3-11-1713/106 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Oliver Kask ja Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1713

Haldusasi

OÜ Vee Perearstikeskus kaebus Maksu- ja Tolliameti

Lääne maksu- ja tollikeskuse 25.03.2011 maksuotsuse

nr 12.2-3/7665-7 ning Maksu- ja Tolliameti 10.06.2011

vaideotsuse nr 6-1/222-3 tühistamiseks ja ettekirjutuse

tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Vee Perearstikeskus, volitatud esindaja

vandeadvokaat Maret Hallikma

Vastustajad – Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja

tollikeskus ning Maksu- ja Tolliamet, volitatud esinda-

ja Margo Karu

Kolmandad isikud – I ja T

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.04.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15.01.2013

RESOLUTSIOON

Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

11.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1713 muutmata.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Vee Perekeskus kasuks menetluskuluna välja 1 649,80

eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.03.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (LäMTK) kontrollis 05.10.2010 korral-

duse nr 12.2-3/7665-1 alusel OÜ Vee Perearstikeskus käibe- ja tulumaksu arvestamise ning

deklareerimise õigsust perioodil mai kuni september 2010 ning koostas 04.01.2011 kontroll-

akti nr 12.2-3/7665-6, millele OÜ Vee Perearstikeskus esitas 18.01.2011 eriarvamuse.

3-11-1713

2(11)

2. LäMTK 25.03.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/7665-7 suurendati OÜ Vee Perearstikeskus

perioodi juuni kuni september 2010 käivet summas 48 140,04 eurot (753 228 kr) ja sellelt

arvestatud käibemaksu summas 9627,97 eurot (150 645 kr) ning määrati sama perioodi eest

tasumisele käibemaksu 9627,97 eurot (150 645 kr) ja tulumaksu 1226,58 eurot (19 192 kr).

Maksuotsuse kohaselt deklareeris OÜ Vee Perearstikeskus kontrollitud perioodil

sisendkäibemaksu 159 849 kr, sealhulgas 150 645 kr põhivara soetamisel tasutud käibemaksu

AS Paide MEK arvete alusel Paide linnas Vee tn 6 asuva hoone rekonstrueerimise eest. Vee

tn 6 kinnistu ühisomanikeks olid ja on OÜ Vee Perearstikeskus juhatuse liige I ja tema

abikaasa T . 08.04.2010 esitas I. füüsilise isikuna Paide Linnavalitsusele ehitusloa taotluse

Vee tn 6 kinnistul asuva ehitise rekonstrueerimiseks. I. ja T. sõlmisid 05.05.2010 OÜ-ga Vee

Perearstikeskus äriruumide üürilepingu kõnealuse hoone üürileandmiseks osaühingule,

leppides kokku, et hoone renoveeritakse ning kogu kinnistu üüritakse osaühingule, kusjuures

omanikud ei saa äriühingult üüri rahas, vaid see summa tasaarvestatakse osaühingu poolt

tööde teostajale tasutud rekonstrueerimistööde kuludega. OÜ Vee Perearstikeskus ja AS Paide

MEK sõlmisid 25.05.2010 töövõtulepingu nr 10/06-E Vee tn 6 eramu rekonstrueerimiseks

ning üldehitus- ja eritööde teostamiseks. Üürimaksete ja rekonstrueerimistööde kulude

tasaarvestamine fikseeriti OÜ Vee Perearstikeskus raamatupidamises ning tasaarvestamist

kinnitas ettevõtte juhatuse liige I. 17.11.2010 ja 04.02.2011 maksuhaldurile antud seletustes.

Seega tasus hoone üürinud osaühing füüsilistest isikutest omanike eest maja remondikulud,

kuid pole oma maksuarvestuses kajastanud nõuet, millest on tekkinud majaomanikel kohustus

ettevõtte ees, mida tasaarvestada üürikohustusega I. A ja T. A suhtes. OÜ Vee

Perearstikeskus on AS-lt Paide MEK ehitustööd kätte saanud (mida tõendavad etappide kaupa

koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid) ning AS Paide MEK arvete alusel tasutud

rekonstrueerimiskulud I. A ja T. A edasi müünud, jättes selle käibemaksuga maksustatava

käibe hulgas deklareerimata.

Kontrollimiseks esitatud OÜ Vee Perearstikeskus pearaamatu järgi on osaühingu

üürikohustuse

summaks

18 282

kr

ühes

kuus

ning

tasaarvlemine

eramu

rekonstrueerimiskuludega on toimunud kokku summas 91 292 kr. OÜ Vee Perearstikeskus on

tulumaksu kinnipidaja TuMS § 40 lg 1 tähenduses, kuid on jätnud maksuarvestuses

kajastamata üüritasu väljamaksed I. A ja T. A ning nendelt summadelt tulumaksu kinni

pidamata.

3. OÜ Vee Perearstikeskus esitas 25.04.2011 Maksu- ja Tolliametile (MTA) vaide maksuot-

suse kehtetuks tunnistamiseks. 19.05.2011 esitatud vaide täiendusele lisas OÜ Vee Perearsti-

keskus osaühingu ja kinnistuomanike vahel 10.05.2011 sõlmitud üürilepingu muutmise kok-

kuleppe, mille kohaselt muudetakse tagantjärele 05.05.2010 kokkulepet ning hoone antakse

esimese kümne aasta jooksul osaühingu kasutusse tasuta.

4. MTA jättis 10.06.2011 vaideotsusega nr 6-1/222-3 OÜ Vee Perearstikeskus vaide rahul-

damata. Maksuõiguses kehtib majandusliku tõlgendamise reegel, mis tähendab, et

maksustamise objektiks olevate majandustehingute tõlgendamisel lähtutakse eelkõige tehingu

majanduslikust sisust. MTA ei nõustu vaide esitaja seisukohaga, et tasaarvestus tuleb lugeda

nõudeõigusest loobumiseks, mitte osaühingu poolt kulude edasimüügiks ning seeläbi hoone

üürile andjate tuluks. Vaide esitaja seisukohta aktsepteerides tekiks olukord, kus ühed kinnis-

tuomanikud saaksid tulumaksu tasumisest kõrvale hoida, väites, et nad pole reaalselt raha

saanud, ehkki faktiliselt on tulu saadud - olemas on renoveeritud hoone. Samuti saab tuluna

käsitleda kolmandatele isikutele üürnike soovil tehtud makseid. I. A otsustas nii füüsilisest

isikust majaomanikuna kui ka äriühingu juhatuse liikmena osaühingut esindades, et tema

eraomandis olevas hoones tehakse rekonstrueerimistöid. Samas rekonstrueerimistööde nime

all teostati hoones põhjalik ümberehitus ning tegemist polnud vaid ruumide kohandamisega

perearstikeskusele väljaüürimiseks. Kahtlusele, et omanikud kasutavad äriühingu vormi

3-11-1713

3(11)

pelgalt enda kinnistu väärtuse „käibemaksuvabalt“ suurendamiseks, viitab ka asjaolu, et vaide

esitaja teeb kõik ehitusega seotud suuremahulised kulutused etteulatuvalt, so enne viimase

üürimakse tasumise lõpptähtaega. Selline tegevus pole tavapärases üürisuhtes põhjendatud.

Sisuliselt andis äriühing üürileandjale ilma intressita pikaajalist krediiti, mis on äriühingule

majanduslikus mõttes pigem kahjulik. Kui ehitise rekonstrueerimine, remont või parendused

on tehtud üürileandja loal ja viimane hüvitab üürnikule tehtud kulutuste maksumuse,

liidetakse tehtud kulutuste maksumus vara soetamismaksumusele. Hüvitamine võib toimuda

ka tasaarvestuse korras üüri vähendamise teel. Kui üürilepingus on kokku lepitud, et üürnik

remondib vara või teeb parendusi ning selle võrra vähendatakse üüri suurust, tuleb

tulumaksuga maksustada kogu üüritasu, sealhulgas ka vähendatud või tasaarveldatud osa.

Tegemist on mitterahalises vormis saadud tuluga (TuMS § 36 lg 4), mis tuleb ümber arvutada

rahasse ja millelt üürnik peab kinni pidama tulumaksu (TuMS § 40 lg 1). Sellega muutuvad

üürniku poolt tehtud kulud üürileandja poolt tehtud kuludeks, mis lisatakse vara

soetamismaksumusele (TuMS § 38 lg 1).

10.05.2011 sõlmitud hoone tasuta kasutamise lepingu lisaga ei saa tagasiulatuvalt muuta

maksukohustuse olemust. Maksukontroll hõlmas kindlat ajaperioodi, mille kohta koguti

kirjalikke tõendeid, sh võeti seletused vaide esitajalt ning I. Altilt, kes on kinnitanud oma

tahet ühelt poolt saada hoone ja kasutada selles asuvaid ruume oma ettevõtluse tarbeks ning

teiselt poolt on avaldatud tahet anda ruumid üürile.

4. OÜ Vee Perearstikeskus esitas 11.07.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse LäMTK

25.03.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/7665-7 ja MTA 10.06.2011 vaideotsuse nr 6-1/222-3 tü-

histamiseks ja täidetud maksuotsuse tagasitäitmiseks kohustamiseks.

Puuduvad tõendid ega ole tuvastatud ühtegi faktilist asjaolu, et kolmandad isikud I. A ja T. A

soovivad äriühingu vormi kasutada selleks, et Vee tn 6 kinnistul asuva hoone remonditööde

osas saavutada käibemaksueelist. I. A selgitas, et majja olid planeeritud arstikabinet,

arhiiviruumid, spetsiaalsed protseduuriruumid, teisel korrusel õpperuumid, residendi kabinet

ja arhiiviruumid; lisaks oli kavas osa ruume välja rentida teistele arstidele. Maksuhaldur ei ole

viidanud ühelegi asjaolule, mis näitaks, et mingid tööd oleksid kuidagi seotud majaomanike

erahuvidega. Praktikas on levinud, et pikaajaliste rendisuhete korral kohandab üürnik

üürilepingu objektiks olevad ruumid oma tegevuseks sobilikuks ja kannab ka vastavad kulud.

Isegi kui toimuks tasaarveldus, on maksuhaldur ebaõigesti tõlgendanud KMS. Ehkki paren-

dustööd tehti eraisikute omandis olevale hoonele, pole nemad hüvede tegelikud kasutajad

ajal, mil hoone tervikuna on antud üürile. Tegelikult tarbib saadud hüve üksnes üürnik nii

kaua,

kui

hoone

tema

kasutuses

on.

Juhul

kui

üürileping

lõpetatakse

enne

rekonstrueerimistööde täielikku tasaarvestamist, kuuluvad parendused üürnikule hüvitamisele.

Samas poleks ka sel juhul tegemist mitte ehitusteenuse osutamisega hoone omanikule, vaid

hoone parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamisega üürnikule. Hoones on tehtud remonttöid

just sellises ulatuses, et maja oleks sobilik äritegevuseks ning tegemist pole varjatud kujul

hoone omanike huvides näiteks eluaseme ehitamisega. Kaebaja poolt tellitud ehitus- ja

remonditööd on tehtud kaebaja ettevõtluse huvides ning üürilepingu kohaselt on kaebajal

õigus nõuda selleks tehtud kulude hüvitamist. Kuni neid töid pole hooneomanikest

üürileandjatele üle antud, kasutab neist saadavat hüve üksnes üürnikust kaebaja. Ainuüksi

võimalus, et pooled võiksid üürilepingu igal ajal lõpetada, ei saa olla maksustamise aluseks.

Maksu määramise õiguslik alus on segane - kui maksuhaldur soovib tugineda majandusliku

tõlgendamise printsiibile, mida märgitakse vaideotsuses, oleks tulnud viidata MKS §-le 83

ja/või §-le 84. Need viited vaideotsuses puuduvad; maksuotsuses pole majandusliku

tõlgendamise reeglitest üldse midagi räägitud.

3-11-1713

4(11)

Asja materjalidest nähtub, et arvesse võttes osaühingu ja kinnistu omanike tegelikku tahet ja

eesmärki

üürilepingu

sõlmimisel,

leppisid

pooled

10.05.2011

kokku

üürilepingu

tagasiulatavas muutmises alates lepingu sõlmimisest 05.05.2010. Tulu saamine oli

üürilepingus esialgu kirjas sellepärast, et lepingu poolte väheste juriidiliste teadmiste tõttu ei

osanud nad lepingut teisiti sõnastada. Muudeti üürilepingu p 4 alapunkti 1.1 nii, et esimesel

kümnel aastal annab üürileandja ruumid tasuda kasutamiseks, ning p 8 alapunkti 5 nii, et kui

lepingu lõppemisel ilmneb, et ruumide väärtus on üürniku tehtud hooldustööde tõttu oluliselt

suurenenud, on viimasel õigus nõuda selle eest hüvitist. Vastavad muudatused viidi sisse ka

kaebaja raamatupidamises ning parandati andmed tasaarvestuste kohta. Ka I. A

maksumenetluses antud selgitustest nähtub, et poolte tahteks oli tegelikult ruumide tasuta

kasutusse andmine ning kinnisasja omanikud ei soovinud saada ruumide osaühingule

kasutusse andmise eest tulu. Eesmärgiks oli sobivate ruumide andmine perearstikeskuse

kasutusse. Seetõttu pooled otsustasidki üürilepingu varasemat sõnastust muuta, et lepingu

sõnastus vastaks poolte tegelikule tahtele ja reaalsele olukorrale. Tulenevalt üürilepingu

muutmisest tagasiulatuvalt ei toimu poolte vahel üüri ja remondikulude tasaarveldust ning

üürileandjad pole maksustatavat tulu saanud. Kolmandatel isikutel võib tekkida tulu

üürilepingu lõpetamisel juhul, kui kaebaja tehtud parendused on tagastatavate äriruumide

väärtust oluliselt tõstnud, ruumid antakse üle kolmandatele isikutele ja nemad ei hüvita

kaebajale tehtud kulutusi või ruumide väärtuse kasvu.

Arusaamatu on maksuhalduri seisukoht, et üürilepingu tagasiulatuv muudatus ei muuda

maksukohustuse olemust. Tulumaksukohustuse täitmine toimub reeglina kinnipidamise teel

(TuMS §-d 40 lg 1, 2; 41 p 7). Arvestades kassapõhisuse printsiipi füüsiliste isikute

tulumaksukohustuse tekkimisel, tuleb juba deklareeritud maksukohustuse muutmiseks viia

parandused

sisse

just

nende

perioodide

maksudeklaratsioonidele,

mille

osas

tulumaksukohustus on muutunud. Seda kinnitab ka TuMS § 43 lg 1 p 1. Seega saab kaebajal

tekkida tulumaksu kinnipidamise kohustus üksnes juhul, kui ta on teinud tulumaksuga

maksustatava rahalise väljamakse või teinud tulu kättesaadavaks mitterahalises vormis.

Praegu pole kaebaja maksnud kolmandatele isikutele üüritasu rahalises ega mitterahalises

vormis.

Maksuhaldur püüab ühte ja sama summat maksustada nii tulu- kui käibemaksuga, mis on

vastuolus topeltmaksustamise vältimise põhimõttega. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on

lubatud ja normaalne; ehitamine oli hädavajalik, et perearstikeskus saaks tegutseda. Lisaks on

maksuhaldur rikkunud oluliselt menetlusnorme sellega, et ei kaasanud maksumenetlusse

kinnistu ühisomanikku T. Alti.

5. Vastustajad palusid jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei saa esitada kolmandatele

isikutele tasaarveldamiseks AS Paide MEK arveid. Nende arvete alusel saab aktsiaseltsiga

tasaarveldada ainult kaebaja ise. Kui kaebaja soovib, et kolmandad isikud tasuksid tema poolt

AS Paide MEK arvete alusel tehtud kulutused, peab ta enda nimel esitama kolmandatele

isikutele müügiarve ehitusteenuse müümise kohta, mis on aluseks tasaarveldamisele

kolmandate isikutega. Tegelikult müüs kaebaja kolmandatele isikutele ehitusteenust.

Maksuotsuse tegemisel kohaldati MKS § 84, vaidemenetluses maksuotsuse õiguslikku

positsiooni täiendati, mis on lubatav. Kaebaja küll deklareeris sisendkäibemaksu AS Paide

MEK arvete alusel, kuid jättis deklareerimata käibe ehitusteenuse kinnisasja omanikele

edasimüügi kohta, suurendades sellega põhjendamatult sisendkäibemaksu tagastusnõuet.

Kolmandatel isikutel oli kohustus oma tuludeklaratsioonides deklareerida üüritulu; tulumaksu

kinnipidamise kohustus oli kaebajal, kes esitas maksuhaldurile pearaamatu. Sellest nähtuvalt

on kaebaja arvestanud oma raamatupidamises üüri tasumist kui kohustust kolmandate isikute

ees, ning kajastanud oma raamatupidamises tasaarveldusi enda ja kolmandate isikute vahel

AS Paide MEK arvete alusel. Järelikult on kaebaja kuni MTA-le 19.05.2011 vaide täienduste

3-11-1713

5(11)

esitamiseni olnud seisukohal, et tal on kohustus üüri tasuda; vaidemenetluses tagantjärele

üürilepingu muudatusi esitades tunnistab kaebaja sisuliselt, et maksuotsusega on maks õigesti

määratud. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei ole alust. Muudatused üürilepingus oleks

tulnud teha enne maksumenetluse lõpetamist, so maksuotsusega maksu määramist.

6. Kolmandad isikud I A ja T A nõustusid kaebusega ja palusid selle rahuldada, lisades

kaebuse põhjendustele täiendavalt, et maksuhaldur on eksinud maksukohustuse tekkimise

ajalise momendi määramisel. Arusaadav pole, millal hüve kolmandatele isikutele ajaliselt

osutati või õigus võõrandati ja milles konkreetselt see hüve seisnes. Kolmandatel isikutel pole

üüritulu tekkinud, nad on perearstikeskuse ehitamisse hoopis oma isiklikku raha ja aega juur-

de pannud. Tehtud parendused on käsitletavad eelkõige tulevikus üleandmisele kuuluva kau-

bana, mida pole praeguseks ajaks üle antud. Ka vaideotsuses on märgitud, et üürileandjal on

alles lepingu lõpetamisel võimalik kasutada hoonega seotud hüvesid. Maksuhalduril pole

praegu võimalik hinnata kolmandate isikute tulevikus tekkida võivate hüvede reaalset rahalist

suurust. Vee tn 6 hoones asuvad ruumid on rekonstrueerimise käigus kohandatud spetsiaalselt

perearstikeskuseks ega pruugi peale üürilepingu lõpetamist olla säärasel kujul välja üüritavad

või kinnisasja omanike enda tarbeks kasutatavad ilma ümberehituseta. Üürilepingu lõppemi-

sel on üleantavad parenduskulud eeldatavalt loomuliku kulumise võrra väiksemad teostatud

ehitustööde maksumusest ja erinevad turuhinnast, moodustades 15 aasta pärast sellest võib-

olla ainult 25 %. Maksudeklaratsioone saab korrigeerida tagasiulatuvalt ainult 3 aastat. Seega

saab kogu maksustamine (üüritulu, kasu vara kasvust) toimuda alles peale üürilepingu lõpe-

tamist. Kolmandatel isikutel pole mingit huvi leping enne selles sätestatud tähtaega lõpetada,

kinnisasja omanike huvi on, et vara hallataks heaperemehelikult ja kasutuna seisev vara ei

tekitaks asjatuid väljaminekuid (tsentraalküte, maamaks jms).

Et parendustööd on tehtud kaebaja ettevõtlustulu saamise eesmärgil, tõendab fakt, et maksu-

haldur pole korrigeerinud kaebaja käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu summat, mis

sisaldab parenduskulude käibemaksu. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja ettevõtluseks

on ehitustööde vahendamine. Maksuhaldur luges ehitustööd kolmandatele isikutele üle antuks

kaebaja poolt AS-le Paide MEK tasutud ehitustööde ettemaksu arve alusel, mille alusel pole

parendustöid teostatud ja mida pole kaebajale tasutud.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.04.2012 otsusega kaebuse, tühistas maksuotsuse ja

vaideotsuse ning tegi MTA-le ettekirjutuse tagastada OÜ-le Vee Perearstikeskus maksuotsuse

alusel kinnipeetud maksusummad.

Ekslik on maksuhalduri seisukoht, et ehitustööd Vee tn 6 majas said olla üksnes kolmandate

isikute huvides, kes olid sunnitud hoonet ümber ehitama ja remontima selleks, et kaebaja

oleks üldse huvitatud kinnisasja üürima ja kasutama ning mis lõppkokkuvõttes on eelduseks

ka üürileandja üüritulu saamisele. Maksuhalduri arvates kinnitab selle seisukoha õigsust mh

ehitusloa taotlemine I. A kui füüsilise isiku poolt. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-32-99 ja

3-3-1-50-99 rõhutanud, et tulenevalt käibemaksu kui lisandunud väärtuse maksu olemusest

maksustatakse selle maksuga tegelikult lõpptarbija. Hoone ehitamisel on lõpptarbijaks isik,

kes valminud hoonet vahetult kasutab, mitte aga näiteks rendileandja. Seejuures pole määrava

tähtsusega, kes oli ehitamise ajal hoone või kinnistu omanik, kelle kasuks oli seatud

hoonestusõigus või kellele oli antud ehitusluba. Ehituseks kaupade ja teenuste soetamisel

peab ehitis olema üldjuhul maksukohustuslase valduses, sest KMS § 18 lg 1 p 1 (praegu

kehtiva KMS § 29 lg 1) kohaldamine eeldab kaupade ja teenuste tellimist konkreetse ehitise

jaoks, kusjuures maksukohustuslasel peab olema võimalik neid kaupu ja teenuseid

sihipäraselt kasutada.

3-11-1713

6(11)

Kaebaja ja kolmandate isikute väiteil on kõik kõnealuses hoones tehtud ehitus- ja

remonditööd seotud perearstikeskusega ning kõik ruumid majas kohandatud üksnes lähtudes

äriühingu vajadustest patsientidele arstiabi osutada ja teadusuuringutega tegeleda - majja on

planeeritud arstikabinet, protseduuriruumid, õpperuumid, residendi kabinet ja arhiiviruumid,

lisaks on kavas osa ruume välja rentida teistele arstidele. Vastustajad pole neile asjaoludele

vastu vaielnud ega esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et osa hoonest jääb pärast tehtud

ümberehitusi kolmandate isikute kasutusse. Viidatud lahendites nr 3-3-1-32-99 ja 3-3-1-50-99

selgitas Riigikohus, et mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" sisu on

määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga. Oma ettevõtluses kasutatavad saavad

olla vaid sellised kaubad ja teenused, mida on võimalik kasutada selle ettevõtja tegevusalal ja

mille kasutamine vastab ettevõtja äriplaanile. Kaupade ja teenuste kasutamise eesmärki võib

maksumaksja tõendada mitte üksnes dokumentaalsete tõenditega, vaid ka näiteks tunnistajate

ütluste ning poole ja kolmanda isiku seletustega. Kaebaja seadusliku esindajana

maksumenetlusse kaasatud I. A selgitas 17.11.2010 ja 04.02.2011 maksuhaldurile antud

seletustes, et kuna OÜ Vee Perearstikeskus peab tema kasutuses olnud Paides Vee tn 4

asuvast hoonest selle omaniku soovil välja kolima, otsustas I. A perearstikeskuse vajadustele

vastavaks rekonstrueerida endale ja abikaasale kuuluva Vee tn 6 hoone. Investeering ehitusse

tehakse eesmärgiga saada tööruumid perearstikeskusele. Rentnik teeb ruumid korda ja katab

sellega ka rendikulu, kuid ilmselt üürilepingu lõppedes on ruumid amortiseerunud. Seega ei

saa eraisikud I. A ja T. A mingit üüritulu; ainus kasu on see, et kinnistu ei seisa tühjana ega

amortiseeru. Ruume hakkab kasutama OÜ Vee Perearstikeskus, rentides neid vajadusel ka

teistele arstidele. Perearstikeskuse juhatuse liikmena teadis I. A üürilepingut sõlmides, et

osaühing saab ruumid tasuta ja kinnisasja omanikel tulumaksu maksta ei tule. Osaühing

kasutab neid ruume kindlasti 15 aastat ega kavatse selle aja sees neid tagasi anda. Kui

majaomanikud soovivad ruume enne lepingu lõppemist tagasi saada, tuleb neil kompenseerida

perearstikeskuse investeeringud. Vaidlusalustes haldusaktides pole põhjendatud, miks

vastustajad pole I. A eelpoolviidatud seletusi tõenditena arvesse võtnud. Vaideotsuses on

üksnes märgitud, et I. A 04.02.2011 selgitusest, et tema ei saa maja haldamisega hakkama ja

osaühingul oli vaja tegutsemiseks ruume, loeb üheselt välja, et hoone rekonstrueerimistööd

tehakse füüsiliste isikute I. A ja T. A huvides. Kohus nõnda ei leia. I. A on järjekindlalt

väitnud, et kõnealuste ehitus- ja remonditööde peaeesmärgiks oli kaebajale äritegevuseks

vajalike ruumide tekitamine; pole mingit alust I. A põhjenduste tõepärasuses kahelda. I. A on

tegutsenud palju aastaid Paide linnas perearstina Vee tn 4 majas ning pole alust arvata, et

pärast Vee tn 6 hoone ehitustööde lõppu ei hakatagi seal Paide elanikele arstiabi osutama,

vaid hakatakse hoopis millegi muuga tegelema.

Arusaamatuks jääb, milles seisneb kolmandate isikute mitterahaline tulu kontrollitaval

maksustamisperioodil. Tulumaksu määramise aluseks ei saa olla kahtlustus, et pooled võivad

üürilepingu ennetähtaegselt lõpetada, ega ka hüpoteetiline arvestus, et Vee tn 6 hoone

rekonstrueerimine kaebaja tarbeks hoiab samaaegselt ära ka ehitise lagunemise ja selle

vältimisele suunatud kolmandate isikute võimalikud kulutused. Niisuguste kulutuste

vältimiseks võiksid omanikud kinnistu näiteks hoopis ära müüa. Õige on kaebaja ja

kolmandate isikute seisukoht, et ehkki parendustööd tehti eraisikute omandis olevale hoonele,

pole hooneomanikud hüvede tegelikud tarbijad senikaua, kuni hoone on kaebaja kasutuses;

kaebaja üksi tarbib saadud hüve ning alles üürilepingu lõpetamise järel selgub, kas ja kui palju

kolmandad isikud rekonstrueerimistöödest tulu saavad.

Tuginedes majandusliku tõlgendamise reeglile ja arvestades asjaolu, et Vee tn 6 kinnistu üks

omanikest I. A on ka OÜ Vee Perearstikeskus ainuosanik, on täiesti usutav, et üürilepingu

poolte tegelikuks sooviks oli juba 05.05.2010 lepingu sõlmimisel kinnistu tasuta kaebaja

3-11-1713

7(11)

kasutusse andmine, mida lepingu pooled ei osanud väheste juriidiliste teadmiste tõttu õigesti

vormistada.

Asja kohtulikul arutamisel on tõendamist leidnud, et kaebaja tellitud ehitus- ja remonditööd

on tehtud tema ettevõtluse huvides, kaebaja pole kolmandatele isikutele ehitusteenust müünud

ega hooneomanikele üüri tasunud, mistõttu on kaebajal õigus AS Paide MEK arvete alusel

tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Samuti pole kolmandad isikud Vee tn

6 kinnistu kaebaja kasutusse andmisega mingit tulu saanud. MTA on majandusliku

tõlgendamise reeglile viidanud esmakordselt vaideotsuses, jättes samas konkreetse sätte

(MKS § 83 või § 84) märkimata. Riigikohtu praktika järgi on viite puudumine oluline

menetlusviga. Oluline menetluslik viga on ka T. A maksumenetlusse kaasamata jätmine.

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-67-09 p-s 11 tähendanud, et nii MKS § 43 p 3 kui ka

haldusmenetluse seaduse § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või

kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. MTA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, mille-

ga jätta kaebus rahuldamata. Kohus rakendas ebaõigesti majandusliku tõlgendamise reeglit.

Asja lahendamisel ei saa lähtuda asjaolust, kas isikutel on vähesed või piisavad juriidilised

teadmised; lähtuda tuleb sellest, kas isikud on saanud maksueelist. Kohus jättis tähelepanuta

Riigikohtu praktika isiku tahte väljaselgitamisel (nt 10.11.2003 lahendi nr 3-2-1-127-03 p 27).

Kaebaja on korraldanud äriühingu raamatupidamist selliselt, et kolmandatele isikutele tasumi-

sele kuuluv üür tasaarvestatakse kaebaja poolt hoone rekonstrueerimiseks tehtud kulutustega.

Seega oli 05.05.2010 üürilepingu poolte tahe suunatud hoone üürile andmisele ja hoone oma-

nike poolt üüritulu saamisele. Esitatud pole selliseid argumente, mis annaks maksuhaldurile

alust kohaldada MKS §-i 102 ja maksuotsus muuta või kehtetuks tunnistada. 10.05.2011 vor-

mistatud lepingu muudatustega muudeti tagantjärgi 05.05.2010 sõlmitud üürilepingu osa

punkte, kuid vaidemenetluses esitatud üürilepingu muudatused ja äriühingu raamatupidamise

kande parandused ei vabasta kaebajat maksuotsusega määratud maksusummade tasumisest.

Kohus jättis tähelepanuta, et üürilepingu pooled ei ole muutnud 05.05.2010 üürilepingu p 10

alapunkti 3.1, mille järgi leping lõpetatakse, kui üürnikul on tekkinud võlgnevus, mis ületab

kolme kuu eest tasumisele kuuluva üüritasu; samuti ei muudetud p 11 alapunkti 3, mille järgi

on üüritasu maksmata jätmisel üürileandjal õigus nõuda viivist. Seega on üürilepingu pooled

jätkuvalt seisukohal, et kaebaja peab kinnisasja omanikele tasuma üüri, mille tasumata jätmi-

ne on üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks, mistõttu ei vasta tegelikkusele

vaidemenetluses esitatud osaühingu raamatupidamise kande parandused. Maksuhalduri tugi-

nemine majandusliku tõlgendamise reeglile on põhjendatud. Ekslik on kohtu seisukoht, et

MKS §-le 83 ja/või 84 viite puudumine on selline menetlusviga, mis toob kaasa haldusaktide

tühistamise. Vaideotsuses on majandusliku tõlgendamise reeglit piisavalt põhjendatud. Ko-

hus, lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-67-09 p-st 18, jättis tähelepanuta Riigikohtu hilise-

ma praktika, mille järgi piisab ka ainuüksi majandusliku tõlgendamise reegli argumentatsioo-

nist maksuotsuses. Vaidlusalustes haldusaktides MKS § 84 märkimata jätmine on formaalne

puudus.

Kohus jättis tähelepanuta maksuhalduri väited, et kinnistu omanikud soovisid tegelikult kasu-

tada äriühingut käibemaksuvabalt ehitustööde teostamiseks. Seda seisukohta toetab ka asja-

olu, et Vee tn 6 hoone kasutusotstarve ehitisregistri andmetel on jätkuvalt eluruum. Kaebaja ei

ole taotlenud ning kolmandad isikud ei ole avaldanud soovi ehitisregistri andmeid muuta.

3-11-1713

8(11)

Maksuhaldur on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja on müünud kolmandatele isikutele ehitustee-

nust. Kolmandad isikud ei saa tasaarveldada kaebaja kohustusi AS Paide MEK ees. Soovides,

et kolmandad isikud tasuks kaebaja poolt AS Paide MEK arvete alusel tehtud kulutused, peab

kaebaja enda nimel esitama kolmandatele isikutele müügiarve ehitusteenuse müümise kohta.

Seda kaebaja ei teinud, valides olukorra, kus deklareeris AS Paide MEK arvete alusel sisend-

käibemaksu, kuid jättis ehitusteenuse edasimüügi deklareerimata. Kohus on leidnud, et ehitus-

teenuse müüki ei ole toimunud ja viitas Riigikohtu 07.02.1999 lahendi nr 3-3-1-50-99 p-le 1,

jättes tähelepanuta sama lahendi p-i 5, kus leitakse, et raamatupidamiskanded võivad olla

tõendiks selle kohta, kuidas maksumaksja on tõlgendanud kapitaalrendilepingut ja milline on

lepingupoolne tegelik tahe. Kohus jättis tähelepanuta vaidlusaluses maksuotsuses käsitletud

asjaolusid selle kohta, et kaebaja pearaamatu järgi on tema üürikohustuse summaks 18 282 kr

kuus, et 05.05.2010 on sõlmitud äriruumide üürileping, mille järgi üüritasu suuruseks on ar-

vestuslikult 66 kr/m2 ning esimesel 10. aastal tasaarvestatakse üürniku poolt äriruumide re-

mondiks ja parenduseks tehtud kulutused üüritasuga. Kaebaja teostas perioodil maist kuni

septembrini 2010 pearaamatu kandeid selliselt, et rendikohustus tasaarvestatakse ehitise re-

konstrueerimiskuludega, tõlgendades sellega 05.05.2010 üürilepingut selliselt, et ta on kohus-

tatud tasuma kolmandatele isikutele üüri, mis tasaarvestati ehitusteenuse osutamisega.

Kolmandate isikutega seotud mittevaralist tulu on käsitletud maksuotsuse lk 18-19. Maksu-

haldur lähtub seisukohast, et kui ehitise rekonstrueerimine, remont või parendused on tehtud

üürileandja loal ja üürileandja hüvitab selle üürnikule, siis liidetakse tehtud kulutuste maksu-

mus vara soetusmaksumusele. Hüvitamine võib toimuda ka tasaarvestuse korras üüri vähen-

damise teel. Kui üürilepingus on kokku lepitud, et üürnik remondib vara või teeb parendusi

ning selle võrra vähendatakse üüri suurust, tuleb tulumaksuga maksustada kogu üüritasu,

sealhulgas ka vähendatud tasaarveldatud osa. Tulumaksukohustuse tekkimiseks ei ole vaja

oodata, kuni maksumaksja mitterahalises vormis saadud tulu rahaks teeb, ning mitterahalise

tulu korral ei saa pooled ise maksustatava tulu suurust kokku leppida.

Maksuhaldur ei nõustu kohtu seisukohaga, et T. A maksumenetlusse kaasamata jätmine on

oluline menetlusviga. Kohtu viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-67-09 p-s 12 leiti, et AS-le

Eesti Post adresseeritud maksuotsus võib mõjutada nende FIE-de maksukohustust, kelle ette-

võtlustulu kvalifitseeritakse ümber palgatuluks, mistõttu tulnuks FIE-d maksumenetlusse kaa-

sata. Maksuhalduril puuduvad andmed, et T. A oleks 2010 olnud registreeritud FIE-na. Mak-

suotsuse järgi oli kolmandate isikute tulumaksu kinnipidamiseks kohustus kaebajal, mitte

kolmandatel isikutel. Järelikult ei mõjuta vaidlustatud maksuotsus kolmandate isikute, sh T. A

tulumaksu kohustust negatiivselt.

9. OÜ Vee Perearstikeskus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning jäi halduskohtule esita-

tud seisukohtade juurde. Maksuhaldur püüab uurimiskohustust ja majandusliku tõlgendamise

põhimõtet rakendada ühesuunaliselt, st maksuhaldur ei soovi arvestada pooltevahelise tehingu

eesmärki ja tegelikku majanduslikku sisu, rõhudes vaid 05.05.2010 sõlmitud lepingu vormili-

sele pealkirjale ja varasematele ekslikele raamatupidamise kannetele. Üksnes asjaolu, et kae-

baja raamatupidamises olid ekslikult tehtud tasaarveldamiskanded, ei saa olla maksukohustuse

määramise aluseks. Nii maksu-, kui ka vaide- ja kohtumenetluses on kaebaja esindaja I. A

selgitanud, et üürileping sõlmiti põhjusel, et kaebajal oli vaja leida tegutsemiseks sobivad

ruumid võimalikult soodsatel tingimustel ning kuna Vee tn 6 kinnistul asuvat hoonet oli või-

malik perearstikeskusele sobivaks kohandada, sõlmisid kinnistu kaasomanikud ja kaebaja

üürilepingu, mille järgi anti hoone perearstikeskusele kasutada ja perearstikeskus asus hoonet

oma tegevuse jaoks sobilikuks kohandama. Mõistes, et maksuhaldur omistab raamatupida-

miskandele eksliku ja tegelikule olukorrale mitte vastava tähenduse, viidi raamatupidamises

sisse parandused. Maksumaksjal on õigus ja ka kohustus pärast maksusumma määramist vi-

3-11-1713

9(11)

gade avastamise korral teha vastavad korrektuurid ning taotleda maksuotsuse muutmist või

kehtetuks tunnistamist. Kaebaja viitab veelkord, et kanded kaebaja raamatupidamises on

muudetud, vastavalt on muudetud ka üürilepingut ja need muudatused omavad tagasiulatuvat

jõudu. Kaebaja ei ole ehitusteenust osutanud ega kolmandatele isikutele edasi müünud. Üüri-

leandjatest füüsilistele isikutele ei ole üüri rahalises ega mitterahalises vormis makstud. Mee-

levaldne on maksuhalduri väide, et T. A maksumenetlusse kaasamine polnud kohustuslik.

Samas I. A on registreeritud FIE-na, kuid ka teda polnud FIE-na maksumenetlusse kaasatud.

10. Kolmandad isikud I. Alt ja T. Alt paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja me-

netluskulud apellandi kanda. Kolmandad isikud pole soovinud hoone äriühingu kasutusse

andmisest üüritulu saada, kuid nad ei olnud teadlikud, et erinevalt juriidilistest isikutest võivad

nad füüsiliste isikutena anda oma isiklikku vara kasutada ka tasaarveldusi tegemata. T. A ei

olnud üldse teadlik sellest, et kaebaja raamatupidamises toimuvad mingid lepingust tulenevad

tasaarveldused. I. A ei teinud osaühingu raamatupidamist ise. Raamatupidaja kajastas raama-

tupidamises tehinguid lähtudes formaalsest lepingust, teadmata, et see ei kajasta kolmandate

isikute tegelikku tahet. Kolmandatele isikutele ei ole ehitusteenust müüdud ja kolmandad isi-

kud ei ole ehitusteenust ega mingit tulu saanud. Hoone on endiselt osaühingu valduses ja kol-

mandatel isikutel ei ole võimalik kasutada parendatud hoonet isiklikuks tarbeks. Ekslik on

maksuhalduri seisukoht, et T. A menetlusse mittekaasamist saab lugeda menetlusveaks vaid

juhul, kui ta oleks olnud registreeritud FIE-ks. Samas I. A on registreeritud FIE-ks, kuid ka

teda ei kaasatud füüsilise isikuna maksumenetlusse. Ekslik on ka maksuhalduri seisukoht, et

käesolevas asjas lasus tulumaksukohustus kaebajal, mitte kolmandatel isikutel. Juhul kui kol-

mandad isikud oleksid vara kasutada andmisest reaalselt tulu saanud, oleks maksuhaldur pida-

nud kolmandad isikud kaasama maksumenetlusse juba seetõttu, et välja selgitada, kas isikud

soovivad kajastada väidetavat üüritulu füüsilise isiku tuluna või FIE tuluna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlusaluse maksuotsusega määrati kaebajale tasumiseks käibemaksu 150 645 kr ja tulumak-

su 19 192 kr. Maksu- ja vaideotsusest järelduvalt ei vaidle maksuhaldur vastu sellele, et kae-

bajal on õigus arvestada Vee tn 6 hoone ehitustööde eest AS Paide MEK arvete alusel tehtud

väljamaksetelt summas 903 873 kr sisendkäibemaksu 150 645 kr, kuid maksuhaldur leiab, et

kaebajal on tekkinud samas ulatuses ka käibemaksu arvestamise kohustus. Maksuotsuses on

asutud seisukohale, et kuna kaebaja ja Vee tn 6 hoone omanike vahel 05.05.2010 sõlmitud

äriruumide üürilepingust tulenes vastastikune üürisumma ja remondikulutuste tasaarvestamise

õigus, siis tuleb selle õiguse teostamist käsitleda kaebaja poolt hoone omanikele remondikulu-

tuste edasimüügina, mis on käibemaksuga maksustatav käive, ning tasaarvestus summas

91 392 kr tuleb lugeda kaebaja poolt hoone omanikele makstud üürina, millelt oleks tulnud

kinni pidada tulumaks. Halduskohtu seisukoha järgi pole kaebaja ehitusteenust edasi müünud

ning kontrollitava perioodi käibe ja käibemaksu suurendamine ei ole põhjendatud, samuti ei

ole kaebaja maksnud hoone omanikele üüri, mistõttu ei olnud kaebajal tulumaksu kinnipida-

mise kohustust. Halduskohus on oma järeldusi piisavalt põhjendanud, ringkonnakohus nõus-

tub halduskohtu seisukohaga ja otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioon-

kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta maksuhalduri väidet, et kinnistu omanikud soovisid

tegelikult kasutada äriühingut käibemaksuvabalt ehitustööde teostamiseks, vaid kohus on ot-

suses põhjalikult selgitanud, et OÜ Vee Perearstikeskus ei ole osutanud ega müünud üürile-

andjatele ehitusteenust; Vee tn 6 hoone juures tehtud ehitus- ja remonditööde põhieesmärgiks

oli kaebajale äritegevuseks vajalike ruumide tekitamine ning ehkki parendustööd tehti eraisi-

3-11-1713

10(11)

kute omandis olevale hoonele, pole nemad nende hüvede tegelikud tarbijad senikaua, kuni

hoone on äriühingu kasutuses. Asjaolu, et apellandi väitel on ehitisregistri andmetel kõnealuse

hoone kasutusotstarve jätkuvalt eluruum, seda seisukohta ei väära. Registriandmed ei ole

maksustamisel määravad. Samuti tuleneb ehitusseaduse §-dest 32 ja 33, et ehitisregistrisse

kantakse kasutusloale märgitud andmed. Apellant pole väitnud, et ehitusluba oli kontrollitaval

perioodil realiseerunud ja et kõnealusele rekonstrueeritud hoonele oli väljastatud kasutusluba.

Apellandi viidatud Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-127-03 järeldub, et pooltevahelise suhte õi-

guslikuks kvalifitseerimiseks tuleb kohtul lähtuda mitte üksnes lepingu sõnastusest, vaid ana-

lüüsida tuleb poolte tahet lepingu sõlmimisel. Asjas pole vaidlust selle üle, et 05.05.2010 äri-

ruumide üürileping nägi ette, et esimesel kümnel aastal tasaarvestatakse üürniku poolt äriruu-

mide remondiks ja parendusteks tehtud kulutused üüritasuga, mille suuruseks samal perioodil

on 66 kr/m2 (p 4.1.1) ning üürileandjal on õigus tõsta ühepoolselt üüritasu alates 5. aastast (p

4.3); samuti ei vaidle pooled selle üle, et kontrollimiseks esitatud osaühingu pearaamatu järgi

on hoone rekonstrueerimiskuludega tasaarvestatud üüri summa kokku 91 392 kr.

Maksu- ega vaidemenetluses pole üürileandjalt T. A seletusi võetud ning tema tahe lepingu

sõlmimisel on jäänud maksuhalduri poolt välja selgitamata. I. A kui üürileandja ja samas üür-

niku seadusliku esindaja poolt maksumenetluses antud selgitustest saab järeldada, et üürile-

andjate tahteks oli mitte ruumide välja üürimisest tulu teenimine, vaid soov anda kasutuseta

seisev kinnisvara tasuta perearstikeskuse kasutusse, et äriühing saaks selle oma äriliseks tege-

vuseks sobivaks kohandada. Et üürileandjad ei soovinud saada ruumide kasutusse andmise

eest üüritasu, kinnitavad 05.05.2010 üürilepingusse sisse viidud muudatused, milles pooled

märkisid sõnaselgelt, et vara antakse osaühingu kasutusse tasuta, ja tühistasid üüritasu maks-

mist käsitleva lepingu punkti, ning samuti kaebaja raamatupidamises tehtud tasaarvestust puu-

dutavate kannete parandused. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et raamatupidamise kannete

parandused on ebaõiged ja ei vasta tegelikkusele, sest muudetud ei ole 05.05.2010 üürilepingu

punkte 10.3.1 ja 11.3, mis reguleerivad jätkuvalt üüri tasumise küsimust. Apellant jätab tähe-

lepanuta, et 10.05.2011 sõlmitud üürilepingu muudatusega muudeti tagasiulatuvalt 05.05.2010

lepingu p-i 4.1.1.1 selliselt, et üürileandja annab ruumid osaühingu kasutusse tasuta esimesel

kümnel aastal, ja tühistati lepingu p 4.3, mis nägi ette üürisumma tõstmise võimaluse üürile-

pingu sõlmimisest viie aasta möödumisel, kuid ei muudetud neid lepingu punkte, mis käsitle-

vad üüri tasumist ja sanktsioone tasumisega viivitamisel pärast kümne aasta möödumist.

MKS § 43 sätestab maksumenetluse menetlusosaliste ringi. Selle sätte p 2 järgi on menetlus-

osaliseks isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud (adressaat) ning p 3 järgi on menet-

lusosaliseks ka muu isik, kelle õigusi haldusakt või toiming puudutab (kolmas isik). Kuna

maksuhalduri käsitluse järgi olid Vee tn 6 hoone remonttööde tegelikeks tellijateks hoone

omanikud T. A ja I. A, kes rekonstrueerisid hoone ja ehitasid ruumid nõuetele vastavaks, et

need seejärel raha eest välja üürida, ning üürileandjad on saanud tulumaksuga maksustatavat

hüve, siis võib vaidlusalune maksuotsus piirata ka T. A ja I. A õigusi ning nad oleks tulnud

maksumenetlusse kolmandate isikutena kaasata.

Eeltoodu alusel jääb MTA apellatsioonkaebus rahuldamata ja apelleeritud kohtuotsus muut-

mata. Kuna kohtuotsus tehakse vastustaja kahjuks, on kaebajal HKMS § 108 lg 1 alusel õigus

asjas kantud menetluskulude hüvitamisele. Menetluskulude hüvitamise taotluse ja kuludoku-

mentide järgi koosnevad kaebaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud õigusabikulust kok-

ku summas 1 649,80 eurot, sh apellatsioonkaebusele vastamiseks ja kohtuistungiks ettevalmis-

tamiseks tehtud töö eest 1 171,80 eurot ning kohtuistungiga seonduva töö eest 478,80 eurot.

Vastustaja palus HKMS § 109 lg 6 alusel vähendada kohtuistungile eelnenud töö eest välja-

mõistmisele kuuluva summa suurust 500 euroni. Arvestades asja keerukust ja mahtu, on ring-

3-11-1713

11(11)

konnakohtu hinnangul õigusteenusele tehtud kulud vajalikud ja nende suurus põhjendatud

ning HKMS § 109 lg 6 kohaldamiseks pole alust.

/allkirjastatud digitaalselt/

…

Silvia Truman ………..

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks………..

/allkirjastatud digitaalselt/

……………

Oliver Kask