3-12-109/77 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-109 Haldusasi O N kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12.10.2011 otsuse tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – O N Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v.adv. Andres Aavik Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29.05.2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus O N apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 10.01.2013

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 29.05.2012 ot- sus haldusasjas nr 3-12-109. 2. Teha asjas uus otsus, millega tühistada O N suhtes tehtud Eesti Advokatuuri aukoh- tu 12.10.2011 otsus. 3. Mõista Eesti Advokatuurilt O N kasuks välja menetluskulud summas 31 (kolm- kümmend üks) eurot ja 94 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.03.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-109 2(6) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Eesti Advokatuuri aukohtu 12.10.2011 otsusega tunnistati O N süüdi distsiplinaarsüü- teos, mis seisnes Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg-te 1 ja 5, § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 9 rikkumises, ning talle määrati advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 2 alusel karistuseks ra- hatrahv summas 700 eurot. 1) Aukohus tuvastas, et O. N kallutas kriminaalasjas nr 10230118141 kahtlustatavat V G andma tõele mittevastavaid ütlusi. Otsuses tugineti muu hulgas V. G ülekuulamise protokolli- le, millest nähtuvalt võttis O. N V. Gga ühendust, et survestada teda koos O. N kliendi R Jga toime pandud röövkallaletungi eest süüd enda peale võtma. Advokatuuri aukohus ei pidanud eluliselt usutavaks O. N väidet, et viimane selgitas V. Gle üksnes asjakohaseid õigusnorme, ilma et temal endal või tema kliendil oleks selles asjas olnud isiklikku huvi. 2) O. N teatas 08.06.2011 toimunud aukohtu istungil, et kavatseb temale esitatud süüdistu- sed vaidlustada kriminaalasjas peetaval 17.06.2011 kohtuistungil. Aukohus otsustas sel põhju- sel arutamise edasi lükata, kohustades O. N aukohut asja tulemustest teavitama. O. N seda vaatamata aukohtu meeldetuletusele ei teinud. O. N ei soovinud 22.09.2011 toimunud aukohtu istungist osa võtta. 2. O N esitas 16.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 12.10.2011 otsuse tühistamiseks. O. N kliendiks on R. J, keda süüdistatakse grupiviisilise röövimise toimepanemises koos V. Gga. O. N sai kriminaalmenetluse käigus V. Gga kokku tunnistaja R D juuresolekul. Toimu- nud kriminaalmenetluse raames saatis Riigiprokuratuuri kantselei juhataja mõned menetlus- dokumendid advokatuuri esimehele aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks. Selle ase- mel, et arutada nimetatud dokumente advokatuuri juhatuse korralisel istungil, saatis advoka- tuuri esimees need otse aukohtule. Kaebaja sai 19.12.2011 teada, et tema suhtes on tehtud aukohtu otsus. Otsuse tegemisel on oluliselt rikutud menetlusõigust ja kaebaja õigusi, samuti on tõendeid valesti hinnatud ja tõlgendatud. 3. Eesti Advokatuur palus jätta O. N kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja pole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et otsuses toodud asjaolud ei vasta tõele. Prokuratuuri edastatud kriminaalasja nr 10230118141 materjalidest nähtus, et V. G avaldas kahtlustatavana ülekuulamisel, et 01.11.2010 kohtus ta isikuga, kes tutvustas end asjas teise kahtlustatava R. J kaitsjana ning tegi talle ettepaneku anda ütlusi, mis vabastaksid R. J vastutusest. V. G tundis temaga kohtunud isikuna ära O. N. Nähtuvalt Harju Maakohtu 30.06.2011 otsusest kriminaalasjas nr 1-11-3751 jäi V. G kohtuistungil kohtueelses menetlu- ses antud ütluste juurde. Seega on distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendamist leidnud. 2) Otsuse tegemisel pole rikutud menetlusõigust. Aukohtumenetlus viidi läbi AdvS § 17 ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 51 järgides ning kaebajale oli tagatud kõigi õiguste kasutamine vastavalt kodukorra §-le 511. Kaebusest ei selgu, milliseid tõendeid on aukohus valesti hinna- nud ja tõlgendanud. 4. Tallinna Halduskohus jättis 29.05.2012 otsusega O. N kaebuse rahuldamata. 1) Aukohtu otsuses on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Otsus on seaduslik ja piisavalt motiveeritud.

3-12-109 3(6) 2) Vastustaja on õigesti tuvastanud, et O. N kallutas V. Gt andma kriminaalmenetluses eba- õigeid ütlusi. Kohus nõustub otsuses selle seisukoha kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea neid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-s 2 sätestatut arvestades vajali- kuks korrata. 3) Ebausutavad on kohtuistungil üle kuulatud R. D ütlused O. N ja V. G jutuajamise sisu osas. V. G selgitas 17.06.2011 kriminaalasjas toimunud kohtuistungil, et tema poleks autos istudes viidatud vestlust kuulnud. Kuid isegi kui R. D kuulis vestlust pealt, pole tõenäoline, et ta 1,5 aastat hiljem mäletaks tema jaoks täiesti ebaolulist jutuajamist detailse täpsusega, kogu- ni detailsemalt kui kaebaja ise. Et see kohtumine polnud tunnistaja jaoks oluline, on tõendatud tunnistaja ja kaebaja kohtuistungil antud selgitustega, mille kohaselt nad kohtumiselt ära sõi- tes vestlust omavahel autos ei arutanud. Täiesti ebausutav on aga R. D väide, et V. G ütles O. Nle, et sõbrad on talle juba selgitanud, et grupiviisiliselt toimepandud kuriteo eest on karistus raskem. Selle väite ilmselge eesmärk on tõendada, et kaebaja ei pidanudki V. Gle selgeks te- gema, et talle endale on kasulikum kogu süü enda peale võtta, kuna tema sõbrad olid teda sel- lest juba informeerinud. Seega polekski nagu kaebaja käitumises midagi ebaeetilist. Sõprade selgitustööst pole V. G ise kuskil rääkinud. Pole tõenäoline, et O. N oleks jätnud varasemalt sellise asjaolu tähelepanuta. 4) Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide, et aukohtumenetluses on rikutud tema õi- gusi. Aukohtumenetlus on läbi viidud vastavuses AdvS ja Eesti Advokatuuri kodukorraga. Alusetu on kaebaja väide, et advokatuuri juhatus pidanuks Riigiprokuratuurist saabunud ma- terjali enne aukohtule edastamist arutama juhatuse istungil. Sellist kohustust AdvS juhatusele ei pane. Juhatus võib küll distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel teha aukohtule ettepaneku algatada advokaadi suhtes aukohtumenetlus (AdvS § 12 p 15), kuid algatada saab selle menet- luse vaid aukohus (AdvS § 16 lg 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. O N esitas 28.06.2012 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 29.05.2012 otsuse tühistamiseks. 1) Aukohtu otsusest ei nähtu üheselt mõistetavalt, millistest asjaoludest ja tõenditest lähtu- valt aukohus süüteo toimepanemise tuvastas. 2) Distsiplinaarmenetluses tehtav lahend ei saa sõltuda sellest, kas menetlusalune isik käitus distsiplinaarmenetluses korrektselt või mitte. Aukohus on otsuses meelevaldselt märkinud, et O. N ei soovinud 22.09.2011 toimunud aukohtu istungist osa võtta. O. N märkis 21.09.2011 e- kirjas üheselt, et ta tahab istungil osaleda, kuid ei saa seda 22.09.2011 mõjuval põhjusel teha. O. N ei teavitanud aukohut eraldi 17.06.2011 kohtuistungi tulemustest, sest apellandile ülla- tuslikult osales aukohtu töötaja R T nimetatud kohtuistungil kuulajana. 3) V. G ülekuulamise protokoll ei saanud olla asjas tõendiks. Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on tõendiks seaduses otseselt ette nähtud juhtudel (kriminaalmenet- luse seadustiku § 294). Riigikohus on asunud seisukohale, et kriminaalasja toimikust pärine- vad kirjalikud seletused ei saa olla tõendiks tsiviilasjas (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-81-99). Kahtlustatava kohtueelses menetluses antud ütlused ei saa olla tõendiks ka distsiplinaarmenet- luses. Seda muu hulgas põhjusel, et kahtlustatavat ei ole hoiatatud ega saagi hoiatada valeüt- luste andmise eest. Lisaks saab kriminaalmenetluses võtta kahtlustatavalt ütlusi üksnes kuriteo asjaolude kohta (kriminaalmenetluse seadustiku § 75), mida V. G 02.11.2011 ütlused pole.

3-12-109 4(6) 4) Kahtlustatava ülekuulamise protokoll ja äratundmiseks esitamise protokollid ei kajasta menetlustoiminguid adekvaatselt. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtuvalt on kaht- lustatav V. G 9-klassi haridusega ja ütlused on kirja pandud tema sõnade järgi. Samas ei ole kahtlustatava ütluste sõnakasutus 9-klassi haridusega inimese oma. Kahtlustatava ülekuulami- se protokollist nähtub, et ülekuulamine lõppes kell 15:25. Äratundmiseks esitamise protokol- list nähtuvalt algas äratundmiseks esitamine kell 15:25. Jääb selgusetuks, mis ajal menetleja need fotod äratundmiseks ette valmistas. Samuti on kahtlustatava ütlused vastuolulised, kuna ülekuulamisel väitis ta, et sündmused toimusid 01.11.2011, kuid äratundmiseks esitamisel on ta sündmuste ajaks öelnud 02.11.2011. 5) O. N pole kunagi väitnud, et kohtus V. Gga õigusnormide selgitamiseks. O. N ei teadnud V. G kaitsja nime ja pakkus abi kokkuleppelise kaitsja leidmisel ning ühise kaitseliini kooskõ- lastamisel. V. Gl ei olnudki ilmselt veel sel ajal kaitsjat, sest ta kuulati kahtlustatavana üle alles 02.11.2011. 6) Kohus on R. D tunnistajana antud ütluste hindamisel arvestanud ka kriminaalasja nr 10230118141 protokolli. Aukohus otsuse tegemisel sellele tõendile ei tuginenud, ka ei esita- nud menetlusosalised seda protokolli kohtule. Seega viitas halduskohus sellele tõendile ülla- tuslikult. 7) Ei aukohus ega halduskohus pole võtnud seisukohta O. N väite suhtes, et kriminaalasja nr 10230118141 menetlemise käigus anti talle mõista, et kui tema kaitsealune kokkulepet ei sõl- mi, siis saadetakse materjalid prokuratuuri advokaadi karistamiseks ja kutsetegevuse peatami- seks. 6. Eesti Advokatuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Eesti Advokatuur jääb vastuses halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, lisades täiendavalt järgmist. 1) Ebaõiged on O. N seisukohad, et kahtlustatava ülekuulamise protokoll ei saa olla tõen- diks, kuna kahtlustatav on andnud ütlusi muude asjaolude kui kuriteo asjaolude kohta ning et kahtlustatava ülekuulamise protokoll ja äratundmiseks esitamise protokoll ei kajasta uurimis- toiminguid adekvaatselt. V. Gga läbiviidud uurimistoimingutele on hinnangu andnud Harju Maakohus 30.06.2011 otsusega. Mingeid protsessinormide rikkumisi ei tuvastatud. Aukohtu ja halduskohtu kompetentsi ei kuulu hinnangu andmine läbiviidud uurimistoimingutele. 2) Kohus on õigesti hinnanud tunnistaja R. D ütlusi halduskohtus, võrrelnud neid teises me- netluses antud ütlustega ning andnud tunnistaja ütlustele kogumis hinnangu. 3) Apellandi väide, et prokuratuuri töötajad teda ähvardasid, on paljasõnaline ja tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Advokatuuri aukohtu 22.09.2011 otsusest nähtuvalt seisnes kaebajale süüks pandav tegu selles, et „ta on üritanud kallutada isikut andma tõele mittevastavaid ütlusi“. Eelnimetatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ei saa kaebajale süüks pandud tegu laiendada. Seega ei ana- lüüsi ringkonnakohus vastustaja esindaja poolt kohtuistungil kaebaja käitumisele tehtud muid etteheiteid (alaealisega kohtumine kaitsja osavõtuta). Kaebaja tegevuse on vastustaja kvalifitseerinud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1, lg 5, § 8 lg 1 ja lg 2 ja § 9 rikkumisena ning leidnud, et kaebaja on rikkunud seadust ja kutse- eetika norme. Millist seadust kaebaja konkreetselt rikkus, vastustaja esindaja kohtuistungil ei täpsustanud. Vastustaja selgitas vaid, et „rikkumine taandub eetikale, kaugemas perspektiivis võis see olla ka kriminaalne tegu“.

3-12-109 5(6) Ringkonnakohus märgib, et aukohtu viide eetikakoodeksi eeltoodud sätetele on liiga üldine ning ei võimalda kohtul mõista ja kontrollida, miks on vastustaja kaebaja konkreetset käitu- mist karistamisväärseks pidanud. Eetikakoodeksi § 4 reguleerib advokaadi sõltumatust ning selle lõige 1 kohustab advokaati õigusteenuse osutamisel juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Aukohtu otsusest ei nähtu, mille vastu on kaebaja antud juhul eksi- nud. Eetikakoodeksi § 4 lg 5 kohustab advokaati kliendi poolt antud volituste piires kliendi huvide kaitseks valima vajalikud seadusega kooskõlas olevad viisid ja vahendid. Ka viidet sellele sättele ei ole otsuses kaebajale süüks pandud teoga seostatud. Lisaks on otsuses veel tuginetud eetikakoodeksi § 8 lg-le 1, mille lause 2 kohaselt peab advokaat kliendi huvides kasutama kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole seadusega ja kutse-eetika nõuetega vastuolus, säilitades au ja väärikuse. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 lubab advokaadil oma ülesannete täitmisel kasutada seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, lähtudes seadustest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suht- lemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. 8. Nagu eelpool mainitud, on otsuses märgitud, et kaebaja rikkus oma tegevusega „seadust ja kutse-eetika norme“. Kuna seadust, mida kaebaja rikkunud on, ei ole otsuses nimetatud, ring- konnakohus sellel pikemalt ei peatu. Kohus ei hakka kaebaja tegevust kvalifitseerima vastus- taja eest. Samuti ei ole mõne konkreetse seadusesätte rikkumine kohtu jaoks antud juhul ära- tuntav. Selgusetu on ka, millist kutse-eetika normi on kaebaja rikkunud. Kutse-eetika normi ei saa samastada eetikaga. Kutse-eetika norm peab nähtuma mingist konkreetsest õigusaktist. Antud juhul eelkõige Eesti Advokatuuri eetikakoodeksist. Kutse-eetika normi rikkumisega on tege- mist nt juhul, kui advokaat ei täida kliendi ülesannet mõistliku aja jooksul (eetikakoodeksi § 14 lg 3) või loobub õigusteenuse osutamisest ilma õigusliku aluseta (eetikakoodeksi § 18). Antud juhul ei eksisteeri aga normi, mis sõnaselgelt keelaks advokaadil suhelda tema klien- diks mitteoleva isikuga (huvide konfliktile ei ole otsuses tuginetud), või normi, mis keelaks mõjutada teist kahtlustatavat andma tõele mittevastavaid ütlusi. Seega taandub küsimus eeti- kale ja väärtustele. Vastustaja poolt otsuses viidatud eetikakoodeksi sätted on aga liiga abst- raktsed. Vastustaja oleks pidanud otsuses konkreetselt märkima, kas antud juhul eksis kaebaja heade kommete ja tavade, oma südametunnistuse või aususe ja väärikuse vastu. Eetikakoo- deksi § 9 lg-le 1 tuginedes tuleb lisaks ära näidata, et kaebaja tegevus kahjustas advokaadi kutset ja advokatuuri mainet. Kuna „heade kommete ja tavade“, „aususe ja väärikuse“ ning „maine kahjustamise“ puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, peab otsusest veel nähtuma, kuidas distsiplinaarkaristuse kohaldaja neid mõisteid sisustab ning miks kvalifitsee- rub üks või teine tegu nende mõistete alla. 9. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja poolt väidetavalt toime pandud tegu (isiku kallutami- ne tõele mittevastavaid ütlusi andma) on taunimisväärne ning vastuolus üldiste eetiliste tõeks- pidamistega. Samas on aukohtu otsus oluliste põhjendamispuudustega. Vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgitus, mille kohaselt ei ole võimalik otsuseid paremini põhjenda- da distsiplinaarmenetluse asjade suure arvu tõttu, ei saa õigustada otsuse ebapiisavat põhjen- damist. Arvestades, et distsiplinaarkaristuse määramisel on vastustajal suur diskretsiooniruum, ei saa kohus vastustaja asemel hakata eeltoodud puudusi kõrvaldama. Vastasel juhul asuks kohus ise distsiplinaarvõimu teostama. 10. Põhjendamispuudused ei võimalda antud juhul kohtulikult kontrollida, kas vastustaja on määratlemata õigusmõisteid sisustanud ning oma diskretsiooni kasutanud õiguspäraselt. Seega

3-12-109 6(6) tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ning vaidlustatud otsus tühistada ning puudub vajadus hakata analüüsima muid apellatsioonkaebuse väiteid. Kuna kaebus ja apellatsioonkaebus ra- huldatakse, tuleb Eesti Advokatuurilt mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud, mis seisne- vad tasutud riigilõivus kokku summas 31,94 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets