kanda, kes kulud on kandnud, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 174’ 1g 4 kohaselt ei saa pooled nõuda täiendavalt menetluskulude kindlaksmääramist TsMS § 174 lg 1-3 sätestatud korras. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ka TsMS § 168 lg 3 kohaselt, kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 164 lõikest 1 ning § 172 lg 1 ning jätab kõik TP ja JT menetluskulud nende endi kanda. Lapsele DT menetluse ajaks riigi õigusabi korras määratud esindamisega seotud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Kohtutoimik 2-12-5213

7(7)

TsMS § 432 sätestab, et kui menetlus on lõpetatud kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 64 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel nii seaduses sätestatud kui kohtu määratud menetlustähtaega lühendada. Tähtaja lühendamise kokkulepe esitatakse kohtule kirjalikult või protokollitakse. Pooled on kokku leppinud, et loobuvad menetlust lõpetava määruse peale määruskaebuse esitamise õiguse kasutamisest. Ka TsMS § 661 lg 4 näeb ette, et poolte kokkuleppel võib määruskaebuse esitamise tähtaega hagimenetluses lühendada või määruskaebuse esitamise õiguse välistada. Tavaline tähtaeg, mille kestel võib menetluse lõpetamise määruse peale kaebust esitada, on vastavalt TsMS § 661 lg 2 viisteist päeva.

Raivo Einula