3-12-1414/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1414

Haldusasi

FIE T.J. kaebus Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012 otsuse nr

29 ja 31. mai 2012 otsuse nr 30 õigusvastasuse tuvastamise

nõudes ning asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse

tegemiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 11. jaanuaril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja: FIE T.J.;

Esindaja: Anu Toomemägi.

Vastustaja: Koeru Vald;

Esindaja: Jaanika Aava.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tunnistada õigusvastaskes Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012

otsus nr 29 ja 31. mai 2012 otsuse nr 30 ning teha Koeru Vallavolikogule ettekirjutus

asja uuesti läbi vaatamiseks 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

2. Mõista Koeru Vallavolikogult FIE T.J. kasuks välja menetluskulu 50 eurot.

Saata kohtuotsuse ärakiri kaebajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Koeru vallas toimus 6. märtsist 6. aprillini 2009 kasutusvaldusesse antava vaba

põllumajandusmaa plaanide ja maatükkide registreerimislehe väljapanek, mille käigus oli võimalik

esitada taotlusi Koeru vallas Abaja külas asuva ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku)

kasutusvaldusse andmiseks.

2. 15. aprillil 2009 esitas Abaja Farm OÜ Koeru Vallavalitsusele avalduse nr 5-4/424 Kaasiku

maatüki kasutusvaldusesse saamiseks.

3. 20. aprillil 2009 esitas füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) T.J. Koeru Vallavalitsusele avalduse

nr 5-4/435 Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saamiseks.

4. Koeru Vallavolikogu 28. mai 2009 otsusega nr 23 anti FIE T.J.le ja Abaja Farm OÜle kooskõlas

maareformi seaduse (MRS) § 233 lõikega 6 tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks maaüksuse

kasutusvaldusesse andmiseks ühele taotlejatest. Taotlejad ei saavutanud määratud tähtajaks

kokkulepet.

5. Koeru Vallavolikogu tegi 25. märtsi 2010 otsusega nr 21 Järva maavanemale ettepaneku anda

Kaasiku maaüksus Abaja Farm OÜ kasutusvaldusesse. FIE T.J. vaidlustas nimetatud otsuse.

Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1010 rahuldati FIE T.J.

kaebus, tunnistati Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsus nr 21 õigusvastaseks ja tehti

ettekirjutus vaadata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3

(Kaasiku) osas uuesti läbi.

6. Koeru Vallavolikogu viis läbi maakasutuse vaatluse 26. oktoobril 2010 Koeru vallas Abaja külas

Kingsepa maaüksusel ning 1. novembril 2010 Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi

maaüksustel. Maaüksuste omanik on T.J..

7. Koeru Vallavolikogu 25. novembri 2010 otsusega nr 55 tehti Järva maavanemale ettepanek

kinnitada Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saajaks Abaja Farm OÜ. FIE T.J. vaidlustas

nimetatud otsuse. Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3409 võttis

kohus vastu kaebaja avalduse kaebusest loobumiseks taotluses tuvastada 1. novembril 2010 Koeru

vallas Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel läbiviidud paikvaatluse

õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning lõpetas selles osas menetluse. Ülejäänud osas rahuldas

kohus kaebuse osaliselt. Kohus jättis rahuldamata FIE T.J. kaebuse taotluses tuvastada 26.

oktoobril 2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel läbiviidud paikvaatluse

õigusvastasus. Kohus tunnistas õigusvastaseks Koeru Vallavolikogu 25. novembri 2010 otsuse nr

55 ning tegi Koeru Vallavolikogule ettekirjutuse vaadata Koeru vallas Abaja külas asuva maatüki nr

3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamise avaldused uuesti läbi ja teha asjas uus otsus. Tallinna

Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3409 jäeti Koeru Vallavolikogu

ja Abaja Farm OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2011 otsus

haldusasjas nr 3-10-3409 muutmata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 14. märtsi 2012

kohtumäärusega asjas nr 3-7-1-3-38-12 OÜ Abaja Farm kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

8. Koeru Vallavolikogu otsustas 31. mai 2012 otsusega nr 29 mitte teha Järva maavanemale

ettepanekut anda T.J. kasutusvaldusesse vaba põllumajandusmaana Koeru vallas Abaja külas

ligikaudu 18,5 ha suurust maatükki nr 3 (Kaasiku).

9. Koeru Vallavolikogu tegi 31. mai 2012 otsuse nr 30 milles leidis, et Abaja külas asuva

ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud

isikud ei vasta MRS §-s 233 lg 2 vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatele sätestatud

tingimustele. Koeru Vallavolikogu otsustas lõpetada Koeru vallas Abaja külas asuva ligikaudu 18,5

ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise

eeltoimingud.

10. 5. juulil 2012 esitas FIE T.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012

otsuse nr 29 ja 31. mai 2012 otsuse nr 30 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning asja uueks

otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

11. Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012 otsused nr 29 ja nr 30 on seadusega vastuolus, mistõttu tuleb

vastustajale teha ettekirjutus asja uuesti otsustamiseks. Vastustaja on 31.05.2012 otsuse nr 29

tegemisel väljunud seadusega sätestatud piiridest, kuna tal puudub pädevus teha otsustust

kasutusvaldusesse saaja taotluse osas ettepanekust loobumise kohta ehk nn passiivset otsustust.

Vastustajal oli üksnes õigus teha ettepanek ühe või teise maa kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks.

12. Otsuste andmisel ei ole viidatud õiguslikele alustele, mistõttu ei ole need kontrollitavad.

Otsustes on viidatud küll MRS §-le 233, kuid mitte sama sätte ühelegi lõikele 1-61, mistõttu ei ole

võimalik aru saada, millise konkreetse sätte alusel otsus on antud. Niisamuti on viide Vabariigi

Valitsuse 31. jaanuari 2005 määrusele nr 24 liiga üldine ning segadust tekitav, kuivõrd selles

sisaldub kokku 24 paragrahvi. Seega on viidatud otsus õigusvastane juba ainuüksi haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 54, § 56 lg 1 ja 2 haldusaktile ja kirjalikult vormistatud menetlustoimingule

sätestatud kohustuslike vorminõuete rikkumise tõttu. Ka on otsustes märgitud kaalutlused

õigusvastased ja need on viinud ebaõige järelduseni.

13. 31. mai 2012 otsus nr 29 on õigusvastane ka seetõttu, et selle andmisel ei ole järgitud hea

halduse tava, sh on otsus täis faktivigu, on kaalutlusvigadega ning olulises osas motiveerimata.

Otsuses on küll õigesti märgitud kasutusvaldusse antavate maade registreerimislehe avalik

väljapanek ning sellele järgnev käik, mille kohaselt esitasid Kaasiku maatüki kasutusvaldusse

saamiseks taotlused kaks isikut - OÜ Abaja Farm ja kaebaja ning et neile anti võimalus kokkuleppe

sõlmimiseks maa kasutamise osas, kuid ei ole märgitud millist eesmärki täidab otsuse neljas lõik

sõnastuses: Siinkohal Koeru Vallavolikogu nendib, et vallavolikogu eelmine koosseis (kuni 2009. a. KOV

volikogude valimiseni) ja sellel ajal töötanud Koeru Vallavalitsus ei kontrollinud piisavalt nende isikute vastavust

maareformiseaduses sätestatud nõuetele, kes esitasid avalduse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusse saamiseks.

Varasema vallavolikogu mistahes otsustust ei saa pidada ebaõigeks ilma selle tühistamiseta ning

seda ei ole seni ka tehtud. Jääb arusaamatuks, kust vastav põhjendus üldse pärineb, sest seda ei

nähtu Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012 protokollist.

14. Kaebaja on alates kasutusvalduse taotluse esitamisest esitanud vallavolikogule kõik tõendid

enda põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta. Vastavaid tõendeid on kontrollitud

kohtuvaidlustes ka kohtu poolt. Vastustaja on pidanud ebapiisavaks vastust Maksu- ja Tolliametilt

selle kohta, et kaebaja tegeleb põllumajandussaaduste müügiga. Seega on kaebaja haldusorganile

esitanud tõendid osas, mis puudutab 2009. ja 2010. a ning 2011. a kevadet/suve ning sellega seotud

põllumajandussaaduste tootmist, s.h on ka A. K. Tallinna Halduskohtu istungil tunnistajana

kinnitanud, et paikvaatlusel oli näha kaebaja omandis oleval maal maasikapõldu ning looduslikud

rohumaad maad olid hooldatud/niidetud. 2011. aasta põllumajandussaaduste müügi kohta on

kaebaja samuti tõendid haldusorganile esitanud, sest nähtuvalt 31. mai 2012 volikogu protokollist,

teatas vallavolikogu liige A. Karon, et tema käes on kaebaja füüsilisest isikust ettevõtja

tuludeklaratsioon, kus on näidatud põllumajandussaaduste võõrandamist 150 euro eest. Seega sai

vallavolikogu teada kaebaja jätkuvast põllumajandussaaduste müügiga tegelemisest hiljemalt 31.

mail 2012. Vallavolikogu liikme teadmine mingist asjaolust saab omistada vallavolikogu, kui

haldusorgani teadmiseks tulenevalt TsÜS § 133 lg 1.

15. Vald esitas kaebajale küll 18. aprillil 2012 teate vajadusest tõendada põllumajanduslikku tootmist

ning informeeris soovist läbi viia paikvaatlus 20. aprillil 2012 kell 15.00, teatades sellest ette vaid 2

päeva. Kaebaja esitas tähtaja pikendamises taotluse, kuid see jäeti üldse läbi vaatamata. Teate sai

kaebaja kätte 19. aprillil 2012 ning esitas sellele ka kohe taotluse menetlustähtaja pikendamiseks

koos teabenõudega. 25. aprillil sai kaebaja haldusorganilt vastuse, mille kohaselt plaaniti vaatlust

teostada HMS § 38 ning MRS § 233 alusel Kaasiku maaüksuse (Maatükk nr 3) kasutusvaldusesse andmise

menetlemiseks. Nimetatud vastuse sõnastus viitab sellele, et vaatlust plaaniti küll läbi viia, kuid sellest,

et kõnealune vaatlus siiski ilma kaebaja osavõtuta läbi viidi, ei olnud sõnagi. Samas ei saanud

haldusorganile olla viis päeva peale vaatluse toimumist teadmata, et vaatlus on juba ära toimunud.

Asjaolule, et tegelikkuses ei toimunud paikvaatlust üldse, viitab ka vallalehel olev informatsioon,

kus 20. aprilli puudutav osa on täiesti tühi. Kuna 25. aprilli 2012 kirjas täiendavat aega

paikvaatluseks ei määratud ning selle teostamisest ning tulemustest kaebajat ei informeeritud, jäi

kaebaja heauskselt ootama teadet paikvaatlusest, kus ta kohal viibides saab korraga anda ka

selgitusi, esitada tõendeid senise põllumajandusega tegelemise ning ka edasiste plaanide kohta.

Vastavat teadet haldusorganilt aga ei tulnudki. Haldusorgan ei vastanud ka kaebaja 18. aprilli 2012

teabenõudele anda teavet käimasolevast menetlusest ja selle tarbeks küsitud teabe ja dokumentide

esitamise eesmärgi kohta. Kaebaja esitas teabenõude seetõttu, et varasemalt oli kohus juba kahes

haldusasjad sõnaselgelt kirjutanud otsusesse, et seda kui palju kaebajal taotluse esitamise hetkel või

siis enne seda põllumajandusliku tootmisega tegeleb, ei olegi määrav, sest puudub vaidlus selle üle,

et kaebaja on kantud Kaasiku maatüki kasutusvaldusse taotlejate nimekirja. Kaebaja sai esimest

korda teada väidetavast vaatlustoimingust alles valla veebilehelt 31. mai 2012 olevast volikogu

istungi protokollist ja sellele järgnenud otsusest.

16. 15. juunil 2012 esitas kaebaja väidetavalt 20. aprillis 2012 toimunud paikvaatluse kohta

teabenõude, mille vastusena sai akti vaatluse kohta alles 25. juunil 2012, mis viitab sellele, et see on

tagantjärgi vormistatud. Kuna kaebajal ei võimaldatud osaleda väidetaval vaatlustoimingul, rikuti

jämedalt HMS § 40 lg 2 ärakuulamisõigust, st kaebaja õigust anda kohapeal põllumajandusega

tegelemise kohta ütlusi ja esitada tõendeid. Vastustaja ei ole vaatluse läbiviimiseks tuginenud

ühelegi HMS § 40 lg 3 sätestatud erandile. Kaebaja ei ole loobunud tõendite esitamisest nii nagu

seda ekslikult on kajastatud vaidlusaluses otsuses, otse vastupidi - kaebaja soovis teada läbi

teabenõude menetlustoimingute eesmärki ja saada aru millist menetlust haldusorgan nüüd läbi

viimas on sest ainus menetlus, mille raames oli haldusorganil vajadus kontrollida

põllumajandusvaldkonnas ettevõtlusega tegelemist, olnuks maa kasutusvaldusse saajate nimekirja

kandmise menetlus.

17. Vastustajale pidid olema teada kaebaja põllumajandusega tegelemise kavatsus ja plaanid -

külvata esmalt ristik ning puhastada maa selliselt umbrohust ja mürkidest - tänu kaebaja haldusasjas

nr 3-10-3409 kohtuistungil antud selgitustele. Kaebaja maatükid olid hooldatud sedavõrd, kui see

seisuga 20. aprilli 2012 loodusest tulenevate tingimuste tõttu võimalik oli. Otsuses märgitud

vaatluse tulemused on tegelikku olukorda moonutavad, kuna seisuga 20. aprill 2012 oli põllumaa

veel keltsane ning seda ei saanuks sel ajal veel harida. Kaebaja kinnistul Kingsepa maaüksusel

toimus 11. oktoobril 2011 suur tulekahju, mille tagajärjel põles kaebaja elamu ära. Kaebaja oli terve

sügise, talve ning varakevade tegelenud põlenud maja varemete lammutamisega ning uue elamu

projektide ja ehitusettevõtjatega läbirääkimiste pidamisega, mis oluliselt kahandas kaebaja aega ja

võimalusi põldu harima asuda. Haldusorganile oli teada, et kaebaja kavandab uue elumaja ehitada

ning on hõivatud lisaks töökohustustele veel seetõttu ka muude kohustustega. Olukorras, kus

kaebaja astub aktiivseid samme oma kodu ja majapidamise taastamiseks, ei peaks tekkima kahtlust

tema soovis just antud kohaliku omavalitsuse territooriumil põllumajandusega edasi tegeleda. Jääb

selgusetuks, millist tähendust omab 2008 tuludeklaratsiooni esitamata jätmise fakt 2012 otsuse

tegemisel.

18. Haldusorgan on saanud kaebajalt täiendava vastuse põllumajandusega tegelemise kohta 19.

novembril 2011. Samas on haldusorgan teadlikult esitanud valeväited selle kohta, justkui oleks

haldusorgan küsinud teavet korduvalt. Asjaolu, et kaebaja tegeleb põllumajandusliku ettevõtlusega

just antud kohaliku omavalitsuse territooriumil, on haldusorganile tegelikkuses olnud teada, sest on

saanud vastavasisulise teabe osaliseks ka täiendava päringuvastuse Maksu- ja Tolliametilt. Selles, et

kaebaja tegeles põllumajandusliku tootmisega haldusorgani territooriumil, on kontrollinud ka

kohtud haldusasjades nr 3-10-1010 ning 3-10-3409 toimunud kohtuistungitel tõendite uurimise

käigus. Kaebaja on esitanud küllaldaselt tõendeid põllumajandusliku tootmise kohta haldusorgani

territooriumil ning vastupidised väited on ebaõiged.

19. Haldusorgan on järjekindlalt otsuses tuginenud ka varasemates otsustes esitatud põhjendustele,

mille kohaselt on kaebaja avaldanud, et kavatseb põllumajandustehnika soetada Euroopa Liidu ja

PRIA investeeringutoetusi kasutades ja mis justkui oleks ilmvõimatu. Haldusorgan on täielikult

jätnud tähelepanuta kohtumenetluses nr 3-10-3409 kaebaja esitatud selgitused sellest, et isegi juhul

kui ta ei saa investeeringutoetusi, on tal võimalus põllumajandustehnikat rentida. Mitte ükski MRS

säte ei kohusta põllumajandusega tegelevat FIE-t omama tehnikat. Otsuse viited väidetavatele

päringutele PRIA-le ning Põllumajandusministeeriumile, mille kohaselt on EL poolt

põllumajanduse jaoks ettenähtud investeeringutoetused kuni aastani 2013 ära kasutatud, on

paljasõnalised. Nimelt ei nähtu volikogu 31. mai 2012 protokollist, et haldusorgan taolisi tõendeid

valla volikogu liikmetele esitanuks.

20. Osas, mis puudutab aga 11. aprilli 2012 päringut kaebajale ning sellega soovitud teavet, on see

haldusorganile olnud kättesaadav hiljemalt 31. mail 2012 toimunud istungil. Isegi juhul, kui eeldada,

et kaebaja pidanuks selle teabe esitama enne eelnõu volikogule esitamist, tulnuks haldusorganil A.

Karonilt saadud teabe põhjal saadud teavet täiendavalt analüüsida, mida aga ei tehtud. Kaebaja

märgib sedagi, et haldusorganile pidi läbi kohtumenetluse olema saanud teatavaks kaebaja soov

võtta maid kasutusele kompleksselt (haldusasjas nr 3-10-3409 kaebaja selgitused). Vastav soov oli

kaebajal olemas ka vaatamata 2011. a toimunud suurele tulekahjule kus hävis kogu kaebaja

taluhoone koos selles olnud varaga. Kuna kaebaja ei saanud oma teabepäringule vastust, ei ole õige

süüdistada kaebajat ka põllumajandusega tegelemist kinnitavate dokumentide esitamata jätmises ja

seda liiatigi olukorras, kus ainsat tõenduslikku dokumenti- s.o 2011 tuludeklaratsiooni ning selles

deklareeritut - ei pidanud haldusorgan nagunii piisavaks tõendiks nagu nähtub volikogu

protokollist sekretär Jaanika Aava märkustest.

21. Kaebaja valduses olevad maadel, s.o Vahuküla külas katastriüksus nr 31402:001:0187 suurusega

1,76 ha, sellest looduslik rohumaa 1,54 ha ning Vahuküla külas katastriüksus nr 31402:001:0188

suurusega 2.58 ha, sellest looduslik rohumaa 2.49 ha on kasutusel eesmärgipäraselt. Kaebaja on

saanud nimetatud maade hooldamiseks PRIA-lt ühtse pindala toetust ning tingimustel, mida

kontrollib ka PRIA, st Põllumajandusministri 17. veebruari 2010 määrusega nr 11 kinnitatud

„Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse

täitmise täpsem kord, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse üleandmise alused ja kord ning

püsirohumaa säilitamiseks vajalike abinõude rakendamise täpsem kord“ kehtestatud nõudeid

niitmise/hekseldamise

osas.

Viidatud

määrustest

tuleneb

muuhulgas,

et

kaebaja

ei

saanud/pidanudki viidatud kinnistutel muuga peale niitmise põllumajandustegevuse mõttes

tegelema, mis aga omakorda tähendab seda, et 20. aprilli 2012 seisuga polnud nende maaüksuste

vaatlusega hindamine seal tehtu või kunagi tehtava kohta üldse asjakohane.

22. Jääb arusaamatuks ja asjakohatuks otsuse nr 29 lk 3 4. lõigus toodud motivatsioon, sest selles

viidatud sätted annavad aluse haldusorgani poolt tehtu ettepaneku heaks kiitmiseks või tagasi

lükkamiseks. Viidatud Korra § 14 lg 1 ja § 13 lg 2 viited ning selles märgitu, ei ole haldusorgani

otsustuspädevuses. Viidatud sätete alusel otsustuse tegemisel on haldusorgan ületanud temale

seadusega antud volitusi asudes teostama sisuliselt täitevvõimu osas, milles seda saab teha vaid

maavanem. Ka nimetatud õiguslikele alustele tuginedes on otsus õigusvastane, kuivõrd viidatud

sätete alusel ei ole see välja antud selleks pädeva haldusorgani poolt. Ebaselgeks jääb vaidlusaluse

otsuse lk 3 alt viimane lõik, kus haldusorgan on asunud täitma selgituskohustust osas, mis ei lähe

otsuse resolutsiooniga absoluutselt kokku. Nimelt on haldusorgan otsuse selles lõigus asunud

manitsema kaebajat tagajärgede eest, mis ei ole siduvad ehkki vastavat nn sidusolukorda otsuse

tagajärjel kaebajale tekkida ei saagi.

23. Kuna vaidlusaluses otsusest ei nähtu teise kasutusvaldusse taotleja hindamist kasutusvaldusse

saamise õiguslikust aspektist, ja teostatud menetlus ei ole Vabariigi Valitsuse määrus nr 2005/24 §

10 lõikest 1 tuleneva otsustuse tarbeks ega selliselt kaebaja jaoks ka lõppenud, saab ülalviidatud

motivatsioonile tuginedes siiski teha järelduse, et Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse

nõuetekohaseks taotlejaks peab haldusorgan otsuse tegemise arutelu ajal vaid kaebajat. Otsuse

õigusvastasuse tuvastamise järgselt võiks seega tekkida ka olukord, kus Kaasiku maaüksuse

kasutusvaldusse andmist ei olegi vaja enam täiendavalt otsustamiseks haldusorganile uueks

menetlemiseks saata, sest isikud, kelle vahel valida, puuduvad (alles on jäänud vaid üks taotleja).

Kaebaja palub kaebust ning selle aluseks olnud otsuse tühistamise tagajärgi analüüsida ka

nimetatud aspektist tulenevalt. Otsuses ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, mis annaks alust

haldusorgani põhjendustele, mille kohaselt Koeru vallavalitsus leiab, et vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldusse saamiseks avalduse esitanud isik peab maa kasutusvaldusse saamise õiguse

säilimiseks üldjuhul kogu kasutusvaldusse andmise eeltoimingute vältamise kestel vastama MRS §-s

233 lg 2 sätestatud tingimustele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

24. Kaebus on põhjendamatu ning puudub alus Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012 otsuste 29 ja 30

õigusvastaseks tunnistamiseks ning asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja ei

ole 31. mai 2012 otsuse nr 29 tegemisel väljunud seadusega sätestatud piiridest. Vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud isik peab maa kasutusvaldusesse

saamise õiguse säilimiseks üldjuhul kogu kasutusvaldusesse andmise eeltoimingute vältamise kestel

vastama maareformi seaduse (MRS) §-s 233 lg 2 sätestatud tingimustele. Kuna 31. mail 2012 ei

vastanud kumbki isikutest, kellele vastustaja 28. mai 2009 otsusega nr 23 tehti ettepanek

kokkuleppe sõlmimiseks Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saamise kohta, MRS §-s 233 lg 2

sätestatud nõuetele, ei olnud vastustajal võimalik ka MRS §-s 233 lg 6 nimetatud ettepanekut

maavanemale teha.

25. Nimetatud otsuses on viidatud MRS § 233 lg-le 5 ja selgitatud, et MRS §-st 233 lg 5 ja MRS §-st

233 lg 6 lähtuvad vallavolikogu otsused ei ole oma õigusliku olemuse, eelduste ega tagajärgede

poolest samaväärsed. Kui MRS §-s 233 lg 5 sätestatud nimekirja kinnitamisel saab väita, et maa

kasutusvaldusesse saaja on selgunud, siis MRS §-s 233 lg 6 nimetatud vallavolikogu ettepaneku

tegemisel maavanemale ei ole maa kasutusvaldusesse saaja veel selgunud. Seega ka isikul, kellele

vallavolikogu on teinud ettepaneku kasutusvaldusesse antava maa suhtes kokkuleppe

saavutamiseks, ei teki sellest subjektiivset õigust nõuda, et temaga sõlmitaks hiljem vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise leping ka siis, kui teised taotlejad on ära langenud.

26. Vaidlusalustest otsustest nähtuvad nende õiguslikud alused ja need on kontrollitavad. Järva

Maavanema teostatud järelevalve käigus ei tuvastatud Koeru Vallavolikogu 31. mai 2012 otsuste nr

29 ja 30 vastuolu maareformi seadusega, selle alusel antud õigusaktidega ega haldusmenetluse

seadusega. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga nagu oleks 31. mai 2012 otsus nr 29 on

õigusvastane, sest selle andmisel ei ole järgitud hea halduse tava, sh on otsus täis faktivigu ning

kokkuvõtvalt ka kaalutlusvigadega ning olulises osas motiveerimata.

27. Kuigi kaebaja väidab, et vastustaja on rikkunud HMS § 54 ning 56 lg 1 ja 2 sätestatud nõudeid,

ei ole see takistanud kaebajat kaebuse esitamisel otsuse peale nr 29. Andes 20. aprillil 2009 avalduse

Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saamiseks, pidi kaebaja aru saama, et tema avalduse edasine

menetlus kulgeb kehtivate vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist reguleerivate

õigusnormide alusel, millistele vastustaja on ka otsuses nr 29 viidanud.

28. Otsuses nr 29 vastustaja tõesti nentis, et vallavolikogu eelmine koosseis, so kuni 2009. a KOV

volikogude valimiseni ja sellel ajal töötanud Koeru Vallavalitsus ei kontrollinud piisavalt nende

isikute vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele, kes esitasid avalduse maatüki nr 3

(Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. Kui eelmine vallavolikogu oleks vajalikul määral

rakendanud uurimisprintsiipi kaebaja vastavuse suhtes MRS §-s 233 lg 2 sätestatud nõuetele, ei

oleks kaebajal järgnevalt olnud võimalik kuni käesoleva ajani kohtutes manipuleerida teemal, et ta

tegeleb põllumajandusliku tootmisega Koeru valla haldusterritooriumil.

29. Kaebaja väited, et ta on alates kasutusvalduse taotluse esitamisest esitanud vastustajale kõik

tõendid enda põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta, on ebaõiged. Kaebaja on esitanud

tõendeid põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta hiljem kohtumenetluses, aga mitte

vastustajale vahetult. Negatiivse otsuse tegemine on tingitud kaebaja enda käitumisest. Pärast

kaebaja jaoks negatiivse otsuse tegemist, on kaebaja alati aktiviseerunud, püüdes tõestada, et otsus

on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, vaatamata asjaolule, et HMS §-st 38 lg 3 kohaselt

menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad

menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan

soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.

30. Vastustaja ei ole jätnud taotlust läbi vaatamata, vaid on seda korduvalt teinud, kuid pidanud ka

korduvalt tõdema, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema tegeleb põllumajandusliku tootmisega

Koeru valla haldusterritooriumil. Ka uurimisprintsiibi rakendamise tulemusel vastustaja kogutud

tõendid ei ole vastustajat veennud, et kaebaja vastab MRS §-s 233 lg 2 sätestatud nõuetele. Kaebaja

poolt täitmata kohustusele on juhtinud tähelepanu ka Järva maavanem. Maavanema arvamuse

kohaselt kui volikogu ei ole veendunud, et maa kasutusvaldusesse taotleja vastab seaduses

sätestatud nõuetele põllumajandusliku tootmisega tegelemise osas, ei saa volikogu teha

maavanemale ettepanekut taotlejale maa kasutusvaldusesse andmiseks.

31. Kaebuses väidetust jääb vastustajale arusaamatuks, miks annab kaebaja oma tuludeklaratsiooni

Koeru Vallavolikogu ühe liikme A.Karon’i kätte ega esita seda ettenähtud korras tõendina

vastustajale. Vastustaja leiab, et täiesti asjakohatu on kaebaja viide TsÜS §-le 133 lg 1, millega koos

väidetakse, et vallavolikogu liikme teadmist mingist asjaolust saab omistada tervele vallavolikogule.

32. Paikvaatlus teostati vastavalt eesmärgile ja sellega ei rikutud mingeid kaebaja õigusi, kuna

paikvaatlust teostati kaebaja maaomandi piiri tagant. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kuna

kaebaja ei viibinud etteteatatud vaatlustoimingul, siis sellega on rikutud jämedalt kaebaja HMS §-s

40 lg sätestatud ärakuulamisõigust. Vastustaja esitas kaebajale 11. aprillil 2012 päringu nr 5-4/307,

millele kaebaja ei vastanud. Hakata välitingimustes korraldama kaebaja tõendite esitamist ja tema

ütlusi kuulama (protokollima), on ilmselgelt vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega (HMS § 5).

33. Otsuse nr 29 tegemisel tuli Koeru Vallavolikogul arvestada ka avaliku arvamusega vallaelanike

poolt. Kui kohapeal elavad inimesed igapäevaselt näevad ja teavad, et kaebaja ei tegele

põllumajandusliku tootmisega Koeru valla territooriumil, siis ei ole vallavolikogul kuidagi võimalik

otsustada, et kaebaja seal põllumajandusliku tootmisega tegeleb. 31. mai 2012 otsuses nr 30 on

viidatud õiguslikule alusele, see on kontrollitav, piisavalt motiveeritud ja kaalutletud. Ei saa

nõustuda väitega nagu oleks otsustuse aluseks tegelikkusele mittevastavad faktiväited. Seega on

otsus nr 30 on põhjendatud ja seaduslik. Ka Järva maavanem ei ole tuvastanud otsuse nr 30

vastuolu maareformi seadusega, selle alusel antud õigusaktidega ega ka haldusmenetluse seadusega.

Vastustaja andis otsuse nr 30 tegemisega Järva maavanemale teada, et kasutusvaldusesse andmise

eeltoimingud Koeru valla poolt on Kaasiku maaüksuse suhtes lõpetatud ning maavanem võib

alustada toimingutega Koeru vallas Abaja külas asuva ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3

(Kaasiku) erastamiseks enampakkumisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

34. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb

rahuldada. Kohtu põhjendused on järgmised.

35. Vaba põllumajandusmaad taotlesid enda kasutusvaldusse FIE T.J. ja Abaja Farm OÜ.

Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud haldusaktide andmise hetkeks oli Abaja Farm OÜ

maakasutusõigus lõppenud, mistõttu tema enam MRS § 233 lg 2 alusel maa taotlejaks sisuliselt

ei kvalifitseerunud. MRS § 233 lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad käesoleva paragrahvi

2. lõikes sätestatud nõuetele. Lõike 2 kohaselt esitab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

saamiseks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku

tootmisega

maa

asukohajärgse

kohaliku

omavalitsuse

haldusterritooriumil

või

põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb

kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle

põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te)

nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes

saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning

omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa

kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku

kasutamist õiguslikul alusel. MRS defineerib seega põllumajandusliku tootmise mõiste maa

kasutusvaldusse

andmise

tähenduses.

Kohtu

hinnangul

mõistetakse

siinkohal

põllumajanduslikku tootmist selle tavatähendusest oluliselt kitsamalt. MRS § 233 lg 2

definitsiooni järgi on põllumajanduslik tootja (kes kvalifitseerub maa kasutusvalduse taotlejaks)

isik, kes 1) saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete

müügist ning 2) omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.

Eelnevalt on lõikes kaks esitatud ka nõue, et tulu peab olema saadud sama või külgneva

omavalitsuse territooriumilt (eeldusel, et tegemist on taotletava maatükiga piirneva maatükiga,

so maatükk peab asetsema naaberomavalitsuse piiril). Kaebaja 2009 aasta tuludeklaratsiooni

ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) 01.10.2010 kirja nr 7.1-4/9290 kohaselt on kaebaja saanud

2009 aastal tulu omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste müügist 2009 aastal ning

täiendavalt ka renditulu. Ka istungil 11.01. kinnitas T.J., et on varasemalt saanud tulu kartulite

müügist Läänemaal, kuid 2011 aastal vaid maasikamüügist Koeru vallas oma Kingsepa

maatükilt. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et kaebaja on saanud tulu omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist Koeru vallas. Kohus märgib, et tavakeeles mõistetakse

põllumajandusliku tootmise all küll märksa laiapõhjalisemat majandustegevust – farmi või

põllumajandustoode tootmisest ja müügist elatuvat talu - kuid MRS § 233 lg 2 sätestab mõiste

sootuks kitsamalt ja seab kriteeriumiks vaid selle, et kaebaja saab omatoodetud

põllumajandussaadustelt tulu, seadmata tootmise mahule mingeid miinimummäärasid. Selles

vaidlust ei ole, et T.J. omab tootmiseks vajalikku maad, mis piirneb kasutusvaldusesse

taotletava maaga. Samuti oli T.J. esitanud MRS § 233 lg 2 kohase taotluse vaidlusaluse maa

kasutusvaldusse saamiseks. Seega puudusid alusel FIE T.J. MRS § 233 lg 2 alusel

diskvalifitseerimiseks.

36. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaebaja oleks saanud oluliselt paremini tõendada ja

selgitada põllumajandusest tulu saamist kui tal oleks võimaldatud viibida tema maatüki

vaatlemisel. Vaatluse läbiviimine ilma kaebaja kohalolekuta olukorras, kus see vaatlus ei olnud

kiireloomuline (puudus takistus selle teostamiseks nt järgnevatel nädalatel), kaebajale teatati

vaatlusest ette vaid 2 päeva ja vaatlus leidis aset keset eeldatavat kaebaja tööpäeva ja kaebaja oli

esitanud vaatluse edasilükkamise taotluse, on kahtlemata hea haldustava vastane ja ka

arusaamatu. Kohalik omavalitsus raskendas nii ju iseenda uurimispõhimõtte rakendumist, mis

võiski viia vale otsuseni st järelduseni, et kaebaja põllumajanduselt tulu ei teeni.

37. Kohus märgib, et vastustaja viited „eelmise volikogu koosseisu“ poolt tehtud otsustustele

ja vastu võetud haldusaktidele on ilmselgelt asjakohatud. Uue volikogu koosseisu

ametisseastumisel on eelmise koosseisu tehtud otsustused, menetlustoimingud ja välja antud

haldusaktid edasi kehtivad ning vastavatel eeldustel on uuel koosseisul võimalik neid muuta või

tühistada, ent viide sellele, justkui eelmise koosseisu tehtud otsustused ei oleks järgmisele

koosseisule kehtivad, on ebaõige.

38. Kohus märgib ka, et samade poolte vahel toimunud haldusvaidlustes (haldusasja nr 3-10-

1010 otsus 07.09.2010 ja haldusasjas nr 3-10-3409 otsus nr 30.06.2011) ei ole jõutud otsustes

järeldustele justkui ei kvalifitseeruks T.J. MRS § 233 lg 2 kohaselt vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldussesse saajaks. Seetõttu on vastustaja sellekohane viide otsuses nr 30 ebaõige.

39. Seega on 31.05.2012 otsus nr 29 selle kohta, et kaebaja ei vasta MRS § 233 lg 2 nõuetele,

õigusvastane. 31.05.2012 otsus on aga õigusvastane seetõttu, et tugineb oma faktilistes

eeldustes otsusele nr 29. Kuna kohus leidis, et T.J. siiski vastas MRS § 233 lg 2 nõuetele, oli

õigusvastane lõpetada maa kasutusvaldusse andmsie eeltoimingud MRS § 233 lg 2 nõuetele

vastavate taotlejate puudumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada.

40. Kaebja taotlus menetluskulude hüvitamsieks tuleb rahudlada aga vaid osaliselt. Vastustajalt

tuleb mõista välja menetluskulud ning esindaja sõidukulud. Kaebaja taotluse kohaselt on

esindaja kohtuistungil osalemisega seotud kulu 100 eurot, millest 20 eurot on transpordikulu

Pärnust Tallinnasse kohtuistungile tulekuks. Kohus peab nimetatud transpordikulu

põhjendatuks. Ülejäänud osas ei ole aga üheselt aru saadav, mille alusel esindustasu 80 eurot on

kujunenud. Esindaja ei ole esitanud kaebajale arvet ega tasu arvestust. Halduskohtu praktikas

eeldatakse, et õigusabikulude arvestus on piisavalt detailne võimaldamaks anda hinnangut

ajakulu otstarbekusele. Kohus leiab, et ehkki esitatud maksekorrldusest nähtuvalt on kaebaja

oma esindajale 100 eurot tasunud, ei ole esindustasu HKMS nõuete kohaselt tõendatud ja

kohus ei saa seda vastustajalt välja mõista. Ka ei saa rahuldada kohus kaebaja taotlust tema ühe

päeva töötasu hüvitamiseks. Kohtuistung algas 11.01.2013 (reedel) kell 14.00 ka lõppes kell

16.00. Kaebaja töökoht SA Erametsakeskus veebilehe andmetel (www.eramets.ee) on kontor

reedeti avatud kuni 15.45 ning see asub Tallinnas, Mustamäe tee 50. Seega pidi kaebaja

puuduma töölt maksimaalselt 3 tundi: kell 13.00-16.00. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta võttis

selleks tarbeks puhkuse, esitades vaid raamatupidaja tõendi oma jaanuarikuu ühe päeva töötasu

kohta (kohus märgib, et puhkusetasu arvestatakse lisaks mitte töö- vaid kalendripäevades).

Seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadriann Ikkonen

kohtunik