2-12-24099/26 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-12-24099

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2013, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-12-24099

Hagi ese

Eesti Autorite Ühing MTÜ hagi AS-i Barclay

Hotell vastu muusikateoste avaliku esitamise

keelamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2045,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja:

Eesti

Autorite

Ühing

MTÜ

(rk

80004182; asukoht Lille 13, 10614 Tallinn)

hageja esindajad: seaduslik esindaja juhatuse

liige

Kalev

Rattus,

lepingulised

esindajas

advokaat Ants Nõmper (ants.nomper@rln.ee) ja

advokaat Kadri Ploom (kadri.ploom@rln.ee)

kostja: AS Barclay Hotell (rk 10164932; asukoht

Ülikooli 8, 51003 Tartu)

kostja esindajad: seaduslik esindaja juhatuse

liige Urmas Uustal (urmas@barclay.ee) ja

lepinguline

esindaja

Alari

Avamägi

(alari@uninet.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

17. detsember 2012

Protokollija

kohtuistungisekretär Elo Limbak

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Kohustada AS-i Barclay Hotell lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i

Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma ilma Eesti Autorite Ühing MTÜ-lt

eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest

AS-i Barclay Hotell numbritubades.

3. Välja mõista AS-ilt Barclay Hotell 225,40 eurot (kakssada kakskümmend viis eurot

ja nelikümmend senti) Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks.

4. Välja mõista AS-ilt Barclay Hotell viivis perioodi 19.06.2012 kuni 24.01.2013 eest

10,86 eurot (kümme eurot ja kaheksakümmend kuus senti) Eesti Autorite Ühing

MTÜ kasuks.

5. Välja mõista AS-ilt Barclay Hotell viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II

lauses ettenähtud määras alates 25.01.2013 kuni võla tasumiseni Eesti Autorite

Ühing MTÜ kasuks.

6. Jätta välja mõistmata AS-ilt Barclay Hotell 225,40 eurot ja hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 16,76 eurot Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks.

7. Jätta menetluskuludest 20% Eesti Autorite Ühing MTÜ kanda ja 80% AS-i Barclay

Hotell kanda.

Menetlusosaline

võib

nõuda

Tartu

Maakohtult

menetluskulude

rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles

on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on

kantud seoses kohtumenetlusega.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

9. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. AS Barclay Hotell on Ülikooli 8 Tartus asuv majutusteenust pakkuv hotell. Kostja

veebilehe andmetel on hotellis 49 numbrituba, igas numbritoas televiisor. Kostja

võimaldab numbritubades asuvate televiisorite kaudu hotelli külastajatel vaadata ja

kuulata televisiooniprogramme, mis sisaldavad muusikateoseid. Läbirääkimistele ja

kirjavahetusele vaatamata ei ole kostja sõlminud hagejaga selleks litsentsilepingut

ega maksnud tasu.

2. Eesti Autorite Ühing MTÜ kui kollektiivse esindamise organisatsioon teostab

muusikateoste autorite ja nende õiguste omajate (muusikakirjastused, pärijad)

varalisi õigusi tulenevalt tehingust, seadusest ja oma põhikirjast. Tehingujärgne

esindamisõigus tuleneb hageja liikmeks olevate muusikaautorite ja nende õiguste

omajate volitustest ning teiste riikide muusikaautoreid ja -kirjastajaid esindavate

kollektiivse esindamise organisatsioonide volitustest. Seadusjärgne esindamisõigus

tuleneb AutÕS § 76 lg-st 3. Lisaks on hagejal kui kollektiivse esindamise

organisatsioonil lähtuvalt AutÕS § 77 lg-st 4 õigus esindada kõiki muusikaautoreid

ilma volituseta juhtudel, kui tegemist on autorite õiguste ilmse rikkumisega.

Kostja on ise tunnistanud hageja esindusõigust, sõlmides 06.04.2000 lepingu nr

TRE 230/2000. Hagejat on muusikateoste autorite ja nende õiguste omajate

esindamisel tunnistanud Eesti Vabariik ja ka kohtupraktika (nt tsiviilasjad nr 2-11-

17594 ja nr 2-09-26423). Samuti tunnistavad Eestis enamus hotelle hageja

esindusõigust, on sõlminud hagejaga litsentsilepingu ja tasuvad muusikateoste

avaliku esitamise eest.

3. Hageja viitab AutÕS § 4 lg 3 p-ile 7, § 13 lg 1 p-ile 7, § 10 lg-tele 1-3, § 131 lg-tele

2,

4,

5. Muusikateoste

avalik

esitamine

hotelli

numbritubades

kehtiva

litsentsilepinguta on AutÕS § 131 lg 5 ilmne rikkumine. Televisiooniprogrammides

sisalduvate muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kuulub AutÕS § 131 lg-s

5 sätestatud teose avaliku esitamise alla, sest muusikateoseid esitatakse avalikult

televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas (hotellitoas) ja hotelli külastajad

saavad muusikateoseid sisaldavaid televisiooniprogramme kasutada (vaadata ja

kuulata) nende poolt individuaalselt valitud ajal ja kohas. Teose avalik esitamine on

teose kasutusviis, mis kuulub üldmõiste „üldsusele suunamine“ alla. Ka Euroopa

Kohtu praktikast (07.12.2006 otsus kohtuasjas C-306/05 ja 15.03.2012 otsus

kohtuajas C-162/10) tuleneb, et hotelli numbritubades muusikateoste esitamine

hotelli külastajatele kujutab endast üldsusele suunamist ning hotellipidaja on

kohustatud saama selleks loa ja maksma õiguste omajatele selle eest tasu.

Kohtuasjas C-306/05 tõlgendas Euroopa Kohus Euroopa Parlamendi ja nõukogu

22.05.2001 direktiivi 2001/29/EÜ, mis on Eesti õigusesse eranditeta üle võetud ja

millega Eesti seadused on kooskõlas. Seega kuulub kohaldamisele ka Euroopa

Kohtu vastav praktika. AutÕS § 10 lg-st 2 tulenevalt ei ole teose üldsusele

suunamisel oluline, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte. Seega hotelli

numbritubade ja televiisorite faktiline kasutatavus külastajate poolt ei oma mingit

õiguslikku tähendust. Seda on kinnitanud ka Riigikohus oma 21.06.2000 otsuses

kohtuasjas nr 3-3-1-28-00 (p 2).

4. Kostja ei ole sõlminud hageja kui autorite kollektiivse esindamise organisatsiooniga

litsentsilepingut ega maksnud muusikateoste avaliku esitamise eest tasu õiguste

omajatele. Seega ei ole kostja omandanud õigusi muusikateoste avalikuks

esitamiseks hotelli numbritubades. AutÕS § 817 lg 1 p-i 2, § 14 lg 3 alusel palub

hageja kohustada kostjat lõpetama muusikateoste avalik esitamine Barclay hotelli

numbritubades ning hoiduma edasisest rikkumisest.

5. AutÕS § 817 lg 1 p 3, VÕS § 1037 lg 1, Riigikohtu 13.12.2006 otsuse tsiviilasjas nr

3-2-1-124-06 alusel tuleb kostjal hagejale hüvitada rikkumise teel saadu harilik

väärtus, s.o rikkuja säästetud kulutused. Kostja säästetud kulutusteks on tasu, mida

ta oli kohustatud vastavalt autoriõiguse seadusele tasuma muusikateoste avaliku

esitamise eest oma hotelli numbritubades perioodil 01.01.2012 kuni hagi

esitamiseni 18.06.2012.

AutÕS § 77 lg 1 p-ist 2 tuleneb hagejale ulatuslik diskretsiooniõigus otsustada

litsentsitasu suuruse üle. Hagejal on õigus nõuda tasumäära diferentseeritult ning

suuremas ulatuses isikutelt, kes kasutavad teoseid ebaseaduslikult. Litsentsitasu

arvestamise metoodika on kokkuleppeline. Praktikas on erinevates riikides ja ka

Eestis võetud aluseks üldjuhul majutusettevõtte numbritubade arv. Arvesse ei võeta

majutusettevõtte faktilist täitumust. Hageja on kehtestanud 26.01.2012 koosolekul

majutusettevõtetele tasumääraks numbritubade arvu 1-150 korral 0,92 eurot

numbritoa eest kuus. Hageja rakendatavad tasumäärad on olnud praktilises

kasutuses üle nelja aasta – alates 01.01.2008 kuni 2011. a lõpuni kehtinud

tasumääradega on hagejaga litsentsilepingu sõlminud suur osa Eestis tegutsevaid

hotelle, sh Strand ja Nordic Hotel Forum. Vaid AS-il Strand on tasumata arved

muusikateoste avaliku esitamise eest numbritubades. Isikutele,

kes

kasutavad

hageja esindatud teoseid ebaseaduslikult, kohaldatakse vastavalt hageja juhatuse

04.11.2003 otsusele kahekordset tasumäära, sest tasu nõudmine samas määras

nii

õiguspäraselt

kui

ebaseaduslikelt

kasutajalt

ei

ole

õiglane.

Teoste

ebaseaduslikelt kasutajatelt mitmekordse tasumäära nõudmine on praktikas

maailmas levinud ja seda on tunnustatud ka Eest kohtupraktikas (nt otsus

kriminaalasjas nr 1-10-13609, mida Riigikohtus otsustas 13.06.2011 määrusega

kohtuasjas nr 3-7-1-1-244 mitte menetleda).

Antud vaidluses on asjakohatu Eesti Hotellide ja Restoranide Liiduga (EHRL)

sõlmitud raamleping, sest see ei reguleeri majutusettevõtete numbritubades

muusikateoste avaliku esitamise eest makstavaid litsentsitasu määrasid ja sellest ei

tulene, et hageja ei võiks nõuda EHRL-i liikmeks olevatelt hotellidelt muusikateoste

avaliku esitamise eest tasu. Litsentsilepingute tingimuste kooskõlastamine EHRL-

iga on olnud eelkõige hageja hea tava. Hageja ja EHRL-i vahel sõlmitud kolmes

raamlepingus

(28.11.1997,

11.11.2002

ja

13.11.2007)

ei

kooskõlastatud

majutusettevõtete numbritubades muusikateoste esitamise eest makstavaid

litsentsitasu määrasid, sest EHRL-i arvates hotelli numbritubades muusikateoste

esitamise eest ei pea tasu maksma. Sõltumata sellest, on enamus Eestis

tegutsevaid majutusettevõtteid vastavat litsentsitasu hagejale juba aastaid tasunud.

13.11.2007 koostööleping oli tähtajatu leping, mida oli õigus mõistlikku

etteteatamistähtaega järgides üles öelda. Koostöölepingu lõppemine ei mõjuta

hageja poolt üksikute majutus- ja toitlustusettevõtetega sõlmitud lepingute tingimusi

ja täitmist.

Kostja on kohustatud hagejale tasuma muusikateoste avaliku esitamise eest oma

hotelli 49 numbritoas perioodil 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 450,8 eurot (49

tuba * 0,92 eurot * 2 * 5 kuud).

6. VÕS § 113 lg 1 I ja II alusel nõuab hageja kostjalt viivist 01.01.2012 kuni

18.06.2012 eest 16,76 eurot (450,80 * 169 *0,022%) ning alates 19.06.2012 TsMS

§ 367 alusel. Hageja viivisenõue on muutunud sissenõutavaks 01.01.2012.

Muusikateoste avaliku esitamise eelduseks on tasu maksmine ja loa saamine enne

muusikateoste avalikku esitamist, leping sõlmitakse üheks aastaks. Viivisenõue

muutub sissenõutavaks koheselt peale muusikateoste avalikku esitamist, kui tasu

on jäänud maksmata.

7. Poolte vahel 06.04.2000 sõlmitud muusikaesitusleping nr TRE 230/2000 reguleeris

üksnes hotell Barclay restoranis ja baaris muusikateoste esitamist ega kohaldu

numbritubades muusikateoste esitamisele. Leping on lõppenud, sest kostja lõpetas

restorani ja baari haldamise 2009. a lõpus. Ka kostja on tunnistanud 25.01.2010

kirjas lepingu lõppemist.

8. Kostja

tegevuse

suhtes

alustas

Riigiprokuratuur

01.06.2012

määrusega

kriminaalmenetlust KarS § 223 tunnustel, mis kinnitab kostja ebaseaduslikku

tegevust.

9. Hageja palub järgmist:

9.1. kohustada AS-i Barclay Hotell lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i

Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma ilma Eesti Autorite Ühing MTÜ-lt

eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest

AS-i Barclay Hotell numbritubades.

9.2. välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks 450,80 eurot;

9.3. välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks viivis 16,76

eurot ja alates 19.06.2012 protsendina 450,80 eurolt vastavalt seadusjärgse

viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni;

9.4. jätta menetluskulud kostja kanda (tlk 3-12, 33-34, 58-60, 100-107).

KOSTJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

10. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

11. 13.11.2007 koostööleping tõendab, et kuni lepingu ülesütlemiseni 01.04.2012 oli

hageja ja EHRL-i kuuluvate ettevõtete vahel kokku lepitud toitlustus- ja

majutusettevõtetes muusikateoste avaliku esitamise kõik tingimused (p-id 1.1 ja

1.2).

Kokkulepet

ei

saavutatud

litsentsitasu

määrades

majutusettevõtete

numbritubades muusikateoste esitamise eest (p 2.5), mistõttu ei saanud hageja

selle eest EHRL liikmetelt tasu nõuda.

12. 06.04.2000 muusikaesitamislepinguga nr TRE 230/2000 leppisid pooled kokku tasu

puudumises muusikateoste esitamise eest kostja numbritubades. Leping kehtib ja

kuulub kohaldamisele, sest kumbki pool ei ole seda lepingu p-ist 14 tulenevalt

lõpetanud. Seega puudub hagejal õigus ja alus nõuda hüvitist.

13. Kui kohus siiski leiab, et pooltevaheline lepinguline suhe on lõppenud ja hageja

võib tugineda AutÕS § 817 lg 1 p-idele 2, 3, VÕS §-le 1055, §-le 1037 ja §-le 1039,

saab hageja esitada nõudeid vaid konkreetsete õigusvastaselt kasutatud teoste

osas. Hageja nõue on üldine ja abstraktne. Hagis ei ole välja toodud, milliste

konkreetsete autorite ja teoste osas ning millal kostja õigusi rikkus. Hageja viitab

Riigikohtu 02.03.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-167-04.

14. Väär on hageja seisukoht, et tuleb lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

22.05.2001 direktiivist 2001/29/EÜ ning Euroopa Kohtu praktikast. Direktiiv ei ole

otsekohaldatav. Antud vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda AutÕS §-st 10 ja

Riigikohtu tõlgendusest.

Kostja viitab Riigikohtu 06.05.2005 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-137-04 ja

24.09.2009 otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-72-09, AutÕS §-le 10, turismiseaduse §

24 lg-le 1 ja leiab, et numbritubades ei toimu autoriõiguslikult kaitstud teoste

esitlemist avalikkusele. Hotelli numbrituba ei ole üldsusele avatud koht, sest see ei

ole kõigile avatud ja selles ei saa viibida määramata arv isikuid väljastpoolt

perekonda ja lähimat tutvusringkonda. „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“ järgi

tähendab „määramata“ määramatult, määramatust ehk midagi sellist, mida ei ole

võimalik kindlaks määrata. Hotelli numbritubades osutatakse majutusteenust vaid

konkreetsele hotelli registreeritud isikule.

Ka Euroopa Kohtu 07.11.2006 otsusest tuleneb, et ainuüksi telerite paigutamine

numbritubadesse ei anna alust nõuda tasu. Isegi kui kohus praeguses asjas leiab,

et hotelli numbrituba on üldsusele avatud koht, siis ei saa tasu nõuda mitte

televiisorite olemasolu ja arvu alusel, vaid ainult juhul, kui konkreetset teost on

konkreetsetele juba majutatud isikutele edastatud või peavad isikud olema

konkreetsesse arvu numbritubadesse majutatud. Ka AutÕS § 10 lg 1 räägib

üldsusele suunatuks olekust minevikuvormis – teos peab olema avalikult (ära)

esitatud ja ainuüksi võimaluse loomine teose edastamiseks ei piisav.

15. Hagejal ei ole hagi esemeks olevate nõuete nõudeõigusi. Hagejal ei ole Eesti

Vabariigis universaalset ainuõigust esindada kõiki autoreid ja nõuda kolmandatelt

isikutelt kõigi autorite nimel tasusid, hüvitisi või millegi keelamist. Hageja saab

esindada vaid konkreetseid autoreid, kes on tema liikmeteks või kellega ta on

sõlminud asjakohased lepingud, ja nõuda tasu vaid konkreetsete autorite õiguste

rikkumise eest.

16. Kui hagejal puudub õigus universaalselt ning abstraktselt nõuda tasu teoste

esitamise eest või hüvitist autorite väidetavate rikkumise eest, siis ei saa ta ka

ainuisikuliselt ja ühepoolselt määrata tasude või hüvitiste suurust. Hageja juhatuse

otsused ei ole seadused ja ka seadusega ei ole delegeeritud hageja juhatusele

Eesti

Vabariigis

universaalselt

kehtivate

tasumäärade

kehtestamise

ning

määramise õigust.

17. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema nimetatud hotellid

maksavad talle numbritubades asuvate telerite pealt maksu. Nt hotell Strand

Pärnus ja Nordic Hotel Forum Tallinnas kinnitavad, et ei ole hagejaga vastavat

lepingut sõlminud ega maksa telerimaksu.

18. Hageja põhinõude põhjendamatuse tõttu ei ole põhjendatud ega kuulu

rahuldamisele ka viivisenõue. Lisaks ei muutunud hageja väidetav hüvitisenõue

sissenõutavaks 31.12.2011, mis oleks andnud hagejale VÕS § 113 lg 1 alusel

õiguse arvestada ning nõuda viivist alates 01.01.2012 (tlk 42-43, 128-129, 141-

147).

KOHTUISTUNG

19. Kohtuistungitel jäid pooled oma kirjalikes seisukohtades toodu juurde, hageja palus

hagi rahuldada ning kostja jätta hagi rahuldamata (tlk 84-89, 171-178).

KOHTU SEISUKOHT

20. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et AS-ile Barclay Hotell kuulub Ülikooli 8

Tartus asuv majutusteenust pakkuv hotell, milles on 49 numbrituba. Samuti ei

vaidle pooled selle üle, et igas numbritoas on televiisor, mille kaudu on võimalik

vaadata ja kuulata televisiooniprogramme, mis sisaldavad muusikateoseid (tlk 4,

42).

21. Kohus leiab, et vaidlust ei ole ka selle üle, et MTÜ Eesti Autorite Ühing on

kollektiivse esindamise organisatsioon AutÕS § 76 mõttes, kellel on oma põhikirja

(tlk 109-114) ja AutÕS § 77 lg-te 1, 2 ja 5 alusel õigus teostada ja kaitsta oma

liikmete ning kokkulepete alusel ka teiste autorite ja autoriõiguse omajate varalisi ja

isiklikke õigusi (tlk 145).

Lisaks on hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teatud juhtudel õigus

esindada ka autoreid ja autoriõiguse omajaid, kes ei ole tema liikmed ega sõlminud

temaga lepingut. AutÕS § 77 lg 2 kohaselt võivad kollektiivse esindamise

organisatsioonid vastava lepingu alusel või seaduses sätestatud juhtudel esindada

ka oma liikmeks mitteolevaid autoreid ja autoriõigustega kaasnevate õiguste

omajaid. AutÕS § 77 lg 4 järgi on autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste

omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel kollektiivse

esindamise organisatsioonidel õigus esindada kõiki autoreid ja autoriõigusega

kaasnevate õiguste omajaid ilma volituseta. Kohus on seisukohal, et antud juhul on

hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus esindada kõiki autoreid

ilma volituseta AutÕS § 77 lg 4 alusel, sest tegemist on autorite õiguste ning

seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtumiga.

Hagejat kui kollektiivse esindamise organisatsiooni on tunnistanud Eesti Vabariik,

mida mh kinnitavad kultuuriministeeriumi hallatav veebileht www.autor.ee ning

asjaolu, et AutÕS § 27 lg 12 alusel on justiitsminister kinnitanud hageja tühja

kasseti tasu koguvaks kollektiivse esindamise organisatsiooniks (tlk 115). Lisaks on

hageja esindusõigust tunnustatud kohtupraktikas (nt tsiviilasjad nr 2-11-1759

ja 2-09-26423). Praktikas tunnustavad hageja esindusõigust paljud hotellid Eestis,

olles sõlminud hagejaga litsentsilepingu ja tasudes muusikateoste avaliku esitamise

eest, sh AS Strand ning Nordic Hotels OÜ (tlk 44, 45, 62-66). Kohus nõustub

hagejaga (tlk 101-102), et hageja esindusõigust on tunnustanud ka kostja, sõlmides

06.04.2000 muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 (tlk 20-21).

22. Hageja leiab, et muusikateoste avalik esitamine hotelli numbritubades kehtiva

litsentsilepinguta on AutÕS § 131 lg 5 rikkumine. Televisiooniprogrammides

sisalduvate muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kuulub AutÕS § 131 lg-s

5 sätestatud teose avaliku esitamise alla, sest muusikateoseid esitatakse avalikult

televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas (hotellitoas) ja hotelli külastajad

saavad muusikateoseid sisaldavaid televisiooniprogramme kasutada (vaadata ja

kuulata) nende poolt individuaalselt valitud ajal ja kohas (tlk 7). Kostja leiab, et

numbritubades ei toimu autoriõiguslikult kaitstud teoste esitlemist avalikkusele,

ainuüksi telerite paigutamine numbritubadesse ei anna alust nõuda tasu (tlk 42,

144).

AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt tekib muusikateostele autoriõigus. AutÕS § 13 lg 1

kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja

keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma

teose sellisest kasutamisest. AutÕS § 13 lg 1 p 7 kohaselt kuulub autorile mh õigus

lubada ja keelata teost avalikult esitada kas elavas või tehniliselt vahendatud

ettekandes (õigus avalikule esitamisele).

AutÕS § 131 lg 2 kohaselt võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui

teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või

autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi)

teose avalikuks esitamiseks. AutÕS § 131 lg 4 järgi võib teose edastamine raadio,

televisiooni või satelliidi kaudu või taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu toimuda

ainult juhul, kui teost edastav või taasedastav isik on saanud autorilt, tema

õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt

eelnevalt loa (litsentsi) teose edastamiseks või taasedastamiseks. AutÕS § 131 lg 5

järgi kehtib AutÕS § 131 lg-s 2 ettenähtud kord ka juhul, kui 4. lõikes nimetatud viisil

edastatud või taasedastatud teost kavatsetakse avalikult esitada raadio,

televisiooni, satelliidi või kaabellevivõrgu vahendusel üldsusele avatud kohas või

teha üldsusele kättesaadavaks sellisel viisil, et isikud saavad teoseid kasutada

nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal.

AutÕS § 13 lg 1 p-is 7 ja § 131 lg-s 5 sätestatud teose avalik esitamine on

kasutusviis, mis kuulub AutÕS §-s 10 toodud üldmõiste „üldsusele suunamine“ alla.

AutÕS § 10 lg 1 kohaselt loetakse teos üldsusele suunatuks, kui see on avalikult

esitatud, üldsusele näidatud, edastatud, taasedastatud, üldsusele kättesaadavaks

tehtud või muul viisil üldsusele suunatud mis tahes tehnilise vahendi või protsessi

vahendusel. AutÕS § 10 lg 2 kohaselt loetakse teose üldsusele suunamiseks muu

hulgas: 1) teose avalikustamist kohas, mis on üldsusele avatud, või ka kohas, mis

pole küll üldsusele avatud, kuid kus viibib määramata arv isikuid väljastpoolt

perekonda ja lähimat tutvusringkonda, sõltumata sellest, kas üldsus teost tegelikult

tajus või mitte; 2) edastatud või taasedastatud teose üldsusele suunamist mis tahes

tehnilise vahendi või protsessi vahendusel, sõltumata sellest, kas üldsus teost

tegelikult tajus või mitte. AutÕS § 10 lg 3 kohaselt loetakse teos avalikult esitatuks,

kui see on ette loetud, mängitud, tantsitud, näideldud või muul viisil ette kantud kas

vahetult või kaudselt mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel. AutÕS §

10 lg 7 järgi loetakse üldsusele avatud kohaks autoriõiguse seaduse tähenduses

territoorium, ehitis või ruum, mis on antud üldiseks kasutamiseks või kuhu sellise

koha omanik või valdaja võimaldab sissepääsu individuaalselt (tänav, väljak, park,

spordirajatis, lauluväljak, turg, puhkeala, teater, näitusesaal, kino, klubi, diskoteek,

kauplus, jaekaubandusettevõte, teenindusettevõte, ühissõiduk, majutusettevõte

jms).

Euroopa Kohus on 07.12.2006 otsuses kohtuasjas C-306/05 otsustanud järgmist:

„1. Kui üksnes füüsiliste abivahendite pakkumine ei kujuta iseenesest endast

edastamist 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega

kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas

tähenduses, siis majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine

numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks

kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3

lõike 1 tähenduses. 2. See, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt

eraruumid, ei välista seda, et teose edastamine telerite kaudu sellistes ruumides

kujutab endast üldsusele suunamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.“

Sama otsuse põhjendavas osas (p-id 36-39, 49) leidis Euroopa Kohus veel

järgmist: mõistet „üldsusele edastamine” (communication to the public) tuleb

käsitada laiemas mõttes; kõnealuse mõiste osana tähendab sõna „üldsus” kindlaks

määramata hulka potentsiaalseid televaatajaid; tavaliselt majutusettevõtte kliendid

vahetuvad kiiresti, üldiselt on tegemist suure arvu inimestega, millest tulenevalt

tuleb selliseid kliente pidada üldsuseks direktiivi 2001/29 põhieesmärgi mõttes;

vähe tähtsust omab asjaolu, et teoseid vahendatakse üksnes numbritubadesse

majutatud klientidele; nõustuda ei saa väitega, et teoste edastamist või

kättesaadavaks tegemist, mis toimub majutusettevõtte eraldatud numbritubades

tuleb

eristada

sellisest

edastamisest,

mis

leiab

aset

majutusasutuse

üldkasutatavates ruumides.

18.03.2010 määruses kohtuasjas C-136/09 leidis Euroopa Kohus, et kui

majutusettevõte paigutab hotellitubadesse telerid ja ühendab need selle hotelli

keskantenniga, siis kujutab see endast üldsusele edastamist Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega

kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3

lõike 1 tähenduses.

Direktiiv ei ole küll otsekohaldatav, kuid Eesti autoriõiguse seaduses on arvestatud

Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega

kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (ELT

L167, 22.06.2001, lk 0010–0019). Seetõttu lähtub ka kohus Euroopa Kohtu

tõlgendustest. Euroopa Kohus on 07.12.2006 otsuse kohtuasjas C-306/05 p-is 31

meenutanud samuti, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse õiguse

ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt vajalik, et

ühenduse õiguse sätteid, nagu näiteks direktiivi 2001/29 sätteid, mis oma sisu ja

reguleerimisala määratlemisel ei viita sõnaselgelt liikmesriigi õigusele, tõlgendataks

asjaomaste sätete konteksti ja eesmärki silmas pidades kogu ühenduses

iseseisvalt ja ühetaoliselt.

Hotelli numbritubade ja televiisorite faktiline kasutatavus külastajate poolt ei oma

õiguslikku tähendust. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-306/05 märkinud, et

üldsusele edastamiseks piisab teoste üldsusele kättesaadavaks tegemisest

niimoodi, et isikud pääsevad neile ligi, ning määravaks ei ole asjaolu, et klientidel,

kes ei ole telerit sisse lülitanud, ei ole tegelikku ligipääsu asjaomastele teostele (p

43). AutÕS § 10 lg-st 2 tulenevalt ei ole teose üldsusele suunamisel oluline, kas

üldsus teost tegelikult tajus või mitte. Ka Riigikohus on oma 21.06.2000 määruses

kohtuasjas nr 3-3-1-28-00 (p 2) leidnud, et muusikateose teisene esitamine AutÕS

§ 131 lg 5 mõttes eeldab eesmärki esitada muusikateos kuulajaskonnale. Sellise

eesmärgi puudumist ei tõenda kuulajaskonna puudumine, vaid asjaolud, mis

välistavad taolise eesmärgi. Muusikateose kuulajaskonnale esitamise eesmärki

tõendab näiteks sellele eesmärgile vastav tehniline vahend.

Televiisori vahendusel nähtavate teoste puhul on isik üldjuhul piiratud teose

vaatamise aja ja kohaga: ta ei saa teost vaadata ajal, millal ta seda ise sooviks,

ning kohas, kus ta seda sooviks. Seetõttu ei saa nõustuda hagejaga, et hotelli

numbritoas televisiooniprogrammide vahendusel muusikateoste esitamise puhul on

tegemist teose kasutamisega individuaalselt valitud ajal ja kohas. Siiski nõustub

kohus hagejaga, et muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kehtiva

litsentsilepinguta on AutÕS § 131 lg 5 rikkumine. Arvestades autoriõiguse seaduses

sätestatut ja Euroopa Kohtu seisukohta, tuleb televisiooniprogrammides sisalduvate

muusikateoste vaatamise ja kuulamise võimaldamist hotelli numbritubades pidada

AutÕS § § 131 lg 5 kohaseks teoste avalikult esitamiseks televisiooni vahendusel

üldsusele avatud kohas. Seega on selleks vajalik AutÕS § 131 lg 5 järgi loa

saamine.

23. AutÕS § 14 lg 1 kohaselt on autoril õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste

isikute poolt (autoritasu). AutÕS § 14 lg 2 kohaselt määratakse autoritasu kindlaks

autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel

autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose

kasutaja vahelise kokkuleppega AutÕS § 76 3. lõikes ning § 77 3. lõikes sätestatud

erisusi arvestades. AutÕS § 14 lg 3 näeb ette, et kuni ei ole saavutatud AutÕS § 14

2. lõikes märgitud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud.

24. Hageja väitel ei ole kostja muusikateoste kasutamise eest tasu maksnud ning tal

puudub luba muusikateoste kasutamiseks, sh luba tasuta kasutamiseks. Kostja ei

ole vastupidist tõendanud.

Kohus

ei

nõustu

kostjaga,

et

hagejaga

06.04.2000

sõlmitud

muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 näol on tegemist loaga muusikateoste

esitamiseks numbritubades ja kokkuleppega tasu puudumise kohta muusikateoste

esitamise eest kostja hotelli numbritubades (tlk 20-21, 117-118, 144). Leping

puudutab vaid muusika esitamist restoranis ja baaris, hotelli puudutavas osas ei ole

blanketil olevaid lahtreid täidetud. Seega ei oma praeguse vaidluse seisukohalt ka

tähtsust, kas leping kehtib või on lõpetatud (tlk 5, 116, 144).

Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et asjakohane on hageja ja EHRL-i vahel

sõlmitud raamleping ja selle ülesütlemine ning et raamlepingus sätestatut

arvestades ei saa hageja EHRL-i liikmetelt tasu nõuda (tlk 128-129, 131-137, 154-

155, 80). Raamlepingud ei puuduta muusikateoste esitamist majutusettevõtete

numbritubades (tlk 132). Asjaolust, et kokkulepet litsentsitasu osas ei saavutatud

(tlk 46, 67-70, 154-155), ei saa järeldada kokkulepet, mille kohaselt hageja tasu ei

nõua.

Kohus ei nõustu hagejaga, et kriminaalmenetluse alustamine KarS § 223 tunnustel

kinnitab kostja ebaseaduslikku tegevust (tlk 5, 47-53, 22). PS § 22 I lause ja KrMS

§ 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema

kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

25. Riigikohus leidis 02.03.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-167-04 (p 29), et puudus

õiguslik alus kohustada kostjat hoiduma abstraktselt edasisest autorite varaliste ja

mittevaraliste õiguste rikkumisest tulevikus. Samuti asus Riigikohus 13.12.2006

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 12) seisukohale, et ilma autoriõigusega

kaitstud teost tuvastamata ei saa kindlaks teha väidetavat autoriõiguse rikkumist.

Antud asjas on hagi aluseks kostja hotelli numbritubades telerite olemasolu, mille

kaudu

on

võimalik

vaadata

ja

kuulata

muusikateoseid

sisaldavad

televisiooniprogramme. Nii seadusest kui Euroopa Kohtu lahenditest tulenevalt ei

ole sellisel juhul oluline, kas numbritubasid ja telereid tegelikult kasutati. Seda

arvestades on hageja nõue kohtu arvates piisavalt selge ja konkreetne ning iga

autori ja teose eraldi nimetamine ei ole vajalik ega võimalik.

26. AutÕS § 817 lg 1 p 2 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste

omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase

kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste

objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist

vastavalt VÕS §-le 1055. VÕS § 1055 lg 1 näeb ette, et kui kahju õigusvastane

tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib

kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või

sellega ähvardamisest hoidumist. VÕS § 1055 lg 3 p 1 sätestab, et kui kahju

õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või

tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest

hoidumist tulevikus rikkujalt ja isikult, kelle teenuseid kolmas isik kasutas õiguse

rikkumise eesmärgil.

Eespool tuvastas kohus, et kostja esitab avalikult muusikateoseid üldsusele avatud

kohas, omamata selleks vastavat luba. Seega tuleb kostjat kohustada lõpetama

muusikateoste avalik esitamine AS-i Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma

hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust

esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades.

27. AutÕS § 817 lg 1 p 3 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste

omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase

kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste

objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-

dele 1037 ja 1039. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta

tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise,

ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja)

peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS §

1037 lg 3 järgi hinnatakse harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Riigikohtu

13.12.2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 14) järgi tuleb autoriõiguse rikkuja

säästetud kulutused autorile hüvitada alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena.

Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejale tuleneb AutÕS § 77 lg 1 p-ist 2 ulatuslik

diskretsiooniõigus otsustada litsentsitasu suuruse üle. AutÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt

määratakse autoritasu kindlaks eelkõige kokkuleppega. Siiski peab kohus

põhjendatuks antud asjas lähtuda kostja säästetud kulutuste määramisel hageja

kehtestatud tasust. Hagiavalduse kohaselt on paljud Eesti majutusasutused

sõlminud

hagejaga

litsentsilepingu

ning

maksavad

oma

numbritubades

muusikateoste esitamise eest hageja kehtestatud tasumäärade järgi. Näiteks on

hagejaga sõlminud vastava lepingu 31.07.2009 AS Strand ning 19.12.2007 OÜ

Nordic Hotel Forum (tlk 62-66); OÜ Nordic Hotel Foorum on tasunud hageja

esitatud arved, mis sisaldavad tasu ka muusika esitamise eest 267 numbritoas (tlk

156-159). Hageja on kehtestanud 26.01.2012 koosolekul majutusettevõtetele

tasumääraks numbritubade arvu 1-150 korral 0,92 eurot ühe numbritoa eest kuus

(tlk 10). Seega võib asuda seisukohale, et kostja on perioodil 01.01.2012 kuni

18.06.2012 säästnud vähemalt viie kuu eest tasumisele kuuluva litsentsitasu, s.o

225,40 eurot (49 tuba * 0,92 eurot * 5 kuud). Kohus ei pea põhjendatuks kohaldada

kostja kui teoste ebaseadusliku kasutaja suhtes hageja juhatuse 04.11.2003 otsuse

kohast kahekordset tasumäära (tlk 26-27). Kostja on säästnud lepingu sõlmimata

jätmisega eelduslikult tasu ühekordse määra.

Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 225,40 eurot ja jätta rahuldamata

hageja nõue 225,40 euro ulatuses (450,80 – 225,40).

28. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja

nõuda

võlgnikult

viivitusintressi

(viivis),

arvates

kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367

järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Hageja on arvestanud ja nõuab kostjalt viivist perioodi 01.01.2012 kuni 18.06.2012

eest, samuti viivist, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud.

Poolte avaldustest ja e-kirjadest nähtuvalt on hageja nõudnud kostjalt

litsentsilepingu sõlmimist, kostja ei ole pidanud seda põhjendatuks (tlk 14-19).

Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks kostjalt käesolevas hagis nõutava

rahasumma maksmist enne hagi esitamist otseselt nõudnud. Eeltoodut ja VÕS §

113 lg-t 2 arvestades on hagejal kohtu arvates õigus arvestada viivist alates hagi

esitamisest. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole

kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise

väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse

avalduse. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja üksnes viivis TsMS §

367 alusel perioodi 19.06.2012 kuni 24.01.2012 eest 10,86 eurot (8% aastas

(0,022% päevas) 225,40 eurolt 196 päeva eest ja 7,75% aastas (0,021% päevas)

225,40 eurolt 24 päeva eest = 9,72 + 1,14) ning edasi protsendina põhinõudest

VÕS § 113 lg 2 II lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõue 16,76 eurot tuleb jätta rahuldamata

29. Lähtudes hagi osalisest rahuldamisest, TsMS § 163 lg-st 1, § 169 lg-st 3 ja § 173

lg-test 1, 4, tuleb menetluskuludest jätta 20% hageja ja 80% kostja kanda.

Menetluskulude jaotamisel arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust. Samuti võtab

kohus arvesse asjaolu, et hageja esitas 29.10.2012 seisukohtades täienduse, mille

kohta kostjal tuli esitada seisukoht ja mida käsitleti kohtuistungil, kuid mis jäeti

lõppkokkuvõttes tähelepanuta (tlk 100, 139, 141, 172).

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt