3-11-2767/22 · 3-11-2767/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2013.a Tallinn Haldusasja number 3-11-2767 Haldusasi CarMasters OÜ kaebus AS Ühisteenused viivistasu otsuse nr 0102000351 tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks haldusakti tagasitäitmiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja CarMasters OÜ. Vastustaja AS Ühisteenused, esindaja vandeadvokaat Paavo Paal. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon 1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ p 9.6 osas, mille kohaselt viivistasu määr määruse punktides 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel on 31 eurot ööpäevas,

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. 2. Jätta kaebus rahuldamata 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda 4. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 04.02.2013, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.09.2011 koostas AS-i Ühisteenused parkimisjärelevalve ametnik maastikuauto BMV registreerimismärgiga 012AZV parkimisnõuete rikkumise eest viivistasu otsuse nr 0102000351 (tl 44). Viivistasu otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude kohaselt pargiti maastikuauto BMV registreerimismärgiga 012AZV 10.09.2011 kell 12:19 Estonia pst 5, parkimistasu on makstud väiksema määra järgi. Viivistasu määrati summas 31,00 eurot.

2. 12.09.2011 esitas CarMasters OÜ Tallinna Transpordiametile viivistasuotsuse nr 0102000351 tühistamiseks vaide, mille Tallinna Transpordiamet 26.10.2011 käskkirjaga nr 52055 rahuldamata jättis (tl 8-9).

3. 25.11.2011 esitas CarMasters OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3–6) AS Ühisteenused viivistasu otsuse nr 0102000351 tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks viivistasu tagasimaksmiseks kaebajale 3 tööpäeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. 20.01.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse (tl 26–28). 11.01.2013 määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebuse kohaselt parkis OÜ CarMasters töötaja 10.09.2011 kell 12:19 aadressil Estonia pst 5 sõiduki BMW X5 numbrimärgiga 012AZV. Sõiduki parkimise eest tasuti mobiiliga, kuid ekslikult märkis OÜ CarMasters töötaja parkimistsooniks „kesklinn“. Sel päeval OÜ CarMasters sõidukit kasutanud töötaja käib Tallinnas üliharva ega teadnud parkimistsooni „südalinn“ olemasolust.

5. Kaebaja leiab, et viivistasu otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ (edaspidi Määrus nr 9) punktides nr 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3, 9.1.4 nimetatud juhtudel sätestatud sama viivistasu otsuse määr 31 eurot ööpäevas on vastuolus põhiseadusega, kuivõrd märgitud regulatsioon on vastolus proportsionaalsuse põhimõttega. Antud akti kehtestaja ei ole ühese viivistasu määra kehtestamist kuidagigi põhjendanud. Määruse nr 9 nimetatud punktides sätestatud juhtude näol on tegemist sedavõrd erinevate olukordadega, mille kohaselt ei ole võimalik määrata viivistasu kõikide juhtumite puhul võrdselt. Samuti ei ole põhjendatud Määrusega nr 9 ka viivistasu otsuse kehtestamine üle kehtestatud parkimistasu määra. Sama põhimõte kehtib nt ka eraõiguses, mille kohaselt ei ole võimalik nõuda võlgnikult viivist üle põhivõla suuruse summa. Antud juhul määrati viivistasu otsus samas suuruses nagu määratakse see isikule, kes ei ole üleüldse parkimistasu maksnudki. Selline diferentseerimatus on vastuolus põhiseadusega. Asjaolu, et liiklusseadusega kehtestatakse kohalikule omavalitsusele volitusnorm viivistasu otsuse määrade kehtestamiseks andes ette ainult maksimummäära, ei tähenda, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud viivistasu määr ei peaks olema põhjendatud ja olukorda arvestavalt proportsionaalne. Kaebaja leiab, et antud juhul puudub viivistasu määra puhul avaliku võimu poolne kaalumine.

Kaebaja palub jätta kohaldamata Määruse nr 9 punkti 9.6 osas, mille kohaselt viivistasu määr määruse punktides 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel on 31 eurot ööpäevas ja tunnistades see säte vastuolus olevaks põhiseadusega.

6. Liiklusseadus (LS) ei reguleeri ka juhtumit, kus isikule määratakse viivistasu otsus, kuid jäetakse reguleerimata küsimus, mis saab isiku poolt juba tasutud parkimistasust (kas see tuleb tagastada või selle võrra nt viivistasu vähendada. Vaadeldaval juhul on tegemist sisuliselt isiku topeltmaksustamisega, kus ühelt poolt on kaebuse esitaja tasunud parkimistasu

3 (küll ekslikult väiksemas määras kui nõutud) ja sellele järgnevalt on talle määratud ka viivistasu otsus.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja on seisukohal, et viivistasu otsus nr 0102000351 on õiguspärane ja sellest tulenevalt puudub alus selle tühistamiseks.

8. Viivistasu otsus nr 0102000351 koostati seetõttu, et mootorsõiduk BMW registreerimismärgiga 012 AZV oli pargitud 10.09.2011 kell 12:19 Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal aadressil Estonia pst 5, mis asub südalinna tasulise parkimise tsoonis. Sõiduki parkimise eest oli tasutud aga mobiilside operaatori vahendusel „kesklinna“ tsooni parkimistasu (madalam parkimistasu). Käesolevas haldusasjas puudub poolte vahel vaidlus viivistasu määramise asjaolude suhtes.

9. Kaebaja väited parkimistasu maksmisest madalama määra järgi ei ole tõendatud ning isegi kui need oleksid tõendatud, ei saa need väited olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Asjakohatu ja tõendamata on kaebaja väide kaebaja töötaja teadmatusest tasulise parkimise ala „südalinna“ tsoonist, kuivõrd õigusaktide mittetundmine ei vabasta kohustusest neid täita. Tallinna linna avaliku tasulise parkimisala piirid, erinevad tsoonid ja erinevad parkimistasu määrad on kehtestatud üldaktiga, Määrusega nr 9, ning nimetatud määrus on avaldatud ettenähtud korras. Sellele lisaks on parkimisala sees üles seatud ka teadetetahvlid, millelt on näha parkimisala tsoonid ja parkimistasu määrad. Kaebuses märgitud asjaolu, et kaebaja töötaja teadis, kuidas tasuda parkimise eest mobiilside operaatori vahendusel, näitab seda, et ta teadis parkimisala olemasolust ning tsooni „kesklinn“ olemasolust. Seega käitus mootorsõiduki juht ise hooletult.

10. Kaebaja möönab sisuliselt, et viivistasu on määratud vastavalt kehtivale linnavolikogu määrusele 31 euro suuruses summas õigesti, kuivõrd kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et viivistasu oleks tulnud määrata väiksemas määras.

11. Kaebaja väidab üldsõnaliselt ja põhjendamata, et viivistasu määr ei ole proportsionaalne ja viivistasu määramisel puudub kaalutlusõigus, kuid ei osunda nendele kõrgemalseisva õiguse normidele, millega see on vastuolus. Vastustaja leiab, et Tallinna linnas kehtestatud viivistasu määr 31 eurot ja viivistasu määramise menetlus on proportsionaalne ning kooskõlas kõrgemalseisva õigusega, sealhulgas põhiseadusega. Iseenesest ei muuda viivistasu määra kehtestamine Tallinna linnas seadusega ettenähtud maksimummääras seda ebaproportsionaalseks. Samuti ei tähenda kaalutlusõiguse puudumine viivistasu määramisel, et tegemist oleks õigusvastase regulatsiooniga. Siinkohal peab arvestama viivistasu olemust ning asjaolu, et viivistasu määr on juba iseenesest suhteliselt madal. Arvestades Tallinna linna suurust ning Tallinna linna parkimiskorralduse olemust, ei saa mitte kuidagi pidada viivistasu kehtestamist Tallinna linnas ettenähtud määras ülemääraseks. Tallinna linnas kehtestatud viivistasu määr ei ületa liiklusseadusega ettenähtud viivistasu maksimummäära.

12. Nii liiklusseadus kui ka Määrus nr 9 näevad ette viivistasu määramise kindlas suuruses parkimisjärelevalvet teostava ametniku poolt kindlate asjaolude tuvastamisel. Parkimisjärelevalvet teostava ametniku poolt viivistasu määramise näol on tegemist niinimetatud seotud haldusega, kus ametnikul puudub võimalus otsustada viivistasu suuruse üle. Asjaolu, et viivistasu määramisel puudub ametnikul kaalutlusõigus, on põhjendatud otstarbekusega. Viivistasu määramise menetluses on ebaotstarbekas viia läbi põhjalik menetlus kõikide asjaolude väljaselgitamiseks ning seejärel asuda igal üksikjuhul eraldi kaaluma põhjendatud viivistasu määra. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus

4 varasemas praktikas parkimiskorraldust puudutavates asjades. Arvestades parkimistasu määrasid ja viivistasu määra, samuti menetluse läbiviimise võimalusi liikluskorralduses, on just põhjendatud viivistasu määramise menetlemine lihtsustatud korras ning asjaolu, et viivistasu määratakse seotud halduse korras (igal üksikjuhul puudub ametnikul kaalutlusõigus).

13. Tõsiselt võetav ei ole kaebuse väide Määruses nr 9 viivistasu määra põhjendamata jätmise kohta. Määrus nr 9 vastab kõigile õiguse üldaktile esitatavatele nõuetele, seadused ega ka määrused ei sisalda motiveerivat osa.

14. Põhjendamatu on kaebaja väide, justkui viivistasu kehtestamine LS § 188 lõikes 8 sätestatud maksimummääras, on lubamatu. Viivistasu on vastavalt kehtivale kohtupraktikale kohaliku maksu – parkimistasu kõrvalkohustis, mille eesmärgiks on tagada parkimistasu tasumine. Arvestades parkimistasu maksmata jätmist ning vajadust, et viivistasu tagaks parkimistasu maksmise, ei saa kuidagi väita, et 31 eurot oleks ülemäärane. Tallinna linnavolikogu on viivistasu määra kehtestamisel kasutanud õigesti talle antud kaalutlusõigust.

15. Põhjendamatu on kaebaja väide, et lubamatu on viivistasu määra kehtestamine ühes ja samas määras kõikide Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a. määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ punktides 9.1.1., 9.1.2., 9.1.3. ja 9.1.4. toodud asjaoludel. Kaebaja ei põhjenda, millise kõrgemalseisva õiguse sättega on selline erinevatel asjaoludel võrdne kohtlemine vastuolus. Põhiseaduse § 12 on sätestatud küll üldine võrdsusõigus, kuid selle sisuks on isikute ebavõrdse kohtlemise keeld. Kuna käesoleval juhul koheldi kaebajat võrdselt teistega, siis see põhiseaduse säte kohaldamisele ei kuulu.

16. Põhjendamatu ja meelevaldne on kaebaja väide, justkui ei tohiks viivistasu ületada parkimistasu määra. Viivistasu olemuseks on tagada parkimistasu maksmine. Juhul, kui viivistasu määr oleks võrdne või väiksem parkimistasu määrast, ei täidaks viivistasu oma eesmärki. Sellises olukorras oleks parkijal kasulikum jätta maksmata parkimistasu. Vastustaja on seisukohal, et viivistasu määr 31 eurot on vajalik selleks, et tagada parkimistasu maksmine. Oluliselt väiksem viivistasu määr (eriti veel kaebaja poolt välja pakutud parkimistasuga võrdväärne määr) ei aitaks parkimistasu maksmist tagada. Viivistasu määr summas 31 eurot on mõõdupärane ja otstarbekas.

17. Kaebaja viitab eraõiguse põhimõttele, mille kohaselt ei saa nõuda võlgnikult viivist üle põhivõla suuruse summa. Selline kaebaja võrdlus on põhjendamatu arvestades parkimistasu ja viivistasu olemust. Kaebaja ei ole viidanud sellele, miks peaks selline analoogia käesoleval juhul kohalduma (tegemist on kahe erineva õigusvaldkonnaga – avaliku õiguse ja eraõigusega). Kehtiv õigus ei sisalda keeldu nõuda võlgnikult viivist üle põhivõla suuruse summa. Selline keeld tuleneb kohtupraktikast, kus selline seisukoht on aga omaks võetud põhjendusega, et viivis ei saa kujuneda alusetu rikastumise allikaks. Riigikohus on aga viivise osas asunud seisukohale, et viivist on õigus nõuda üle põhivõla juhul, kui võlausaldaja tõendab, et kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkis tal oluliselt suurem kahju. Seega on kaebaja võrdlus kohatu. Viivistasu määr on kehtestatud samas määras tulenevalt Põhiseaduse põhimõttest – otstarbekuse põhimõttest. Seega on sellisel ühetaolisel (võrdsel) kohtlemisel Põhiseadusest tulenev õigustus, arvestades parkimiskorralduse olemust.

18. Põhjendamatu ja kehtiva kohtupraktikaga vastuolus on kaebaja väide, et antud juhtumi asjaoludel on tegemist topeltmaksustamisega, kuivõrd juba tasutud parkimistasu ei kuulu tagastamisele pärast viivistasu määramist. Kaebajal on jäänud märkamata, et parkimistasu on tasutud vaid osaliselt ning ülejäänud osas ei ole parkimistasu makstud.

5 KOHTU PÕHJENDUSED

19. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

20. Käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolude üle, et kaebaja auto BMV registreerimismärgiga 012AZV oli pargitud 10.09.2011 kell 12:19 Tallinnas Estonia pst 5.

21. Alates 01.07.2011 kehtiva LS § 280 lg 1 kohaselt tunnistati varemkehtinud liiklusseadus kehtetuks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 02.11.2006 kohtuotsuses asjas nr 3-4-1-8-06 punktis 26 leidnud, et eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. LS § 280 lg-s 2 sätestatu kohaselt kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud liiklusseaduse alusel antud määrused kehtivad pärast käesoleva seaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni nende kehtetuks tunnistamiseni. Kuni 01.07.2011 kehtinud LS § 501 lg 1 sätestas, et kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määra või diferentseeritud määrad ja parkimissoodustused ja -vabastused. Samuti sätestab kehtiva LS § 187 lg 1, et kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. LS § 187 lg 2 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määra või diferentseeritud määrad, parkimistasusoodustused ja -vabastused. Tallinna Linnavolikogu on kehtestanud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 5 lg 2 ja § 22 lg 1 p 2, maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 lg 3, kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 2, § 5 p 10 ja § 141 ning liiklusseaduse kuni 01.07.2011 kehtinud § 50 lg 5 ja § 501 – 503 alusel, alates 01.07.2011 LS § 68 lg 1, § 187 ja § 188 alusel (Tallinna Linnavolikogu 16.12.2010 määrus nr 64 ) Tallinnas tasulise parkimise ala, parkimistasu määrad ning parkimistasusoodustused ja vabastused 30.01.2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ (edaspidi Määrus nr 9). Määrus nr 9 on tunnistatud kehtetuks Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ alates 01.01.2013.

Määruse nr 9 lisa punkti 5.2.2 kohaselt asub kesklinna avalikus tasulises parkimisalas kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsoon (südalinn), mis on piiritletud Vabaduse väljaku – Roosikrantsi tänava – Pärnu maantee – Sakala tänava – Kentmanni tänava – Liivalaia tänava – Pronksi tänava – Narva maantee ja Pärnu maanteega. Seega parkis auto BMV registreerimismärgiga 012AZV10.09.2011 kell 12:19 Estonia pst 5 kesklinna avalikus tasulises parkimisalas kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsoonis, südalinna tsoonis. 22. LS § 187 lg 4 kohaselt peab mootorsõiduki ja selle haagise juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega. Määruse nr 9 lisa punkti 4.1 kohaselt mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Määruse nr 9 lisa punktide 6.1, 6.2 ja 6.3 kohaselt oli parkimistasu maksumäär erinev kesklinna sõidukite valveta tasulisel parkimisalal, vanalinna ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulistes parkimise tsoonides. Kesklinna sõidukite valveta tasulisel

6 parkimisalal (v.a. vanalinna ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulistes parkimise tsoonides) oli maksumäär iga kuni 15 minuti parkimise eest (v.a. esimesed 15 minutit) 0,26 eurot (p 6.1.1), kesklinna kõrgendatud maksumääraga valveta tasulises parkimise tsoonis (südalinn) aga oli maksumäär iga kuni 15 minuti parkimise eest (v.a. esimesed 15 minutit) 0,58 eurot (p 6.2.1). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja parkides südalinna tsoonis tasus parkimise eest kesklinna sõidukite valveta tasulise parkimisala maksumäära järgi, s.o väiksema määra järgi. Vastavalt LS § 188 lg 1 punktile 1 teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi. Sama sätestas Määruse nr 9 lisa p 9.1.1. Seega oli AS-l Ühisteenused õigus teha LS § 188 lg 1 p 1 ja Määruse nr 9 lisa p 9.1.1 alusel kaebajale viivistasu otsus. 23. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-24-07 punktis 14 leidnud, et viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega, mistõttu ei kuulu viivistasu määramisel kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted, s.o viivistasu määramisel ei hinnata, kas tegu on pandud toime tahtlikult või ettevaatamatusest. Seega on asjakohatu kaebuse väide, et sõidukit kasutanud töötaja ei teadnud parkimistsooni „südalinn“ olemasolust. 24. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et viivistasu määramisel tuleks arvestada reaalset parkimisaega. LS § 188 lg 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui 1) parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi; 2) tasutud parkimisaega on ületatud; 3) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või 4) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud käesoleva seaduse § 187 lõikes 5 sätestatu kohaselt. LS § 188 lg 1 punktides 1 (parkimistasu maksmata jätmisel) ja 4 nimetatud juhtudel ei ole enamasti reaalset parkimisaega võimalik kindlaks teha. Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1- 4-01 18.11.2004 kohtuotsuse punktis 16 leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne. Kohtu hinnangul on LS § 188 lg-s 1 piisavalt selgelt sätestatud viivistasu olemus. Viivistasu maksmise kohustus tekib parkimistasu maksmise korra vastu eksimisel. Seega tuleks viivistasu määramise vältimiseks tasuda parkimistasu õigusaktidega sätestatud korras ja määras. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määruse nr 58 „Mootorsõidukijuhi teadmiste, oskuste ja käitumise liiklusalased kvalifikatsiooninõuded“ § 2 punkti 1 kohaselt peab juht teadma liiklusreegleid – eelkõige liiklusmärke, teemärgiseid ja märguandeid. Sama määruse § 11 lg 1 p 1 sätestab juhile kohustuse käituda vastutustundlikult.

25. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 5 punkti 10 kohaselt on parkimistasu kohalik maks. KoMS § 141 lg 1 kohaselt kehtestatakse parkimistasu avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil ning lõike 2 kohaselt parkimistasu määramine ja sissenõudmine toimub liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses. Määruse nr 9 punkti 1.1 kohaselt on parkimistasu Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil kehtestatud kohalik maks. Riigikohtu halduskolleegium on 30.11.2006 kohtuotsuses nr 3-3-1-66-06 (p 16) leidnud, et parkimistasu täidab nii fiskaalset kui ka liikluskorralduslikku ülesannet. Viivistasu on maksuõiguslik kõrvalkohustis, mille maksmise kohustus tekib parkimistasu maksmise korra vastu eksimisel. Viivistasu määr on sätestatud liiklusseaduses. LS § 188 lg 8 kohaselt viivistasu määr ei tohi ületada 31 eurot ööpäevas. Viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu. Seega ei kohaldu viivistasu määramisel

7 võlaõigusseaduse viivist puudutavad sätted. Määruse nr 9 lisa punkti 9.6 kohaselt on viivistasu määr käesoleva määruse punktides 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel 31 eurot ööpäevas, viivistasu määr punktis 9.1.5 toodud juhul on 15,50 eurot ööpäevas. Seega on viivistasu määr liiklusseaduse alusel kehtestatud Määrusega nr 9 ja viivistasu otsuse koostajal puudub õigus kohaldada Määruses nr 9 kehtestatust erinevat viivistasu määra. Määruse nr 9 punkti 9.5 kohaselt kui mootorsõidukit ei ole tasulise parkimise kohast eemaldatud, on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus vähemalt 24 tunni möödudes teha uus viivistasu otsus. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud viivistasu otsusega on määratud Määruse nr 9 lisa p 9.1.1 alusel tasumisele 31 eurot, seega ei ole ületatud LS § 188 lg-s 8 ja Määruse nr 9 lisa punktis 9.6 sätestatud viivistasu määra. Kaebaja ei ole väitnud, et 10.09.2011 kella 12:19 eelneva 24 tunni jooksul oleks auto BMV registreerimismärgiga 012AZV samas kohas parkimise eest viivistasu otsus tehtud.

26. KOKS § 7 lg 1 kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohaldatakse volikogu ja valitsuse määruse eelnõule Vabariigi Valitsuse poolt Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse eelnõu kohta kehtestatud normitehnilisi nõudeid erisustega, mis tulenevad kohaliku omavalitsusüksuse õiguslikust seisundist. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 26 lg 2 kohaselt peavad Vabariigi Valitsuse määrused ja korraldused vastama haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud vorminõuetele. HMS § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Määrus nr 9 on antud liiklusseaduse volitusnormi alusel ja volitusnormis nimetatud haldusorgani poolt ning on liiklusseadusega kooskõlas. HMS § 92 sätestab määruse vorminõuded, mille kohaselt määrus antakse kirjalikult (lg 1); määruses tuleb viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile. Määruses märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number. Määrus pealkirjastatakse (lg 3); määrusele kirjutatakse alla ja määrus avaldatakse seaduses ettenähtud korras (lg 5). Seega ei tulene HMS §-st 92 määruse andjale kohustust esitada määruses põhjendusi ja kaalutlusi, millest volikogu on määruse andmisel lähtunud.

27. Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on Riigikohtu praktika kohaselt säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu (RKÜK) 22. detsembri 2000. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (alates RKÜK 28. oktoobri 2002. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Määruse nr 9 p 9.1 kohaselt, sarnaselt LS § 188 lg-s 1 sätestatuga, teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus) kui parkimistasu on maksmata või on tasutud väiksema määra järgi (p 9.1.1); tasutud parkimisaega on ületatud (p 9.1.2); tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud (p 9.1.3); tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva määruse punktis 4.4 sätestatule (p 9.1.4). Kuna kaebajale on viivistasu määratud Määruse nr 9 punkti p 9.1.1 alusel, siis ei ole asjassepuutuv punkt 9.6 osas, milles on kehtestatud viivistasu määr määruse punktides 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel, mistõttu puudub vajadus hinnata Määruse nr 9 punkti 9.6 põhiseaduspärasust punktide 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 osas.

Asjassepuutuvaks normiks on käesoleval juhul Määruse nr 9 p 9.1.1, mille kohaselt teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata või on tasutud väiksema määra järgi. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-24-07 p 14 leidnud, et ei pea võrdsuspõhimõtte rikkumiseks olukorda, kus parkijale, kes on tasunud parkimistasu ebaõiges määras ning isikule, kes parkimistasu üldse pole tasunud, määratakse viivistasu ühesuguses suuruses. Selliste isikute ühetaoline

8 kohtlemine võib teatud juhtudel olla küll käsitletud võrdsusõiguse riivena, kuid kohus peab haldusmenetluse ökonoomia ja operatiivsuse seisukohast viivistasu määramisel sellist ebavõrdset lähenemist eesmärgipäraseks ning arvestades riive vähest intensiivsust, ka proportsionaalseks. Seega on Riigikohus viivistasu määramisel isikute ühetaolist kohtlemist pidanud proportsionaalseks.

Eeltoodust tulenevalt puudub alus Määruse nr 9 p 9.6 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks osas, mille kohaselt viivistasu määr määruse punktides 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel on 31 eurot ööpäevas.

28. Õige on kaebaja väide, et liiklusseaduses pole lahendatud olukorda, kus parkimiskorra rikkumise eest määratakse viivistasu ja samaaegselt maksab parkija edasi ka parkimistasu mobiilsideoperaatori vahendusel. Nimetatud asjaolu ei oma aga määravat tähendust viivistasu otsuse õiguspärasuse üle otsustamisel, sest vaidluse esemeks selles asjas ei ole ega saagi olla pärast viivistasu määramise otsust makstud parkimistasu tagastamisnõue.

29. HKMS § 285 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1). Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, on menetluskulude kandjaks kaebaja.

Vastustaja on vastuses kaebusele palunud kaebajalt välja mõista vastustaja poolt kantud kohtukulud ja lubanud õigusabi suurust tõendavad dokumendid esitada kohtule esimesel võimalusel (tl 43 pöördel).Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus andis menetlusosalistele 11.01.2013 määrusega tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 21.01.2013. Vastustaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kohtule ei esitanud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik