2-12-50010/11 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-50010

Tsiviilasi

Stanislav

Gavrilovi

avaldus

pankroti

väljakuulutamiseks

Menetlustoiming

Võlgniku

pankrotiavalduse

menetlusse

võtmise

otsustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Maakohtu

6. detsembri

2012.a

määrus

pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Stanislav Gavrilovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja/võlgnik): Stanislav

Gavrilov (isikukood 38605180406)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 6. detsembri 2012.a määrus

muutmata

ja

Stanislav

Gavrilovi

määruskaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud

Stanislav Gavrilovi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul alates määruskaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MAAKOHTU LAHEND

1. Stanislav Gavrilov esitas 26. novembril 2012 Tartu Maakohtule avalduse pankroti

väljakuulutamiseks või alternatiivselt, kui kohus leiab, et puudub vara pankrotimenetluse

kulude katteks, lõpetada pankrotimenetlus raugemisega. Avaldaja viibib kinnipidamisasutuses

ja tal puuduvad igasugused rahalised sissetulekud. Samuti puudub avaldajal võimalus tööd

teha, et maksta tema suhtes kohtutäiturite ja muude ametiasutuste poolt esitatud nõudeid.

Avaldajal puudub igasugune võimalus pankrotimenetluse kestel tegeleda mõistliku tulutoova

tegevusega või selle otsimisega, kuna vanglas puudub võimalus tööd teha. Avaldaja märgib,

et on maksejõuetu ning tema suutmatus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Avalduse kohaselt on avaldaja võlgnevused on kokku 13 017,83 eurot. Võlanimekirja

kohaselt on peamisteks võlausaldajateks Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti ja Riigi

Tugiteenuste keskuse kaudu), Placet Group OÜ, Ergo Liisingu Inkassoteenused AS ja BBE

Insurance (Europe) Eesti filiaal. Avaldajal puudub igasugune vara ning sissetulekuid pole.

Samuti esitas S. Gavrilov avalduse enda vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest.

2. Tartu Maakohus keeldus 6. detsembri 2012 määrusega S. Gavrilovi pankrotiavaldust

menetlusse võtmast.

Määruse põhjenduste kohaselt antakse pankrotiseaduse (PankrS) 2 teise lause kohaselt

füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta võlgniku

automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist. PankrS 11. peatükk paneb

võlgnikule kohustustest vabastamise menetluse kestel mitmeid kohustusi. Muuhulgas on

PankrS § 173 lg 1 kohaselt võlgnik kohustatud pankrotimenetluse kestel tegelema mõistlikult

tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Avaldaja on märkinud,

et tal puudub igasugune sissetulek ja töö. PankrS § 29 lg 1 järgi lõpetab kohus määrusega

menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest,

kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi

võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu.

Avaldaja selgitustest tulenevalt ei ole tal vahendeid ja vara isegi pankrotimenetluse kulude

katteks, mistõttu on tõenäoline pankrotimenetluse lõppemine välja kuulutamata raugemise

tõttu. Pankrotimenetluse läbiviimiseks on võlgnikul vajalik aga mingilgi määral sissetuleku

või vara olemasolu, et katta pankrotimenetluse kulud ja rahuldada võlausaldajate nõudeid.

Sellest tulenevalt ei ole võlgniku pankrotimenetlusel edulootust.

PankrS § 3 lg 2 tulenevalt pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut,

kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluse algatamine lahendatakse hagita

menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg-st 1 tuleneb, et hagita asja

vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud

erisusi. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kuna võlgnik viibib

kinnipidamisasutuses (kõige hilisema karistuse tähtaeg on 14. november 2014), siis ei ole tal

võimalik PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustust täita, milline asjaolu välistab tema suhtes

pankroti väljakuulutamise korral kohustustest vabastamise menetluse algatamise. PankrS § 1

lg 2 tähenduses on tegemist võlgniku ajutise maksejõuetusega. S. Gavrilovil on vabanemise

korral võimalus tööle asuda ja esitada enda pankrotiavaldus.

Kohus märgib, et täitemenetluse registrist nähtuvalt on erinevate kohtutäiturite menetluses

võlgniku suhtes täitmisel kohtuotsuseid või -määruseid nii tsiviil- kui kriminaalasjades.

PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused. Seega juhul, kui

võlgniku kohustused tulenevad kahju õigusvastasest tekitamisest, ei oleks võlgnikul pankroti

väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetluse läbi võimalik oma

kohustustest vabaneda. Seega ei ole avaldajal võimalik taotletavat füüsilise isiku

pankrotimenetluse eesmärki saavutada, mistõttu tuleb keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

S. Gavrilovi pankrotiavalduse menetlusse võtmisest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. S. Gavrilov esitas Tartu Maakohtu 6. detsembri 2012 määruse peale määruskaebuse, milles

palus maakohtu määrus tühistada ja S. Gavrilovi pankrotiavaldus menetlusse võtta.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei ole võlgniku maksejõuetus ajutine. Isegi kui pärast vangistusest vabanemist õnnestub

tööd leida, pole S. Gavrilov võimeline oma võlgu tasuma;

2) ei ole õige maakohtu seisukoht, et võlgnik ei saa vangistuses viibides täita PankrS § 173

lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega.

Maakohtu seisukoht on vastuolus vangistusseaduse sätetega. VangS § 38 kohaselt kindlustab

vangla kinnipeetava tööga ja VangS § 37 kohaselt on töötamine kinnipeetavale kohustuslik.

Seega on ka vangistuses võimalik tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Samuti vabaneb

S. Gavrilov vanglast 14. novembril 2014, kuid kohustus tulutoova tegevusega või selle

otsimisega tegeleda, kestab viis aastat;

3) ei saa kohus keelduda pankrotimenetluse algatamisest, kui puuduvad PankrS § 171 toodud

asjaolud;

4) moodustavad õigusvastaselt tekitatud kahjud tühise osa S. Gavrilovi võlgadest, seetõttu on

ekslik maakohtu järeldus, et võlgnikul pole PankrS § 176 lg-st 2 tulenevalt võimalik oma

kohustustest vabaneda;

5) on kriminaalhooldusametniku ettekande järgi tasumata võlanõuded S. Gavrilovi

riskifaktoriks ennetähtaegsel vabastamisel. Üheks võimaluseks, et mõjutada isikut edaspidi

hoiduma kuritegude toimepanemisest, on vähendada riskifaktoreid. Samuti rikub kohus PS

§ 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust, kui keeldub isiku pankrotiavaldust menetlusse võtmast

ainult võlgniku vangistuses viibimise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu

määruse tühistamiseks. Tartu Maakohtu 06. detsembri 2012.a määrus tuleb jätta muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub täies

ulatuses esimese astme kohtu põhjendustega. Kooskõlas TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6

sätestatuga ei korda ringkonnakohus käesolevas määruses maakohtu määruse põhjendusi.

5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna avaldajal on võimalik pärast

vabanemist asuda tööle ja leida endale sissetulek, tuleb lugeda, et PankrS § 1 lg 2 tähenduses

on karistuse kandmise ajal tegemist ajutise maksejõuetusega. Pankrotimenetluse algatamist ei

saa pidada põhjendatuks olukorras, kus isik kannab vabadusekaotuslikku karistust ning sellest

tulenevalt ei ole tal võimalik endale püsivat sissetulekuallikat leida.

6. Määruskaebuse esitaja ei ole avalduse esitamisel esitanud väidet, nagu osaleks ta

kinnipidamisasutuses viibides vanglas pakutavas tööhõives ja teeniks selle kaudu sissetulekut.

Samas ei tähendaks ka sellises tööhõives osalemine seda, isik täidaks PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. VangS § 38 lg-st 1 ei tulene

vanglateenistusele kohustust kinnipeetavaid tööga kindlustada, vaid näeb ette üksnes

sellekohase võimaluse. Seega ei ole vangistuses viibival isikul võimalik täita PankrS § 173

lg-s 1 sätestatud kohustust otsida endale mõistlikult tulutoovat tegevust. Selle kohustuse

täitmine eeldab isiku vabaduses viibimist.

Teistsugusele seisukohale asuda ei võimalda asjaolu, et avaldaja vabaneb vanglast 2014.a

novembris, kuid kohustus tegeleda tulutoova tegevusega jääb kestma ka pärast vangistuse

lõppu. PankrS § 173 lg-s 1 ettenähtud kohustust tuleb võlgnikul täita kogu pankrotimenetluse

kestel, mitte üksnes osal sellest.

Maakohus on õigesti märkinud, et pärast kinnipidamisasutusest vabanemist on Stanislav

Gavrilovil võimalik esitada uuesti enda pankrotiavaldus.

7. Õige ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata jätmise alused on ammendavalt loetletud PankrS §-s 171 ja nende

asjaolude puudumisel ei saa kohus pankrotimenetluse algatamisest keelduda. PankrS §-des 169

– 177 sätestatud regulatsiooni mõtte ja eesmärgi kohaselt on võlgadest vabastamise menetluse

läbiviimine võimalik ja põhjendatud üksnes olukorras, kus võlgnikul, kelle kohustustest

vabastamist menetluse tagajärjena taotletakse, on reaalne võimalus menetluses osaleda, tehes

kõik endast sõltuva võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks rahuldamiseks. See eeldab võlgniku

järjepidevat tegelemist tulutoova tegevusega ja/või selle otsimisega.

8. Maakohus ei tuvastanud, et S. Gavrilovi võlgadest moodustaks olulise osa kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded. Maakohus on üksnes selgitanud, et kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenevatest kohustustest ei ole võimalik pankrotimenetluse

tulemusena vabaneda. Seega ei sisalda maakohtu määrus ebaõigeid järeldusi võlgniku

kohustuste iseloomu kohta.

Määruskaebuse esitajat ei vabasta PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustusest

pankrotimenetluse algatamise eeldusena ka asjaolu, et tasumata võlanõuded võivad kallutada

isikut tulevikus uusi kuritegusid toime panema.

9. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et vangistuses viibiva isiku

pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine rikub Põhiseaduse §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhiõigust. PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustus on pankrotimenetluse läbiviimise

eelduseks ühtviisi nii vabaduses viibivate kui vangistuses viibivate isikute puhul. Isikut ei ole

alust nimetatud kohustusest vabastada põhjusel, et ta kannab vabadusekaotuslikku karistust

ning tema sissetuleku teenimise võimalused on seetõttu piiratud.

10. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel S. Gavrilovi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp