3-12-2041/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-12-2041 Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveametilt mittevaralise kahju summas 1000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt Pärnu arestimaja tingimustega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt XXX kasuks välja tekitatud mittevaralise kahju katteks 130 eurot (ükssada kolmkümmend eurot).

3. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Politseija Piirivalveametilt XXX kasuks tasutud menetluskulude (riigilõiv) katteks 3.90 eurot (kolm eurot ja 90 eurosenti). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 21. detsembrist 2012 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 21. jaanuaril 2013 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis 2011. aastal ajavahemikel 02.06.-01.07., 23.-30.09., 14.-27.10. ja 04.-11.11.2011, kokku 60 päeva Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas.

2. 21.08.2012 esitas XXX Politseija Piirivalveametile kahjunõude, milles nõudis Lääne prefektuuri KKB arestimaja Pärnu arestikambris ebainimlikes ja alandavates tingimustes viibitud (ajavahemikel 02.06.-01.07., 23.-30.09., 14.-27.10. ja 04.-11.11.2011) kokku 60 päeva eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Nõude aluseks olid asjaolud, et teda hoiti kambrites, millised ei vastanud eluruumidele kehtestatud nõuetele, ei võimaldatud iga päev vähemalt üks tund värskes õhus viibimist, kambris puudusid laud ja tool, millest tingituna pidi ta sööma voodil, ebapiisavast valgusest kambris hakkasid tal silmad kipitama, ta pidi kasutama WC-d, milline ei taganud piisavat privaatsust ning selle kasutamisega kaasnesid ebameeldivad lõhnad ning dušširuumis vohas hallitus.

3. Politseija Piirivalveamet leidis oma 20.09.2012 vastuses, et kuna kahjunõue on esitatud ligi kümme kuud hiljem, mis näitab, et tegemist ei saanud olla intensiivse riivega, seega ei kuulu kahjunõue rahuldamisele.

4. 25.09.2012 saabus kohtule XXX kaebus Politseija Piirivalveametilt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks seonduvalt Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri tingimustega.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

5. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes. Pärnu arestimaja puudused olid kaebuse kohaselt: 1) kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud, 2) kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal, kus magas, 3) kambris oli niivõrd nõrk valgustus, et ei saanud lugeda ega kirjutada, 4) kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, puudus eesriie, 5) perioodil 19.09.-04.10.2011 toimunud dušširuumi remondi ajal tuli WC kohal end ka üleni pesta veekanistritega, mis oli naeruväärne, ebainimlik ja alandav, 6) riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei pöördunud XXX Pärnu arestimajas viibimise kestel ei suuliste ega kirjalike pretensioonidega seoses mööbli puudumise, halva õhuvahetuse, loomuliku valguse puudumise, halva kunstliku valguse ja WC puudumisega. Kaebusest ei nähtu, et XXX oleks eriliselt kannatanud arestimaja kinnipidamistingimuste mittevastavusest. Kuna kinnipidamised ei kestnud üldjuhul pikalt, siis on kaebaja väited kuudepikkusest kannatusest ülepaisutatud. Kaebuse esitaja väited on paljasõnalised ja ta ei ole osundanud tõendite asukohale. Vastustaja ei ole tuvastanud, et mõne mittevastavuse puhul võiks inimõiguste rikkumist eeldada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

7. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

8. Kaebaja soovib talle Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambris ebainimlikes ja alandavates tingimustes viibitud aja eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Pärnu kambris vahistatuna ajavahemikel 02.06.-01.07., 23.-30.09., 14.-27.10. ja 04.-11.11.2011, kokku 60 päeva.

9. Pärnu arestimaja puudused olid kaebuse kohaselt: 1) kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud, 2) kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma , jooma ja kirjutama voodi peal, kus magas, 3) kambris oli niivõrd nõrk valgustus, et ei saanud lugeda ega kirjutada, 4) kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, puudus eesriie, 5) perioodil 19.09.-04.10.2011 toimunud dušširuumi remondi ajal tuli WC kohal end ka üleni pesta veekanistritega, mis oli naeruväärne, ebainimlik ja alandav, 6) riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske.

10. Arestimaja ehitustehnilisi tingimusi kehtestab vangistusseadus ja perioodil 02.06.2011- 24.10.2011 kehtinud siseministri 08.01.2008 määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ kehtivusajaga 25.01.2008-23.10.2011 (edaspidi Kehtetu ASkE) ja alates 24.10.2011 jõustunud siseministri 29.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi Kehtiv ASkE). Lisaks kinnipidamise ajal kehtinud regulatsioonile tuleb arvestada ka asjaolu, et vangistusseaduses ja peamiselt vanglatingimusi reguleeriva akti alusel on antud täpsustavaid ja konkreetselt arestimajale ettenähtud nõudeid, mistõttu kaebaja viited üksnes vangistusseaduse sätetele arestikambrite kinnipidamistingimuste osas ei ole asjakohased.

11. Kohus käsitleb kõigepealt värskes õhus viibimise õigust (I), seejärel Pärnu arestimaja kambrite mööbli küsimust (II), seejärel kambri valgustuse küsimust (III), seejärel kambri tingimusi üldiselt (IV), seejärel duši all käimise küsimust (V), seejärel riiete pesemise küsimust (VI) seejärel kahju ja hüvitise küsimusi (VII) ning lõpuks menetluskulude jaotust (VIII).

I

12. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal mitte kordagi viibida värskes õhus, vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud. VangS § 156 lg 3 sätestas, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus Seda sama sätestas ka kehtetu ASkE § 31 p 4 ja kehtiv ASkE § 31 lg 2. Nimetatud sätted ei pane arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinnipeetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine.

Kuigi vastustaja väidab, et Pärnu arestimaja tööraamatus ei sisaldu ühtegi sissekannet selle kohta, et kaebaja oleks 2011. aastal Pärnu arestikambris viibimise perioodil kas suuliselt, kirjalikult või muul moel avaldanud soovi viibida värskes õhus, mis on vastava õiguse realiseerimise eelduseks, ei pea kohus seda usutavaks, et kaebaja ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida värskes õhus.

Vastustaja vastuväidetest nähtuvalt etapeeritakse Pärnu arestimajas jalutushoovi puudumise leevendamiseks konkreetsetes arestikambrites isikuid Paide või Rapla arestimajadesse, kus jalutushoov on olemas. Sellest järeldab kohus, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub.

13. Vastavalt HKMS § 59 lõikele 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt Lääne prefektuuril. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

14. Eelnevale tuginedes loeb kohus tõendatuks, et Lääne prefektuur rikkus kaebaja Pärnu arestimajas viibitud ajal tema VangS § 93 lõikest 5 ning kehtetu ASkE § 31 punktist 4 ja kehtiva ASkE § 31 lõikest 2 tulenevat õigust. VangS § 93 lg 5, kehtetu ASkE § 31 p 4 ja kehtiv ASkE § 31 lg 2 on vahistatu sooviavalduse korral imperatiivsed normid, mistõttu ei ole sugugi kindel, et kinnipeetu peab tõendama, et ta avaldas soovi viibida üks tund päevas värskes õhus. Antud juhul ei ole kohtule usutav, et kaebaja ei soovinudki 60 päeva jooksul jalutama minna.

II

15. Kaebaja väide, et Pärnu arestimaja kambris puudusid laud ja tool, on tõene.

Mis puudutab nõudeid mööblile, siis Kehtivas ASkE-s on kambrile ette nähtud nõuded võrreldes Kehtetu ASkE-ga muutunud. Kehtetu ASkE § 10 lg 1 nägi loetletud mööbliesemetest kambri sisustuselementidena imperatiivselt ette laua (p 2) ja istekoha igale kinnipeetavale (p 3). Kehtiva ASkE § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral laud (p 2) ja võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale (p 3).

16. Vaidlust ei ole selles, et nii laud kui tool Pärnu arestimaja kambrites puudusid. Vastustaja vastuväidete kohaselt, arvestades mööbli puudumist ja seda ka kehtiva ASkE valguses, püütakse kinnipeetuid hoida alarahvastatud kambrites, et kambris viibivad isikud saaksid kasutada vaba nari. Kohus seda õigeks ei pea. Ka Tartu Ringkonnakohus on oma lahendites asunud seisukohale, et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. (Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012 otsus nr 3-11-627). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebaja suhtes on Pärnu arestimajas rikutud vaidlusalusel perioodil nii kehtetu ASkE § 10 lg 1 punkte 2 ja 3 kui ka kehtivat ASkE § 13 lg 1 punkte 2 ja 3.

III

17. Kaebaja väidete kohaselt oli Pärnu arestimaja kambrites valgustus niivõrd nõrk, et ei saanud lugeda ega kirjutada, ilma et silmad valutama ja kipitama ei hakkaks.

VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 on kolmelauseline: kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetalu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjades. Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud: „Kolleegium märgib, et VangS § 45 lg

1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse alates 01. 02.2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistikuga“. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (…)“ (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8). Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimaja kambrites on klaasblokkidest aken, milline iseenesest laseb läbi loomulikku päevavalgustust ning lisaks kunstlik valgustus. Kuid kohtu arvates on loomuliku valgustuse hulk klaasplokkakendega ruumides üldjuhul alla keskmise, mistõttu on kaebaja väited ebapiisava valgustuse kohta usutavad. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkt a sätestab, et aknad peavad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Kohus järeldab sellest, et aknad peavad olema nii suured, et vangid saaksid lugeda või töötada loomuliku valgusega. Kuna vastustaja ei ole vastupidist tõendanud, siis on kohtu hinnangul vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. Kuna kaebaja ei vaidlusta arstiabi mitteosutamist seoses nägemisprobleemidega, siis kohus jätab tähelepanuta vastustaja poolt esitatud täiendavad vastuväited.

IV

18. Kaebaja väidab, et Pärnu arestimaja kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist, puudus eesriie.

Riigikohtu halduskolleegium on osutanud sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Kaebaja väitele, mille kohaselt puudus kambris WC- l eesriie, ei ole vastustaja vastupidist väitnud. Vastustaja möönab, et kahtlemata, kui WC on kambris olemas, siis selle kasutamine peaks toimuma privaatselt. Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud kaebajal võimalik WC-s omaette olla, kuna eesriie puudus, järelikult Pärnu arestimajas rikuti kaebaja õigusi privaatsusele WC kasutamise ajal.

V

19. Kaebaja väidab, et ajavahemikul 19.09.-04.10.2011 toimunud duširuumi remondi ajal tuli end üleni pesta WC-s veekanistriga. Kohus leiab, et kuna VangS ega ASkE ei sätesta dušivõi pesemisruumidele esitatavaid nõudeid, siis ei saa vastustajale eraldivõetult ette heita olmeruumide parandamise ajal (duširuumi remont) ajutiselt pesemisvõimaluse tekitamist WC-s õigusvastaseks. Puuduvad tõendid, et kaebaja tervislik olukord oleks duširuumi remondi ajal seetõttu kannatanud. Pigem väidab vastustaja, et vahetult enne remonti võimaldati kõigile pesemine, samuti anti remondi kestel kinnipeetavatele kambritesse pesemiseks kanistritega sooja vett.

VI

20. Kaebaja väite osas, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli kambris pidevalt niiskus ja rõskus, ei ole vastustaja oma seisukohta esitanud. Tuginedes HKMS §-le 59 oleks vastustaja pidanud ennast väljendama kambris riiete pesemise ja kuivatamise kohta, kui ta kaebaja väidetega ei nõustu.

VII

21. Kaebaja taotleb kohtult mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

22. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Kohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kaebajale jalutamise mittevõimaldamine värskes õhus kogu arestimajas viibitud perioodi vältel ning Pärnu arestimaja tingimused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Kambris, kus puudub elementaarne mööbel ja loomulik valgus lugemiseks, samal ajal kui samas kambris asuval WC-l puudub eesriie ja pesu tuleb pesta ja kuivatada elukambris, ületavad selgelt piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

RvastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RvastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. RvastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

23. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku

60 päeva, st 2 kuud, tingimusi tuleb pidada kogumis inimväärikust alandavateks ja sellest pidi vastustaja olema teadlik juba oluliselt varem. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Kohus peab põhjendatuks mõista Politseija Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja 130 eurot.

VIII

24. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul taotles kaebaja 1000 eurot, kuid kohus mõistab vastustajalt välja 130 eurot, mis on 13% taotletud summast. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot (tl 23). 13% 30-st eurost on 3.90 eurot. Kohus mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõivu summas 3.90 eurot.

Maare Aloe kohtunik