2-11-26463/19 · Tallinna Ringkonnakohus

1(9)

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2012. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-11-26463 Tsiviilasi

S. N. K. ja A. A. K. hagi D. K. vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 26. septembri 2012. a. otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 2034 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. N. K. ja A. A. K. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) S. N. K. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht X X – XX, X), seaduslik esindaja A. K. , lepinguline esindaja adv. Ilya Zuev Apellant (hageja) A. A. K. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht X X – XX, X), seaduslik esindaja A. K. , lepinguline esindaja adv. Ilya Zuev Vastustaja (kostja) D. K. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht X XX – XXX, X) Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta sisuliselt muutmata Harju Maakohtu 26. septembri 2012. a. otsus S. N. K. ja A. A. K. hagis D. K. vastu elatise saamiseks, täpsustades üksnes otsuse resolutsiooni sõnastust hagi rahuldamise kohta.

2. Otsuse terviklik resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2(9)

2. 1. Välja mõista D. K-lt igakuine elatis 145 eurot tütrele S. N. K-le (sünd. XX.

XX. XXXX. a.) tema ülalpidamiseks alates 7. juunist 2011. a. kuni 26. novembrini 2022. a.

2. 2. Välja mõista D. K-lt igakuine elatis 145 eurot tütrele A. A. K-le (sünd. XX.

XX. XXXX. a.) tema ülalpidamiseks alates 7. juunist 2011. a. kuni 22. aprillini 2025. a.

2. 3. Resolutsiooni punktide 2. 1 ja 2. 2 osas kuulub kohtuotsus viivitamata täitmisele.

2. 4. A. K-l on õigus väljamõistetud elatise käsutamiseks.

2. 5. Kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellantide kanda.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d:

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3(9)

7. juunil 2011. a. esitasid S. N. K. (sünd. XX.XX.XXXX. a.) ja A. A. K. (sünd. XX.XX.XXXX a.) Harju Maakohtule hagi D. K. vastu ja palusid kostjalt hagejatele välja mõista igakuise elatise summas 183, 30 eurot kummalegi alates 6. juunist 2010. a. kuni hagejate täisealiseks saamiseni või kooli lõpetamiseni.

19. jaanuaril 2012. a. suurendasid hagejad oma nõuet ja palusid täpsustatud hagiavalduses mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja igakuise elatise alates

20. detsembrist 2010. a. kuni 31. augustini 2011. a. summas 219, 41 eurot ja alates

1. septembrist 2011. a. kuni vastava hageja täisealiseks saamiseni või kui ta jätkab täisealiseks saanuna põhivõi keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, summas 258, 66 eurot.

4. septembri 2012. a. kohtuistungil taotlesid hagejad elatise väljamõistmist kummalegi hagejale summas 258 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni. Hagejate ema on A. K. ja isa D. K. Hagejate vanemate abielu lahutati XX. detsembril

XXXX. a. ja hagejad elavad peale vanemate lahutust koos emaga. Kostja on maksnud laste ülalpidamiseks iga kuu ca 200 - 250 eurot. Sellest rahast ei piisa laste ülalpidamiseks. A. K. igakuiseks sissetulekuks on peretoetus 38, 36 eurot ja alates 1. septembrist 2011. a. töötasu 278, 02 eurot (ajavahemikul 7. veebruarist kuni 31. augustini 2011. a. oli töötasu 460, 05 eurot). Ühe lapse igakuised püsikulud moodustavad 404, 04 eurot, millest toidule 60 eurot, riietele ja jalanõudele 111, 25 eurot, eluasemele 32 eurot (keskmiselt 160 eurot kuus perioodil 2010. a. septembrist kuni 2011. a. augustini, korteris elasid lisaks hagejatele ja nende emale veel ka hagejate vanaema ja –isa, alates 2012. a. veebruarist elavad hagejad Tallinnas X X - XX, kus elab 3 pereliiget), elektrile 4, 46 eurot (perioodil 2010. a. oktoobrist kuni 2011. a. novembrini oli elektriarvete summa 268, 13 eurot, keskmiselt kuus seega 22, 34 eurot, mis tuleb jagada 5 inimese vahel), kaabeltelevisioonile ja telefonile 3, 83 eurot (perioodil 2010. a. oktoobrist kuni 2011. a. novembrini on väljastatud arveid kogusummas 230, 28 euro eest, mis teeb keskmiseks kuuarveks 19, 19 eurot, mis tuleb jagada 5 inimese vahel), mobiiltelefonile

10 eurot, transpordile 25 eurot, hügieenitarvetele ja juuksurile 20 eurot, huvikooli tasule 36, 50 eurot, koolija õppekulule 36 eurot, koolitarvetele 10 eurot, ajalehtedele ja ajakirjadele ning raamatutele 10 eurot, meelelahutusele (teater, kino) 15 eurot, mänguasjadele 15 eurot, ravimitele ja vitamiinidele 15 eurot. Kulutused, mis tehakse üks kord aastas lapse kohta, on järgmised: koolikott 100 eurot, klassiraha 85 eurot, puhkus ja reisimine 297 eurot, kokku kuu kohta 40, 17 eurot (hagejate poolt ilmselt ekslikult arvutusvea tõttu märgitud 47, 25 eurot). Kulutused, mis tehakse 5 aasta tagant (lapse kohta): arvuti ilma monitorita 322 eurot, s. o. 5, 36 eurot lapse kohta kuus, arvuti monitor 120 eurot, s. o. 2 eurot lapse kohta kuus, kokku 7, 36 eurot lapse kohta kuus; lastetoamööbel (voodi, madrats + kate, voodikapp, suur riietekapp, kirjutuslaud, riiul kuue sahtliga, tool, TV-alus) 1975, 15 eurot, mis teeb 32, 91 eurot lapse kohta kuus, jalgratas 250 eurot, mis teeb 4, 16 eurot lapse kohta kuus; mängukonsool 398 eurot + mängud 15 tk. viieks aastaks 300 eurot, mis teeb kokku 11, 63 eurot lapse kohta kuus, televiisor lapse tuppa 230 eurot + DVD mängija 85 eurot, mis teeb 5, 25 eurot lapse kohta kuus, kardinad lapse tuppa 230 eurot, mis moodustab 3, 83 eurot lapse kohta kuus, vaip lapse tuppa 70 eurot, mis moodustab 1, 16 eurot lapse kohta kuus, kokku 66, 30 eurot (hagejate poolt ilmselt ekslikult arvutusvea tõttu märgitud 66,03 eurot) lapse kohta kuus. Eeltoodu alusel on ühe lapse ülalpidamiseks vajalik kulu 510, 51 eurot (hagejate poolt ilmselt ekslikult arvutusvea tõttu märgitud 517, 32 eurot) kuus. Kostja varjab oma reaalset sissetulekut. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, mida ta on teinud selleks, et leida uus töökoht ja oma sissetulekut suurendada, mis võimaldaks täita laste ülalpidamiskohustust. S. N. K. ei külasta kostjat ning A. A. K. külastab kostjat neli korda kuus (laupäeval kella 17.00-st kuni pühapäeval kella 15.00-ni). Kostja elab

4(9) koos uue elukaaslasega, kellel on sama vana tütar, kui A. A. K. Kostja poolt esitatud arved ei vasta tegelikkusele ning on seotud kostja uue elukaaslase tütre ülalpidamisega. Kohtuistungil taotlesid hagejad elatise väljamõistmist alates elatisehagi esitamisest kuni vastava hageja täisealiseks saamiseni (tl. 116).

Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt ja nõustus tasuma kummalegi hagejale igakuiselt elatist

145 eurot kuni nende täisealiseks saamiseni. Kulud toidule on liiga suured. S. N. sööb koolis ja A. A. sööb kolm korda lasteaias. S. N. õpib Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi 1. klassis ning hariduse omandamine on Eestis tasuta. Hagejate eluasemekulud on tõendamata. S. N. kasutab kuukaarti, mis portaali www.pilet.ee andmetel maksab õpilasele 7 eurot. Seega on kulud transpordile väiksemad kui hagejad nõuavad. A. A. ei käi huviringis. Kostja täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohtust ajal, mil hagejad viibivad tema juures. Hagejad viibivad kostja juures nädalavahetustel (keskmiselt 8 päeva kuus) ning siis kannab kõik kulud kostja – ostab toidu, riideid, raamatuid ja mänguasju. Kostja on töötu ning tema vanemad aitavad tal kanda kulud (laen, kommunaalkulud, sidekulud). Tööotsimise aruandeid esitab kostja suuliselt töötukassale, kes omakorda registreerib vajaliku informatsiooni. Kostja otsib pidevalt tööd. Kostja ei ole nõus kulutustega, mida tehakse 5 aasta tagant, sest tema arvamust nende ostmise osas ei ole keegi küsinud, nagu ka arutanud nimetatud asjade vajalikkust ja hinda. Noorem laps saab kanda vanema lapse riideid.

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2012. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja igakuise elatise 290 eurot hagejate ülalpidamiseks alates 7. juunist 2011. a. kuni

26. novembrini 2022. a. ja sealt edasi 145 eurot kuni 22. aprillini 2025. a. Kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele. A.K-l on õigus väljamõistetud elatise käsutamiseks. Kohus jättis poolte menetluskulud nende enda kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust, et S. N.K. (sünd. XX.XX.XXXX a.) ja A. A. K. (sünd. XX.XX.XXXX a.) on A. K. ja D. K. tütred, kes peale vanemate abielu lahutamist elavad koos emaga. Vanematel on laste ühine hooldusõigus. Kostja suhtleb lastega ja lapsed külastavad teda 4 - 8 päeva kuus ning sellel ajal kannab kostja laste ülalpidamiskulud. Kostja on maksnud laste ülalpidamiseks iga kuu ca 200 - 260 eurot. Perekonnaseaduse (PkS) §-dest 96 ja 97 tulenevalt on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt PkS § 99 lõikele 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõike 2 järgi arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PkS § 100 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PkS § 101 lg. 1). Hagejad soovivad kostjalt elatise väljamõistmist 258 euro ulatuses lapse kohta kuus, ühe lapse igakuised kulutused 19. jaanuari 2012. a. seisuga on kokku 510, 51 eurot (tl. 48 - 50). Kostja vaidlustas laste vajadused ja leidis, et 145 euro suurune elatis lapse kohta katab laste reaalsed vajadused. Kostja aktsepteeris osaliselt S. N. kulutust transpordile (kuukaart 7 eurot), kuid ei nõustunud toidule, lasteaiatasule ja koolikuludele ning A. A. osas huviringile tehtavate kulutustega. Kostja ei nõustunud ka kulutustega, mida tehakse 5 aasta tagant. Hagiavaldusest, hagejate poolt esitatud täiendavatest menetlusdokumentidest ja avaldustest järeldub, et hagejad olid teadlikud, et neil tuleb kohtu ette tuua asjaolud, mille

5(9) alusel saab kohus jõuda veendumusele, et hagejate vajadused ja vajaduste rahuldamiseks minevad kulutused on sellised, mis võimaldavad välja mõista elatise 258 eurot ühe lapse kohta kuus. Samuti olid hagejad teadlikud, et kostjapoolse omaksvõtu puudumise korral lasub neil ka vastavate asjaolude tõendamise kohustus. Lapse toitumine, riietumine, lasteaias ja koolis käimine ning haigestumisel ravimite või haiguste profülaktikaks ennetavate vahendite kasutamine on üldteada asjaolu, mida hagejad ei pea täiendavalt tõendama ja tehtavate kulutuste suurus sõltub vanemate võimalustest. Võrreldes hagejate 7. juuni 2011. a. (tl. 3 – 4) ja 19. jaanuari 2012. a. (tl. 48 – 50) menetlusdokumentides märgitud igakuiseid kulutusi, on hagejate väited ja tõendid vastuolulised. Laste ema A. K. töötas ajavahemikul 7. veebruarist kuni 31. augustini 2011. a. MTÜ Puškini Instituudis juhiabi ametikohal ning tema brutotöötasu oli 460, 05 eurot kuus (tl. 15, 88) ning alates 1. septembrist 2011. a. töötab ta MTÜ-s Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus juhiabi ametikohal brutotöötasuga 278, 02 eurot kuus (tl. 89). Lisaks makstakse talle peretoetust 38, 36 eurot kuus. Muid sissetulekuid A. K. ei ole. Seega on A. K. igakuine sissetulek 316, 38 eurot. Samas, 7. juuni 2011. a. seisuga olid igakuised kulutused S. N-le kokku 372, 74 eurot ja A. A-le kokku 360, 49 eurot ning seisuga 19. jaanuar 2012. a. on ühe lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud suurenenud 510, 32 euroni kuus. Eeltoodust nähtub, et

A. K. võimalused ei vasta tegelikele väidetele. Laste transpordile tehtavate kulutuste hindamisel tuleb arvestada kütusehinna tõusu, mis on üldteada asjaolu, samuti ei saa laste transpordivajadused piirduda vaid S. N-le õpilase kuukaardi ostmisega. Kostja ei vaidlusta S.N. K. huviringis käimist. Kostja andmetel ei käi A.

A. K. huviringis. Eluasemekulude (kommunaalkulude), elektrikulude, kaabeltelevisiooni ja telefoni (aadressil X X - XX, X) kulude, mobiiltelefoni kulude, A. A. K. huvikooli kulude, ajalehtede, ajakirjade, raamatute ja mänguasjade kulude osas ei ole hagejad esitanud kohtule tõendeid. Hagejad elavad koos emaga alates 2012. a. veebruarist aadressil X X - XX, X ja nende kommunaalkulud on kuus 160 eurot. Sellist väidet ei saa arvestada. Kuigi hagejatel võivad kommunaalkulud esineda, ei saa sellise kulu põhjendatuses ja vajalikkuses veendumusele jõuda, sest muid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole.

Nii ei nähtu tsiviilasja materjalist, millised kommunaalkulud hagejatel tekivad, millised need on suvel ja millised talvel, kellele kommunaalkulusid tasutakse, kelle vahel neid jagatakse, kas kommunaalkulude arvelt on võimalik kokku hoida või on sellises suuruses kommunaalkulud vältimatud. Kuivõrd hagejad väidavad, et kommunaalkulud on kokku 160 eurot, ei ole hagejad kohtu ette toonud väiteid, mis võimaldaks kohtul jõuda veendumusele, et arvestuskäik on õige jms. Sama kehtib ka hagejate elektrikulude osas. Eluasemeja elektrikulude aadressil Läänemere tee 3 - 93, Tallinn kohta esitatud A.

K. Swedbank konto väljavõte (tl. 57 - 75) ning Starman AS-i, Telefant AS-i ja Elion Ettevõtted AS-i poolt esitatud arved (tl. 76 - 78) ei ole asjakohasteks tõenditeks. Hagejad oleksid pidanud ja saanud tõendada konkreetselt inglise keele tundide ja mobiiltelefoni kulusid, A. A. K. osas huvikooli kulusid ning oleksid saanud näidata, millised sidekulud ja millises suuruses on vajalikud. Seda hagejad ei teinud, olgugi, et said aru, et nad peavad kulusid tõendama. Hagejad on lisaks igakuistele kulutustele välja toonud kulutused, mida tehakse üks kord aastas ja 5 aasta tagant ühe lapse kohta (tl. 49 - 50).

Nii on hagejad toonud esile, et iga aasta ostetakse lastele koolikott, kogutakse klassiraha ning reisitakse. Tõendatud on S. N. K. klassiraha kogumiseks tehtavad kulutused (tl. 81), need on põhjendatud. Reisimise tõendamiseks on esitatud lennupiletite koopiad (tl. 82 - 83). Iga 5 aasta tagant tehtavate kulutustena ühe lapse kohta on välja toodud arvuti ja selle monitor, lastetoamööbel (voodi, madrats + kate, voodikapp, suur riietekapp, kirjutuslaud, riiul kuue sahtliga, tool, TV-alus), jalgratas, mängukonsool ja mängud 15 tk., televiisor ja DVD mängija, kardinad ja vaip lapse tuppa.

Sellise info alusel ei saa järeldada, et mõlemale lapsele on vaja eelnimetatud asju või et neid oleks vaja iga 5 aasta tagant mõlemale osta. Sellised väited ei ole eluliselt usutavad ja loovad pigem vajaduse hinnata ka kõiki ülejäänud hagejate väiteid kriitiliselt. Isegi kui

6(9) hagejatele oleks ostetud nimetatud asjad viidatud hindadega, ei tõenda see hagejate vajadusi. Vajadused ja tegelikult tehtavad kulutused ei ole samastatavad. Lastele võidakse teha ka kulutusi, mis ei tarvitse olla laste jaoks vajalikud. Samuti võib juhtuda, et lastele tehtavad tegelikud kulutused on vajadusest väiksemad, sest vajalike kulutuste tegemiseks rahalisi vahendeid ei jätku. Taolisi vajadusi ei saa põhjendatud kuludena arvestada. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Elatise määramisel lähtutakse PkS § 99 lg. 1 järgi lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist. Vanemate varalist seisundit ülapidamise suuruse määramisel kehtiva seaduse järgi ei arvestata. Vastupidi, PkS § 102 lg. 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb PkS § 102 lg. 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Erandlikult võib kohus mõjuval põhjusel PkS § 102 lg. 2 kolmanda ja neljanda lause järgi elatise suurust vähendada ka alla alammäära, eelkõige, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selliseid asjaolusid, mis annaksid alust PkS § 102 lg. 2 kohaldamiseks, ei ole kostja kohtu ette toonud. Kostja ei tuginenud sellele, et elatis tuleks välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära. Kostja on nõus maksma elatist igakuiselt kummalegi hagejale 145 eurot. Hagejate poolt kohtu ette toodud asjaolude, väidete ja tõendite alusel ei saa järeldada, et hagejate vajadused ning nende rahuldamiseks vajalikud kulud on sellised, mis võimaldaksid hagi rahuldada miinimumelatist ületavas ulatuses. Kuivõrd hagi jääb täiendavas osas rahuldamata, ei oma kostja varaline olukord asja lahendamisel tähendust. Eeltoodust tulenevalt, hinnates kogutud tõendeid ja poolte selgitusi, on põhjendatud kostjalt välja mõista igakuine elatis 145 eurot ühele lapsele alates 7. juunist 2011. a.

Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsus on vastuoluline. Kuigi kohus rõhutas, et ei arvesta vanemate varalist seisundit ülalpidamise suuruse määramisel ja lähtub üksnes lapse vajadusest ja tema tavalisest elulaadist PkS § 99 lg. 1 mõttes, leidis kohus, et hagejate ema A. K. materiaalsed võimalused ei vasta tema tegelikele väidetele. Oluline ei ole laste ema varanduslik olukord ning lähtuda tuli üksnes lapse vajadustest. Sisuliselt kohaldas kohus enne 1. juulit 2010. a. kehtinud PkS ja üritas hinnata laste ema majanduslikku olukorda. Samas rõhutas laste ema korduvalt, et teda aitavad tema sugulased ja tal on võimalus lapsi hagis toodud ulatuses ka toetada. Kohus heitis hagejatele ette, et ei ole selge, mis kommunaalkulud neil tekivad, millised on need suvel ja millised talvel, kellele kommunaalkulud tasutakse, kelle vahel neid jagatakse, kas kommunaalkulude arvelt on võimalik kokku hoida või on sellises suuruses kommunaalkulud vältimatud. Kui kohtule jäi hagejate arvestuskäik ebaselgeks ja ta nägi, et tõendid on puudulikud, oleks ta pidanud kohustama hagejaid seisukohta täpsustama ja täiendavaid tõendeid esitama. Kohus seda ei teinud. Vajadusel võis kohus kohtumenetluse uuendada TsMS § 437 p. 1 alusel ja vastuolu täpsustada juba enne kohtuotsuse tegemist. Vaatamata sellele kirjutas kohus vastuolust kohtulahendis ja hagejatel ei olnud võimalust seda vastuolu kõrvaldada ning täiendavalt põhistada ja esitada puuduolevaid tõendeid. Kohus ei selgitanud, milliseid tõendeid hagejad peavad esitama. Antud vaidluses oli üks istung. Kohus ei taganud hagejatele võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid (vt. lahend 3-2-1-114-08). Kohus pidi täiendavalt selgitama, et hagejate seaduslik esindaja pidi põhistama kommunaalkulusid ja oma rahalisi võimalusi seoses laste kasvatamisega. Seega rikkus kohus selgitamiskohustust.

7(9)

Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele vastu, kuna hagejate nõue on ebaselge. Kui ringkonnakohus peab võimalikuks kaebuse lahendada, palub kostja jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, küll tuleb täpsustada otsuse resolutsiooni seda sisuliselt muutmata. Et kumbki hageja esineb menetluses kostja suhtes iseseisvalt, tuleb otsuse resolutsioonis märkida kummagi lapse kohta eraldi, millises ulatuses ja millise ajavahemiku eest on kostjalt tema ülalpidamiseks elatis välja mõistetud. Otsuse põhjendust tuleb vastavalt TsMS § 657 lg. 1 punktile 21 täiendada ja täpsustada.

Maakohus rahuldas hagejate esitatud elatishagid osaliselt, mõistes kostjalt neist kummagi kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses alates hagi esitamisest kuni vastava hageja täisealiseks saamiseni. Kuigi apellatsioonkaebuses ei ole selgelt märgitud, millise otsuse tegemist hagejad apellatsioonikohtult taotlevad, võib kaebuse põhjal siiski mõista, et hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega elatishagid rahuldamata jäeti, soovides seega esitatud elatishagide rahuldamist. Siiski ei võimalda apellatsioonkaebuses märgitu mõista, nagu sooviksid hagejad vaidlustada ka ajavahemikku, mille eest elatis kostjalt välja mõisteti. Et otsus vastab selles osas ka hagejate poolt kohtuistungil taotletule (tl. 116), ei käsitle kolleegium oma otsuses seda küsimust.

Maakohus hindas otsuses hagejate vajadusi ja pidas nendest tulenevalt elatise põhjendatud suuruseks seaduses sätestatud elatise miinimumsuurust 145 eurot kuus kummalegi hagejale. Kohus lähtus seejuures põhjendatult põhimõttest, mille kohaselt eelduslikult katab seaduses sätestatud elatise miinimumsuurus lapsele vajalikud kulutused ning hageja, kes soovib elatise väljamõistmist sellest summast suuremas ulatuses, peab põhjendama ja tõendama, et seaduses sätestatud miinimumsuurus ei ole tema põhjendatud vajaduste rahuldamiseks piisav. Sellele, nagu oleks hagejatel tervislikust olukorrast vmt. tulenevalt mingeid erivajadusi, ei ole hagi põhjendustes tuginetud. Maakohus käsitles otsuses hagejate poolt esiletoodud asjaolusid ja hindas nende tõendamiseks esitatud tõendeid ning leidis, et kostja poolt elatise maksmine seaduses sätestatud miinimumsuuruses on laste vajaduste rahuldamiseks piisav. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Siiski on maakohus jätnud tuvastamata hagejatele vajalike kulutuste täpsema suuruse, kuid selles osas saab kolleegium otsust täiendada. Maakohus viitas otsuses sellele, et erinevates menetlusdokumentides on hagejad näidanud ühtedele ja samadele kululiikidele väidetavalt vajalike kulutuste suuruse erinevalt, mööndes, et tegemist on vastuoluliselt esiletoodud asjaoludega. Kohus ei seadnud hagejatele väljamõistetava elatise suurust sõltuvusse hagejate ema sissetulekust, nagu apellatsioonkaebuses on ekslikult leitud; hagejate ema väidetest oma sissetulekute kohta ja nende mittevastavusest lastele väidetavalt tehtud kulutustele järeldas maakohus vaid vastuolu, mis andis kohtule aluse kahelda ka hagejatele väidetavalt vajalike kulutuste suuruses. Puudub alus selles osas maakohtu otsust muuta.

Mis hagejatele vajalikke kulutusi puudutab, siis on hagejad esitanud selle kohta tõepoolest vastuolulisi andmeid. Nii erinevad esialgses hagiavalduses (tl. 3 – 4) ja täpsustatud nõudeavalduses (tl. 48 – 50) märgitud kulud nii liigiti kui summaliselt oluliselt. Lõplikus nõudes ei ole arvestatud ka laste erinevat vanust ning sellest tulenevat erinevat elukorraldust ja vajadusi. Nii on, näiteks, praeguseks X-aastasele A. A-le vajalike kuludena arvesse võetud kulutusi huviringile „Vokaal“, kooli pikapäevarühmale, inglise keele tunnile, koolitarvetele jmt., kuigi see hageja taolistes tegevustes ei osale. Kui algses avalduses on kummalegi lapsele vajalikeks toidukuludeks arvestatud 80 eurot kuus, siis ei ole täpsustatud avalduses

8(9) taolisi kulutusi (lisaks lasteaiavõi koolitoidukulule) üldse arvesse võetud. Kui algselt on hagejatele vajalikeks igakuulistest kulutusteks riietusele ja jalanõudele peetud 85 eurot lapse kohta kuus, siis on täiendatud avalduses peetud selleks juba 111, 25 eurot kuus. Ka on täpsustatud avalduses igasuguse täiendava selgituseta suurendatud vajalikke kulutusi muudele kululiikidele, nagu transport, hügieenitarbed ja ravimid, mänguasjad ja raamatud, muud kulutused (s. t. sünnipäevad, teatrija kinokülastused jmt.). Samuti on selles peetud vajalikeks taolisi kulutusi, millega esialgses avalduses ei arvestatud ja mille hagejad on jaganud aasta või viie aasta peale. Taoline suvaline ja selgitusteta kululiikide ja kulutuste ulatuse muutmine ei muuda hagejate poolt esiletoodud asjaolusid täies ulatuses usutavaks. Selge on, et eluaset lapsed vajavad ja sellega on seotud kulutused, vajadus kulutada sellele 32 eurot ja elektrile veel 4, 46 eurot lapse kohta kuus, nagu hageja on väitnud, on usutav. Samas ei ole usutavaks tehtud vajadust kulutada riietele ja jalanõudele igakuuliselt ei 85 ega üle 111 euro, nagu hageja on väitnud; kostja on pidanud taolisi kulutusi ülemäärasteks, hageja ei ole taoliste kulutuste vajadust täpsemalt lahti kirjutanud, kolleegium hindab sellele kuluartiklile tehtavateks põhjendatud kulutusteks 50 eurot kuus. Hügieenitarvetele ja ravimitele on hagejad esialgu väitnud kuluvat kummagi lapse kohta 5 eurot kuus, raamatutele ning mänguasjadele 14 eurot kuus ning muudele kulutustele (teater, kino, sünnipäevad, külastused) 15 eurot kuus, taoliste kulutuste vajalikkus on ka usutav. Eespoolloetletud kulutustele kulub igakuuliselt kummagi lapse kohta 120, 46 eurot.

Lisaks kulub praeguseks X-aastase S. N. vajaduste rahuldamiseks igakuuliselt veel 79, 50 eurot: õpilase kuukaart 7 eurot (kostja omaksvõtt), mobiiltelefonile 10 eurot (võib eeldada, et koolis käival lapsel on tänapäeval mobiiltelefon, hageja nimetatud kulu ei ole ülemäära suur), kooli pikapäevarühma toiduraha 26 eurot (tl. 49 ja 81), koolitarbed 10 eurot (ei ole ülemäära suur) ja huviringi raha 36, 50 eurot (tl. 49 ja 79). Praeguseks X-aastase A. A. vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt veel lasteaiatasu 60, 30 eurot.

Kulutusi kaabeltelevisioonile ei saa arvestada – neid on temaga sõlmitud lepingu alusel teinud isik (G. M.), kellega ühes korteris lapsed küll elavad, kuid kelle sissetulekud ei tule kostjalt elatise väljamõistmisel arvesse (tl. 76), inglise keele tunnis osalemise kohta ei ole tõendeid esitatud, põhjendatud ei ole lasteaias käiva 5-aastase lapse vajadust mobiiltelefoni järele, taoline vajadus ei ole usutav.

Eespoolloetletud kulud S. N. vajaduste rahuldamiseks on 199, 96 eurot ja A. A. vajaduste rahuldamiseks 180, 76 eurot. Lisaks sellele on lastele vajalikeks kulutusteks ka teatud kulud toitumisele kodus (kuigi põhiosas toituvad lapsed üks koolis pikapäevarühmas ja teine lasteaias ning nende kuludega on eespool arvestatud), samuti transpordile (eespool ei ole arvestatud autotransporti, kulutusi sellele ei ole ka hagejad selgitanud) ning teatud erakorralisteks kulutusteks (ootamatud ühekordsed vajadused, olgu selleks üritused koolis vmt.), kuid taolised vajadused on kaetud kostjalt väljamõistetava elatisega. Arvestades lastele määratud riiklikku peretoetust 38, 34 eurot (kummagi lapse kohta 19, 17 eurot), peaksid kummagi lapse vajadused selleks, et nõuda kostjalt elatist seaduses sätestatud elatise miinimummäära ületavas ulatuses, ületama 309, 17 eurot (2 x kummagi vanema eelduslik osa

145 eurot + lapsele langev toetuseosa 19, 17 eurot). Kolleegium leiab, et sellises ulatuses hagejate vajadusi ei ole usutavaks tehtud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduses on vaidlustatud üksnes maakohtu poolt hagejate kommunaalkuludele antud hinnangut. Apellatsioonkaebuses heidavad apellandid maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist, mis seisnes selles, et kohus jättis kommunaalkuludega hagejate poolt nimetatud suuruses arvestamata, ilma et oleks teinud hagejatele ettepanekut esitada kommunaalkulude kohta täiendavaid tõendeid. Niisugune rikkumine oleks paikapidavuse korral andnud apellantidele aluse esitada apellatsioonikohtule maakohtus selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu esitamata jäänud tõendeid, hagejad ei ole aga soovinud ringkonnakohtule taolisi tõendeid esitada, seega ei ole ringkonnakohtule esitatud uusi tõendeid, mida kohtul oleks võimalik täiendavalt hinnata. Vaidluse tulemust see siiski ei

9(9) muuda, sest eespool on kolleegium hageja poolt märgitud kommunaalkulusid lastele vajalike kulutustena arvesse võtnud.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg. 1 alusel apellantide kanda, sest apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik