3-12-1599/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1599 Haldusasi K.R.u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k tühistamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse jätkamiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 20. novembril 2012

Menetlusosalised Kaebaja: K.R. Esindaja: v.adv Alar Eiche Vastustaja: Tallinna linn Esindaja: Inge Lumiste Kolmas isik: M.V. Kolmas isik: J.V.

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k. 2. Kohustada vastustajat Tallinnas Xxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks. 3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 4. Mõista Tallinna linnalt K.R.u kasuks välja menetluskulud 3200 (kolm tuhat kakssada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

2 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas Xxxxxxxx asuvad hooned ja krunt ning õigustatud subjektiks tunnistati selle vara osas M.E., kellele Xxxxxxxx hoone tagastati Tallinna Linnavalitsuse 10. veebruari 1994 korraldusega nr 199-k. Vara anti 31. märtsil 1994 koostatud akti nr 4 alusel üle M.E.ile. M.E. suri xx xx xxxx ning tema pärijaks on K.R.. 2. Viitega Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõikele 3 tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 13. septembri 1999 otsusega nr 10954 oma 22. novembri 1993 otsuse nr 1284 ning otsustas jätta M.E.i taotluse Xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1999 korraldusega nr 7114- k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 10. veebruari 1994 korraldus nr 199-k. 18. septembri 2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 rahuldas Tallinna Linnakohus Tallinna linna hagi K.R.u vastu, tuvastas 31. märtsi 1994 üleandmise akti nr 4 tühisuse ning tunnustas Tallinna linna omandiõigust Xxxxxxxx elamule. 3. 29. mail 2002 sõlmiti Tallinna linna ja M.V.e vahel Xxxxxxxx eluruumide erastamise müügija asjaõigusleping. 4. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega nr 12374 vaadati M.E.i vara tagastamise taotlus uuesti läbi, tunnistati Xxxxxxxx asuvad ehitised ja 1600 m2 suurune maa omandireformi objektiks ning tunnistati M.E. selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsus andis 23. mail 2012 korralduse nr 736-k (vaidlusalune korraldus), millega jäeti K.R.u taotlus Xxxxxxxx elamu tagastamiseks rahuldamata, kuna vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Kõnealuse linnavalitusse korralduse eelnõu seletuskirja kohaselt on elamu heauskseks omanikuks M.V. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 5. 30. juunil 2012 esitas K.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k tühistamist ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamist jätkama Xxxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja edaspidises tegevuses lähtuma 1994. aastal Tallinna Linnavalitsuse tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr B052/94, mille kohaselt oli Xxxxxxxx asuvad ehitised säilinud endisel individualiseeritud kujul. 13. novembril 2012 esitatud kaebuse täienduses taotles K.R., et kohus tuvastaks kas kohtuotsuse põhjendavas osas või kohtuotsuse resolutsioonis Tallinna linna ja M.V.e vahel 29. mail 2002 sõlmitud Xxxxxxxx eluruumide erastamise ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse. 6. Kaebaja leiab, et Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud ostu-müügileping on vastuolus ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keeluga. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu poolt kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud otsuse punktidele 30 ja 32, 34, 35 ja 37. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-40-00 ning leiab, et kohalik omavalitsus on pädev vara tagastamise küsimuse otsustamisel lahendama tehingute tühisuse küsimuse ning võtma vastu vara tagastamise korralduse sõltumatuna sõlmitud eluruumide erastamise ostumüügilepingute tühisuse tunnustamisest kohtus. Kaebaja hinnangul on väär vaidlustatud

3 korralduses esitatud seisukoht, et Xxxxxxxx elamu on M.V.e heauskses omandis. Siinkohal märgib kaebaja, et lisaks ORAS § 18 lõikele 1 keelas ka eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) § 3 lg 5 p 4 ning tehingu tühisus tuleneb antud juhul müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lõikele 2. Kaebaja viitab ka Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-2-1-3-04, 3-2-1-95-01 3-2-1-72-07. Kaebaja leiab, et vastustaja ei saa tugineda heausksele omandamisele, kuna eluruumide erastamise kohustatud subjektina pidi Tallinna linn olema teadlik võimalikust tehingu tühisusest. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 2-08-86010, kus kaebaja hinnangul käesolevaga sarnastel asjaoludel tuvastati 1998. aastal sõlmitud eluruumi müügija asjaõiguslepingu tühisus. Kaebaja toob ka välja, et Tallinna linn on vaidlusaluses müügilepingus müüjana ebaõigesti kinnitanud, et erastamise objektiks oleva vara suhtes pole esitatud vara tagastamiseks taotlust ning vastupidisest asjaolust oli teadlik nii Tallinna Linnavalitsus kui ka M.V.. 7. Viimaks leiab kaebaja, et tal on mõistlik eeldada ja loota, et vara tagastamisel arvestatakse Tallinna Linnavalitsuse poolt 1994. aastal tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnanguga nr B052/94, mille kohaselt olid Xxxxxxxx asuva majavaldus on 1994. aastal, kui vara tagastati, säilinud endisel individualiseeritud kujul. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-30-00. Kaebuse täienduses esitatud taotlust tuvastada Tallinna linna ja M.V.e vahelise erastamise ostu-müügilepingu, põhjendab kaebaja esiteks sellega, et maakohus tagastas kaebaja poolt sama esemega maakohtule esitatud hagi (tsiviilasi nr 2-12- 29794). Kaebaja leiab, et halduskohtu volitus vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 5 lõikest 2. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Tallinna linn vaidleb K.R.u kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon juhindus oma 13. septembri 1999 otsuse tegemisel muu hulgas Riigikohtu määrusest kohtuasjas nr 3-3-1-6-99, kus leiti, et ÕVVTK kohalikud komisjonid peavad juhul, kui nad avastavad, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. Samuti juhib vastustaja tähelepanu sellele, et K.R. vaidlustas kohtus eelnimetatud ÕVVTK linnakomisjoni otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 27. septembri 1999 korralduse nr 7114-k, ent kaebus jäeti rahuldamata ja vastav kohtuotsus jõustus 9. mail 2001. Vastustaja leiab, et Tallinna Linnakohtu 18. septembri 2001 otsusega tsiviilasjas 2/3/30-1467/00 tuvastati M.E.ile vaidlusaluse vara üleandmise akti tühisust ja Tallinna linna omandiõigust Xxxxxxxx hoonetele ning eeltoodut arvestades võeti Xxxxxxxx elamu Tallinna Linnavalitsuse 13. märtsi 2002 korralduse nr 772-k alusel Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ning 29. mail 2002 sõlmisid Tallinna linn ja M.V. Xxxxxxxx eluruumide erastamise ostu-müügilepingu ning vaidlusalune elamu on M.V.e heauskses omandis, mistõttu selle tagastamine pärast ÕVVTK Harju Maakonnakomisjon poolt M.E.i vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist 14. aprillil 2011, ei ole enam ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt võimalik.

4 9. Vastustaja selgitab, et sõlmis Xxxxxxxx asuvate eluruumide erastamise ostumüügilepingu 29. mail 2002 ehk olukorras, kus 9. mail 2001 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas II-3/119/2001 oli tuvastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1999 otsuse nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27. septembri 1999 korralduse nr 7114-k õiguspärasus ning kohtuotsusega tsiviilasjas 2/3/30-1467/00) oli tunnustatud Tallinna linna omandiõigust Xxxxxxxx hoonetele. Vastustaja leiab, et seega oli müügilepingu sõlmimise ajaks lõppenud kohtulik vaidlus vara tagastamise küsimuses ning eelnimetatud haldusaktid olid omandanud seadusjõu. Vastustaja rõhutab, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast kohtuasjas 3-3-1-6-99 tehtud otsuses tuli M.E.i vara tagastamise avaldus rahuldamata jätta ning sellega vara tagastamise menetlus lõppes ning vaidlusaluse ostumüügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahendamata vara tagastamise taotlusi ning ORAS § 18 lõikes 1 ja EES § 5 p-s 4 sätestatud tingimus ostu-müügilepingu sõlmimiseks täidetud. Vastustaja hinnangul Riigikohtu seisukohad, mis on võetud pärast 29. maid 2002, mil sõlmiti kõnealune erastamise ostu-müügileping, ei väära tõika, et Xxxxxxxx asuvad eluruumid erastati õiguspäraselt ja et üürnik on omandanud need heauskselt. Samuti ei pea vastustaja asjakohaseks kaebuses toodud viidet Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 2-08-86010, kuna nimetatud lahendis on kohus tuvastanud erastamise ostu-müügilepingu tühisuse seetõttu, et müügilepingu sõlmimise ajal oli olemas kehtiv Tallinna Linnavalitsuse korraldus, millega otsustati kõnealune vara õigustatud subjektile tagastada, erinevalt käesolevast juhust, mil kehtisid haldusaktid, millega oli lõplikult otsustatud vara mitte tagastada. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT 10. Kohtumenetlusse kolmandate isikutena kaasatud M.V. ja J.V. vaidlevad K.R.u kaebusele vastu ning toetades kohtuistungil Tallinna linna seisukohti, taotlevad kaebuse rahuldamata jätmist. Kirjalikult esitatud seletuses (tl 94) leiab M.V. esiteks, et Xxxxxxxx elamu näol ei ole üldse tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, viidates Tallinna linnaarhiivi 14. novembri 200 kirjale nr 1-7/460 (tl 95) ning Riigiarhiivi 27. märtsi 2012 arhiiviteatisele 18- 7-3.6/1867/OM (tl 96). Samuti on kolmas isik seisukohal, et vaidlusalune elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning see asjaolu selgus lõplikult 1999. aastal. Kolmas isik leiab, et K.R. on esitanud vara õigusvastase võõrandamise kohta valeandmeid ning selgitab samas, et on koos perega elanud Xxxxxxxx elamus alates 1969. aastast ning tema ja tema perekonna töö tulemusena, on maja praeguseks heas seisukorras. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Kaalunud menetlusosaliste väiteid ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et K.R.u kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k tuleb selle õigusvastasuse tõttu tühistada, kohustades linnavalitsust Xxxxxxxx asuva vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks. Vaidlusalune haldusakt on õigusvastane, kuivõrd selle andmisel on lähtutud ekslikust eeldusest, et vaidlusalune vara on kolmanda isiku heauskses omandis. Alltoodud põhjustel leian, et 29. mail 2002 Tallinna linna ja M.V.e sõlmitud ostu-müügileping, mis sisaldab ka pooltevahelist asjaõiguslikku kokkulepet Xxxxxxxx elamu omandiõiguse üleandmise kohta, on ORAS § 18 lõikest 1 tühine, mis tähendab, et selle lepingu alusel ei ole kolmandal isikul

5 tekkinud omandit vaidlusalusele elamule. Põhjendamatu on kaebuse täienduses esitatud alternatiivne taotlus tuvastada eelnimetatud tehingu tühisus kohtuotsuse resolutiivosas, samuti ei saa põhjendatuks pidada kaebaja taotlust kohustada linnavalitsust jätkama vara tagastamise menetlust, lähtudes AS Ehitusekspert poolt 1994. aastal koostatud eksperthinnangust Xxxxxxxx elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus, samuti nagu muud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel lahendatavad küsimused, mis ei ole siduvalt lahendatud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega, tuleb Tallinna Linnavalitsusel iseseisvalt otsustada vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel. Vaidlusaluse vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist ei ole linnavalitsus käesolevas asjas vaidluse all olevas korralduses käsitlenud. Halduskohtu pädevuses on haldusorganite avalik-õigusliku iseloomuga tegevuse järelkontroll ning kohus ei tuvasta haldusõigussuhte elemente või olulisi asjaolusid enne haldusorganit viimase eest. 12. Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k faktiliseks aluseks on eeskätt asjaolu, et Xxxxxxxx elamu on füüsilise isiku heauskses omandis. Linnavalitsus on selle asjaolu vääralt tuvastanud, mistõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane. Kuni 12. oktoobrini 2006, see tähendab ka 2002. aastal, mil sõlmiti Tallinna linna ja M.V.e vaheline elamu ostu-müügileping, kehtis ORAS § 7 lg 3, milles sätestati, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Samas sätestati ORAS § 18 lõikes 1, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigija kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Viidatud normis sätestati sõnaselgelt, et seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 selgitas Riigikohus, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohus märkis, et selline keeld pidi kehtima kuni ORAS § 7 lõikes 3 sätestatud riikidevahelise kokkuleppe jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohus võttis kõnealuses lahendis selge seisukoha, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006. Keeld sellist vara erastada tulenes ORAS § 18 lõikest 1 ning samas sättes nähti ette, et seda keeldu rikkuv tehing on tühine. 13. Vastustaja seisukoht, et vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli Xxxxxxxx vara tagastamise küsimus lõplikult lahendatud, ei ole õige. On tõsi, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1999 otsusega nr 10954 otsustati jätta M.E.i avaldus Xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Samuti tunnistas Tallinna Linnavalitsus 27. oktoobri 1999 korraldusega nr 7114-k kehtetuks oma 10. veebruari 1994. korralduse nr 199 kõnealuse vara tagastamise kohta. Formaalselt ei kehtinud seega 2002. aastal, mil Tallinna linn ja M.V. sõlmisid elamu ostu-müügilepingu, haldusakti, millega oleks kõnealune

6 elamu otsustatud tagastada, ent kehtis haldusakt, millega oli otsustatud jätta M.E.i taotlus rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei saa aga ÕVVTK linnakomisjoni 13. septembri 1999 otsust käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. ÕVVTK linnakomisjoni otsus, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti, samuti nagu sellise otsuse kohta tehtud kohtuotsused, ei lõpetanud ORAS § 7 lõikest 3 ning § 18 lõikest 1 tulenevat moratooriumi ehk keeldu Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või võõrandada. Eelviidatud lahendi punktis 42 selgitas Riigikohus, et kohtuotsused, millega on vara tagastamise kohta tehtud haldusotsused ORAS § 7 lg 3 alusel tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud, tehti ORAS § 7 lõikes 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Leian, et samamoodi tuleb käsitada ka kohtuotsuseid, millega on rahuldamata jäetud kaebus haldusotsustuse peale, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti. Käesolevas asjas on selliseks kohtulahendiks Tallinna Halduskohtu otsus kohtuasjas 3- 679/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas II-3/119/2001. 14. Eelviidatud kohtuotsused, samuti nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1999 otsus nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1999 korraldus nr 7114-k lähtusid Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-6-99 võetud seisukohast, et kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et ümberasujate või nende pärijate taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei saa lahendada omandireformi aluste seaduse alusel. Viidatud otsuses ei võtnud aga Riigikohus seisukohta, et ümberasujatele kuulnud vara oleks võimalik erastada või et tegemist oleks sootuks varaga, mis ei ole omandireformi objektiks ning millele ei kohaldu ORAS § 18 lõikest 1 tulenev võõrandamise keeld. Võttes seisukoha, et ORAS § 7 lg 3 ei võimalda vara tagastada omandireformi aluste seaduses sätestatud alustel, ei võtnud Riigikohus seisukohta, et see vara üldse tagastamisele ei kuulu. 15. Riigikohtu poolt kohtuasjades 3-3-1-6-99 ja 3-3-2-1-07 võetud seisukohtadest tuleneb, et Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara, oli põhimõtteliselt omandireformi objektiks. Kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni 12. oktoobril 2006 olnuks selle vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse saanud lahendada vaid riikidevahelise kokkuleppega. Asjaolu, et sellist riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ei olnud ning et omandireformi aluste seaduse alusel selle vara tagastamist ega kompenseerimist toimida ei saanud, ei tähendanud, et seda vara oleks võinud võõrandada muuhulgas eluruumide erastamise seaduse alusel. Seetõttu ei saa ÕVVTK linnakomisjoni 1999. aasta otsust, millega M.E.i avaldus rahuldamata jäeti, käsitada Xxxxxxxx tagastamise ja kompenseerimise küsimuse lõpliku lahendamisena. 16. Siinkohal tuleb märkida, et ORAS § 7 lg 3 ei välistanuks kuidagi seda, et ümberasunutele vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks lepitakse seal nimetatud riikidevahelises

7 kokkuleppes kokku hoopis teistsugused alused ja tingimused, kui olid ette nähtud muu omandireformi objektiks oleva vara tagastamisel ja kompenseerimisel ORAS-e järgi. Seejuures ei laienenud kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal Saksamaale ümberasunutele ja nende pärijatele ka ORAS alusel kehtestatud vara tagastamise avalduste esitamise tähtajad. Riigikohus leidis kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis, et välistada ei saa sedagi, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Seejuures möönis Riigikohus võimalust esitada selliseid avaldusi pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumist. Eelnevast tuleneb samuti, et kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal ei olnud võimalik lõplikult otsustada Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise küsimust ning seega ei saanud selles osas teha mistahes lõplikke otsuseid, mis oleksid andnud võimaluse selliseks varaks olevas elamus asuvate eluruumide erastamiseks. 17. Kuivõrd ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut ei sõlmitud ning Saksamaale ümberasujatele vara tagastamise ja kompenseerimise tingimusi ja korda selle normi alusel ei reguleeritud, siis oli ORAS § 18 lõikest 1 tuleneva tehingute tegemise keelu aluseks sellise vara puhul asjaolu, et tegemist oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud varaga. Kõnealune keeld ei piirdunud üksnes sellise ümberasunutele kuulunud varaga, mis oli avalduse alusel tunnistatud omandireformi objektiks või mille puhul oli kehtiva haldusaktiga (ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega) tuvastatud selle õigusvastane võõrandamine. Kuna ORAS § 7 lõikest 3 tulenes, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara ei olnud võimalik tagastada ORAS alusel, ei olnud sellise vara kohta kogu ORAS § 7 lg 3 kehtimise aja jooksul alust teha Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36 «Õigusvastasel võõrandatud vara tagastamise kord» punktis 19 sätestatud otsust, millega oleks vara võõrandamise õigusvastasus kindlaks määratud. Sellest omakorda tuleneb, et omandireformi korraldanud haldusorganitel ei olnud ka mistahes alust otsustada seda, kas mingi konkreetne vara, mis kuulus enne 16. juunit 1940 isikule, kes riikidevahelise kokkuleppe alusel Saksamaale ümber asus, oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte või kas esines mingisuguseid muid ORAS-ist tulenevaid aluseid selle tagastamiseks või tagastamata jätmiseks. Seejuures polnud ka alust hinnata vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist. ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelise kokkuleppega oleks olnud võimalik ette näha vara tagastamise regulatsioon ka hoopis teistsugusena kui see toimus ORAS alusel. Sellega on selgitatav ORAS § 18 lõikest 1 tulenev käsutamise keeld – selle keelu eesmärk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oligi tagada võimalus leppida riikidevahelise kokkuleppega kindlaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise alused ja kord ning välistada olukord, kus reaalselt ei oleks võimalik sellist vara enam tagastada, kuna see on juba läinud teiste isikute omandisse. 18. Tallinna linn ja M.V. sõlmisid Xxxxxxxx elamu ostu-müügilepingu 29. mail 2002. Lepingu punktis 5 lepiti kokku, et lepinguobjekti omandiõiguse üleminek M.V.ele ning üleandmine tema valdusesse ja kasutusse loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega lepinguosaliste poolt. Eeltoodud põhjustel on Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud leping, sealhulgas seal sisalduv asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Tehingu tühisus tähendab selle kehtetust algusest peale, tühisest tehingust ei

8 teki selle pooltele õigusi ega kohustusi. Tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M.V.el seega omandiõigust Xxxxxxxx elamule. Tühise tehinguga ei ole võimalik ka asja heauskne omandamine. Heauskse omandamise küsimus tuleks käesoleval juhul kõne alla siis, kui M.V. oleks vaidlusaluse vara edasi võõrandanud ning andnud kolmandale isikule üle omandiõiguse ilma, et kolmas isik oleks teadnud, et M.V. ei ole selle vara omanikuks saanud ega ole seetõttu ka õigustatud omandi üleandmiseks. ORAS § 18 lg 1 kohaselt ei välista tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõrandati, ei teadnud või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud ning vastav tehing tühine. Seega on vastustaja ekslikult leidnud, et Väina 21 elamu oli Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k andmise ajal füüsilise isiku heauskses omandis ning sellest tulenevalt ei saa selle vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks olla ORAS § 12 lg 3 p 3. 19. Kaebaja esitas alternatiivsed taotlused tuvastada Tallinna linna ja M.V.e vahelise ostumüügilepingu tühisus kas kohtuotsuse põhjendavas osas või resolutsioonis. Leian, et vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas ei ole seaduse kohaselt võimalik. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-48-05 ja 3-3-1-59-02 tehtud lahendites leidnud, et halduskohtul on pädevus ka tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks juhul, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks ning haldusasja lahendamisel tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine otsuse motiivides ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine. Eeltoodust tulenevalt tuvastab halduskohus haldusasja lahendamiseks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud reeglina kohtuotsuse põhjendavas osas. Erivolitus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 5 lõikest 2, kus sätestatakse, et kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. See tähendab, et kohtuotsuse resolutiivosas saab halduskohus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastada sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all haldusakt, mis oleks eelnenud Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud ostu-müügilepingule. Vaidlusaluseks haldusaktiks on käesoleval juhul Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k, millega otsustati kaebajale vara mitte tagastada. See korraldus ei sisalda mingisugust Tallinna linna poolset tsiviilõiguslikku tahteavaldust ning selle haldusakt ei ole olnud aluseks tehingu tegemisel. Asjaolu, et linnavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel leidnud, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ei ole käsitatav tahteavaldusena, vaid tegemist on haldusakti andmisel linnavalitsuse poolt tuvastatud asjaoluga. Seetõttu piirdub käesolev kohtuotsus Tallinna linna ja M.V.e vahelise lepingu tühisuse tuvastamisega kohtuotsuse põhjendavas osas. 20. Kõrvuti linnavalitsuse korraldusega on kaebaja taotlenud linnavalitsuse kohustamist viivitamatult jätkama Xxxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja edaspidises tegevuses lähtuma 1994. aastal Tallinna Linnavalitsuse poolt 6. aprillil 1994 tellimiskirja nr 354 alusel tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr B052/94, mille järgi on Xxxxxxxx asuv endise kinnistu nr 3973 majavaldus säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Esitatud kohustamistaotlus on võimalik rahuldada üksnes

9 osaliselt, kohustades linnavalitsust Xxxxxxxx õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb linnavalitsusel iseseisvalt tuvastada tagastamise otsustamiseks vajalikud asjaolud, sealhulgas see, kas vara on endisel individualiseeritaval kujul säilinud. 21. Kaebaja seisukoht, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist tuleks hinnata enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel, ei ole seejuures põhjendatud. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis leidis Riigikohus, et kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni ei olnud õiguslikult võimalik Saksamaale ümber asunud isikutele vara tagastamine. Samuti selgitas Riigikohus, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjena tuleb ümberasunutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused läbi vaadata. Otsuses märgitakse järgmist: «[K]una keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.». Viidatud lahendis selgitas Riigikohus niisiis, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltumata sellest, millal esitati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus või milliseid otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures esitatud avalduste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist, vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel lähtutaks 1994. aastal koostatud ekspertarvamusest. 1994. aastal ei olnud seaduslikku alust kaebajale vara tagastada, see alus tekkis alles 2006. aasta oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-30-00. Nimetatud otsuses leidis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Kaebajal ei olnud enne 12. oktoobrit 2006 õigust Xxxxxxxx vara tagasi saada ning seega ei saanud tal ka tekkida mistahes õiguspärast ootust sellele, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivust hinnatakse enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel. Asjaolust, et kaebaja esitas Xxxxxxxx tagastamise avalduse enne 2. märtsi 1997 ei anna talle käesoleval juhul õigust nõuda avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse kohaldamist, kuna tol ajal ei olnud ORAS § 7 lõikest 3 ja § 18 lõikest 1 tuleneva moratooriumi tõttu tal õigust vara tagasi saada. 22. Mis puudutab kolmandate isikute seisukohti, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga ning et vara pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, siis tuleb esimese küsimuse osas märkida, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega nr 12374 (tl 34), mis on senini kehtiv. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse peab linnavalitsus samuti asja uuel läbivaatamisel tuvastama ning seetõttu ei saa selles küsimuses käesolevas kohtuotsuses seisukohta võtta. Vaidlusaluse korralduse andmisel ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust ei hinnatud. MENETLUSKULUD

10 23. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning lõikes 8 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HkMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kolmandad isikud ei ole käesolevas asjas enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud, tuleb lahendada vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimus. Kaebaja on esitanud taotluse kokku 5120,80 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks, millest 4942,80 eurot moodustavad õigusabikulud ning 30 eurot riigilõivukulud ning dokumentaalsete tõendite hankimise kulud 148 eurot. Esiteks on põhjendatud riigilõivu väljamõistmine. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldustega (tl 59-60). Õigusabikuluna tuleb käsitada ka vara tagastamise toimiku koopiate tegemisele kulunud summat (arve tl 146). Ilmselgelt on tegemist õigusabi osutamiseks vajalike dokumentidega. Kuna toimiku koopiat ei esitanud kaebaja kohtule, ei saa seda kulu käsitada dokumentaalse tõendi saamise kuluna vastavalt HkMS § 102 punktile 2, küll aga on see osaks menetlusosalise esindaja kuludest vastavalt HkMS § 103 lg 1 punktile 1. Kaebuses esitas kaebaja kokku kolm nõuet: linnavalitsuse korralduse tühistamise nõue, kohustamisnõue ning tehingu tühisuse tuvastamise nõue. Taotlus tuvastada ostumüügilepingu tühisus kohtuotsuse resolutiiosas ei ole käesitatav eraldi nõudena, vaid on hõlmatud linnavalitsuse korralduse tühistamise nõudega. Tühistamisnõue kuulub rahuldamisele täielikult, kohustamisnõue osaliselt, tehingu tühisuse tuvastamise alternatiivnõue jääb rahuldamata. Arvestades seejuures kaebaja eesmärki, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 75% ulatuses. Välja mõistetavat õigusabikulu tuleb vähendada kaebuse täienduse koostamise ja esitamisega seotud kulude osas, kaebuse täienduses korrati üldjoontes kaebuses juba esitatud seisukoht, lisamata märkimisväärselt midagi uut. Kokkuvõttes pean põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 3200 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist.

Kristjan Siigur kohtunik