3-10-2016/85 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-2016 Haldusasi K E A E kaebused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010 otsuse nr 12981 punktide 1 ja 3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12991 punktide 1 ja 2 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – K E A E, volitatud esindaja v.adv Jüri Leppik Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja Priit Lello Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 7. jaanuari 2013. a kohtuistung

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-2016 ja teha uus otsus, millega jätta K E A E kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010 otsuse nr 12981 punktide 1 ja 3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12991 punktide 1 ja 2 tühistamiseks rahuldamata. 3. Välja mõista K E A Elt 31,94 eurot Tallinna linna kasuks (konto nr 10220061008015 AS-s SEB Pank) menetluskulude katteks. Jätta K E A E menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20.02.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-10-2016 2(13)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon jättis 09.06.2010 otsuse nr 12981 p-ga 1 Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 alusel rahuldamata K E A E (endise nimega T) taotluse Tallinnas XX ja XX, endisel aadressil XX (1941. a XX) asunud endise kinnistu nr 1067 hoonete ja maa tagastamiseks, kuna nimetatud vara eest maksis Saksa Liitvabariik K. E isale M Ele viimase 10.07.1953 taotluse alusel kompensatsiooni. Otsuse p-ga 3 jäeti otsuses toodud andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata. Otsusest nähtuvalt kuulusid XX asuv kinnistu ning XX ja XX asuvad elamud natsionaliseerimise hetkel M Ele, kes oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik. Saksamaal Bayreuthi arhiivis säilitatavast M E isikutoimikust nähtuvalt esitas M E 1941. a Saksamaal taotluse Eestisse jäänud varade hüvitamiseks. Aastatel 1944-1945 maksti talle ja tema abikaasale M Ele toetussummasid (M Ele 27.09.1944 400 Saksa riigimarka (RM) ja M Ele 1000 RM). M E, kes elas pärast sõda Darmstadtis, esitas 10.07.1953 Saksa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks Eestisse jäänud vara eest kahju hüvitamise seaduse (Festellungsgesetz, FG) § 9 alusel. Taotluse lahendamiseks olid Darmstadti linnavalitsuse koostatud dokumendid koondatud Ausgleichamti toimikusse nr 15504. M E suri 15.07.1956. Enne hukkumist oli ta saanud Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni osaliselt kätte. M E pärijad, lesk M E ja tütred, loobusid pärandi vastuvõtmisest ja pärandvara hooldajaks määrati 23.09.1957 kohtuotsusega P S. Toimiku nr 15504 materjalidest nähtub, et vara maha jäämise tõttu tekkinud kahju on mitmel korral täpsustatud. Tekkinud kahju väljaselgitamisel on hinnatud Tallinnas XX ja XX ning Tartus XX asunud kinnisvara, samuti AS „Turis“ ja „Eesti Kodu“ osatähti jms. Lõplik otsus tekkinud kahjude suuruse kohta pärineb 15.01.1964. Sellele lisatud põhjendustes märgitakse, et kahjude kindlakstegemisel on tuginetud Saksa Ümberasujate Usaldusühingu Balti osakonna jaoks koostatud vara loetelule ning et kahju suurust on arvestatud vara väärtuse iga 100 Eesti krooni kohta 90 RM. Saadud kahjusummast lähtudes arvestati kompensatsioon, mis on välja makstud mitme maksena ajavahemikul 1955-1965. Kompensatsiooni kogusummana on nimetatud 45 000 Saksa Liitvabariigi marka (DEM). 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 21.08.1995 otsusega nr 5915 Tallinnas, endisel aadressil XX asunud endiste kinnistute nr 1305A ja 1305A-I maa suurusega 1037 m2 omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks tunnistati K. E ja I-M E võrdsetes mõttelistes osades. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis 31.08.2010 otsusega nr 12991 oma 21.08.1995 otsust nr 5915 selliselt, et õigustatud subjektiks loeti üksnes I.-M. E (p 1) ning K. E taotlus nimetatud vara ½ mõttelise osa suhtes jäeti ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata, kuna nimeta-

3-10-2016 3(13) tud vara eest maksis Saksa Liitvabariik K. E isale M Ele viimase 10.07.1953 taotluse alusel kompensatsiooni (p 2). Otsusest nähtuvalt kuulusid XX asuvad kinnistud nr 1305A ja 1305A-I M Ele 1/3 mõttelises osas. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga, kuid Tallinna Linnaarhiivis puuduvad andmed XX asunud majavalduse natsionaliseerimise kohta. M E oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik. Riigiarhiivi andmetel lahkus ta 1941. a veebruaris Eestist Saksamaale. Saksamaal Bayreuthi Lastenausgleicharchiv arhiivis säilitatava M E kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/5155396) põhjal on selgunud, et M E, kes elas sõja järel Darmstadtis, esitas 10.07.1953 Saksa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks Eestisse jäänud vara eest FG § 9 alusel. Enne hukkumist autoõnnetuses 15.07.1956 oli M E saanud Eestisse jäänud varade eest, mh ka XX kinnistu eest, kompensatsiooni osaliselt kätte. 3. K. E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010 otsuse nr 12981 p-de 1 ja 3 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-10-2016), samuti kaebuse 31.08.2010 otsuse nr 12991 p-de 1 ja 2 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-10-2820). Halduskohus võttis kaebused menetlusse, liitis need ühte menetlusse ning määras 24.03.2011 määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni asemel vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse. Kaebuste põhjendused. 1) Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei selgu kogutud tõendite päritolu ja autentsus. Puuduvad andmed, kuidas otsuses viidatud dokumendid on saadud, puuduvad järelepärimised Saksamaa Bayreuthi arhiivile ja Darmstadti linnavalitsusele, samuti vastavate institutsioonide vastused. 2) Vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on märgitud FG § 9, mille sisu ei ole otsuses avatud. Riigikohtu 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p 21 kohaselt tuleb selleks, et kindlaks teha, kas tegemist on kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, analüüsida üldakti, mille alusel kompensatsioon anti. Vastustaja ei ole käsitlenud üldakti vastuvõtmise aega, kehtivust, regulatsiooni eesmärki ja võimalikku kohaldatavust M E Eestisse jäänud vara kompenseerimisel. Seega on vastustaja kohaldanud ORAS § 17 lg-t 5 ilma vastavaid põhjendusi esitamata. 3) Õigusvastaselt võõrandatud varade toimikus on väljavõte uuringust, mille on eeldatavasti koostanud P J. Toimikust ei selgu tema tegutsemise õiguslik alus. Väljavõtte kohaselt suri M E Saksamaal 25.07.1956 õnnetusjuhtumi tagajärjel, kahjude hüvitamise lõppotsus tehti 15.01.1964 ning M Ele määrati kompensatsiooniks 45 000 DEM. Väljavõtte järgi sai M E Saksa riigilt Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni summas vähemalt 35 000 DEM, kuid surres olid M El võlad, mille tasumist ei tahtnud pärijad enda peale võtta ja ei võtnud seetõttu pärandit vastu. Nimetatud andmete alusel ei saa väita, et M Ele oleks hüvitatud Eestisse jäänud vara, s.h Tallinnas XX ning XX asuv vara. Samuti ei makstud M Ele mingit hüvitist, sest väidetav otsus hüvitise määramise kohta tehti 7,5 aastat pärast tema surma ja puuduvad tõendid väidetavate väljamaksete kohta. Uuringu väljavõttes on kahju hüvitamise lõppotsuse juurde tehtud allmärkus sisuga „Kiri 08.08.1956.a. pr. Ele, et M Ele on eraldatud aprillis 1955. a. Darlehen – 35 000 DEM”. Darlehen tähendab laenu andmist, mis ei ole seotud hüvitamisotsusega. 4) Alates 21.06.1948 oli Saksa läänealadel (Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrolltsoonis) kehtivaks maksevahendiks Saksa mark (DEM). Ei ole ühtegi dokumenti 15.01.1964 tehtud otsuse või eelnevate vaheotsuste alusel kahju suurusena kindlaks tehtud summade ümberarvestamise kohta Saksa markadeks, samuti kompensatsiooni maksmise kohta. Haldusmenetluses ei ole tuvastatud, et 15.01.1964 otsuse või eelnevate vaheotsuste alusel oleks tehtud väljamakseid M E pärandvara hooldajale P. Sle. Samuti puuduvad andmed,

3-10-2016 4(13) et kompensatsiooniks määratud summade osas oleks toimunud mingeid tasaarvestusi mõne muu kohustusega. Väljamaksete tegemine pärast M E surma ei ole õiguslikult võimalik lesk M Ele ja tütardele, sest nad ei olnud M E õigusjärglased. M E vara pärimisõiguse alusel mittevastuvõtmine ei oma aga õiguslikku tähendust ORAS alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste lahendamisel ning õigustatud subjektide ja ORAS tähenduses pärijate kindlakstegemisel. 5) 30.01.1945 Danzigi linnapea tõendist ilmneb, et M El on seoses 11.-12.09.1944 toimunud pommitamisega tekkinud sõjakahjudega õigus 1000 RM. Tõendist nähtub, et kui 6 kuu jooksul ei tehta kindlaks uusi asjaolusid, mis välistaksid või muudaksid seda otsust, siis võidakse see välja maksta. Kas seda hüvitist ka tegelikkuses kunagi välja makstud on, ei ole teada. 27.09.1944 tõend on loetamatu, kuid kindlasti ei tõenda see, et M Ele oleks makstud 400 RM kahjuhüvitisena Tallinnasse jäänud varade eest. 6) Vastustaja on teinud Darmstadti linnavalitsuse 12.09.1996 kirjast vale järelduse. Kirjast ilmneb, et puuduvad dokumendid hüvitise suuruse ja tasumise kohta, ja oletatakse, et kõikide varaliste väärtuste eest võis olla tegemist põhihüvitise summaga ca 45 000 DEM. Samas rõhutatakse, et koormuste tasakaalustamise seaduse (Gesetz über den Laustenausgleich, LAG) kohaselt ei tähendaks väljamaksete tegemine ega vastuvõtmine seda, et loobutakse mahajäänud vara tagastamise nõuetest. Oletuste najal ei ole võimalik keelduda vara tagastamisest ja kompenseerimisest. Seega ei ole millegagi tõendatud, et M Ele või tema õigusjärglastele oleks mingisugune kompensatsioon ORAS § 17 lg 5 tähenduses Tallinnasse jäänud vara eest välja makstud. 7) Otsused on õigusvastased ja tuleb tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antavast hinnangust, kuna LAG alusel Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa välistada omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist ORAS alusel, sest LAG alusel makstud kompensatsioonide eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise omadega. ORAS-st tuleneb, et kompensatsiooni maksmisega loetakse vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ja vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastaselt võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid. LAG alusel isikule välja makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ja sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ja majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist nõuetest mahajäänud vara tagastamiseks. Seega ei olnud LAG alusel makstava kompensatsiooni eesmärgiks heastada omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile, võimaldamaks neil jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise suurus oli seatud sõltuvusse mahajäänud vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks vara eest, vaid võimaldas jõukamatel ümberasujatel saada suuremat toetust. Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemikke ja hüvitiste põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega. Saksamaal toimus 1948. a rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks oli teatud isikute ja summade osas 1:1, teatud isikute ja summade osas 1:10. Isegi kui lähtuda kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel mahajäänud vara väärtusele. ORAS § 17 lg 5 kohaldamine ei ole õigustatud igal juhul, kui isikule maksti mingisugune kompensatsioon, mille arvestamise aluseks oli mh ka mahajäänud vara väärtus. Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st tuleneks, et tegemist on hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. LAG puhul see nõnda ei ole. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-84-09 toodud tõdemus, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaidlema selle andjaga, ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilm-

3-10-2016 5(13) selt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda. LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud tal mingit põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et selline kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada vara tagasisaamist. 4. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused. 1) Üldaktiks, mille alusel M Ele kompensatsiooni maksti, on Saksa Liitvabariigi poolt 14.08.1952 vastu võetud LAG, mille § 1 kohaselt on seaduse eesmärk kompenseerida mh kahjud, mille on põhjustanud sõja ajal aset leidnud väljasaatmine ja vara hävinemine. Kuigi viidatud sättes puudub termin „õigusvastaselt võõrandatud vara,” on Riigikohus lahendis nr 3-3-1- 84-09 leidnud, et ümberasunutele vara kompenseerimine ei pruugi olla seostatud vara õigusvastase võõrandamisega. Seega tuleb LAG alusel määratud kompensatsioonile kohaldada ORAS § 17 lg-s 5 sätestatut. LAG §-des 11 ja 12 sätestatu kohaselt hüvitatakse kahju ka isikutele, kes on välja saadetud mh Eestist, mistõttu tekkis LAG alusel kahju hüvitamise õigus ka M El. LAG §-s 4 toodud kompensatsiooni liikidest on olulisemad põhihüvitus (§-d 243-252) ja kaasamislaen (§-d 253-260), mida ka M E suhtes kohaldati. LAG § 243 lg 1 kohaselt makstakse põhihüvitust mh väljasaatmise ja sõja tõttu kaotatud kinnisvara eest, mistõttu tuleb põhihüvitust pidada olulisimaks hüvitise liigiks, mida maksti otseselt sõja tõttu kaotatud vara eest. LAG § 258 lg-test 1 ja 2 tuleneb mh, et kui isik on saanud põhihüvitust ja tal on kaasamislaenu jääk, kuulub kaasamislaen põhihüvitusega tasaarveldamisele. FG sätestas hüvitatava vara hindamise menetluskorra. 2) Sõjas kaotatud vara üheks kompenseerimise viisiks oli õigustatud isiku laenu hüvitamine kompensatsiooni arvelt. Kui seeläbi toimus isiku reaalne varaline rikastumine, tuleb seda käsitleda sõjas kaotatud vara kompenseerimisena. Darmstadti linnavalitsuse kirjast kaebajale nähtub, et M Ele määrati põhihüvitus suurusjärgus 45 000 DEM, millega kaeti tema poolt võetud laenu. Hüvitisest väljamakseid tehti 1957.-1965. a. Tegemist oli 1950.-1960. aastate raha vääringut arvestades märkimisväärse summaga. Kuna kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga, ei saa käesolevas asjas vaielda kompensatsiooni suuruse üle ja see tuleb lugeda piisavaks ORAS § 5 mõttes. 3) Vastustajal on õigus ja kohustus kontrollida, kas taotlejale on varem makstud kompensatsiooni. Haldusorgan võib uurimisprintsiibi rakendamiseks kasutada kõiki tema käsutuses olevaid võimalusi. Käesolevas asjas on tõendid kogutud professor P. J abiga, kes tegutses Tallinna Linnakantseleiga sõlmitud käsunduslepingu alusel. 4) Otsuste õiguslikuks aluseks ei olnud FG § 9, vaid ORAS § 17 lg 5. 5) Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja järeldust, et M Ele määrati Saksa Liitvabariigi poolt Eestisse jäänud vara eest rahaline kompensatsioon. Ta ei ole väitnud ega tõendanud, et Bayreuthi arhiiv kogutud dokumente ei oma või need oleksid võltsitud. 45 000 DEM suuruse kompensatsiooni saamist ja laenuga tasaarvestamist on selgitatud kaebajale Darmstadti linnavalitsuse kirjas ja puudub alus kahelda selle kirja õiguspärasuses. Prof. P. J tutvus nimetatud dokumentidega kohapeal, mida tõendavad toimikuga tutvumise avaldus ja asjaomase asutuse templid. Kaebaja ei ole andmetega tutvumist ümber lükanud. 6) Ümberasujate taotluste lahendamisel kuulub kohaldamisele ennekõike Eesti õigus ja vara tagastamine või kompenseerimine ei saa sõltuda Saksa Liitvabariigi seadustest, sest need ei ole Eesti õiguse osaks. Seetõttu ei ole määravat tähtsust, kas teise riigi poolt vara eest hüvitise maksmisel oli hüvitise andmise kõrval sotsiaalseid või muid eesmärke. Kui Eesti õigusaktid välistavad ühemõtteliselt juba kompenseeritud vara tagastamise, siis pole oluline, milliseid

3-10-2016 6(13) õigusakte on kehtestanud kompensatsiooni maksnud riik, sest nendega ei saa muuta Eestis kehtivaid seadusi. 7) Kogutud tõendid kinnitavad M Ele kompensatsiooni vähemalt osalist väljamaksmist. ORAS § 17 lg 5 tähenduses ei oma tähtsust, kas kaebaja loobus M Ele määratud kompensatsiooni hilisemast vastuvõtmisest, sest seaduse mõistes pole oluline, kellele on kompensatsioon välja makstud. Õiguslikult omab tähendust, kas kompensatsioon on makstud ORAS alusel tagasitaotletava vara eest. Asja materjalidega on tõendatud sellise vara eest kompensatsiooni maksmine Saksa Liitvabariigi poolt. Lisaks ei saa välistada, et M E taotluse alusel määratud lõplik kahjuhüvitis, mis moodustas temast järelejäänud pärandiosa ja mille vastuvõtmisest pärijad keeldusid, maksti välja tema võlausaldajatele. See asjaolu ei ole hetkel teada, sest vastustajale ei ole väljastatud kõiki M E toimikus olevaid dokumente. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.06.2011 otsusega kaebused, tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010 otsuse nr 12981 p-d 1 ja 3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12991 p-d 1 ja 2, tegi ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutuse kaebaja taotluste uueks läbivaatamiseks ja mõistis Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja riigilõivu 31,96 €, muus osas jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. 1) Vaidlust ei ole selle üle, et XX kinnistu ja ½ mõttelist osa XX kinnistust kuulus selle vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kaebaja isale M Ele, kes oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik ja lahkus 1941. a veebruaris riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. 2) Kooskõlas Riigikohtu 10.12.2009 otsusega nr 3-3-1-84-09 tuleb ORAS § 17 lg-st 5 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-st 33 juhinduda ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse lahendamisel, välistades nii mõnelt teiselt riigilt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saanud isikute alusetu rikastumise (p 16-17). Õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu ORAS § 17 lg-st 5 tulenevalt tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest (p 20). Kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida maksti nt ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sh uues elukohas sisseseadmiseks. Selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti (p 21). 3) Kohtuistungil selgitas vastustaja, et 400 RM ja 1000 RM väljamaksmist M ja M Ele tõendavad vastavad kviitungid (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 199; õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 4811, VI kd, lk 24-27). Vastustaja viidatud tõendid ei kinnita aga, et nimetatud toetust maksti Eestisse maha jäänud vara eest. Danzigis 30.01.1945 väljaantud tõendi kohaselt on M El õigus saada 11.-12.09.1944 toimunud pommitamise tagajärjel tekkinud sõjakahjude eest 1000 RM ning kui 6 kuu jooksul ei ilmne seda otsust välistavaid asjaolusid, võidakse nimetatud summa välja maksta. Nimetatud tõendist ei saa täie kindlusega järeldada, et M Ele nimetatud summa tegelikult välja maksti. Samuti on ebatõenäoline, et tõendil mainitud sõjakahju all peeti silmas Eestisse maha jäänud kinnistutega seoses tekkinud kahju. Tõendis viidatakse hoopis 1944. a septembris toimunud pommitamisele. Samamoodi ei saa kviitungitest järeldada, et 400 RM maksmine M Ele oli seotud Eestisse jäänud varaga. Seega ei saanud jätta

3-10-2016 7(13) kaebaja taotlusi ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata põhjendusega, et Saksa riik maksis M ja M Ele aastatel 1944-1945 toetust 400 RM ja 1000 RM. 4) Pooled ei vaidle selle üle, et M E on taotlenud 10.06.1953 Saksa Liitvabariigilt LAG alusel hüvitust ja 15.01.1964 on tehtud tema suhtes üldotsus kahjude kindlakstegemise kohta (I kd, tl 35-36, tõlge I kd, tl 53-54). Üldotsuse kohaselt on M E puudutavaid otsuseid varem tehtud veel järgmistel kuupäevadel: 18.06.1958 esialgne otsus; 29.12.1958 täiendav otsus; 02.04.1959, 21.12.1962 ja 20.09.1963 esialgsed otsused (I kd, tl 36, tõlge I kd, tl 54). 15.01.1964 üldotsusest ei saa järeldada, et M Ele (või mistahes muule isikule) on kompensatsioon Eestisse jäänud vara eest välja makstud. Üldotsuse p-s 7 on öeldud, et selles otsuses kindlaks tehtud summad ei kujuta endast väljamakstavat hüvitist, vaid moodustavad põhihüvituse määramisel kahjusumma (LAG §-d 243 ja 245) ja põhisumma (LAG § 246) arvutamise aluseks võetavate väärtuste lähtealuse. Seega Eesti tänase õiguskorra mõistes on sisuliselt tegemist eelhaldusaktiga. Puuduvad tõendid lõpliku haldusakti olemasolu ja väljamaksete tegemise kohta. Otsuse nr 12981 põhjendused on vastuolulised, sest kui hüvituse summa arvutati alles 1964. a otsuse alusel, ei saanud see olla M Ele välja makstud 1955.-1965. a. Kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes ei saa käsitada M Ele väidetavalt antud kaasamislaenu (vt M E 17.03.1951 taotlus laenu saamiseks, I kd, tl 130-131). M E taotlusest võib aru saada, et kahjud, mille eest laenu taotleti, on tekkinud 11.-12.09.1944 toonases elukohas Darmstadtis toimunud pommitamise tagajärjel. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik seostada seda laenu, isegi kui M E laenu tõepoolest sai, Eestisse jäänud vara kompenseerimisega. Hüvituse maksmist või laenu tasaarvestamist hiljem saadud hüvitusega ei saa tõendatuks lugeda ainuüksi Darmstadti linnavalitsuse 12.09.1996 kirjale (I kd, tl 37, tõlge I kd, tl 55) tuginedes. Nimetatud kirja kohaselt ei ole selle koostajal võimalik esitada andmeid hüvitise suuruse kohta, sest toimik „Põhihüvitis“ on hävitatud. Kirja kohaselt võis kõikide varaliste väärtuste eest kokku olla põhihüvitise summaks ca 45 000 DEM ja see tasaarvestati ilmselt M Ele antud laenuga 1957.-1965. a. Seega nähtub kirjast, et selle koostaja ei ole ilmselgelt tuginenud tema käsutuses olevatele tõenditele, vaid teinud oletusi nii summa suuruse kui selle väljamaksmise viisi, aja ja laenuga tasaarvestamise kohta. 5) Seega ei ole tõendatud, et kaebaja isale M Ele oleks XX ja XX kinnistute eest kompensatsiooni makstud, linnakomisjon on kaebaja taotlused ebaõigesti ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata jätnud ja vaidlustatud otsused tuleb tühistada. 6) Isegi kui hüvitise väljamaksmine XX ja XX kinnistute eest oleks tõendatud, tuleks linnakomisjoni otsused tühistada, sest Saksa Liitvabariigi makstud hüvitusi ei saa käsitada kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes. Omandireformi käigus kompenseeritakse omandi kaotamist ning kui vara on tagastatud või kompenseeritud, loetakse sellega vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks. Sõltumata kompensatsiooni suurusest loetakse vara väärtus isikule lõplikult korvatuks ja isikul ei teki vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid (ORAS § 2, § 13 lg-d 1 ja 2, § 17 lg 5). LAG sätetest omandiõiguse kaotusega tekitatud ülekohtu lõpliku heastamise eesmärki ei tulene. LAG alusel makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning §-le 1, § 2 lg-le 1, §-le 4, § 12 lg-le 1, § 43 lg-tele 1 ja 2, § 47 lg-le 1, § 243 p-le 1, § 245 p-dele 1 ja 3, § 246 lg-le 1, §-dele 248 ja 249 tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist ümberasumisel maha jäänud vara tagastamise nõudest. Sellise vara tagastamise nõudena võib mõista ka ORAS alusel esitatavaid nõudeid. LAG võeti vastu 1952. a ja selle alusel hakati isikutele väljamakseid tegema olukorras, kus riigi majanduslikud võimalused olid kaotatud sõja tõttu kasinad, kuid sotsiaalse õigluse tagamiseks oli vaja kahjukannatanud isikuid abistada. Seega ei välistanud Saksa seadusandja isikutele nende õigust nõuda sõjakeerisesse mahajäetud vara tagastamist, hoolimata põhihüvituse maksmisest. Erinevalt

3-10-2016 8(13) ORAS alusel makstavast kompensatsioonist ei olnud LAG alusel makstud hüvituse peamine eesmärk heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid ennekõike toetada ümberasumise tõttu eriliselt kahjustatud isikute gruppe ja aidata neil end Saksamaal uut elu alustades sisse seada. 7) LAG alusel makstud põhihüvituse suurus sõltus mingil määral ümberasuja mahajäetud vara väärtusest (LAG §-d 246, 248 ja 249). Sellest ei saa siiski järeldada, et põhihüvitus määrati ümberasujale Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotuse eest. Vara väärtuse arvessevõtmine oli tõenäoliselt kantud eesmärgist võimaldada jõukamatele ümberasujatele proportsionaalselt suurem hüvitus, et säilitada võimalikult suures osas nende senine elustandard. Tegemist oli Saksa seadusandja sotsiaalpoliitilise valikuga. Siiski tuleneb LAG sätetest, et kahjukannatanud isikule ei kompenseeritud kaotatud eluaset selle konkreetses maksumuses, vaid eluaseme maksumust arvestades liigitati isikud teatud kahjugruppidesse (vt LAG § 246), mille puhul olid ka põhihüvituste suurused erinevad. Seega sõltus isikule määratud põhihüvitus tema omandis olnud eluaseme väärtusest vaid kaudselt. Lisaks võimaldasid LAG §-d 248 ja 249 isikule määratud põhisummat ümberasustamise asjaoludest tulenevalt suurendada või varem isikule makstud hüvituste ulatuses vähendada. Seega ei omanud põhisumma suurendamise ja vähendamise eeldused seost kaotatud vara väärtusega. 8) Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG alusel makstud kompensatsiooni saaks käsitada hüvitusena Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotamise eest. LAG alusel makstud hüvitust praegusel juhul sellise kompensatsioonina käsitleda ei saa. LAG eesmärke arvestades ei olnud M El või mistahes muul õigustatud isikul pärast tema surma ilmselt ka põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga selle suuruse üle vaielda, sest LAG preambula kohaselt ei võtnud LAG alusel makstavad toetused ümberasujatelt õigust esitada muid nõudeid sellise vara suhtes. Seega LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud ümberasujal põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitusi hakata käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaamist. 9) Saksa seadusandja peamine eesmärk oli LAG alusel anda kahju kannatanud isikutele sotsiaalset abi sõjakahjudest tekkinud sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks, mitte kompenseerida mahajäetud vara. LAG alusel hüvitust saanud isikud ei ole seetõttu ka võrreldavad isikutega, kellele kompenseeriti vara Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel. Nimetatud määruse alusel loeti omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohus nendele isikutele lõplikult heastatuks. Neil põhjustel ei ole vaidlusaluste kinnistute eest väidetavalt makstud hüvitus käsitatav kompensatsiooni maksmisena ORAS § 17 lg 5 mõttes. 10) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused on õigusvastased ja tuleb vaidlustatud osas tühistada. ORAS § 16 lg-st 21 tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. 1) Kohus on ebaõigesti sisustanud LAG eesmärki ja põhjendamatult järeldanud, et LAG ei välista Eestisse jäänud varade tagasitaotlemist. Sellega on kohus ilma õigusliku aluseta inkorporeerinud LAG põhimõtted ja tingimused Eesti õigusesse ning asunud varataotlusi lahendama Saksa õiguse kohaselt. Eesti Vabariigis kehtivad omandireformiga seonduvad õigusaktid

3-10-2016 9(13) keelavad juba kompenseeritud varade täiendava tagastamise või kompenseerimise. Eesti Vabariigis kehtivaid õigusnorme ei saa ära muuta Saksa seadusandja tahte tõlgendamisega. Sisuliselt tooks varade korduv kompenseerimine kaasa alusetu rikastumise ja uue ülekohtu, mis kahjustab täna vara kasutavate isikute õigusi ja huve. 2) LAG preambulast ning §-st 1 ja § 2 lg-test 1 ja 2 järeldub, et seaduse üheks selgeks eesmärgiks oli Saksa riigi poolt hüvitada mahajäetud varasid, mis täitis varakaotuse hüvitamise eesmärki. LAG §-ga 4 võimaldati ümberasujatele olenevalt kahju liigist mitmeid erinevaid kompensatsioone. Ühe kompensatsiooniliigina ettenähtud sõjakahjuna käsitleti ka ümberasumise käigus Eestisse mahajäetud varasid, mille eest nägi seadus ette hüvitise maksmise ja hüvitise suuruse väljaarvutamise üksikasjaliku korra. Seega maksti põhihüvitist omanikele või nende õigusjärglastele reaalselt maha jäetud varade eest. Pole kahtlust, et kompensatsioon aitas isikutel paremini uute oludega kohaneda, kuid see ei muuda olematuks või vähemtähtsaks asjaolu, et hüvitis anti konkreetse vara eest, mis välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise Eesti seaduste kohaselt. Saksa riik määras M Ele kompensatsiooni, võttes arvesse vara asukohta, suurust, kinnistute koosseisu ja sellel lasunud kohustusi. 3) Lisaks on kohus jätnud LAG eesmärke selgitades tähelepanuta, et järelümberasujad lahkusid Eestist 1941. a. M E taotluse suhtes tehti lõplik otsus alles 1964. a, so 23 aastat pärast ümberasumist. Ilmselgelt ei saanud nii pika aja peale makstud toetus täita uues keskkonnas kohanemise eesmärki, mis on oluline just vahetult uude keskkonda saabumise hetkel. Selleks ajaks olid paljud taotlejad surnud või kolinud Saksamaalt mujale. Kahju hüvitamise taotlemise õigus anti mh kahju kannatanud isiku õigusjärglastele, nt lastele, kes sündisid pärast 31.12.1950. Nende puhul ei saanud ilmselt samuti olla kompensatsiooni maksmise eesmärgiks uue eluga kohanemine (LAG § 230 lg 2 p 2). Kompensatsiooni maksti konkreetse vara eest ja vaid juhul, kui kahju suurus oli täielikult tõendatud. Kahju suurusest sõltus otseselt õigus kompensatsioonile ja hüvitise suurus. Kompensatsiooni arvutamiseks oli ette nähtud väga üksikasjalik kahjude kindlaksmääramise kord, mis ei oleks olnud vajalik sisseelamise toetamiseks või muul varalise kahjuga kaudselt seotud eesmärgi täitmiseks. On ebatõenäoline, et Saksa riigi eesmärk oli sisseelamiseks ja eluga kohanemiseks abi anda ainult nendele ümberasujatele, kellel oli mahajäetud kinnisvara. Jõukamatele ümberasujatele suurema kompensatsiooni maksmise eesmärgiks oli tagada isikule sarnane varaline seisund. Seejuures nägid ka LAG ja hüvitise maksmise kord ette ühe ja sama vara mitmekordse kompenseerimise või tagastamise keelu (hüvitise maksmise korra § 21a, LAG §-d 342 ja 349). Kui kompensatsioon ei oleks täitnud mh kahju hüvitamise eesmärki, siis ei oleks vaja siduda selle tagasimaksmise kohustust päritolumaal kompensatsiooni maksmise faktiga. 4) Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. M Ele kompensatsiooni maksmine on tõendatud. 5) Kohus rikkus oluliselt uurimispõhimõtet. Kuigi vastustaja hinnangul oli kompensatsiooni taotlemine ja hüvitise maksmine piisavalt tõendatud, esitas ta kohtule taotluse Saksa Riigiarhiivist M E kompensatsiooni toimiku väljanõudmiseks, et täiendavalt kontrollida kompensatsiooni maksmise asjaolusid. Peamiseks põhjuseks kohtu kaasabi taotlemisel oligi see, et Saksa Riigiarhiiv keeldus suurele töökoormusele viidates vastustajale M E kahjutoimikut väljastamast. Vastustaja on teinud mõistlikud jõupingutused asjas tähtsust omavate tõendite kogumiseks enne vaidlusaluste haldusaktide vastuvõtmist, kuid kõiki toimikumaterjale pole vastustaja tahtest olenemata seni õnnestunud kätte saada. Kohus keeldus põhjendamatult täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamisest. Kohtu tõlgendusest lähtudes ei olekski võimalik kohtumenetluses uusi tõendeid koguda, mis muudaks kohtu uurimispõhimõtte sisutuks. Kohtumenetluse normi rikkumine võis viia asjas ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

3-10-2016 10(13) 6) Kohus tegi otsuse haldusorgani (ÕVVTK Harju maakonnakomisjon) suhtes, keda ei olnud kohtumenetlusse kaasatud. See annab HKMS § 45 lg 1 p 2 järgi aluse kohtuotsuse tühistamiseks menetlusosalise seisukohtadest olenemata. 7. K. E palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) M Ele kompensatsiooni maksmine ei ole tõendamist leidnud. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, kuidas peaks kohtu poolt hinnatud tõendeid teisiti hindama. Samuti ei ole vastustaja viidanud muudele tõenditele, mida saaks seostada M Ele toetuse või hüvitise maksmisena. M E suri 15.07.1956. Pärast seda ei olnud talle võimalik mingit hüvitust maksta. Juhul, kui eksisteeriksid tõendid kompensatsiooni maksmise kohta, tuleks hinnata, kas selliseid makseid kolmandatele isikutele tuleks käsitleda kompensatsioonina M Ele Eestisse jäänud vara eest ja kas see on välja makstud õigustatud isikule ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Darmstadti linnavalitsuse 12.09.1996 kiri põhineb oletustel ja sellest ei selgu, millise laenu katteks, kelle poolt jne on kompensatsioon tasaarveldatud. Sellele kirjale tuginedes ei saa lugeda tõendatuks hüvituse maksmist või laenu tasaarvestamist hiljem saadud hüvitusega. 2) Kompensatsioonitaotluse menetlemine ei ole kompensatsiooni maksmine. Darmstadti linnavalitsuse 15.01.1964 otsuse adressaadiks ei olnud M E, kes oli surnud, samuti mitte tema lesk ja tütred, kes loobusid pärandi vastuvõtmisest. Seega ei saanud kaebaja olla teadlik antud otsusest. 3) Vastustaja püüab jätkata endapoolset haldusmenetlust asjaolude väljaselgitamiseks kohtumenetluses. Alates 01.09.2010 jõustunud ORAS § 16 lg 21 välistab menetluse venimise. Seega püüab vastustaja täiendavate tõendite kogumisega, ekspertide ja tunnistajate küsitlemisega saavutada olukorda, kus ta saaks jätkuvalt viia läbi haldusmenetlust, mida ÕVVTK Tallinna linnakomisjon seaduses antud pädevuse piires täna läbi viia ei saaks. Haldusakti kontrollimise käigus ei ole võimalik seda enam sisult täiendada. 4) ORAS § 16 lg 21 on selleks õiguslikuks aluseks, mille järgi vaatab otsuse tühistamisel asja uuesti läbi maakonnakomisjon. Linnakomisjonid ei oma pärast 31.12.2010 mingit õigusvõimet. Haldusakti tühistamisel saab asja uuesti lahendada vaid vastava pädevuse kandja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Tallinna linnakomisjon jättis kahe vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse XX hoonete ja maa ning XX maa osas tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata, sest leidis, et nimetatud vara on kaebaja isale M Ele Saksa Liitvabariigi poolt kompenseeritud. Halduskohus rahuldas otsuste tühistamiseks esitatud kaebused, leides, et Saksamaa Liitvabariigi poolt kompensatsiooni maksmine ei ole tõendatud ning isegi kui oleks, ei välistaks see vara tagastamist või kompenseerimist ORAS § 17 lg 5 järgi. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. 9. ORAS § 17 lg 5, millele tuginedes linnakomisjon kaebaja vara tagastamise taotluse rahuldamata jättis, on sõnastatud järgmiselt: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Riigikohus on normi haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tõlgendades asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei ta-

3-10-2016 11(13) kista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. 10. Tallinna Ringkonnakohus on ümberasujatele LAG alusel makstud kompensatsiooni olemust käsitlenud haldusasjades nr 3-10-2818 ja 3-10-2885 ning leidnud, et LAG nägi ette erinevate kompensatsioonide maksmise sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamise tõttu tekkinud kahjude hüvitamiseks (LAG § 1 ja 4), kuid ümberasustamiskahjude (mõiste LAG § 12) koosseisus kompenseeriti LAG § 243 jj alusel Eestisse jäänud kinnisvara ning selline konkreetse kinnisvara väärtust arvestav põhihüvitus on käsitletav ORAS § 17 lg-s 5 märgitud kompensatsioonina. Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale ning ei pea õigeks halduskohtu otsuses võetud seisukohta, et kuna LAG alusel makstud hüvitise eesmärgiks ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid tagada sotsiaalset õiglust ja abistada ümberasujaid sisseelamisel, ei tingi sellise kompensatsiooni saamine ORAS § 17 lg 5 kohaldamist. Nagu ringkonnakohus juba eelpool viidatud haldusasjades märkis, pole kompensatsiooni käsitlemiseks ORAS § 17 lg 5 näidatud kompensatsioonina oluline, et ORAS ja LAG põhieesmärgid kattuksid. Määrav on, et kompensatsioon oleks makstud konkreetse kinnisvara väärtust arvestades. Nagu käesoleva haldusasja II köite lehtedel 47-89 asuvatest M. E 09.07.1953 esitatud taotlusest ümberasustamiskahju hüvitamiseks, Darmstadti linnavalitsuse kahjude kindlakstegemise ameti 15.01.1964 üldotsusest ja sellele eelnenud esialgsetest otsustest selgub, määrati hüvitatava vara väärtus iga üksiku kinnisasja puhul kindlaks lähtudes taotleja poolt esitatud ja haldusorgani poolt kogutud mahajäänud vara iseloomustavatest andmetest. Asjaolu, et kompensatsiooni määramiseks tehti võimalikult üksikasjalikult kindlaks hoonete kirjeldus, nähtub näiteks toimiku II kd lehtedel 122-124 asuvast XX hoonete osas esitatud taotluse leheküljest, mis sisaldab andmeid elamu ruumide kasutusotstarbe, arvu ja suuruse kohta. Selline hüvituse arvestamise viis näitab veenvalt, et tegemist oli Eestisse mahajäänud vara väärtuse hüvitamisega. 11. LAG preambula näeb ette, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid LAG sätteid ei saa pidada Eesti seadusandjale siduvaks. Omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Seadusandja ei seadnud vara tagastamist ega täiendavat kompenseerimist sõltuvusse varem vastuvõetud kompensatsiooni suurusest ning see pidi olema teadlik valik, sest üldteadaolevalt oli kompensatsiooni enne ORAS-e kehtestamist välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ alusel, need kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui ORAS- es ette nähtud ning olid reeglina väiksemad. Ka neil isikutel, kes olid vastu võtnud varasema akti alusel taotletud väiksema kompensatsiooni, ei olnud õigust uuesti taotleda vara tagastamist või kompenseerimist. Seepärast pole põhjust praegu arutleda selle üle, kas kaebaja isale Saksamaal määratud kompensatsioon kattis kaotatud vara väärtuse täielikult või mitte. 12. Seega on ringkonnakohus erinevalt halduskohtust seisukohal, et LAG alusel kompensatsiooni saamine välistab kaebaja tunnistamise omandireformi õigustatud subjektiks. 13. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et kompensatsiooni väljamaksmine kaebaja isale on usaldusväärselt tõendatud. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Käesolevas asjas ei ole linnakomisjonil õnnestunud leida otseseid tõendeid kompensatsiooni väljamaksmise kohta (400 RM ja 1000 RM on ilmselt makstud pommitamise tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamiseks, nagu kohus õigesti tuvastas), kuid kaudseid tõendeid kogumis

3-10-2016 12(13) hinnates ei ole kahtlust, et M Ele kompensatsioon Eestisse jäänud kinnisvara eest määrati ja maksti välja sel teel, et arvestati tasa talle antud laenuga. 14. Linnakomisjon on otsuses võetud seisukoha tõendamiseks esitanud Saksa Liitvabariigi Riigiarhiivist Bayreuthis saadud dokumendid, millest nähtub, et M E on 09.07.1953 muuhulgas taotlenud kompensatsiooni Tallinnas XX kinnisvara eest, kahjumenetluses tehtud osaotsused ning 15.01.1964 lõppotsuse kahjude hüvitamiseks (tagastamistoimiku nr 4811 VI kd, tl 59-74 ja kohtu toimiku II kd, tl 47-132), millest selgub, et põhihüvituse määramiseks oluline kahjusumma oli välja arvutatud ning sisaldas summasid käesolevas asjas taotletud varade omandiõiguse kaotuse hüvitamiseks. Asjaolu, et tegemist oli Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotuse hüvitamisega, kinnitavad muuhulgas ka LAG §-d 342 ja 349, mis keelavad ühe ja sama vara tagastamise ja kompenseerimise (vt I kd, tl 97p ja 98). 15. Arhiivimaterjalidest selgub, et M E suri 25.07.1956 ning kuna pärijad loobusid pärandist, määrati pärandi valitsejaks P S. Kahju kindlaks tegemise lõppotsus ja osaotsused on väljastatud P Sle tähtkirjadega, nagu selgub otsuste päistest. Darmstadti linnavalitsus on 12.09.1996 vastanud kaebajale (I kd, tl 124-125 ja tõlge 55 ja 55p) ja 05.11.1996 Justiitsministeeriumile (II kd, tl 88-91), et M E 09.07.1953 taotluse alusel on talle kahjude kindlakstegemise seaduse alusel seoses üürielamukinnistutega Tallinnas XX ja XX, Tartus XX ning ettevõtluskahjuga määratud hüvitis, mille suurus oli ca 45 000 Saksa marka, mis tasaarvestati M Ele antud ülesehituslaenuga perioodil 1957-1965. Justiitsministeeriumile saadetud kirjale on kirjast nähtuvalt lisatud ka väljamaksete kartoteegi fotokoopia, seega olid kirja aluseks dokumentaalsed tõendid, mitte ametniku oletused. Justiitsministeeriumile saadetud kirja koopia oli Bayreuthi arhiivis säilinud, kuid väljamaksete kartoteegi kaarte ei leidunud. Siiski kinnitavad kahe erineva ametniku poolt erineval ajal erinevatele adressaatidele saadetud vastused, milles märgitud hüvitise suurus ning väljamakse teostamise viis on samasugused, et vastus tugines tol ajal säilinud dokumentidele. Eelnimetatud tõendid on omavahel kooskõlas ning nende usaldusväärsust kinnitab ka see, et tulenevalt LAG § 258 lg-test 1 ja 2 kuulus määratud põhihüvitus ülesehituslaenuga (Aufbaudarlehen) tasaarveldamisele (vt seaduse tekst I kd, tl 90p). M El ülesehituslaenu olemasolu selgitab, miks M. E abikaasa ja tütred pärandist loobusid - ilmselt ei ületanud oodatav hüvitise suurus laenujääki. Vastasel korral poleks pärandist loobumisel mõistlikku põhjust, sest kahjuhüvitise nõudeõigus oli päritav (LAG § 244). 16. Kaebaja on jäänud oma seisukoha juurde, et kompensatsiooni saamine pole tõendatud, samas ei ole ta selgitanud, miks isast jäänud pärandvarast loobuti. Kaebaja soovis käesoleva asja kohtumenetluse ajal esitada tõendeid selle kohta, et taotletud vara ei ole Saksmaal kompenseeritud. Viimasel kohtuistungil esitas kaebaja tema ülesandel Saksamaal Darmstadti pärimiskohtus M E pärimistoimikuga tutvunud advokaat M B kokkuvõtte vastustega küsimustele selle kohta, et M E abikaasa ja tütred oma peredega loobusid pärandist ning neile pole M E pärandist väljamakseid tehtud. Need asjaolud olid kohtule juba varem teada, uusi asjaolusid, mis ilmselt pidid selguma päranditoimikust seoses kahjuhüvitisega, kaebaja kohtule ei teatanud. Kuna kohus leiab, et olemasolevate tõenditega on kompensatsiooni tasaarvestamine M Ele antud laenuga piisavalt tõendatud, pärimistoimikust tõendite saamine osutub ilmselt ajamahukaks, ei pea kohus vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda. 17. Kaebaja on arvamusel, et linnakomisjoni poolt kogutud tõendid ei ole usaldusväärsed, sest puuduvad andmed, kuidas dokumendid on saadud. Linnakomisjon on selgitanud, et kasutas Saksa Riigiarhiivist Bayreuthis tõendite saamiseks P. J abi ning on esitanud selle tõenduseks käsunduslepingu alusel tegutsenud P. J koostatud memo ning arhiivitoimikutest koopiate tegemise nõudelehed. Ringkonnakohtul ei ole alust kahtluseks, et tegemist pole Bayreuthi arhiivist saadud dokumentidega.

3-10-2016 13(13) 18. Ringkonnakohus leiab, et eelpool viidatud tõenditega on hüvitise maksmine M. Ele (õigemini tasaarvestamine temast jäänud laenukohustusega) tõendatud. Seega oli vara endisele omanikule sama vara, mida tema õigusjärglane nõudis Eestis, juba Saksamaal kompenseeritud ning linnavalitsus on ORAS § 17 lg-t 5 kohaldanud õigel faktilisel alusel. 19. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja uue HKMS §-d 108 lg 1 ja 285 lg 1), Tallinna Linnavalitsus on taotlenud tasutud riigilõivu hüvitamist summas 31,94. Kuna riigilõiv on tasutud vana HKMS kehtivuse ajal, tuleb riigilõiv kaebajalt välja mõista HKMS § 92 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise