2-12-19513/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

31. detsember 2012 kell 14:00 Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-12-19513

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Rein Muru vastu 30 000 euro ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

28 397,26 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248,

asukoht Liivalaia 8 Tallinn 15039); esindaja Kadri Kõressaar,

kadri.koressaar@swedbank.ee

Kostja: Rein Muru (isikukood 36302052727, elukoht XXXX);

esindaja Andrus Siibak, andrus@fides.ee

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes

VÕS § 8 lg 2, § 142 lg 1, 361 lg 1, § 367 lg 1 ja lg 4, § 401;

TsÜS § 86, § 90 lg 1; KrAS § 83;

TsMS § 5 lg 1, § 162 lg 1, § 435, § 436, § 438, § 439, § 442

kohus

o t s u s t a s:

1. Rahuldada hagi. Välja mõista Rein Murult Swedbank Liising AS-i kasuks käenduslepingu

nr 0165735L alusel:

-

vara jääkmaksumus 28 397,26 eurot;

-

sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot;

-

viivis 0,25% põhinõudelt (28 397,26 eurot) päevas alates 17.05.2012 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada

põhinõuet.

2. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

3. Jätta kõik menetluskulud Rein Muru kanda.

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (tl 2-6)

1. Hageja ja OÜ MTJ sõlmisid 06.06.2007 liisingulepingu nr 0165735L, mille esemeks oli

lintalusel ekskavaator Liebherr R900C HDSL Litronic, ehitusaasta 2007. Lepingust

tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja

kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud

makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisinguvõtja poolt valitud vara

ostis hageja 06.06.2007 ning andis selle 08.06.2007 üle liisinguvõtjale lepingu lisa nr 1

alusel. 05.05.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu lisa nr 2, millega

muudeti liisingulepingu intressi.

2. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on

hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved kokku summas 10 351,32

eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25 % päevas.

Viivisvõlgnevus moodustab 1602,74 eurot.

3. 05.05.2008 sõlmisid hageja ja Rein Muru käenduslepingu nr 0165735L, mille kohaselt

kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel

06.06.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0165735L ja selle tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse

piirmääraks lepiti kokku 143 932,45 eurot. Lepingu üldtingimuste kohaselt on hagejal

õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on

jätnud osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole

võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Seoses asjaoluga, et

hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle lepingu

esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja taastas vara valduse 09.07.2009 Balti

Realiseerimiskesku OÜ-le. Balti Realiseerimiskeskus OÜ esitas hagejale osutatud teenuse

eest arve kokku summas 1044,23 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara

realiseerimisest saadu ei katnud nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb lepingust

tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa

(käibemaksuta): hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 76 101,98 eurot, mis

koosneb vara jääkmaksumusest summas 63 103,69 eurot (käibemaksuta), debitoorsest

võlgnevusest summas 10 351,32 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud

kuludest kokku summas 1044,23 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest

1602,74 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 28 504,60 eurot (käibemaksuta). Hagejale on

laekunud 3527,13 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostjal kohustus hüvitada 44 070,25

eurot (76 101,98– 28 504,60 – 3527,13 = 44 070,25). 16.06.2009 saadetud kirjas teatas

hageja kostjale käenduslepingust tulenevast kohustusest, juhul, kui liisinguvõtja ei täida

liisingulepingust nr 0165735L tulenevaid kohustusi. Hageja edastas teatise koos nõude

kalkulatsiooniga, mille kostja sai 16.12.2010 kätte. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga

ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlana

28 397,26 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot ning viivis 0,25 %

põhinõudelt päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

KOSTJA VASTUS (tl 66-69)

4. Hageja on kohustatud liisinglepingute sõlmimisel hindama ja analüüsima krediidiriski

seotud riski põhimõtete alusel. Klassikaliselt mõistetakse krediidiriski all tehingu

vastaspoolest lähtuvat riski, et krediteerimislaadsest lepingust tulenevad kohustused

jäävad täitmata, kuna lepingu teine pool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma

lepingulisi kohustusi. Tulenevalt krediidiasutuste seaduse (KrAS) §-st 82 pidi hageja

igapäevaselt tegelema oma riskide tuvastamise, mõõtmise ning juhtimisega sise-

eeskirjades sätestatud korras. Eelnimetatud sise-eeskirjad peavad olema piisavad ja

proportsionaalsed arvestades hageja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet. Hagejal oli

keelatud võtta oma tegevuses riske, mis võivad seada ohtu konsolideerimisgrupi

maksevõimelisuse. Muuhulgas on hageja oma majandustegevuses kohustatud järgima

KrAS §-s 83 sätestatud nõudeid ja igakülgselt analüüsima liisingulepingutega kaasnevaid

riske. Vastavalt Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste

laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punktile

1.5. peab krediidiasutus tagama, et temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates

äriühingutes rakendatavad laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete

kuludesse kandmise põhimõtted on kooskõlas eelnimetatud määruses sätestatud nõuetega.

Vastavalt määruse punktile 3 oli hageja kohustatud enne liisingulepingu sõlmimist

analüüsima

liisinguvõtja

ärijuhtimise

kvaliteeti,

viimase

kolme

majandusaasta

finantsnäitajaid, maksevõimet, erinevaid laenamisega kaasnevaid riske. Kostja on

seisukohal, et hageja on oma majandus-tegevuses rikkunud KrAS § 83 lg-s 3 sätestatud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kehtis alates 01.01.2007. Krediidiandjad ei

tohi tegeleda vastutustundetu laenamisega, ilma eelneva laenusaaja krediidivõimelisuse

hinnanguta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks oli hageja kohustatud

koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste

täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse

arvutamiseks. Hageja ei järginud finantsasutusele vajalikku hoolsust ja jättis lepingu

sõlmimisel arvesse võtmata olulised asjaolud. Liisinguvõtjal olid hagejaga lepingulised

suhted ka enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja hagejal olid olemas andmed liisinguvõtja

maksekäitumise kohta. Liisinguvõtja ettevõttes oli vaid paar töötajat ja OÜ MTJ

(pankrotis) oli mikroettevõte. Hageja pidi finantsvaldkonna ettevõtjana teadma, et

liisingulepingu sõlmimisega võtab liisinguvõtja endale maksekohustused, millised on

ebaproportsionaalselt suured võrreldes tema majandustegevuse ulatuse ja prognoositavate

ärituludega ja. Hagejal oli teavet, millest nähtus, et liisinguvõtja ei suuda suure

tõenäosusega täita oma lepingujärgseid finantskohustusi jätkusuutlikul viisil. Hageja poolt

oma majandus-tegevuses vajaliku hoolsuse järgimata jätmine soodustas liisinguvõtjal

ülivõlgnevuse tekkimist.

5. Käenduslepingu olemuseks on eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine (3-2-

1-93-05 p 15). 05.05.2008 sõlmitud käenduslepingu alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks

on kostja kohustus vastutada liisinguvõtja kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu

kehtivusele hinnangu andmisel tuleb arvestada eesmärke ja põhjendusi, miks

käendusleping sõlmiti ja käenduslepingu sõlmimise konkreetseid asjaolusid. Kostja sõlmis

käenduslepingu tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hageja kasutas ära

kostja rasket olukorda ja vajadusi. Liisinguvõtjal tekkisid 2008.a. kevadel ülemäärasest

finantskoormusest makseraskused, sest teostatud tööde eest tasuti viivitusega. Kostja oli

sunnitud liisinguvõtja kohustusi käendama, kuna vaid sellel tingimusel nõustus hageja

liisingulepingu maksegraafikut pikendama. Kostja oli küll OÜ MTJ (pankrotis) ainuke

juhatuse liige, kuid juhatuse liikme tasu ei saanud. Liisinguesemeks olev ekskavaator oli

isiklikult kostja poolt kasutatav igapäevane töövahend ja kostja sai tasu tehtud töö eest

ekskavaatorijuhina. Kuna kostja kartis kaotada tööd ja muid reaalseid võimalusi

elatusvahendite teenimiseks ei olnud, pingutas kostja eelkõige selle nimel, et säilitada

endale töövahend ja töökoht. Hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et kostja

sissetulekud sõltusid otseselt makseraskustes oleva liisinguvõtja majandustegevusest.

6. Hageja sõlmis käenduslepingu isikuga, kes reaalselt ei vasta finantsasutuste tavapärases

praktikas käendajale esitatavatele nõuetele. Käenduse kui personaaltagatise tegelik väärtus

sõltub vahetult kohustuse täitmist tagava isiku majanduslikust olukorrast. Hageja pidi

käenduslepingu sõlmimisel järgima KrAS § 8632 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, et

käendajana on võimalik aktsepteerida vaid madala krediidiriskiga usaldusväärseid isikuid.

Hageja ei hinnanud kostja personaalset maksevõimelisust, ei nõudnud käenduslepingu

sõlmimisel täiendavat teavet ega dokumente. Kostja töötasu oli väike ja see fakt oli

hagejale teada liisinguvõtja majandusaasta aruannetest. Käenduslepingu sõlmimisel jättis

hageja põhivõlgniku maksevõimetuse riski ainuüksi käendaja kanda. Arvestades eeltoodut

oli hageja poolt käenduslepingu sõlmimise peamiseks eesmärgiks sõlmida tagatisleping

formaalselt, tekitades õigusnäivust avalik-õiguslikes suhetes. Hageja eesmärk oli

vabaneda täielikult liisinguvõtja maksevõimetuse riski kandmisest, s.t. välistada oma

vastutus liisinguvõtja ülivõlgnevuse tekkimisel. Käenduslepingu formaalse sõlmimise

eesmärki tõendab asjaolu, et hageja ei tundnud mingit sisulist huvi kostja reaalse

maksevõime vastu. Kostja on seisukohal, et hageja selline käitumine on vastuolus heade

kommetega, sest eelkirjeldatud eesmärgil käenduslepingu sõlmimine on vastuolus

erapooletult ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega. Kostja on seisukohal, et

käenduslepingu sõlmimisel läks hageja üle finantsasutuste tavapärases majandustegevuses

kehtiva aktsepteeritavuse piiride ja hageja tegevus oli heade kommetega vastuolus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel on käendusleping nr 0165735L

tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS (tl 83-85)

7. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on käendusleping tühine. KrAS § 8632

lg 2 käsitleb olukorda üksnes hageja kui krediidiandja jaoks – kui hageja soovib

krediidiriski kapitalinõude arvutamise juures arvesse võtta ka kaudset krediidiriski kaitset,

saab seda teha üksnes juhul, kui käendaja on madala krediidiriskiga usaldusväärne isik.

Järelikult omab kostja kui käendaja krediidiriski määr ja usaldusväärsus tähtsust üksnes

hagejapoolse krediidiriski kapitalinõude arvutamise meetodite valiku mõttes. Kostja

viidatud sättest ei tulene aga, et hageja ei võiks sõlmida täiendava tagatisena

käenduslepingut KrAS § 8632 lg 2 kriteeriumidele mittevastava isikuga – lihtsalt sellisel

juhul ei saa hageja käendust arvesse võtta krediidiriski kapitalinõude arvutamise juures.

Eeltoodust lähtuvalt on iseenesest lubatud sõlmida käenduslepingut ka eeltoodud

kriteeriumidele mittevastava isikuga ning KrAS § 8632 lg 2 ei ole aluseks käenduslepingu

tühisusele.

8. Vastutustundliku

laenamise

põhimõttest

lähtumise

kohustus

on

ette

nähtud

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 4032. Nimetatud sättest tulenevalt on krediidiandja

kohustatud lähtuma eelnimetatud põhimõttest tarbijakrediidi puhul. Käendusleping on

sõlmitud 05.05.2008. Nimetatud ajal kehtinud praktika kohaselt ei ole tegemist

tarbijakrediidilepinguga ehk kostja ei olnud tarbija. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-06

punktis 15 on kohus leidnud: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja ei

ole tarbija VÕS § 34 mõttes. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab

tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või

kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või

kutsetegevusega. Kohtud leidsid, et kostja sõlmis vaadeldava lepingu huvist äriühingu

majandustegevuse vastu.“ Ka on kostja ise tunnistanud, et sõlmis käenduslepingu seoses

huviga jätkata liisinguvõtja majandus- ja kutsetegevust. Lisaks on kostja olnud

liisinguvõtja asutajaks, ainsaks osanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks. Ei oma tähtsust,

kas kostja sai juhatuse liikmeks olemise eest tasu või mitte. Kostja on ka valesti leidnud,

et käenduslepingu näol on tegemist krediidilepinguga. Vastavalt käenduslepingu

sõlmimise hetkel kehtinud VÕS § 401 lg-le 1 on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma. Antud juhul ei ole hageja kui liisinguandja kostjale kui käendajale midagi

andnud ning sellest tulenevalt ei ole tegemist krediidilepinguga. Krediidileping on tasuline

vastastikune leping, kuid käendusleping on tasuta ühepoolne leping ning seetõttu ei ole

need lepingutüübid olemuselt sarnased.

9. Hageja

on

käenduslepingu

sõlmimisel

kontrollinud

kostja

usaldusväärsust

ja

maksekäitumist. Kostja vastupidine etteheide on põhjendamatu, pahatahtlik ja otsitud.

Kostja oli Swedbank AS-i klient juba enne käenduslepingu sõlmimist ning omas

kohustusi Swedbank AS-i kui hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte

ees. Tulenevalt Swedbank AS-iga sõlmitud krediidilepingutest oli ka hageja kursis kostja

maksekäitumise ning sissetulekutega. Kuivõrd lepingute täitmine Swedbank AS-i ees oli

korrektne ning kostjal oli püsiv sissetulek, pidas hageja võimalikuks käenduslepingu

sõlmimist. Ilma kostja käenduse näol lisatagatist andmata oleks olnud võimalik

liisingulepingu erakorraline lõpetamine juba varasemalt. Kuivõrd liisinguese oli aga

liisinguvõtja tegevuseks hädavajalik, oleks lepingu erakorraline varasem lõpetamine

hoopis raskendanud kostja olukorda, kuivõrd ta oleks võinud kaotada töö ja

sissetulekuallika.

10. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on käendusleping sõlmitud kostja

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hageja kasutas ära kostja rasket olukorda ja

vajadusi. Kostja viidatud TsÜS § 86 puhul tuleb kõne alla üksnes lg 2 p 1 kohaldamine.

Nimetatu käsitleb vastastikuseid kohustusi, kuid käenduse puhul on tegemist ühepoolse

lepinguga ja kohustusega. Kostja ei ole välja toonud, milles seisnes hagejale etteheidetud

äärmiselt ebasoodne tingimus. Kostja on ise esitanud, et käenduslepingu sõlmimine

võimaldas jätkata liisingulepingut ning seega ka kostja juhitava liisinguvõtja majandus- ja

kutsetegevust, mistõttu oli võimalik säilitada töö ja sissetulek. Seega jääb arusaamatuks,

kuidas sai käenduslepingu sõlmimine olla kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Rasketest

asjaoludest teadmine või teadma pidamine tähendab nende asjaolude teadlikku

ärakasutamist ebasoodsatel tingimustel tehingu tegemisel. Hageja ei ole kostja ega

liisinguvõtja olukorda ära kasutanud ning teinud tehingut ebasoodsatel tingimustel.

Üksnes kostja poolt käenduse andmine ja kostjale käenduskohustuse panemine ei ole

käsitletav ebasoodsa tingimusena sellises ulatuses, mis võimaldaks tehingu tühiseks

tunnistamist. Kuivõrd liisinguvõtja krediidivõimekus oli langenud, oli hageja õigustatud

nõudma täiendavat tagatist. Täiendava tagatise andmine võimaldas lepingu edasitoimimist

ja liisinguvõtja majandus- ja kutsetegevuse jätkamist. Samuti tähendas see, et kostjal säilis

töö ja sissetulek. Lähtudes eeltoodust leiab hageja, et käendusleping ei ole tühine.

KOSTJA VASTUS HAGEJA SEISUKOHALE (tl 94-96)

11. Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-le 4 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu

olemust ja eesmärki. Hageja ei ole oma vastuses selgitanud, milleks oleks vaja või

milleks on mõtet sõlmida või millist eesmärki kannaks käenduslepingu sõlmimine

isikuga, kelle maksevõime on madal ja seega personaaltagatis väärtusetu.

12. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et hageja sõlmis käenduslepingu isikuga, kes

reaalselt ei vasta finantsasutuste tavapärases praktikas käendajale esitatavatele nõuetele.

Asjaolu, et hageja oli kursis kostja maksekäitumise ning sissetulekutega ei ole

võrdsustatav kostja maksevõime analüüsiga. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei võtnud

hageja tegelikult mingeid meetmeid, et koguda täiendavat teavet kostja majandusliku

olukorra ja pidevate sissetulekute, muude võlgnevuste kohta. Hageja ei ole esitanud

mingeid tõendeid kostja maksevõime eelneva analüüsi kohta. Hageja ei ole lähtunud

käenduslepingu sõlmimisel põhimõttest, et mida suurem on rahaline kohustus, seda

põhjalikum peaks olema eelnevalt läbiviidav kohustatud isiku maksevõime analüüs.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja selline käitumine on vastuolus heade kommetega,

sest formaalsel eesmärgil käenduslepingu sõlmimine on vastuolus erapooletult ja õiglaselt

mõtlevate inimeste sündsustundega.

13. Kostja on oma 02.08.2012 vastuses seisukohal, et hageja Swedbank AS-i

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtjana on oma majandustegevuses rikkunud KrAS §

83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt tuleb krediidiriski kandvate lepingute puhul arvestada laenaja vajadusi

ja rahalise kohustuse teenindamise võimekust, kusjuures laenuandjal on kohustus välja

selgitada antud konkreetse isiku optimaalne laenukoormus. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamise eesmärk on tagada õiglane ja jätkusuutlik äripraktika laenamise

valdkonnas. KrAS § 83 lg-s 3 ei eristata, kas laenu saajaks, liisinguvõtjaks või käendajaks

on tarbija, eraõiguslik juriidiline isik või muu õigussubjekt. Vastutustundliku laenamise

põhimõte on üldine krediidiasutuse ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate

laenutegevuses rakendatav nõue. See on käsitletav avalik-õigusliku turu toimimise

reeglina, mis peaks tagama teabe avaldamise, finantsteenuseid pakkuvate äriühingute ja

selle töötajate ausameelsuse, nõutava kompetentsitaseme, õiglase äripraktika ja

nõustamise.

14. Kostja ei ole oma vastuses väitnud, et käendusleping on krediidileping, vaid on märkinud,

et käenduslepingu olemus seisneb eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine

(3-2-1-93-05 p 15) ja et 05.05.2008 sõlmitud käenduslepingu alusel tekkis võlasuhe, mille

sisuks on käendaja, s.o. kostja kohustus vastutada põhivõlgniku, s.o. liisinguvõtja

kohustuse täitmise eest.

15. Kostja on seisukohal, et hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et kostja sissetulekud

sõltusid otseselt makseraskustes olevast liisinguvõtjast ja et kostja kaotab liisingulepingu

ülesütlemisel oma ainukese töövahendi, millega töö tegemine võimaldas talle sissetuleku.

Inimene, kes kardab kaotada oma töövahendit on kaheldamatult sunnitud nõustuma

mistahes tingimustel lepinguga. Kostja väidab samuti, et tema poolt varasemalt sõlmitud

liisingulepingute tagatisena piisas täielikult liisinguandja kasuks seatud hüpoteegist

korteriomandile asukohaga Ringtee 13-1, Tõrvandi alevik, Ülenurme vald ja 05.05.2008

tagatisena käenduslepingu sõlmimise kohustus hageja poolt seati ootamatult ja kostjale

pealesunnitud olukorras, mistõttu liisinguvõtja kui piiratud vastutusega äriühingu

makseraskuste riski ei peaks võtma 100% ulatuses füüsiline isik.

KOHTUISTUNG (tl 102)

16. 31.10.2012 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et jääb esitatud seisukohtade juurde,

Isiku varaks lepingu sõlmimise hetkel oli osalus osaühingus. Krediidiinfos isiku kohta

info puudus. Isik oli AS Swedbank klient. Kostja selgitas, et sõlmis lepingu, kuna oli vaja

jätkata majandustegevust. Kuni osaühingu suhtes toimunud pankrotimenetluse lõpuni

teadis kostja, et riskib vaid oma korteriga. Kostja esindaja selgitas, et käenduslepingu

sõlmimisel ei saa jätta tähelepanuta, kas isik on võimeline tagama ka sellist kohustust.

Antud käendus on formaalne. Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal sundseisus,

otseselt teda siiski ei survestatud. Kostja selgitas, et tal on kohustus panga ees summas

23 000 eurot, lisaks nimetatud kohustuse tagastamiseks sõlmitud maksegraafikule oleks

hageja võimeline tasuma veel 200 eurot kuus.

17. Kohus andis pooltele aega kompromissläbirääkimiste pidamiseks. Tartu Maakohtu

02.11.2012 määrusega andis kohus pooltele aega kuni 30.11.2012 täiendavate

seisukohtade või kompromisslepingu esitamiseks. Kohus määras asjas tehtava

kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 31.12.2012 kell 14:00 (tl 103). Poole

kohtule kompromisslepingut või täiendavaid seisukohti ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

18. VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja

poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 142 lg 1

kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja

ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle

üle, et hageja sõlmis OÜ-ga MTJ (pankrotis) liisingulepingu, millest tulenevate kohustuste

täitmise eest vastutas kostja hagejaga sõlmitud käenduslepingu alusel. Samuti ei ole

vaidlust selle üle, et liisingulepingu alusel on tekkinud võlgnevus hageja ees, mille

sissenõudmiseks hageja hagi esitas. Vaidlusi on tekitanud see, kas hageja on piisavalt

käenduslepingu sõlmimisel hinnanud kostja maksevõimet või mitte ning kas sellest

tulenevalt on käendusleping kehtiv või tühine.

19. Hageja on esitanud lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks hagi, kostja on asunud

seisukohale, et kuna hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole

hinnanud piisavalt kostja maksevõimet, on leping tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 86 lg-le 1. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga

vastuolus olev tehing tühine.

20. VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul

viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega.

Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid,

peavad need olema tõesed. Vastavalt KraS § 83 lg-le 3 on krediidiasutus kohustatud

laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise

põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud

koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste

täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse

arvutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.11.2012 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-

1-136-12 pidanud õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et

iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest

ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine

kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi

peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette

valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Seega on kostja

väited selle kohta, et hageja pidi käenduslepingu sõlmimisel hindama kostja maksevõimet

igakülgselt, õiged, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid või asjaolusid, mis annaksid alust

arvata, et hageja on nimetatud kohustust rikkunud. Kostja väited selle kohta, et

käenduslepingu sõlmimise vajaduse tingisud liisinguvõtja makseraskused liisinguvõtja

poolt kolmandatele isikutele teostatud tööde eest tasumisega viivitamise tõttu ei ole

asjakohased. Kohus selgitab, et liisinguvõtja ja kolmandate isikute vahelised suhted ei

puutu käesolevasse vaidlusesse ega muuda asjaolu, et liisinguvõtja ei täitnud lepinguga

võetud kohustust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt aga on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. Samuti leiab kohus, et antud juhul on kostja puhul tegemist käendusest

tuleneva vastutusega ning kostja ei ole olnud laenusaaja KraS § 83 tähenduses.

21. Kostja on käenduslepingu tühisusele tuginedes viidanud et, kuna leping on sõlmitud kostja

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ei vasta leping hea usu põhimõttele (TsÜS § 86

lg 2 p 1), lisaks ei ole hageja hinnanud kostja maksevõimet piisavalt ning on seeläbi

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus nimetatuga ei nõustu. Kostja oli

Swedbank AS-i klient juba enne käenduslepingu sõlmimist ning omas kohustusi

Swedbank AS-i kui hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte ees.

Tulenevalt Swedbank AS-iga sõlmitud krediidilepingutest oli hageja kursis kostja

maksekäitumise ning sissetulekutega. Lepingute täitmine Swedbank AS-i ees oli

korrektne ning kostjal oli püsiv sissetulek ning seetõttu pidaski hageja võimalikuks

käenduslepingu sõlmimist. Väide, et kostja sõlmis käenduslepingu sundolukorras, ei ole

õige. Asjaolu, et kostjat käenduslepingu sõlmimisel ei survestatud, on kinnitanud ka kostja

esindaja kohtuistungil (tl 102), samuti pole kostja kordagi väitnud, et oleks

käenduslepingu nt kui eksimuse või ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistanud (TsÜS §

90 lg 1). Seda, mida oleks kostja hinnangul pidanud hageja veel tegema kostja

maksevõime hindamisel, ei ole kostja selgitanud. Ka KrAS § 83 lg 3, millele kostja on

viidanud, ei anna juhiseid selle kohta, mil moel tuleb krediidiasutusel isikute maksevõimet

hinnata. Seega on põhjendamata kostja väited selle kohta, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on sõlminud käenduslepingu isikuga, kes ei

ole maksevõimeline. Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt käenduse andmine kostjaga

seotud ettevõtte ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingule ja kostjale käenduskohustuse

panemine ei ole käsitletav ebasoodsa tingimusena sellises ulatuses, mis võimaldaks

tehingu tühiseks tunnistamist. Kuivõrd liisinguvõtja krediidivõimekus oli langenud, oli

hageja õigustatud nõudma täiendavat tagatist.

22. Arvestades eeltoodut ning samuti õiguskindluse põhimõtet, puudub kohtu hinnangul

esitatud asjaoludel õigustus vaidlustada tehingut siis, kui saabub kohustuse täitmise hetk.

Seega on VÕS § 367 lg-te 1 ja 4 ning VÕS § 142 lg 1 kohaselt kostja kohustud hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei

ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; samuti lisakulud. Kuna kostja ei ole hageja

nõutava summa osas vastuväiteid esitanud, ei analüüsi kohus nõutava summa suurust

(TsMS § 5 lg 1). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liisingueseme jääkmaksumus

28 397,26 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1602,74 eurot ning viivis 0,25%

põhinõudelt päevas alates 17.05.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kusjuures

viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõuet (28 397,26 eurot).

23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud

kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus

ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude

rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud käesolevas tsiviilasjas jätta kostja

kanda.

Kohtunik