3-11-3031/36 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-3031 Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Eva Jerotskaja kaebus Politseija Piirivalveameti vastu varalise kahju summas 6735,77 eurot hüvitamiseks ning kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmisega tekitatud kahju ja asitõendi kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise regulatsiooni puudumise tunnistamiseks Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus olevaks Asja läbivaatamise kuupäev

08. mai 2012, 01. august 2012, 17. oktoober 2012, edasi kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Eva Jerotskaja, esindaja Ain Laansalu Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Peeter Aleksašin Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 04.03.2013. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud

1. Eva Jerotskajale kuuluvat sõidukit Audi A6 Avant reg nr 368 TGX kasutas tema vend Aleksandr Jerotski kuritegude toimepanemiseks. A. Jerotskit karistati kriminaalkorras Tartu Maakohtu 13.01.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-5003. Nimetatud kohtuotsusega vabastati E. Jerotskaja sõiduk asitõendi staatusest ja otsustati tagastada omanikule.

23.10.2008 võeti sõiduk ära Aleksandr Jerotski valdusest ning tunnistati kriminaalasjas nr 08260105465 (1-09-5003) asitõendiks. Auto tagastati E. Jerotskajale 05.01.2011.

2. 26.09.2011 esitas E. Jerotskaja Lõuna Prefektuurile avalduse varalise kahju hüvitamiseks. Lõuna Prefektuuri 23.11.2011 otsusega nr 9.1-06/36032-2 jäeti E. Jerotskaja avaldus rahuldamata, sest väited kahju tekitamise kohta ei olnud Lõuna Prefektuuri hinnangul piisavalt tõendatud.

3. 28.12.2011 esitas E. Jerotskaja kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palub välja mõista Lõuna Prefektuurilt kahju hüvitis 6 735,77 eurot ning tunnistada kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmisega tekitatud kahju ja asitõendi kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise regulatsiooni puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

4. Auto tagastamisel selgus, et auto aku oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Kaebaja oli sunnitud tellima treileriteenuse ning lasi auto remonditöökotta toimetada treileril. Kaebaja tegi kulutusi uue aku soetamiseks. Samuti olid tekkinud paremale esiuksele, paremale tagauksele, paremale tagatiivale ajal, mil auto oli politseiprefektuuri valduses, kraaped.

5. Kaebaja taotleb välja mõista Eesti Vabariigilt Lõuna Politseiprefektuuri kaudu Eva Jerotskaja kasuks hüvitus omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju eest 6000 eurot, auto kahjustamisest tekkinud kulude katteks 735,77 eurot ning tunnistada kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmisega tekitatud kahju ja asitõendi kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise regulatsiooni puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks.

6. Perioodil 23.10.2008-05.01.2011 ei olnud võimalik Lõuna Politseiprefektuuri menetlusotsuse (asitõendiks tunnistamise) tõttu kaebajal teostada oma omandiõigust sõiduautole. Tegemist on põhiõiguse intensiivse omandiõiguse riivega sõltumata sellest, kas asitõendiks tunnistamise otsus oli õiguspärane või mitte.

7. Kaebaja on veendunud, et tegemist on faktilise sundvõõrandamisega. Kuigi formaalselt ei läinud auto omand Lõuna Politseiprefektuuri vahendusel üle Eesti Vabariigile, siis kehtestatud piirangud samastuvad sundvõõrandamisega. Avalikust huvist tuleneva eesmärgi saavutamise nimel ei ole lubatud kõik meetmed olenemata sellest, kuivõrd ulatuslikult või intensiivselt need piiravad asitõendi omaniku omandipõhiõigust. Asitõendi omaniku talumiskohustus õigusriigis saab olla õiguspärane üksnes ja ainult õiglase hüvituse eest. Samas ei sätesta kriminaalmenetluse seadus ega riigivastutuse seadus menetluskorda asitõendi äravõtmisega seotud kahjude hüvitamiseks. Kehtivas seaduses puudub selge regulatsioon, mis määratleks ka alused kriminaalmenetluses õiguspärase asitõendi hoiule võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Selline olukord tuleb lugeda põhiseaduse vastaseks.

8. Kaebaja leiab, et õiglane hüvitis auto asitõendina hoiulhoidmise aja eest on rahasumma, mis vastab auto väärtuse vähenemisele hoiuperioodil. Auto24.ee portaali andmeil langes samaväärsete autode hind perioodil oktoober 2008-detsember 2010 rohkem kui 6000 eurot. Kaebaja taotleb nimetatud summa välja mõistmist vastustajalt.

9. Auto oli hoiustamise ajal kahjustusteta. 21.10.2009 teostas Tartu Maakohus Tartus Lõuna Politseiprefektuuri kinnises parklas asitõendi Audi A6 Avant reg nr 368 TGX vaatlust. Nimetatud vaatlusel tuvastati, et auto külg on kahjustatud. Protokollist nähtub, et auto ei käivitunud. Auto välisilme taastamiseks peab E. Jerotskaja tegema kulutusi 576 euro ulatuses.

10. Auto aku oli seismisega erinevates klimaatilistes tingimustest ilma vahepealse laadimiseta riknenud. Aku asendamiseks pidi kaebaja tegema kulutusi 128,57 euro ulatuses.

11. Puksiirteenuse tellimine oli põhjendatud kulu. Auto aku ei olnud töökorras. Auto kapott oli kinni külmunud, mistõttu selle avamine ja auto käivitamine ka Lõuna Politseiprefektuuri hoovis olnuks võimatu.

Vastustaja seisukoht

12. Vastustaja kaebuses toodud kahju hüvitamise nõudega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu.

13. Vastustaja on seisukohal, et asitõendiks tunnistamise ja hoiule võtmise puhul on tegemist mitte sundvõõrandamisega, vaid seaduses sätestatud ajutise kitsendusega isiku põhiseaduses sätestatud õigusele enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kaebajale kuuluva sõiduauto Audi A6 Avant reg nr 368 TGX asitõendiks tunnistamise tingis asjaolu, et kaebaja omandit kasutas kaebaja vend A. Jerotski kuriteo toimepanekul ning seega kasutati omandit üldiste huvide ehk kehtiva õiguskorra vastaselt. Seega on kaebaja põhiseadusliku omandiõiguse seadusliku kitsendamise põhjustanud tema sõidukit seaduserikkumisel kasutanud venna A. Jerotski õigusvastane tegevus, mitte politseiasutuse poolt kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus seaduse alusel tehtud menetlustoiming kaebaja omandi asitõendiks tunnistamisel ja hoiule võtmisel.

14. Vastustaja nõustub selle kaebaja seisukohaga, et kaebajale kuuluva sõiduauto asitõendiks tunnistamise ja hoiule võtmise puhul oli tegemist kaebaja põhiseaduslikku omandiõigust riivava olukorraga. Vaieldav on aga riive intensiivsus, sest kuigi registreeritud on sõiduk Eva Jerotskaja nimele, on sõiduk valdavalt olnud Aleksandr Jerotski kasutuses. Seega ei saanud sõiduki asitõendiks tunnistamine ja hoiul hoidmine erilise intensiivsusega riivata kaebaja kasutusõigust sõidukile, kuivõrd ta sõidukit nagunii ise ei kasutanud.

15. Vastustaja õiguseellasel (Lõuna Politseiprefektuuril) puudus alates 23.03.2009 võimalus lõpetada Eva Jerotskaja põhiseadusliku omandiõiguse kitsendamine ning hüvitise nõudmine vastustajalt kogu Eva Jerotskaja omandiõiguse kitsendamise aja eest, ei ole loogiline ega põhjendatud.

16. Vastustaja on veendunud, et kui kaebaja ja tema esindaja kriminaalasja kohtumenetluse käigus taotlesid auto tagastamist ning neid taotlusi ei rahuldatud, siis pidas kohus omaniku huvist tähtsamaks üldist huvi kriminaalmenetluse tagamiseks ja kriminaalmenetluse käigus tõe väljaselgitamiseks.

17. Üldteadaolevalt sõltub autode järelturuväärtus mitte ainult auto margist, mudelist ja väljalaskeaastast, vaid ka läbisõidust, tehnilisest seisukorrast, kulumusest jne. Seega ei pea vastustaja kaebaja arvamust auto asitõendina hoiulhoidmise aja eest väljamõistmisele kuuluva hüvitise suuruse osas õigeks ja õiglaseks.

18. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et kehtivas seadusandluses puudub selge regulatsioon, mis määratleks menetluskorra ja alused kriminaalmenetluses asitõendi õiguspärase hoiule võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning möönab, et omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse puudumine võib riivata PS §-ga 32 kaitstud omandipõhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimest tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele ning olla põhiseadusega vastuolus olev.

19. Vastustaja leiab, et kraapejälgede tekkimine auto paremal küljel (esiuksel, tagauksel ja tagatiival) Lõuna Prefektuuri parklas hoidmise käigus ei ole veenvalt tõendatud. Auto üle andnud teenistuja Signe Piirikivi ettekande kohaselt osutas avaldaja auto üleandmisel kriimustusele juhipoolsel tagumisel uksel, mitte auto paremal poolel. Üleantavat autot fotografeerida või põhjalikku autokere seisundit kirjeldavat ülevaatuse akti koostada polnud võimalik, sest Signe Piirikivi ettekande kohaselt püüdis avaldaja auto võimalikult kiiresti treilerile laadida ja minema sõita. Seega pole välistatud kraabete tekkimine auto paremale küljele nii selle lumest puhastamisel kui ka treileriga teenindusse toimetamisel. Kaebuses viidatud 21.10.2009 Tartu Maakohtu asitõendi vaatluse protokollis on küll fikseeritud süüdistatava A. Jerotski ja kaitsja v.adv. A. Laansalu märkused kriimustuste kohta autol, aga samas ei täpsustata, kuskohas need kriimustused autol paiknesid. Kaebaja poolt vastustajale 26.09.2011 koos kahju hüvitamise avaldusega esitatud auto üldkontrolli lehelt nähtuvalt on sõidukil reg nr

368 TGX 06.01.2011 teostatud üldkontrolli käigus lisaks paremal esija tagauksel ning paremal tagatiival asuvatele kraapejälgedele fikseeritud ka vasakul tagauksel ja vasakul tagatiival paiknevad värvivigastused. Seetõttu ei olegi vastustaja arvates veenvalt tõendatud just nende kraapejälgede tekkimine autole Lõuna Prefektuuri parklas hoiul oleku ajal, mille likvideerimise hüvitamist summas 576 eurot kaebaja vastustajalt nõuab.

20. Kaebusele lisatud Aasta Auto AS 07.01.2011 arvest nr 264035809 nähtuvalt tasus uue aku eest sularahas Aleksandr Jerotski. Eeltoodu tõttu ei saa kaebaja väita, et tema on seoses uue aku soetamisega kulutusi teinud ja kahju saanud. Seega ei ole kaebajal alust nõuda selle summa hüvitamist vastustajalt.

21. Vastustaja ei pea puksiirteenuse kasutamise kulu hüvitamise nõudmist põhjendatuks, sest tegemist oli klimaatilistest tingimustest põhjustatud riketega, mitte vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tagajärjega.

Kohtu põhjendused ja otsus

22. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

23. Kaebuse kohaselt on kaebajal vastustaja vastu varalise kahju nõue summas 6 735,77 eurot, mille moodustab:

- 6 000 euro osas hüvitus sõiduki omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju eest seonduvalt sõiduki väärtuse vähenemisega 2008. aasta oktoobrist kuni 2010. aasta detsembrini ehk kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmisega tekitatud kahju;

- 735,77 eurot sõiduki asitõendina hoidmise ajal sõiduki kahjustamisega tekitatud varaline kahju, millest: 576 eurot kuluks sõiduki välisilme taastamisele; sõiduki aku asendamisega seotud kulu 128,57 eurot; 31,20 eurot sõiduki pukseerimine politseiprefektuurist remonditöökotta, kuna auto ei käivitunud.

Kaebaja leiab, et kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmise-ja kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise regulatsiooni puudumine tuleb tunnistada Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus olevaks.

24. Kuna kohus on halduskohtule omasest uurimisprintsiibist tingituna teinud kaebajale korduvalt ettepanekuid kaebuse täpsustamiseks ja kaebuses esitatud faktiliste asjaolude tõendamiseks (tlk 76, 80, 84, 89 pöördel), mida aga kaebaja poolt tehtud ei ole, siis peab kohus vajalikuks esmalt selgitada kahju hüvitamise üldpõhimõtetega seonduvat (I). Seejärel hindab kohus varalise kahju hüvitamise nõude põhjendatust (II) ning võtab seisukoha põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse osas (III). Viimaks määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse (IV).

I

25. Poolte vahel ei ole käesolevas menetlusstaadiumis vaidlust selles, et kaebaja on püüdnud hagetavat kahju vähendada ja kasutanud esmase õiguskaitse vahendeid, mille kasutamata jätmine oleks võinud juba varasest kohtupraktikast (vt näit RKHK 3-3-1-8-04 p 10) tulenevalt välistada kaebuse rahuldamise. Nimelt on Lõuna Ringkonnaprokuratuur 05.06.2009 (tlk 86-87) jätnud rahuldamata kaebaja taotluse seonduvalt asitõendiks tunnistatud sõidukiga. Sama asjaolu on tõendatud Tartu Maakohtu 01.06.2009 kirjaga kaebajale (tlk 85).

26. Poolte vahel on vaidlus kaebajale kahju tekkimise üle. Lõuna Prefektuur on 23.11.2011 otsustanud keelduda kaebajale kahju hüvitamisest (tlk 8).

Õiguse aluspõhimõtetest tulenevalt on õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest rahaliselt hinnatav õigus. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et karistusõigus, mille kohaldamise raames on kaebaja sõiduk asitõendiks tunnistatud, kuulub avaliku õiguse valdkonda.

Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Pooled ei vaidle ka selle üle, et omandiõiguse puhul on tegemist põhiõigusega, mida võib riivata üksnes seadusega või seaduse alusel. Samuti pole vaidlust selles, et tagada tuleb omandi puutumatus ja kaitse.

Kahju hüvitamiseks väljamõistetava hüvitisega tuleb kohtul luua selline varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

27. Halduskohus, nõustudes valdavas osas vastustaja poolt kohtumenetluses avaldatud seisukohtadega, märgib vastuseks kaebajale, et kaebaja sõiduki puhul on kohtute infosüsteemist kättesaadavas kriminaalasjas nr 1-09-5003 jõustunud kohtuotsuse kohaselt olnud tegemist ühe tõendiga, millega otsustati teiste hulgas kaebaja venna süü kuritegude toimepanemises kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Kriminaalmenetluse tõendite kogumise ja asjade asitõendiks tunnistamise eesmärgiks on aga võimaldada kriminaalmenetluse läbiviimist üldistes huvides ning üksikisik on kohustatud selliste vahendite kohaldamist tema suhtes taluma, sest jõustunud kohtuotsuse kohaselt on järgitud üldist seaduslikkuse põhimõtet, millele halduskohus viitas eelnevalt seoses põhiõiguste kaitsega. Eraldi rõhutamist väärib, et vastustaja kõrval, kelle vastu kaebaja on esitanud kahjunõude ja kelle tegevust ta peab oma õigusi riivavaks ja õigusvastaseks, on sõiduki asitõendiks tunnistamist aktsepteerinud ka prokuratuur ja kohtud (nii maaapellatsioonikui riigikohus).

II

28. Lahendades käesolevat kahju hüvitamise kaebust, tuleb halduskohtul eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes sõiduki asitõendiks tunnistamine ja asitõendi puutumatuse ja säilimise tagamise asjaolud, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastased, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

29. Halduskohus saab asjas tuvastatud asjaolude alusel konstateerida, et kaebaja (kriminaalmenetluses kolmas isik) (tlk 54) ja tema venna A. Jerotski (kriminaalmenetluses süüdistatav) (tlk 54)) suhtes läbiviidud kriminaalmenetlus oli seaduslik. Samuti oli seaduslik kaebaja sõiduki asitõendiks tunnistamine ja kriminaalmenetluses vajaduse äralangemisel kaebajale tagastamine. Kriminaalmenetlejatel, s.h vastustaja vastaval ametnikul, kes viis läbi kohtueelset menetlust, oli seaduslik kohustus kriminaalmenetlust läbi viia ning asjaolu, et kaebaja sõiduk kaebajale tagastati, mitte aga ei konfiskeeritud, nagu teised asitõendiks tunnistatud sõidukid selles kriminaalasjas, ei muuda kaebaja ja tema venna (kellele kaebaja andis sõiduki kasutada) suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust ebaseaduslikuks. Kohtu poolt asitõendi omanikule tagastamist konfiskeerimise asemel ei saa tõlgendada kriminaalmenetluse ebaseaduslikkuse tõendina, kuna see räägiks vastu nii kriminaalmenetluse loogikale kui ka seaduslikule kohustusele alustada kriminaalmenetlust kuriteo tunnuste olemasolul. Selles kontekstis ei ole vähetähtis, et kaebaja vend tunnistati temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi ja kaebaja oli sõiduki omaniku ja seega ka suurema ohu allika valdajana andud sõiduki venna kasutusse, kes kasutas sõidukit aga muuhulgas kuritegude toimepanemiseks ja seega üldist seaduslikkuse järgimise põhimõtet eirates. Kuna kriminaalkohtud ei ole tuvastanud kaebaja õiguste riivet seonduvalt sõiduki asitõendiks tunnistamisega kriminaalasjas ja kaebaja ei ole selles osas halduskohtule täiendavaid tõendeid esitanud, jagab halduskohus kriminaalkohtute seisukohta, et sõiduki asitõendiks tunnistamine/olemine oli kriminaalasjas õige ja õiglase lahendamise seisukohalt vajalik ja proportsionaalne meede.

30. Halduskohus nõustub kaebaja positsiooniga, et menetleja ülesandeks on kogu kriminaalmenetluse käigus jälgida, kas asja suhtes asitõendi staatusest tulenevate piirangute kohaldamine on vajalik. Halduskohus peab siinjuures aga vajalikuks osundada, et hiljemalt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasamise järgselt näeb kriminaalmenetluse seadustik ette garantiid menetlusosaliste õiguste tagamiseks ja asja asitõendiks tunnistamise seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrolliks. Kuigi isik on kohustatud taluma kriminaalmenetlusest tulenevaid õiguste riiveid ja omandiõiguse piiranguid, näeb seadus ette võimalused oma õiguste kaitseks ja vajadusel õiguste riive vaidlustamiseks. Vaidlustamine ei ole isiku kohustus, vaid õigus. Tartu Maakohtu 01.06.2009 kirjaga on tõendatud (tlk 85), et kaebaja kõrval ei ole ka tema vend kaitsjaga sõiduki tagastamist kohtult enne otsuse tegemist taotlenud. Seetõttu ei saa põhjendatuks ja veenvaks lugeda tagantjärgi esitatud kaebaja väidet kriminaalmenetluse ebaseaduslikkuse kohta, kui isik on jätnud kasutamata seaduslikud vahendid kriminaalmenetlusega põhjustatud riivete leevendamiseks ja/või lõpetamiseks. Teades, et sõiduki asitõendiks tunnistamise seaduslikkuses ja põhjendatuses kriminaalmenetluse käigus kahtlusi ei ilmnenud ning muuhulgas ei vaidlustanud seda kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud kaebaja, eeldab halduskohus, et kohaldatud sõiduki asitõendiks tunnistamine oli hädavajalik, millega vähemalt vaikimisi nõustus ka kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud kaebaja. Kaebaja vend A. Jerotski on enda süüditunnistamise vaidlustanud ka kassatsioonikorras, kuid kõik kohtuastmed on leidnud, et ta on temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi, samuti ei ole maakohtu otsust muudetud seonduvalt asitõenditega, sh kaebaja sõiduki omanikule tagastamise osas kohtuotsuse jõustumisel.

31. Nagu juba osundatud, ei ole kaebaja vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele tõendanud seoses temale kuuluva sõiduki asitõendiks tunnistamise ja politseis üle kahe aasta hoidmisega 6000 euro suuruse kahju tekitamist. Kohus ei ole selles osas pidanud otstarbekaks ka kaebuse muutmist ega andnud kaebajale sellesisulist nõusolekut (HKMS § 49), kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleks võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust tõendada ja kindlaks teha (HKMS § 38 lg 2).

Aasta Auto AS töötellimuse (tlk 10) kohaselt on sõiduki väljalaskeaastaks 2003. aasta. Asitõendiks tunnistamise ajal oli tegemist seega ca viis aastat kasutatud sõidukiga, kuna kaebaja ei ole esitanud teistsuguseid järeldusi võimaldavaid tõendeid sõiduki esmase kasutuselevõtu aja kohta. Kaebaja väide sõiduki väärtuse vähenemisest kahe aasta jooksul 6000 euro võrra on paljasõnaline ja tõendamata. Seega ei ole kaebaja tõendanud, et sõiduki asitõendina politseis hoidmisega kahe aasta jooksul tekitati talle kahju seoses vara väärtuse vähenemisega ajal, mil ta ei saanud seda kasutada. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et kohtu arvates ei ole vara väärtuse väidetav vähenemine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega, kuna sõiduk vananeb sõltumata sõiduki suhtes asitõendi režiimi kohaldamisest. Kaebaja omandiõigust on piiratud õiguspäraselt, kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud, kaebaja nõue ja seega temale ka väidetava kahju tekitamine ei ole põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega, mille tõttu tuleb kaebus selle nõude osas jätta rahuldamata.

32. Seoses väidetava omandiõiguse riivega hageb kaebaja vastustajalt sõiduki aku asendamisega seotud 128,57 euro suurust kahju ja seoses sõiduki politseiõuel mittekäivitumisega sõiduki remonditöökotta pukseerimisega seotud 31,20 euro suurust kahju. Kaebaja on tõendanud Treilamehed OÜ arve-müügitšekiga (tlk 7) 31,20 euro suuruse kulutuse kandmist ja Aleksandr Jerotski poolt Aasta Auto AS arve alusel 128,57 euro suuruse kulutuse kandmist seoses sõiduki aku vahetamisega.

Vaatamata kohtu poolt tehtud ettepanekutele, ei ole kohus ka selle nõude osas täiendavaid tõendeid esitanud.

Kuna kaebaja ei ole väitnud, et sõidukil oleks pärast esmast kasutuselevõttu 2003. aastal akut vahetatud, on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse tõttu ei ole kaebajale seoses akuga ja akust tuleneva sõiduki pukseerimisega kahju tekitatud. 21.10.2009 kohtuistungi protokolliga (tlk 58) on tõendatud, et 2009. aasta oktoobris oli aku tühi, mille tõttu käivitati sõiduk akulaadija abil. Selleks ajaks oli auto juba kuus aastat vana. Kuna kaebaja ei ole vastupidist tõendanud, on kohus isiklikule kogemusele tuginedes veendumusel, et seitsme aasta vanune aku vajas 2011. aastal väljavahetamist seoses aku loomuliku amortiseerumisega ja sellest tingitud töökõlbmatuks muutumisega, mitte aga seoses kaebaja väidetava omandiõiguse riivega. Vastustaja on õigesti märkinud, et asjas kogutud tõenditega ei ole üldse tõendatud kaebaja poolt kulutuste kandmine seoses aku vahetamisega. Kuna kohtu seisukohalt ei ole vastustaja vastutav aku vahetamisele tehtud kulutuste eest, ei ole põhjendatud ka puksiirteenusele tehtud kulutuse seostamine vastustaja õiguspärase tegevusega kaebaja omandiõiguse piiramisel. Kaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta.

33. KrMS § 125 lg 3 kohaselt tagab asitõendi hoidja asitõendi puutumatuse ja säilimise. Kaebaja hageb 576 eurot auto välisilmele taastamiseks tehtavate kulutuste katteks. Kohus on seisukohal, et kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole kaebaja ka selle kuluartikli osas tõendanud kahju tekkimist. PT Auto OÜ hinnapakkumise kohaselt kulub sõiduki parempoolsete uste ja tagatiiva värvitööle

576 eurot. Kaebaja ei ole tõendanud, et nimetatud sõiduki detailid vajavad värvitöid seonduvalt vastustaja poolt asitõendi puutumatuse ja säilimise kohustuse ebakohase täitmisega. 21.10.2009 kohtuistungi protokolliga (tlk 57-58) on kohus määranud rahuldada A. Jerotski kaitsja taotluse ja võimaldanud sõiduki ja sõiduki rehvide ülevaatuse kohapeal. Protokolli kohaselt ei ole kohus sõiduki kere välisilmet vaadelnud ega vaatluse käigus tuvastanud taolisi kahjustusi sõiduki parempoolsetel ustel ja tagatiival, mis saaksid tingida värvitööde teostamise vajaduse (KrMS §-d 86, 87, 124).

Kolmanda isiku E. Jerotskaja esindaja A. Laansalu on küll protokolli kohaselt teinud osunduse, et auto on kriimustatud, kuid ta ei ole protokolli kohaselt kohtule mingeid taotlusi esitanud, et tema poolne osundamine kantaks täpsemalt protokolli ning et ka kohus vaatleks auto kriimustusi ja need fikseeriks protokollis. A. Laansalu ei ole protokolli kohaselt ka kohtule vajalikuks pidanud osundada, millisel sõiduki osal ta kriimustuste olemasolu täheldas. Kaebaja tunnistaja, A. Jerotski kaaskohtualuse Silver Sisaski ütlustest (tlk 75-76) nähtub, et 21.10.2009 paikvaatluse käigus oli kriips sõiduki parempoolsel esimesel uksel.

Lõuna Politseiprefektuuri 24.10.2008 asitõendi vaatlusprotokolli (tlk 61) on sõiduk olnud ilma suuremate väliste kahjustusteta, mille tõttu ei tõenda kaebaja poolt tõendina esitatud kohtuistungi protokoll, tunnistaja S. Sisaski ütlused ja hinnapakkumine, et sõiduki parempoolsed mõlemad uksed ja tagatiib vajavad auto asitõendina hoiule võtmise eelse välisilme taastamiseks kulutuste tegemist värvimisele kaebaja poolt vastustajalt kahjuna nõutavas ulatuses. Kohtuistungi protokolli (tlk 58) ja teiste tõendite kohaselt on sõiduki asitõendina hoiule võtmise eelne läbisõit vähemalt 222 081 km, mille tõttu loeb kohus üldteada olevaks asjaoluks, et taolise suurusega läbisõiduga sõidukil esineb reeglina alati rohkemal või vähemal määral kriimustusi.

Kui sõiduki tagumine uks ja tagumine poritiib oleksid olnud kriimustatud, oleks süüdistatavast tunnistaja seda kindlasti mäletanud, kuna sõiduk oli politsei, mitte aga kaassüüdistatava valduses. Vastustaja esitatud Signe Piirikivi ettekandega (tlk 41) on tõendatud, et kaebaja viitas auto tagastamisel vasakpoolsel tagumisel uksel olevale kriimustusele, mitte aga kriimustustele sõiduki parempoolsetel detailidel. S. Piirikivil ei olnud võimalik koos teiste politseiametnikega sõidukit täpsemalt enne omaniku poolt äraviimist vaadelda. Kohus jätab ka selle nõude osas kaebuse rahuldamata, kuna vastustaja on õigesti tuvastanud, et kahju tekitamine selle artikli osas ei ole tõendatud.

34. Riigikohtu asjakohasest kohtupraktikast tuleneb, et kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlust tagava vahendi eesmärk on kriminaalmenetluses isiku süütuse või süü tuvastamine ja kriminaalmenetluse üldiste eesmärkide saavutamine, mitte aga omandiõiguse piiramine. Omandiõiguse riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides kahju kandnud isik oli sunnitud seda tegema avalikes huvides. Kuna käesoleval juhul ei ole kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et PS §-dest 32 ja 12 koostoimest tuleneks riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlusega põhjustatud kahju, siis on ka sel motiivil kaebuse rahuldamine välistatud, isegi siis, kui kaebaja oleks järginud kohtu soovitusi ja esitanud tõendid, mille alusel oleks kohus saanud mingiski osas kaebajale kahju tekkimise tuvastada.

Käesolevas kaasuses tuvastatud asjaoludel puudub alus kaebajale varalise kahju rahas hüvitamiseks, et tagada põhiõiguste riive proportsionaalsus, sest sõiduki asitõendiks tunnistamine ei ole kriminaalmenetluse kestust ja asjaolusid arvestades põhjustanud ebaproportsionaalset riivet kaebaja õiguste sfääris. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja tegevusega varalise kahju tekitamist, mistõttu ei ole alust ka õiglase hüvitise määramiseks, et tagada tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe kompenseerimine, nagu on ebaproportsionaalsuse tuvastamisel õigeks peetud asjakohases kohtupraktikas.

III

35. Kohus saab kohaldamata jätta ainult vahetult asjasse puutuva seaduse või algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse vastava seadusliku regulatsiooni puudumise tõttu. Käesolevas asjas ei sõltu vaidluse lahendamine sellest, kas kehtivas õiguses on küllaldaselt reguleeritud kohtueelses kriminaalmenetluses asitõendi äravõtmise ja kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kord, mistõttu puudub ka alus kaebaja vastavasisulise taotluse rahuldamiseks.

IV

36. Kohus peab otsuses määrama kindaks menetluskulude jaotuse. HKMS § 108 lg 1 s 1 kohaselt peaks vastustaja menetluskulud kandma kaebaja, kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. Kuna vastustaja ei ole vastavat taotlust esitanud, jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik