2-12-32425/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-12-32425

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2013, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-12-32425

Tsiviilasi

Swedbank AS

hagi

Ere-Marje

Raidla

vastu

19 173,49 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

29 670,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Swedbank AS (endine ärinimi kuni 17.03.2009

AS Hansapank) (registrikood 10060701; asukoht Liivalaia 8,

15040

Tallinn);

esindaja

Külli

Reinfeld,

e-post

kulli.reinfeld@swedbank.ee;

kostja Ere-Marje Raidla (isikukood 48208252716; elukoht

XXXX

Kohtuistungi toimumise aeg

8. detsember 2012

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Swedbank AS hagi Ere-Marje Raidla vastu osaliselt.

2. Välja mõista Ere-Marje Raidlalt Swedbank AS kasuks põhinõue 19 173 (üheksateist

tuhat ükssada seitsekümmend kolm) eurot ja 49 senti.

3. Välja mõista Ere-Marje Raidlalt Swedbank AS kasuks viivis 14% aastas põhinõudelt

19 173,49 eurot alates 22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui

19 173,49 eurot.

4. Jätta menetluskulud Ere-Marje Raidla kanda.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja

kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

2(7)

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Hageja nõue

Swedbank AS (laenuandja, hageja) ja OÜ Forage (kustutatud, laenusaaja) sõlmisid 19.12.2006

laenulepingu nr 06-237981-JI, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 35 151,41 eurot.

Laenusaaja kohustus tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa iga kuu 19. kuupäeval kuni

19.12.2011. Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek

korteriomandile asukohaga Riia 31-4, Tartu.

Hageja ja laenusaaja sõlmisid 21.08.2007 laenulepingu nr 07-148573-JI, mille alusel andis

hageja laenusaajale laenu 14 380,12 eurot. Laenusaaja kohustus tagastama laenu ja tasuma

intresse osade kaupa iga kuu 17. kuupäeval kuni 17.08.2012.

Laenulepingutest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid

hageja ning Ere-Marje Raidla (kostja, käendaja) 19.12.2006 käenduslepingu nr 06-237981-KÄ1

maksimummääraga

37 893,22 eurot

ja

21.08.2007

käenduslepingu

nr 07-148573-KÄ2

maksimummääraga 16 393,34 eurot.

Kuivõrd laenusaaja laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, ütles hageja

14.01.2010 laenulepingud üles ning teavitas 18.01.2010 sellest kostjat, paludes võlgnevuse

tasuda. Kostja ei ole hagejale võlgnevust tasunud. Laenulepingust nr 06-237981-JI tulenev

võlgnevus on kokku 22 982,80 eurot (põhinõue 11 825,10 eurot, intress 1145,10 eurot ja viivis

10 012,60 eurot), millest hageja nõuab põhiosa summas 9586,75 eurot. Laenulepingust nr 07-

148573-JI tulenev võlgnevus on kokku 17 440,88 eurot (põhinõue 11 077,07 eurot, intress

1429,72 eurot ja viivis 4934,09 eurot), millest hageja nõuab põhiosa summas 9586,75 eurot.

Hageja nõuab kostjalt käenduslepingute alusel laenulepingute ülesütlemise tõttu tekkinud

võlgnevuse väljamõistmist summas 19 173,49 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista

viivise põhinõudelt 19 173,49 eurot lepingujärgses määras 0,15% päevas alates hagi esitamisest

22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopia 19.12.2006 laenulepingust nr 06-

237981-JI koos üldtingimuste ja maksegraafikuga, 19.12.2006 käenduslepingust nr 06-237981-

KÄ1 koos üldtingimustega, 19.12.2006 hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust,

laenulepingu nr 06-237981-JI võlgnevuse arvestusest, 07.12.2009 kirjast käendusnõude

esitamise kohta, 18.01.2010 teatisest, 21.08.2007 laenulepingust nr 07-148573-JI koos

üldtingimuste ja maksegraafikuga, 21.08.2007 käenduslepingust nr 07-148573-KÄ2 ning

laenulepingu nr 07-148573-JI võlgnevuse arvestusest (tl 7-44).

Kostja vastus

Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

Vastuse kohaselt on laenulepingu nr 06-237981-JI järgsed põhimaksed aegunud summas

3478,24 eurot ja laenulepingu nr 07-148573-JI järgsed põhimaksed summas 19 981,82 eurot.

Kuivõrd aegunud nõuete kogusumma on suurem hagis nõutavast põhinõudest, siis puudub

hagejal võimalus haginõuet kostja suhtes maksma panna. Kostja palub kohaldada aegumist ning

jätta põhinõue rahuldamata. Kostja hinnangul välistab lepingulise viivisenõude (0,15% päevas)

asjaolu, et laenulepingud on ülesütlemisega lõppenud ning ülesütlemise tagajärjeks on mõlema

lepingupoole vabanemine lepinguliste kohustuste täitmisest. Lisaks tuleb arvestada, et koos

põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded. Kui põhinõue on aegunud, tuleb jätta rahuldamata ka

kõrvalnõue.

Hageja vastus kostja vastuväidetele

Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde.

Hageja märgib, et haginõue ei ole aegunud. Kõik kostja poolt nimetatud arved muutusid

sissenõutavaks aastal 2009. Nende aegumistähtaeg algas nimetatud aasta lõppemisest. Kuna

3(7)

hagiavaldus on kohtusse esitatud 22.08.2012, siis ei ole kolme aastane aegumistähtaeg

möödunud. Laenulepingute ülesütlemise järgselt ei ole laenusaaja ega kostja võlgnevuse katteks

midagi tasunud. Laenulepingu nr 06-237981-JI põhiosa võlgnevuse katteks laekus 9778,49 eurot,

mis saadi lepingu tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimisest. Hageja ei nõustu kostja

seisukohaga, et tal puudub õigus pärast lepingute lõppemist nõuda kostjalt viivist lepingujärgses

määras, kuivõrd tegemist on seadusest tuleneva õigusega. Kuna laenulepingute poolteks on

äriühingud, kes sõlmisid lepingud oma majandustegevuses, siis ei ole kokkulepitud viivise määr

ebaproportsionaalselt kõrge. Hageja on seisukohal, et sellise viivisemäära kasutamine lepingute

olemusest ja sisust lähtuvalt ning lepingupoolte huvisid arvestades ei kahjusta kohustatud isikut

ebamõistlikult ja sellega ei ole rikutud lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Hageja

pöörab tähelepanu veel asjaolule, et kostja puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepingutega, sest

kostja laenusaaja ainukese juhatuse liikme ja osanikuna sõlmis osaühingu kohustuse täitmise

tagamiseks lepingud huvist ühingu majandustegevuse vastu.

Kostja vastus hageja vastuväidetele

Kostja ei jaga hageja seisukohta, et seadus võimaldab nõuda lepingujärgses määras viivist

olukorras, kus leping on kehtivalt üles öeldud. Ülesütlemine kujundusõigusena lõpetab tulevikku

suunatult kestvuslepingu. Kui nõustuda hagejaga, tähendaks see õigust nõuda lepingu edasist

täitmist. Kostja arvates mõjutab lepingu ülesütlemisega kaasnev tagajärg võrdväärselt lepingulisi

põhi- ja kõrvalkohustusi. Kostja hinnangul saab lepingujärgses määras nõuda viivist vaid kehtiva

lepingu olemasolul. Kui leping on tulevikku suunatult üles öeldud, siis alates ülesütlemise

jõustumisest lepingut sisuliselt ei eksisteeri ning järelikult ei saa eksisteerida ka lepingulist

viivist. Sellises olukorras saaks nõuda üksnes seadusjärgset viivist, aga hageja seda ei nõua. Kui

kohus nõustub kostjaga, et kestvuslepingu ülesütlemise järgselt ei saa nõuda lepingulist viivist,

taotleb kostja viivise väljamõistmata jätmist. Lisaks avaldab kostja, et antud juhul on lepinguline

viivis ca 7 korda suurem seadusjärgsest, tulenedes samas lepingu tüüptingimustest, mida kostja

ei olnud võimeline mõjutama. Isegi kui kahe äriühingu vahelises suhtes võiks viivise määra

mõistlikkust veel aktsepteerida, ei tähenda see, et taoline järeldus tuleks automaatselt panga ja

füüsilise isiku vahelisse käendussuhtesse üle kanda. Kostja peab lepingulist viivist ebamõistlikult

suureks ja osundab, et tüüptingimusi, mis näevad ette ebamõistlikult suure viivise, saab pidada

tühisteks tingimusteks. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist, kuivõrd kostja jaoks

oleks viivise täiel määral väljamõistmine äärmiselt koormav. Kostjal puudub alates 11.09.2012

töökoht ning tema igakuine sissetulek erinevate toetuste näol on kokku ca 135 eurot. Kostja

ülalpidamisel on 7-aastane laps. Kostjat aitavad ülal pidada tema vanemad, kuid seda ei saa

käsitleda kostja sissetulekuna. Lisaks on kostjal täitmata kohustus Nordea panga ees

kogusummas 38 000 eurot. Viivise vähendamise määra jätab kostja kohtu otsustada, märkides, et

ilmselt on viivist mõistlik vähendada selliselt, et üle teatud kindla summa viivise arvestus ei

ulatu.

10.12.2012 kohtuistung

Hageja esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Kostjalt nõutakse vaid

vähendatud põhinõuet ja lisanduvat viivist põhinõudelt lepingujärgses määras alates hagi

esitamisest.

Kostja esindaja selgituse kohaselt jääb kostja oma vastuväidete juurde, oodates ära kohtu

argumendid.

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.

2. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingute alusel laenulepingute ülesütlemise tõttu tekkinud

võlgnevuse väljamõistmist summas 19 173,49 eurot ning nimetatud summalt viivise

väljamõistmist lepingujärgses määras 0,15% päevas alates hagi esitamisest 22.08.2012 kuni

võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 19 173,49 eurot.

3. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

4(7)

- hageja ja OÜ Forage (kustutatud) vahel sõlmiti 19.12.2006 laenuleping nr 06-237981-JI (tl 7-

12), mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 35 151,41 eurot, mis tuli tagastada koos

intressiga annuiteetmaksetena iga kuu 19. kuupäeval hiljemalt 19.12.2011 (tl 15-16);

- hageja ning kostja vahel sõlmiti 19.12.2006 käendusleping nr 06-237981-KÄ1 (tl 13-14),

millega kostja käendajana võttis endale kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga

laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist mitte rohkem kui 592 900 krooni

(37 893,22 euro) ulatuses; lisaks seati laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise

tagamiseks hüpoteek kostja korteriomandile asukohaga Riia 31-4, Tartu (tl 17-21);

- hageja ja OÜ Forage (kustutatud) vahel sõlmiti 21.08.2007 laenuleping nr 07-148573-JI (tl 32-

36), mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 225 000 krooni (14 380,12 eurot), mis tuli

tagastada koos intressiga annuiteetmaksetena iga kuu 17. kuupäeval hiljemalt 17.08.2012 (tl 37);

- hageja ning kostja vahel sõlmiti 21.08.2007 käendusleping nr 07-148573-KÄ2 (tl 38-39),

millega kostja käendajana võttis endale kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga

laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist mitte rohkem kui 256 500 krooni

(16 393,34 euro) ulatuses; lisaks tagas laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist

Tarvo Roosimägi käendus;

- laenusaaja põhivõlgnikuna rikkus oma lepingulisi kohustusi, mistõttu ütles hageja 14.01.2010

laenulepingud üles ning teavitas 18.01.2010 sellest kostjat, paludes võlgnevuse tasuda hiljemalt

02.02.2010 (tl 30, 31);

- laenulepingute ülesütlemise järgselt ei ole laenusaaja ega kostja võlgnevuse katteks midagi

tasunud; laenulepingu nr 06-237981-JI põhiosa võlgnevuse katteks laekus 29.04.2011

9778,49 eurot, mis saadi tagatise (korteriomandi) realiseerimisest;

- laenulepingust nr 06-237981-JI tulenev võlgnevus kokku on 22 982,80 eurot (põhinõue

11 825,10 eurot, intress 1145,10 eurot ja viivis 10 012,60 eurot) (tl 22-27), millest hageja nõuab

kostjalt põhiosa summas 9586,75 eurot;

- laenulepingust nr 07-148573-JI tulenev võlgnevus kokku on 17 440,88 eurot (põhinõue

11 077,07 eurot, intress 1429,72 eurot ja viivis 4934,09 eurot) (tl 40-44), millest hageja nõuab

kostjalt põhiosa summas 9586,75 eurot.

4. Kostja on esitatud hagile vastu vaielnud, leides esmalt, et hageja nõuded – nii põhinõue kui

viivisenõue – on aegunud, mistõttu puudub kostjal käendajana kohustus täita põhivõlgniku eest

aegunud nõudeid. Arvestades hagi kohtusse esitamise aega 22.08.2012 on kostja hinnangul

aegunud nõuded järgmiste maksete tasumiseks: 17.03.2009, 19.03.2009, 17.04.2009,

19.04.2009, 17.05.2009, 19.05.2009, 17.06.2009, 19.06.2009, 17.07.2009, 19.07.2009,

17.08.2009 ja 19.08.2009. Kuivõrd aegunud nõuete kogusumma on suurem hagis nõutavast

põhinõudest, siis puudub hagejal võimalus haginõuet kostja suhtes maksma panna.

Kohtul tuleb esitatud hagi osas lahendada aegumise kohaldamise taotlus. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud

isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1

nõudeõigus aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib

käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida

oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud

lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded

käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded

põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (VÕS

§ 145).

Kohus märgib, et käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul

kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud kolme aastast aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud

korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS § 154.

5(7)

Vaidlust ei ole selles, et laenusaaja pidi täitma korduvaid kohustusi – tasuma iga kuu

17. ja 19. kuupäeval hagejale kindla rahasumma. Seega tuleb aegumistähtaja algusele kohaldada

TsÜS § 154, mille kohaselt korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata

sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks.

Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks. Kuna nõude aegumistähtaja alguseks peab kalendriaasta olema lõppenud, algas

TsÜS § 154 järgi aegumistähtaeg 2009. aasta maksete osas 01.01.2010 kell 00.00 ja lõppes

kolme aastast aegumistähtaega arvestades 31.12.2012 kell 24.00. Hagiavaldus kostja vastu esitati

kohtusse 22.08.2012, seega tähtaegselt, mistõttu kohustatud isik (kostja) ei saa keelduda oma

kohustuse täitmisest. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole hageja põhinõue aegunud, ei ole alust

kohaldada TsÜS § 144.

5. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise

eest. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna

rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

6. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingute alusel oli põhivõlgnikul raha

maksmise kohustus, mida ta on rikkunud.

Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS

§ 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2). Kuna kostja ei ole põhinõude suurusele vastuväiteid esitanud, siis

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 19 173,49 eurot põhivõlgnevuse katteks.

7. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt lepingujärgses määras 0,15% päevas

alates hagi esitamisest 22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni laenulepingute üldtingimuste

p 10.1, VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Kohtuvaidluse teesides on hageja märkinud, et ei

nõua kostjalt viivist rohkem kui põhinõue.

Laenulepingute üldtingimuste p 10.1 kohaselt on pangal õigus arvestada viivist lepingu

põhitingimustes fikseeritud määra alusel. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-

s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Laenulepingutest nähtuvalt on lepingu põhitingimustes fikseeritud viivise määraks 0,15% päevas

(p 2.15 ja p 2.8). Kostja on seisukohal, et lepingulise viivisenõude esitamise välistab asjaolu, et

laenulepingud on ülesütlemisega lõppenud.

Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole õigus nõuda viivist kokkulepitud määras. Kohus

märgib, et kokkulepped, mille sisu ei ole lepingu kui sellise täitmine, vaid esmajoones poolte

õiguskaitsevahendite reguleerimine lepingu rikkumise juhuks, jäävad kehtima ka lepingu

lõppemise korral ning lepingupoolel on võimalik neist lähtuda.

8. Kostja väitel on lepinguline viivise määr ebamõistlikult suur (54,75% aastas), olles

tüüptingimusena tühine. Hageja hinnangul on viivise määr 0,15% päevas äriühingutevahelistes

suhetes tavapärane, pealegi ei ole tegemist tüüptingimusega, kuivõrd viivise määr sisaldub

laenulepingute põhitingimustes.

Vaidluse korral tuleb kohtul kontrollida, kas laenulepingutes märgitud viivise määr on

tüüptingimus ja kas jaatava vastuse korral on see punkt tüüptingimusena kehtiv.

6(7)

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud

korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja

töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline

mõjutama.

Seega

on

tüüptingimuste

kasutamise

peaprobleemiks

ühe

lepingupoole

lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega.

VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selleks, et

lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35

lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Antud juhul ei ole

hageja käesolevas kohtumenetluses tõendanud, et oleks vaidlusaluse viivise määra 0,15% päevas

laenusaajaga individuaalselt kokku leppinud. Hageja on hoopis väitnud, et tegemist on

äriühingutevahelistes suhetes tavapärase viivise määraga ja et laenusaajal oli sellise määraga

mittenõustumisel võimalik/õigus jätta leping sõlmimata (kui selline määr kostjale ei sobinud,

oleks võinud ta jätta lepingud sõlmimata). Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et viivise

määra näol 0,15% päevas on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes.

VÕS § 42 lg 1 (19.12.2006 ja 21.08.2007 kehtinud redaktsioon) sätestab, et tüüptingimus on

tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi

asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole

kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et

üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta

lepingu kui terviku kehtivust.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult

suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on hageja ja laenusaaja

vahel sõlmitud laenulepingute p-d 2.15 ja 2.8 tühised 0,15% suuruse viivise määra tõttu, sest

viivisenõudega sellises määras (54,75% aastas) on laenusaaja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud

poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuigi laenusaaja ei olnud tarbija, on see tingimus kohtu

arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav. Kuna

kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1

järgi, tuleb VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemel kohaldada seaduses seda liiki lepingu

kohta sätestatut. Kohtu arvates asub tühise tingimuse asemele käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatud regulatsioon, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi (vt kohtu põhjenduste p 7).

Hageja ja laenusaaja on 21.08.2007 leppinud kokku, et laenulepingu nr 07-148573-JI järgne

intressimäär on 14% aastas (p 2.6). Kohus on seisukohal, et lepingupoolte huvisid arvestades on

tegemist mõistliku intressimääraga, mis ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult ja et

intressimäära korral 14% aastas ei ole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Kohtu hinnangul on hageja lisanduva viivise nõue põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega

võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude

realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa

viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast

enesest (lepingute mittekohane täitmine).

9. Kostja alternatiivselt esitatud nõue viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel tuleb

jätta rahuldamata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult

suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

7(7)

Kohus märgib, et leidis kohtu põhjenduste p-s 8, et kostja kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi 14% aastas ei ole ebamõistlikult suur ega riku lepingupoolte

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole

laenulepingute ülesütlemise järgselt võlgnevuse katteks midagi tasunud. Lisaks on kostja viivise

vähendamise nõude esitamisel jäänud paljasõnaliseks, sest kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit

oma majandusliku seisundi hindamiseks (TsMS § 230 lg-d 1 ja 2). Pealegi on hageja ise piiranud

viivisenõuet kokku põhinõude suurusega.

10. Kokkuvõttes märgib kohus, et rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõude 19 173,49 eurot ning viivise 14% aastas põhinõudelt 19 173,49 eurot alates

22.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 19 173,49 eurot. Nimetatu ei ületa

käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat.

Menetluskulude jaotus

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi 4. lõike

kohaselt

näeb

kohus

menetluskulude

jaotuses

ette,

millised

menetluskulud

keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163

lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on kohtu hinnangul põhjendatud TsMS § 163 lg 1 alusel

jätta menetluskulud kostja kanda.

Kohtunik