3-10-2385/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. detsember 2013, Tartu

Haldusasja number

3-10-2385

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a

otsuse nr 6-20.1/34549-1, 18. detsembri 2009. a otsuse

nr 6-20.1/43117-1, 23. veebruari 2010. a otsuse

nr 6-9/2828-1 ja Viru Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ja tunnistada õigusvastaseks

Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a otsus nr 6-20.1/34549-1, 18. detsembri 2009. a otsus nr

6-20.1/43117-1, 23. veebruari 2010. a otsus nr 6-9/2828-1 ja Viru Vangla toiming, millega

saadeti kaebajale saadetud Grundig Davio saatjale tagasi.

4. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulu 18,45 eurot koos

kohustusega kanda see Laura Kalda arveldusarvele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni 28. jaanuarini 2013.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kaldale saadeti Viru Vanglasse maksikirjaga televiisor Grundig Davio 15-5710,

mille kohta koostati 11. septembril 2009 akt saabunud esemete kontrollimiseks ja lattu

paigutamiseks. Televiisor saabus kahe maksikirjaga, millest üks sisaldas kineskoopi, teine

televiisori raami. R. Kalda esitas 14. septembril 2009 taotluse televiisor Grundig Davio

kambrisse lubamiseks, kuid Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a otsusega nr 6-20.1/34549-1

jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuna laos kaebaja asjade hulgas nimetatud televiisorit ei

olnud. Kaebaja esitas mainitud otsusele vaide, kuid see jäeti rahuldamata. Inspektoriga

vesteldes selgus, et televiisor oli vanglast välja saadetud. Kaebaja esitas Viru Vanglale

selgitustaotluse, kus põhjendati, et televiisor saadeti tagasi, kuna tegemist oli kinnipeetavale

keelatud esemetega tulenevalt Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55

p-st 1.10.

Kaebaja lasi endale saata uue televiisori Schneider Silva. Uus televiisor saabus ja vastav akt

kontrollimiseks ja lattu paigutamiseks koostati 19. novembril 2009. Kaebaja esitas

20. novembril 2009 taotluse televiisor Schneider Silva kambrisse lubamiseks, kuid

18. detsembri 2009. a otsusega nr 6-20.1/43117-1 jäeti taotlus rahuldamata, kuna kaebaja

omas kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebaja esitas vanglale vaide, kuid see jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas uue taotluse televiisor Schneider Silva kambrisse lubamiseks 21. jaanuaril

2010. Viru Vangla 23. veebruari 2010. a otsusega nr 6-9/2828-1 jäeti taotlus rahuldamata,

kuna kaebaja omas kahte kehtivat distsiplinaarkaristust.

2. R. Kalda esitas 12. septembril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud keelduvate

otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks ja kaebaja televiisori Grundig Davio omavolilise

väljasaatmise ja sellega seonduvate toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse

põhjenduste kohaselt on kõik kolm vaidlusalust keelduvat otsust vastuolus haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-s 4, §-s 54 ja § 56 lg-s 3 ja vangistuseaduse (VangS) § 31 lg-s 2 sätestatuga.

Keelduvates otsustes on lähtutud lubamatutest kaalutlustest ning ebaproportsionaalselt on

arvestatud kehtivaid karistusi. Televiisori kambrisse andmisest keeldumist ei saa põhjendada

asjaoluga, et vangla arvates ei ole kaebaja piisavalt usaldusväärne, kuna puudub piisav

kindlus selles, et kaebaja ei asuks ise taas elektriseadmeid parandama. Nimelt määrati

kaebajale 6. juuli 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/1595-D distsiplinaarkaristus hoopiski selle eest,

et kaebaja ei andnud samal päeval veekeetjat ära, kui sellel juhtmed välja sulasid ning proovis

seda ise parandada kasutades selleks kilet, aga mitte selle eest, et kaebaja oleks rikkunud

elektriseadme kasutamisega kaasnevaid kohustusi nagu väidab vangla. Pärast nimetatud tegu

on vangla korduvalt rahuldanud kaebaja taotlusi veekeetja kambrisse lubamiseks. Viru Vangla

väide, et kaebajal puudub laos isiklike asjade hulgas televiisor Grundig Davio, ei ole õige,

kuna mainitud eseme olemasolu on fikseeritud maksikirja saabumise kohta koostatud aktis ja

Viru Vangla 28. septembril 2009 saadetud vastuses, mis sedastas, et televiisor on lattu

paigutatud. Loa andmisest keeldumise alusena oleks saanud tugineda sellele, et televiisori

kasutamine häirib kaaskinnipeetavaid või rikub sisekorraeeskirjas sätestatut, mitte aga

asjaolule, et isikut on eelneva käitumise tõttu karistatud. Televiisori väljasaatmine kaebaja

teadmata on rikkunud tema põhiõigusi. Televiisorit ei saa käsitada keelatud esemena Viru

Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 p 1.10 mõttes isegi siis, kui see oli saadetud

kahes osas. Vangla oleks pidanud kaebaja enne televiisori väljasaatmist ära kuulama

tulenevalt HMS § 40 lg-st 2. Kuna ärakuulamiskohustust on rikutud, on vangla otsused ja

televiisori väljasaatmise toiming õigusvastased. Kaebaja ärakuulamata jätmine ja otsuste

salaja langetamine rikub kaebaja inimväärikust. Põhjendatud huviks on kaebajal preventiivne

eesmärk ja kahju hüvitamise nõude esitamine Viru Vanglale.

3. Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt sätestab kinnipeetavale kambrisse isikliku televiisori lubamisele piirid

VangS § 31 lg 2. Riigikohtu halduskolleegium on 9. juuni 2010. a lahendis nr 3-3-1-32-10

jõudnud seisukohale, et VangS § 31 lg 2 sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel

omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute

häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse

lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Kohus on seisukohal, et Viru Vangla käitus

õiguspäraselt, kui ei lubanud kaebajale kambrisse televiisorit. Viru Vangla arvestas otsuse

langetamisel asjaoluga, et kaebaja on varem korduvalt eiranud vangla sisekorraeeskirju ning

sellise käitumise kordumine võib kaasa tuua ohu nii vanglale, kinnipeetavale kui ka

kaaskinnipeetavatele. Kaebajal ei ole vajadust isikliku televiisori järele, kuna Viru Vanglas on

tagatud võimalus kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Kaebaja teavitamine ja ärakuulamine

enne televiisori vanglast väljasaatmist ei olnud vanglale kohustuslik, kuna tegemist oli

keelatud esemetega. Eelpool toodu põhjal puudub kaebajal põhjendatud huvi vaidlustatavate

otsuste ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohtu otsuse motiveerivas osas kohtu enda põhjendused puuduvad, kohus on

kirjeldanud asjaolusid ja refereerinud menetlusosaliste seisukohti. Halduskohus on vääralt

hinnanud tõendeid.

b) Kaebaja hinnangul on kõik kolm keelduvat otsust õigusvastased juba seetõttu, et kaebajat

ei kuulatud ära. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-23-06 p-s 15 märkinud, et ärakuulamisõiguse

mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata

haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.

c) Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kõik kolm vaidlustatavat otsust ei vasta HMS § 4,

§ 54 ja § 56 lg 3 nõuetele. Samuti on väljutud VangS § 31 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse

piiridest. Keelduvates otsustes on lähtutud lubamatutest kaalutlustest ning

ebaproportsionaalselt on arvestatud kehtivat karistust. Vangla ei ole televiisori kambrisse

keeldumise otsuses näidanud, miks vanglal puudub veendumus, et televiisorit omades ja

kasutades ei ole kaebaja suuteline täitma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Tegemist võib

olla olulise diskretsiooniveaga, mis võib tingida kaalutlusotsuse tühistamise. Halduskohus on

jätnud tähelepanuta, et Viru Vangla on oma vastuses kaebusele nentinud, et taotluse

lahendamisel on arvestatud ka distsiplinaarkaristusega, mis ei olnud määratud seoses

elektriseadme kasutamisega.

d) Kohus on jõudnud valele seisukohale, et kaebajal puudub vajadus isikliku televiisori järele,

kuna Viru Vanglas võimaldatakse kinnipeetavatel vaadata televiisori ja kuulata raadiot.

Riigikohus on korduvalt sedastanud, et loa andmisel väljastada kinnipeetava kambrisse

VangS § 31 lg-s 2 nimetatud ese, ei tohi arvesse võtta taotleja eelnevat käitumist. Oluline on

üksnes see, kas taotletava eseme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või häirida

teisi isikuid.

e) Halduskohus ei ole otsuses välja toonud õiguslikku alust, mis oleks lubanud kaebaja

teadmata saata kaebaja omandis oleva televiisori vanglast välja. Rikutud on kaebaja õigust

omandile. Halduskohus on rikkunud põhjendamise kohustust. Lisaks on halduskohus jätnud

asjas tähtsust omavad tõendid hindamata.

f) Halduskohus on ekslikult järeldanud, et 11. septembril 2009 koostati aktid keelatud esemete

kohta. Kaebajale saadetud televiisorit ei saa käsitada keelatud esemena ainuüksi seetõttu, et

see saabus kahes eraldi tükis.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vangla leiab, et

halduskohtu otsus on õiguspärane, jääb oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, mille

kohaselt on kaebus alusetu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:

a) Vastustaja hinnangul on halduskohtu otsus põhjendatud ja kohus on hinnanud kõiki asjas

olulisi tõendeid.

b) Vastustaja on seisukohal, et elektriseadme kambrisse võimaldamiseks esitatud taotluse

lahendamisel ei ole otstarbekas enne keelduva otsuse tegemist ärakuulamisõigust rakendada.

Kuna haldusmenetlus algatatakse kinnipeetava esitatud taotluse alusel, on kinnipeetaval

võimalik oma põhjendused taotlusse märkida. Taotluse lahendamisel hinnatakse, kas on

täidetud VangS § 31 lg-des 2 ja 3 sätestatud tingimused. Kinnipeetavalt täiendava arvamuse

küsimine enne haldusakti andmist ei ole otstarbekas, sest otsustuse tegemisel määrava

tähtsusega asjaolud on vanglale teada. Isegi kui oleks tulnud enne haldusaktide andmist

kaebaja ära kuulata, ei ole tegemist rikkumisega, mis muudaks haldusaktid õigusvastaseks

lähtudes HMS §-st 58.

c) Vastustaja ei ole kunagi väitnud, et kaebajal puudub vajadus isikliku televiisori järele, vaid

selgitanud, et iga taotlust lahendatakse individuaalselt ja hinnatakse taotletava eseme

vajalikkust, mistõttu rahuldati kaebaja taotlus veekeetja lubamiseks, mida kaebaja vajab

tunduvalt enam kui meelelahutusliku iseloomuga televiisorit.

d) Kaebajale maksikirjadega saadetud elektroonikadetailid on Viru Vangla direktori 5. märtsi

2011. a käskkirja nr 1.1-1/51 p 1.8 kohaselt keelatud esemed, mistõttu oli nende tagastamine

saatjale õigustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Kaebaja on vaidlustanud kolm erinevat keeldumist talle televiisori väljastamiseks ja talle

saadetud televiisori tagasisaatmise saatjale. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et nende

haldusaktide ja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks välja toodud põhjendatud huvi

(preventiivne eesmärk ja kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus) pole võimalik

ilmselgelt välistada (vrdl RKHKo 3-3-1-32-10, p 15 jj). Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus

eraldi vaidlustatud aktide ja toimingu õiguspärasust (osad I-IV) ja formuleerib seejärel

lõppseisukoha (osa V).

I

8. 15. oktoobri 2009. a otsuses teatati kaebajale keeldumise põhjenduseks, et kaebajal puudub

isiklike asjade laos televiisor Grundig (tl 18). Vaideotsuses jäädi selle seisukoha juurde ning

selgitati täiendavalt, et vangla sai teadlik olla üksnes sellest, et R. Kaldal on isiklike asjade

laos elektoonikadetailid (televiisori kineskoop ja televiisori raam). Kinnipeetavad võivad

kodukorra kohaselt kasutada elektriseadmeid, mis on tehase toodang ja töökorras. Detailide

näol ei ole tegemist ühes tükis oleva elektroonikaseadmega, mille töökorras olekut saaks

kontrollida ja veenduda, et tegemist on tehasetoodanguga. Teadmata täpselt, mis

elektroonikadetailidega on tegu, ei saa lubada, et neist hakatakse vanglas elektriseadmeid

kokku ehitama. Vaatluse tulemusel ei tekkinud veendumust, et kineskoop ja raam kuuluvad

komplekti ning moodustavad monteerimisel ühtse terviku (tl 20).

Ringkonnakohtu hinnangul on selline keeldumise põhjendus ilmselgelt otsitud. Kui

vaideotsuses on vastustaja ise möönnud, et kaebajal on laos „televiisori kineskoop Grundig

Davio 15-5710 ja televiisori raam Grundig Davio 15-5710“ ning kaebaja oligi esitanud

taotluse televiisori Grundig Davio 15-5710 kasutamiseks (tl 18), siis ei saanud vastustajal

ilmselgelt tegelikkuses olla kahtlust, et just seda kaheks osaks lahti võetud televiisorit kaebaja

silmas pidaski. Sellest, et kaebaja laos on kahes osas olev televiisor, pidi vastustaja olema

teadlik ka Viru Vangla 28. septembri 2009. a kirjast nähtuvalt (tl 35). Isegi kui vastustajal

tõepoolest sai tekkida kahtlus selles, mida kaebaja silmas pidas, pidanuks vastustaja

rakendama HMS §-st 6 tulenevat uurimisprintsiipi ja välja selgitama, mida kaebaja tegelikult

silmas pidas ja laskma vajadusel taotlust täpsustada (HMS § 15 lg 2).

9. Nagu märgitud, oli keeldumise põhjus otsitud. Otsitud asjaoluga kaalutlusotsuse

põhjendamine on oluline kaalutlusviga ning vastustaja tegelikke kaalutlusi ei ole teada. Neid

ei ole võimalik ka kontrollida. Seetõttu on 15. oktoobri 2009. a otsus õigusvastane.

10. Ringkonnakohus märgib, et seda kaalutlusotsust pole võimalik piisavalt sisustada ka läbi

eelpool kirjeldatud vaideotsuse põhjenduste. Kaebaja on kaebuses kirjeldanud, et ta vestles

julgeolekuosakonna juhatajaga ja pakkus välja variante, et televiisori paneks kokku kas

vangla (kuna nagunii tuleb kõik seadmed julgeolekuosakonnas enne kontrollimiseks lahti

võtta) või kaebaja ise julgeolekutöötaja juuresolekul (kuna see pole keeruline). Samuti

nõustus kaebaja ka sellega, et televiisor pannakse kokku eksperdi poolt kaebaja kulul.

Kaalutlusi, miks vangla nende variantidega ei nõustunud, ei nähtu ei keelduvast otsusest ega

vaideotsusest. Seega on isegi vaideotsuse põhjendusi arvestades tegemist jätkuvalt

kaalutlusõiguse rikkumisega ning keeldumise otsus endiselt õigusvastane.

II

11. Teises, 18. detsembri 2009. a keeldumises toodi põhjenduseks, et kaebajal on kehtiv

distsiplinaarkaristus, mis oli määratud kambrisse lubatud elektriseadme remontimise eest,

ning et vanglal puudub veendumus, et televiisorit omades suudab kaebaja täita õigusaktidega

kinnipeetavatele pandud kohustusi. Samuti viidati muudele televiisori vaatamise ja info

saamise võimalustele (tl 26).

12. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-10 leidnud, et elektriseadme kasutamiseks antava

loa puhul on vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid määratud VangS § 31 lg-ga 2,

ning vanglal tuleb kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutada võib

rikkuda vangla sisekorraeeskirju või häirida teisi isikuid. Seega omab loa andmise

otsustamisel tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste

isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga taotleja eelnev

käitumine. Muuhulgas pidas Riigikohus ebaõigeks seisukohta, et loa andmisest keeldumisel

võib tugineda taotleja kehtivale distsiplinaarkaristusele (otsuse p 19).

Ka käesoleval juhul on vastustaja tuginenud keeldumisel kaebaja eelnevale

distsiplinaarsüüteole. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja eelnev käitumine võib anda

informatsiooni selle kohta, kas talle elektriseadme lubamine võib kaasa tuua vangla

sisekorraeeskirja rikkuva käitumise või mitte. Näiteks võib olla põhjendatud elektriseadmest

keeldumine isiku puhul, kelle eelnev käitumine viitab püromaansetele kalduvustele või siis

elektriseadmete ohtlikul viisil ja eesmärgil ümberehitamisele. Kaebaja oli varasemalt

elektriseadme juhet ise parandanud. Vaidlustatud keeldumise põhjendustest ei ilmne, kuidas

see tegu viitab konkreetselt vangla sisekorraeeskirja rikkumise ohule. Enamgi veel –

vastustaja on pärast seda distsipliinirikkumist ja enne vaadeldavat keeldumist kahel korral

andnud loa kaebajale kambris elektrilise veekeetja kasutamiseks (tl 29). Seega on vangla ise

oma käitumisega korduvalt väljendanud seisukohta, et pole tõenäoline, et kaebaja käituks

elektriseadmetega vangla sisekorraeeskirja ohustaval viisil. Väide, et veekeetja on eluliselt

vajalikum kui televiisor, ei ole siinkohal asjassepuutuv. Küsimus, kas vangla sisekorraeeskirja

rikkumine viiakse läbi eluliselt vajaliku või vähem vajaliku eseme abil, ei muuda

lõpptulemust – sisekorraeeskirja rikkumist. Kui kaebaja käitus veekeetjaga korrektselt, pole

ilma täiendavate asjaoludeta alust kahelda selles, et ta käitunuks korrektselt ka televiisoriga.

Ka vaideotsusest (tl 29-29p) nähtub, et vangla arvestas keeldumisel eeskätt just

distsiplinaarsüüteoga, mis Riigikohtu eelviidatud seisukoha järgi on asjassepuutumatu asjaolu.

Seega on ka nimetatud keeldumine õigusvastane.

III

13. Samuti on kaebaja vaidlustanud 23. veebruari 2010. a keeldumist elektriseadme

kasutamise loa andmisest. Ka selles keeldumises oli tuginetud kaebaja distsipliinirikkumistele

– eelnevalt juba kirjeldatud elektriseadme remontimisele ja täiendavalt karistusele, mis oli

määratud vanglaametniku takistamise eest tema teenistuskohustuste täitmisel (tl 31).

14. Elektriseadme remontimisega seonduva distsipliinirikkumise asjassepuutumatuse osas on

ringkonnakohus seisukoha võtnud ülalpool ning ei korda neid põhjendusi. Täiesti

asjassepuutumatuks tuleb Riigikohtu eelnevalt viidatud seisukoha valguses lugeda teise

distsiplinaarkaristuse olemasolu, kuna see ei iseloomusta üldse kuidagi kaebaja võimalikku

käitumist elektriseadmetega seoses. Seetõttu on ka see keeldumine õigusvastane.

15. Põhjendused, mis toodi välja vaideotsuses selle keeldumise peale – et kontrolli käigus on

selgunud, et televiisori ekraan on muljuda saanud ja ei ole töökorras ning seega ei saa

televiisorit kasutamiseks anda, ei muuda keeldumist õiguspäraseks. Neile põhjendustele ei

tuginetud 23. veebruari 2010. a keeldumises. Nähtuvalt vaideotsusest selgus televiisori

mittekorrasolek alles 10. märtsil 2010, kuid televiisori väljastamisest oli keeldutud enne seda -

23. veebruaril 2010.

IV

16. Samuti on kaebaja taotlenud, et õigusvastaseks tunnistataks televiisori Grundig Davio

maksikirjaga välja saatmine kaebajalt luba saamata ning kaebaja teadmata ja kaebaja

kaasamata ja ärakuulamata jätmine televiisori väljasaatmise menetlusse.

17. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et kaebajale Grundig Davio kätteandmisest keeldumine

oli esitatud põhjendustel õigusvastane. Selle valguses ei saanud õiguspärane olla ka järgnev

toiming – televiisori tagasisaatmine, kuna nii toimiti televiisoriga, mis tulnuks võib-olla

kaebajale kätte anda. Seetõttu tuleb ka televiisori tagasisaatmise toiming tunnistada

õigusvastaseks. Kuna toiming tunnistatakse tervikuna õigusvastaseks, on sellega hõlmatud ka

toimingu raames sooritamata jäänud menetlustoimingud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks eraldi peatuda kaebaja motiividel konkreetse menetlustoimingu vaidlustamiseks.

Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaebaja motiive selle toimingu vaidlustamiseks

eraldi analüüsida, kuna kaebus kuulub selles osas nagunii rahuldamisele.

V

18. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus täies ulatuses rahuldamisele ja Tartu Halduskohtu

otsus tühistamisele.

19. HKMS § 108 lg-st 1 järgi tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja poolt

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot (tl 109) ja koopiate eest

tasutud riigilõiv summas 2,48 eurot (tl 120), kokku 18,45 eurot. Kaebaja on taotlenud

menetluskulu kandmist maksja, st Laura Kalda arveldusarvele. See taotlus rahuldatakse.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene