2-07-30277/185 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Tiit Kollom ja Imbi Sidok- Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-30277 Tsiviilasi

M. H. ja H. K. H. hagi K. J. H. vastu elatise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 13.06.2012 otsus Hagejate apellatsioonkaebuse hind 4015, 62 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. H. ja H. K. H. apellatsioon-kaebus; K. J. H. apellatsioonkaebus Menetlusosalised, nende esindajad Hageja I M. H. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X XX, X) Hageja II H. K. H. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht samas), seaduslik esindaja M. H. , hagejate esindaja adv Valdo Lips Kostja K. J. H. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X X-X, X), esindaja adv Paul Järve Kohtuistungi toimumise aeg 13.-18. detsember 2012, avalik kohtuistung

RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 13.06.2012 otsus ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Tsiviilasi nr 2-07-30277

2

Menetluse käik 15.08.2007 esitas M. H. kohtusse hagi K. J. H. vastu abielu lahutamiseks, lapse elukoha määramiseks, lapsele elatise väljamõistmiseks ning ühisvara jagamiseks. Pärnu Maakohtu 30.10.2009 otsusega lahutati hageja I ja kostja vaheline abielu, määrati lapse (hageja II) elukohaks ema elukoht, mõisteti välja elatis lapsele 5000 krooni (319, 56 eurot) kuus ning jagati ühisvara. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2011 otsusega tühistati osaliselt Pärnu Maakohtu otsus ning tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule osas, millega kohus lahendas nõuded lapse ülalpidamiseks elatusraha väljamõistmiseks. Kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebust Riigikohus menetlusse ei võtnud.

Sellest tulenevalt on kohtuotsus jõustunud abielu lahutamise, lapse elukoha määramise ja ühisvara jagamise osas. Elatise hagi vaatas Pärnu Maakohus läbi uuesti.

Varasema arvestuse kohaselt (tuginevalt praktikale) moodustasid lapse kulutused ühes kuus 18 500 krooni (1182, 37 eurot). Eeltoodud kuludest kandis hageja I kuni abielusuhete lõppemiseni peamiselt söögi ja majapidamisega seonduvad igapäevased kulutused. Suuremad majapidamisega seonduvad kulud kandis kostja (hageja I netokuupalk oli 5758 krooni, lisaks andis kostja igakuiselt juurde 7000 krooni, lisandus peretoetus 300 krooni kuus). Varem oli hageja I kasutuses AS-le Tennet kuuluv sõiduauto Mazda, sellega seonduvad kulud ca 1000 krooni kandis äriühing. Kostja on lõpetanud hagejaga I töölepingu ja võtnud ära auto kasutamise õiguse. Arvestades, et üksnes söögi ja majapidamise peale on hagejal kulunud umbes 16 000 krooni kuus ning kostja kandis kõik muud lapsega seonduvad kulud (s.h nii reisid, kooli- ja treeningukulud, riided, jalanõud, lõbustused, elamu kommunaalkulud jm), on senise elatustaseme säilitamiseks vajalikud kulutused lapsele 18 500 krooni kuus. Senise elatustaseme säilitamine on vajalik lapse tervise ja igakülgse arengu huvides. Kostja varaline seisund võimaldab lapse elatustaset säilitada.

17.04.2012 esitasid hagejad elatise nõude täpsustatud seisukohad (tl 27-34, VI köide). Hagejad paluvad määrata H. K. ülalpidamiseks kuluva elatise suuruseks 591, 18 eurot kuus ning mõista see välja alates 15.08.2007 kuni 30.06.2010 hageja I kasuks (summas 16 436, 43 eurot) ja alates 01.07.2010 kuni H. K. gümnaasiumi lõpetamiseni (eeldatavalt juunis 2014) hageja II kasuks. Hagejad on koostanud arvestuse hageja II ülalpidamiseks tehtavate kulutuste kohta. Eelnevalt koostatud detailne arvestus esitati kohtule viimati 12.09.2009. Vahepealse aja jooksul, arvestades hageja II arengut ja kasvamist, samuti hindade muutumist, on ka tema ülalpidamiseks tehtavate vajalike kulude suurus ja koosseis muutnud. Aprillis 2012 koostatud arvestuse järgi on hageja II ülalpidamiskulude suuruseks igakuiselt vähemalt 1014, 15 eurot (arvestuslikud kulud ühes aastas moodustavad 12 169, 89 eurot - tl 31-32, VI köide). Hagejate väitel on kõik nimetatud kulutused põhjendatud ja vajalikud hageja II igakülgse arengu tagamiseks ja tema ülalpidamiseks. Hagejad palusid mõista kostjalt välja elatis summas, mis vastab lapse vajadustele ja vanemate rahalistele võimalustele. Kostja ei osale poja kasvatamises ega suhtle temaga, igasugusest abist on ta keeldunud, põhjendades seda oma „uue eluga“. Kostja tasub üksnes hagi tagamise määruse alusel temalt välja mõistetud 139 eurot, millega tema panus piirdubki. Kostja varaline olukord võimaldab tal tasuda nõutavat elatist poja ülalpidamiseks.

Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seisukohal, et H. K. H. elatise suuruseks tuleb määrata 145 eurot kuus. Kostja väitel on hagejate nimetatud kulutuste suurus (enne hagi kohtule esitamist) 1180, 90 eurot ilmselge liialdus. Selline nõue ei lähtu lapse vajadustest. Kostja ei ole sellise summaga kunagi nõustunud. See ei olnud ka varem võimalik, sest vanemate kooselu ajal oli kostja netopalk 13 500 krooni kuus, hageja palk 5700 krooni. Selle sissetulekuga elas kogu pere lahedalt ära. Tuletada sellest summast lapse vajadusi on ebareaalne.

Tsiviilasi nr 2-07-30277

3

23.04.2012 esitatud vastuses hagile (tl 57-62, VI köide) on kostja üksikasjalikult nimetanud hagejate esitatud kalkulatsioonis sisalduvad kuluartiklid, mis on ülepaisutatud, ebareaalsed ja millega ta ei nõustu. Pealegi ei ole hagejad esitanud kohtule kuludokumente, millest võiks näha kulutuste tegelikku suurust ja hinnata kulutuste põhjendatust (näiteks tennisega tegelemise kohta, tarbeesemete iga-aastase uuendamise vajaduse kohta jne). Tõendeid hageja II haigusega seotud reaalse kulu kohta ei ole kohtule esitatud.

Kostja väitel ei ole hageja I esitanud kohtule tõeseid andmeid oma sissetulekute kohta. Kostjale teadaolevalt peab hageja Pärnus Karjamaa tänaval külalistemaja, kus hagejad ka elavad. Vaieldamatu on see, et hageja II ei kasuta üksinda poolt elamut. Seetõttu on alusetud hagejate väited kommunaalteenuste tasule tehtud kulutuste kohta. Hagejate esiletoodud kulutused on ilmselgelt tasakaalust väljas. Arusaamatu on kommunaalteenuste kulu Pärnus X X-X kohta.

Kostja on seisukohal, et hagejad ei ole suurema summa kui 145 euro vajaminekut kuus reaalselt põhjendanud ja tõendanud. Arvestades, et sama summa peaks lisama elatisele teine vanem, s.o hageja I, oleks kokku 290 eurot kuus lapse ülalpidamiseks piisav (aastas seega 3480 eurot).

Maakohtu otsus Pärnu Maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise 145 eurot kuus alates 15.08.2007 kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kuni 29.07.2013. Kohus tugines otsust tehes hagi osalisele õigeksvõtule (TsMS § 440 lg 1). Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Kohus leidis, et tuginevalt kohtupraktikale ei pea hageja tõendama vajadusi elatusraha miinimum- määras nõude osas, sest kohus eeldab, et antud määras on lapse vajadused tõendatud. Kohus asus seisukohale, et ülejäänud osas ei ole nõue tõendatud. Kohus avaldas veendumust, et kostja toetab oma last tema heaolu nimel vajadusel ka täiendavalt. Ka ei ole hageja seaduslik esindaja oma varanduslikku seisundit tõendanud. Kohus ei pea usutavaks, et hageja seaduslik esindaja on võimeline poega üleval pidama samal määral, kui seda kostjalt nõutakse. Seaduslikku alust ei ole jätta poja ülalpidamist täielikult isa kanda. Ka kohtupraktika kohaselt mõistetakse elatis tavaliselt välja miinimummääras, s.o pool riigis kehtivast miinimumpalgast. Pealegi ei ole hagejad tõendanud, et hagejal on teistest lastest oluliselt erinevad vajadused.

Hagejate apellatsioonkaebus Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistata. Kaevatav otsus põhineb nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse normide olulisel rikkumisel, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Maakohus määras hageja II elatise suuruseks üksnes 145 eurot kuus ja mõistis selle välja hageja II kasuks kuni täisealiseks saamiseni. Apellandid paluvad teha uue otsuse, millega määrata hageja II elatise suuruseks 591, 18 eurot kuus, mõista kostjalt välja hageja I kasuks elatis lapsele ajavahemiku 15.08.2007-30.06.2010 eest summas 16 436, 43 eurot ning hageja II kasuks igakuine elatis 591, 18 eurot alates 01.07.2010 kuni hageja II gümnaasiumi lõpetamiseni.

Kuivõrd käesolevast tsiviilasjas esitati elatise nõue juba 15.08.2007 ning selle menetlemise ajal võeti vastu uus perekonnaseadus, siis oleks maakohus pidanud elatisenõuet kuni 30.06.2010 lahendama vana seaduse alusel, alates 01.07.2010 aga kehtiva perekonnaseaduse järgi. Sellised juhised on enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist esitatud, kuid uue seaduse ajal lahendatud nõuete osas andnud ka Riigikohus (näiteks Riigikohtu otsus nr 3-2-1-75-11). Maakohus ei ole hagejate nõudeid käsitlenud õigesti. Veelgi enam, maakohtu otsuses puuduvad igasugused viited kohaldatavatele õigusnormidele. Vaidluse lahendamiseks oleks maakohus pidanud eelkõige tuvastama, millised on hageja II vajadused ja elulaad ning kas kostja majanduslikust seisundist tulenevalt on põhjendatud hageja II vajaduste rahuldamine hagetavas ulatuses.

Tsiviilasi nr 2-07-30277

4

Vaidlustatavas otsuses on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hageja II ülalpidamiseks vajaliku elatusraha suurus vastab üksnes seadusest tulenevale miinimummäärale. Kohus leidis, et hageja II on juba peaaegu täisealine noormees, kes võib endale ise elatist teenida. Samuti ei olevat hagejad tõendanud, et poja vajadused erineksid oluliselt teiste laste vajadustest ning et hageja I oleks võimeline hagejat II ülal pidama samal määral, kui nad seda kostjalt nõuavad. Maakohtu põhjendused ei ole kooskõlas seadusega ega kohtupraktikaga ning põhinevad õigusnormi rikkumisel. Kohus oleks pidanud tuvastama, millised on hageja II vajadused ning kas kostja majanduslik seisund võimaldab tal elatist nõutavas ulatuses anda. Maakohus seda ei teinud. Hagejad on põhjendanud, et enne hageja II vanemate lahutust võimaldasid nad pojale elulaadi, mis andis talle võimaluse käia reisimas ja tegeleda hobidega. Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 mõttest tulenevalt peaks sellist elulaadi säilitama ka pärast vanemate lahutust, sest kostja majanduslik seisund ei ole pärast seda halvenenud.

Elatise maksmise põhimõtted on nii kehtiva kui varasema perekonnaseaduse järgi üldjoontes samad, s.o elatis mõistetakse välja alaealise lapse vanemalt, kes ei ela koos lapsega või ei osale lapse kasvatamises ning elatise suuruse väljamõistmisel võetakse peamiselt arvesse alaealise lapse vajadusi ja elulaadi. Põhiline erinevus on selles, kelle kasuks elatis välja mõistetakse, lisaks ka see, et kehtiv seadus ei näe ette ülalpidamise suuruse määramisel vanema varalise seisundi arvestamist (PKS § 99). Praegu kehtivast ega varasemast perekonnaseadusest ei tulene, et alaealisele lapsele elatise väljamõistmisel tuleks arvestada lapse võimega endale ise elatist teenida. Antud juhul oli poeg elatise nõude esitamise ajal saanud äsja 12-aastaseks ning ainuüksi töölepingu seadusest tulenevad sellises vanuses lapsele töötamisel olulised piirangud. Veelgi enam, seaduse järgi 12-aastasele lapsele jõukohase tööga ei ole võimalik teenida piisavalt, et ennast ära elatada. Elatisenõude lahendamisel tuleb arvestada kogu perioodi, mille osas elatist nõutakse ning lapse vajadusi ja elulaadi kogu selle perioodi jooksul. Käesolevaks ajaks on hagejate elatisenõuet lahendatud juba ca 5 aastat. Seega tuleb elatise väljamõistmisel võtta aluseks kogu praeguseks juba viie aasta pikkune periood ning tuvastada hageja II vajadused kogu selle perioodi vältel, mitte aga arvestada ainuüksi sellega, et hageja II saab 2013. a täisealiseks, nagu maakohus on seda otsuses märkinud.

Ebaõiged on maakohtu järeldused nagu ei oleks hageja I võimeline hagejat II ülal pidama samal määral, kui hagejad kostjalt nõuavad. Samas, perekonnaseaduse kohaselt ei eeldatagi seda, et vanemad peaksid last üleval võrdselt, kui vanemate varaline olukord on erinev. Seda on ka Riigikohus oma lahendites märkinud. Teoreetiliselt on võimalik, et kui kohus tuvastab, et kostja varaline seisund on oluliselt parem kui hagejal I, siis võib eeldada, et kostja kannab hageja II ülalpidamiseks vajalikke kulusid suuremas ulatuses kui hageja I. Antud juhul on hageja I põhjendanud ja tõendanud, et hagejal I on piisavaid vahendeid, et panustada lapse kasvatamisse samal määral nagu seda nõuavad hagejad kostjalt. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu jääksid juhul, kui kostjalt mõistetaks välja elatis suuremas määras kui seadusest tulenev miinimum, kõik ülalpidamiskulud kostja kanda. Viidatud järeldustest ei nähtu, et maakohus oleks analüüsinud hagejate poolt esitatud tõendeid ja põhjendusi hageja I varalise seisundi kohta, mistõttu on maakohus rikkunud ka selles osas menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8).

Nagu märgitud, ei sisalda maakohtu otsus ühtegi viidet materiaalõiguse normidele. Samuti ei nähtu otsusest, et maakohus oleks mõnda esitatud tõenditest analüüsinud. Lisaks ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei nõustu hagejate esitatud tõendite ja põhjendustega ning millisel alusel jõudis kohus järeldusele, et hageja II vajadustele ja elulaadile kohase elatise suurus vastab seadusest tulenevale miinimummäärale. Ka otsuse resolutsioon ei vasta seaduse nõuetele. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, märkides, millises osas on nõue kummagi hageja kasuks rahuldatud.

Tsiviilasi nr 2-07-30277

5

Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsus menetluskulude kostja kanda jätmise osas. Maakohus, jättes menetluskulud kostja kanda, tugines TsMS § 162 lg-le 1. Mingeid sellekohaseid põhjendusi kohtuotsus ei sisalda.

Kohus juhindus ebaõigesti TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude jaotamisel ei ole kohus arvestanud, et käesolev vaidlus hõlmas nii abielu lahutamist, ühisvara jagamist jm perekonnaõiguslikke küsimusi, mis lahendati mõlema poolte huvides. Seetõttu ei saa menetluskulude jaotamisel lähtuda sellest, et kohus langetas otsuse hagejate soovitud viisil. Apellandi arvates oleks põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Poolte seisukohad kaebuste suhtes Hagejad ja kostja vaidlevad vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja otsuse kaevatavas osas muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi määral, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Tulenevalt TsMS §-st 646 sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi kohaldatakse nimetatud sätet siis, kui kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Kolleegium nõustub hagejate apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega, et kaevatav kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Nimetatud sätte kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses tõendeid analüüsima. Praegusel juhul on maakohus jätnud tuvastamata vaidluse lahendamiseks olulise asjaolu - millised on elatist saama õigustatud isiku vajadused. Kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused, mistõttu ei ole võimalik isegi arvata, mida on kohus mõelnud, viidates lapse võimele endale ise ülalpidamist teenida. Menetlusosaliste esitatud tõendeid ei ole kohus hinnanud. Mingit kohtupoolset seisukohta tähtsust omavate asjaolude suhtes ei ole otsuses väljendatud. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 2 võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul vaidluse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud kohtule esitatud väidete ja tõendite põhjal tuvastada. Maakohtul tuleb arvestada, et kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi oli elatiseasjas hagejaks last kasvatav vanem, kehtiva seaduse järgi aga laps ise (PKS § 97). PKS § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama ka täisealine laps, kui ta jätkab keskhariduse omandamist gümnaasiumis (kuid mitte kauem kui 21- aastaseks saamiseni). Kuna hageja II oli esitanud sellekohase nõude, tuleb elatise väljamõistmisel nimetatud sätet arvestada. Samuti tuleb maakohtul arvestada, et hagejate nõutud elatis käsitleb enamuses möödunud perioodi, mistõttu tuleb selle aja eest elatis välja mõista ühtse summana. Kuna hageja I taotleb elatist alates 15.08.2007 kuni 30.06.2010, siis tuleb otsuse selguse ja

Tsiviilasi nr 2-07-30277

6

täidetavuse huvides väljamõistetav elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana. Ka hageja II kasuks väljamõistetav elatis tuleb alates 01.07.2010 kuni kohtulahendi tegemiseni välja mõista ühtse summana, etteulatuvalt aga igakuise elatusrahana (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11).

Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus ei ole tuvastanud ega hinnanud. Isikute kaebeõigus oleks ebaproportsionaalselt piiratud, kui kohus asuks apellatsiooni- menetluses esmakordselt tuvastama faktilisi asjaolusid.

Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Menetluskulude jaotamisel tuleb kohtul arvestada, et lahendada tuleb menetluskulude jaotus tervikuna, s.o jaotada kõik käesoleva tsiviilasja menetluse käigus pooltel tekkinud kulud. Kaevatavas kohtuotsuses ei ole märgitud ühtegi põhjendust menetluskulude jaotamise kohta.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu