3-12-2023/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-2023

Otsuse kuupäev

19. detsember 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Oliver Sada kaebus Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse

osakonna 6. september 2012 ettekirjutuse nr 22 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Oliver Sada

Vastustaja Tartu linn

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 18. jaanuaril 2013. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Linnavalitsuse 2. augusti 2011 korraldusega nr 864 määrati projekteerimistingimused

Aiaääre tn 11 elamu laiendamiseks.

Enne ehitusprojekti koostamist ja ehitusloa väljaandmist asuti 2011 aastal Aiaääre tn 11 elamut

laiendama. 26. oktoobril 2011 koostas Tartu Linnavalitsuse paikvaatluse akt, milles seisab, et

"Tartus, Aiaääre 11 krundil asutavat ehitist on asutud laiendama pealeehituse teel. Umbes poolele

ehitisele on paigaldatud sarikad". Omanikule selgitati vajadust koostada projekteerimistingimuste

kohane ehitusprojekt ja taotleda ehitusluba.

Tartu Linnavalitsuse 20. juuli 2012 korraldusega nr 793 väljastati ehitusluba Aiaääre tn 11

üksikelamu laiendamiseks.

2. Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna 6. septembri 2012 ettekirjutusega nr 22

kohustati O. Sada viivitamatult peatama ehitusprojekti väline ehitustegevus Tartus Aiaääre 11

asuval ehitisel.

Ettekirjutuse kohaselt on ehitamisel rikutud ehitusseaduse (EhS) § 12 lg-st 1 tulenevat nõuet

ehitada vastavalt ehitusprojektile. Täpsemalt on ehitise tänavapoolne räästas 0,65 m kõrgemal,

hoovipoolne räästas 0,453 m kõrgemal ja katusehari 0,36 m kõrgemal, kui ehitusprojekt ette näeb.

3. 24. septembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse O. Sada kaebus Tartu Linnavalitsuse

arhitektuuri ja ehituse osakonna 6. septembri 2012 ettekirjutuse nr 22 tühistamiseks. Kaebus võeti

Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012 määrusega menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Kaebaja taotleb ettekirjutuse tühistamist kuna see ei ole seadusega kooskõlas, proportsionaalne

ega vasta vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatav

ettekirjutus on põhjendamata. Ettekirjutuses puuduvad viited õigusnormidele, mille alusel võib

haldusorgan peatada ehitustegevuse viivitamata.

Ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud ehitise ohtlikkust. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus

ei ole täidetav, kuna puudub selle konkreetsus ning viited sellele, kuidas ohustab kaebaja pooleli

olev ehitis kellegi elu, tervist, vara või keskkonda. Ettekirjutuse tegija ei ole ka ise kindel, kas

ehitis ohustab inimeste elu, tervist, vara või keskkonda, seega tugineb linnavalitsus vaid oletustele.

27. augusti 2012 mõõtmise aruandes on küll aadressiks märgitud Aiaääre 11, kuid mõõtmise

aruandes ei ole midagi ühist tegeliku olukorraga sellel krundil.

5. Kaebaja märgib, et ettekirjutus ei sisalda EhS § 61 lg 4 p-s 3 tulenevat kohustust suunata

kaebaja edasist tegevust.

6. Ettekirjutuses ei ole selgitatud, mida mõeldakse „projektivälise ehitamise all“. Kaebaja arvates

on tegemist niivõrd laialt tõlgendatava kohustusega, et kaebajal puudub võimalus haldusakti täita.

7. 25. novembril 2012 esitas O. Sada täiendava seisukoha. Kaebaja leiab, et 20. juulil 2012 antud

ehitusloas olev väide, et ehitis on ca 45 cm kõrgem oli paljasõnaline ning nn mõõtmine toimus

käepäraste vahenditega. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus maapinnast mõõdetuna on ehitis

veidi kõrgem maja otsast mõõtes (mitte aga maja peasissekäigu ees), mille saab lahendada ka

maapinna täitega.

Ettekirjutuse aluseks olev mõõtmine on teostatud vale lähteülesande alusel. Mõõdetud on

vundamendist mitte aga põrandapinnast, millel asub hoone nullpunkt. Majandus- ja

kommunikatsiooniminister on määrusega kehtestanud tehniliste andmete loetelu, mille § 23 lg 3

kohaselt täiskõrgus on hoone kõrgus esimese korruse puhtast põrandast pööningu vahelae

soojusisolatsioonini. Seega tuleb kaebaja hinnangul ehitise kõrgust mõõta puhta põranda pinnalt.

Tartu linna ehitusmäärus § 26 lg 4 p 4 määrab hoone esimese korruse põrandapinna kõrguseks (+/-

0,00). Seega põrandapinna kõrgus +/-0,00 ei võrdu vundamendi pealse kõrgusega nagu on

tahtlikult ja eksitavalt mõõtmistulemusi analüüsides järeldatud ettekirjutuses nr 22. Kaebaja

märgib, et teostatud mõõtmistööde tulemusel on võrdsustatud vundamendi piir nullpuntiga.

8. Kaebaja viitab riigikohtu 15. veebruari 2005 lahendile nr 3-3-1-90-04, mille kohaselt

haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt aktide andmiseks vältimatult

vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja

asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja

selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui

isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Kaebaja on seisukohal, et Tartu linn

ei ole seda nõuet täitnud.

Vastustaja vastuväited

9. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatav ettekirjutus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

10. Vastustaja on seisukohal, et esinevad alused ehitustegevuse viivitamatuks peatamiseks ning

õiguslik alus on vajalikus mahus ka ettekirjutuses eneses välja toodud.

Juhul, kui ehitamise käigus ei peeta kinni ehitusprojektist, annavad ettekirjutuse tegemiseks aluse

EhS § 61 lg 1 p 3 (õigus teha ettekirjutus) ning EhS § 61 lg 4 p 2 (õigus nõuda ehitamise täielikku

peatamist). EhS § 61 lg 4 p 2 nimetamata jätmine ettekirjutuse tekstist tuleb lugeda ebaoluliseks

ehk vormiliseks puuduseks, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja viitab Riigikohtu

halduskolleegiumi 5. novembri 2008 lahendile nr 3-3-1-49-08 (p 10), milles on leitud, et

vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud aktis ei oleks märgitud

õiguslikku või faktilist alust.

11. Vastustaja leiab, et ettekirjutuses on piisavalt põhjendatud ehitise ohtlikkust.

Ettekirjutuses on põhjendatud, et "kuna ehitamisel ei järgita registreeritud ehitusprojekti, ei saa

olla ka kindel, et ehitatav ehitis vastab ehitisele ette nähtud nõuetele ning ei kujuta endast ohtu

inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale". vastustaja märgib, et omavolilisele ehitamisele

järgneb ehitusjärelevalve praktikas valdavatel juhtudel viivitamatu peatamise nõue ilma isiku

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Ehitusprojektist erinev ehitamine on potentsiaalselt seotud

ohuga, mis oma realiseerumise korral võib kaasa tuua suurema või väiksema määraga kahju

tekkimise.

12. Vastustaja on seisukohal, et EhS § 61 lg 4 p 3 tuleneva nõude puudumine ettekirjutuses on

õiguspärane ja põhjendatud.

Tegemist on ettekirjutusega, mis on tehtud HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt menetlusosalise arvamust

ja vastuväiteid ära kuulamata, projektivälise ehitustegevuse viivitamatu peatamise eesmärgil.

Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 10. detsembri 2010 lahendile nr 3-3-1-72-10, (p

16) milles on leitud, et kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid, mil haldusmenetlus

võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine

olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. Sellest seisukohast tulenevalt on vastustaja

seisukohal, et menetlusosalist ära kuulamata ei ole võimalik panna isikule kohustusi olukorras, kus

ei ole teada isiku huvi edasise ehitustegevuse suhtes. EhS § 61 lg 4 p 3 tuleneva nõude esitamine

aga eeldab isiku ärakuulamist ja kaalutlusotsuse tegemist ning nõudega võivad kaasneda rahalised

kohustused. Vastustaja märgib, et ehitusjärelevalve praktikas peetakse põhjendatuks, et

menetlusosalisele ei saa näiteks panna endise olukorra taastamise kohustust kui isiku enese huvi

on algatada täiendava ehitusloa taotlemise menetlust või ehitise seadustamist. Samuti ei ole

menetlusosalist ära kuulamata ja viivitamatut ehitusjärelevalve sekkumist nõudva ehitustegevuse

puhul võimalik kohustada isikut ettekirjutusega ehitise seadustamiseks kuna kirjeldatud

menetlusstaadiumis ei ole kiire sekkumise vajaduse tõttu teada ega võimalik viivitamatult välja

selgitada, kas projekteerimistingimused ehitise seadustamist üleüldse võimaldavad.

13. Vastustaja on seisukohal, et ettekirjutus nr 22 on õiguspärane, selge ja põhjendatud.

Tartu Linnavalitsuse 20. juuli 2012 korraldusega nr 793 väljastati ehitusluba Aiaääre tn 11

üksikelamu laiendamiseks. Korralduses nr 793 on selgelt väljendatud, et linnavalitsus on ehitusloa

väljastamisel seisukohal, et ehitustegevuse jätkamisel tuleb hoone viia vastavusse väljastatud

projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga. Seega pidi kaebaja pärast

ehitusloa saamist jätkama ehitustäid ehitusprojekti kohaselt. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja

pidi igalt isikult nõutava hoolsuskohustuse raames välja selgitama ja aru saama, et ehitustegevust

võib jätkata vaid olukorras, kus ehitise konstruktsiooniosa (s.t räästa ja katuseharja kõrgused) on

viidud vastavusse ehitusprojektiga. Seega ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et kaebajal puudub

võimalus ettekirjutust täita, kuna ettekirjutus ei ole konkreetne.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ettekirjutuses ei ole selgitatud mida mõeldakse

„projektivälise ehitamise“ all. Kaebaja omab ehitustegevuse kohta põhjalikku dokumentatsiooni

(projekteerimistingimused, ehitusprojekt, ehitusluba) ning saab sellest tulenevalt ettekirjutuses

olevaid andmeid tegelikkusega ning ehitusdokumentatsiooni andmestikuga võrrelda. Lisaks on

ettekirjutuses selgelt välja toodud, millises ulatuses on teostatud ehitustegevus (hoovi- ning

tänavapoolse räästa kõrguse ja katuseharja absoluutkõrguse mittevastavus ehitusprojektile)

väljunud ehitusprojekti raamidest. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et ettekirjutuses

puudub igasugune põhjendus, on ilmselgelt liialdatud.

14. 22. novembril 2012 esitas vastustaja kohtule täiendava seisukoha. Vastustaja selgitas, et Tartu

Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna ettekirjutusest nr 22 puudus EhS § 61 lg 4 p 3

nimetatud kohustus ka seetõttu, et lammutamisettekirjutuse tegemine ei kuulu ehitusjärelevalvet

teostava isiku pädevusse. EhS § 40 lg 2 kohaselt peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik

sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud

tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Seega on EhS § 40 lg 2 kohaselt lammutamisettekirjutuse

tegemise pädevus (kuna sellega võivad kaasneda rahalised kohustused ja intensiivsem põhiõiguste

riive võrreldes ehitise seadustamise võimalustega) vaid linnavalitsusel.

15. 30. novembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse vastustaja täiendav seisukoht. Vastustaja

osutab, et kaebaja 25. novembril 2012 esitatud täiendav seisukoht sisaldab vaidluse eseme

seisukohalt asjakohatuid väiteid ja informatsiooni.

Vastustaja märgib, et mõõtmistulemuste erinevus on objektiivselt põhjendatav. Ettekirjutuse

tegemisel on lähtutud ametlikest mõõtmistulemustest. Asjaolu, et kaebaja nimetab varasemaid

mõõtmistulemusi ja mittevastavustele viitamisi paljasõnalisteks, ei oma vastustaja hinnangul

ettekirjutuse õiguspärasuse hindamise seiskohast tähtsust. Kaebajale etteheidetav mittevastavus on

kinnitatud Metricus OÜ mõõtmistulemustega. Mittevastavused on esitatud mõõtmistulemuste ja

ehitusprojekti võrdluses. Ettekirjutuses ei ole tuginetud varasematele mõõtmistulemustele.

Ehitusprojekt eeldas ehitustegevuse jätkamise esimeste toimingutena hoone vastavusse viimist

projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et arhitektuuri- ja ehituse osakond on ebapiisavalt süüvinud

asjaga seotud dokumentidesse. Vastustaja on otsesõnu lähtunud ehitusprojektiandmetest.

Vastustaja märgib, et nullpunkt (+/-0.00) on kantud ehitusprojektile kaebaja enese poolt esitatud

andmete kohaselt. Kaebaja väide, et Aiaääre 11 asuva hoone puhul ei ühti esimese korruse

põrandapind vundamendi kõrgusega, on paljasõnaline.

Kohtu seisukoht

16. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati O. Sada viivitamatult peatama ehitusprojekti väline

tegevus Tartus, Aiaääre 11 kinnistul.

O. Sada peab ettekirjutust õigusvastaseks, sest ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus ei ole

selge ning seetõttu ei saa ettekirjutust täita, ettekirjutuse aluseks olevad andmed ei vasta

tegelikkusele ning ettekirjutus on motiveerimata. Lisaks on kaebaja seisukohal, et vastustaja oleks

ettekirjutuses pidanud panema kaebajale kohustuse edasisteks toiminguteks tulenevalt EhS § 61 lg

4 p-st 3.

17. Asjas ei ole vaidlust selles, et O. Sada alustas omavoliliselt Aiaääre 11 kinnistul asuva hoone

laiendamist pealeehitamise teel 2011. aastal. Pärast vastava ettekirjutuse tegemist taotles kaebaja

Tartu Linnavalitsuselt ehitamiseks ehitusluba. Ehitusluba nr 793 väljastati kaebajale 20. juulil

2012.

18. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ei oleks ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus selge ega

täidetav.

Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole otseselt nimetatud milliste konkreetsete tööde osas ehitus peatada

tuleb. Kuid sellest ei tulene veel, et kaebajale tehtud ettekirjutus ei oleks piisavalt täpne ega

kaebaja poolt täidetav.

Ettekirjutuse (tl 6) kohaselt on vaidlusaluse hoone tänavapoolne räästas 0,65 m, hoovipoolne

räästas 0,453 m ja katusehari 0,36 m kõrgemal, kui ehitusprojekt ette näeb. Kaebajale väljastatud

ehitusloas (tl 53-55) on märgitud, et 7. juunil 2012 teostas arhitektuuri ja ehitusosakonna

järelevalveteenistus paikvaatluse Aiaääre 11 kinnistul, kus tuvastati, et omavoliliselt ehitatud

hoone kõrgus maapinnast harjani on 9,95 m, mis ei vasta kaebajale väljastatud

projekteerimistingimustele. Ehitusloa taotlemiseks esitatud parandatud ehitusprojekt vastab

projekteerimistingimustes lubatud suurimale kõrgusele maapinnast, s.o 9,5 m. Linnavalitsus asus

seisukohale,

et

ehitustegevuse

jätkamisel

tuleb

hoone

viia

vastavusse

väljastatud

projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga.

Seega oli kaebaja hiljemalt ehitusloa väljastamisel teadlik sellest, et ehitamise jätkamisel tuleb

omavoliliselt

püstitatud

ehitise

kõrgust

vähendada.

Kaebuses

ja

hilisemates

menetlusdokumentides väljendatud kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et kaebaja ei ole pärast

ehitusloa väljastamist teinud toiminguid ehitise kõrguse vähendamiseks. Vastupidi, ehitamist

jätkates asus kaebaja tegema töid olemasoleva olukorra põlistamiseks.

Kohtu hinnangul oli O. Sadal ehitusloast tulenevalt kohustus välja selgitada, millises osas

omavoliliselt püstitatud ehitis ümberehitamist vajas ning millised tööd selleks teha tuleb.

Ehitamise alustamisega enne ehitusloa väljastamist vastuolus EhS 12 lg 2 p-ga 1 võttis kaebaja

riski, et ehitis ei vasta hilisema ehitusloa tingimustele. Ehitusloa väljastamisel ei tee kohalik

omavalitsus ettekirjutusi tehtavate tööde, nende mahtude, järjekorra või töövõtete kohta, selleks, et

ehitusloa taotlejal oleks selge, et ehitamine toimub ehitusprojekti kohaselt. Sarnaselt ei näe

ehitusseadus ette vastustaja kohustust ehitise omanikule tehtavas ettekirjutuses ehitustehniliste

detailide märkimist, kui isikule pandav kohustus on arusaadavaks tehtav üldise tingimuse kaudu,

näiteks viitega ehitusprojektile.

Seetõttu on kohus seisukohal, et ettekirjutus projektiväliste tööde peatamise kohta on piisavalt

selge. Projektikohaste ja projektiväliste tööde eristamise koormuse panemine kaebajale ei ole

ebaproportsionaalne. Ehitusprojekti järgimine ehitamisel on kaebaja seadusjärgne kohustus

tulenevalt EhS § 12 lg-st 1. Seega peab kaebaja ehitama asudes olema valmis selle kohustuse

täitmiseks, vajadusel ka eriteadmistega isiku abi kasutades.

19. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles nagu oleks ettekirjutus õigusvastane seetõttu, et selle

aluseks olevad andmed ei ole õiged.

Ettekirjutus tugineb Metricus OÜ 27. augustil 2012 teostatud geodeetilistel mõõtmistel saadud

andmetele. Hoone kõrgusmärkide mõõtmise aruande kohaselt (tl 44-47) on maapinna absoluutseks

kõrguseks ehitise tänavapoolses küljes 33,65 m ja räästa absoluutseks kõrguseks 37,44 m;

maapinna absoluutseks kõrguseks hoovipoolses küljes 33,74 m ja räästa absoluutseks kõrguseks

37,38 m; katuseharja kõrguseks 43,76. Kaebaja ei ole nimetatud andmeid kahtluse alla seadnud.

20. Kaebaja hinnangul on mõõtmiste käigus ebaõigesti määratud ehitise kõrguse nn nullpunkt,

millest arvestada hoone kõrgust. Metricus OÜ mõõtmisel määrati nullpunkt ehitise vundamendi

kõrgusele, s.o absoluutse kõrgusega 34,42 m. Kaebaja väitel on ehitise projektijärgne nullpunkt

määratud esimese korruse põrandapinna kõrgusele. Vundamendi pealne pind on tunduvalt allpool

olev pind.

21. Kohtu hinnangul ei järeldu kaebaja väidetest, et ettekirjutuse aluseks olevad andmed oleksid

ebaõiged. Kaebaja seisukohtade lisana kohtule esitatud projektijoonistest (tl 74-78) alusel ei ole

võimalik tuvastada, et OÜ Metricus mõõtmisel oleks nullpunkt määratud erinevalt projektis

märgitust. 8. novembri 2012 määruses juhtis kohus kaebaja tähelepanu sellele, et tal tuleb

tõendada väidet mõõtmistulemuste ebaõigsuse kohta.

Erinevalt kaebajast on vastustaja seisukohal, et Tartu linna ehitusmääruse § 26 lg 4 p-le 4 vastavalt

on vaidlusaluse ehituse nullpunkt määratud olemasoleva hoone esimese korruse põrandapinnale

ning mõõtmise aluseks olnud vundamendiosa on ehitusprojektis määratletud samale kõrgusele.

Projektijooniste (tl 49) vaatlemisel ilmneb, et ehitise nullpunkti kõrgus ühtib hoone vundamendi

kõrgusega. Kohus nõustub, et ehitusloa taotlejana vastutab kaebaja ehitusprojektis kajastatud

andmete õigsuse eest. Ehitamise kontrollimisel on vastustaja õigustatud tuginema ehitusloa

aluseks oleva ehitusprojekti andmetele.

22. Ka OÜ Metricus mõõtmiste ja projektijooniste ülejäänud andmed kinnitavad kaudselt

nullpunkti määramise õigsust. Projektijooniste järgi on ehitise kõrguseks 9 m nullpunktist.

Maapind asub 0,5 allpool nullpunkti. Seega on ehitise kõrguseks ette nähtud kokku 9,5 m.

Mõõtmistulemuste kohaselt on ehitise kõrguseks maapinnast enam kui 10 m. Null punktina

määratletud vundamendiosa kõrgus maapinnast on 0,77 m ja 0,68 m vahel. Seega on ehitise

nullpunkt mõõtmistel määratud maapinna suhtes kõrgemale kui ehitusprojektil. Kohus osutab

samuti sellele, et ehitise nullpunkti tõstmine ei muudaks ehitise kõrgust maapinnast, mis oleks

jätkuvalt üle 10 meetri, s.o ca 0,5 m lubatust kõrgem. Räästa kõrgus maapinnast on

mõõtmistulemuste kohaselt samuti oluliselt suurem kui see ehitusprojektis ette on nähtud.

Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega varasemate mõõtmiste ebatäpsuse kohta. Vaidlust ei ole

selles, et enne ehitusloa väljaandmist ei viidud läbi ehitise kõrguse mõõtmist pädeva mõõtja poolt

kooskõlas mõõteseadusega. Samas nähtub andmetest, et vastustaja ei eksinud kaebaja kahjuks.

Kui ehitusloas on omavoliliselt püstitatud ehitise katuseharja kõrguseks märgitud 9,95, siis OÜ

Metricus mõõtmisetulemused kinnitavad, et tegelikult ületab ehitise katuseharja kõrgus 10 m.

Lisaks ei ole varasemad mõõtmised olnud aluseks vaidlustatud ettekirjutusele.

Seetõttu on kohus veendunud, et vaidlusalune ehitis ei vasta katuse räästa ja harja kõrguse osas

ehitusprojektile ning mittevastavus ei ole väheoluline.

23. Kaebaja on viidanud võimalusele viia ehitis projekti nõuetega kooskõlla maapinna tasapinna

tõstmise kaudu. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks võtnud samme maapinna tõstmiseks või

selgitanud, kas maapinna tõstmine oleks sobilik abinõu ehitise mittevastavuse kõrvaldamiseks.

Ainuüksi kaebaja väide maapinna tõstmise või mõne muu abinõu kasutamise võimaluse kohta ei

saa kohtu hinnangul olla aluseks kaevatava ettekirjutuse tühistamiseks.

Kohus osutab siinjuures veel sellele, et ehitusloa väljastamisel on vastustaja kaalunud kaebaja

naabri vastuväiteid sademevee ärajuhtimise kohta ning leidnud, et sademevee ärajuhtimine

immutamisega kaebaja kinnistul on lubatav, sest kaebaja kinnistu on naaberkinnistust madalam.

Seetõttu ei ole kohtule selge, kas maapinna tõstmine ehitise ümber rohkem kui 0,5 meetri võrra on

kooskõlas väljastatud ehitusloaga.

24. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuses on esitatud andmed ja põhjendused mahus,

mis tagab ettekirjutuse otsustuse kujunemise jälgitavuse ning ettekirjutuse kontrollitavuse.

Vastustaja õigus ehitise omanikule ettekirjutuse tegemiseks tuleneb EhS § 59 lg-st 2 koostoimes

EhS § 61 lg 1 p-ga 3. Õigus teha ehitamise viivitamatu peatamise ettekirjutuse tuleneb EhS § 61 lg

4 p-st 3. Kohus nõustub vastustajaga selles, et EhS § 61 lg 4 p-le 3 viitamata jätmine on vormiline

puudus, mis ei võinud mõjutada asjas otsustamist ega saa HMS §-st 58 tulenevalt olla ettekirjutuse

tühistamise aluseks.

Ettekirjutusest nähtuvalt on vastustaja hinnanud põhjendatuks ehitamise viivitamatut peatamise

ettekirjutuse tegemise seetõttu, et ehitamisel ei järgita registreeritud ehitusprojekti ning sellest

tulenevalt, ei saa olla ka kindel, et ehitatav ehitis vastab ehitisele ette nähtud nõuetele ning ei

kujuta endast ohtu inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale.

25. Vastuses kaebusele on vastustaja selgitanud, et, kui ehitamine ei toimu enam ehitusprojekti

kohaselt on ehitis potentsiaalselt ohtlik (s.t vastav lahendus on kontrollimata ja selle ohutus ja

vastavus normidele hindamata) ning kõrgemate hüvede (nt elu, tervis) kaitseks e. viivitusest

tuleneva kahju ärahoidmiseks on ehitusprojekti välise ehitustegevuse peatamine igati põhjendatud

vastavalt HMS § 40 lg 3 p-le 1. Viivitamatu projektivälise ehitustegevuse peatamise nõue kannab

endas ka kaebajale enesele edasise ehitustegevusega tekkiva kahju ärahoidmise eesmärki. Edasine

projektiväline ehitustegevus võib hilisema lammutamisettekirjutuse korral suurendada kaebajale

tekkiva kahju ulatust.

Kohtu hinnangul kaevatav ettekirjutus haldusakti vormis üksnes kordab juba seadusest tulenevat

kohustust ehitada vastavalt ehitusprojektile ja viimases ettenähtud ulatuses. Seega kaebaja

seadusest tulenevaid õigusi ettekirjutusega täiendavalt ei piiratud. Kohustus astuda samme ehitise

projektiga kooskõlla viimiseks tuleneb ka kaebajale väljastatud ehitusloast. Nendel asjaoludel oli

põhjendatud ettekirjutuse tegemine viivituseta, eesmärgiga tagada avalik huvi seaduslikkuse

põhimõtte järgimiseks, samuti ehitamise ohutuse tagamiseks.

Kohus märgib siiski, et jätkuvast ehitamisest kaebajale tekkida võiva kahju ärahoidmise

kaalutlusel ettekirjutuse andmine kaebajat ennast ära kuulamata saab olla lubatav ainult

erandlikult. Käesoleval juhul ei olnud kahju suurenemise tõenäosus ega võimalik ulatus sellised, et

eraldi võetuna oleksid õigustanud ettekirjutuse viivitamatut andmist.

26. Vastavalt EhS § 61 lg 4 p-le 3 ettekirjutuses ehitusjärelevalvet teostav ametiisik kohustab

tegema edasise ehitamise, projekteerimise, ehitusuuringute, omanikujärelevalve, ehitusprojektide

või ehitiste ekspertiiside tegemise või ehitusjuhtimisega tegelemise või ehitise nõuetele vastavaks

viimise või ehitise kasutamise õiguspäraseks jätkamiseks vajalikke toiminguid.

Kaebaja leiab, et ettekirjutuse andmisel oleks vastustaja pidanud selle ette nägema ka EhS § 64 lg

4 p-s 3 nimetatud kohustuse. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu.

EhS 64 lg 4 sätestab milliseid kohustusi järelevalvet teostav ametiisik ettekirjutusega isikule panna

võib. Normi ei tule mõista selliselt, et EhS § 64 lg 4 kohustab ettekirjutuses sätestama kõik

erinevad võimalikud ettekirjutused. Ehitusjärelevalvet teostaval ametiisikul on kaalutlusruum

ettekirjutuse sisu üle otsustamisel arvestades ettekirjutuse tegemise faktilisi aluseid ja teise asja

otsustamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ettekirjutuse põhjendamise kohustus ei hõlma reeglina

kohustust selgitada miks mõni EhS § 64 lg 4 nimetatud võimalustest kasutamata jäetakse. Ka

kaevatava ettekirjutuse õiguspärasust ei mõjuta see, et kaebajale ei ole koheselt tehtud ka näiteks

lammutamisettekirjutust.

27. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viited ehitusloa väljaandmise eelsetele ja vaidlustatud

ettekirjutuse andmise järgsetele vastustaja toimingutele kaebajale kuuluva ehitise kontrollimisel ei

ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuvad. Kohus jätab need tähelepanuta.

28. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna

6. september 2012 ettekirjutus nr 22 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 30 eurot, mis jääb

kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, seega ei mõista kohus HKMS § 109 lg 1 kohaselt menetluskulusid

kaebajalt vastustaja kasuks välja ning need jäävad vastustaja enda kanda.

Tanel Saar

kohtunik